KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA
esitatud 15. novembril 2016(1)
Kohtuasi C‑4/16
J. D.
versus
Prezes Urzędu Regulacji Energetyki
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola))
Keskkond – Direktiiv 2009/28/EÜ – Taastuvad energiaallikad – Hüdroelektrienergia – Mõiste – Energia, mis on toodetud hüdroelektrijaamas, mis paikneb teise ettevõtte tööstuslike heitvete vette juhtimise kohas
1. Kas „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ direktiivi 2009/28/EÜ(2) tähenduses hõlmab energiat, mis on toodetud hüdroelektrijaamas, mis kasutab ära elektritootmistegevuse välise kolmanda isiku tööstuslikku heitvett? See ongi kokkuvõttes küsimus, mille esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes kahtleb, kas see mõiste piirdub ainult pinnavee „looduslikust“ allavoolamisest saadud energiaga.
2. Selles ettepanekus olen ma seisukohal, et nii direktiivi 2009/28 sisust kui ka eesmärkidest saab järeldada, et see, kas veevoolusäng, milles voolab vesi, mille allavoolamist kasutatakse elektrienergia tootmiseks, on looduslik või kunstlik, on ebaoluline, kui tegu ei ole pumpelektrijaamadest pärit veega.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2009/28
3. Põhjenduses 1 on ette nähtud:
„Euroopa energiatarbimise kontrollimine ja taastuvatest energiaallikatest saadud energia ulatuslikum kasutamine moodustavad koos energiasäästu ja suurema energiatõhususega tähtsa osa meetmepaketist, mis on ette nähtud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks […]. Nendel faktoritel on oluline osa ka energiavarustuse kindluse tugevdamisel, tehnoloogilise arengu ja uuendustegevuse edendamisel ning tööhõivevõimaluste loomisel ja regionaalarengus, eriti maapiirkondades ja eraldatud piirkondades.“
4. Põhjenduses 30 on ette nähtud:
„[h]üdroenergia ja tuuleenergia osatähtsuse arvutamisel käesoleva direktiivi eesmärkidel tuleks ilmastikutingimuste mõju tasakaalustamiseks kasutada normaliseerimisvalemit. Samuti ei tohiks elektrit, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades, käsitada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrina.“
5. Artikli 2 alusel:
„[k]äesolevas direktiivis kasutatakse direktiivi 2003/54/EÜ[(3)] mõisteid“ ning järgmisi mõisteid: „a) „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid“.
6. Artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„[i]ga liikmesriik tagab, et artiklite 5–11 kohaselt arvutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa[s] […]“.
7. Artiklis 5 on sätestatud:
„1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järgmiste elementide liitmisel:
a) taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine;
[…]
3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, välja arvatud elektrienergia tootmine eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.
[…]
Hüdro- ja tuuleenergia abil toodetud elektrienergiat võetakse arvesse vastavalt II lisas sätestatud normaliseerimisvalemile.
[…]
7. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamisel kasutatakse […] määruses (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta[(4)] sätestatud meetodeid ja mõisteid“.
2. Direktiiv 2003/54
8. Direktiiv 2003/54 tunnistati kehtetuks direktiiviga 2009/72/EÜ,(5) mille artiklis 48 on ette nähtud, et see kehtetuks tunnistamine jõustub alates 3. märtsist 2011 ning et viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile tõlgendatakse viidetena direktiivile 2009/72.
9. Direktiivi 2009/72 artikli 2 punktis 30 on täpsustatud „taastuvad energiaallikad“ samade sõnadega, nagu direktiivi 2003/54 artikli 2 punktis 30, nimelt: „„taastuvad energiaallikad“ – taastuvad mittefossiilsed energiaallikad (tuuleenergia, päikeseenergia, maasoojus, laineenergia, loodeteenergia, hüdroenergia, biomass, prügila gaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid)“.
3. Määrus nr 1099/2008
10. Määruse nr 1099/2008 B lisa 5. jaotises on mõiste „hüdroenergia“ määratletud kui „[v]ee potentsiaalne ja kineetiline energia, mis on muundatud hüdroelektrijaamades elektrienergiaks“, mille alla kuulub ka pumpelektrijaamades toodetav energia.
B. Liikmesriigi õigus
1. Energiaseadus (Ustawa prawo energetyczne)(6)
11. Selle 6. novembril 2013 kehtinud redaktsioonis oli artiklis 3 sätestatud:
„[k]äesolevas seaduses kasutatud mõistetel on järgmine tähendus: […] 20) „taastuv energiaallikas“ – allikas, mille puhul töötlemisprotsessis kasutatakse järgmisi energialiike: tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline, geotermiline või hüdrotermiline energia, lainetest, hoovustest ja loodetest, jõgede voolust pärinev energia, samuti biomassi energia, prügila biogaas, aga ka biogaas, mis on tekkinud heitvete ärajuhtimise või puhastamise või ladestunud taimsete ja loomsete jääkide lagunemise protsessides. […]“.
12. Alates 4. maist 2015 kehtivas redaktsioonis on artikli 3 punktis 20 määratletud „taastuv energiaallikas“ viitega taastuvate energiaallikate seadusele.
2. Taastuvate energiaallikate seadus (Ustawa o odnawialnych źródłach energii)(7)
13. Artiklis 2 on ette nähtud:
„[…]
12) „hüdroenergia“ – maismaa pinnaveekogude voolust tulenev energia, välja arvatud pumba jõul pumpelektrijaamades ja pumba funktsiooniga jõevoolu kasutavates jaamades toodetud energia;
[…]
18) „väike tootmisrajatis“ – taastuva energiaallika tootmisrajatis, mille energiatootmisvõimsus on üle 40 kW, kuid mitte suurem kui 200 kW, mis on ühendatud vähem kui 110 kV suuruse nimipingega või suurema kui 120 kW, kuid mitte suurema kui 600 kW suuruse võimaliku kombineeritud soojusenergiaga elektrivõrguga;
[…]
22) „taastuvad energiaallikad“ – taastuvad mittefossiilsed energiaallikad, mis hõlmavad tuuleenergiat, päikeseenergiat, aerotermilist energiat, geotermilist energiat, hüdrotermilist energiat, hüdroenergiat, energiat lainetest, hoovustest ja loodetest, samuti energia biomassist, biogaasist, põllumajanduslikust biogaasist ja vedelatest biokütustest.
[…]“
14. Artiklis 7 on ette nähtud:
„Äritegevus väikeses tootmisrajatises taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise valdkonnas […] on reglementeeritud tegevus majandustegevuse seaduse tähenduses, mille puhul on nõutav registreerimine niisuguste tootjate registris, kes tegelevad äritegevusega väikeste tootmisrajatiste valdkonnas […]“).
3. Veeseadus (Ustawa prawo wodne)(8)
15. Artikli 5 lõikes 3 on sätestatud:
„Maismaa pinnaveekogud jagunevad järgmiselt:
1) voolavad, mille hulka kuuluvad veed:
a) looduslikes vooluveekogudes, kanalites ja allikates, kust vooluveekogud algavad;
b) järvedes ja teistes looduslikes basseinides, millel on pidev või perioodiline looduslik pinnaveekogude juurde- või äravool;
c) voolavate veekogude juures olevates kunstlikes basseinides;
2) seisvad, mille hulka kuuluvad veed järvedes ja teistes looduslikes basseinides, mis ei ole otseselt loomulikul viisil seotud voolava veega pinnaveekogudega.
[…]“
II. Faktilised asjaolud
16. J. D. on ettevõtja, kellel oli kontsessioonileping elektri tootmiseks taastuvatest energiaallikatest ajavahemikuks 20. novembrist 2004 kuni 20. novembrini 2014. Kontsessioonileping hõlmas konkreetselt kahte biogaasi elektrijaama ja ühte väikest hüdroelektrijaama (võimsusega 0,160 MW), mis paiknes kohas, kuhu juhiti heitveed ühest teistest, elektritootmise välisest rajatistest (PKN Orlen SA).
17. Poola Energeetikasektorit Reguleeriva Asutuse (Urzędu Regulacji Energetyki, edaspidi „URE“) president keeldus 6. novembri 2013. aasta otsusega asjaomase kontsessioonilepingu pikendamisest hüdroelektrijaama jaoks põhjendusega, et „taastuvatest energiaallikatest energia tootjatena tunnustatakse ainult selliseid hüdroelektrijaamu, mis kasutavad lainetest, hoovustest ja loodetest, samuti jõevoolust toodetud energiat“.(9)
18. URE presidendi otsust kinnitati Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi ringkonnakohus, Poola) 5. novembri 2014. aasta otsusega, milles viidati mõiste „taastuvad energiaallikad” määratlusele energiaseaduse artikli 3 punktis 20 selle vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval kehtinud redaktsioonis.
19. J. D. esitas esimese astme otsuse peale apellatsioonkaebuse Sąd Apelacyjny w Warszawiele (Varssavi apellatsioonikohus, Poola). Ta väitis oma nõude põhjenduseks, et energiaseaduse artikli 3 punkt 20 on vastuolus direktiiviga 2009/28.
20. Selles kontekstis esitab Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) eelotsusetaotluse.
III. Esitatud küsimus
21. 4. jaanuaril 2016 esitatud eelotsuse küsimuse sisu on järgmine:
„Kas […] direktiivi 2009/28 […] artikli 2 punktis a koostoimes artikli 5 lõikega 3 ja põhjendusega 30 kasutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud hüdroenergia mõiste all tuleb mõista ainult niisugust energiat, mis on toodetud hüdroelektrijaamades maismaa pinnaveekogude voolu, sealhulgas jõgede voolu ära kasutades, või ka niisugust energiat, mis on toodetud hüdroelektrijaamas, mis paikneb teise ettevõtte tööstuslike heitvete vette juhtimise kohas (mis ei ole pumpelektrijaam ega ka pumba funktsiooniga jõevoolu kasutav jaam)?“
IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte seisukohad
22. Menetluses osalesid ja oma kirjalikud seisukohad esitasid J. D., Poola ja Itaalia valitsus ja komisjon. Euroopa Kohus otsustas vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 kohtuistungit mitte korraldada.
23. J. D. väidab, et direktiivi 2009/28 järgi on ainus hüdroelektrijaamades toodetav energia, mida ei loeta taastuvatest energiaallikatest pärinevaks, pumpelektrijaamadest pärinev energia. Tema arvates on direktiiviga 2009/28 lubatud kvalifitseerida taastuvatest energiaallikatest pärinevaks energiat, mis saadakse kolmanda isiku poolt pärast kasutamist ülesvoolu ärajuhitud heitvete ärakasutamise teel.
24. Poola valitsus väidab, et mõisted „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ (direktiivi 2009/28 artikli 2 punkt a) ja „taastuvad energiaallikad“ (direktiivi 2009/72 artikli 2 punkt 30) viitavad mittefossiilsetele energiaallikatele, millele on iseloomulik kas see, et need taastuvad looduslikult ilma inimese sekkumiseta suhteliselt lühikese aja jooksul, või see, et need ei ammendu, ja mille kasutamine aitab saavutada direktiivis 2009/28 sihiks seatud keskkonnakasu.
25. Seepärast tähendab Poola valitsuse arvates mõiste „taastuvatest energiaallikatest toodetud hüdroelektrienergia“, et see tuleneb sisemaa pinnavete, sealhulgas jõevete looduslikust allavoolamisest.
26. Poola valitsus väidab ühtlasi, et direktiivi 2009/28 kohaselt ei ole pumpelektrijaamades toodetud elektrienergia taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia. Sellest eeldusest järeldab ta, et nende hüdroelektrijaamade tegevus, mis ei ole küll pumpelektrijaamad, kuid kasutavad teiste üksuste poolt üles pumbatud vett, ei põhine keskkonnas looduslikult leiduvate taastuvate energiaallikate kasutamisel.
27. Itaalia valitsus on seisukohal, et energia, mis on toodetud kunstlikes struktuurides raskusjõul allalangeva vee ärakasutamise teel, tuleb lugeda mõiste „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ alla, tingimusel et need struktuurid on rajatud muudel majanduslikel eesmärkidel kui elektrienergia tootmine.
28. Itaalia valitsuse arvates on direktiivi 2009/28 põhjenduses 30 ette nähtud kaks võimalust: a) hüdroelektrienergia kui spetsiaalselt sel otstarbel projekteeritud kunstlike veejugade ärakasutamise vili; või b) energia, mis on toodetud muuks otstarbeks kui energiatootmine ehitatud kunstlikest veejugadest. Esimesel juhul ei saa rääkida „taastuvatest energiaallikatest toodetud energiast“, sest kuna pumpamise käigus hoidmiseks on omakorda vaja energiat, on juurde saadud energia hulka kulutatud energia hulgaga võrreldes tulemiks üldkokkuvõttes peaaegu null, mis kaotab keskkonnakasu. Teisel juhul seevastu kasutataks juba olemasolevaid struktuure ja taristuid, mis optimeeriks keskkonnakasu ja majandusinvesteeringuid.
29. Lisaks, jätkab Itaalia valitsus, kuna direktiivis 2009/28 on mõistest „taastuvast hüdroenergiast toodetud elekter“ sõnaselgelt välja jäetud elektritootmine [vee] pumpamise teel, ei hõlma see välistus juhtusid, kus elektrit saadakse samuti kunstlikest, kuid muudel majanduslikel eesmärkidel kui elektri saamiseks loodud veevoolude abil.
30. Komisjon argumenteerib, et kuna mõiste „hüdroelektrienergia” direktiivis 2009/28 puudub, tuleb lähtuda mõiste „hüdroenergia” määratlusest, mis on antud määruse nr 1099/2008 B lisa punktis 5.1.1, millele on viidatud direktiivi 2009/28 artikli 5 lõikes 7.
31. Komisjon lisab, lähtudes sellest määratlusest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse elektrienergia lõpptarbimise arvutamise meetodist (sama direktiivi artikli 5 lõige 3), et liidu seadusandja pidas „taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri“ all silmas elektrit, mis on toodetud hüdroelektrijaamas vee potentsiaalse ja kineetilise energia muundamise teel, välja arvatud energia, mis on toodetud pumpamissüsteemide abil üles pumbatud veest. Komisjon märgib viimaseks, et seadusandja ei ole teinud kasutatava vee liikidel vahet selle järgi, kas vesi on pärit looduslikest või kunstlikest vooluveekogudest.
V. Õiguslik hinnang
32. Selles eelotsusetaotluses ei ole küsimus selles, mis on abstraktselt „taastuvad energiaallikad“, ega ka selles, millistel tingimustel võib mõelda, et hüdroenergia pärineb seda liiki allikatest. Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus) küsimus on palju täpsem, sest seda kohut huvitab, kas „taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks“ direktiivi 2009/28 tähenduses võib kvalifitseerida ühte väga konkreetset hüdroenergia liiki: energiat, mida toodetakse väikeses hüdroelektrijaamas, kasutades ära vett, mille on ära juhtinud üks teine rajatis, olles enne seda vett kasutanud oma – muuks kui elektritootmise – tarbeks.
33. Tahtsin rõhutada direktiivi 2009/28 mainimist, sest võib kergesti libastuda ja minna õigusväliste üldmõistete teed, unustades, et vaidlus, milles võivad olla vahendajaks kohtud, ka Euroopa Kohus, on just see, mis toimub juriidiliste kategooriate üle.
34. Ütlen seda, sest mulle näib, et siin ei saa kasutada juba olemasolevat mõistet „taastuvad energiaallikad“, mille all, nagu Poola valitsus on soovitanud,(10) mõistame allikaid, mis taastuvad looduslikult, ilma inimese sekkumiseta. Sellest olemasolevast mõistest lähtudes tekitab paratamatult probleeme näiteks energia, mis on toodetud kunstlike vooluveekogude ärakasutamise teel, kvalifitseerimine „taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks“.
35. Oluline on hoopis vaid direktiivi 2009/28 enda mõiste, mis piiritleb „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia“ mõiste direktiivi kohaldamisel järgmiste sõnadega: „taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia“ (artikli 2 punkt a).(11) Selles sättes ei ole antud omakorda mõiste „taastuvad mittefossiilsed allikad“ määratlust, kuid on täpselt ära loetletud, millised need allikad on, nimelt: „tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid“. Direktiivi 2009/28 artikli 2 punkti a mõistes on viide „taastuvatele mittefossiilsetele energiaallikatele“ võrdväärne viitega järgnevatele seal loetletud energiaallikatele, seetõttu on kasutatud sõna „nimelt“.(12)
36. Järelikult, sõltumata sellest, mida taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teistes valdkondades tähendab, ja olenemata sellest, kas teistes valdkondades on õige samastada see „taastuvatest mittefossiilsetest energiaallikatest toodetud energiaga“ või mitte, on kindel, et juriidiliselt – konkreetselt direktiivi 2009/28 kohaselt – on hüdroenergia selle mõistega hõlmatud. Vastavalt määrusele nr 1099/2008(13) on see energialiik määratletud statistilisest aspektist kui „[v]ee potentsiaalne ja kineetiline energia, mis on muundatud hüdroelektrijaamades elektrienergiaks“, mille hulka kuulub ka pumpelektrijaamade energia.
37. Seda arvestades tuleb põhimõtteliselt igasugune „hüdroenergia“ liigitada direktiivi 2009/28 tähenduses „taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks“, pärineb see siis kunstlike vooluveekogude jugade või looduslikes veesängides voolava vee ära kasutamisest.(14) Seepärast ei ole direktiiviga 2009/28 kooskõlas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt kasutatakse selle kindlaksmääramiseks, kas elektrienergiat tuleb pidada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia liikide loetellu kuuluvaks, kriteeriumit, mis seisneb elektrienergia tootmiseks kasutatavate vete vahelises vaheteos selle alusel, kas vastav voolusäng on looduslik või kunstlik.
38. Ainus erand sellest reeglist on sõnaselgelt ette nähtud direktiivis 2009/28 endas, mille põhjenduses 30 on märgitud, et „elektrit, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades, [ei tohiks] käsitada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrina“. Kooskõlas selle selgitusega on direktiivi 2009/28 artikli 5 lõikes 3 ette nähtud, et sellistel tingimustel toodetud elektrit ei võeta taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse elektrienergia lõpptarbimise arvutamisel arvesse.
39. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu edastatud andmete(15) kohaselt ei kuulu käesoleva asja esemeks olev väike hüdroelektrijaam „pumpelektrijaamade ega pumba funktsiooniga jõevoolu kasutavate jaamade hulka“.(16) Kui see on nii, (mis tuleb lõpuks kindlaks määrata eelotsusetaotluse esitanud kohtul) ei oleks elektrijaama puhul tegu direktiivi 2009/28 põhjenduses 30 ja artikli 5 lõikes 3 osutatud juhtumiga, nii et selles toodetud hüdroelektrienergia vastab liigitusele „taastuvatest energiaallikatest toodetud“.
40. Direktiiviga 2009/28 ette nähtud erand pumprajatiste kohta tuleneb seadusandja otsusest, et vaatamata sellele, et ta ühes teises õigusnormis(17) (tõsi küll statistika mõttes) tunnistab, et niisuguste rajatiste abil toodetakse „hüdroenergiat“, eelistab ta, et seda ei käsitata taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrina. Millised selle energeetikapoliitilise otsuse põhjused ka ei oleks,(18) ei ole kahtlust, et direktiiv 2009/28 sisaldab erandit pumprajatiste kohta. Kuid – kordan – käesoleva asja hüdroelektrijaam niisugune rajatis siiski ei ole.
41. Eelotsusetaotluses esitatud andmete järgi kasutatakse vaidluse esemeks olevas hüdroelektrijaamas heitvett, mille äravool pärineb kolmandalt isikult, kes ei tegutse selle elektrijaama tegevusalal ja kellel ei ole mingit seost elektrienergia tootmisega. Seepärast ei ole see elektrijaam pumprajatis (eespool esitatud tähenduses), vaid elektrijaam, mis kasutab elektri tootmiseks vett, mis muidu voolaks ilma täiendava majandusliku või keskkonnaalase otstarbeta.
42. Seega kasutab vaatlusalune elektrijaam heitvett, mis ei oleks mõeldud muuks kui ärajuhtimiseks, nii et selle täiendav kasutamine elektri tootmiseks on keskkonna seisukohast kasulik. Veelgi enam, võiks öelda, et sel viisil „puhta“ elektrienergia tootmine teataval määral korvab võimalikku kahju, mida on võidud keskkonnale tekitada sellega, kuidas vett on esialgu saadud, või siis selle kunstliku voolusängi ehitamisega, millesse vett juhitakse.
43. Kui vesi, mida hüdroelektrijaam kasutab, pärineb pealegi – nagu märgib komisjon(19) – heitveepuhastusjaama käitavalt ettevõtjalt, siis täiendab sel viisil toodetud elekter keskkonna parandamise mõjuringi: selle ettevõtja tegevus mitte ainult ei puhasta heitvett saastusest, vaid tekitab veeülejäägi, millest saab omakorda toota elektrienergiat, ilma et oleks vaja kasutada muid allikaid, mis paiskavad välja kasvuhoonegaase.
44. Lõppkokkuvõttes ja arvestades direktiivi 2009/28 artikli 2 punkti a ja artikli 5 lõike 3 sisu ning selle direktiivi eesmärke, olen arvamusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tuleb vastata, et mõiste „taastuvatest energiaallikatest toodetud hüdroenergia“ hõlmab hüdroenergiat, mida toodavad hüdroelektrijaamad, mis kasutavad ära heitvett, mille on ära juhtinud elektrijaama tegevuse väline kolmas isik, kellel ei ole mingit seost elektrienergia tootmisega.
VI. Ettepanek
45. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Apelacyjny w Warszawie (Varssavi apellatsioonikohus, Poola) esitatud küsimusele järgmiselt:
„Mõistet „taastuvatest energiaallikatest toodetud hüdroenergia”, mida on kasutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta artikli 2 punktis a koostoimes artikli 5 lõikega 3 ja põhjendusega 30, tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab energiat, mida toodavad hüdroelektrijaamad, mis kasutavad ära heitvett, mille on ära juhtinud elektrijaama tegevuse väline kolmas isik, kellel ei ole mingit seost elektrienergia tootmisega.“