Kohtuasi T‑501/22
(avaldatud väljavõtetena)
Austria Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kümnes koda) 7. veebruari 2024. aasta otsus
EAGF ja EAFRD – Rahastamisest välja jäetud kulud – Kulud, mida kandis Austria – Vähenduskoefitsient – Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõige 6 – Määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkt b – Määruse (EL) nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkt a – Põhjendamiskohustus
1. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Otsus EAGFi ja EAFRD rahastatud kulutuste raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise kohta – Finantskorrektsioonid – Adressaatriik, kes oli süvitsi kaasatud otsuse väljatöötamisse – Põhjendamiskohustuse rikkumine – Puudumine
(ELTL artikkel 296)
(vt punktid 43–45)
2. Põllumajandus – Rahastamine EAGFi ja EAFRD poolt – Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Keeldumine hüvitada kulutusi, mis tulenevad eeskirjade eiramisest liidu õigusnormide kohaldamisel – Vaidlustamine asjaomase liikmesriigi poolt – Tõendamiskoormis – Jaotus komisjoni ja liikmesriigi vahel
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013)
(vt punkt 58)
3. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetuskavad – Ühiseeskirjad – Põhitoetuskava – Vähenduskoefitsiendi kohaldamine üksnes mägikarjamaade suhtes ja mitte naabermaatükkide suhtes, mida ei ole selliselt klassifitseeritud – Naabermaatükid, mida peetakse eraldiseisvatesse piirkondadesse kuuluvaks – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1307/2013, artikli 24 lõige 6)
(vt punktid 83, 84 ja 87)
4. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetuskavad – Ühiseeskirjad – Toetusõiguste täiendav jaotamine riiklikust reservist – Põllumajandustootjaid mõjutavate konkreetsete ebasoodsate asjaoludega toime tulla aitamine – Ebasoodsad asjaolud, mis tulenevad liikmesriigi veast liidu õiguse kohaldamisel – Lubamatus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1307/2013, põhjendus 24, artikli 24 lõige 6, artikli 30 lõige 6 ja lõike 7 punkt b; komisjoni määrus nr 639/2014, artikli 31 lõige 2)
(vt punktid 99–105, 108 ja 111–114)
5. Põllumajandus – Rahastamine EAGFi ja EAFRD poolt – Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Rahastamisest keeldumise piiramine – 24kuuline tähtaeg – Tähtaja algus – Komisjoni teade kontrolli tulemuste kohta – Tingimus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013, artikli 52 lõike 4 punkt a; komisjoni määrus nr 908/2014, artikli 34 lõige 2)
(vt punktid 139 ja 140)
Kokkuvõte
Üldkohus, kes menetles Austria Vabariigi esitatud tühistamishagi, tühistas Euroopa Komisjoni otsuse 2022/908(1) osas, millega jäeti Euroopa Liidu rahastamisest välja kulud, mida see liikmesriik oli kandnud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) raames enne 27. novembrit 2016. Selles menetluses tegi Üldkohus esimest korda otsuse määruse nr 1307/2013(2) artikli 24 lõike 6 tõlgendamise kohta ja mõiste „konkreetsed ebasoodsad asjaolud“ kohta selle määruse artikli 30 lõike 7 punkti b tähenduses.
Põhitoetuskava raames otsustas Austria Vabariik kohaldada vähenduskoefitsienti maatükkide suhtes, mis on Austria õiguse kohaselt klassifitseeritud „karjamaadeks“ ja „mägikarjamaadeks“. Komisjon algatas 2016. aastal selle liikmesriigi suhtes uurimise, et teha aastate 2015 ja 2016 puhul kindlaks, kas põllumajandustootjatele EAGFi raames makstud pindalatoetuste haldamine ja kontroll olid teostatud kooskõlas liidu õigusega. Leides selle uurimise tulemusel, et Austria ametiasutused olid määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 „karjamaade“ suhtes vääralt kohaldanud, kehtestas komisjon Austria Vabariigi suhtes finantskorrektsiooni(3). Sellest tingitult andis nimetatud liikmesriik parandusmeetmena asjaomastele põllumajandustootjatele alates 2017. aastast iga „karjamaa“ all oleva toetuskõlbliku hektari eest täiendavad toetusõigused, mida jaotati riiklikust reservist, mille moodustamise eest vastutavad liikmesriigid sama määruse kohaselt(4).
Komisjon algatas 2018. aastal Austria Vabariigi suhtes uue uurimise. Komisjoni kokkuvõtvast aruandest ilmneb esiteks, et Austria ametiasutused kohaldasid määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 „mägikarjamaade“ suhtes vääralt, mis tõi kaasa põhjendamatu erineva kohtlemise, kuivõrd sama piirkonna piires ei kohaldatud vähenduskoefitsienti kõigi maatükkide suhtes, millel valitsevad ühesugused ilmastikutingimused. Teiseks oli selles aruandes märgitud, et Austria Vabariik kasutas õigusvastaselt „karjamaadega“ seotud parandusmeetme rahastamiseks riiklikku reservi. Vaidlustatud otsuses jättis komisjon kahe Austria Vabariigile ette heidetud rikkumise tõttu seega liidu rahastamisest välja EAGFi raames selle liikmesriigi deklareeritud kulud kogusummas 68 146 449,98 eurot.
Üldkohtu hinnang
Esimesena lükkas Üldkohus tagasi väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1306/2013(5) artikli 52 lõiget 1 ja see rikkumine on tingitud finantskorrektsioonist, mille aluseks on määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 väär tõlgendamine.
Selles osas ei tähenda asjaolu, et vähenduskoefitsienti kohaldati „mägikarjamaade“ ja mitte naabermaatükkide suhtes, tingimata määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 ebaõiget kohaldamist. Nimelt ei sisalda see säte mingit täpsustust nende piirkondade ulatuse kohta, mille puhul tuleb hinnata, kas raskete ilmastikutingimuste kriteerium on täidetud. Austria ametiasutuste lähenemisviis, mis seisneb vähenduskoefitsiendi kohaldamises üksnes „mägikarjamaadeks“ klassifitseeritud maatükkide suhtes – ilma et käesoleval juhul oleks tõendatud, et pädevad asutused kasutasid maatükkide registreerimisel niisugust klassifitseerimist konkreetselt ja süstemaatiliselt, lähtudes nendel maatükkidel valitsevatest spetsiifilistest ilmastikutingimustest –, ei võimalda tagada seda, et kõnealust koefitsienti kohaldati kõigi maatükkide suhtes, mis asuvad raskete ilmastikutingimustega piirkondades, ega seda, et vähenduskoefitsienti kohaldati üksnes maatükkide suhtes, mis tegelikult sellele kriteeriumile vastavad.
Teisena otsustas Üldkohus, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et „karjamaid“ omavatele põllumajandustootjatele vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamise heastamiseks täiendavate toetusõiguste andmist ei saa rahastada riiklikust reservist määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b alusel.
Niisugusele järeldusele jõudmiseks tõlgendas Üldkohus määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b – millele Austria Vabariik riikliku reservi kasutamisel tugines –, võttes arvesse selle sõnastust, konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on.
Mis puudutab kõnealuse sätte sõnastust, siis tõdes Üldkohus, et omadussõna „konkreetsed“ räägib niisuguse tõlgenduse kasuks, mille kohaselt puudutavad kõnealused ebasoodsad asjaolud teatavaid põllumajandustootjate kategooriaid, kes eristuvad teistest olukorra eripära poolest. Seevastu asjaolu, et põllumajandustootjad kannatavad liikmesriigi poolt liidu õiguse kohaldamisel tehtud vea tagajärgede tõttu, ei ole piisav, et asuda seisukohale, et need põllumajandustootjad kuuluvad erikategooriasse ja et sellest veast tulenevaid ebasoodsaid asjaolusid tuleb sel põhjusel pidada neile eriomaseks. Seda tõlgendust toetab ka kõnealuse sätte kontekst, eeskätt määruse nr 639/2014(6) artikli 31 lõige 2.
Mis puudutab kõnealuse õigusaktiga taotletavaid eesmärke, siis on reservide kasutamise eesmärk võimaldada liikmesriikidel toetada konkreetses olukorras olevaid põllumajandustootjaid, eelkõige noori põllumajandustootjaid ja põllumajanduslikku tegevust alustavaid põllumajandustootjaid.
Käesolevas asjas aga ei olnud „karjamaid“ omavaid põllumajandustootjaid mõjutanud ebasoodsad asjaolud nende olukorrale omased või neile omase tunnusega seotud, vaid tulenesid asjaolust, et Austria ametiasutused jätsid nad määruse nr 1307/2013 artikli 24 lõiget 6 ebaõigesti kohaldades ilma toetusõigustest, mida nad oleksid pidanud saama algusest peale.
Austria Vabariigi viidatud asjaolust, et liidu õiguse ebaõige kohaldamine mõjutas üksnes „karjamaade“ omanikke, mis on pealegi vaieldav, kuna kõnealune eeskirjade eiramine mõjutas kõigi Austria põllumajandustootjate toetusõiguste väärtust, ei saa seega järeldada, et „karjamaade“ omanikud olid olukorras, mis kujutas endast konkreetseid ebasoodsaid asjaolusid, mis võimaldasid Austria Vabariigil anda neile riiklikust reservist täiendavaid toetusõigusi määruse nr 1307/2013 artikli 30 lõike 7 punkti b alusel.
Lõpuks nõustus Üldkohus kolmanda väitega, et on rikutud määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punkti a.
Selles osas tuleb rakendusmääruse nr 908/2014(7) artikli 34 lõike 2 esimeses lõigus nimetatud teadet käsitada kui määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a ette nähtud 24kuulise tähtaja arvutamise lähtepunkti, kuivõrd selles teates on piisavalt täpselt määratletud komisjoni poolt läbi viidud uurimise eesmärk ja uurimise käigus tuvastatud puudused. Selle ajavahemiku piiramine, millega seoses võib komisjon jätta teatavad kulud liidu rahastamisest välja, on ette nähtud selleks, et kaitsta liikmesriike õiguskindluse puudumise eest, mis esineks juhul, kui komisjonil oleks võimalik seada kahtluse alla kulud, mis on kantud mitu aastat enne vastavuskontrolli otsuse tegemist.
Kuna 27. novembri 2018. aasta teatises määratleti esimest korda piisavalt täpselt komisjoni tuvastatud puudused seoses vähenduskoefitsiendi ebaõige kohaldamisega „mägikarjamaade“ suhtes, tuleb seda teatist käesoleval juhul käsitada kui määruse nr 1306/2013 artikli 52 lõike 4 punktis a nimetatud 24kuulise tähtaja alguspunkti. Järelikult ei saanud komisjon jätta liidu rahastamisest välja kulusid, mis olid kantud enne 27. novembrit 2016.
Eeltoodust lähtudes tegi Üldkohus järelduse, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles sellega jäeti esimese kõnealuse finantskorrektsiooni puhul liidu rahastamisest välja kulud, mis olid kantud enne 27. novembrit 2016.