Language of document :

Universität Bremeni 23. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 16. detsembri 2020. aasta määruse peale kohtuasjas T-660/19: Universität Bremen versus Teadusuuringute Rakendusamet

(kohtuasi C-110/21 P)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Universität Bremen (esindaja: C. Schmid)

Teine menetlusosaline: Teadusuuringute Rakendusamet

Apellandi nõuded

Apellant palub

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (kaheksas koda) 16. detsembri 2020. aasta määrus kohtuasjas T-660/19: Universität Bremen vs. Teadusuuringute Rakendusamet;

saata kohtuasi otsustamiseks tagasi Üldkohtule, võimaluse korral teisele kojale;

tuvastada, et see, et Universität Bremenit esindas kohtuasjas T-660/19 kõrgkooli õppejõud Christoph Schmid, on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu kohaselt kehtiv;

teise võimalusena, kui asutakse seisukohale, et nimetatud kõrgkooli õppejõud ei saa Universität Bremenit kehtivalt esindada, siis tuvastada, et Universität Bremenil on õigus lasta kohtuasja T-660/19 menetluse praeguses staadiumis Üldkohtus esindada end edaspidi advokaadil, kes vastab põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu nõuetele;

otsustada kohtukulude jaotus edaspidi Üldkohtu lõplikus otsuses, kuid näha ette tingimus, et olenemata Üldkohtu lõpliku otsuse tulemusest tuleb senise hagi- ja apellatsioonimenetluse kulud mõista välja kostjalt; või teise võimalusena, et kummagi poole senised kohtukulud jäetakse nende endi kanda; teha korraldus, et hagejalt kostjale Üldkohtu menetluse eest makstud advokaaditasu tuleb mõlemal juhul hagejale tagasi maksta.

Väited ja peamised argumendid

Apellant heidab ette, et vaidlustatud määrusega jäeti Euroopa Liidu Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel kõrgkooli õppejõu Christoph Schmidi esindusõiguse puudumisele tuginedes ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata hagi, milles palutakse tühistada Teadusuuringute Rakendusameti 16. juuli 2019. aasta otsus Ares (2019) 4590599. Üldkohtu määruses on rikutud õigusnorme. Esiteks jätab Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et selle liikmesriigi õiguse alusel, kelle kodanik esindaja on, on esindusõigusega kõrgkooli õppejõududel Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 seitsmenda lõigu sõnastuse ja ülesehituse kohaselt kohtus esindamise privileeg ja nad ei pea vastama nõuetele, mis on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas ja neljandas lõigus ette nähtud autonoomse advokaadi määratluse suhtes. Teiseks – ja teise võimalusena – oleks Üldkohus pidanud vähemasti osutama esindusõigusega seotud vastuvõetamatuse probleemile – seda arvestades põhiõigust olla ära kuulatud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 1 ning samuti proportsionaalsuse põhimõttele; alternatiivse võimalusena oleks selline osutus pidanud olema vähemasti Üldkohtu veebilehel, nt „Hagiavalduse meelespeas“.

____________