ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)
31. jaanuar 2007(*)
Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piirangud Libeeria suhtes – Charles Tayloriga seotud isikute rahaliste vahendite külmutamine – Ühenduse pädevus – Põhiõigused – Tühistamishagi
Kohtuasjas T‑362/04,
Leonid Minin, elukoht Tel-Aviv (Iisrael), esindajad: advokaadid T. Ballarino ja C. Bovio,
hageja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Montaguti, L. Visaggio ja C. Brown,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Marquardt ja F. Ruggeri Laderchi, hiljem Marquardt ja A. Vitro,
ja
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: R. Caudwell, hiljem E. Jenkinson,
menetlusse astujad,
mille põhiliseks esemeks on algselt nõue tühistada komisjoni 22. juuni 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1149/2004, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 872/2004 täiendavate piirangute kohta seoses Libeeriaga (ELT L 222, lk 17), ja pärast nõue tühistada osaliselt komisjoni 9. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 874/2005, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 872/2004, mis käsitleb täiendavaid piiranguid Libeeria suhtes (ELT L 146, lk 5),
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. Pirrung, kohtunikud N. J. Forwood ja S. Papasavvas,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 13. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 San Franciscos (Ameerika Ühendriigid) 26. juunil 1945 alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 24 lõike 1 kohaselt panevad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmed „Julgeolekunõukogule peamise vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ning lepivad kokku selles, et oma vastutusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutseb Julgeolekunõukogu nende nimel”.
2 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 25 on sätestatud, et „[ÜRO] liikmed [nõustuvad] Julgeolekunõukogu otsustele alluma ja neid täitma”.
3 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 41 on sätestatud:
„Julgeolekunõukogu võib otsustada, millised relvajõudude kasutamisega mitteseotud meetmed tuleb võtta tema otsuste täitmiseks ja ta võib nõuda organisatsiooni liikmeilt nende meetmete rakendamist. Need meetmed võivad ette näha majanduslike suhete, raudtee-, mere-, õhu-, posti-, telegraafi-, raadio- või teiste sidevahendite ühenduse täielikku või osalist katkestamist, samuti ka diplomaatiliste suhete katkestamist.”
4 Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 48 lõikele 2 „täidavad organisatsiooni liikmed vahetult, aga ka aktsioonide teel vastavates rahvusvahelistes asutustes, mille liikmeks nad on”, Julgeolekunõukogu otsuseid rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel.
5 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 103 kohaselt, „[k]ui organisatsiooni liikmete kohustused käesoleva põhikirja järgi on vastuolus kohustustega, mis neil on mingi teise rahvusvahelise kokkuleppe järgi, siis on põhikirja järgsetel kohustustel ülimuslik jõud”.
6 EL artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:
„Liit määratleb ja rakendab ühise välis- ja julgeolekupoliitika, mis hõlmab kõiki välis- ja julgeolekupoliitika valdkondi ning mille eesmärgid on:
– kaitsta liidu ühiseid väärtusi, põhihuve, sõltumatust ning terviklikkust kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtetega;
– tugevdada igal viisil liidu julgeolekut;
– säilitada rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas [...] Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja [...] põhimõtetega [...]”
7 EÜ artiklis 301 on sätestatud:
„Kui Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine selleks, et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, siis võtab nõukogu vajalikud kiireloomulised meetmed. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal.”
8 EÜ artiklis 60 on sätestatud:
„1. Kui artiklis 301 märgitud juhtudel peetakse vajalikuks ühenduse meetmeid, võib nõukogu vastavalt artiklis 301 sätestatud menetlusele võtta asjassepuutuvate kolmandate riikide suhtes kapitali liikumise ja maksetega seotud vajalikke kiireloomulisi meetmeid.
2. Ilma et see piiraks artikli 297 kohaldamist ning niikaua kui nõukogu ei ole võtnud meetmeid lõike 1 alusel, võib liikmesriik tõsiste poliitiliste põhjuste korral ning kiireloomulisuse tõttu võtta kapitali liikumise ja maksete suhtes kolmanda riigi vastu ühepoolseid meetmeid. Komisjoni ja teisi liikmesriike informeeritakse niisugustest meetmetest hiljemalt nende jõustumise kuupäeval.
[…]”
9 EÜ artikkel 295 sätestab, et „[k]äesolev leping ei mõjuta mingil viisil omandi õiguslikku režiimi liikmesriikides”.
Vaidluse taust
10 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu”) võttis seoses tõsise ohuga rahule Libeerias ning seoses rolliga, mida selles kontekstis mängis selle riigi endine president Charles Taylor, alates 1992. aastast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki põhjal vastu mitu seda riiki puudutavat resolutsiooni.
11 Esimene neist on 19. novembril 1992 vastu võetud resolutsioon 788 (1992), mille lõige 8 sätestab, et „kõik riigid kehtestavad Libeerias rahu ja stabiilsuse tagamiseks viivitamatult üldise ja täieliku relvade ja muu sõjavarustuse Libeeriasse tarnimise keelu, kuni [Julgeoleku]nõukogu ei ole otsustanud teisiti”. [mitteametlik tõlge]
12 Märkides, et konflikt Libeerias lahenes, võttis Julgeolekunõukogu 7. märtsil 2001 vastu resolutsiooni 1343 (2001), millega ta otsustas lõpetada resolutsiooni 788 (1992) lõike 8 alusel kehtestatud keelu rakendamine. Siiski leidis Julgeolekunõukogu, et Libeeria valitsus toetab aktiivselt relvastatud mässulisi rühmitusi naaberriikides ning seetõttu võttis Julgeolekunõukogu Libeeria vastu uusi sanktsioone. Selle resolutsiooni lõigete 5–7 kohaselt võtavad riigid vajalikke meetmeid, et takistada relvade ja nendega seotud materjalide tarnimist, müüki ja üleandmist Libeeriale, töötlemata teemantide otsest või kaudset importimist Libeeriast ning oma territooriumile sisenemast või seda läbimast teatud Libeeria valitsusega seotud või seda toetavatel isikutel.
13 Resolutsiooni 1343 (2001) lõige 19 näeb ette ekspertide rühma loomise, mille ülesanne on nimetatud resolutsiooniga kehtestatud meetmete järgimise või eiramise uurimine ning sellest Julgeolekunõukogule aru andmine. See aruanne numbriga S/2001/1015 edastati Julgeolekunõukogu presidendile 26. oktoobril 2001.
14 22. detsembril 2003 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1521 (2003). Märkides, et Libeerias aset leidnud muudatuste tõttu, eelkõige endise presidendi Charles Taylori lahkumise ja Libeeria rahvusliku üleminekuvalitsuse moodustamise ning Sierra Leone rahuprotsessis saavutatud eduga seoses on vajalik läbi vaadata Julgeolekunõukogu otsus tegutseda VII peatüki alusel, otsustas Julgeolekunõukogu lõpetada eelkõige resolutsiooni 1343 (2001) lõigetega 5–7 kehtestatud keelu rakendamise. Siiski asendati need meetmed läbivaadatud meetmetega. Resolutsiooni 1521 (2003) lõigete 2, 4, 6 ja 10 kohaselt võtavad riigid vajalikke meetmeid, et takistada relvade ja nendega seotud materjalide tarnimist, müüki ja üleandmist, oma territooriumile sisenemast või seda läbimast edaspidi punktis 15 osutatud sanktsioonide komitee poolt nimetatud isikutel, töötlemata teemantide otsest või kaudset importimist Libeeriast nende territooriumile ning kõikide Libeeriast pärinevate ümarpalk- ja puidutoodete importimist nende territooriumile.
15 Resolutsiooni 1521 (2003) lõikega 21 otsustas Julgeolekunõukogu luua ajutiste protseduurireeglite artikliga 28 kooskõlas kõikidest selle liikmetest koosneva Julgeolekunõukogu komitee (edaspidi „sanktsioonide komitee”), mille ülesanne on eelkõige koostada ja ajakohastada nimekirja isikutest, kes selle resolutsiooni lõike 4 kohaselt ohustavad Libeeria rahuprotsessi või on seotud tegevusega, mille eesmärk on kahjustada rahu ja stabiilsust Libeerias ja alampiirkonnas, sh endise presidendi Charles Taylori valitsuses juhtival kohal olevad isikud ja nende abikaasad ning Libeeria endised sõjaväelased, kellel on säilinud sidemed endise presidendi Charles Tayloriga, isikud, kes rikuvad relvakaubanduse keeldu, ning nende üksustega, mis toetavad rahaliselt või sõjaliste vahenditega Libeeria või kõnealuse piirkonna riikide relvastatud mässulisi rühmitusi, seotud teised isikud.
16 Arvestades, et selle resolutsiooni rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 10. veebruaril 2004 vastu ühise seisukoha 2004/137/ÜVJP, mis käsitleb Libeeria vastu suunatud piiranguid ja millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2001/357/ÜVJP (ELT L 40, lk 35; ELT eriväljaanne 18/03, lk 41). Selle ühise seisukoha artikkel 2 sätestab, et Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1521 (2003) kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et takistada oma territooriumile sisenemast või seda läbimast kõikidel sanktsioonide komitee poolt nimetatud isikutel.
17 10. veebruaril 2004 võttis nõukogu EÜ artiklite 60 ja 301 alusel vastu määruse (EÜ) nr 234/2004, milles käsitletakse teatavaid piiranguid Libeeria suhtes ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1030/2003 (ELT L 40, lk 1; ELT eriväljaanne 18/03, lk 31).
18 12. märtsil 2004 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1532 (2004), mille eesmärk oli eelkõige Charles Taylori, teatud tema pereliikmete ning lähimate liitlaste ja partnerite rahaliste vahendite külmutamine. Selle resolutsiooni lõike 1 kohaselt Julgeolekunõukogu „otsustab, et selleks, et takistada Libeeria endise presidendi Charles Taylori ja tema lähimate pereliikmete, eriti Jewell Howard Taylori ja Charles Taylor juuniori, presidendi erru läinud kõrgemate ametnike ning [sanktsioonide komitee poolt] nimetatud teiste lähedaste liitlaste ja partnerite poolt seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite kasutamist rahu ja stabiilsuse takistamiseks Libeerias ja alampiirkonnas, peavad kõik riigid viivitamata külmutama käesoleva resolutsiooni vastuvõtmise kuupäeval või pärast seda nende territooriumil asuvad rahalised vahendid ja majandusressursid, mida omavad või kontrollivad otseselt või kaudselt eespool osutatud isikud või kõik teised [sanktsioonide komitee poolt] nimetatud isikud, sh rahalised vahendid ja majandusressursid, mida omavad üksused, mida omavad või kontrollivad otseselt või kaudselt need nimetatud isikud või kõik teised [sanktsioonide komitee poolt] nimetatud isikud, kes tegutsevad nende nimel või nende juhtimisel; ning hoolitsema selle eest, et nende kodanikud või ükskõik kes nende territooriumil ei tee neid ega ka muid rahalisi vahendeid ja majandusressursse otseselt ega kaudselt kättesaadavaks nendele isikutele või nende kasuks”. [mitteametlik tõlge]
19 Resolutsiooni 1532 (2004) lõige 2 näeb ette teatava hulga erandeid lõikes 1 toodud meetmetest, eelkõige selles osas, mis puudutab asjaomaste isikute põhiliste või erakorraliste kulutuste katteks vajalikke rahalisi vahendeid või majandusressursse. Riigid võivad neid erandeid lubada eeldusel, et vastavalt olukorrale ei ole sanktsioonide komitee sellele kas vastu vaielnud või on selle heaks kiitnud.
20 Resolutsiooni 1532 (2004) lõikega 4 teeb Julgeolekunõukogu sanktsioonide komiteele ülesandeks nimetada lõikes 1 loetletud isikud ja üksused ning saata see nimekiri kõikidele riikidele, seda nimekirja pidada ja ajakohastada ning see iga kuue kuu tagant läbi vaadata.
21 Julgeolekunõukogu otsustas resolutsiooni 1532 (2004) lõikega 5 vähemalt üks kord aastas läbi vaadata lõikega 1 kehtestatud meetmed, esimest korda hiljemalt 22. detsembril 2004, ning otsustada siis uute meetmete võtmise üle.
22 Arvestades, et selle resolutsiooni rakendamiseks on vaja ühenduse meetmeid, võttis nõukogu 29. aprillil 2004 vastu ühise seisukoha 2004/487/ÜVJP Libeeria vastu suunatud täiendavate piirangute suhtes (ELT L 162, lk 116; ELT eriväljaanne 18/03, lk 155). See ühine seisukoht näeb ette kõikide rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, mida omavad või kontrollivad otseselt või kaudselt resolutsiooni 1532 (2004) lõikes 1 loetletud isikud ja üksused, ning seda samadel tingimustel, nagu on toodud selles resolutsioonis.
23 29. aprillil 2004 võttis nõukogu EÜ artiklite 60 ja 301 alusel vastu määruse (EÜ) nr 872/2004, mis käsitleb täiendavaid piiranguid Libeeria suhtes (ELT L 162, lk 32; ELT eriväljaanne 18/03, lk 148).
24 Selle määruse põhjenduse 4 kohaselt on Charles Taylori ja tema partnerite rahaliste vahendite külmutamine vajalik „[p]idades silmas negatiivset mõju Libeeriale, mille on põhjustanud Charles Taylori ja tema partnerite seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite ja varade välismaale üleviimine ja nimetatud rahaliste vahendite kasutamine rahu ja stabiilsuse õõnestamiseks Libeerias ja kogu piirkonnas”.
25 Selle määruse põhjenduse 6 kohaselt „jäävad [käesolevad meetmed] asutamislepingu reguleerimisalasse” ja „seepärast tuleb konkurentsi moonutamise vältimiseks vastu võtta ühenduse õigusaktid vastavate meetmete rakendamiseks ühenduse territooriumil”.
26 Määruse nr 872/2004 artikkel 1 defineerib mõisted „rahalised vahendid”, „rahaliste vahendite külmutamine”, „majandusressursid” ja „majandusressursside külmutamine”.
27 Määruse nr 872/2004 artikli 2 kohaselt:
„1. Kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mida omavad või kontrollivad otseselt või kaudselt Libeeria endine president Charles Taylor, Jewell Howard Taylor ja Charles Taylor juunior ning järgnevad [s]anktsioonide komitee poolt nimetatud ja I lisas loetletud isikud ning üksused, tuleb külmutada:
a) Libeeria endise presidendi Charles Taylori teised lähimad perekonnaliikmed;
b) endise Taylori režiimi kõrgemad ametnikud ning teised lähedased liitlased ja partnerid;
c) juriidilised isikud, organisatsioonid või üksused, mida omavad või kontrollivad otseselt või kaudselt eespool osutatud isikud;
d) kõik füüsilised või juriidilised isikud, kes tegutsevad eespool osutatud isikute nimel või nende juhtimisel.
2. Rahalisi vahendeid ja majandusressursse ei tehta otseselt ega kaudselt kättesaadavaks I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või organisatsioonidele või nende kasuks.
3. Keelatud on teadlikult ja tahtlikult osaleda niisuguses tegevuses, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on lõigetes 1 ja 2 nimetatud meetmetest kõrvalehoidmine.”
28 Määruse nr 872/2004 I lisa sisaldab artiklis 2 osutatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, organite ja üksuste nimekirja. Määruse algversioon ei sisalda hageja nime.
29 Vastavalt määruse nr 872/2004 artikli 11 punktile a on komisjonil õigus muuta nimetatud määruse I lisa kas Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee otsuste alusel.
30 Määruse nr 872/2004 artikli 3 kohaselt:
„1. Kaldudes kõrvale artiklis 2 sätestatust, võivad II lisas loetletud liikmesriikide pädevad asutused lubada teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist või kättesaadavaks tegemist juhul, kui pädev asutus on veendunud, et asjaomased rahalised vahendid või majandusressursid:
a) on vajalikud põhivajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste katteks, sealhulgas toiduainete, üüri või hüpoteegi, ravimite ja ravikulude, maksude, kindlustusmaksete ning kommunaalteenuste eest tasumiseks;
b) on ette nähtud üksnes ekspertidele mõistlike töötasude maksmiseks ja õigusabiteenuste osutamisega seotud kulude hüvitamiseks;
c) on ette nähtud üksnes tasude või teenustasude maksmiseks külmutatud rahaliste vahendite või muude majandusressursside tavapärase haldamise või säilitamise eest,
tingimusel, et kavatsusest sellistele rahalistele vahenditele ja majandusressurssidele juurdepääsu ametlikuks lubamiseks teavitatakse [s]anktsioonide komiteed ja [s]anktsioonide komiteelt ei ole saadud eitavat vastust kahe tööpäeva jooksul alates teavitamisest.
2. Kaldudes kõrvale artiklis 2 sätestatust, võivad II lisas loetletud liikmesriikide pädevad asutused lubada teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamist või kättesaadavaks tegemist juhul, kui pädev asutus on veendunud, et asjaomased rahalised vahendid või majandusressursid on vajalikud erakorraliste kulutuste katteks tingimusel, et pädev asutus on sellest veendumusest [s]anktsioonide komiteele teada andnud ja otsus on komitee poolt heaks kiidetud.”
31 15. juunil 2004 võttis sanktsioonide komitee resolutsiooni 1532 (2004) lõigete 1 ja 4 kohaldamiseks vastu eeskirjad (edaspidi „sanktsioonide komitee eeskirjad”).
32 Nimetatud eeskirjade punkti 2 pealkirjaga „Nende isikute nimekirja ajakohastamine ja pidamine, keda ressursside külmutamine puudutab” alapunkt b sätestab, et sanktsioonide komitee vaatab hoolikalt läbi liikmesriikide poolt talle tehtud ajakohastamise taotlused ning alapunkt d sätestab, et sanktsioonide komitee vaatab selle nimekirja läbi iga kuue kuu tagant, arvestades eelkõige esitatud taotlustega isikute ja/või üksuste kustutamise kohta nimekirjast (vt järgmine punkt).
33 Sanktsioonide komitee eeskirjade punktis 4 pealkirjaga „Nimekirjast kustutamine” on sätestatud:
„a) Ilma et see rikuks kehtivat menetluskorda, võib hageja ([sanktsioonide komitee] nimekirja kantud isik(ud), ja/või üksused) esitada riigi valitsusele, kus ta omab alalist elukohta ja/või mille kodanik ta on, taotluse vaadata tema juhtum uuesti üle. Hageja peab selle käigus oma taotlust enda nimekirjast kustutamiseks põhjendama, esitama asjakohast informatsiooni ja taotlema selle taotluse toetamist;
b) Valitsus, kellele taotlus on esitatud (taotlev valitsus), peab kontrollima kogu asjasse puutuvat informatsiooni ja seejärel võtma ühendust valitsus(t)ega, kes tegi(d) nimekirja kandmiseks ettepaneku (ettepaneku teinud valitsus(ed)), et nõuda täiendavat informatsiooni ja pidada nimekirjast kustutamise taotluse osas konsultatsioone;
c) Valitsus(ed), kes algselt nõudis (nõudsid) nimekirja kandmist, võib (võivad) samuti nõuda täiendavat informatsiooni hageja elukoha- või kodakondsusriigilt. Taotlev valitsus ja ettepaneku teinud valitsus(ed) võivad vajaduse korral nende kahepoolsete konsultatsioonide käigus küsida [sanktsioonide komitee] esimehe arvamust;
d) Kui taotlev valitsus soovib pärast täiendava informatsiooni kontrollimist nimekirjast kustutamise taotlust rahuldada, peab ta üritama ettepaneku teinud valitsust (valitsusi) veenda esitama [sanktsioonide komiteele] üheskoos või eraldi nimekirjast kustutamise taotluse. Taotlev valitsus võib heakskiitmise menetluse raames esitada komiteele ettepaneku teinud valitsus(t)e taotlust lisamata nimekirjast kustutamise taotluse;
e) Esimees annab esialgse vastuse kõikidele nimekirjast kustutamise taotlustele, mida ei ole läbi vaadatud tavapärase kahe päeva jooksul või selle tähtaja pikendamisel antud ajavahemiku jooksul.” [mitteametlik tõlge]
34 14. juunil 2004 otsustas sanktsioonide komitee muuta nende isikute ja üksuste nimekirja, kellele Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1532 (2004) lõikes 1 sätestatud meetmeid kohaldatakse. Selles muudetud nimekirjas on hageja nimi sees ning teda peetakse seal Exotic Tropical Timber Enterprises omanikuks ja üheks endise presidendi Charles Taylori peamiseks rahastajaks.
35 22. juuni 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 1149/2004, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 872/2004 (ELT L 222, lk 17), asendati määruse nr 872/2004 I lisa määruse nr 1149/2004 lisaga. Hageja nimi sisaldub uue I lisa punktis 13 ning ta on identifitseeritud järgmiselt:
„Leonid Minin (alias a) Blavstein, b) Blyuvshtein, c) Blyafshtein, d) Bluvshtein, e) Blyufshtein, f) Vladimir Abramovich Kerler, g) Vladimir Abramovich Popiloveski, h) Vladimir Abramovich Popela, i) Vladimir Abramovich Popelo, j) Wulf Breslan, k) Igor Osols). Sünniaeg: a) 14. detsember 1947 , b) 18. oktoober 1946, c) teadmata). Kodakondsus: Ukraina. Saksa passid (nimi: Minin): a) 5280007248D, b) 18106739D. Iisraeli passid: a) 6019832 (6/11/94–5/11/99), b) 9001689 (23/1/97–22/1/02), c) 90109052 (26/11/97). Vene pass: KI0861177; Boliivia pass: 65118; Kreeka pass: andmed puuduvad. Ettevõtte Exotic Tropical Timber Enterprises omanik.”
36 21. detsembril 2004 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1579 (2004). Olles läbi vaadanud resolutsiooni 1532 (2004) lõikes 1 kehtestatud meetmed ning leides, et olukord Libeerias jätkuvalt ohustab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas, märkis Julgeolekunõukogu, et need meetmed jäävad jõusse, et takistada Libeeria endise presidendi Charles Taylori ja tema lähimate pereliikmete, endise Taylori režiimi kõrgemate ametnike ning teiste lähedaste liitlaste ja partnerite poolt seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite kasutamist rahu ja stabiilsuse takistamiseks Libeerias ja alampiirkonnas ning kinnitas uuesti oma kavatsust vähemalt üks kord aastas need meetmed uuesti läbi vaadata.
37 2. mail 2005 otsustas sanktsioonide komitee lisada Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1532 (2004) lõikes 1 osutatud isikute, rühmituste ja üksuste nimekirja täiendavaid andmeid.
38 Komisjoni 9. juuni 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 874/2005, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 872/2004 (ELT L 146, lk 5; edaspidi „vaidlustatud määrus”), asendati määruse nr 872/2004 I lisa vaidlustatud määruse lisaga. Hageja nimi sisaldub uue I lisa punktis 14 ning ta on identifitseeritud järgmiselt:
„Leonid Yukhimovich Minin (teiste nimedega a) Blavstein, b) Blyuvshtein, c) Blyafshtein, d) Bluvshtein, e) Blyufshtein, f) Vladamir Abramovich Kerler, g) Vladimir Abramovich Kerler, h) Vladimir Abramovich Popilo-Veski, i) Vladimir Abramovich Popiloveski, j) Vladimir Abramovich Popela, k) Vladimir Abramovich Popelo, l) Wulf Breslan, m) Igor Osols). Sünniaeg: a) 14.12.1947, b) 18.10.1946. Sünnikoht: Odessa, NSVL (praegune Ukraina). Kodakondsus: Iisraeli. Võltsitud Saksa passid (nimi: Minin): a) 5280007248D, b) 18106739D. Iisraeli passid: a) 6019832 (kehtib 6.11.1994–5.11.1999), b) 9001689 (kehtib 23.1.1997–22.1.2002), c) 90109052 (välja antud 26.11.1997). Vene pass: KI0861177; Boliivia pass: 65118; Kreeka pass: andmed puuduvad. Muu teave: Exotic Tropical Timber Enterprises omanik.”
39 20. detsembril 2005 võttis Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1647 (2005). Olles läbi vaadanud resolutsiooni 1532 (2004) lõikes 1 kehtestatud meetmed ning leides, et olukord Libeerias jätkuvalt ohustab rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas, märkis Julgeolekunõukogu, et need meetmed jäävad jõusse ning kinnitas uuesti oma kavatsust vähemalt üks kord aastas need meetmed uuesti läbi vaadata.
Menetlus
40 Leonid Minin esitas käesoleva hagi EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel 3. septembril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud ning numbri T‑362/04 all registreeritud hagiavaldusega.
41 Esimese Astme Kohtu teise koja esimees andis vastavalt 8. detsembri 2004. aasta ning 21. veebruari 2005. aasta määrusega nõukogule ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Nõukogu esitas oma menetlusse astuja seisukohad ettenähtud tähtaja jooksul. Esimese Astme Kohtu kantseleisse 19. aprillil 2005 saabunud kirjaga teavitas Ühendkuningriik Esimese Astme Kohut sellest, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid jätab endale õiguse osaleda kohtuistungil, kui see toimub.
42 Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) avada suulise menetluse ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitas Esimese Astme Kohus pooltele kirjalikult küsimusi, paludes pooltel enne kohtuistungi algust nendele kirjalikult vastata. Hageja ja kostja on selle nõude täitnud.
43 Poolte, välja arvatud Ühendkuningriigi, kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 13. septembri 2006. aasta kohtuistungil, Ühendkuningriigil lubati neid mitte esitada.
Poolte nõuded
44 Hageja palub Esimese Astme Kohtul:
– tühistada määruse nr 1149/2004 lisa punkt 13;
– tühistada nimetatud määrus täielikult;
– tuvastada, et määrused nr 872/2004 ja 1149/2004 ei ole EÜ artikli 241 alusel kohaldatavad.
45 Komisjon palub oma kaitseks Esimese Astme Kohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– lükata repliigis toodud uued väited vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu tagasi;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
46 Oma menetlusse astuja seisukohtades palub nõukogu Esimese Astme Kohtul jätta hagi läbi vaatamata.
47 Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele antud kirjalikes vastustes toob hageja välja, et arvestades määruse nr 874/2005 vastuvõtmist, soovib ta oma esialgseid nõudeid laiendada. Hageja palub Esimese Astme Kohtul seega:
– tühistada vaidlustatud määruse lisa punkt 14;
– tühistada määrus nr 872/2004, mida on muudetud vaidlustatud määrusega, osas, milles see näeb artiklis 2 ette hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise.
48 Kohtuistungil loobus hageja esiteks muudetud nõuete teisest osast ning taotles teiseks kohtukulude väljamõistmist kostjalt, mis on kantud kohtuistungi protokolli.
Hagi vastuvõetavus ja ese
49 Hageja – eespool punktis 44 toodud viisil sõnastatud – esialgsete nõuete esimese osa eesmärk on määruse nr 872/2004 I lisa asendava määruse nr 1149/2004 lisa punkti 13 tühistamine.
50 Kuna määruse nr 872/2004 I lisa asendanud lisa muudeti omakorda menetluse jooksul vaidlustatud määruse lisaga, siis paluti pooltel esitada kirjalikud märkused nende tagajärgede kohta, mis võivad seoses käesoleva hagi menetlemisega sellest uuest asjaolust tuleneda.
51 Hageja sõnastas oma nõuded ümber eespool punktis 47 toodud viisil. Komisjon ei esitanud käesoleva asja asjaolusid arvestades vastuväiteid sellise ümbersõnastamise põhimõtte vastu. Põhimõtteliselt on selline ümbersõnastamine kooskõlas Esimese Astme Kohtu praktikaga, mille kohaselt siis, kui isiku rahaliste vahendite külmutamise meede asendatakse menetluse käigus samasuguse esemega meetmega, tuleb viimati nimetatud meedet pidada uueks asjaoluks, mis lubab hagejal oma nõudeid, väiteid ja argumente kohandada hilisemale meetmele (vt Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsused kohtuasjas T‑306/01: Yusuf ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, edasi kaevatud, EKL 2005, lk II‑3533, edaspidi „kohtuotsus Yusuf”, punktid 71–74, ja kohtuasjas T‑315/01: Kadi vs. nõukogu ja komisjon, edasi kaevatud, EKL 2005, lk II‑3649, edaspidi „kohtuotsus Kadi”, punktid 52–55 ja viidatud kohtupraktika).
52 Muu hulgas, kuna hageja loobus kohtuistungil niiviisi ümber sõnastatud nõuete teisest osast, tuleb leida, et hagi esemeks on seega ainult nõue tühistada vaidlustatud määruse lisa punkt 14, millega hageja nimi jäeti isikute nimekirja, kelle rahalised vahendid tuleb vastavalt määrusele nr 872/2004 külmutada.
53 Selles osas tuleb välja tuua, et vaidlustatud määrus on määrus EÜ artikli 249 mõttes (vt selle kohta analoogiline kohtuotsus Yusuf, punktid 184–188) ning tegemist ei ole mitte rea üksikotsustega, nagu seda ekslikult väidab hageja. Nimetatud määruse lisa punkt 14 on oma olemuselt regulatiivne ega ole hagejale suunatud üksikotsus, vastupidi sellele, mida väidab komisjon. Sellegipoolest puudutab see akt hagejat otseselt ja isiklikult osas, milles teda nimetatakse selle lisas nimeliselt (vt selle kohta analoogiline Esimese Astme Kohtu otsus Yusuf, punkt 186, ja 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑253/02: Ayadi vs. nõukogu, edasi kaevatud, EKL 2006, lk II‑2139, edaspidi „kohtuotsus Ayadi”, punkt 81). Selles osas on hagejal õigus määruse tühistamist taotleda.
Põhiküsimus
1. Faktilisi asjaolusid puudutavad poolte väited
54 Hageja väidab, et tema nimi on Leonid Minin ning et ta on Iisraeli kodanik, elukoht Tel-Aviv (Iisrael), samas kui käesoleva hagi aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal elas ta Itaalias. Hageja lisab, et kõik tema rahalised vahendid ja majandusressursid ühenduses külmutati pärast määruse nr 1149/2004 vastuvõtmist nii, et ta ei saanud enam hoolitseda oma poja eest ega tegutseda puidu impordi-ekspordiga tegeleva äriühingu juhina. Hageja rõhutab muu hulgas, et ta vabastati tema vastu Itaalias esitatud relvakaubanduse süüdistustest.
55 Selles osas viitavad komisjon ja nõukogu resolutsiooni 1343 (2001) lõikes 19 osutatud ekspertide rühma 26. oktoobri 2001. aasta kuupäevaga aruandele (vt eespool punkt 13). Nende institutsioonide arvates tuleneb eelkõige selle aruande lõigetest 15–17 ja 207 ja järgnevad, et hageja arreteerimisel Itaalia ametiasutuste poolt 5. augustil 2000 leiti hageja omanduses olevat mitmeid dokumente, mis viitasid Libeeriasse suunduvale relvakaubandusele. Kui hageja kuulati ekspertide rühma poolt vanglas üle, siis tunnistas hageja oma rolli mitmes seda kaubandust puudutavas tehingus. Hageja Itaalias õigeksmõistmise põhjuseks oli muu hulgas Itaalia kohtute territoriaalse pädevuse puudumine hageja vastu selles liikmesriigis esitatud süüdistuste läbivaatamiseks.
2. Õiguslik käsitlus
56 Hageja esitas oma nõuete toetuseks kolm väidet, mis tulenevad esiteks ühenduse pädevuse puudumisest võtta vastu määrus nr 872/2004, määrus nr 1149/2004 ja vaidlustatud määrus (edaspidi koos „vaidlustatud määrused”) ja teiseks tema põhiõiguste rikkumisest.
Esimene väide, mis tuleneb ühenduse pädevuse puudumisest võtta vastu vaidlustatud määrused
57 See väide on jagatud kahte ossa, millest teine toodi välja repliigi staadiumis.
Esimene osa
– Poolte argumendid
58 Hageja väidab väite esimeses osas esiteks, et Julgeolekunõukogu resolutsioonid puudutavad ainult riike, kellele need on adresseeritud ning neis ei peeta vahetult silmas isikuid, nagu see on ühenduse määruste puhul, millel on liikmesriikides erga omnes vahetu õigusmõju. Vaidlustatud määrused andsid Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, mille sätted sisalduvad eespool viidatud määrustes, ette nähtud sanktsioonidele „lisaväärtuse”, st vahetu õigusmõju Euroopa Liidu territooriumil, mis ei ole normatiivsest seisukohast õigustatud. Ühendusel on ainult talle antud volitused. Samuti tuleneb EÜ artiklist 295, et ühendusel ei ole oma pädevust osas, mis puudutab omandi õiguslikku režiimi. Seega ei ole ühendus pädev võtma vastu akte, millega võetakse isikutelt nende vara. See roll kuulub liikmesriikidele, kellel on hageja arvates ainsana õigus anda isikut puudutavatele Julgeolekunõukogu majanduslikele sanktsioonidele vahetu ja siduv õigusmõju.
59 Hageja väidab teiseks, et EÜ artiklitega 60 ja 301 ette nähtud meetmed on suunatud kolmandatele riikidele. Seega ei kujuta need artiklid kohast õiguslikku alust, mis lubaks vastu võtta isikuid silmas pidavaid karistavaid ja ennetavaid meetmeid, millel on neile vahetu õigusmõju. Sellised meetmed ei kuulu ühenduse pädevusse, erinevalt esiteks määrusega nr 234/2004 Libeeria suhtes vastu võetud kaubandusliku loomuga piirangutest ja teiseks Iraagi vastu kehtestatud kaubandusembargost, mida Esimese Astme Kohus analüüsis 28. aprilli 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑184/95: Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1998, lk II‑667).
60 Vaidlustatud määrustega kehtestatud meelevaldse korra olemus ilmneb samuti, kui võrrelda seda nõukogu 15. juuni 1999. aasta määrusega nr 1294/1999, mis käsitleb rahaliste vahendite külmutamist ja investeerimiskeeldu seoses Jugoslaavia Liitvabariigiga (JLV) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1295/98 ja (EÜ) nr 1607/98 (EÜT L 153, lk 63). Hageja toob välja, et selles viimases määruses osutatud isikuid loeti selle artikli 2 kohaselt isikuteks, kes „tegutsevad [asjaomaste valitsuste] eest või nimel”. Ta lisab, et määrus nr 1294/1999 sisaldab liikmesriikidele suunatud õigusnorme ning see sõnastab ümber siseriiklikul tasandil liikmeriikide poolt kohaldatud rahaliste vahendite külmutamise meetmed.
61 Kohtuistungil arendas hageja edasi oma argumentatsiooni teist osa, väites, et kuivõrd Charles Taylor kukutati Libeerias võimult juba enne vaidlustatud määruste vastuvõtmist, ei saa need tugineda ainult EÜ artiklitele 60 ja 301, vaid peavad tuginema täiendava õigusliku alusena ka EÜ artiklile 308. Selles osas viitas hageja kohtuotsuse Yusuf punktile 125 ja sellele järgnevatele punktidele.
62 Hageja väidab kolmandaks, et tema ressursside külmutamisel ei ole mingit seost määruse nr 872/2004 põhjenduses 6 toodud „konkurentsi moonutamise vältimise[..]” eesmärgiga, kuna tegemist ei ole ettevõtjatevahelise kokkuleppega. Samuti toob hageja välja, et ta ei saa aru, kuidas ebaseaduslikult saadud kapital, mille summa on Euroopa Liidu majandusega võrreldes tähtsusetu, võib rikkuda kapitali vaba liikumise korda.
63 Komisjon ja nõukogu vaidlustavad kirjaliku menetluse käigus hageja poolt esitatud kõikide argumentide põhjendatuse. Esimese Astme Kohus on muu hulgas samasuguseid või sarnaseid argumente tagasi lükanud kohtuotsustes Yusuf, Kadi ja Ayadi.
64 Mis puudutab hageja poolt kohtuistungil esitatud argumentatsiooni, siis kohtuotsuse Yusuf punkti 125 ja järgnevate punktide põhjal (vt eespool punkt 61) arvab komisjon, et see kujutab endast uut asjaolu, mille esitamise menetluse käigus keelab kodukorra artikli 48 lõige 2, välja arvatud siis, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
65 Hageja väidab sisuliselt, et liikmesriikidel on ainsana õigus rakendada Julgeolekunõukogu poolt isikute suhtes kehtestatud majandussanktsioone isikute suhtes vahetut ja siduvat õigusmõju omavate meetmete vastuvõtmisega.
66 Kõik argumendid tuleb tagasi lükata sisuliselt samadel põhjendustel, mis on esitatud kohtuotsustes Yusuf (punktid 107‑171), Kadi (punktid 87–135) ja Ayadi (punktid 87–92) (vt ühenduse kohtu võimaluse kohta põhjendada otsust viitega sisuliselt samade küsimuste kohta tehtud varasemale kohtuotsusele Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑229/04: Crailsheimer Volksbank, EKL 2005, lk I‑9273, punktid 47–49, ja kohtuotsus Ayadi, punkt 90; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 5. juuni 2002. aasta määrus kohtuasjas C‑204/00 P: Aalborg Portland vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 29, ja analoogiline Euroopa Kohtu 1. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑155/98 P: Alexopoulou vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4069, punktid 13 ja 15).
67 Ühelt poolt leidis Esimese Astme Kohus kohtuotsustes Yusuf, Kadi ja Ayadi, et igal juhul, kui ühendus tegutseb EÜ asutamislepingu alusel varem liikmesriikidele kuulunud pädevuse alusel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kohaldamise valdkonnas, piiravad selle põhikirja sätted ühenduse pädevust (kohtuotsus Yusuf, punkt 253) ja et ta peab isegi vastavalt tema enda asutamislepingule oma pädevuse teostamisel vastu võtma kõik vajalikud sätted, et tema liikmesriigid saaksid nimetatud põhikirjast tulenevaid kohustusi täita (kohtuotsus Yusuf, punkt 254).
68 Teiselt poolt leidis Esimese Astme Kohus nendes samades kohtuotsustes, et ühendusel on EÜ artiklite 60 ja 301 alusel pädevus kehtestada piiranguid, mis on suunatud vahetult isikute vastu, kui Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on see ette nähtud, ning kui selliste meetmete eesmärk on tegelikult täielikult või osaliselt katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga (kohtuotsus Yusuf, punktid 112–116). Seevastu piirangud, millel ei ole mingit seost kolmanda riigi territooriumi või valitseva režiimiga, ei saa tugineda ainult nendele sätetele (kohtuotsus Yusuf, punktid 125–157). Siiski on ühenduse pädevuses selliste meetmete võtmine EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel (kohtuotsus Yusuf, punktid 158–170, ja kohtuotsus Ayadi, punktid 87–89).
69 Käesolevas asjas leidis nõukogu EL lepingu V peatüki sätete alusel vastu võetud ühises seisukohas 2004/487, et ühenduse tegevus teatud piirangute rakendamiseks Charles Taylori ja tema partnerite vastu oli vajalik vastavalt Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1532 (2004) ning ühendus rakendas neid meetmeid vaidlustatud määruste vastuvõtmisega (vt selle kohta analoogiline kohtuotsus Yusuf, punkt 255).
70 Käesoleva asja spetsiifilisi asjaolusid arvestades tuleb siiski leida, et vaidlustatud määruste õiguslikuks aluseks on ainult EÜ artiklid 60 ja 301. Olenemata sellest, kas kohtuistungil hageja poolt kohtuotsuse Yusuf punkti 125 ja järgnevate punktide alusel esitatud argumentatsiooni kvalifitseerida uue väitena või mitte (vt eespool punkt 61), tuleb kindlaks teha, kas hageja kui Libeeria endise presidendi Charles Taylori partneri vastu suunatud sanktsioonide eesmärk on tegelikult täielikult või osaliselt katkestada või piirata majandussuhteid ühe või mitme kolmanda riigiga, mis tähendab selle kindlakstegemist, kas nendel sanktsioonidel on piisav seos selle riigi territooriumi või valitseva režiimiga.
71 Esimese Astme Kohus leiab, et see on nii käesolevas asjas vaidluse all olevate Julgeolekunõukogu resolutsioonide, ühise välis- ja julgeolekupoliitika ühiste seisukohtade ja ühenduse aktide osas ning seda ka hoolimata asjaolust, et Charles Taylor kõrvaldati Libeeria presidendi ametikohalt alates 2003. aasta augustikuust.
72 Julgeolekunõukogu on jätkuvalt leidnud – Esimese Astme Kohtu ülesandeks ei ole seda kahtluse alla seada –, et olukord Libeerias ohustab jätkuvalt rahvusvahelist rahu ja julgeolekut piirkonnas ning Charles Taylori ja tema partnerite vastu kehtestatud meetmed on vajalikud, et takistada nende poolt seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite ja ressursside kasutamist rahu ja stabiilsuse takistamiseks Libeerias ja alampiirkonnas (vt ajavahemikku 2001–2005 puudutavas osas eelkõige eespool punktid 12, 14, 15, 18 ja 36 ja ajavahemikku pärast 20. detsembrit 2005 puudutavas osas eespool punkt 39).
73 Määruse nr 872/2004 põhjenduse 4 kohaselt on Charles Taylori ja tema partnerite rahaliste vahendite külmutamine samuti vajalik, „[p]idades silmas negatiivset mõju Libeeriale, mille on põhjustanud Charles Taylori ja tema partnerite seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite ja varade välismaale üleviimine ja nimetatud rahaliste vahendite kasutamine rahu ja stabiilsuse õõnestamiseks Libeerias ja kogu piirkonnas”.
74 Esimese Astme Kohus leiab, et kuna rahvusvaheliselt üldsuselt rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel põhirolli saanud organ leiab, et Charles Taylor ja tema partnerid võivad jätkuvalt õõnestada rahu Libeerias ja naaberriikides, on selles osas võetud piirangutel piisav seos riigi territooriumi või valitseva režiimiga selleks, et neid pidada meetmeteks, mis on „ette nähtud […], et osaliselt või täielikult katkestada või piirata majandussuhteid ühe […] kolmanda riigiga” EÜ artiklite 60 ja 301 mõttes. Seega on ühendus nende sätete alusel pädev asjaomaseid meetmeid võtma.
75 Hageja poolt esimese väite esimese osa raames toodud detailsemad argumendid ei saa seda hinnangut kahtluse alla seada.
76 Mis puudutab argumenti, mille kohaselt vaidlustatud määrused andsid alusetult „lisaväärtuse” Julgeolekunõukogu vaidlusalustele resolutsioonidele, kuna neil on ühenduse territooriumil vahetu õigusmõju, siis komisjon on selle õigesti ümber lükanud, leides, et esiteks ei piira EÜ artiklid 60 ja 301 nende rakendamiseks võetud aktide valikut ja teiseks ei sätestata resolutsioonis 1532 (2004) samuti erilisi piiranguid sellele, millises vormis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid on kohustatud rakendusmeetmeid vastu võtma, kas otse või, nagu käesolevas asjas, selliste rahvusvaheliste organite kaudu, kuhu nad kuuluvad. Vastupidi, see resolutsioon nõuab selle rakendamiseks „vajalike meetmete” võtmist. Selles osas väidavad komisjon ja nõukogu õigesti, et ühenduse määruse vastuvõtmine on õigustatud ühtsuse ja tõhususe ilmsete põhjuste tõttu ning see lubab vältida seda, et asjaomaste isikute rahalised vahendid antaks üle või peidetaks selle aja jooksul, mis kulub liikmesriigil direktiivi või siseriikliku otsuse rakendamiseks.
77 Mis puudutab argumenti, mille kohaselt ühendus rikkus EÜ artiklit 295, kui ta kehtestas isikute rahaliste vahendite külmutamise, isegi oletades, et käesolevas asjas vaidlusaluste meetmetega sekkutakse omandi õiguslikku režiimi (vt selle kohta kohtuotsus Yusuf, punkt 299), piisab, kui märkida, et vaidlusalusest sättest hoolimata annavad teised asutamislepingu sätted ühendusele õiguse võtta karistus- või kaitsemeetmeid, millel on mõju isikute omandiõigusele. See on nii konkurentsi (EÜ artikkel 83) ja kaubanduspoliitika (EÜ artikkel 133) valdkonnas. See on samuti nii meetmete osas, mis on võetud EÜ artiklite 60 ja 301 alusel, nagu käesoleval juhul.
78 Mis puutub lõpetuseks argumenti, mille kohaselt hageja ressursside külmutamisel ei ole mingit seost määruse nr 872/2004 põhjenduses 6 toodud „konkurentsi moonutamise vältimise[…]” eesmärgiga, on tõsi, et kinnitus konkurentsi moonutamise ohu kohta, mille ennetamine on nimetatud põhjenduse kohaselt selle määruse eesmärk, ei ole veenev (vt selle kohta analoogiline kohtuotsus Yusuf, punktid 141–150, ja kohtuotsus Kadi, punktid 105–114).
79 Siiski, nagu Esimese Astme Kohus meenutab kohtuotsuse Ayadi punktis 165, tuleb määruse põhjendusi kontrollida tervikuna. Kohtupraktika kohaselt ei või vormiline puudus, mis seisneb asjaolus, et määruse põhjenduses on ära toodud ebaõiged faktilised asjaolud, kaasa tuua selle tühistamist, kui teistest põhjendustest nähtub iseenesest, et akt on põhjendatud (Euroopa Kohtu 20. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 119/86: Hispaania vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1987, lk 4121, punkt 51, ning Esimese Astme Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑129/95, T‑2/96 ja T‑97/96: Neue Maxhütte Stahlwerke ja Lech-Stahlwerke vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑17, punkt 160). Käesolevas asjas on see nii.
80 Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 253 järgi nõutud põhjendused peavad selgelt ja ühemõtteliselt ära näitama nõukogu kaalutlused, nii et asjaomased isikud võiksid tutvuda võetud meetme põhistustega ning Euroopa Kohus võiks teostada selle üle kontrolli. Küsimust, kas akt vastab põhjendustele seatud nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult akti sõnastust, vaid ka selle tausta ning kõiki vastavat küsimust reguleerivaid õigusnorme arvestades. Kui õigusakt, nagu antud juhul, on mõeldud üldiseks kohaldamiseks, võib põhjendus piirduda viitamisega ühelt poolt määruse vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teiselt poolt akti üldistele eesmärkidele (vt Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑344/04: International Air Transport Association jt, EKL 2006, lk I‑403, punktid 66 ja 67 ja viidatud kohtupraktika).
81 Käesolevas asjas täidavad määruse nr 872/2004 volitused ning eriti põhjendused 1–5 täielikult neid nõudeid, eelkõige selles osas, milles need viitavad esiteks EÜ artiklitele 60 ja 301 ja teiseks Julgeolekunõukogu resolutsioonidele 1521 (2003) ja 1532 (2004) ning ühistele seisukohtadele 2004/137 ja 2004/487.
82 Muu hulgas osas, milles vaidlustatud määruse lisa nimetab nimeliselt hagejat isikuna, kellele rahaliste vahendite külmutamise üksikmeedet kohaldatakse, on see piisavalt põhjendatud selle määruse põhjenduses 2 tehtud viitega vastavale nimetamisele sanktsioonide komitee poolt.
83 Eeltoodust järeldub, et esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
Teine osa
– Poolte argumendid
84 Väite teise osaga, mis toodi välja repliigi staadiumis, viitab hageja subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisele, mis tema arvates on käesolevas vaidluses kesksel kohal.
85 Leides, et see väide on vastuvõetamatu esimest korda repliigi staadiumis esitatud uue väitena, leiab komisjon, et igal juhul ei ole hageja seda väidet põhjendanud.
86 Komisjoni arvates on EÜ artiklite 60 ja 301 kohaselt pädevus ühemõtteliselt ja reservatsioonideta üle läinud ühendusele. See pädevus on ainupädevus, nii et käesolevas asjas ei saa kohaldada subsidiaarsuse põhimõtet.
87 Lõpuks väidavad komisjon ja nõukogu, et isegi kui eeldada, et käesolevas asjas saab kohaldada subsidiaarsuse põhimõtet, siis EÜ artikliga 60 liikmesriikidele jäetud teisene roll tähendab selle möönmist, et rahaliste vahendite külmutamise meetme eesmärke saab tõhusamalt täita ühenduse tasandil. Käesolevas asjas on see ilmselgelt nii.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
88 Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et ühenduse kohtul on õigus hinnata, kas korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel võib väite sisulistel põhjustel tagasi lükata, ilma et tehtaks eelnev otsus vastuvõetamatuse kohta (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 13. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑217/99, T‑321/99 ja T‑222/01: Sinaga vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 68 ja viidatud kohtupraktika).
89 Väide, mis tuleneb väidetavast subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisest, tuleb käesolevas asjas igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata sisuliselt samade põhjendustega, mis on esitatud kohtuotsuse Ayadi punktides 106–110, 112 ja 113 vastuseks sisuliselt samale Ayadi väitele. Esimese Astme Kohus leiab, et sellele põhimõttele ei saa EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisalas tugineda, isegi kui eeldada, et see ei kuulu ühenduse ainupädevuse valdkonda. Igal juhul, isegi kui eeldada, et see põhimõte on kohaldatav sellistes tingimustes nagu käesolevas asjas, on ilmselge, et Julgeolekunõukogu resolutsioonide, mis seovad vahet tegemata kõiki ÜRO liikmeid, ühetaoline rakendamine liikmesriikides on paremini saavutatav ühenduse kui siseriiklikul tasandil.
90 Eelnevast järeldub, et teise väite teine osa, nagu ka kogu see väide, tuleb tagasi lükata.
Teine väide, mis tuleneb põhiõiguste rikkumisest
91 See väide koosneb kolmest osast, millest kolmas toodi välja repliigi staadiumis.
Esimene ja teine osa
– Poolte argumendid
92 Väite esimeses osas toob hageja välja omandiõiguse rikkumise, mis tema arvates kuulub nende põhiõiguste hulka, millega ühendus peab arvestama (Euroopa Kohtu 13. detsembri 1979. aasta otsus kohtuasjas 44/79: Hauer, EKL 1979, lk 3727), eriti pidades silmas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1. lisaprotokolli.
93 Hageja möönab, et vastavalt kohtupraktikale võib sellele õigusele kehtestada piiranguid, juhul kui ning sellisel määral, kuivõrd need piirangud järgivad ühenduse üldise huvi eesmärki. Ta märgib siiski, et vaidlustatud määrused ei viita ühelegi seda liiki eesmärgile. Tema arvates ei saa selleks pidada konkurentsi moonutamise vältimise eesmärki, mis ei ole käesolevas asjas asjakohane (vt eespool punkt 61). Mis puudutab „diktaator Taylori ja tema „käsilaste”” poolt toime pandud varguste eest karistamise eesmärki, siis kuulub see riikide – kuna Julgeolekunõukogu resolutsioonid on suunatud neile – ja mitte komisjoni ülesannete hulka.
94 Repliigis väidab hageja, et Euroopa Kohtu poolt 30. juuli 1996. aasta otsuses kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus (EKL 1996, lk I‑3953) toodud põhimõtted, millele komisjon viitab, ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Esiteks, erinevalt asjaoludest, mis olid nimetatud kohtuotsuse tegemise aluseks, ei ole vaidlustatud määrustega ette nähtud meetmete proportsionaalsust enne nende vastuvõtmist analüüsitud. Teiseks, Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) olukord, kus toimus kodusõda, ei ole võrreldav Libeeria olukorraga, kus on algatatud rahuprotsess. Kolmandaks, Haagi 18. oktoobri 1907. aasta konventsioonile maasõja seaduste ja tavade kohta lisatud sätete artiklite 46 ja 53 kohaselt on transpordivahenditel, nagu Iiri ametiasutuste poolt eespool nimetatud kohtuasjas Bosphorus kinni peetud lennuk, sõja ajal madalam kaitse tase kui teistel eraomandi vormidel.
95 Veel leiab hageja oma repliigis, et ükski EIÕK 1. lisaprotokolli artikliga 1 lubatud erand omandiõigusele ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Igal juhul on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et selle sättega on vastuolus riigi tegevus, millega ta loob sellise faktilise olukorra, et omanik on takistatud täielikul määral oma vara kasutamast, ilma et ta saaks mingit hüvitist tekkinud kahju korvamiseks (Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas Papamichalopoulos vs. Kreeka, A-seeria, nr 260‑B).
96 Väite teises osas toob hageja välja kaitseõiguse rikkumise selles osas, milles ühendus võttis vaidlustatud määrused, mille puhul sisuliselt on tegemist rea halduse üksikotsustega, vastu ilma rahaliste vahendite külmutamise tegeliku uurimise läbiviimise või võistleva menetluseta. Selles osas väidab hageja, et kaitseõigusega tuleb arvestada kõikides haldusmenetlustes (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑11/89: Shell vs. komsijon, EKL 1992, lk II‑757).
97 Komisjon ja nõukogu vaidlustavad kirjaliku menetluse käigus hageja poolt esitatud kõikide argumentide põhjendatuse. Esimese Astme Kohus on muu hulgas samasuguseid või sarnaseid argumente tagasi lükanud kohtuotsustes Yusuf, Kadi ja Ayadi.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
98 Käesolevas asjas kujutab eelkõige ühist seisukohta 2002/487 arvestades vastu võetud määrus nr 872/2004 endast liikmesriikidel ÜRO liikmesriikidena tekkinud kohustuse rakendamist ühenduse tasandil viia ellu vajaduse korral ühenduse akti vastuvõtmise teel sanktsioonid Charles Taylori ja tema partnerite vastu, mis on kehtestatud ning mida on seejärel tugevdatud mitmete Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioonidega. Määruse nr 872/2004 põhjendused viitavad sõnaselgelt resolutsioonidele 1521 (2003), ja 1532 (2004).
99 Sama kehtib nii määruse nr 1149/2004 kohta, mis võeti vastu pärast hageja lisamist isikute, rühmituste ja üksuste nimekirja, kellele asjaomaseid sanktsioone kohaldatakse, mida sanktsioonide komitee otsustas 14. juunil 2004 (vt eespool punktid 34 ja 35), kui ka vaidlustatud määruse kohta, mis võeti vastu pärast muudatuse tegemist sellesse nimekirja, mida sanktsioonide komitee otsustas 2. mail 2005 (vt eespool punktid 37 ja 38).
100 Muu hulgas näevad Julgeolekunõukogu vaidlusalused resolutsioonid ning vaidlusalused määrused käesolevas asjas asjaomaste isikute vastu ette sisuliselt sama olemuse ja ulatusega majandussanktsioonid (rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine), nagu olid vaatluse all kohtuasjades Yusuf, Kadi ja Ayadi. Kõikidele neile sanktsioonidele, mida Julgeolekunõukogu või pädev sanktsioonide komitee vaatab perioodiliselt läbi (vt eelkõige esiteks eespool punktid 20, 21, 32, 36 ja 39 ning teiseks kohtuotsus Yusuf, punktid 16, 26 ja 37), kohaldatakse samasuguseid erandeid (vt eelkõige esiteks eespool punktid 19 ja 30 ning teiseks kohtuotsus Yusuf, punktid 36 ja 40) ning analoogseid mehhanisme, mis lubavad asjaomastel isikutel taotleda nende juhtumi läbivaatamist pädeva sanktsioonide komitee poolt (vt eelkõige esiteks eespool punktid 31–33 ja teiseks kohtuotsus Yusuf, punktid 309 ja 311).
101 Neil tingimustel ja kooskõlas eespool punktis 66 toodud kohtupraktikaga, tuleb hageja argumendid, mis puudutavad väidetavaid põhiõiguste, omandiõiguse ja kaitseõiguse rikkumisi, tagasi lükata, pidades silmas kohtuotsuseid Yusuf (punktid 226–283, 285–303 ja 304–331), Kadi (punktid 176–231, 234–252 ja 253–276) ja Ayadi (punktid 115–157), milles sisuliselt samad argumendid lükati tagasi seoses põhjendustega, mis põhiliselt puudutasid Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rahvusvahelise õiguskorra ülimuslikkust võrreldes ühenduse õiguskorraga, Esimese Astme Kohtu poolt Julgeolekunõukogu ja tema sanktsioonide komitee otsuseid rakendavate ühenduse aktide üle teostatava seaduslikkuse kontrolli vastavat piirangut ning seda, et sellist liiki rahaliste vahendite külmutamise meetmetega, nagu olid vaidluse all käesolevas asjas, ei rikutud ius cogens’it.
102 Sellest järeldub, et teise väite esimene ja teine osa tuleb tagasi lükata.
Kolmas osa
– Poolte argumendid
103 Väite kolmanda osaga, mis toodi välja repliigi staadiumis, viitab hageja territoriaalsuse põhimõtte rikkumisele. Ta viitab selles osas väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt ühenduse sunnipädevuse eelduseks nende tegevuste suhtes, mis toimusid väljaspool ühenduse territooriumi, on see, et tegevuse tagajärjed ilmneksid ühenduse territooriumil (Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 5193, ja 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑286/90: Poulsen ja Diva Navigation, EKL 1992, lk‑6019; Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑102/96: Gencor vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑753).
104 Lisaks on vaidlustatud määruste eesmärk lõpuks tekitada tagajärgi Libeeria ja mitte ühenduse territooriumil, nagu tuleneb määruse nr 872/2004 3. ja põhjendusest 4. Hageja arvates eristab see asjaolu nimetatud määrust määrusest nr 1294/1999 (vt eespool punkt 60), mille eesmärk oli „suurenda[da] märgatavalt survet” Serbiale ja millel oli „üleüldine eesmärk, mis on täiesti eraldiseisev ükskõik millistest territoriaalsetest aspektidest”.
105 Komisjon arvab, et hageja väide vaidlustatud määruste väidetavate ekstraterritoriaalsete tagajärgede kohta on uue väitena vastuvõetamatu. Igal juhul ei ole nendel määrustel mingit ekstraterritoriaalset mõju, kuna neid kohaldatakse ainult ühenduse territooriumil asuvatele rahalistele vahenditele ja majandusressurssidele.
– Esimese Astme Kohtu hinnang
106 Ilma et oleks vaja teha otsust vastuvõetavuse kohta (vt selle kohta eespool punkt 88), tuleb väited, mis tulenevad väidetavast territoriaalsuse põhimõtte rikkumisest, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, kuna vaidlustatud määrusi kohaldatakse ainult ühenduse territooriumil leiduvatele rahalistele vahenditele ja majandusressurssidele ning neil ei ole seega mingit ekstraterritoriaalset mõju.
107 Mis puudutab asjaolu, mille kohaselt vaidlustatud määruste vastuvõtmise põhjuseks olnud tegevus omab tagajärgi ainult väljaspool ühendust, siis see on asjakohatu, kuna EÜ artiklite 60 ja 301 alusel võetud meetmetega rakendatakse ühenduse poolt Euroopa Liidu lepingu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühiseid seisukohti või ühismeetmeid. Tuleb lisada, et EL artikli 11 lõike 1 kohaselt on ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärk säilitada rahu ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtetega. Sellist eesmärki ei saa ilmselgelt saavutada, kui ühendus peab oma tegevuses piirduma ainult juhtumitega, mille puhul tegevuse aluseks olnud olukord tekitaks tagajärgi tema enda territooriumil.
108 Sama kehtib ka asjaolu kohta, mille kohaselt vaidlustatud meetmete eesmärk on lõpuks tekitada tagajärgi Libeeria territooriumil, kuna EÜ artiklid 60 ja 301 annavad ühendusele just volituse võtta majanduslikke sanktsioone puudutavaid meetmeid, mille eesmärk on tekitada neist tulenevaid tagajärgi kolmandates riikides.
109 Eelnevast järeldub, et teise väite kolmas osa, nagu ka kogu see väide, tuleb tagasi lükata.
110 Kuna ükski hageja poolt hagi toetuseks esitatud väide ei ole põhjendatud, tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
111 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.
112 Artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista komisjoni kohtukulud välja hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
3. Nõukogu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 31. jaanuaril 2007 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |