ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
7. november 2019(*)
Institutsiooniõigus – Euroopa Parlament – Otsus, millega erakonna teatud kulud tunnistatakse 2015. aasta toetuse andmisel rahastamiskõlbmatuks – Otsus, millega antakse toetust 2017. aastaks ja nähakse ette 33% suuruste eelmaksete tegemine toetuse maksimumsummast ning kohustus esitada pangatagatis – Erapooletuse kohustus – Kaitseõigused – Finantsmäärus – Finantsmääruse kohaldamise eeskirjad – Määrus (EÜ) nr 2004/2003 – Proportsionaalsus – Võrdne kohtlemine
Kohtuasjas T‑48/17,
Alliance for Direct Democracy in Europe ASBL (ADDE), asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: avocat L. Defalque ja avocat L. Ruessmann, hiljem avocat M. Modrikanen ja viimaks avocat Y. Rimokh,
hageja,
versus
Euroopa Parlament, esindajad: C. Burgos ja S. Alves,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue, millega palutakse tühistada esiteks parlamendi 21. novembri 2016. aasta otsus tunnistada teatud kulud 2015. aasta toetuse jaoks rahastamiskõlbmatuks, teiseks parlamendi 12. detsembri 2016. aasta otsus FINS-2017-13 hagejale 2017. aasta toetuse andmise kohta osas, milles sellega piiratakse eelmaksed 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ja seotakse nende maksete tegemine pangatagatise esitamise nõudega,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva, R. Barents, J. Passer ja G. De Baere,
kohtusekretär: ametnik F. Oller,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 8. mai 2019. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Alliance for Direct Democracy in Europe ASBL (ADDE) on Euroopa tasandi erakond Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2004/2003 Euroopa tasandi erakondi reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta (EÜT 2003, L 297, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 500) artikli 2 lõike 3 tähenduses.
2 Hageja esitas 30. septembril 2014 määruse nr 2004/2003 artikli 4 alusel taotluse Euroopa Liidu üldeelarvest rahaliste vahendite saamiseks 2015. eelarveaastaks.
3 Euroopa Parlamendi juhatus võttis 15. detsembri 2014. aasta koosolekul vastu otsuse FINS-2015-14, millega hagejale anti 2015. eelarveaastaks maksimaalselt 1 241 725 euro suurune toetus.
4 Välisaudiitor koostas 18. aprillil 2016 auditiaruande, milles leidis, et 2015. eelarveaasta puhul oli rahastamiskõlbmatute kulude summa 157 935,05 eurot.
5 Alates 2016. aasta maist viisid parlamendi talitused läbi täiendavad kontrollid. Nende kontrollide järel saatis parlament 23. mail 2016 hagejale kirja, milles teavitas teda oma juhatuse 9. mai 2016. aasta otsusest, milles oli täpsustatud referendumikampaaniate rahastamise keelu tõlgendamise kriteeriume.
6 Parlamendi teenistused viisid 26. ja 27. septembril 2016 hageja ruumides läbi kontrollkäigu.
7 Hageja esitas 30. septembril 2016 taotluse Euroopa Liidu üldeelarvest rahaliste vahendite saamiseks 2017. eelarveaastaks.
8 Parlamendi finantsküsimuste peadirektor andis 14. oktoobri 2016. aasta kirjaga hagejale teada, et välisauditi aruande ja parlamendi teenistuste poolt läbi viidud täiendavate kontrollide põhjal loeti hulk 2015. eelarveaasta kulutusi rahastamiskõlbmatuks. Hagejal paluti esitada oma märkused hiljemalt 4. novembril 2016.
9 Hageja esitas oma märkused parlamendi finantsküsimuste peadirektori 14. oktoobri 2016. aasta kirja kohta 2. novembril 2016. Lisaks palus ta võimalust olla ära kuulatud parlamendi juhatuse koosolekul, mille eesmärk oli teha otsus tema esitatud 2015. eelarveaasta lõpparuande kohta.
10 Parlamendi peasekretär kutsus 10. novembril 2016 parlamendi juhatust üles tegema otsuse lõpparuande kohta, mille hageja oli esitanud seoses 2015. eelarveaastaga, ja tunnistama teatud kulud rahastamiskõlbmatuks.
11 Parlamendi juhatus analüüsis 21. novembri 2016. aasta koosolekul hageja poolt oma 2015. eelarveaasta raamatupidamiskontode sulgemise järel selle aasta kohta esitatud lõpparuannet. Juhatus tunnistas 500 615,55 euro suuruse summa rahastamiskõlbmatuks ja määras lõplikuks hagejale eraldatud toetuse summaks 820 725,08 eurot. Seetõttu nõudis ta, et hageja maksaks tagasi 172 654,92 eurot (edaspidi „2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus“).
12 5. detsembril 2016 kutsus parlamendi peasekretär parlamendi juhatust üles tegema otsuse Euroopa Liidu üldeelarvest 2017. eelarveaastaks rahaliste vahendite saamise taotluste kohta, mille olid esitanud rida Euroopa tasandi erakondi ja poliitilisi sihtasutusi, sealhulgas hageja.
13 Euroopa Parlamendi juhatus tegi 12. detsembri 2016. aasta koosolekul otsuse FINS-2017-13, millega hagejale määrati 2017. eelarveaastaks maksimaalselt 1 102 642,71 euro suurune toetus ja nähti ette, et eelmaksed piiratakse 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ja seda juhul, kui esimesel nõudmisel esitatakse pangatagatis (edaspidi „2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus“). See otsus allkirjastati ja tehti hagejale teatavaks 15. detsembril 2016.
Menetlus ja poolte nõuded
14 Hageja esitas 27. jaanuaril 2017 Üldkohtu kantseleisse hagi käesoleva asja algatamiseks.
15 Samal päeval Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse. See taotlus jäeti rahuldamata 14. märtsi 2017. aasta kohtumäärusega ADDE vs. Euroopa Parlament (T‑48/17 R, ei avaldata, EU:T:2017:170). Selle menetluse kohtukulude kandmise üle otsustamine jäeti edaspidiseks.
16 Menetluse kirjaliku osa lõpetamise järel kutsuti hageja kohtuistungile, mis pidi algselt toimuma 6. juunil 2018, kuid mis lükati edasi, sest hageja esindajal ei olnud võimalik sellel osaleda.
17 Menetlusdokumendis, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juulil 2018, palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 147 sätete kohaselt tasuta õigusabi andmist. Arvestades parlamendi esitatud märkusi ja olles kodukorra artiklis 89 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames esitanud hagejale teatavad küsimused ja palunud tal esitada teatavad dokumendid, jättis Üldkohus tasuta õigusabi taotluse 5. veebruari 2019. aasta kohtumäärusega ADDE vs. Euroopa Parlament (T‑48/17 AJ, ei avaldata) rahuldamata.
18 Pärast seda, kui hageja oli nimetanud enda uue esindaja, kuulati poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele ära 8. mai 2019. aasta kohtuistungil.
19 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus;
– tühistada 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus osas, milles sellega piiratakse eelmaksed 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ja seotakse nende maksete tegemine pangatagatise esitamise nõudega;
– mõista kohtukulud välja parlamendilt.
20 Parlament palub Üldkohtul:
– jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja
– mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetluse kulud, välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõue
21 Hageja esitab 2015. eelarveaasta teatud kulude rahastamiskõlbmatuks tunnistamist puudutava otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks kolm väidet, millest esimene käsitleb hea halduse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist, teine määruse nr 2004/2003 artiklite 7–9 rikkumist ja kolmas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.
22 Kuna hagis ei ole kolmandat väidet edasiarendavaid argumente, mistõttu on see väide esitatud abstraktselt, on see väide vastuvõetamatu, sest pelk viide liidu õiguse põhimõttele, mida väidetavalt on rikutud, ilma et esitataks faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millel see väide põhineb, ei vasta kodukorra artikli 76 punkti d nõuetele (3. mai 2007. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, T‑219/04, EU:T:2007:121, punkt 89).
Hea halduse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumine
23 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimene väide jaguneb kaheks osaks. Selle väite esimeses osas märgib hageja, et parlament on rikkunud hea halduse põhimõtet ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 41, kuna parlamendi juhatuse koosseisu arvestades ei ole 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus ei õiglane ega erapooletu. Täpsemalt märgib ta, et sellesse juhatusse, mis koosneb parlamendi presidendist ja 14 asepresidendist, ei kuulu ühtegi nn euroskeptikute erakonna esindajat. Sellist koosseisu arvestades ei ole parlamendi juhatus tema hinnangul võimeline tagama erapooletut ja objektiivset kontrolli Euroopa tasandi erakondadele ja nendega seotud poliitilistele sihtasutustele eraldatud rahaliste vahendite üle. Seda kinnitab ka selleostarbelise sõltumatu ameti asutamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1141/2014, mis käsitleb Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste põhikirja ning rahastamist (ELT 2014, L 317, lk 1), artikliga 6.
24 Peale selle väidab hageja, et parlamendi asepresidendi ja parlamendi juhatuse liikme, Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni kuuluva Ulrike Lunaceki avalikud väljaütlemised enne koosolekut, kus võeti vastu 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus, annavad aimu tema vaenulikkusest ja erapooletuse puudumisest hageja suhtes.
25 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teises osas märgib hageja, et rikutud on kaitseõigusi, eelkõige õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a ning tollal kehtinud parlamendi kodukorra artikliga 224. Ta väidab, et tema 2. novembri 2016. aasta kirjalikke märkusi ei edastatud parlamendi juhatusele. Tema andmetel mainis parlamendi peasekretär parlamendi juhatusele saadetud teates ainult seda, et nimetatud märkused tehakse kättesaadavaks vastava taotluse korral. Lisaks väidab ta, et hoolimata sellekohasest taotlusest ei kutsunud parlamendi juhatus teda ärakuulamiseks koosolekule, kus 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus vastu võeti. Viimaks väidab ta, et 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus võeti vastu ja allkirjastati juba enne parlamendi juhatuse 21. novembri 2016. aasta koosolekut, kuivõrd see saadeti talle meilitsi juba enne selle koosoleku kavandatud lõpuaega.
26 Repliigis lisab hageja, et ei parlamendi finantsküsimuste peadirektor ega parlamendi peasekretär oma teates parlamendi juhatusele ei võtnud arvesse, ei kommenteerinud ega lükanud ümber tema 2. novembri 2016. aasta kirjalikke märkusi. Tema väitel olid finantsküsimuste peadirektori poolt talle saadetud 14. oktoobri 2016. aasta kiri ja parlamendi peasekretäri 10. novembri 2016. aasta teade parlamendi juhatusele identsed. Neid kaalutlusi arvestades väidab ta, et rikutud on tema õigust olla pädeva asutuse ehk parlamendi juhatuse poolt ära kuulatud.
27 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
28 Seoses hea halduse põhimõtte rikkumisega väidab parlament, et hageja ei esita ühtegi tõendit parlamendi juhatuse väidetava erapoolikuse kohta. Lisaks tulenevad parlamendi juhatuse volitused teha otsuseid Euroopa tasandi erakondade rahastamise kohta tollal kehtinud parlamendi kodukorra artiklist 224 ja parlamendi juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsuse, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2004/2003 (Euroopa tasandi erakondi reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta) rakendamise kord, muudetud redaktsiooni (ELT 2014, C 63, lk 1, edaspidi „parlamendi juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsus“) artiklist 4, kuid hageja ei ole nende sätete kohta esitanud ühtegi õigusvastasuse väidet. Peale selle märgib parlament, et määrus nr 1141/2014 ei ole käesolevas asjas kohaldatav ja et pädevus teha otsuseid rahastamistaotluste kohta kuulub igal juhul endiselt parlamendile, mitte selle määrusega asutatud sõltumatule asutusele.
29 Vasturepliigis väidab parlament, et hageja väited parlamendi juhatuse liikme erapooletuse puudumise kohta puudutavad ainult ühte selle organi liiget. Peale selle leiab ta, et mainitud avaldused ei näita erapooletuse puudumist, vaid üksnes seda, et see juhatuse liige oli kõnealust küsimust juba uurinud ja otsustanud, kuidas ta juhatuse koosolekul hääletab.
30 Väidetava kaitseõiguste ja õiguse olla ära kuulatud rikkumise kohta ütleb parlament, et hagejat kutsuti üles esitama oma märkused asjaolu kohta, et rea 2015. eelarveaasta kulude puhul oli võimalus, et need loetakse rahastamiskõlbmatuks, ning hageja esitas oma märkused 2. novembril 2016. Tema väitel vaatas need märkused läbi parlamendi finantsküsimuste peadirektor, kes leidis, et need ei lükka ümber järeldust, et kõnealused kulud on rahastamiskõlbmatud. Lisaks toob ta välja, et parlamendi peasekretäri 10. novembri 2016. aasta teade, milles ta kutsub parlamendi juhatust üles võtma vastu 2015. eelarveaastat puudutav otsus, viitavad sõnaselgelt nendele märkustele. Lisaks märgib ta, et selles teates oli lisatud, et samad märkused on taotluse korral kättesaadavad parlamendi peasekretariaadis. Viimaseks selgitab ta seoses väitega, et see otsus võeti vastu ja allkirjastati enne parlamendi juhatuse koosolekut, et kuigi see otsus valmistati ette enne koosolekut, saadeti see hagejale alles pärast seda, kui juhatus oli seda arutanud ja selle vastu võtnud.
31 Üldkohus leiab, et esmalt tuleb analüüsida 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teist osa.
32 Harta artikli 41 lõike 2 punkti a kohaselt kätkeb õigus heale haldusele eelkõige igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada.
33 Asjaolude asetleidmise ajal kehtinud parlamendi kodukorra artikli 224 lõike 3 kohaselt pidi parlamendi juhatus pärast eelarveaasta lõppu heaks kiitma toetust saanud erakonna lõpliku tegevusaruande ja lõppbilansi. Sama artikli lõike 5 kohaselt tegutseb juhatus peasekretäri ettepanekute alusel. Juhatus kuulab enne otsuse tegemist ära asjaomase erakonna esindajad, välja arvatud sama artikli lõigetes 1 ja 4 sätestatud juhtudel.
34 Ühtlasi on kaitseõiguste tagamine liidu õiguse üldpõhimõte, mida tuleb kohaldada, kui haldusorgan kavatseb teha isiku suhtes talle ebasoodsa otsuse. Nimetatud põhimõtte kohaselt tuleb niisuguste otsuste adressaatidele, kelle huvisid otsused märkimisväärselt mõjutavad, anda tegelik võimalus nende asjaolude suhtes oma seisukoha esitamiseks, millega haldusorgan oma otsust põhjendada kavatseb. Selleks tuleb nimetatud isikutele anda piisav tähtaeg (18. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Sopropé, C‑349/07, EU:C:2008:746, punktid 36 ja 37).
35 Mis esiteks puudutab hageja etteheidet, et teda ei kuulatud spetsiaalselt ära parlamendi juhatuse koosolekul toimunud ärakuulamisel, mille tulemusel võeti vastu 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus, siis tuleb tõdeda, et ei kõnealused õigusnormid ega kaitseõiguste järgmise üldpõhimõte ei anna talle õigust formaalsele ärakuulamisele, vaid võimalus esitada oma märkused kirjalikult on õiguse olla ära kuulatud tagamiseks piisav (vt analoogia alusel 27. septembri 2005. aasta kohtuotsus Common Market Fertilizers vs. komisjon, T‑134/03 ja T‑135/03, EU:T:2005:339, punkt 108, ja 6. septembri 2013. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑35/10 ja T‑7/11, EU:T:2013:397, punkt 105). Selge on ka see, et hageja sai oma kirjalikud märkused esitada 2. novembril 2016.
36 Mis teiseks puudutab hageja väidet, et tema 2. novembri 2016. aasta kirjalikke märkusi ei edastatud parlamendi juhatusele, siis tuleb märkida, et parlamendi peasekretäri 10. novembri 2016. aasta teate, milles ta kutsub parlamendi juhatust üles võtma vastu 2015. eelarveaastat puudutav otsus, punktides 5 ja 6 on neile märkustele viidatud, selgitades, et neid on arvesse võetud, ja lisades, et originaaldokumendid on taotluse korral kättesaadavad parlamendi sekretariaadis. Seega ei saa selle väitega nõustuda.
37 Kolmandaks tuleb tagasi lükata hageja väide, et 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus tehti ja allkirjastati enne parlamendi juhatuse koosolekut, sest nimetatud otsus saadeti hagejale e-kirjaga 21. novembril 2016 kell 19.16, ehk pärast seda koosolekut. Nagu parlament õigesti selgitab, ei ole keelatud see, kui otsuse eelnõu valmistatakse ette enne koosolekut, nii nagu käesolevas asjas. Parlament täpsustab veel, et see otsus saadeti hagejale alles pärast seda, kui juhatus oli küsimust arutanud ja kõnealuse otsuse vastu võtnud. Tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et viimati nimetatud väide ei pea paika. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata.
38 Mis neljandaks puudutab hageja argumenti, et parlamendi finantsküsimuste peadirektor või parlamendi peasekretär oma 10. novembri 2016. aasta teates parlamendi juhatusele ei võtnud arvesse, kommenteerinud ega lükanud ümber tema 2. novembri 2016. aasta kirjalikke märkusi, siis tuleb tõdeda, et peasekretäri teates on neile märkustele sõnaselgelt viidatud ja selgitatud, et kõnealuse ettepaneku tegemisel võeti neid arvesse. Seetõttu ei saa järeldada, et parlament on seeläbi rikkunud hageja kaitseõigusi. Juhul kui hageja leiab, et 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus ei vasta adekvaatselt tema märkustes esitatud argumentidele, tuleb tal see otsus vaidlustada sisulistel põhjustel, nagu ta on muuseas teinud 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teises väites.
39 Seetõttu tuleb 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
40 Mis puudutab 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite esimest osa, siis tuleb märkida, et harta artikli 41 „Õigus heale haldusele“ lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul.
41 Siinkohal tuleb rõhutada, et harta artikli 41 lõikega 1 tagatud õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid isiku küsimusi erapooletult, peegeldab üht liidu õiguse üldpõhimõtet (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑521/15, EU:C:2017:982, punktid 88 ja 89).
42 Kohtupraktika kohaselt tähendab hea halduse põhimõte eelkõige pädeva institutsiooni kohustust hoolikalt ja erapooletult analüüsida kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid tegureid (vt selle kohta 8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Schniga vs. CPVO, C‑625/15 P, EU:C:2017:435, punkt 47).
43 Erapooletuse nõue hõlmab ühest küljest subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teisest küljest objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155; 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑521/15, EU:C:2017:982, punkt 91, ning 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus August Wolff ja Remedia vs. komisjon, C‑680/16 P, EU:C:2019:257, punkt 27).
44 Mis täpsemalt puudutab avaldusi, mis võivad erapooletuse nõude täitmise kahtluse alla seada, siis tuleb meelde tuletada, et tähtsust omab kõnealuste avalduste tegelik sisu, mitte nende sõnastus. Lisaks, küsimus, kas nende avaldustega võidi rikkuda õigust heale haldusele ja eelkõige õigust isiku küsimuste erapooletult käsitlemisele, tuleb lahendada, arvestades konkreetseid asjaolusid, mille raames vaidlusalune avaldus tehti. Täpsemalt tuleb analüüsida, kas need avaldused piirduvad kohaldatavate normide rikkumise ohu esinemise väljatoomisega, või mõjutavad selle kohta tehtavat lõplikku otsust (vt selle kohta 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑191/98 ja T‑212/98–T‑214/98 EU:T:2003:245, punktid 445 ja 448).
45 Lisaks, juhul kui parlamendil on lai kaalutlusõigus, piirdub kohtulik kontroll selle õiguse teostamise üle menetlusnormide ja põhjendamiskohustuse järgimise, faktiliste asjaolude paikapidavuse ning ilmse kaalutlusvea ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt selle kohta 20. mai 2009. aasta kohtuotsus VIP Car Solutions vs. parlament, T‑89/07, EU:T:2009:163, punkt 56, ning 10. novembri 2015. aasta kohtuotsus GSA ja SGI vs. parlament, T‑321/15, ei avaldata, EU:T:2015:834, punkt 33). Kui aga liidu institutsioonidel on selline kaalutlusõigus, on liidu õiguskorraga haldusmenetluses antud tagatiste, sealhulgas hea halduse põhimõtte ja erapooletuse kohustuse järgimine veelgi suurema tähtsusega (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14). Kuna käesoleval juhul on tegemist haldusmenetlusega, kus tuleb anda keerulisi õiguslikke ja raamatupidamislikke hinnanguid, tuleb tõdeda, et parlamendil on teatav kaalutlusõigus hageja poolt 2015. eelarveaastal tehtud kulude rahastamiskõlblikkuse üle otsustamisel, ja seda eelkõige määruse nr 2004/2003 artiklite 7 ja 8 alusel.
46 Käesolevat juhtumit tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
47 Esiteks leiab hageja, et parlamendi juhatuse koosseis on juba iseenesest selline, et sellest piisab nimetatud organi erapooletuse kahtluse alla seadmiseks. Selle argumendiga ei saa nõustuda kolmel põhjusel.
48 Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt tollal kehtinud parlamendi kodukorra artiklitele 16 ja 17 on parlamendi juhatus kollegiaalne organ, mis koosneb parlamendi presidendist ja neljateistkümnest asepresidendist, kelle parlamendiliikmed valivad hääletusel. Järelikult on selle organi koosseis mõeldud peegeldama parlamendi koosseisu mitmekesisust.
49 Järgmiseks, sellel, et määrusega nr 1141/2014 asutati sõltumatu asutus, kes täidab erinevaid rolle seoses Euroopa tasandi erakondadega, ei ole tähtsust, sest see määrus ei ole käesoleva kohtuasja aluseks olevatele asjaoludele kohaldatav. Selle määruse artikli 41 kohasel kohaldatakse seda määrust nimelt alles alates 1. jaanuarist 2017. Igal juhul on rahastamistaotluste lahendamise volitused sama määruse artikli 18 lõike 4 kohaselt, koostoimes parlamendi juhatuse 12. juuni 2017. aasta otsuse, millega kehtestatakse määruse nr 1141/2014 rakenduseeskirjad (ELT 2017, C 205, lk 2), artikli 5 lõikega 1, endiselt parlamendi juhatusel.
50 Viimaseks, nagu ka parlament õigesti märgib, tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ELTL artikli 277 alusel õigusvastasuse väidet sätete kohta, mis reguleerivad parlamendi juhatuse koosseisu ja tema volitust võtta vastu Euroopa tasandi erakondade ja poliitiliste sihtasutuste rahastamist puudutavaid otsuseid, eelkõige tollal kehtinud parlamendi kodukorra artiklite 24 ja 25 ning parlamendi juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsuse artikli 4 kohta.
51 Teiseks väidab hageja seoses parlamendi juhatuse liikmete käitumisega, et see juhatuse liige tegi oma avaldused, millest ilmneb erapooletuse puudumine tema suhtes, avalikult enne parlamendi juhatuse 21. novembri 2016. aasta koosolekut.
52 Selleks et hinnata, kas hageja etteheide, mis puudutab parlamendi juhatuse liikme avaldust, on põhjendatud, tuleb arvesse võtta hulka asjaolusid, sealhulgas vaidlusaluste avalduste sisu, need avaldused teinud isiku ülesandeid ja rolli, mida ta otsuse tegemise menetluses tegelikult etendas.
53 Vaidlusaluste avalduste kohta tuleb käesoleval juhul märkida, et 17. novembril 2016 avaldas fraktsioon, kuhu kuulus kõnealune parlamendi juhatuse liige, pressiteate, mis sisaldas kõnealuse juhatuseliikme avaldust, mille kohaselt „[m]e ootame, et parlamendi juhatus kinnitab auditiaruande oma esmaspäevasel koosolekul ja et parlamendi organid reageerivad jõuliselt ja üheselt“, ja „[r]ahalised vahendid tuleb tagasi maksta ning UKIP peab andma vastust Briti valijaskonna pettuse teel manipuleerimise eest“. Pressiteates oli lisatud, et hageja on Euroopa tasandi erakond, kus domineerib UKIP ehk UK Independence Party.
54 Peale selle avaldas kõnealune parlamendi juhatuse liige 18. novembril 2016 suhtlusvõrgustikus kommentaari, mille kohaselt „[p]eab ikka olema eriti jultunud, et mustata [liitu] igal võimalusel, ise samal ajal [liidu] raha ebaseaduslikult sisse kasseerides“. Vastuseks kolmanda isiku kommentaarile suhtlusvõrgustikus lisas see juhatuseliige: „[m]a räägin siin raha petturlikust väärkasutamisest!“
55 Parlamendi juhatuse 21. novembri 2016. aasta koosoleku protokollis, mis on kättesaadav parlamendi veebisaidil ja mille kohta Üldkohus parlamendile kohtuistungil küsimusi esitas, on kirjas asjaolu, et kõnealune juhatuse liige osales 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud koosolekul ja aruteludel. Sellest protokollist ilmneb lisaks, et ainsa sõnavõtu selle päevakorrapunkti arutamise raames tegi kõnealune juhatuseliige, mis võimaldab teha järelduse, et see isik etendas nendel aruteludel aktiivset rolli, olgugi et otsus tehti parlamendi peasekretäri ettepaneku alusel.
56 Seetõttu tuleb tõdeda, et parlamendi selle juhatuseliikme väljaütlemised võisid jätta välisele vaatlejale mulje, et see juhatuseliige oli see küsimuse ette ära otsustanud enne, kui võeti vastu 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus. Need väljaütlemised ei piirdunud nimelt lihtsalt tõdemisega, et esineb kohaldatavate normide rikkumise oht, vaid andsid teada, et rahalised vahendid saadi „ebaseaduslikult“ ja „petturlikult“. Veelgi enam, kuigi see juhatuseliige ei täitnud ettekandja või presidendi ülesandeid, möönis parlament kohtuistungil, et kõnealune liige oli juhatuses koos teise liikmega vastutav Euroopa tasandi erakondade rahastamisega seotud toimikute käsitlemise eest.
57 Veenvad ei ole ka parlamendi poolt vasturepliigis esitatud argumendid, mille kohaselt pärinesid need kommentaarid ainult ühelt tema juhatuse liikmelt ja näitavad üksnes seda, et see juhatuseliige oli kõnealust küsimust juba uurinud ja otsustanud, kuidas ta hääletab.
58 Esiteks, asjaolu, et kahtlused erapooletuna näimise suhtes puudutavad ainult ühte 15 liikmest koosnevasse kollegiaalsesse organisse kuuluvat isikut, ei ole tingimata määrav, kui võtta arvesse asjaolu, et selle isiku mõju aruteludel võis olla otsustav (vt selle kohta ja analoogia alusel EIK 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Morice vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2015:0423JUD 002936910, punkt 89). Tuleb meeles pidada, et juhatuse koosoleku protokollist nähtuvalt etendas see juhatuseliige koosolekul aktiivset rolli (vt eespool punkt 55).
59 Teiseks, mis puudutab parlamendi argumenti, et vaidlusalused avaldused näitasid üksnes seda, kuidas kõnealune juhatuseliige hääletab, siis tuleb märkida, et parlamendi juhatus mitte ainult ei tee oma otsused erapooletult, vaid pakub ka piisavaid tagatisi, et välistada kõik sellekohased õiguspärased kahtlused, nagu nähtub eespool punktis 43 viidatud kohtupraktikast. Arvestades enne 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse vastuvõtmist tehtud kõnealuste avalduste kategoorilist ja üheselt mõistetavat sisu, tuleb tõdeda, et erapooletuna näimine on käesoleval juhul tõsiselt kahtluse all.
60 Selles kontekstis ei ole parlamendil võimalik tulemuslikult õigustada asjaolu, et vaidlusalused avaldused teinud juhatuseliige väljendas oma isiklikke seisukohti, sest põhimõtteliselt ei tohi otsuseid tegeva kollegiaalse organi liige avalikult väljendada oma isiklikku seisukohta pooleliolevas asjas, sest vastasel juhul muutuks erapooletuse nõue sisutühjaks.
61 Parlament peab nimelt pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada igasugune kahtlus oma liikmete erapooletuses halduslike otsuste tegemisel, mis tähendab, et need liikmed peavad ajal, mis toimikuid uuritakse, hoiduma avalikest väljaütlemistest selle kohta, kas Euroopa tasandi erakonnad on neile eraldatud raha hästi või halvasti hallanud.
62 Eelnevat arvestades tuleb nõustuda 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite esimese osaga.
Määruse (EÜ) nr 2004/2003 artiklite 7–9 väidetav rikkumine
63 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teises väites märgib hageja, et parlament rikkus määruse nr 2004/2003 artikleid 7–9, kui ta leidis et teatavad kulud on rahastamiskõlbmatud, sest neid kasutati liikmesriikide erakondade ja referendumikampaaniate rahastamiseks. Täpsemalt ei ole ta nõus järeldusega, et rahastamiskõlbmatud on esiteks teatavate Ühendkuningriigis läbi viidud küsitluste rahastamine, teiseks kolmele konsultandile Ühendkuningriigis tehtud maksed ja kolmandaks teatavad Belgia Parti populaire’ile (rahvapartei) tehtud maksed. Neljandaks väidab ta, et see otsus on põhjendamatu osas, milles sellega loetakse rahastamiskõlbmatuks teatud tarnijale tehtud maksed põhjendusega, et nende puhul esineb huvide konflikt.
64 Arvestades järeldust, mis tehti käesolevas asjas 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite analüüsi pinnalt, leiab Üldkohus, et teise väite raames on mõttekas käsitleda ainult etteheidet, mis on seotud 2015. aasta detsembris seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitlusega seotud kulude rahastamiskõlbmatuks tunnistamisega.
65 Hageja ei ole nõus parlamendi tõlgendusega, et seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitluse rahastamine on vastuolus määruse nr 2004/2003 artikli 7 lõikega 1, mis keelab liikmesriigi erakonna kaudse rahastamise. Lisaks ei nõustu ta, et selle küsitlusega seotud kulud saab lugeda rahastamiskõlbmatuks selle määruse artikli 8 neljandas lõigus ette nähtud referendumikampaaniate rahastamise keelu tõttu.
66 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
67 Parlament rõhutab, et pärast Ühendkuningriigi viimaseid üldvalimisi juunist detsembrini 2015 läbi viidud küsitlused puudutasid osaliselt riigisisese poliitika küsimusi, kuid peamiselt referendumit Brexiti küsimuses. Vasturepliigis väidab ta, et seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitlus sisaldas küsimusi Ühendkuningriigi kuulumise kohta Euroopa Liitu ja küsitletute seisukohta Brexitit puudutava referendumi suhtes.
68 Vastuseks Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimustele selgitab parlament, et seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitlus oli orienteeritud Ühendkuningriigi suunas ja puudutas peamiselt referendumit Brexiti küsimuses, tuues kasu UKIP-le.
69 Mis puudutab pärast Ühendkuningriigi viimaseid üldvalimisi juunist detsembrini 2015 läbi viidud küsitlusi, siis 2015. eelarveaastat puudutavast vaidlustatud otsusest ilmneb, et selle küsitlusega seotud kulud loeti rahastamiskõlbmatuks kahel põhjusel, nimelt määruse nr 2004/2003 artikli 7 lõike 1 sätestatud liikmesriigi parteide kaudse rahastamise keelu tõttu ja selle määruse artikli 8 neljandas lõigus ette nähtud referendumikampaaniate rahastamise keelu tõttu. Selle otsuse kohaselt puudutasid need küsitlused eelkõige referendumit Brexiti küsimuses ja mõned puudutasid osaliselt ka riigisisese poliitika küsimusi.
70 Määruse nr 2004/2003 artikli 7 lõike 1 kohaselt ei või Euroopa tasandi erakondade rahastamist liidu üldeelarvest või mis tahes muust allikast kasutada muude erakondade otseseks või kaudseks rahastamiseks, eriti liikmesriigi erakondade või üksikkandidaatide puhul.
71 Tuleb märkida, et liikmesriigi erakonna kaudse rahastamisega on tegemist juhul, kui see erakond saab rahalise soodustuse, olgugi et raha otse üle ei kanta, näiteks vältides teatavaid kulusid, mida muidu tuleks teha (27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Mouvement pour une Europe des nations et des libertés vs. parlament, T‑829/16, edasi kaevatud, EU:T:2018:840, punkt 72). Selle hinnangu andmisel tuleb lähtuda tõendite kogumist, mis hõlmavad ajaloolisi, geograafilisi ja rahastatud tegevuse sisu puudutavaid tõendeid (vt selle kohta 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus Mouvement pour une Europe des nations et des libertés vs. parlament, T‑829/16, edasi kaevatud, EU:T:2018:840, punkt 83).
72 Mis puudutab referendumikampaaniate rahastamise keeldu, siis tuleb märkida, et määruse nr 2004/2003 artikli 8 neljandas lõigus on ette nähtud, et assigneeringuid ei tohi kasutada referendumikampaaniate rahastamiseks.
73 Pealegi täpsustas parlamendi juhatus 9. mai 2016. aasta otsuses, et küsimus, kas Euroopa tasandi erakonna tegevus kujutab endast referendumikampaaniat, sõltub eelkõige teatavatest tingimustest ehk esiteks sellest, kas sellise referendumi võimalik toimumine on juba üldsusele teada, isegi kui seda ei ole ametlikult välja kuulutatud, teiseks, kas erakonna vaidlusaluse tegevuse ja referendumiküsimuse vahel on otsene seos, ja kolmandaks, kas erakonna vaidlusalune tegevus ja referendumi kavandatud või kas või mitteametlik kuupäev on ajaliselt lähestikku. Sellega seoses tuleb märkida, et parlament ei eita, et 2015. eelarveaastat puudutavas vaidlustatud otsuses kohaldatakse parlamendi juhatuse 9. mai 2016. aasta otsuses täpsustatud kriteeriume.
74 2015. eelarveaastat puudutavat vaidlustatud otsust tuleb osas, milles sellega tunnistatakse rahastamiskõlbmatuks seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitlusega seotud kulud, analüüsida neist kaalutlustest lähtudes.
75 Seitsmes liikmesriigis korraldatud küsitluse tulemusi sisaldava dokumendi analüüsist ilmneb, et küsitlus viidi läbi Belgias, Prantsusmaal, Ungaris, Madalmaades, Poolas, Rootsis ja Ühendkuningriigis, ning igas riigis oli valimisse kaasatud umbes 1000 inimest. Küsimused, mis olid samad kõigis seitsmes liikmesriigis, puudutasid nende liikmesriikide kuulumist Euroopa Liitu, seda, kuidas osalejad hääletaksid võimalikul referendumil liitu kuulumise üle, liitu kuulumise tingimuste reformi, pagulaskriisi haldamist Saksamaa Liitvabariigi poolt, pagulaste vastuvõttu igasse neist seitsmest liikmesriigist, ohte julgeolekule neis seitsmes liikmesriigis, nende seitsme liikmesriigi osalemist Euroopa relvajõududes ja Schengeni ala.
76 Esiteks tuleb tõdeda, et see seitsmes liikmesriigis läbiviidud küsitluse osa, mis puudutab Ühendkuningriiki, kuulub referendumikampaaniate rahastamise keelu alla, mis on sätestatud määruse nr 2004/2003 artikli 8 neljandas lõigus, kuna õigusnormid referendumi toimumise kohta Ühendkuningriigis kiideti lõplikul heaks 2015. aasta detsembris ehk selle küsitluse toimumise ajal, ning küsitluse selle osa sisu on suures ulatuses tihedalt seotud selle referendumiga.
77 Teisalt tuleb tõdeda, et need kaalutlused ei ole kohaldatavad osas, mis puudutab küsitluseosa kuues muus liikmesriigis, kus tol ajal ei olnud kavas referendumit korraldada. Lisaks ei ole parlament väitnud ega ammugi mitte tõendanud, et see küsitluseosa oli Ühendkuningriigis Brexiti küsimuses toimunud referendumi kampaania jaoks mingil moel kasulik. Seetõttu ei saa selle küsitluseosa puhul leida, et selle eesmärk oli rahastada referendumikampaaniat.
78 Mis teiseks puudutab liikmesriigi erakonna kaudse rahastamise keeldu, siis tuleb tagasi lükata parlamendi argument, et kuue muu liikmesriigiga seotud küsitluseosa oli UKIP-le mingil moel kasulik. Ei ole nimelt tõendatud, et selle küsitluseosa sisust saaks UKIP-le mingit kasu tõusta. Peale selle tuleb rõhutada, et see küsitluseosa viidi läbi mitte Ühendkuningriigis, vaid kuues muus liikmesriigis, kus UKIP ei tegutse.
79 Eespool toodut arvestades tuleb käesoleva etteheitega nõustuda.
80 Arvestades eespool punktides 62 ja 79 toodud järeldusi tuleb 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus tühistada.
2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõue
81 Hageja esitab 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks kolm väidet, millest esimene puudutab hea halduse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumist; teine Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1), artikli 134 ja komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb määruse nr 966/2012 kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1; edaspidi „finantsmääruse kohaldamise eeskirjad“), artikli 206 rikkumist; ning kolmas proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist.
Hea halduse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumine
82 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimene väide jaguneb kaheks osaks. Esimeses väiteosas märgib hageja, et parlament on rikkunud hea halduse põhimõtet ja harta artiklit 41. Ta viitab sellega seoses argumentidele, mis ta esitas 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite esimeses osas ja mida on mainitud eespool punktis 23.
83 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teises osas märgib hageja, et rikutud on kaitseõigusi, eelkõige õigust olla ära kuulatud, mis on tagatud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a ning tollal kehtinud parlamendi kodukorra artikliga 224. Selle väiteosa põhjendamiseks viitab hageja esiteks argumentidele, mis ta esitas 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teises osas ja mida on mainitud eespool punktis 25. Teiseks lisab ta, et 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus tugineb välisaudiitorite „täiendavale arvamusele“ rahalise jätkusuutlikkuse kohta, mida talle ei edastatud ja mida tal ei olnud võimalik kommenteerida. Kolmandaks märgib ta, et viimati nimetatud vaidlustatud otsus avaldas talle negatiivset mõju, sest ta ei olnud võimeline saama nõutud pangatagatist ja lõpuks viis see tema likvideerimiseni 26. aprillil 2017.
84 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
85 Tuleb märkida, et 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite esimeses osas viitab hageja 2015. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud argumentidele, kuid ei nimeta seejuures erapooletuse puudumist tulenevalt parlamendi juhatuse liikme väljaütlemistest enne 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
86 Osas, milles hageja tugineb parlamendi juhatuse koosseisust tulenevale erapooletuse puudumisele, tuleb 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata samadel põhjustel, mida on selgitatud eespool punktides 40–50.
87 Mis puudutab 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teist osa, siis esmalt tuleb märkida, et tollal kehtinud parlamendi kodukorra artikli 224 lõike 1 kohaselt teeb Euroopa tasandi erakonna esitatud rahastamistaotluse kohta otsuse parlamendi juhatus. Sama artikli lõike 5 kohaselt kuulab juhatus enne otsuse tegemist ära asjaomase erakonna esindajad, välja arvatud lõigetes 1 ja 4 sätestatud juhtudel.
88 Seetõttu tuleb tõdeda, et tollal kehtinud parlamendi kodukorra artikkel 224 ei anna erakondadele spetsiaalset õigust olla ära kuulatud enne, kui parlamendi juhatus võtab vastu otsuse nende esitatud rahastamistaotluste kohta.
89 Olenemata sellest järeldusest tollal kehtinud parlamendi kodukorra artikli 224 kohta, tuleb analüüsida, kas käesoleva juhtumi asjaoludel on hagejal võimalik seaduslikult tugineda otse harta artikli 41 lõikest 2 tulenevale õigusele olla ära kuulatud. Kohtupraktikast tuleneb nimelt, et kaitseõiguste tagamine on üks liidu õiguse aluspõhimõtetest, mida tuleb järgida isegi siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud või kui kohaldatavad õigusaktid niisugust formaalsust sõnaselgelt ette ei näe (vt selle kohta 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus M., C‑277/11, EU:C:2012:744, punkt 86, ning 9. juuli 1999. aasta kohtuotsus New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, T‑231/97, EU:T:1999:146, punkt 42).
90 Kui isik esitab liidu institutsioonile taotluse, sealhulgas rahastamistaotluse, siis põhimõtteliselt tuleb õigus olla ära kuulatud lugeda järgituks juhul, kui institutsioon teeb menetluse tulemusel otsuse taotleja esitatud asjaolude põhjal, andmata talle täiendavat võimalust olla ära kuulatud muude argumentide osas kui need, mis ta taotluse esitamise hetkel esitas (vt selle kohta 13. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Windpark Groothusen vs. komisjon, T‑109/94, EU:T:1995:211, punkt 48, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus AEDEC vs. komisjon, T‑91/15, ei avaldata, EU:T:2016:477, punkt 24 (vt selle kohta ja analoogia alusel ka 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Euris Consult vs. parlament, T‑637/11, EU:T:2014:237, punkt 119)).
91 Erandkorras võib siiski väita, et on rikutud õigust olla ära kuulatud, kui liidu institutsioon võtab aluseks faktilised või õiguslikud kaalutlused, millest taotleja ei teadnud, või muud kui taotleja esitatud tõendid (vt selle kohta 13. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Windpark Groothusen vs. komisjon, T‑109/94, EU:T:1995:211, punkt 48; 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Euris Consult vs. parlament, T‑637/11, EU:T:2014:237, punkt 119, ja 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus AEDEC vs. komisjon, T‑91/15, ei avaldata, EU:T:2016:477, punkt 24), või kui ta heidab taotlejale ette teatud käitumist, andmata talle võimalust oma seisukoht tegelikult esitada (vt selle kohta otsuse 9. juuli 1999. aasta kohtuotsus New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, T‑231/97, EU:T:1999:146, punktid 5 ja 42–44). Peale selle tuleb märkida, et tollimaksu tasumist käsitlevate menetluste raames on kohus otsustanud, et kaitseõiguste rikkumisega on tegu juhul, kui hagejale ei antud võimalust teha teatavaks oma seisukoht vaidlustatud aktis aluseks võetud faktide või dokumentide asjakohasuse kohta (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 25; 19. veebruari 1998. aasta kohtuotsus Eyckeler & Malt vs. komisjon, T‑42/96, EU:T:1998:40, punktid 86–88, ning 17. septembri 1998. aasta kohtuotsus Primex Produkte Import-Export jt vs. komisjon, T‑50/96, EU:T:1998:223, punktid 63–71).
92 Hageja esitatud väiteid tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.
93 Käesoleval juhul olgu esiteks märgitud, et kahtlemata on 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus hageja suhtes võetud üksikmeede harta artikli 41 lõike 2 tähenduses.
94 Teiseks, vastupidi sellele, mida väidab parlament, on tegemist meetmega, mis hagejat kahjustab, sest rahastamisotsus on seotud tingimustega, millega kaasnevad märkimisväärsed kulud, ehk kohustusega esitada pangatagatis ja eelmaksete tegemise piiramisega 33 protsendiga toetuse maksimumsummast (vt selle kohta ja analoogia alusel 23. oktoobri 1974. aasta kohtuotsus Transocean Marine Paint Association vs. komisjon, 17/74, EU:C:1974:106, punktid 15–17, milles käsitletakse õiguse olla ära kuulatud rikkumist tingimusliku erandi tegemisel sätte alusel, millest on saanud ELTL artikli 101 lõige 3).
95 Kolmandaks, hageja väidab, et 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus tugineb välisaudiitorite „täiendavale arvamusele“ rahalise jätkusuutlikkuse kohta, mida talle ei edastatud ja mida tal ei olnud võimalik kommenteerida.
96 Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi parlament möönab, et ta ei edastanud enne 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse vastuvõtmist hagejale kõnealust „täiendavat arvamust“ kui sellist, oli parlamendi peasekretäri 10. novembri ja 5. detsembri 2016. aasta teadetes, mille hageja on ise kohtule esitanud ja milles juhatust kutsuti üles võtma vaidlustatud otsused vastu, mainitud välisaudiitorite kahtlusi hageja rahalise jätkusuutlikkuse kohta. Hageja, kellelt selle kohta kohtuistungil päriti, kinnitab, et parlamendi peasekretäri 10. novembri 2016. aasta teatest sai ta koopia sama kuu jooksul. Peale selle mainiti nimetatud kahtlusi hageja rahalises jätkusuutlikkuses ka välisaudiitorite 18. aprilli 2016. aasta aruandes, mille kättesaamist hageja kinnitab välisaudiitoritele saadetud 10. mai 2016. aasta kirjas.
97 Võttes arvesse asjaolu, et hagejale olid juba teada kahtlused tema rahalise jätkusuutlikkuse kohta, mis olid 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tegemisel määrava tähtsusega, ei saa hageja seega väita, et on rikutud õigust olla ära kuulatud seoses asjaoludega, mis olid talle teada juba enne 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.
98 Eeltoodut arvesse võttes tuleb 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Finantsmääruse artikli 134 ja finantsmääruse kohaldamise eeskirjade artikli 206 väidetav rikkumine
99 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teises väites märgib hageja, et eelmaksete piiramine 33 protsendiga toetuse maksimumsummast, tingimusel et esitatakse pangatagatis, on vastuolus finantsmääruse artikliga 134 ja finantsmääruse kohaldamise eeskirjade artikliga 206.
100 Hageja väidab sellega seoses, et finantsmääruse artiklit 134 ja finantsmääruse kohaldamise eeskirjade artiklit 206 tuleb tõlgendada lähtuvalt finantsmääruse artiklist 204j, mis lisati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1142/2014, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 seoses Euroopa tasandi erakondade rahastamisega (ELT 2014, L 317, lk 28). Ta väidab, et ta ei olnud üheski selles sättes nimetatud olukordadest, mis võimaldavad nõuda pangatagatise esitamist.
101 Hageja lisab, et eelmaksete piiramine 33 protsendiga toetuse maksimumsummast, tingimusel et esitatakse pangatagatis, toimus ilmselgelt ekslikult, sest 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsus tegemisel võeti arvesse tema finantsolukorda 2015. aasta lõpul, mitte nende meetmete vastuvõtmise ajal ehk detsembris 2016. Seda on kinnitanud välisaudiitor. Hageja väitel oli tema finantsolukord 2016. aasta detsembris hea. Täpsemalt väidab ta, et potentsiaalsed annetajad olid andnud talle lubadusi ja paljud riigisisesed erakondade delegatsioonid olid nõustunud suurendama oma makseid 30 000 kuni 100 000 euroni ulatuvas summas.
102 Viimaseks kordab hageja, et asjaolu, et parlament võttis arvesse hageja rahalise jätkusuutlikkuse kohta koostatud välisauditit, kujutab endast kaitseõiguste rikkumist.
103 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
104 Finantsmääruse artikli 134 „Eelmaksetagatis“ lõikes 1 on ette nähtud, et kui vastutav eelarvevahendite käsutaja peab seda asjakohaseks ja proportsionaalseks, võib ta juhtumipõhiselt ja riskianalüüsi alusel nõuda toetusesaajalt eelneva tagatise esitamist, et piirata eelmaksetega seotud finantsriske.
105 Finantsmääruse kohaldamise eeskirjade artikli 206 lõike 1 kohaselt võib vastutav eelarvevahendite käsutaja eelmaksetega seotud finantsriskide piiramiseks riskianalüüsi alusel nõuda toetusesaajalt sellise eelneva tagatise esitamist, mille maksimaalne summa on sama mis eelmaksetel, välja arvatud madala maksumusega toetuste korral, või teha makse mitmes osas.
106 Peale selle ilmneb parlamendi juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsuse artiklist 6, et kui parlamendi juhatus ei otsusta teisiti, kantakse toetuse ühekordne eelmakse, mis moodustab 80% toetuse maksimumsummast, toetuse saajale üle 15 päeva jooksul alates toetuse andmise otsuse kuupäevast. Toetuse maksimumsumma väljamaksmine 100% ulatuses eelmaksena on lubatud juhul, kui toetuse saaja esitab finantsmääruse kohaldamise eeskirjade artikli 206 kohase eelmakse tagatise, mis katab 40% toetuse suurusest.
107 Eespool punktides 104–106 mainitud sätete koostoimest tuleneb, et parlamendil on ühelt poolt volitused nõuda pangatagatise esitamist ja teiselt poolt volitused piirata eelmaksete summat, et piirata liidule eelmaksete tegemisest tulenevat finantsriski.
108 Eespool punktides 104–106 mainitud sätete analüüsist järeldub, et parlamendil on kaalutlusõigus, et teha ühelt poolt kindlaks, kas liidu jaoks esineb finantsrisk, ja teiselt poolt millised on sobivad ja vajalikud meetmed liidu kaitsmiseks selle riski vastu. Sealhulgas on parlamendil kaalutlusõigus, et otsustada, kas kahte eespool punktis 107 mainitud meedet tuleb kombineerida, ja määrata vajadusel kindlaks eelmaksete summa.
109 Hageja poolt 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teise väite raames esitatud argumente tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvesse võttes.
110 Esiteks, nagu parlament õigesti märgib, tuleb tõdeda, et finantsmääruse artikkel 204j, mis lisati määrusega nr 1142/2014, ei ole põhikohtuasja aluseks olevatele asjaoludele kohaldatav. Selle määruse artikli 2 kohaselt kohaldatakse seda määrust alles alates 1. jaanuarist 2017. Igal juhul on hageja poolt sellele sättele antud tõlgendus väär, sest sätte sõnastusest ilmneb, et parlament võib nõuda eelneva tagatise esitamist, kui asjaomasel erakonnal on vahetu oht sattuda pankrotti või likvideerimisele, mitte ainult siis, kui erakond ongi juba sellises olukorras.
111 Teiseks ei teinud parlament viga, kui ta 12. detsembril 2016 võttis 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse 2015. eelarveaastat puudutavat vaidlustatud otsust, mis tehti kõigest mõned päevad varem ehk 21. novembril 2016 ja millega tunnistati rahastamiskõlbmatuks 500 615,55 euro suurune summa ja kohustati tagasi maksma 172 654,92 eurot. Peale selle ei teinud parlament viga, kui ta võttis arvesse välisaudiitorite poolt kättesaadava teabe põhjal antud „täiendavat arvamust“, millega täiendavate omavahendite puudumise tõttu seati kahtluse alla hageja rahaline jätkusuutlikkus.
112 Peale selle tuleb märkida, et kuigi hageja 6. detsembril 2016 toimunud juhatuse koosolekul ja samal päeval toimunud üldkogul toimusid arutelud vajaduse üle saada lisaressursse 100 000 euro ulatuses, ei ilmne nende koosolekute protokollidest midagi, mis võimaldaks mõistlikult oodata sellise summa saamist.
113 Neid asjaolusid arvestades tuleb järeldada, et parlament sai ilma ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et liidule kaasnes võimaliku 2017. eelarveaastaks toetuse andmisega finantsrisk.
114 Mis puudutab hageja argumenti, et seoses „täiendava arvamusega“ on rikutud kaitseõigusi, siis see kujutab endast 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud esimese väite teise osa kordamist ning see tuleb tühistada samadel põhjustel kui need, mis on esitatud eespool punktides 87–95.
115 Eelnevat arvestades tuleb 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumine
116 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud kolmandas väites tugineb hageja esiteks proportsionaalsuse põhimõtte ja teiseks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.
117 Esiteks väidab hageja, et 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, kuna parlament oleks võinud kasutada alternatiivseid meetmeid, näiteks lõpetada rahastamisotsuse täitmine, kui kuulutatakse välja toetusesaaja pankrot või algab tema likvideerimismenetlus, või teise võimalusena piirata eelmaksed 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ilma pangatagatist nõudmata.
118 Teiseks väidab hageja, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, sest parlament lasi teistel toetusesaajatel, kelle rahaline jätkusuutlikkus oli samuti kahtluse all, pakkuda välja meetmeid oma finantsolukorra parandamiseks. Kuigi seda kavandati, ei pakkunud parlament talle seda võimalust ja otsustas piirata talle tehtavaid eelmakseid, sidudes nende maksete tegemise pangatagatise esitamise nõudega.
119 Parlament vaidleb hageja argumentidele vastu.
120 Esiteks tuleb märkida, et liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet (11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas Agrana Zucker, C‑33/08, EU:C:2009:367, punkt 31).
121 Nagu märgitud eespool punktides 107 ja 108, tuleneb käesolevas asjas kohaldatavatest normidest, et parlamendil on kaalutlusõigus, mis võimaldab tal kindlaks määrata kõigepealt finantsriski esinemise liidu jaoks ja seejärel meetmed, mis on vajalikud liidu kaitsmiseks selle riski vastu.
122 Käesolevas väites märgib hageja, et parlamendi võetud meetmed ehk eelmaksete tegemise piiramine 33 protsendiga toetuse maksimumsummast koos pangatagatise esitamise nõudega ei olnud vajalikud.
123 Tuleb aga tõdeda, et hageja mainitud alternatiivsed meetmed ei oleks võimaldanud kaitsta liidu finantshuve samal viisil kui parlamendi võetud meetmed. Rahastamisotsuse täitmise lõpetamine juhul, kui kuulutatakse välja toetusesaaja pankrot või algab tema likvideerimismenetlus, ei võimalda tagada, et parlament saab välja makstud rahalised vahendid vajadusel tagasi nõuda. Sama kehtib ka eelmaksete piiramise suhtes 33 protsendiga toetuse maksimumsummast ilma pangatagatist nõudmata, kuivõrd selline meede ei taga, et parlament saab välja makstud rahalised vahendid vajadusel tagasi nõuda.
124 Arvestades parlamendi kaalutlusõigust määrata kindlaks liidu finantshuvide kaitseks sobivaid ja vajalikke meetmeid, tuleb seega tagasi lükata hageja väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.
125 Teiseks tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mille üks väljendusviis on diskrimineerimiskeelu põhimõte. See nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (5. juuli 2017. aasta kohtuotsus Fries, C‑190/16, EU:C:2017:513, punktid 29 ja 30).
126 Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et parlamendi juhatuse 12. detsembri 2016. aasta koosolekul, kus võeti vastu 2017. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus, koostatud protokollist ilmneb, et juhatus võttis sarnased finantsriskide vähendamise meetmed seitsme toetusesaaja, sealhulgas hageja suhtes.
127 Lisaks, kuigi on tõsi, et parlamendi peasekretäri poolt 5. septembril 2016 parlamendi juhatusele adresseeritud teadetest teiste toetusesaajate kohta ja 10. novembri 2016. aasta teatest hageja kohta ilmneb, et parlament kavatses teatud toetusesaajatelt nõuda nende finantsolukorra parandamise meetmete võtmist, kavatseti 2017. eelarveaastaks esitatud toetusetaotluste puhul see võimalus anda kõigile. Peale selle ei ole ka andmeid, et parlament oleks tõesti pakkunud seda võimalust teatavatele toetusesaajatele, aga mitte hagejale.
128 Eelnevat arvestades tuleb tagasi lükata hageja etteheide, mille kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, ja seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ka 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitatud kolmas väide tervikuna.
129 Seetõttu tuleb 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta.
Kohtukulud
130 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna käesoleval juhul rahuldati ainult nõue tühistada 2015. eelarveaastat puudutav vaidlustatud otsus, samas kui 2017. eelarveaastat puudutava vaidlustatud otsuse tühistamise nõue jäeti rahuldamata, tuleb kummagi poole kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kulud, jätta poolte endi kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada parlamendi 21. novembri 2016. aasta otsus, millega tunnistatakse teatud kulud 2015. eelarveaasta toetuse andmisel rahastamiskõlbmatuks.
2. Jätta rahuldamata nõue tühistada parlamendi 12. detsembri 2016. aasta otsus FINS-2017‑13 hagejale 2017. eelarveaastaks toetuse andmise kohta.
3. Jätta Alliance for Direct Democracy in Europe ASBL-i ja Euroopa Parlamendi kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamisega seotud kulud, nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 7. novembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad