AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS (teine koda)

17. oktoober 2007

Kohtuasi F-63/06

Luigi Mascheroni

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Avalik teenistus – Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Psühholoogiline ahistamine ülemuse poolt – IDOC‑i juurdlus – Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkt c

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles L. Mascheroni palub eelkõige tühistada ametisse nimetava asutuse 14. juuli 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 26. märtsi 2004. aasta abistamistaotlus, mille aluseks oli tema ülemuse V. H. väidetav kiuslik ja laimav käitumine.

Otsus: Jätta hagi osalise ilmselge põhjendamatuse ja osalise ilmselge vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Ese – Ettekirjutus administratsioonile – Vastuvõetamatus

(Personalieeskirjad, artikkel 91)

2.      Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 24)

3.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

1.      Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei ole personalieeskirjade artikli 91 alusel esitatud hagi raames teha ühenduse institutsioonidele ettekirjutisi või esitada põhimõttelisi seisukohti.

(vt punkt 23)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 9. juuni 1994, kohtuasi T‑94/92: X vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑149 ja II‑481, punkt 33); 2. juuli 1997, kohtuasi T‑28/96: Chew vs. komisjon (EKL 1997, lk I‑A‑165 ja II‑497, punkt 17); 11. juuli 2000, kohtuasi T‑134/99: Skrzypek vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑139 ja II‑633, punkt 16); 2. märts 2004, kohtuasi T‑14/03: Di Marzio vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑43 ja II‑167, punkt 63).

2.      Personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus sätestatud abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon teenistuses toimunud korra- ja rahurikkumise puhul piisavalt jõuliselt sekkuma ning reageerima vastavalt juhtumi asjaoludele nõutava kiiruse ja hoolega, et tuvastada faktilised asjaolud, ning võtma olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed. Selleks piisab, kui ametnik, kes palub institutsioonilt kaitset, esitab väidetavalt tema vastu suunatud rünnakute asetleidmise kohta esialgsed tõendid. Selliste tõendite olemasolul on asjaomasel institutsioonil kohustus võtta tarvitusele sobivad abinõud, eelkõige algatada koostöös kaebuse esitajaga kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamiseks uurimine.

Sellega seoses ei ole komisjoni haldusalas oleva juurdlus‑ ja distsiplinaarameti – s.o asutus, mille ülesanne on viia läbi haldusjuurdlusi eesmärgiga tuvastada asjaolud, mille alusel saab ametisse nimetav asutus teha kõiki asjaolusid teades abistamistaotluse kohta otsuse – lõpparuanne mingil juhul abistamistaotluse kohta tehtav otsus, vaid vastus ametisse nimetava asutuse esitatud taotlusele asjaolusid uurida.

(vt punktid 36, 40 ja 41)

Viited:

Euroopa Kohus: 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon (EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16).

Esimese Astme Kohus: 21. aprill 1993, kohtuasi T‑5/92: Tallarico vs. parlament (EKL 1993, lk II‑477, punkt 31); 5. detsember 2000, kohtuasi T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42).

3.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse nimetatud põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtu menetlusele, ning Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses muu hulgas märkida hagi ese ning ülevaade fakti‑ ja õigusväidetest. Need peavad olema piisavalt selged ja täpsed, et kostja saaks ette valmistada kaitse ja Avaliku Teenistuse Kohus lahendada hagi vajaduse korral ilma täiendava informatsioonita. Et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine, on hagi vastuvõetavuseks vaja, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tuginetakse, tuleneksid kasvõi kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast.

Järelikult ei saa hageja piirduda üksnes oma väidete abstraktse mainimisega, väites vaid seda, et vaidlustatud akt on personalieeskirjade asjassepuutuva sättega vastuolus, esitamata selle väite toetuseks rohkem põhjendusi, selgitamaks, milles seisneb hagi aluseks olev väide.

Kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide väljavõtetele, ei saa üldine viide muudele dokumentidele korvata õigusliku argumentatsiooni selliste peamiste elementide puudumist, mis peavad olema hagiavalduses märgitud. Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne ei ole otsida üles ja teha kindlaks need väited ja argumendid lisades, mida võib lugeda hagi aluseks.

(vt punktid 52, 53, 56 ja 57)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 18. november 1992, kohtuasi T‑16/91: Rendo jt vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑2417, punkt 130); 16. märts 1993, liidetud kohtuasjad T‑33/89 ja T‑74/89: Blackman vs. parlament (EKL 1993, lk II‑249, punktid 64 ja 65); 28. aprill 1993, kohtuasi T‑85/92: De Hoe vs. komisjon (EKL 1993, lk II‑523, punkt 20); 17. märts 1994, kohtuasi T‑43/91: Hoyer vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑91 ja II‑297, punkt 22); 21. mai 1999, kohtuasi T‑154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑1703, punkt 49); 15. juuni 1999, kohtuasi T‑277/97: Ismeri Europa vs. kontrollikoda (EKL 1999, lk II‑1825, punkt 29); 8. detsember 2005, kohtuasi T‑91/04: Just vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑395 ja II‑1801, punkt 35); 8. detsember 2005, kohtuasi T‑92/04: Moren Abat vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑399 ja II‑1817, punkt 31); 5. detsember 2006, kohtuasi T‑424/04: Angelidis vs. parlament (EKL AT 2006, lk A‑2‑323 ja II‑A‑2‑1649, punktid 39−42).