EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
26. aprill 2007(*)
Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Jäätmehooldus – Direktiivid 75/442/EMÜ, 91/689/EMÜ ja 1999/31/EÜ
Kohtuasjas C‑135/05,
mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 22. märtsil 2005 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Recchia ja M. Konstantinidis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
hageja,
versus
Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Fiengo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J. Klučka (ettekandja), U. Lõhmus, A. Ó. Caoimh ja P. Lindh,
kohtujurist: M. Poiares Maduro,
kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,
arvestades kirjalikus menetluses ja 11. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid selleks, et:
– tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine;
– iga jäätmevaldaja annaks jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamisega tegelevale ettevõttele või tagaks ise taaskasutamise või kõrvaldamise vastavalt nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), mida on muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3; edaspidi „direktiiv 75/442”), sätetele;
– igal rajatisel või ettevõttel, kes teeb kõrvaldamistoiminguid, oleks pädevalt asutuselt saadud luba;
– igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse, ja
– prügilate puhul, millele on 16. juulil 2001 juba luba antud või mis sel kuupäeval juba tegutsevad, oleks prügila käitaja koostanud ja esitanud pädevatele asutustele enne 16. juulit 2002 kinnitamiseks vastavusse viimise kava, milles on loetletud loa saamise tingimustele vastavad andmed ja kõik parandusmeetmed, mida käitaja peab vajalikuks, ja selleks, et prügila vastavusse viimise kava esitamise järel teeksid pädevad asutused lõpliku otsuse, kas käitamist võib jätkata, sulgedes nii kiiresti kui võimalik prügilad, millele ei ole antud luba tegevust jätkata, või lubades vajalikke töid ja kehtestades kava täitmiseks vajaliku üleminekuaja,
on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 75/442 artiklitest 4, 8 ja 9, nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (EÜT L 377, lk 20; ELT eriväljaanne 15/02, lk 78) artikli 2 lõikest 1 ja nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228) artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 75/442
2 Direktiivi 75/442 artikkel 4 sätestab:
„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi […]
[…]
Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”
3 Direktiivi 75/442 artikkel 8 kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada, et iga jäätmevaldaja annaks jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või ettevõttele, kes teeb selle direktiivi IIA või IIB lisas nimetatud toiminguid, või taaskasutaks või kõrvaldaks jäätmed ise kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega.
4 Direktiivi 75/442 artikli 9 lõige 1 sätestab, et eelkõige selle direktiivi artikli 4 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, mis teeb jäätmete kõrvaldamise toiminguid, saama loa pädevalt asutuselt, kes vastutab käesoleva direktiivi rakendamise eest. Artikli 9 lõige 2 täpsustab, et lubasid võib anda tähtajaliselt, neid võib pikendada, nendega võivad kaasneda tingimused ja kohustused ning nende andmisest võib keelduda, kui plaanitav kõrvaldamismeetod ei ole keskkonnakaitse seisukohalt vastuvõetav.
Direktiiv 91/689
5 Direktiivi 91/689 artikkel 2 sätestab:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, millega nõutakse, et igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse.
[…]”
Direktiiv 1999/31
6 Direktiivi 1999/31 artikli 14 punktide a–c kohaselt:
„Liikmesriigid võtavad meetmeid, millega tagatakse, et prügilad, millele on antud luba või mis tegutsevad käesoleva direktiivi ülevõtmise ajal, ei või tegutsemist jätkata, kui […]
a) ühe aasta jooksul pärast artikli 18 lõikes 1 sätestatud kuupäeva [s.o hiljemalt 16. juulil 2002] prügila käitaja koostab ja esitab pädevatele asutustele kinnitamiseks prügila vastavusse viimise kava, milles on artiklis 8 loetletud andmed, ja kõik parandusmeetmed, mida käitaja peab vajalikuks, et täita käesoleva direktiivi nõudeid, välja arvatud I lisa punkti 1 nõuded;
b) prügila vastavusse viimise kava esitamise järel teevad pädevad asutused lõpliku otsuse, kas käitamist võib nimetatud kava ja käesoleva direktiivi alusel jätkata. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et artikli 7 punkti g ja artikli 13 kohaselt sulgeda nii kiiresti kui võimalik prügilad, millele ei ole antud artikli 8 kohaselt luba tegevust jätkata;
c) heakskiidetud prügila vastavusse viimise kava alusel kinnitavad pädevad asutused vajalikud tööd ja kehtestavad kava täitmiseks vajaliku üleminekuaja. Kõik olemasolevad prügilad peavad vastama käesoleva direktiivi nõuetele, välja arvatud I lisa nõuded, kaheksa aasta jooksul pärast artikli 18 lõikega 1 ettenähtud kuupäeva [s.o hiljemalt 16. juulil 2009].”
7 Nimetatud direktiivi artikli 18 lõike 1 kohaselt jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt kahe aasta möödumisel direktiivi jõustumisest [s.o. hiljemalt 16. juulil 2001]. Liikmesriigid teavitavad sellest viivitamata komisjoni.
Kohtueelne menetlus
8 Pärast mitmeid kaebusi, Euroopa Parlamendi küsimusi, ajakirjandusartikleid, samuti Corpo forestale dello Stato (riiklik metsaamet, edaspidi „CFS”) 22. oktoobri 2002. aasta aruande avaldamist, millest nähtub suure hulga ebaseaduslike ja kontrollimatute prügilate olemasolu Itaalias, otsustas komisjon kontrollida, kas nimetatud liikmesriik täidab direktiividest 75/442, 91/689 ja 1991/31 tulenevaid kohustusi.
9 Nimetatud aruanne lõpetas CFS-i poolt 1986. aastal alustatud menetluse ebaseaduslike prügilate loendamiseks Itaalias üldstaatuses metsa- ja mägialadel (kõik maakonnad, välja arvatud Friuli-Venezia Giulia, Sardiinia, Sitsiilia, Trentino-Alto Adige ja Valle d’Aosta). 1986. aastal toimunud esimene loendus hõlmas Itaalia 8104 kommuunist 6890-t ja võimaldas CFS-il tuvastada 5978 ebaseaduslikku prügilat. 1996. aastal toimunud teise loendusega, mis hõlmas 6802 kommuuni, avastas CFS 5422 ebaseaduslikku prügilat. Pärast 2002. aasta loendust lisas CFS nimekirja veel 4866 ebaseaduslikku prügilat, millest 1765 varasemates uuringutes ei kajastunud. CFS-i kohaselt sisaldasid ohtlikke jäätmeid 705 ebaseaduslikku prügilat. Seevastu prügilaid, millele oli antud luba, oli üksnes 1420.
10 Viimase loenduse tulemused võttis komisjon kokku järgmiselt:
Maakond | Ebaseaduslike prügilate arv | Ebaseaduslike prügilate pindala (m²) | Kasutatud/ kasutamata prügilad | Puhastatud/ puhastamata prügilad |
Abruzzo | 361 | 1 016 139 | 111/250 | 70/291 |
Basilicata | 152 | 222 830 | 40/112 | 43/109 |
Calabria | 447 | 1 655 479 | 81/366 | 19/428 |
Campania | 225 | 445 222 | 40/185 | 37/188 |
Emilia Romagna | 380 | 254 398 | 189/191 | 59/321 |
Lazio | 426 | 663 535 | 120/306 | 110/316 |
Liguuria | 305 | 329 507 | 145/160 | 58/247 |
Lombardia | 541 | 1 132 233 | 124/417 | 159/382 |
Marche | 244 | 364 781 | 70/174 | 41/203 |
Molise | 84 | 199 360 | 14/70 | 13/71 |
Umbria | 157 | 71 510 | 33/124 | 61/96 |
Piemonte | 335 | 270 776 | 114/221 | 119/216 |
Apuulia | 599 | 3 861 622 | 440/159 | 37/562 |
Toscana | 436 | 545 005 | 107/329 | 154/282 |
Veneto | 174 | 5 482 527 | 26/148 | 50/124 |
Kokku | 4866 | 16 519 790 | 1654/3212 | 1030/3836 |
11 Kuigi CFS-i kogutud andmed puudutavad üksnes üldstaatust omavat 15 Itaalia maakonda, soovib komisjon, et Itaalia Vabariik jätkaks käesolevat menetlust kõikide tema territooriumil asuvate ebaseaduslike prügilate osas. Komisjonil on andmeid, millest nähtub, et sarnane olukord on ka eristaatuses maakondades.
12 Nimetatud institutsioon viitab selles osas Sitsiilia maakonna jäätmehoolduskavale, millest teatati komisjonile 4. märtsil 2003 ja millele oli liidetud kõnealuse maakonna saastatud alade puhastamiskava. Selle kava kohaselt ilmnes hulk ebaseaduslikke prügilaid, hüljatud prügikohti, loata jäätmete ladestamist ja määratlemata kohti, millest osa sisaldas ohtlikke jäätmeid.
13 Sama kehtib Friuli-Venezia Giulia, Trentino-Alto Adige ja Sardiinia kohta, mille osas komisjon täiendab Itaalias üldise olukorra kirjeldust vastavate maakondade ametivõimudelt saadud dokumentidega ja Euroopa Parlamendi uurimiskomisjonide aruannete ning ajakirjandusartiklitega.
14 Näiteks mainis komisjon San Fiorano kommuunis asuvas paigas nimega „Cascina Corradina” asuvat prügilat, mida algselt uuriti eraldi menetluse raames, kuid mis hiljem Euroopa Kohtule esitatud hagi tõttu liideti käesoleva menetlusega.
15 Kõigi nende andmete põhjal ja vastavalt EÜ artiklile 226 edastas komisjon 11. juulil 2003 Itaalia valitsusele märgukirja, milles palus viimasel esitada oma seisukoht.
16 Kuna Itaalia ametivõimud ei esitanud mingeid andmeid, millest võiks järeldada, et talle etteheidetud rikkumine on lõpetatud, esitas komisjon 19. detsembri 2003. aasta kirjas põhjendatud arvamuse, milles kutsus Itaalia Vabariiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.
17 Komisjon põhjendatud arvamusele vastust ei saanud. Seetõttu esitas ta käesoleva hagi.
Hagi
Vastuvõetavus
18 Itaalia valitsus väidab, et komisjoni hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks väidetava rikkumise üldise ja määratlemata olemuse tõttu, mistõttu oli nimetatud valitsusel võimatu esitada täpset vastuväidet nii faktiliste kui õiguslike asjaolude kohta. Iseäranis ei olnud komisjon identifitseerinud prügilate valdajaid ega käitajaid ega nende paikade omanikke, kuhu hüljatud jäätmed olid jäetud.
19 Komisjon leiab seevastu, et jäätmete kõrvaldamise küsimust kogu Itaalia territooriumil on tal õigus käsitleda ühe menetluse raames. Taoline lähenemine, mida komisjon peab „horisontaalseks”, võimaldab esiteks identifitseerida ja parandada palju tõhusamalt Itaalia Vabariigi väidetava rikkumise aluseks olevaid strukturaalseid probleeme ja teiseks lihtsustada ühenduse keskkonnaõiguse järgimise kontrollimehhanisme. Sellega seoses viitab komisjon kohtujurist Geelhoedi ettepanekule 26. aprilli 2005. aasta kohtuasjas C–494/01: komisjon vs. Iirimaa (EKL 2005, lk I‑3331).
20 Ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust kanda tõendamiskoormist, mis tal lasub EÜ artiklis 226 ette nähtud menetluse raames, tuleb esiteks märkida, et EÜ asutamislepingus puudub norm, mis välistaks suurema hulga olukordade üldise käsitlemise, mille põhjal komisjon leiab, et liikmesriik on korduvalt ja pikema aja vältel rikkunud ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi.
21 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib haldustava olla liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esemeks, kui selline tegutsemisviis on teatud määral juurdunud ja üldine (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).
22 Viimasena tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba varem tunnistanud vastuvõetavaks komisjoni esitatud hagid sarnastes kontekstides, milles viimane tugines konkreetselt liikmesriigi poolt direktiivi 75/442 artiklite 4, 8 ja 9 järjekindlale ja üldisele rikkumisele (6. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑502/03: komisjon vs. Kreeka, kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ja samade artiklite, samuti direktiivi 1999/31 artikli 14 rikkumisele (29. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑423/05: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2007, lk I‑47).
23 Järelikult on komisjoni hagi vastuvõetav.
Põhiküsimus
Tõendamiskoormis
24 Itaalia valitsus väidab, et teabeallikad, millele hageja oma hagis tugineb, ei ole usaldusväärsed, kuna esiteks ei valminud CFS-i aruanded koostöös keskkonna- ja territooriumikaitse ministeeriumiga, mis on ühenduse õigusega seoses ainus pädev siseriiklik asutus, ning teiseks ei kujuta Euroopa Parlamendi uurimiskomisjoni aktid või ajakirjandusartiklid endast nõustumist, vaid üksnes üldiseid tõendiallikaid, mille põhjendatust peab tõendama see, kes neile viitab.
25 Komisjon leiab seevastu, et CFS-i aruanded kujutavad endast usaldusväärset ja eesõigustatud keskkonnaalast teabeallikat. CFS-il on tsiviilkorra tagamiseks riigi politseiga sarnane pädevus ja tema ülesanne on eelkõige kaitsta Itaalia metsavarasid, keskkonda, maastikku ja ökosüsteemi, samuti täita politseivaldkonda kuuluvaid ülesandeid siseriiklikest ja rahvusvahelistest õigusnormidest kinnipidamise tagamise eesmärgil.
26 Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklil 226 põhineva liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse kohaselt on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Just komisjon peab Euroopa Kohtule esitama vajalikud tõendid, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletusele (vt eelkõige 25. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 96/81: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1982, lk 1791, punkt 6).
27 Siiski on liikmesriigid EÜ artikli 10 alusel kohustatud kaasa aitama komisjoni ülesannete täitmisele, mis EÜ artikli 211 kohaselt hõlmab muu hulgas kohustust tagada, et kohaldataks asutamislepingu sätteid ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmeid (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).
28 Sellise lähenemise puhul tuleb juhul, kui kontrollitakse, kas praktikas on nõuetekohaselt kohaldatud siseriiklikke õigusnorme, mille eesmärk on tagada direktiivide tõhus rakendamine muu hulgas keskkonnavaldkonnas, arvesse võtta, et komisjon, kellel endal puudub selles valdkonnas uurimistoimingute läbiviimise pädevus, sõltub seejuures suuresti teabest, mida on esitanud võimalikud kaebuse esitajad, asjassepuutuva liikmesriigi territooriumil tegutsevad era- või avalikud organisatsioonid ning samuti liikmesriik ise (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika).
29 Selles osas võib CFS-i ja parlamendi uurimiskomisjonide valminud aruandeid või eelkõige maakondlikelt ametivõimudelt saadud ametlikke dokumente käsitada asjakohase teabeallikana komisjoni poolt EÜ artiklis 226 nimetatud menetluse algatamiseks.
30 Sellest tuleneb eelkõige, et kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid asjaolude kohta, mis esinevad kostja liikmesriigi territooriumil, peab liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 44 ja viidatud kohtupraktika).
31 Sellises olukorras on just siseriiklike ametiasutuste ülesanne viia lojaalse koostöö huvides läbi vajalik kohapealne kontroll, järgides käesoleva otsuse punktis 27 viidatud liikmesriigi kohustust aidata kaasa komisjoni ülesannete täitmisele (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika).
32 Kui komisjon tugineb üksikasjalikele kaebustele, mis viitavad direktiivi sätete korduvatele rikkumistele, siis peab asjaomane liikmesriik neis kaebustes väidetud asjaolud konkreetsel moel ümber lükkama. Kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et liikmesriigi ametiasutustel on välja kujunenud korduva ja püsiva iseloomuga tava, mis on vastuolus direktiivi sätetega, peab liikmesriik selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed samuti sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punktid 46 ja 47, samuti viidatud kohtupraktika). See kohustus on liikmesriikidel lojaalse koostöö kohustuse kohaselt määratud EÜ artikliga 10 kogu EÜ artiklis 226 ette nähtud menetluse vältel. Nagu nähtub toimikust, ei teinud Itaalia ametivõimud komisjoniga täiel määral koostööd käesoleva asja uurimise kohtueelse menetluse staadiumis.
Direktiivi 75/442 artiklite 4, 8 ja 9, direktiivi 91/689 artikli 2 lõike 1 ja direktiivi 1999/31 artikli 14 punktide a–c rikkumine
– Poolte argumendid
33 Selleks et vaidlustada komisjoni kaebusi, väidab Itaalia valitsus maakondlikelt ja provintside asutustelt ning samuti Nucleo operativo ecologico dell’Arma dei carabinierilt (karabinjeeride operatiivüksus) saadud teabele tuginedes esiteks, et komisjonilt saadud andmed on vasturääkivad ning ei vasta tegelikule olukorrale Itaalias. Ta vaidlustab eelkõige komisjoni loendatud ebaseaduslike prügilate arvu põhjusel, et esiteks loendas komisjon mitmed prügilad korduvalt, teiseks käsitas ebaseaduslike prügilatena lihtsaid jäätmete ladestamis- või hülgamiskohti, millest osades toimub puhastamine või kust jäätmed on juba kõrvaldatud, ja kolmandaks on komisjon valesti aru saanud nende ohtlikkuse astmest, kuna suuremat osa prügilatest kontrolliti ning juurdepääs neile oli keelatud.
34 Nimetatud valitsus meenutab seejärel viimatisi edusamme, mida Itaalia Vabariik on teinud direktiividest 75/442, 91/689 ja 1999/31 tulenevate kohustuste täitmiseks.
35 Komisjon väidab esiteks, et Itaalia valitsus ei esita vastupidist teavet, mis tuleneks tema teabeallikatega võrreldava tasemega allikast. Teiseks, kuigi komisjon möönab, et jäätmed olid teatud prügilatest kõrvaldatud, väidab ta, et need olukorrad, millega tegeldi, moodustavad vähemuse võrreldes nendega, mille osas ei ole siseriiklikud ametivõimud astunud ühtki sammu õigusvastasuse peatamiseks.
– Euroopa Kohtu hinnang
36 Esiteks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamuses seatud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi, isegi kui need kujutavad nimetatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi aluseks oleva ühenduse õigusnormi nõuetekohast rakendamist (vt selle kohta 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑111/00: komisjon vs. Austria, EKL 2001, lk I‑7555, punktid 13 ja 14; 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑103/00: komisjon vs. Kreeka, EKL 2002, lk I‑1147, punkt 23; 28. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑157/04: komisjon vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19, ja 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑214/04: komisjon vs. Itaalia, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 14).
37 Edasi, mis puudutab konkreetsemalt liikmesriigi poolt direktiivi 75/442 artikli 4 rikkumise hindamist, tuleb meenutada, et viimane sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ja mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi, täpsustamata samas nende meetmete konkreetset sisu, mida selle eesmärgi saavutamiseks võtta tuleb. Sellegipoolest on see säte liikmesriikidele taotletava eesmärgi osas siduv, jättes samal ajal laia hindamisruumi taoliste meetmete vajaduse hindamiseks (9. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑365/97: komisjon vs. Itaalia, nn San Rocco kohtuotsus, EKL 1999, lk I‑7773, punkt 67). Seega asjaolust, et üks konkreetne olukord ei vasta nimetatud direktiivi artiklis 4 sätestatud eesmärkidele, ei ole põhimõtteliselt võimalik otseselt tuletada, et asjassepuutuv liikmesriik on tingimata rikkunud sellest sättest tulenevaid kohustusi. Siiski on selge, et taolise olukorra jätkumine, eelkõige kui see toob kaasa keskkonna märkimisväärse halvenemise pikema perioodi vältel, kui pädevad ametivõimud ei sekku, võib tähendada, et liikmesriigid on ületanud neile selle sättega antud hindamisruumi (eespool viidatud kohtuotsus San Rocco, punktid 67 ja 68).
38 Sellega seoses tuleb sedastada, et Itaalia Vabariigile esitatud etteheidete põhjendatus tuleneb selgelt toimikust. Kuigi selle valitsuse esitatud teave võimaldab tuvastada, et rikutavate ühenduse õigusnormidega ette nähtud eesmärkide järgimine Itaalias on aja jooksul paranenud, nähtub sellest teabest siiski, et prügilad üldiselt ei vastanud nimetatud sätetele põhjendatud arvamuses seatud tähtaja lõppemisel.
39 Mis puudutab etteheidet direktiivi 75/442 artikli 4 rikkumise kohta, siis on selge, et põhjendatud arvamuses seatud tähtaja lõppemisel oli kogu Itaalia territooriumil märkimisväärne hulk prügilaid, mille käitajad ei ole taganud, et taaskasutamine ja kõrvaldamine toimub viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi, samuti kontrollimatuid jäätmete kõrvaldamise kohti. Näiteks, nagu tuleneb Itaalia valitsuse vasturepliigi lisast 1, möönis viimane Abruzzo maakonnas 92 koha olemasolu, kuhu oli hüljatud jäätmeid, mis tuvastati pärast CFS-i teostatud loendust kohalikul tasandil läbiviidud kontrolli käigus.
40 Taoline olukord pikema perioodi vältel toob igal juhul kaasa keskkonnaseisundi märkimisväärse halvenemise.
41 Mis puudutab etteheidet direktiivi 75/442 artikli 8 rikkumise kohta, siis on tuvastatud, et ettenähtud tähtaja lõppemisel ei olnud Itaalia ametivõimud taganud seda, et jäätmevaldajad teostaksid ise jäätmete kõrvaldamist või taaskasutamist või annaksid need jäätmekogumisettevõttele või jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamisega tegelevale ettevõttele vastavalt direktiivi 75/442 sätetele. Selles osas tuleneb Itaalia valitsuse vasturepliigi lisast 3, et Itaalia ametivõimud loendasid Umbria maakonnas vähemalt 9 ja Apuulia maakonnas (Bari provints) 31 sellistele tunnustele vastavat kohta.
42 Direktiivi 75/442 artikli 9 rikkumisel põhineva etteheite osas ei ole ümber lükatud seda, et hulk prügilaid tegutsesid põhjendatud arvamuses seatud tähtaja lõppemisel ilma, et nad oleks saanud pädevatelt ametivõimudelt loa. Nagu nähtub selgelt Itaalia valitsuse vasturepliigi lisast 3, tunnistab ta eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 39 ja 41 juba mainitud jäätmete hülgamise juhtusid, samuti ka vähemalt 14 ebaseadusliku prügila olemasolu Apuulia maakonnas (Lecce provints).
43 Mis puudutab etteheidet, et Itaalia ametivõimud ei taganud igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, nende jäätmete registreerimist ja identifitseerimist ehk nimelt etteheidet, mis puudutab direktiivi 91/689 artikli 2 rikkumist, siis piisab kui märkida, et nimetatud liikmesriigi valitsus ei esitanud konkreetseid argumente ega tõendeid komisjoni väidete ümberlükkamiseks. Iseäranis ei vaidlusta ta põhjendatud arvamuses sätestatud tähtaja möödumisel tema territooriumil vähemalt 700 ohtlikke jäätmeid sisaldava ebaseadusliku prügila olemasolu, mille üle ei teostata seega mingisugust kontrolli. Sellest tuleneb, et Itaalia ametivõimud ei olnud teadlikud nendesse prügilatesse ladestatavate ohtlike jäätmete voolust ning seega ei järginud nende jäätmete ülesmärkimise ja identifitseerimise kohustust.
44 Viimaks, sama kehtib etteheite kohta, mis puudutab direktiivi 1999/31 artikli 14 rikkumist. Antud juhul teatas Itaalia valitsus ise, et tema territooriumil asuvad 747 prügilat oleks pidanud olema kaasatud vastavusse viimise kavva. Seega kõikide Itaalia valitsuse vasturepliigi lisas esitatud andmete uurimine näitab, et ette nähtud tähtaja lõppemisel kehtisid nimetatud kavad üksnes 551 prügila suhtes ning et vaid 131 kava olid saanud pädevate ametivõimude heakskiidu. Peale selle, nagu komisjon õigustatult märgib, ei täpsustanud nimetatud valitsus, mida tehti seoses prügilatega, mille puhul vastavusse viimise kavad ei olnud heaks kiidetud.
45 Sellest järeldub, et Itaalia valitsus on rikkunud üldiselt ja kestvalt direktiivi 75/442 artiklitest 4, 8 ja 9, direktiivi 91/689 artikli 2 lõikest 1 ja direktiivi 1999/31 artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi. Järelikult on komisjoni hagi põhjendatud.
46 Arvestades eespool esitatud kaalutlusi, tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et:
– tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine;
– iga jäätmevaldaja annab jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamisega tegelevale ettevõttele, või selleks, et tagada ise taaskasutamine või kõrvaldamine vastavalt direktiivi 75/442 sätetele;
– igal rajatisel või ettevõttel, kes teeb kõrvaldamistoiminguid, oleks pädevalt asutuselt saadud luba;
– igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse, ja
– prügilate puhul, millele on 16. juulil 2001 juba luba antud või mis sel kuupäeval juba tegutsevad, oleks prügila käitaja koostanud ja esitanud pädevatele asutustele enne 16. juulit 2002 kinnitamiseks vastavusse viimise kava, milles on loetletud loa saamise tingimustele vastavad andmed, samuti kõik parandusmeetmed, mida käitaja peab vajalikuks, ja selleks, et prügila vastavusse viimise kava esitamise järel teeks pädevad asutused lõpliku otsuse, kas käitamist võib jätkata, sulgedes nii kiiresti kui võimalik prügilad, millele ei ole antud luba tegevust jätkata, või lubades vajalikud tööd ja kehtestavad kava täitmiseks vajalikku üleminekuaja,
on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 75/442 artiklitest 4, 8 ja 9, direktiivi 91/689 artikli 2 lõikest 1 ja direktiivi 1999/31 artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi.
Kohtukulud
47 Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist Itaalia Vabariigilt nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Kuna Itaalia Vabariik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid selleks, et:
– tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine;
– iga jäätmevaldaja annab jäätmed käitlemiseks era- või avalikule jäätmekogumisettevõttele või jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamisega tegelevale ettevõttele, või selleks, et tagada ise taaskasutamine või kõrvaldamine vastavalt nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ) sätetele;
– igal rajatisel või ettevõttel, kes teeb kõrvaldamistoiminguid, oleks pädevalt asutuselt saadud luba;
– igas kohas, kus toimub ohtlike jäätmete ladestamine, need jäätmed registreeritakse ja identifitseeritakse, ja
– prügilate puhul, millele on 16. juulil 2001 juba luba antud või mis sel kuupäeval juba tegutsevad, oleks prügila käitaja koostanud ja esitanud pädevatele asutustele enne 16. juulit 2002 kinnitamiseks vastavusse viimise kava, milles on loetletud loa saamise tingimustele vastavad andmed, samuti kõik parandusmeetmed, mida käitaja peab vajalikuks, ja selleks, et prügila vastavusse viimise kava esitamise järel teeks pädevad asutused lõpliku otsuse, kas käitamist võib jätkata, sulgedes nii kiiresti kui võimalik prügilad, millele ei ole antud luba tegevust jätkata, või lubades vajalikud tööd ja kehtestavad kava täitmiseks vajalikku üleminekuaja,
on Itaalia Vabariik rikkunud direktiivi 75/442 (muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ) artiklitest 4, 8 ja 9, nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta artikli 2 lõikest 1 ja nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta artikli 14 punktidest a–c tulenevaid kohustusi.
2. Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
Allkirjad