Kohtuasi T‑660/11

Polytetra GmbH

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi POLYTETRAFLON taotlus – Varasem ühenduse sõnamärk TEFLON – Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise puudumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 – Teatavat koostisosa integreeriv lõpptoode – Varasema kaubamärgi kasutamine kolmandate isikute lõpptoodete suhtes – Põhjendamiskohustus

Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (esimene koda), 16. juuni 2015

1.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne ulatus

(ELTL artikli 296 teine lõik; nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 75 esimene lause)

2.      Tühistamishagi – Väited – Menetlusnormide rikkumine – Uurimine kohtu algatusel

(ELTL artikkel 263)

3.      Ühenduse kaubamärk – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa

(nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

4.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Üldkohtu pädevus – Apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine

(nõukogu määrus nr 207/2009)

5.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

(nõukogu määrus nr 207/2009, põhjendus 10 ja artikli 42 lõiked 2 ja 3 ning artikli 78 lõike 1 punkt f; komisjoni määrus nr 2868/95, eeskirja 22 lõiked 3 ja 4)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 18)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 19)

3.      Põhjendus on ebapiisav otsusel, milles esiteks järeldatakse, et varasemat kaubamärki on määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 42 lõike 2 tähenduses tegelikult kasutatud, ja milles teiseks ei ole täpsustatud, mil määral esitatud tõendid toetavad nimetatud järeldust seoses iga kauba ja teenusega või iga kauba ja teenuse kategooriaga, mille osas selline kasutamine on tuvastatud. Selle sätte kohaselt peab Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikoda tuvastama vastavuse ühelt poolt kaupade või teenuste, mille puhul apellatsioonikoja hinnangul on tegelik kasutamine tõendatud, ning teiselt poolt kõigi või osa kaupade või teenuste vahel, mille jaoks see kaubamärk on registreeritud, et järgnevalt saaks anda hinnangu segiajamise tõenäosusele.

Ühtlustamisameti otsuses selline täpsuse puudumine teeb võimatuks kontrollida määruse nr 207/2009 artikli 42 lõike 2 viimase lause apellatsioonikojapoolset kohaldamist. Määruse artikli 42 lõigete 2 ja 3 sätetest nähtub, et kui kaubamärk on registreeritud kaupade või teenuste kategooria jaoks, mis on nii lai, et võimaldab eristada kategooriasiseselt mitut iseseisvalt vaadeldavat alamkategooriat, toob vastulausemenetluses kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine üksnes osa kaupade või teenuste suhtes kaasa kaitse vaid selle või nende alamkategooriate jaoks, mis hõlmavad kaupu või teenuseid, mille jaoks kaubamärki on tegelikult kasutatud. Kui kaubamärk on seevastu registreeritud täiesti täpselt ja piiritletult kindlaks määratud kaupade või teenuste jaoks nii, et kategooriasiseselt ei ole võimalik teha olulisi jaotusi, hõlmab vastulausemenetluses kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamine nimetatud kaupade või teenuste suhtes tingimata kogu seda kategooriat.

Nii tuleb apellatsioonikojal siis, kui tõendid kasutamise kohta on esitatud neist kategooriatest, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud ja millel põhineb vastulause, üksnes mõne kauba või teenuse kohta, otsustada, kas selle kategooria sees on olemas iseseisvaid alamkategooriaid, kuhu kuuluvad kaubad ja teenused, mille osas kasutamine on tõendatud, nii et tuleb asuda seisukohale, et asjaomased tõendid on esitatud üksnes selle kaupade või teenuste alamkategooria kohta, või vastupidi ei ole võimalik selliseid alamkategooriaid eristada.

(vt punktid 23–25)

4.      Otsuse piisavate, selle õiguspärasust kontrollida võimaldavate põhjenduste puudumise korral ei saa Üldkohus viia läbi sellest otsusest mitte nähtuvatel põhjendustel põhinevat analüüsi. Nimelt on ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kontrollimine ja selle kohta otsuse tegemine Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ülesanne. Seejärel on Üldkohtu pädevuses õigusliku kontrolli teostamine ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsuses tehtud hinnangu üle põhjenduste alusel, millele viimane oma otsuses tugines. Seevastu ei ole Üldkohtu ülesanne astuda ühtlustamisameti kohale viimasele määrusega nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta antud pädevuse teostamiseks.

(vt punkt 34)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 42–48 ja 94)