EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
13. september 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Õigusaktide ühtlustamine – Direktiiv 2013/36/EL – Artikli 53 lõige 1 – Krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve raames riigi ametiasutustel lasuv ametisaladuse hoidmise kohustus – Krediidiasutus, mis on määratud sundlikvideerimisele – Konfidentsiaalse teabe avalikustamine tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse käigus
Kohtuasjas C‑594/16,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 29. septembri 2016. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. novembril 2016, menetluses
Enzo Buccioni
versus
Banca d’Italia
menetluses osales:
Banca Network Investimenti SpA, sundlikvideerimisel,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça (ettekandja), kohtunikud E. Levits, A. Borg Barthet, M. Berger ja F. Biltgen,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: ametnik R. Schiano,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. märtsi 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– E. Buccioni, esindajad: avvocato N. Paoletti, avvocato A. Mari ja avvocato G. Paoletti,
– Banca d’Italia, esindajad: avvocato S. Ceci, avvocato M. Marcucci, ja avvocato N. de Giorgi,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Figueiredo ja L. Barroso,
– Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, J. Baquero Cruz, K.‑P. Wojcik ja A. Steiblytė,
olles 12. juuni 2018. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338), artikli 53 lõike 1 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Enzo Buccioni ja Banca d’Italia (edaspidi „BdI“) vahelises kohtuvaidluses viimati nimetatud asutuse otsuse üle, mille kohaselt ei lubatud tal tutvuda teatavate dokumentidega, mis on seotud Banca Network Investimenti SpA‑ga (edaspidi „BNI“).
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2013/36 põhjendustes 2, 5, 6 ja 15 on märgitud:
„(2) […] Käesoleva direktiivi peamine eesmärk ja sisu on kooskõlastada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimusi, nende juhtimisviise ja järelevalveraamistikku. […]
[…]
(5) Käesolev direktiiv peaks olema peamine vahend siseturuni jõudmisel nii asutamisvabaduse kui ka finantsteenuste osutamise vabaduse seisukohast krediidiasutuste valdkonnas.
(6) Siseturu tõrgeteta toimimiseks on lisaks õigusnormidele vaja ka tihedat ja regulaarset koostööd ning reguleeriva ja järelevalvealase tegevuse oluliselt suuremat lähendamist liikmesriikide pädevate asutuste vahel.
[…]
(15) Asjakohane on selline ühtlustamine, mis on vajalik ja piisav, et tagada tegevuslubade andmise ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalvesüsteemide vastastikune tunnustamine, võimaldades anda välja üksainus, liidu kõigis osades tunnustatud tegevusluba ja rakendada põhimõtet, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet teostab päritoluliikmesriik.“
4 Selle direktiivi artikkel 4 „Pädevate asutuste määramine ja nende volitused“ sätestab:
„[…]
2. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kontrollivad krediidiasutuste ja investeerimisühingute […] tegevust ja hindavad vastavust käesoleva direktiivi ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1] nõuetele.
3. Liikmesriigid tagavad asjakohaste meetmete olemasolu, mis võimaldavad pädeval asutusel saada teavet, mida on vaja hindamaks, kuivõrd krediidiasutused ja investeerimisühingud […] täidavad lõikes 2 osutatud nõudeid, ning uurimaks kõnealuste nõuete võimalikku rikkumist.
[…]
5. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiasutused ja investeerimisühingud esitaksid oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele kogu teabe, mida on vaja hindamaks, kas nad vastavad käesoleva direktiivi ja määruse [nr 575/2013] alusel vastu võetud nõuetele. Liikmesriigid tagavad ühtlasi, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute sisekontrolli mehhanismid ning juhtimis- ja raamatupidamistava võimaldaksid alati kontrollida nende vastavust kõnealustele nõuetele.
[…]“.
5 Direktiivi artikkel 6 „Koostöö Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemis“ sätestab:
„Oma ülesannete täitmisel võtavad pädevad asutused arvesse järelevalvevahendite ning järelevalvetavade lähendamist õigus- ja haldusnormide rakendamisel, mis on vastu võetud käesoleva direktiivi ning määruse (EL) nr 575/2013 kohaselt. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:
a) pädevate asutuste koostöö Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi liikmetena rajaneb usaldusel ja täielikul vastastikusel lugupidamisel, tagades eelkõige enda ja teiste Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi liikmete vahel asjakohase ja usaldusväärse teabe liikumise vastavalt ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele;
[…]“.
6 Selle direktiivi artikli 50 „Järelevalvealane koostöö“ lõige 1 sätestab:
„Asjaomaste liikmesriikide pädevad ametiasutused teevad tihedat koostööd järelevalve teostamisel selliste krediidiasutuste töö üle, kes tegutsevad, eelkõige filiaali kaudu, ühes või mitmes liikmesriigis peale selle liikmesriigi, kus paiknevad nende peakontorid. Pädevad asutused jagavad üksteisega kõiki selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute juhtimist ja omandilist kuuluvust käsitlevaid andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad järelevalve teostamist ning tegevuslubade andmiseks vajalike tingimustega tutvumist, ning kõiki andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kontrollimist, eelkõige seoses likviidsuse, maksevõime, hoiuste tagamise, riskide kontsentreerumise piiramise, muude teguritega, mis võivad mõjutada süsteemset riski, mida krediidiasutus või investeerimisühing endast kujutab, juhtimis- ja raamatupidamistava ning sisekontrolli mehhanismidega.“
7 Direktiivi 2013/36 artikli 53 „Ametisaladus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid näevad ette, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate asutuste heaks, ning pädevate asutuste huvides tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust.
Konfidentsiaalset teavet, mida sellised isikud, audiitorid või eksperdid saavad, võidakse avaldada ainult kokkuvõttena või sellisel koondkujul, et üksikuid krediidiasutusi pole võimalik identifitseerida; eelöeldu ei puuduta kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid.
Sellest olenemata võib krediidiasutuse pankroti või sundlikvideerimise korral tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse käigus avalikustada konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes on seotud kõnealuse krediidiasutuse päästmise katsetega.“
8 Direktiivi artikkel 54 käsitleb „Konfidentsiaalse teabe kasutamist“.
9 Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikkel 22 käsitleb selliste otsuste vastuvõtmist Euroopa Keskpanga (EKP) järelevalve valdkonnas, samas kui määruse artikkel 27 käsitleb ametisaladuse hoidmise kohustust järelevalvenõukogu liikmetele, EKP töötajatele ja osalevate liikmesriikide lähetatud töötajatele, kes täidavad järelevalveülesandeid, ja teabe vahetamist EKP ning liidu asutuste või organite vahel.
Itaalia õigus
10 7. augusti 1990. aasta seaduse nr 241, millega kehtestatakse uued haldusmenetlust ning haldusdokumentidega tutvumise õigust puudutavad normid (legge n. 241 – recante nuove norme in materia di procedimento amministrativo e di diritto di accessi ai documenti amministrativi), muudetud redaktsiooni artikli 22 „Juurdepääsu käsitlevad mõisted ja põhimõtted“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:
„2. Võttes arvesse selle tähtsat avaliku huviga seotud eesmärki, kujutab õigus tutvuda haldusdokumentidega endast haldusorganite tegevuse üldpõhimõtet, mis edendab osalemist ning tagab, et selline tegevus on erapooletu ja läbipaistev.
3. Haldusdokumentidega võimaldatakse tutvuda, välja arvatud artikli 24 lõigetes 1, 2, 3, 5 ja 6 sätestatud juhtudel.“
11 Selle seaduse muudetud redaktsiooni artikkel 24 „Dokumentidega tutvumise õiguse välistamine“ sätestab:
„1. Avalikustamisele ei kuulu järgmised dokumendid:
a) 24. oktoobri 1977. aasta seaduse nr 801 (muudetud redaktsioon) tähenduses riigisaladust sisaldavad dokumendid ning saladusi või juurdepääsupiiranguid sisaldavad dokumendid, millega tutvumine on sõnaselgelt keelatud seaduse või lõikes 6 nimetatud valitsuse määrusega ja haldusorgani poolt vastavalt käesoleva artikli lõikele 2;
[…]
3. Dokumentidega tutvumise taotlused, mis puudutavad haldusasutuste tegevuse üldist kontrolli, ei ole vastuvõetavad.
[…]
7. Sellele vaatamata lubatakse taotlejatel haldusdokumentidega tutvuda, kui nende dokumentidega tutvumine on vajalik nende endi õiguste tagamiseks või kaitsmiseks. […]“.
12 Pangandusseaduse konsolideeritud redaktsiooni kehtestava 1. septembri 1993. aasta seadusandliku dekreedi nr 385 (decreto legislativo n. 385 – recante il testo unico delle leggi in materia bancaria e creditizia) muudetud redaktsiooni artikkel 7 kannab pealkirja „Ametisaladus ja asutuste koostöö“ ning sätestab lõikes 1:
„Seoses [BdI] järelevalvetegevusega tema valduses olev teave ja andmed on hõlmatud ametisaladusega, sealhulgas avaliku võimu kandjate ees, välja arvatud majandus- ja rahandusministeerium, mis on CICRi [Comitato interministeriale per il credito e il risparmio (ministeeriumidevaheline krediidi ja hoiuste komitee)] eesistuja. Ametisaladuse alusel ei või keelata kohtutel tutvuda dokumentidega, kui küsitav teave on vajalik selliste süütegudega seotud eeluurimiseks või kohtumenetluseks, mille puhul võidakse määrata kriminaalkaristus.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
13 Euroopa Kohtu valduses olevate materjalide kohaselt kuulub E. Buccionile alates 2004. aastast arvelduskonto krediidiasutuses BNI. Tema arvelduskonto jääk 5. augustil 2012. aastal oli 181 325,31 eurot. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuna nimetatud krediidiasutus oli määratud sundlikvideerimisele, hüvitas Fondo interbancario di tutela dei depositi (pankadevaheline hoiuste tagatisfond) hoiustajale kõigest 100 000 eurot.
14 E. Buccioni leiab, et teadaolevate asjaolude põhjal saab tekitatud rahalise kahju eest pidada vastutavaks nii BdI-d kui ka BNI-d. Selleks et saada täiendavat teavet, hindamaks kohtusse pöördumise võimalusi, palus E. Buccioni BdI-lt 3. aprillil 2015 mitme BNI järelevalvet puudutava dokumendi avalikustamist.
15 BdI jättis selle taotluse 20. mai 2015. aasta otsusega osaliselt rahuldamata eelkõige põhjustel, et teatavad dokumendid, mille avalikustamist taotleti, sisaldasid konfidentsiaalset teavet, mille suhtes on tal ametisaladuse hoidmise kohustus, et taotlus ei olnud piisavalt täpne või et taotlus puudutas dokumente, mille suhtes puudub taotlejal huvi.
16 E. Buccioni esitas kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziosse (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), paludes see otsus tühistada. Nimetatud kohus jättis 2. detsembri 2015. aasta kohtuotsusega tema kaebuse rahuldamata.
17 E. Buccioni esitas seejärel apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Selles väitis ta eelkõige, et esimese astme kohus kohaldas vääralt direktiivi 2013/36 artikli 53 lõiget 1, kuna arvestades, et BNI on sundlikvideerimisel, ei ole BdI-l lasuv ametisaladuse hoidmise kohustus enam kohaldatav. BdI omakorda väidab, et nimetatud sätte kohaselt eeldab sundlikvideerimisele kuuluvat krediidiasutust puudutava konfidentsiaalse teabe avalikustamine, et taotleja on eelnevalt algatanud tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse.
18 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELTL artiklis 15 selgelt sätestatud läbipaistvuspõhimõtte siduva üldeesmärgiga – tõlgendatuna nii, et seda põhimõtet võib reguleerida nimetatud artikli lõikes 3 nimetatud määruste või samaväärsete õigusallikatega, mille sisu võib kujutada endast liiga laia kaalutlusõiguse avaldumist, millel ei ole eranditute miinimumpõhimõtete eelnevat vajalikku kindlaksmääramist käsitlevas ülimuslikus Euroopa õigusallikas alust – on kooskõlas samalaadne piiramise eesmärk krediidiasutuste üle järelevalve teostamist käsitlevate Euroopa õigusnormide valdkonnas, mis viiks selleni, et läbipaistvuspõhimõte jääks sisutühjaks juhtudel, mil andmetega tutvumise huvi on seotud taotleja oluliste huvidega, mis on ilmselgelt sarnased huvidega, mille puhul oleks ette nähtud selles valdkonnas lubatud piirangutest erandi tegemine?
2. Kas sellest tulenevalt ei tule määruse nr 1024/2013 artikli 22 lõiget 2 ning artikli 27 lõiget 1 tõlgendada mitte kui tavalisi juhtusid, mil dokumentidele juurdepääsu keelust saab erandi teha, vaid pigem kui norme, mida tuleb tõlgendada ELTL artiklis 15 ette nähtud laiemaid eesmärke silmas pidades ning mis seega taanduvad ühele liidu õiguse üldisele normatiivsele põhimõttele, mille kohaselt juurdepääsu ei saa piirata, lähtudes krediidisektori vajaduste ning kulude kandmisse (burden sharing) kaasatud hoiustaja põhihuvide mõistlikust ja proportsionaalsest tasakaalustamisest, sõltuvalt olulistest asjaoludest, mille on teada saanud EKPga analoogiliste organisatoorsete omaduste ja vastava valdkonna pädevusega järelevalveasutus?
3. Järelikult ja pidades silmas, mida sätestab direktiiv 2013/36 artiklis 53 ning sellele sättele vastavaid liikmesriigi õigusnorme: kas seda artiklit tuleks ühitada ülejäänud Euroopa õiguse normide ja põhimõtetega, mida on nimetatud [esimeses küsimuses], nii et juhul, kui pärast panga sundlikvideerimise algatamist on esitatud andmetega tutvumise taotlus, saaks neile andmetele juurdepääsu võimaldada, kui taotleja ei palu seda eranditult tsiviil- või kaubandusasjas, mis on tõepoolest algatatud varaliste huvide kaitseks, mida panga sundlikvideerimine on kahjustanud, vaid ka siis, kui ta on just konkreetsel juhul tsiviil- või kaubandusasjas hagi esitamise võimaluse kontrollimiseks kõigepealt pöördunud kohtu poole, kellele liikmesriik on andnud pädevuse kaitsta juurdepääsuõigust ja õigust läbipaistvusele nimelt kaitse- ja kaebeõiguse täieliku tagamise huvides, pidades eriti silmas juhtu, mil taotluse on esitanud hoiustaja, kes on juba pidanud kandma kulude kandmise (burden sharing) tagajärgi selle krediidiasutuse maksejõuetuse lahendamisel, kelle juures ta on oma säästud hoiustanud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimustega, mida tuleks analüüsida koos, selgitada sisuliselt, kas direktiivi 2013/36 artikli 53 lõiget 1 koostoimes nii ELTL artikliga 15 kui ka määruse nr 1024/2013 artikli 22 lõikega 2 ja artikli 27 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused avalikustavad konfidentsiaalset teavet isikule, kes seda taotleb eesmärgiga algatada tsiviil‑ või kaubandusõiguslik menetlus oma varaliste huvide kaitseks, mis on krediidiasutuse sundlikvideerimise tulemusel saanud kahjustada.
20 Tuleb märkida, et nende sätete tõlgendamine selles osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus peab silmas nii ELTL artiklit 15 kui ka määruse nr 1024/2013 artikli 22 lõiget 2 ja artikli 27 lõiget 1, mille sõnastusest nähtub selgelt, et need ei puuduta liikmesriikide pädevaid asutusi (vt selle kohta 18. juuli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Breyer, C‑213/15 P, EU:C:2017:563, punktid 51 ja 52), ei ole põhikohtuasja puhul asjakohane, kuna viimane käsitleb BdI valduses olevate dokumentidega tutvumise taotlust.
21 Esitatud küsimustele vastamiseks tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2013/36 põhjendusest 2 nähtub, et selle peamine eesmärk on kooskõlastada siseriiklikke sätteid, mis käsitlevad krediidiasutuste ja investeerimisühingute tegevuse alustamise tingimusi, nende juhtimisviise ja järelevalveraamistikku.
22 Lisaks, nagu on märgitud põhjendustes 5 ja 6, peaks direktiiv 2013/36 olema peamine vahend krediidiasutuste valdkonnas siseturuni jõudmisel, mille tõrgeteta toimimiseks on lisaks õigusnormidele vaja ka tihedat ja regulaarset koostööd ning reguleeriva ja järelevalvealase tegevuse oluliselt suuremat lähendamist liikmesriikide pädevate asutuste vahel.
23 Direktiivi põhjendusest 15 tuleneb, et selle eesmärk on saavutada selline ühtlustamise tase, mis on vajalik ja piisav, et tagada tegevuslubade andmise ja usaldatavusnõuete täitmise järelevalvesüsteemide vastastikune tunnustamine, võimaldades anda välja üksainus, liidu kõigis osades tunnustatud tegevusluba ja rakendada põhimõtet, et usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet teostab päritoluliikmesriik.
24 Selle kohta näevad direktiivi 2013/36 artikli 4 lõiked 2 ja 3 ette, et liikmesriigid tagavad nii selle, et pädevad asutused teostaksid järelevalvet krediidiasutuste tegevuse üle, et tagada nende vastavus käesoleva direktiivi nõuetele, kui ka selle, et oleks olemas asjakohased meetmed, mis võimaldavad pädeval asutusel saada teavet, mida on vaja, et hinnata nimetatud krediidiasutuste vastavust neile nõuetele. Artikli 4 lõike 5 kohaselt nõuavad liikmesriigid, et krediidiasutused ja investeerimisühingud esitaksid oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele kogu teabe, mida on vaja hindamaks, kas nad vastavad direktiivi 2013/36 alusel vastu võetud nõuetele.
25 Selle direktiivi artikli 6 punkt a sätestab, et liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused teevad koostööd, mis rajaneb usaldusel ja täielikul vastastikusel lugupidamisel, tagades eelkõige enda ja teiste Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi liikmete vahel asjakohase ja usaldusväärse teabe liikumise vastavalt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele.
26 Nimetatud direktiivi artikli 50 lõike 1 kohaselt teevad asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused tihedat koostööd järelevalve teostamisel selliste krediidiasutuste töö üle, kes tegutsevad eelkõige filiaali kaudu ühes või mitmes liikmesriigis peale selle liikmesriigi, kus paiknevad nende peakontorid. Pädevad asutused jagavad üksteisega kõiki selliste krediidiasutuste juhtimist ja omandilist kuuluvust käsitlevaid andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad järelevalve teostamist ning tegevuslubade andmiseks vajalike tingimustega tutvumist, ning kõiki andmeid, mis tõenäoliselt hõlbustavad selliste krediidiasutuste ja investeerimisühingute kontrollimist, eelkõige seoses likviidsuse, maksevõime, hoiuste tagamise, riskide kontsentreerumise piiramise ja muude teguritega, mis võivad mõjutada süsteemset riski, mida krediidiasutus või investeerimisühing endast kujutab, juhtimis‑ ja raamatupidamistava ning sisekontrolli mehhanismidega.
27 Liikmesriigisisesel järelevalvel ja eri liikmesriikide pädevate asutuste omavahelisel teabevahetusel põhineva krediidiasutuste tegevuse kontrollisüsteemi, mille liidu seadusandja kehtestas direktiivi 2013/36 vastu võtmisega ja mida eelmistes punktides lühidalt kirjeldati, tõhus toimimine eeldab, et nii kontrollitavad äriühingud kui ka pädevad asutused saavad olla kindlad, et jagatud konfidentsiaalne teave jääb põhimõtteliselt konfidentsiaalseks (vt analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 31).
28 Nimelt, kui taoline usaldus puudub, kahjustaks see järelevalve teostamiseks vajaliku konfidentsiaalse teabe sujuvat üleandmist (vt analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 32).
29 Seega näeb direktiivi 2013/36 artikli 53 lõige 1 ette ametisaladuse hoidmise kohustuse kui üldreegli mitte ainult otseselt puudutatud krediidiasutuste erihuvide, vaid ka just liidu finantssüsteemi stabiilsuses seisneva üldise huvi kaitseks (vt analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 33).
30 Lõpuks on erijuhud, mil direktiivi 2013/36 artikli 53 lõikes 1 kehtestatud pädevate asutuste valduses oleva konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelu üldpõhimõte erandina ei takista selle edastamist või kasutamist, ammendavalt selles direktiivis loetletud (vt analoogia alusel 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 38).
31 Antud juhul tuleb märkida, et direktiivi 2013/36 artikli 53 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt „võib krediidiasutuse pankroti või sundlikvideerimise korral tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse käigus avalikustada konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes on seotud kõnealuse krediidiasutuse päästmise katsetega“.
32 Nagu kohtujurist sisuliselt märkis oma ettepaneku punktides 79–81, soovis liidu seadusandja selle sättega võimaldada pädeval asutusel avalikustada üksnes isikutele, keda krediidiasutuse pankrot või sundlikvideerimine otseselt mõjutab, konfidentsiaalset teavet, mis ei puuduta kolmandaid isikuid, kes on seotud kõnealuse krediidiasutuse päästmise katsetega, et kasutada seda tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse raames pädeva kohtuliku kontrolli all.
33 Ent kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal ei saa ei direktiivi 2013/36 artikli 53 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastusest, kontekstist, kuhu see säte kuulub, ega ka nimetatud direktiivis sisalduvate ametisaladusega seotud normide eesmärkidest järeldada, et krediidiasutust, mis on pankrotis või määratud sundlikvideerimisele, puudutavat konfidentsiaalset teavet võib avalikustada üksnes juba algatatud tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse käigus.
34 Niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas võib haldusmenetluse käigus teabe avalikustamine liikmesriigi õiguse kohaselt juba enne tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse algatamist tagada käesoleva kohtuotsuse punktis 32 viidatud nõuetele vastamise ja seega ka direktiivi 2013/36 artikli 53 lõikes 1 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustuse tõhusa toime.
35 Sellises kontekstis oleks hea õigusemõistmise nõuded kahjustatud, kui taotleja oleks sunnitud algatama tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse eesmärgiga tutvuda pädevate asutuste valduses oleva konfidentsiaalse teabega.
36 Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla ka 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Altmann jt (C‑140/13, EU:C:2014:2362) punktis 39 esitatud kaalutlused, mille kohaselt ei kuulu selle kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas käsitletav vaidlus selliste tsiviil‑ või kaubandusõiguslike menetluste hulka, mille on algatanud isikud, kes on taotlenud likvideerimisel olevat investeerimisühingut puudutava konfidentsiaalse teabega tutvumist. Nimelt ei palutud 12. novembri 2014. aasta kohtuasjas Altmann jt (C‑140/13, EU:C:2014:2362) Euroopa Kohtul vastata sellisele küsimusele, nagu on käesoleva kohtuasja ese, kuna nimetatud kohtuotsus käsitles Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT 2004, L 145, lk 1), tõlgendamist kontekstis, mida iseloomustav faktiline ja menetluslik olukord siseriiklikul tasandil on erinev põhikohtuasjas käsitletavast. Seetõttu ei ole direktiivi 2013/36 artikli 53 lõiget 1 võimalik tõlgendada nimetatud kohtuotsuse punktis 39 esitatud põhjendusest lähtudes, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 50 ja 52.
37 Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb direktiiviga 2013/36 kehtestatud erandeid konfidentsiaalse teabe avalikustamise üldisest keelust tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 22. aprilli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑346/08, EU:C:2010:213, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Seega tuleb tõdeda, et võimalus hoida kõrvale ametisaladuse hoidmise kohustusest vastavalt nimetatud direktiivi artikli 53 lõike 1 kolmandale lõigule, nõuab, et avalikustamise taotlus puudutaks teavet, mille kohta taotleja esitab konkreetsed ja üksteist toetavad tõendid, mis annavad alust usutavalt oletada, et need on käimasoleva või algatatava tsiviil- või kaubandusõigusliku menetluse huvides, mille eesmärgi peab taotleja olema konkreetselt välja toonud ja millest väljaspool ei saa kõnealust teavet kasutada.
39 Igal juhul on pädevate asutuste ja kohtute ülesanne kaaluda taotleja huvi saada kõnealust teavet ja selle teabe, millele laieneb ametisaladuse kaitse, konfidentsiaalsuse säilitamise huvi, enne kui jätkatakse taotletud konfidentsiaalse teabe avaldamisega (vt selle kohta 14. veebruari 2008. aasta kohtuotsus Varec, C‑450/06, EU:C:2008:91, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
40 Eelnevat arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2013/36 artikli 53 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused avalikustavad konfidentsiaalset teavet isikule, kes seda taotleb eesmärgiga algatada tsiviil- või kaubandusõiguslik menetlus oma varaliste huvide kaitseks, mis on krediidiasutuse sundlikvideerimise tulemusel saanud kahjustada. Samas peab avalikustamise taotlus puudutama teavet, mille kohta on taotleja esitanud konkreetseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mis annavad alust usutavalt oletada, et see on tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse huvides, mille eesmärgi peab taotleja olema konkreetselt välja toonud ja millest väljaspool ei saa kõnealust teavet kasutada. Pädevate asutuste ja kohtute ülesanne on enne taotletud konfidentsiaalse teabe avalikustamist kaaluda taotleja huvi saada kõnealust teavet ja selle teabe, millele laieneb ametisaladuse kaitse, konfidentsiaalsuse säilitamisega seotud huvi.
Kohtukulud
41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ, artikli 53 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi pädevad asutused avalikustavad konfidentsiaalset teavet isikule, kes seda taotleb eesmärgiga algatada tsiviil‑ või kaubandusõiguslik menetlus oma varaliste huvide kaitseks, mis on krediidiasutuse sundlikvideerimise tulemusel saanud kahjustada. Samas peab avalikustamise taotlus puudutama teavet, mille kohta on taotleja esitanud konkreetseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mis annavad alust usutavalt oletada, et see on tsiviil‑ või kaubandusõigusliku menetluse huvides, mille eesmärgi peab taotleja olema konkreetselt välja toonud ja millest väljaspool ei saa kõnealust teavet kasutada. Pädevate asutuste ja kohtute ülesanne on enne taotletud konfidentsiaalse teabe avalikustamist kaaluda taotleja huvi saada kõnealust teavet ja selle teabe, millele laieneb ametisaladuse kaitse, konfidentsiaalsuse säilitamisega seotud huvi.
Allkirjad