EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
22. veebruar 2024(*)
Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 63 – Kapitali vaba liikumine – Direktiiv 2008/7/EÜ – Ühistupangad, mille netovara ületab teatava künnise – Liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad neid panku maksma summa, mis moodustab 20% panga netovarast, et anda oma pangandustegevuse haru aktsiaseltsile üle vastutasuks tema aktsiate eest – Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkt c – Nõue esitada põhjendused, miks Euroopa Kohtu vastus on vajalik – Puhtalt riigisisene olukord – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas C‑660/22,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 11. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. oktoobril 2022, menetluses
Ente Cambiano società cooperativa per azioni
versus
Agenzia delle Entrate,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz (ettekandja), kohtunikud P. G. Xuereb ja I. Ziemele,
kohtujurist: A. M. Collins,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Ente Cambiano società cooperativa per azioni, esindajad: avvocati A. Cevese, A. Dal Ferro, M. Miccinesi ja F. Pistolesi,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato M. Cherubini ja G. M. De Socio,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A. Armenia, M. Mataija ja P. Messina,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 63 ning artiklite 101, 102, 120 ja 173 tõlgendamist.
2 Taotlus on esitatud Ente Cambiano società cooperativa per azioni ja Agenzia delle Entrate (Itaalia maksuamet) vahelises kohtuvaidluses selle summa tagastamise üle, mis 31. detsembri 2015. aasta seisuga moodustas 20% nimetatud ühistu netovarast ja mille ta tasus maksuhaldurile, et säilitada oma õiguslik vorm ühistuna, andes oma pangandustegevuse üle aktsiaseltsile vastutasuks tema aktsiate eest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (ELT 2008, L 46, lk 11) artikliga 16 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. jaanuarist 2009 nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiiv 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT 1969, L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11).
4 Direktiivi 2008/7 artiklis 1 „Sisu“ on ette nähtud:
„Käesoleva direktiiviga reguleeritakse kaudset maksustamist järgmiste juhtude puhul:
a) kapitaliühingutele tehtavad kapitali sissemaksed;
b) kapitaliühinguid hõlmav ümberkorraldustegevus;
c) teatavate väärtpaberite ja võlakirjade väljaandmine.“
5 Direktiivi artiklis 2 „Kapitaliühing“ on sätestatud:
„1. Käesolevas direktiivis tähendab „kapitaliühing“ järgmist:
a) ühing, mis esineb I lisas loetletud mis tahes kujul;
b) mis tahes äriühing, ühistu või muu juriidiline isik, mille kapitali või vara osadega võib kaubelda börsil;
c) mis tahes tulunduslik äriühing, ühistu või muu juriidiline isik, mille liikmetel on õigus oma osasid eelneva loata võõrandada kolmandatele isikutele ning kes vastutavad kõnealuse äriühingu, ühistu või muu juriidilise isiku võlgade eest üksnes oma osade ulatuses.
2. Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse kapitaliühinguna ka kõiki teisi tulunduslikke äriühinguid, ühistuid või muid juriidilisi isikuid.“
6 Direktiivi artiklis 3 „Kapitali sissemaksed“ on sätestatud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel ja vastavalt artiklile 4 käsitatakse „kapitali sissemaksena“ järgmisi tehinguid:
a) kapitaliühingu moodustamine;
b) sellise äriühingu, ühistu või muu juriidilise isiku ümberkujundamine kapitaliühinguks, mis varem kapitaliühing ei olnud;
c) kapitaliühingu kapitali suurendamine mis tahes varalise sissemaksega;
[…]“.
7 Direktiivi artikli 4 „Ümberkorraldustegevus“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesoleva direktiivi kohaldamisel ei käsitata järgmisi ümberkorraldustegevusega seotud tehinguid kapitali sissemaksena:
a) kui üks või mitu kapitaliühingut annavad kõik oma varad ja kohustused või ühe või mitu oma tegevusala üle ühele või mitmele loodavale või juba olemas olevale kapitaliühingule, tingimusel et sissemakse koosneb vähemalt osaliselt väärtpaberitest, mis esindavad omandava äriühingu kapitali;
[…]“.
8 Direktiivi 2008/7 artikli 5 „Tehingud, mille suhtes ei kohaldata kaudset maksustamist“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid ei maksusta ühelgi viisil kaudselt järgmisi tehinguid:
[…]
d) kapitaliühingu asutamisakti või ‑lepingu muutmine, eelkõige järgmine:
[…]
iii) kapitaliühingu eesmärkide muutmine;
[…]
e) artiklis 4 osutatud ümberkorraldustegevus.“
9 Direktiivi artikli 6 „Maksud ja käibemaks“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Olenemata artiklist 5 võivad liikmesriigid kohaldada järgmisi makse:
a) kindlasummaline või proportsionaalne maks väärtpaberiülekannetelt;
b) tehingumaksud, sealhulgas maa kinnistamise maks nende territooriumil asuva äritegevuse või kinnisvara ülemineku korral kapitaliühingule;
c) tehingumaksud mis tahes varalt, mis läheb üle kapitaliühingule, kui nimetatud vara eest tasutakse muul viisil kui äriühingu osade või aktsiatega;
d) maksud hüpoteegi seadmise, registrisse kandmise või lõpetamise eest või muud maa või muu varaga seotud maksud;
e) lõivud või tasud;
f) käibemaks.“
Itaalia õigus
10 14. veebruari 2016. aasta dekreetseaduse nr 18, millega kehtestatakse kiireloomulised meetmed ühistupangana asutatud laenuühistute reformi, probleemlaenude väärtpaberistamise tagatise, kriisimenetluse ja säästuhoiuste kollektiivse haldamise maksukorralduse kohta (decreto-legge n. 18 – Misure urgenti concernenti la riforma delle banche di credito cooperativo, la garanzia sulla cartolarizzazione delle sofferenze, il regime fiscale relativo alle procedure di crisi e la gestione collettiva del risparmio; GURI nr 37, 15.2.2016), mille muudetud redaktsioon kinnitati seadusena 8. aprilli 2016. aasta seadusega nr 49 (legge n. 49; GURI nr 87, 14.4.2016), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „dekreetseadus nr 18/2016“) on artikli 2 lõigetes 3bis–3quater sätestatud:
„3bis. Erandina [1. septembri 1993. aasta seadusandliku dekreedi nr 385, millega kehtestatakse pangandus‑ ja krediidiseaduste konsolideeritud redaktsioon (decreto legislativo n. 385 – Testo unico delle leggi in materia bancaria e creditizia; GURI nr 230, 30.9.1993, regulaarne lisa nr 92)], artikli 150bis lõikest 5 ei toimu üleandmist ühistupankade puhul, kes 60 päeva jooksul alates kuupäevast, mil jõustub käesoleva dekreedi seadusena kinnitamise seadus, esitavad [Banca d’Italiale (Itaalia keskpank) 1. septembri 1993. aasta seadusandliku dekreedi nr 385] artikli 58 alusel individuaalse või ühise taotluse loa saamiseks, et anda oma pangandustegevuse harud üle samale olemasolevale või äsja asutatud aktsiaseltsile, millel on lubatud tegeleda pangandustegevusega, tingimusel et taotlev pank või ühise taotluse korral vähemalt üks taotluse esitanud pankadest omab 31. detsembri 2015. aasta seisuga üle 200 miljoni euro suurust netovara, mis on kirjendatud bilansis, mille suhtes audiitor ei ole märkusi esitanud.
3ter. Üleandmise ajal maksab üleandev ühistupank riigikassasse summa, mis võrdub 20%‑ga tema netovarast, nagu see on 31. detsembri 2015. aasta seisuga kirjendatud bilansis, mille suhtes audiitor ei ole märkusi esitanud.
3quater. Pärast üleandmist muudab üleandev ühistupank, kes säilitab pärast lõikes 3ter ette nähtud makse mahaarvamist oma jagamatud reservid, oma tegevusala, et välistada pangandustegevus, ning kohustub jätkuvalt juhinduma tsiviilseadustiku artiklis 2514 ette nähtud liikmetevahelisuse klauslitest ning tagama oma osanikele või aktsionäridele teenused, mis võimaldavad neil säilitada oma suhted ülevõtva aktsiaseltsiga, koolitus‑ ja teabeteenused hoiuste küsimustes ja abiprogrammide edendamise teenused. […] Käesolevas lõikes ning lõigetes 3bis ja 3ter sätestatud kohustuste rikkumise korral antakse üleandva ettevõtte või vastavalt olukorrale ühistupanga vara üle 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 artikli 17 kohaselt. […]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
11 Ente Cambiano, varem Banca di Credito Cooperativo di Cambiano società cooperativa per azioni, ühistupank, mille netovara oli 31. detsembri 2015. aasta seisuga üle 200 miljoni euro, kandis Itaalia riigikassasse üle 54 208 740 euro suuruse summa, mis moodustas selle kuupäeva seisuga 20% tema netovarast, kasutades nn way-out-võimalust, mis on ette nähtud dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõikes 3bis.
12 Seejärel esitas Ente Cambiano selle summa tagasimaksmise nõude, kuna ta leidis, et selle maksmise kohustus on vastuolus nii Itaalia põhiseaduse kui ka liidu õigusega. Kuna Ente Cambiano taotlus selle summa tagasimaksmiseks jäeti vaikimisi rahuldamata, esitas ta selle otsuse peale kaebuse Commissione tributaria provinciale di Firenzele (Firenze provintsi maksukohus, Itaalia). Kuna see kohus jättis kaebuse rahuldamata, esitas Ente Cambiano apellatsioonkaebuse Commissione tributaria regionale della Toscanale (Toscana maakonna maksukohus, Itaalia), kes jättis apellatsioonkaebuse 15. novembri 2018. aasta otsusega rahuldamata.
13 Ente Cambiano esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus), tuginedes väitele, et põhikohtuasjas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid on vastuolus nii põhiseaduse kui ka liidu õigusega.
14 See kohus märgib kõigepealt, et ta esitas dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõigete 3ter ja 3quater põhiseadusele vastavuse küsimused Corte Costituzionalele (Itaalia konstitutsioonikohus), kes 9. juuli 2021. aasta kohtuotsusega nr 149/2021 tunnistas need küsimused põhjendamatuks.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab seejärel, et need sätted on osa ühistupankade reformist, mille eesmärk on ületada struktuurilised puudused, mis tulenevad suurema osa ühistupankade majandus‑ ja juhtimismudelist ning väikestest mõõtmetest, suurendades nende vara, et tulla toime võimalike kriisidega. Selleks nägi Itaalia seadusandja ette peamise mudeli, mis seisneb nende pankade ühinemises ühistupankade kontserniga, mille eesotsas on kontserni juhtiv valdusettevõtja, mis on asutatud aktsiaseltsi vormis, mille aktsiakapital on vähemalt üks miljard eurot ja mille enamusosalus kuulub nimetatud pankadele, ning millel on nende suhtes juhtimis‑ ja koordineerimispädevus. See ühinemine ei mõjuta nende vara. Üksnes kehtestatud künnisest suurema netovaraga ühistupankadel on võimalik vältida kontserniga ühinemist, kui nad täidavad dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõigetes 3bis–3quater sätestatud kohustused, vastasel korral kantakse nende vara üle koostöö edendamise ja arendamise ühisfondidesse.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et kassatsioonkaebuse väited, mis käsitlevad liidu õiguse rikkumist, puudutavad eelkõige ELTL artiklites 101, 102, 120 ja 173 sätestatud vaba konkurentsi ja turu säilitamise põhimõtteid ning ELTL artiklis 63 sätestatud kapitali vaba liikumise põhimõtet, mida on täpsustatud direktiivis 2008/7.
17 Ta täpsustab, et Ente Cambiano väidab, et vaidlusalune maksekohustus on selle direktiiviga vastuolus, kuna direktiiv tagab kapitalisüstide neutraalse maksustamise, välja arvatud direktiivi artiklis 6 ette nähtud juhtudel, mis ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.
18 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõiked 3ter ja 3quater on liidu õigusega kooskõlas, kusjuures ta täpsustab, et esiteks jagab ta Ente Cambiano kahtlusi, kas see säte on kooskõlas liidu õiguses tunnustatud kapitali vaba liikumise, vaba konkurentsi ja turu säilitamise põhimõtetega, ning et teiseks ei ole nimetatud sätet tema arvates võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õigusega.
19 Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artikliga 63 ja järgnevate artiklitega ning artiklitega 101, 102, 120 ja 173 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu [dekreetseaduse nr 18/2016] artikli 2 lõiked 3ter ja 3quater, millega ühistupankadele, mis omavad 31. detsembri 2015. aasta seisuga suuremat kui 200 miljoni euro suurust netovara, antakse võimalus kontserniga mitte ühineda ja selle asemel anda oma pangandustegevuse haru üle olemasolevale või äsja asutatud aktsiaseltsile, millel on lubatud tegeleda pangandustegevusega, kohustades teda tasuma summa, mis võrdub 20%‑ga tema netovarast 31. detsembri 2015. aasta seisuga, ja muutma oma põhikirja nii, et sellest kõrvaldatakse pangandustegevusega tegelemine ning jäetakse samal ajal kehtima tsiviilseadustiku artiklis 2514 osutatud liikmetevahelisuse klauslid, tagades osanikele teenused, mis võimaldavad neil säilitada oma suhted ülevõtva aktsiaseltsiga, ning koolitus‑ ja teabeteenused hoiuste küsimustes ja abiprogrammide edendamise teenused?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
20 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö vahend, mille abil Euroopa Kohus annab liikmesriikide kohtutele liidu õiguse tõlgenduse, mida need kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny, C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Kuna eelotsusetaotlus on selle menetluse aluseks, on liikmesriigi kohus kohustatud eelotsusetaotluses endas täpsustama põhikohtuasja vaidluse faktilist ja õiguslikku raamistikku ning esitama vajalikud selgitused põhjuste kohta, mille alusel ta on valinud välja liidu õiguse sätted, mida ta palub tõlgendada, samuti seose kohta, mille ta on tuvastanud nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel (vt selle kohta eelkõige 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus C.F. (maksujärelevalve), C‑430/19, EU:C:2020:429, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Sellega seoses tuleb samuti rõhutada, et eelotsusetaotluses sisalduv teave peab võimaldama esiteks Euroopa Kohtul anda liikmesriigi kohtu esitatud küsimustele tarvilikud vastused ning teiseks liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud isikutel kasutada neile Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikliga 23 antud õigust esitada oma seisukohad. Euroopa Kohus peab tagama selle õiguse kaitse, arvestades asjaolu, et selle sätte alusel teavitatakse huvitatud isikuid üksnes eelotsusetaotlustest (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus Irish Ferries, C‑570/19, EU:C:2021:664, punkt 134 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Need eelotsusetaotluse sisu puudutavad kumulatiivsed nõuded on sõnaselgelt esitatud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ELTL artikli 267 alusel tehtava koostöö raames teadma ja millest ta peab rangelt kinni pidama (3. juuli 2014. aasta kohtumäärus Talasca, C‑19/14, EU:C:2014:2049, punkt 21, ning 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Toplofikatsia Sofia jt, C‑208/20 ja C‑256/20, EU:C:2021:719, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid on pealegi korratud ka Euroopa Liidu Kohtu soovituste liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) punktides 13, 15 ja 16.
24 Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt selgitust, kas ELTL artiklitega 63, 101, 102, 120 ja 173 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et ühistupangale, kelle netovara oli kindlaksmääratud kuupäeva seisuga üle 200 miljoni euro, antakse võimalus ühistupankade kontserniga mitte ühineda ja selle asemel anda oma pangandustegevuse haru üle aktsiaseltsile vastutasuks tema aktsiate eest, tingimusel et ta tasub summa, mis moodustab 20% tema netovarast selle kuupäeva seisuga. Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et Ente Cambiano tugineb põhikohtuasjas direktiivile 2008/7, millega tunnistati kehtetuks ja asendati direktiiv 69/335, seoses kapitali vaba liikumisega, mille kohta sellel kohtul on küsimusi.
25 Mis puudutab ELTL artikleid 101, 102, 120 ja 173, siis ei selgita eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjusi, miks ta palub neid sätteid tõlgendada, ega seda, millist seost ta näeb nende sätete ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel, vastupidi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punkti c nõuetele. Seega on eelotsuse küsimus EL toimimise lepingu nende sätete osas vastuvõetamatu.
26 Mis puudutab ELTL artiklit 63, siis nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, nähtub eelotsusetaotluses esitatud andmetest, et kõik asjaolud, mida käsitletakse põhikohtuasja vaidluses Itaalias asuva äriühingu ja Itaalia maksuhalduri vahel, on selle liikmesriigi sisesed.
27 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole aga ELTL sätted, mis reguleerivad kapitali vaba liikumist, kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud jäävad ühe liikmesriigi piiresse. Sellises olukorras peab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele teatama, miks on tema menetluses olev vaidlus hoolimata selle puhtalt riigisisesest laadist põhivabadusi käsitlevate liidu õigusnormidega seotud viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punktid 47 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).
28 Täpsemalt tuleneb nendest nõuetest, et sellise seose tuvastamiseks peavad eelotsusetaotlusest ilmnema konkreetsed asjaolud, nimelt tõendid, mis ei ole hüpoteetilised, vaid kindlad ja võimaldavad seose esinemise üheselt tuvastada, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa piirduda sellega, et esitab Euroopa Kohtule asjaolud, mis võimaldavad sellise seose esinemise välistamata jätta või mis abstraktselt käsitledes võivad seda kaudselt tõendada, vaid vastupidi, ta peab esitama objektiivsed ja omavahel kooskõlas olevad tõendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul seose olemasolu kontrollida (2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Bursa Română de Mărfuri, C‑394/21, EU:C:2023:146, punktid 51 ja 52 ning seal viidatud kohtupraktika).
29 Eelotsusetaotluses piirdub eelotsusetaotluse esitanud kohus viitega Ente Cambiano argumentidele, mille kohaselt sellega, et ühistupangad, kelle netovara ületas 31. detsembri 2015. aasta seisuga 200 miljoni euro suurust künnist, kannavad üle summa, mis moodustab 20% nende netovarast selle kuupäeva seisuga, karistatakse kõige tugevamaid ühistupankasid, kes võivad meelitada ligi teiste liikmesriikide investoreid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita siiski ühtegi konkreetset tõendit, mis võimaldaks kinnitada teiste liikmesriikide kodanike huvi kasutada kapitali vaba liikumist olukorras, mis on arutusel põhikohtuasjas (vt analoogia alusel 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Fremoluc, C‑343/17, EU:C:2018:754, punkt 30). Kuna eelotsusetaotlus ei vasta käesoleva kohtuotsuse punktides 27 ja 28 viidatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, on eelotsuse küsimus vastuvõetamatu ka osas, milles see puudutab ELTL artiklit 63.
30 Seoses direktiiviga 2008/7, millele Ente Cambiano põhikohtuasjas tugineb, ilmneb eelotsusetaotluses esitatud andmetest, et vastavalt dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõigetele 3bis–3quater tehakse Ente Cambiano poolt vaidlustatud makse riigikassale – mis on ette nähtud selles dekreetseaduses nagu ka selle määr ja maksustatav väärtus, mis ei vasta mitte tema kasumile või tulule, vaid tema bilansis 31. detsembri 2015. aasta seisuga kirjendatud netovarale – siis, kui pangandustegevuse haru antakse üle kapitaliühingule viimase aktsiate vastu. Maksekohustuse tekkimise aluseks olev asjaolu on seega konkreetse tehingu tegemine, mitte majandustegevusega tegelemine, samas kui makse kohustuslikkus tuleneb makse tegemata jätmisega kaasnevast sanktsioonist, mis on samuti selles sättes ette nähtud.
31 Kuigi need asjaolud võimaldavad tuvastada direktiivi 2008/7 ratione materiae kohaldatavuse põhikohtuasjas, milleks tuleks analüüsida, kas see makse tuleb kvalifitseerida selle direktiivi tähenduses „kaudseks maksuks“, mida kohaldatakse direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis a nimetatud ümberkorraldustegevusele, millele on viidatud direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis e, kuivõrd asjaomase tegevusharu andis üle kapitaliühing, ei võimalda need andmed teha järeldust, et direktiiv on selle vaidluse suhtes ratione personae kohaldatav. Nimelt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitlenud küsimust, kas sellised ühistupangad, nagu oli põhikohtuasja kaebaja enne tema ümberkorraldamist ja põhikirja muutmist pärast dekreetseaduse nr 18/2016 artikli 2 lõikes 3bis ette nähtud valiku tegemist, kuuluvad mõiste „kapitaliühing“ alla direktiivi 2008/7 artiklis 2 määratletud tähenduses.
32 Nimetatud kohus ei ole eelotsusetaotluses esitanud ka teavet selle kohta, kas direktiivi artiklist 5 tehtavad erandid, mis tulenevad direktiivi artiklist 6, on käesoleval juhul kohaldatavad.
33 Arvestades ebakindlust küsimuses, kas direktiiv 2008/7 on põhikohtuasjas kohaldatav, ning seda, et ei ole tehtud ühtki täpsustust võimaliku „kaudseks maksuks“ kvalifitseerimise kohta selle direktiivi tähenduses, tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus ei sisalda vajalikke andmeid, et asuda seisukohale, et see direktiiv on selle vaidluse suhtes kohaldatav, mistõttu Euroopa Kohus ei saa hinnata, mil määral on vastus esitatud küsimusele vajalik, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha oma otsuse.
34 Siit järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu ka nimetatud direktiivi puudutavas osas.
35 Samas tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule jääb võimalus esitada uus eelotsusetaotlus, edastades Euroopa Kohtule kõik asjaolud, mis võimaldavad Euroopa Kohtul otsuse teha (vt selle kohta 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin, C‑676/17, EU:C:2019:700, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotlus tunnistada vastuvõetamatuks.
Kohtukulud
37 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
Tunnistada Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 11. oktoobri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks.
Allkirjad