Language of document : ECLI:EU:T:2013:252

ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

16. mai 2013

Kohtuasi T‑281/11 P

Diego Canga Fano

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2009. aasta edutamine – Otsus hagejat mitte edutada palgaastmele AD 13 – Teenete võrdlev hindamine– Ilmse hindamisvea kontrollimine kohtus

Ese:      Apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 24. märtsi 2011. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑104/09: Canga Fano vs. nõukogu selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus:      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Diego Canga Fano kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud käesolevas astmes.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

2.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Ulatus – Hindamisaruannete arvessevõtmine – Muud asjaolud, mida võidakse arvestada

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Üldkohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(ELTL artikkel 257, Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

4.      Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Võetud vastutuse määra arvesse võtmine – Ulatus – Kohtulik kontroll

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.      Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Keelteoskuse arvesse võtmine – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 41, 42, 84 ja 102)

Viited:

Euroopa Kohus: 19. märts 1964, kohtuasi 27/63: Raponi vs. komisjon (EKL 1964, lk 247, 268); 1. juuli 1976, kohtuasi 62/75: De Wind vs. komisjon (EKL 1976, lk 1167, punkt 17); 3. detsember 1981, kohtuasi 280/80: Bakke-d’Aloya vs. nõukogu (EKL 1981, lk 2887, punkt 10); 3. aprill 2003, kohtuasi C‑277/01 P: parlament vs. Samper (EKL 2003, lk I‑3019, punkt 35).

Üldkohus: 11. detsember 1991, kohtuasi T‑169/89: Frederiksen vs. parlament (EKL 1991, lk II‑1403, punkt 70); 30. november 1993, kohtuasi T‑76/92: Tsirimokos vs. parlament (EKL 1993, lk II‑1281, punkt 21); 29. veebruar 1996, kohtuasi T‑547/93: Lopes vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1996, lk I‑A‑63 ja II‑185, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika); 9. aprill 2003, kohtuasi T‑134/02: Tejada Fernández vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑125 ja II‑609, punkt 41); 15. september 2005, kohtuasi T‑132/03: Casini vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑253 ja II‑1169, punkt 54); 27. september 2006, kohtuasi T‑156/05: Lantzoni vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑189 ja II‑A‑2‑969, punkt 46); 16. detsember 2010, kohtuasi T‑175/09 P: nõukogu vs. Stols (punktid 23 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

2.      Personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud ametisse nimetava asutuse kohustus viia läbi edutamiseks kõlbulike ametnike teenete võrdlev analüüs väljendab nii ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet kui ka nende õigust ametikohal edasi jõuda, kusjuures nende teenete hindamine on otsustav kriteerium. Sellega seoses näeb personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 ette, et teenete võrdlemisel võtab ametisse nimetav asutus peale kõikide aruannete ametnike kohta, arvesse ka nende kohustuste täitmisel muude keelte kui selle keele kasutamise kohta, mille põhjaliku valdamise kohta nad on esitanud tõendid, ja vajaduse korral nende poolt võetava vastutuse määra. Personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 jätab nimetatud asutusele teatud tegutsemisruumi seoses sellega, millise tähtsuse ta omistab igale selles sättes viidatud kolmele kriteeriumile teenete võrdleval hindamisel, täites siiski võrdsuse põhimõtet.

Täiendava võimalusena saab ametisse nimetav asutus ametnike teenete hindamisel siis, kui edutatavate ametnike teened on kolme personalieeskirjade artikli 45 lõikes 1 sõnaselgelt osutatud kriteeriumi alusel võrdsed, võtta arvesse teisi asjaolusid, nagu kandidaatide vanus ja teenistusstaaž vastaval palgaastmel või üksuses, millisel juhul võivad sellised kriteeriumid olla tema valikul otsustavad.

(vt punktid 43 ja 44)

Viited:

Üldkohus: 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑52/90: Volger vs. parlament (EKL 1992, lk II‑121, punkt 24); eespool viidatud kohtuasi Lopes vs. Euroopa Kohus (punktid 133 ja 138); 5. märts 1998, kohtuasi T‑221/96: Manzo-Tafaro vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑115 ja II‑307, punkt 17); 27. aprill 1999, kohtuasi T‑283/97: Thinus vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑69 ja II‑353, punktid 48 ja 49); 18. september 2003, kohtuasi T‑241/02: Callebaut vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑215 ja II‑1061, punkt 44); 10. juuni 2004, kohtuasi T‑330/03: Liakoura vs. nõukogu (EKL AT 2004, lk I‑A‑191 ja II‑859, punkt 46).

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 75, 79, 94 ja 101)

Viited:

Euroopa Kohus: 16. september 1997, kohtuasi C‑59/96 P: Koelman vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑4809, punkt 31); 28. mai 1998, kohtuasi C‑8/95 P: New Holland Ford vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑3175, punkt 72); 6. aprill 2006, kohtuasi C‑551/03 P: General Motors vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑3173, punktid 51 ja 54); 21. september 2006, kohtuasi C‑167/04 P: JCB Service vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8935, punkt 106).

Üldkohus: 8. september 2008, kohtuasi T‑222/07 P: Kerstens vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑B‑1‑37 ja II‑B‑1‑267, punktid 60 ja 62); 7. detsember 2011, kohtuasi T‑274/11 P: Mioni vs. komisjon (punkt 18).

4.      Kuna ametniku vastutuse määr võib sõltuda muudest asjaoludest kui personalieeskirjadega tema ametiülesannetele antud õiguslik kvalifikatsioon, siis edutamisele kuuluvate ametnike teenete võrdleval hindamise raames võib liidu kohus võtta arvesse asjaomase ametniku poolt tegelikult täidetud ülesandeid peale ametlike ülesannete, et kontrollida, kas ametisse nimetav asutus ei ole teinud ilmset viga, kui ta võrdlevalt hindas ametnike võetud vastutuse määra.

(vt punkt 78)

5.      Personalieeskirjade artikli 45 lõige 1 ei sea selleks, et keelt võetaks keelealaste võimete kriteeriumi kohaselt arvesse, tingimust, et sellele tuginev ametnik oskaks seda suurepäraselt. Nimelt tuleb selleks nõutud miinimumoskuse tase kindlaks teha ainult viidates teenistuse huvidele ja eelkõige vastavalt täidetavate ülesannete laadile.

(vt punkt 117)