EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)

12. märts 2014

Kohtuasi F‑128/12

CR

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Töötasu – Peretoetused – Ülalpeetava lapse toetus – Alusetult saadu tagastamine – Administratsiooni eksitamise kavatsus – Tõend – Võimatus tugineda administratsiooni vastu viieaastasele tähtajale, mis kehtib alusetult makstud summade sissenõudmistaotluse esitamise suhtes – Õigusvastasuse väide – Kohtueelne menetlus – Vastavuse põhimõte – Õigusvastasuse väide, mis esitati esmakordselt hagis – Vastuvõetavus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, milles CR palub tühistada Euroopa Parlamendi otsus nõuda pärast viieaastase tähtaja möödumist tagasi ülalpeetava lapse toetusena alusetult makstud summad.

Otsus:      Jätta hagi rahuldamata. Jätta CR kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Parlamendi kohtukulud. Jätta menetlusse astunud Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Eseme ja aluse samasus – Õigusvastasuse väide, mis esitati esmakordselt hagis – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Aegumistähtaeg – Teenistuja, kes tahtlikult eksitas administratsiooni – Võimatus tugineda sellele tähtajale administratsiooni vastu – Õiguskindluse põhimõtte rikkumine liidu seadusandja poolt – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikli 85 teine lõik)

3.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Aegumistähtaeg – Teenistuja, kes tahtlikult eksitas administratsiooni – Võimatus tugineda sellele tähtajale administratsiooni vastu – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Personalieeskirjad, artikli 85 teine lõik)

4.      Ametnikud – Alusetult saadu tagastamine – Aegumistähtaeg – Erand – Teenistuja kavatsus administratsiooni eksitada – Tõendamiskoormis

(Personalieeskirjad, artikli 85 teine lõik)

1.      Kaalutlused, mis on seotud vastavalt kohtueelse menetluse eesmärgi, õigusvastasuse väite laadi ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, ei võimalda tunnistada esmakordselt hagis esitatud õigusvastasuse väidet vastuvõetamatuks ainuüksi seetõttu, et seda ei esitatud sellele hagile eelnenud kaebuses.

Esiteks, mis puudutab kohtueelse menetluse eesmärki, siis võttes arvesse Euroopa Liidu institutsioonide aktide õiguspärasuse eeldamise põhimõtet, mille kohaselt jäävad Euroopa Liidu õigusnormid täielikult jõusse nii kauaks, kuni nende õigusvastasust ei ole tõendanud mõni pädev kohus, ei saa ametisse nimetav asutus jätta kohaldamata kehtivat üldkohaldatavat akti, millega on tema meelest eiratud ülimuslikku õigusnormi, ainsa eesmärgiga teha võimalikuks erimeelsuse kohtuväline lahendamine. Niisugune valik tuleb välistada ammugi siis, kui asjaomane ametisse nimetav asutus tegutseb kaalutlusõiguseta pädevuse olukorras nagu siis, kui personalieeskirjade artikli 85 kohaldamise tingimused on täidetud ja administratsioon on kohustatud nõudma oma töötajatelt alusetult makstud summad tagasi. Kaalutlusõiguseta pädevuse kasutamise raames ei saa kõnealune ametisse nimetav asutus töötaja vaidlustatud otsust tühistada või muuta, isegi kui ta leiab, et õigusvastasuse väide, mis on suunatud selle sätte vastu, mille alusel vaidlustatud otsus tehti, on põhjendatud.

Mis puudutab teiseks õigusvastasuse väite laadi, siis väljendab ELTL artikkel 277 üldpõhimõtet, mis tagab poolele õiguse vaidlustada institutsiooni varasema, vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks oleva õigusakti kehtivus täiendava nõudega, et saavutada teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamine, kui tal ei olnud õigust esitada otse hagi selle akti peale, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda. Seega on ELTL artikli 277 eesmärk kaitsta õigussubjekti õigusvastase normatiivakti kohaldamise eest, kusjuures niisuguse kohtuotsuse mõju, millega kohaldamatus tuvastatakse, on piiratud üksnes vaidluse pooltega ja see kohtuotsus ei sea kahtluse alla akti ennast, mis on muutunud vaidlustamatuks.

Kuid isegi eeldusel, et kohustus esitada õigusvastasuse väide kaebuses – vastasel korral on see vastuvõetamatu – võib vastata kohtueelse menetluse eesmärgile, on õigusvastasuse väite olemuseks sobitada kokku seaduslikkuse põhimõte ja õiguskindluse põhimõte.

Lõpuks ilmneb ELTL artikli 277 sõnastusest, et võimalus vaidlustada üldkohaldatav akt pärast hagi esitamise tähtaja möödumist on poolel ainult kohtuvaidluses liidu kohtus. Niisugune väide ei saa seega avaldada oma täit mõju vaidemenetluses.

Kolmandaks ja viimaseks kujutab karistus, mis seisneb selles, et esmakordselt hagis esitatud õigusvastasuse väide on vastuvõetamatu, endast õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele piirangut, mis ei ole proportsionaalne vastavuse põhimõttega taotletava eesmärgiga, st eesmärgiga teha võimalikuks asjaomase ametniku ja administratsiooni vaheliste erimeelsuste lahendamine kompromissiga. Kuigi eeldatakse, et iga normaalselt hoolikas ametnik tunneb personalieeskirju, hõlmab õigusvastasuse väide oma laadilt arutluskäiku, mille sisuks on hinnata asjaomaste eeskirjade õiguspärasust üldpõhimõtetest või ülimuslikest õigusnormidest lähtudes, nii et kaebuse esitanud ametnikult või teenistujalt, kellel ei pruugi olla asjakohaseid õigusalaseid teadmisi, ei saa nõuda sellise väite sõnastamist kohtueelses menetluses, või vastasel juhul tunnistatakse see hiljem vastuvõetamatuks.

(vt punktid 32, 33, 35, 36, 38–40, 44 ja 45)

Viited:

Euroopa Kohus: 16. märts 1978, kohtuasi 7/77: Ritter von Wüllerstorff und Urbair vs. komisjon (punkt 7); 13. veebruar 1979, kohtuasi 101/78: Granaria (punkt 4); 6. märts 1979, kohtuasi 92/78: Simmenthal vs. komisjon (punkt 39); 3. juuli 1980, liidetud kohtuasjad 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu (punkt 15); 14. juuli 1983, kohtuasi 144/82: Detti vs. Euroopa Kohus (punkt 16); 19. jaanuar 1984, kohtuasi 262/80: Andersen jt vs. parlament (punkt 6); 7. juuni 1988, kohtuasi 63/87: komisjon vs. Kreeka (punkt 10); 5. oktoober 2004, kohtuasi C‑475/01: komisjon vs. Kreeka (punkt 18).

Esimese Astme Kohus: 30. september 1998, kohtuasi T‑13/97: Losch vs. Euroopa Kohus (punkt 99); 30. september 1998, kohtuasi T‑154/96: Chvatal jt vs. Euroopa Kohus (punkt 112); 19. mai 1999, liidetud kohtuasjad T‑34/96 ja T‑163/96: Connolly vs. komisjon (punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika); 12. juuli 2001, kohtuasi T‑120/99: Kik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kik) (punkt 55); 23. jaanuar 2002, kohtuasi T‑386/00: Gonçalves vs. parlament (punkt 34); 25. oktoober 2006, kohtuasi T‑173/04: Carius vs. komisjon (punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika); 17. september 2008, kohtuasi T‑218/06: Neurim Pharmaceuticals (1991) vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Eurim-Pharm Arzneimittel (Neurim PHARMACEUTICALS) (punkt 52); 21. november 2013, liidetud kohtuasjad F‑72/12 ja F‑10/13: Roulet vs. komisjon (punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

Avaliku Teenistuse Kohus: 7. juuni 2011, kohtuasi F‑64/10: Mantzouratos vs. parlament (punkt 22); 20. juuni 2012, kohtuasi F‑66/11: Cristina vs. komisjon (punkt 34).

2.      Aja möödumisel kindlustunud olukordade lõputult kahtluse alla seadmist takistav aegumine tugevdab õiguskindlust, kuid võib ka aidata kaasa niisuguste olukordade kindlustumisele, mis olid vähemalt algupäraselt seadusega vastuolus. See, millises ulatuses aegumist kasutatakse, tuleneb järelikult õiguskindluse ja õiguspärasuse nõuete kaalumisest, arvestades ajaloolisi ja sotsiaalseid olusid, mis antud ajajärgul ühiskonnas prevaleerivad. See küsimus kuulub seetõttu üksnes seadusandja tehtavate valikute hulka. Liidu kohus ei saa liidu seadusandjat seega kritiseerida valiku tõttu, mille viimane aegumisnõuete kehtestamise ja vastavate tähtaegade kindlaksmääramise osas teeb.

Asjaolu, et personalieeskirjade artikli 85 teises lõigus on sätestatud, et kui administratsioon kasutab alusetult saadu tagastamise nõuet, ei saa tema vastu tugineda viieaastasele aegumistähtajale, kui ta suudab tõendada, et asjaomane isik eksitas teda tahtlikult, ei kujuta endast seega iseenesest õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

(vt punktid 48 ja 49)

Viide:

Esimese Astme Kohus: 6. oktoober 2005, liidetud kohtuasjad T‑22/02 ja T‑23/02: Sumitomo Chemical ja Sumika Fine Chemicals vs. komisjon (punktid 82 ja 83).

3.      Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele on liidu õigusnormide õiguspärasuse eelduseks tingimus, et võetavad meetmed on asjaomaste õigusnormide õiguspärase eesmärgi saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning juhul, kui on valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb üldjuhul valida kõige vähem koormav.

Personalieeskirjade artikli 85 eesmärk on mõistagi liidu finantshuvide kaitse liidu institutsioonide ja nende töötajate suhete konkreetses kontekstis, kusjuures need töötajad on isikud, keda seob nende institutsioonidega personalieeskirjade artiklis 11 ette nähtud konkreetne lojaalsuskohustus, mis eeldab eeskätt, et ametnik tegutseb „ainult liidu huve silmas pidades” ja täidab talle pandud kohustusi „kooskõlas lojaalsuskohustusega liidu vastu”.

Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teine lause kohustab aga administratsiooni alusetult tasutud summad täielikult tagasi nõudma konkreetses olukorras, kus ta suudab tõendada, et asjaomane töötaja eksitas teda tahtlikult ja seda eespool viidatud konkreetset lojaalsuskohustust eirates. Niisuguses kontekstis ei ületa viieaastase aegumistähtaja mittekohaldamine seda, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.

(vt punktid 60‑63)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. märts 2012, kohtuasi F‑36/10: Rapone vs. komisjon (punkt 50).

4.      Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu kohaselt tuleb alusetult makstud summa tagasi nõuda hiljemalt viis aastat pärast summa maksmise kuupäeva. Kui ametisse nimetav asutus suudab aga näidata, et asjaomane isik tahtlikult eksitas haldusasutust asjaomase summa saamiseks, ei saa sellele viieaastasele tähtajale ametisse nimetava asutuse vastu tugineda. Personalieeskirjade artikli 85 teise lõigu teise lause sõnastusest ilmneb seega, et asjaomase töötaja kavatsust administratsiooni eksitada peab tõendama administratsioon.

Juhul kui ametisse nimetava asutuse taotlus alusetult saadud summad tagastada tugines asjaolule, et asjassepuutuv töötaja oli esitanud administratsioonile mitmel korral valedeklaratsioone ning et need deklaratsioonid tegi kõrge palgaastmega ametnik, kellel oli avaliku teenistuse valdkonnas juristina töötamise kogemus ja kes ei vaidlustanud, et ta oli või pidi olema teadlik asjaolust, et summad maksti alusetult, on ametisse nimetav asutus õiguslikult piisavalt tõendanud nimetatud töötaja tahet teda eksitada.

(vt punktid 67, 68, 72 ja 73)