EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

3. juuni 2015

Kohtuasi F‑78/14

Philipp Oliver Gross

versus

Euroopa välisteenistus

Avalik teenistus – Euroopa välisteenituse töötajad – Ametnikud – Edutamine – Personalieeskirjade artikkel 43 ja artikli 45 lõige 1 – Kõigi edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine – Euroopa välisteenistuse talituste esitatud ametnikud ja esitamata ametnikud – Hindamisaruannete arvessevõtmine – Üksnes sõnalised hinnangud

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega P. O. Gross palub tühistada kas Euroopa välisteenistuse ametisse nimetava isiku 9. ja 14. oktoobri 2013. aasta otsused jätta ta 2013. aasta edutamise raames edutamata või 9. ja 14. oktoobri 2013. aasta otsused, millega koostati selle edutamise raames edutatud ametnike nimekiri.

Otsus:      Tühistada Euroopa välisteenistuse ametisse nimetava isiku 9. oktoobri 2013. aasta otsus, millega koostati 2013. aasta edutamise raames edutatud ametnike nimekiri, osas, milles P. O. Grossi selles nimekirjas ei ole. Jätta Euroopa välisteenistuse kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja P. O. Grossi kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnike hagid – Eelnev halduskaebus – Kaebuse ja hagi vastavus – Kohustus esitada hagis kõik kaebuses esitatud argumendid – Puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Esitatud väidete selge ja täpne ülevaade

(Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt e)

3.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Administratsiooni kaalutlusõigus – Sellise süsteemi kehtestamine, mis tugineb üksnes hindajate kommentaaridele, ilma punktisummat või analüüsivaid hinnanguid arvestamata – Lubamatus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.      Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Administratsiooni kaalutlusõigus – Vajadus hinnata edutamiskomitee poolt kõiki institutsiooni edutatavaid ametnikke, kuigi eelnev hindamine erinevates haldusüksustes on lubatav

(Personalieeskirjad, artikli 21 esimene lõik ja artikli 45 lõige 1)

1.      Kaebuse ja hagi vastavuse reegel ei tähenda, et hagiavalduses peavad sisalduma kõik eelnevas halduskaebuses esitatud argumendid. Nimelt, isegi kui asjaomast isikut rahuldavat lahendust ei leita, võib kohtueelne menetlus viia liidu kohtus toimuva suulisele menetlusele piiride seadmiseni, kuna ametisse nimetava asutuse vastus kaebusele võib kaebuse esitajat veenda, et teatud tema argumendid ei ole põhjendatud.

(vt punkt 26)

2.      Liidu kohus peab tõlgendama hageja esitatud väiteid nende sisust lähtudes, tingimusel et need väited tulenevad hagiavaldusest piisavalt selgelt.

(vt punkt 38)

Viide:

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsus Mantzouratos vs. parlament, F‑64/10, EU:F:2011:72, punkt 16.

3.      Kuigi ametisse nimetaval asutusel on ulatuslik kaalutlusõigus kehtestada selline menetlus või meetod, mida ta peab teenete võrdlevaks hindamiseks – mida tuleb võtta arvesse personalieeskirjade artiklis 45 ette nähtud edutamise otsuse raames – kõige sobivamaks, on administratsiooni selline kaalutlusõigus siiski piiratud vajadusega viia teenete võrdlev hindamine läbi hoolikalt ja erapooletult teenistuse huvides ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Lisaks tuleb selline hindamine läbi viia võrreldavatest infoallikatest ja andmetest lähtudes. Niisiis selleks, et muuta edutamissüsteem võimalikult õiglaseks, peab ametisse nimetav asutus vastavalt personalieeskirjade artiklile 45 kindlustama, et teenete võrdlev hindamine on objektiivne, tagades esiteks kõikidele ametnikele antud hinnangute võrreldavuse, luues selleks ühise hindamisskaala ja ühtlustades teiseks hindamiskriteeriumid, mida hindajad kasutavad.

Selles kontekstis ei võimalda üksnes sõnalised hinnangud metoodiliselt avastada erinevusi ametnike hindamise viisides ning seesugused hinnangud takistavad seega ametisse nimetaval asutusel võrrelda teeneid objektiivselt.

Nimelt nõuab personalieeskirjade artiklist 45 tulenev kohustus viia teenete võrdlemine läbi võrdsel alusel ning võrreldavatest infoallikatest ja andmetest lähtudes sobivat menetlust või meetodit selleks, et kõrvaldada erinevate hindajate hinnangust tulenev subjektiivsus.

(vt punktid 40 ja 45–47)

Viited:

Euroopa Kohus: kohtuotsus de Wind vs. komisjon, 62/75, EU:C:1976:103, punkt 17.

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused Casini vs. komisjon, T‑132/03, EU:T:2005:324, punkt 52, ja seal viidatud kohtupraktika, ning Buendía Sierra vs. komisjon, T‑311/04, EU:T:2006:329, punktid 131 ja 172 ning seal viidatud kohtupraktika.

Euroopa Liidu Üldkohus: kohtuotsus Stols vs. nõukogu, T‑95/12 P, EU:T:2014:3, punkt 32.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtuotsused Praskevicius vs. parlament, F‑81/10, EU:F:2011:120, punkt 53; Van Neyghem vs. nõukogu, F‑77/11, EU:F:2012:187, punkt 38, ja Nieminen vs. nõukogu, F‑81/12, EU:F:2014:50, punktid 58 ja 91 ning seal viidatud kohtupraktika, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑464/14 P.

4.      Vastavalt personalieeskirjade artikli 45 lõikele 1 on ametisse nimetav asutus enne edutamist kohustatud võrdlema kõikide edutatavate ametnike teeneid. Täpsemalt võib ametisse nimetavat asutust hindamisel abistada haldusüksused erinevatel hierarhia tasemetel kooskõlas iga hierarhilise haldussüsteemi toimimisele omaste põhimõtetega, mis on sätestatud personalieeskirjade artikli 21 esimeses lõigus. Edutamiseks kõlblike ametnike toimikute eelnev läbivaatamine igas peadirektoraadis ei asenda siiski sellele järgnevat võrdlevat hindamist edutamiskomitees, kui see on ette nähtud, ning seejärel ametisse nimetavas asutuses. Iseäranis ei saa lubada, et ametisse nimetav asutus hindab ainult nende ametnike teeneid, kes on erinevate talituste või peadirektoraatide koostatud nimekirjade eesotsas, sest vastasel juhul muutub kõikide edutatavate ametnike teenete võrdlev hindamine sisutuks.

Järelikult siis, kui puudub objektiivse hindamise menetlus või meetod nagu näiteks statistiline keskmine, siis nende hindamispunktide andmine, millele on kohaldatud paranduskoefitsiente, eesmärgiga neutraliseerida erinevused peadirektoraatide või sõltumatute talituste hindamisviisides, teenetepunktide andmine või suunised, mis määravad kindlaks ühised objektiivsed kriteeriumid ametnike kategooriate karjääritee suhtes, ei taga selline süsteem erinevatel palgaastmetel olevate edutatavate ametnike objektiivset võrdlemist kogu personali lõikes, ning selles suhtes on isegi tegemist teenete võrdlemise killustamisega, mis annab isegi suurema kaalu hindamisaruannete subjektiivsusele.

Pealegi ei luba asjaolu, et hindamise ühiskomitee kontrollis ilmsete hindamisvigade olemasolu edutatavate ametnike teenete hindamisel, järeldada, et kõikide nende ametnike teeneid on tõhusalt võrreldud.

(vt punktid 54, 62 ja 80)

Viited:

Esimese Astme Kohus: kohtuotsused Tsirimokos vs. parlament, T‑76/92, EU:T:1993:106, punkt 17; Allo vs. komisjon, T‑386/94, EU:T:1996:123, punktid 31 jj; Séché vs. komisjon, T‑112/96 ja T‑115/96, EU:T:1999:134, punkt 61; Cubero Vermurie vs. komisjon, T‑187/98, EU:T:2000:225, punkt 85; Caravelis vs. parlament, T‑182/99, EU:T:2001:131, punktid 33 ja 34; Tsarnavas vs. komisjon, T‑188/01‑T‑190/01, EU:T:2003:77, punkt 121; Heurtaux vs. komisjon, T‑172/03, EU:T:2005:34, punkt 40, ja Nielsen vs. nõukogu, T‑353/03, EU:T:2005:127, punktid 63 jj.

Avaliku Teenistuse Kohus: kohtumäärus Debaty vs. nõukogu, F‑47/13, EU:F:2013:215, punkt 31.