Kohtuasi T‑139/06

Prantsuse Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Liikmesriigi kohustuse rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmine – Karistusmakse – Teatud meetmete vastuvõtmine liikmesriigi poolt – Tasumise nõue – Komisjoni pädevus – Üldkohtu pädevus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu otsus, milles tuvastatakse selle otsuse täitmise kohustuse rikkumine ja määratakse karistusmakse – Komisjoni pädevus nõuda sisse Euroopa Kohtu poolt määratud karistusmakse

(EÜ artiklid 226–228, 274 ja 279)

2.      Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus – Täitmise tähtaeg

(EÜ artiklid 226 ja 228)

3.      Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu otsus, milles tuvastatakse selle otsuse täitmise kohustuse rikkumine ja määratakse karistusmakse – Liikmesriigi poolt Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks võetud meetmete hindamine komisjoni poolt – Piirid

(EÜ artiklid 226 ja 228)

4.      Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu otsus, milles tuvastatakse selle otsuse täitmise kohustuse rikkumine ja määratakse karistusmakse – „Kindlasummaline karistusmakse” ja „kahanev karistusmakse” – Komisjoni pädevus vähendada Euroopa Kohtu poolt määratud kindlasummalist karistusmakset – Puudumine

(EÜ artiklid 226 ja 228)

5.      Menetlus – Pädevuse jaotamine Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahel – Liikmesriigi tühistamishagi komisjoni selle otsuse peale, millega määratakse kindlaks Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmisest tulenev karistusmaksete summa – Üldkohtu täielik pädevus vähendada karistusmakset – Puudumine – Euroopa Kohtu ainupädevus

(EÜ artiklid 226, 228 ja 229)

1.      EÜ asutamisleping ei kehtesta EÜ artiklis 228 sätestatud menetluses tehtud Euroopa Kohtu otsuse täitmise meetmeid, eelkõige karistusmakse määramise korral. Kuigi EÜ artiklites 226 ja 228 ette nähtud menetlused teenivad kahtlemata sama eesmärki, st tagavad liidu õiguse tõhusa rakendamise, on sellegipoolest tegu kahe erineva menetlusega, millel on erinev ese. Kui EÜ artikliga 226 kehtestatud menetluse siht on tuvastada, et liikmesriigi tegevusega rikutakse liidu õigust, ja saavutada sellise tegevuse lõpetamine, siis EÜ artikliga 228 ette nähtud menetluse ese on palju piiratum: püütakse vaid motiveerida rikkumise toime pannud liikmesriiki täitma kohtuotsust, millega rikkumine on tuvastatud.

Sellest järeldub, et kui Euroopa Kohus on EÜ artikli 226 alusel tehtud kohtuotsusega kord juba tuvastanud, et liikmesriik on rikkunud oma kohustusi, siis ei ole liikmesriigi ja komisjoni jätkuvate läbirääkimiste ese enam rikkumise esinemine – selle on Euroopa Kohus juba täpselt tuvastanud –, vaid küsimus, kas EÜ artikli 228 alusel hagi esitamiseks nõutavad tingimused on täidetud.

EÜ artiklite 226 ja 228 alusel määratakse liikmesriikide õigused ja kohustused ning hinnang nende tegevusele kindlaks üksnes Euroopa Kohtu otsusega. Kuna Euroopa Kohus on EÜ artikli 228 alusel tehtud kohtuotsuses selgelt kindlaks määranud liikmesriigi kohustused, siis oleks vastuolus asutamislepingu mõtte ja selle artiklis 228 sätestatud mehhanismi eesmärgiga kohustada komisjoni esitama uus kohustuste rikkumise hagi EÜ artikli 226 alusel.

Lisaks, kui EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsuses määratakse, et liikmesriik peab maksma karistusmakse komisjoni „Euroopa Ühenduse omavahendite” kontole, ja kuna komisjon täidab EÜ asutamislepingu artikli 274 alusel eelarvet, siis on komisjonil õigus sisse nõuda summad, mida tuleb maksta liidu eelarvesse selle kohtuotsuse täitmiseks vastavalt EÜ artikli 279 rakendamiseks koostatud finantsmääruse sätetele.

Eelnevast tuleneb, et komisjonil on põhimõtteliselt pädevus nõuda Euroopa Kohtu kehtestatud karistusmakse tasumist.

(vt punktid 25–28, 32, 37 ja 38)

2.      Kuigi EÜ artikkel 228 ei täpsusta tähtaega, mille jooksul tuleb kohustuste rikkumise olemasolu tuvastav Euroopa Kohtu otsus täita, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguse kohese ja ühetaolise kohaldamise huvides tuleb kohustuste täitmist alustada otsekohe ning see tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia. Asutamislepingu mõttest ja EÜ artiklite 226 ja 228 erinevusest ilmneb, et kohustuste rikkumist tuvastav Euroopa Kohtu otsus ning hilisem kohtuotsus, millega tuvastatakse, et esimene kohtuotsus ei ole lõplikult täidetud, tuleb lugeda õiguslikuks raamistikuks, mis võimaldab liikmesriigil täpselt kindlaks määrata, mis meetmed on vajalikud, et liidu õigust täita.

(vt punktid 42 ja 43)

3.      Kui komisjonil on tõsine ja põhjendatud kahtlus seoses siseriiklike ametiasutuste korraldatud kontrollidega Euroopa Kohtu selle otsuse täitmise raames, millega määrati liikmesriigile karistusmakse, ei saa liikmesriik omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Tegelikkuses peab see liikmesriik oma kontrollide tegeliku asetleidmise ning vajadusel komisjoni väidete ebatäpsuse kohta täpsemaid ja täielikumaid tõendeid esitama. See kehtib veelgi enam kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmise menetluses, kuna liikmesriik peab tõendama, et ta on selle rikkumise lõpetanud. Nimelt peab komisjon selle otsuse täitmise raames saama hinnata meetmeid, mis liikmesriik võttis Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, eelkõige selleks, et vältida seda, et liikmesriik, kes on oma kohutusi rikkunud, ei piirduks selliste meetmete võtmisega, millel on tegelikult sama sisu kui nendel, mis olid Euroopa Kohtu otsuse esemeks.

Sellegipoolest ei mõjuta asjaomase kaalutlusõiguse kasutamine liikmesriikide õigusi, ega eelkõige menetlusõigusi, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikliga 226 kehtestatud menetlusega, ega Euroopa Kohtu ainupädevust otsustada, kas siseriiklik õigus on kooskõlas ühenduse õigusega.

Järelikult peab komisjon enne karistusmakse sissenõudmist kontrollima, kas väited, millega Euroopa Kohus nõustus EÜ artiklile 228 tugineva kohtuotsuse raames, kehtivad endiselt Euroopa Kohtu kehtestatud tähtaja lõppedes.

(vt punktid 52–55)

4.      Kui Euroopa Kohus otsustab kohustuse rikkumist tuvastava kohtuotsuse raames EÜ artikli 228 alusel kehtestada kindlasummalise karistusmakse, mis on sissenõutav iga sellise kuuekuulise perioodi eest selle kohtuotsuse kuulutamisest alates, mille lõppedes kohtuotsus ei ole lõplikult täidetud, tuleb sellest järeldada, et nimetatud kohtuotsuse osaline täitmine ei anna õigust karistusmakse vähendamisele. Kui Euroopa Kohus määrab otsesõnu „kindlasummalise karistusmakse”, mitte aga „kahaneva karistusmakse”, ei ole komisjonil, kuna ta on seotud Euroopa Kohtu otsusega, pädevust vähendada selle karistusmakse summat.

(vt punktid 78 ja 79)

5.      Mis puudutab küsimust, kas Üldkohtul võib olla täielik pädevus vähendada ise karistusmakse summat, siis tuleb märkida, et karistusmakse ja selle summa võimalik kehtestamine rikkumist tuvastava kohtuotsuse täitmata jätmise valdkonnas on Euroopa Kohtu ainupädevuses. Seega oleks asutamislepingu ühtsusega vastuolus, kui Üldkohus seda tühistamishagi raames vähendab. Lõpuks nõuab EÜ artikkel 229, et see pädevus peab olema sõnaselgelt antud. Seda ei saa tuletada niisiis ei EÜ artikli 226 ega ka EÜ artikli 228 sõnastusest.

(vt punkt 81)