Language of document : ECLI:EU:C:2018:994

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 6. detsembril 2018(1)

Kohtuasi C494/17

Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca – MIUR

versus

Fabio Rossato,

Conservatorio di Musica F. A. Bonporti

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Trento (Trento apellatsioonikohus, Itaalia))

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Tähtajaline töö – Avalikku sektorisse kuuluva tööandjaga sõlmitud lepingud – Meetmed tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise karistamiseks – Asjaolu, et puudub õigus kahju hüvitamisele – Tõhususe põhimõte






I.      Sissejuhatus

1.        Niisamuti nagu kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Mascolo jt(2), on taaskord pöördutud Euroopa Kohtu poole seoses kohtuvaidlusega, mis puudutab Itaalia riiklike õppeasutuste sektoris, täpsemalt muusikakoolides tähtajaliselt töötavate töötajate kaitset. Käesolev kohtuasi ei paku aga mitte niivõrd huvi seoses Itaalia seadusandja poolt eelnimetatud Euroopa Kohtu otsuse järgimiseks välja töötatud seaduse nr 107/2015(3) sisuga, kuivõrd seoses sellega, kuidas seda seadust tõlgendavad Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus). Nimelt tuleneb sellest tõlgendusest, et seaduse nr 107/2015 kohaldamisala laiendati õpetajatele, kelle tähtajaline töösuhe on muudetud tähtajatuks töösuhteks „varasema valiku‑ ja konkursimenetluse“ alusel, nagu see toimus enne selle seaduse jõustumist.

2.        Sellise tõlgenduse tagajärjeks oleks aga tegelikult „puhas leht“, see tähendab, et välistatakse täielikult selle kahju hüvitamine, mida tekitati seaduse nr 107/2015 jõustumisele eelnenud 14 aasta jooksul tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet (4) rikkudes järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu, kusjuures nendele töötajatele ei laiendata õiguslikke meetmeid, mis on selle seadusega ette nähtud selleks, et vältida või karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamisest tulenevaid kuritarvitusi.

3.        Selline ongi probleem, mis on tõstatatud käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimusega.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

4.        Raamkokkuleppe klausel 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“ sätestab:

„1.      Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:

a)      objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;

b)      järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;

c)      selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.

2.      Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:

a)      loetakse järjestikusteks;

b)      loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.“

B.      Itaalia õigus

5.        Seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõikes 95 on sätestatud:

„Õppeaastaks 2015/2016 antakse [Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca’le (haridus‑, ülikoolide ja teadusministeerium, edaspidi „ministeerium“)] luba rakendada erakorralist kava õpetajate/õppejõudude tähtajatult tööle võtmiseks iga astme riiklikesse õppeasutustesse nende koosseisuliste ja tugitöötajate ametikohtade täitmiseks, mis on veel täitmata ja vabad pärast samaks õppeaastaks alaliselt ametisse nimetamise toiminguid vastavalt 16. aprilli 1994. aasta seadusandlikus dekreedis nr 297/1994 [(decreto legislativo n. 297(5))] ette nähtud konsolideeritud redaktsiooni artiklile 399, mille järel kaotatakse enne 2012. aastat avaldatud kvalifikatsioonide ja katsete põhjal läbiviidavate konkursside reservnimekirjad. Õppeaastaks 2015/2016 lubas [ministeerium] ka täita teisi käesolevale seadusele lisatud tabelis 1 loetletud ametikohti, mis jagunevad põhi- ja keskhariduse astmete vahel ning selles tabelis märgitud erinevat laadi ametikohtade vahel, ning erinevate piirkondade vahel iga astme osas proportsionaalselt riigi hallatavate õppeasutuste haridustöötajate ametikohtadega, võttes arvesse ka asjaolu, et on olemas mägipiirkondi või väikesaari, sisealasid, hõredalt asustatud piirkondi ja suure sisserändega piirkondi ning piirkondi, mida iseloomustab suur koolist väljalangenute osakaal. Täidetakse tabelis 1 nimetatud ametikohti lõigetes 7 ja 85 nimetatud eesmärkidel. Tabelis 1 nimetatud ametikohtade jaotus erinevate konkursikategooriate vahel on tagatud Ufficio scolastico regionale [piirkondlik haridusamet, Itaalia] vastutava isiku dekreediga, vastavalt õppeasutuste endi väljendatud vajadustele, arvestades sealjuures lõikes 96 viidatud reservnimekirjadega seatud piire. Alates õppeaastast 2016/2017 lisatakse tabelis 1 loetletud ametikohad autonoomse üksuse ametikohtade hulka ning need aitavad nõnda suurendada nende üksuste personali. Alates õppeaastast 2015/2016 ei saa personali suurendamiseks ette nähtud ametikohti täita töötajatega, kellel on ajutised asenduslepingud või lühiajalised töölepingud. Ainult õppeaasta 2015/2016 jooksul ei saa neid ametikohti määrata 27. detsembri 1997. aasta seaduse nr 449(6) artikli 40 lõikes 9 nimetatud asendamiste jaoks ning need ei ole vabad ajutise liikuvuse, kasutamise või määramise toimingute jaoks.“

6.        Seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõige 131 sätestab:

„Alates 1. septembrist 2016 ei tohi nende tähtajaliste töölepingute kestus, mis on sõlmitud riiklike õppe‑ või kasvatusasutuste õpetajate/õppejõudude, kasvatajate, haldus‑ ja tehniliste ning abitöötajate täitmata ja vabade ametikohtade täitmiseks, ületada kokku 36 kuud, isegi kui need töölepingud ei ole järjestikused.“

7.        Seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõige 132 sätestab:

„[Ministeeriumi] eelarvestus näeb ette fondi loomise nende rahasummade tasumiseks, mille kohus on mõistnud välja hüvitisena kahju eest, mis põhjustati täitmata ja vabade ametikohtade puhul korduvate tähtajaliste töölepingute kasutamisega kokku pikema aja jooksul kui 36 kuud, isegi kui need ei olnud järjestikused, kusjuures 2015. ja 2016. aastal on kummalgi aastal sissemakse fondi 10 miljonit eurot […].“

III. Põhikohtuasja asjaolud, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

8.        Fabio Rossato võeti alates 18. novembrist 2003 järjestikuste tähtajaliste töölepingute alusel tööle akordioniõppejõuna Conservatorio Statale di Musica di Trento F. A. Bonportis (Trento F. A. Bonporti nimeline riiklik muusikakool, Itaalia). Nende lepingute alusel töötas F. Rossato oma tööandja heaks katkestusteta 11 aastat ja kaks kuud ministeeriumiga sõlmitud 17 töölepingu alusel.(7)

9.        F. Rossato pöördus 20. detsembril 2011 Tribunale di Roveretosse (Rovereto esimese astme kohus, Itaalia), leides, et tingimused, mille kohaselt olid erinevad järjestikused töölepingud tähtajalised, on õigusvastased, ning paludes esimese võimalusena tuvastada, et need tingimused on õigusvastased, ning muuta tema töösuhte tähtajatuks, või teise võimalusena, et talle hüvitataks kahju, mida põhjustati tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega, millega rikuti raamkokkulepet, ning et tema tasu arvestamisel võetaks arvesse kogunenud tööstaaži vastavalt raamkokkuleppe klauslile 4.

10.      Tribunale di Rovereto (Rovereto esimese astme kohus) rahuldas ainult nõude tunnustada tasustamisega seoses kogunenud tööstaaži. Ta jättis rahuldamata tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisel põhinevad nõuded, võttes aluseks põhimõtted, mis Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) sedastas oma kohtuotsuses nr 10127/12.(8)

11.      Ministeerium esitas 5. märtsil 2013 Corte d’appello di Trentole (Trento apellatsioonikohus, Itaalia) apellatsioonkaebuse kohtuotsuse selle osa peale, millega tunnustati tähtajaliste lepingute jooksul kogunenud tööstaaži. F. Rossato esitas 31. mail 2013 eelotsusetaotluse esitanud kohtusse vastuapellatsioonkaebuse kohtuotsuse selle osa peale, millega välistati see, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamine kujutas endast kuritarvitust, ning jäeti seepärast rahuldamata tema nõuded muuta töösuhe tähtajatuks töösuhteks ja hüvitada kahju.

12.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ta lükkas menetlust korduvalt edasi, oodates Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) otsuseid pärast Euroopa Kohtu 26. novembri 2014. aasta otsust Mascolo jt(9). Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et pärast seda kohtuotsust võeti vastu seadus nr 107/2015, mille eesmärk on „viia siseriiklikud õigusnormid Euroopa Liidu õigusnormidega vastavusse, et vältida riiklike õppeasutuste pedagoogilise personali ning muude töötajate puhul järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist […], järgides [kohtuotsust Mascolo jt]“.

13.      Menetluse ajal muudeti F. Rossato tähtajaline töösuhe 2. septembril 2015 tähtajatuks töösuhteks, kõigepealt tähtajatu töölepingu sõlmimise teel(10) ning seejärel tema alaliselt ametisse nimetamise teel. See muutmine toimus tulenevalt sellest, et ta omandas alalises reservnimekirjas kõrgema positsiooni vastavalt Ministero delle Finanze (rahandusministeerium) ja Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca (haridus‑, ülikoolide ja teadusministeerium) teatiste nr 36913/15 ja nr 8893/15 alusel, millega anti luba tähtajatu töösuhte raames tööle võtmiseks dekreetseaduse nr 104/2013 (decreto‑legge n. 104)(11) artikli 19, dekreetseaduse nr 97/2004 (decreto‑legge n. 97/2004)(12) artikli 2bis, seaduse nr 508/1999 artikli 2 ja seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikli 270 alusel.

14.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) leidis(13) Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) sedastatud põhimõtteid(14) kohaldades pedagoogilise personali kohta, et töösuhte muutumine tähtajatuks töösuhteks on „proportsionaalne ja piisavalt tõhus“ kahju hüvitamise meede, mis võimaldab karistada tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist ning „liidu õiguse rikkumise tagajärjed heastada“, mistõttu asjaomane töötaja ei saanud tugineda ühelegi sellest kuritarvitamisest tekkinud kahjule.

15.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et töösuhte „muutmisel“ tähtajatuks töölepinguks, millele on viidatud nende kahe kõrgema astme kohtu otsustes, on ainult edasiulatuv mõju ning seda tuleb eristada tähtajalise töösuhte tähtajatuks „teisendamisest“, mis on erasektoris ette nähtud sanktsioon – lisaks kahju hüvitamisele – ning millel on tagasiulatuv mõju.(15) Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et F. Rossatol ei ole siseriiklike õigusnormide kohaselt, mida muudeti Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) otsuse tulemusena ja mida tõlgendas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus), õigust ei töölepingu tähtajatuks muutmisele, mida ei kohaldata avaliku teenistuse suhtes, ega kahjuhüvitisele, sest tema töösuhe muudeti tähtajatuks lepinguks tulenevalt tema asetusest alalises reservnimekirjas „varasema valiku‑ ja konkursimenetluse alusel“, nagu see toimus enne seaduse nr 107/2015 jõustumist.

16.      Tulenevalt nendest asjaoludest väljendas eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust selle kohta, kas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) tõlgenduse niisugune tagajärg on õiguspärane, kui lähtuda raamkokkuleppest ja põhimõtetest, mille Euroopa Kohus on sedastanud kohtuotsuses Mascolo jt.(16)

17.      Neil asjaoludel otsustaski Corte d’appello di Trento (Trento apellatsioonikohus) 13. juuli 2017. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 14. augustil 2017, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [raamkokkuleppe] klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus […] seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõiked 95, 131 ja 132, milles on nähtud ette, et õpetajate/õppejõudude tähtajaline töösuhe muudetakse tulevikus tähtajatuks ilma tagasiulatuva jõu ja kahju hüvitamiseta, mis oleksid proportsionaalsed ja piisavalt tõhusad ning hoiatavad meetmed, mis tagavad raamkokkuleppes sätestatu täieliku toime seoses selle rikkumisega nii, et ajavahemikul, mis eelnes ajavahemikule, mil viidatud õigusnormides sätestatud meetmed peavad avaldama mõju, kasutati kuritarvitavalt järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid?“

18.      Põhikohtuasja apellant, Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Samad menetlusosalised olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 27. septembril 2018.

IV.    Analüüs

A.      Vastuvõetavus

19.      Oma kirjalikes seisukohtades väidab Itaalia valitsus, et eelotsuse küsimus on vastuvõetamatu. Ta väidab esiteks, et esitatud küsimus on hüpoteetiline. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub tema väitel nimelt eeldusest, et seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõiked 95, 131 ja 132 ei ole kohaldatavad kohtuvaidluse suhtes, mida reguleerivad seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklid 270 ja 485. Itaalia valitsus väidab selle kohta, et töösuhe muudeti tähtajatuks töölepinguks mitte seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõike 95 alusel, vaid töösuhete tähtajatuks lepinguks muutmise menetluse alusel, mis on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklis 270. Seega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Itaalia valitsuse väitel Euroopa Kohtult nõuandva arvamuse esitamist selle kohta, kas raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 1 on kooskõlas seaduse nr 107/2015 tagasiulatuv kohaldamine. Itaalia valitsus väidab teiseks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi põhikohtuasja poolte sõlmitud tähtajaliste lepingute algus- ja lõpukuupäevi, mis takistab kontrollimist, kas sedalaadi lepingute kasutamisel on esinenud kuritarvitamist.

20.      Ma arvan, et need argumendid tuleb tagasi lükata.

21.      Esiteks, vastupidi Itaalia valitsuse kinnitustele, ilmneb eelotsusetaotlusest, et seadus nr 107/2015, nii nagu seda on tõlgendanud Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus), on kohaldatav ka kõikidele õpetajatele/õppejõududele, kelle töösuhte muutmine tähtajatuks töösuhteks toimus „varasema valiku‑ ja konkursimenetluse abil“. Seega ei ole selles kohtuasjas tõstatatud probleem hüpoteetiline.

22.      Teiseks on täiesti asjakohatu argument, mille kohaselt poolte sõlmitud tähtajaliste lepingute kuritarvitavaks kasutamiseks kvalifitseerimist ei saa kontrollida, eelkõige nende lepingute lõpukuupäevade puudumise tõttu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab nimelt ise – kuivõrd see kuulub tema pädevusse –, et S. Rossato tegi õppejõutööd „katkestusteta“ alates 18. novembrist 2003 kuni 2. septembrini 2015, mil tema töösuhe muudeti tähtajatuks töölepinguks.

23.      Neil asjaoludel järeldan, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

B.      Sisulised küsimused

1.      Sissejuhatavad märkused

24.      Käesoleva kohtuasja, niisamuti nagu kohtuasjade, milles tehti kohtuotsus Mascolo jt(17) ning milles ma esitasin oma ettepaneku, õiguslik raamistik on keeruline ning tõstatab taas küsimuse raamkokkuleppe tõlgendamisest ja selle kohaldamisest riiklike õppeasutuste sektori, täpsemalt muusikakoolide pedagoogilise personali asendamise siseriikliku süsteemi suhtes. Selleks, et paremini mõista käesoleva eelotsusetaotluse aluseks olevaid probleeme, tundub mulle siinkohal asjakohane meenutada oma analüüsi alustuseks, millised on eelotsusetaotluses esitatud andmete põhjal kõnealuse siseriikliku süsteemi olulised elemendid. Seejärel analüüsin eelotsusetaotlust kohtupraktikast ja eelkõige kohtuotsusest Mascolo jt(18) lähtuvalt.

25.      Esiteks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et esimeses kohtuastmes kaebuse esitamise hetkel kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid on seaduse nr 508/1999 artikli 2 lõige 6 ja seaduse nr 124/1999 artikli 4 lõige 1,(19) sest F. Rossato oli sõlminud vaidlusalused tähtajalised töölepingud oma tööandjaga pärast seda, kui ministeerium oli ta määranud alaliste reservnimekirjade põhjal Trento muusikakooli õppetooli õppejõu kohale.(20) Nimelt oli seaduses nr 508/1999 eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt muusikakoolide ja kunstiinstituutide kohta ette nähtud, et tähtajalisi töölepinguid sõlmitakse õppetoolide ja õpetajate/õppejõudude ametikohtade täitmiseks, mis on tegelikult täitmata ja vabad, seniks, kuni saavad läbi konkursimenetlused alaliselt ametisse nimetatud koosseisulise pedagoogilise personali töölevõtmiseks. See kohus lisab, et need sätted ei näinud ette ei kindlaid tähtaegu ega sanktsioone juhuks, kui rikutakse nendes õigusnormides sätestatud tähtaegu, mis on üksnes soovituslikud, ega sanktsioone sellest tulenevalt avaliku teenistuse pidevate ja kestvate vajaduste rahuldamiseks mitme järjestikuse tähtajalise töölepingu sõlmimise eest.

26.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, toimus käesoleval juhul F. Rossato tähtajalise töösuhte muutmine seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklis 270 ette nähtud töösuhete tähtajatuks töölepinguks muutmise menetluse alusel. See kohus täpsustab, et nimetatud artikkel sätestas, et õpetajate/õppejõudude töölevõtmine toimus nii, et pool õppeaastal vabadest kohtadest täideti kvalifikatsioonide ja katsete põhjal läbiviidava konkursi korras ja teine pool alaliste reservnimekirjade abil.(21)

27.      Teiseks nähtub eelotsusetaotlusest, et kohtuotsuse Mascolo jt järel(22) muudeti seda süsteemi seadusega nr 107/2015. Selle seaduse kohaselt täidetakse ametikohtade loetelus sisalduvad vabad ametikohad ning tehakse lõpp sellele, et tulevikus kasutatakse nende ametikohtade puhul kuritarvitavalt tähtajalisi töölepinguid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta, et asjaomaste õigusnormidega ette nähtud meetmetega piiratakse esiteks täitmata ja vabade õpetajate/õppejõudude ametikohtade täitmiseks kasutatavate tähtajaliste töölepingute kestust 36 kuuga, isegi kui need ei ole järjestikused (artikli 1 lõige 131), ning teiseks nähakse ette fondi loomine selleks, et hüvitada kahju, mis põhjustati tähtajaliste töölepingute kasutamisega kokku pikema aja jooksul kui 36 kuud, isegi kui need ei olnud järjestikused, kusjuures see hüvitis määrati kindlaks nii 2015. kui ka 2016. aasta kohta (artikli 1 lõige 132).(23) Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et sama seaduse artikli 1 lõikes 95 on kinnitatud, et konkursid peavad toimuma iga kolme aasta tagant, ning õppeaastateks 2015/2016 nähti ette erakorraline kava pedagoogilise personali tähtajatult tööle võtmiseks ametikohtade loetelus sisalduvate vabade kooseisuliste ametikohtade lihtsustatud konkursi korras täitmiseks pärast õiges järjekorras alalistesse reservnimekirjadesse kantud õpetajate/õppejõudude alalist ametisse nimetamist.(24)

28.      Kolmandaks ilmneb eelotsusetaotlusest ja kohtuistungil esitatud teabest, et F. Rossato töösuhte muutmine tähtajatuks ei toimunud seadusega 107/2015 ette nähtud erakorralise töölevõtmise alusel. Sellele vaatamata takistab see, kuidas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) seda seadust tõlgendasid, F. Rossatol nõuda hüvitist kahju eest, mis tekkis järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu enne seaduse nr 107/2015 jõustumist.(25)

29.      Põhikohtuasi seda temaatikat puudutabki.

2.      Eelotsuse küsimuse analüüs

30.      Kõnesolev eelotsuse küsimus sellisena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selle sõnastas, puudutab kohtuotsuse Mascolo jt(26) järel vastu võetud seaduse nr 107/2015 sätete kooskõla raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 1. See, kuidas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) seda seadust tõlgendasid, ei võimaldaks niisugusel õpetajal/õppejõul nagu põhikohtuasja apellandil – kelle ministeerium oli tööle võtnud 17 järjestikuse tähtajalise töölepingu alusel katkestusteta 11 aasta ja kahe kuu jooksul ning kes nimetati alaliselt tööle – saavutada seda, et kogu tema töösuhe „teisendataks“ tagasiulatuvalt tähtajatuks töölepinguks ning tähtajaliste lepingute kuritarvitamise tõttu tekitatud kahju hüvitataks.

31.      Tuletan alustuseks meelde, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada.(27)

32.      Käesolevas asjas olen seisukohal, et Corte d’appello di Trento (Trento apellatsioonikohus) soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste liikmesriigi õigusnormide – nagu on käsitletud põhikohtuasjas ja mis reguleerivad järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise vältimise meetmeid – kohtulik tõlgendamine, mille kohaselt on välistatud sellise kahju hüvitamine, mis on tekkinud järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu ajavahemikul, mis eelnes kõnealuste õigusnormide jõustumisele.

a)      Raamkokkuleppe kohaldamisala ja klausli 5 punkti 1 tõlgendamine

33.      Tuleb meenutada, et raamkokkuleppe klauslist 1 tulenevalt on selle kokkuleppe eesmärk rakendada ühte sellega taotletavatest eesmärkidest ehk luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis tulenevad järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest. See raamistik näeb ette teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist(28) ning seega nende olukorra kahjustamist seeläbi, et neid võetakse tööle tähtajalise lepinguga pika perioodi vältel.(29) Nimelt ohustab seda töötajate kategooriat see, et nende teenistuskäigu olulise osa vältel ei ole neil stabiilset töökohta, mis ometi on raamkokkuleppest tulenevalt(30) töötajate kaitse keskne element(31).

34.      Selle eesmärgi saavutamiseks hõlmab raamkokkulepe kahte liiki meetmeid.(32) Esiteks on raamkokkuleppe klausli 5 punktis 1 sätestatud liikmesriikide kohustus kehtestada üks või mitu alapunktides a–c loetletud meedet niisuguste kuritarvituste vältimiseks, juhul kui liikmesriigi õiguses puuduvad samaväärsed õiguslikud meetmed.(33) Nõnda on raamkokkulepe näinud liikmesriikidele ette üldise eesmärgi vältida sellist kuritarvitamist, jättes neile samas selle saavutamise vahendite osas valikuvõimaluse tingimusel, et nad ei sea ohtu raamkokkuleppe eesmärki või kasulikku mõju.(34) Teiseks on raamkokkuleppe klauslis 5, eelkõige selle punkti 2 alapunktis b nõutud, et liikmesriigid või tööturu osapooled peavad vastu võtma meetmeid kuritarvituste karistamiseks.(35)

35.      Käesolevas asjas on selge, nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et niisugune järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamine on toimunud. Nimelt tegi F. Rossato õppejõutööd „katkestusteta“ alates 18. novembrist 2003 kuni 2. septembrini 2015, mil töösuhet muudeti tagasiulatuvalt alates 2014. aasta jaanuarist tähtajatu töölepingu sõlmimise teel. Niisugune töötaja nagu põhikohtuasja apellant, kes võeti ilma objektiivsete põhjusteta igal aastal riiklikes muusikakoolides tööle asendajana järjestikuste tähtajaliste töölepingute raames katkematu ajavahemiku jooksul, mis kestis 11 aastat ja kaks kuud, kuulub seega raamkokkuleppe klauslite 2 ja 5 alusel selle raamkokkuleppe kohaldamisalasse..(36)

36.      Siinkohal tuleb täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab kaks probleemset punkti: esiteks F. Rossato tööstaaži osaline arvessevõtmine tema alaliselt ametisse nimetamisel seadusele nr 107/2015 eelnenud õigusnormide alusel, ning teiseks tagajärg, mille tõi kaasa selle seaduse tõlgendus Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) poolt, see tähendab, et on välistatud sellise kahju hüvitamine, mis on tekkinud järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu õpetajatele/õppejõududele, kelle tähtajaline töösuhe muudeti tähtajatuks sellele seadusele eelnevate õigusnormide alusel.

b)      Tööstaaži osaline arvesse võtmine

37.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et F. Rossato tööstaaži võeti osaliselt arvesse tema alaliselt ametisse nimetamisel seadusele nr 107/2015 eelnenud õigusnormide alusel, see tähendab alates 2014. aasta jaanuarist.

38.      Itaalia valitsuse seisukohtadest nähtub nimelt, et F. Rossato suhtes tema alaliselt ametisse nimetamise ajal kohaldatava seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikkel 485 kehtestas koolisüsteemi õpetajaid soodustava erikorra, võimaldades nende alaliselt ametisse nimetamist koos teenistuskäigu osalise ennistamisega. Selle valitsuse sõnul toimus see ennistamine koefitsientide ja korrektiivide teel, mis võtsid arvesse õpetaja varasemat teenistuskäiku ning eristasid tema olukorda selle õpetaja omast, kes on samal kuupäeval edukalt konkursi läbinud, ilma et ta oleks kõigepealt töötanud tähtajaliselt õppeasutuste teenistuses. Itaalia valitsus väidab, et kõnealused korrektiivid, millega need ajavahemikud on võetud arvesse üksnes osaliselt, kujutavad endast raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 ette nähtud pro rata temporis põhimõtte õiguspärast kohaldamist.

39.      Tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus neid asjaolusid kontrollib, tundub mulle, et liidu õigus ei nõua tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise korral kogu tähtajalise töösuhte tagasiulatuvat muutmist tähtajatuks töösuhteks („teisendamine“). Tuletan sellega seoses meelde, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et arvestades liikmesriikide kaalutlusõigust seoses oma riigiasutuste korraldusega, võivad nad põhimõtteliselt, ilma et see läheks vastuollu direktiiviga 1999/70 või raamkokkuleppega, sätestada koosseisuliseks ametnikuks saamise tingimused ning sellise ametnikuna töötamise tingimused muu hulgas juhul, kui need ametnikud on varem sama riigiasutuse heaks töötanud tähtajalise töölepingu raames.(37) Euroopa Kohus on samuti möönnud, et teatav erinev kohtlemine, mis puudutab avaliku konkursi korras tööle võetud koosseisulisi ametnikke võrreldes ametnikega, kes on tööle võetud pärast kutsealase töökogemuse omandamist tähtajaliste töölepingute alusel, võib põhimõtteliselt olla põhjendatud erinevustega nõutud kvalifikatsioonis ja nende vastutusel olevate tööülesannete laadiga.(38)

40.      Iseäranis tuleb rõhutada, et seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklit 485(39) käsitleti kohtuasjas, milles tehti hiljuti kohtuotsus Motter.(40) Selles kohtuotsuses küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas raamkokkuleppe klausliga 4 on kooskõlas Itaalia õigusnorm, mis näeb nimetatud sättes ette degressiivse reegli sellise tööstaaži arvessevõtmisel, mis on omandatud tähtajaliste lepingute alusel, et vältida vastupidist diskrimineerimist avalikku teenistusse pääsemise konkursi edukalt läbinute suhtes. Euroopa Kohus leidis, et raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et põhimõtteliselt ei ole sellega vastuolus kõnealune säte, mille kohaselt töötajat kvalifikatsiooni alusel koosseisulise ametnikuna tööle võttes võetakse tema palgaastme määramisel tähtajaliste töölepingute alusel töötatud ajavahemikke täies ulatuses arvesse kuni nelja aasta eest ning sellest pikemat aega võetakse arvesse osaliselt, antud juhul nimelt kuni kahe kolmandiku ulatuses.(41)

41.      Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimust käsitada nii, et see puudutab üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud asjaolu, et kahju, mis on tekkinud järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu õpetajatele/õppejõududele, kes nimetati alaliselt ametisse seadusele nr 107/2015 eelnevate õigusnormide alusel, jäeti täielikult hüvitamata, ning sellest tulenevalt jäeti nad ilma õigusest saada hüvitist, mis on olemas tulenevalt karistusmeetmest raamkokkuleppe ja Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

c)      Seaduse nr 107/2015 kohtuliku tõlgenduse tagajärg

42.      Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgelt tuvastanud kuritarvituse olemasolu, soovib see kohus teada, kas seaduse nr 107/2015 kohtuliku tõlgendamise tagajärg, see tähendab see, et kahju eest, mis on tekkinud järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu kõnealusele seadusele eelnenud ajavahemikul, ei ole võimalik saada mitte mingit hüvitist, kujutab endast meedet, mis karistab niisugust kuritarvitamist.

43.      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui liidu õigusega ei ole ette nähtud konkreetseid karistusi juhuks, kui – nagu käesolevas asjas – kuritarvitamine on siiski tuvastatud, peavad liikmesriigi ametiasutused võtma vastu meetmed, mis ei pea olema mitte ainult proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime.(42) Nagu Euroopa Kohus on lisaks korduvalt nentinud, peab juhul, kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitus on toimunud, selle kuritarvituse eest nõuetekohaseks karistamiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks saama kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised.(43)

44.      Sellest kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigid on kohustatud tagama direktiiviga 1999/70 ja raamkokkuleppega nõutava tulemuse ja seega selle kasulikku mõju. Igal juhul tuleb tagada tõhususe põhimõtte ja – kui liikmesriigi õiguses on olemas sobiv võrdlus – võrdväärsuse põhimõtte järgimine.(44)

45.      Arvestades tõlgendust, mille Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) andsid põhikohtuasjas käsitletavatele õigusnormidele, väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlusi seoses tõhususe põhimõtte järgimisega.

46.      On tõsi, et, nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, raamkokkuleppega ei ole liikmesriikidele kehtestatud üldist kohustust näha ette tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuks töölepinguks. Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 2 kohaselt võivad liikmesriigid põhimõtteliselt vabalt otsustada, millistel tingimustel loetakse tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid tähtajatult sõlmituks. Eelnevast nähtub, et raamkokkulepe ei näe ette tingimusi, mille esinemisel võib kasutada tähtajatuid lepinguid.(45)

47.      Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Itaalia seadusandja otsustas näha seaduses nr 107/2015 raamkokkuleppe rakendamiseks võetavate meetmetena ette eelkõige erakorralise kava pedagoogilise personali tähtajatult tööle võtmiseks ning kokku üle 36 kuu kestnud järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise.(46) Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) poolt sellele seadusele antud tõlgendus tõi aga kaasa selle seaduse kohaldamisala laiendamise sellistele õpetajatele/õppejõududele, nagu on põhikohtuasja apellant, kuid ainuüksi selleks, et välistada nende õigus kõnealuseid meetmeid kasutada. Täpsemalt, selles osas, mis puudutab järjestikuste tähtajaliste töölepingute tähtajatuteks lepinguteks muutmist seadusele nr 107/2015 eelnevate õigusnormide alusel, välistab selle seaduse kohtulik tõlgendamine täielikult selle kahju hüvitamise, mida põhjustati kõnealuse seaduse jõustumisele eelnenud 14 aasta jooksul järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamisega.

48.      Neil asjaoludel tekib küsimus, kas niisugune kohtulik tõlgendus võib jätta täielikult ilma tagasiulatuva mõjuta meetme, mille liikmesriigi seadusandja on ette näinud direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe järgimiseks eesmärgiga karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist. Seega tekib ka teine küsimus: kas niisugune karistusmeede, mille kohaldamine on kohtuliku tõlgenduse kohaselt keelatud, kujutab endast piisavalt tõhusat ja hoiatavat karistusmeedet?

49.      Minu arvates mitte.

50.      Esiteks ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada vastavas direktiivis ette nähtud eesmärgid ning ELL artiklist 4 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriigi ametiasutustele, kaasa arvatud kohtutele vastavalt nende pädevusele.(47)

51.      Teiseks, ehkki olen nõus, et põhimõtteliselt kehtestab seadus nr 107/2015 meetmed avaliku sektori õpetajate/õppejõudude suhtes järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise vältimiseks ja karistamiseks,(48) on selge, et see seadus kehtestab need meetmed ainuüksi tulevikku puudutavas osas ning selle seaduse kohtuliku tõlgenduse tagajärjel on välistatud kõnealuse seaduse jõustumisele eelnenud 14 aasta jooksul toimunud kuritarvituste tõttu tekitatud kahju igasugune hüvitamine.(49)

52.      Kolmandaks tuleb meenutada, et nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, on põhikohtuasja apellandi järjestikuste tähtajaliste töölepingute muutmine tähtajatuks töölepinguks seotud ainuüksi sellega, et ta omandas seadusele nr 107/2015 eelnenud õigusnormide(50) raames reservnimekirjas kõrgema asetuse.

53.      Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Mascolo jt,(51) et seadusele nr 107/2015 eelnenud siseriiklikud õigusnormid olid liidu õigusega vastuolus, kuna need õigusnormid välistasid mis tahes õiguse sellise kahju hüvitamisele, mis tuleneb haridussektoris järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamisest. Euroopa Kohus leidis nimelt, et kuna selles kohtuasjas käsitletud õigusnormid ei võimaldanud ka järjestikuste tähtajaliste töölepingute muutmist tähtajatuks töölepinguks või ‑suhteks, siis sellise töötaja, kes on töötanud riigikoolides asendajana vastavalt seaduse nr 124/1999 artiklile 4, ainus võimalus saavutada oma järjestikuste tähtajaliste töölepingute muutmine tähtajatuks töölepinguks või ‑suhteks, seisnes tema alaliselt ametisse nimetamises, mis tulenes reservnimekirjas kõrgema positsiooni saavutamisest.(52) Euroopa Kohus leidis siiski, et „kuna selline võimalus on juhuslik, ei saa seda pidada sanktsiooniks, mis on piisavalt tõhus ja hoiatava toimega, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks kehtestatud õigusnormide täielik toime“. Euroopa Kohus leidis samuti, et õpetajate ametisse nimetamise tähtaeg enne seaduse nr 107/2015 jõustumist kohaldatud süsteemis oli „sama varieeruv kui ebakindel“.(53)

54.      Minu arvates on ilmselge, et F. Rossato on analoogses olukorras kui hagejad kohtuasjades, milles tehti kohtuotsus Mascolo jt.(54) Nimelt ei toimunud F. Rossato alaliselt ametisse nimetamine mitte seaduses nr 107/2015 ette nähtud erakorralise töölevõtmise kaudu, vaid alalises reservnimekirjas kõrgema asetuse omandamise tagajärjel seadusele nr 107/2015 eelnenud korra raames, see tähendab vastavalt seaduse nr 508/1999 artikli 2 lõikele 6, mis on analoogne seaduse nr 124/1999 artikli 4 lõikega 1.(55) Sellest tuleneb mitte ainult see, et põhikohtuasja apellandi ametisse nimetamine sõltus ettenägematutest ja juhuslikest asjaoludest, nagu kohtuotsuse Mascolo jt aluseks olnud kohtuasjades,(56) vaid ka see, et seaduse nr 107/2015 tõlgendus Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) poolt välistas „selliste õpetajate mis tahes võimaluse saada hüvitist kahju eest, mis võis tekkida“ tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu.(57) Sellises olukorras on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega tekitatud kahju hüvitamine ainus karistusmeede, tagamaks raamkokkuleppe rakendamiseks võetud normide täielik toime.

55.      Käesolevas asjas on üks asi selge: põhikohtuasja apellandi töösuhte muutmine ei tulene asjaomastes õigusnormides ette nähtud karistusmeetmest. Seega ei tohi õpetajate/õppejõudude tähtajalise töölepingu või ‑suhte tähtajatuks töölepinguks või ‑suhteks muutmist, mis toimus reservnimekirjas kõrgema asetuse omandamise tõttu enne seaduse nr 107/2015 jõustumist kohaldatud korra raames, segamini ajada tähtajatuks töölepinguks või ‑suhteks muutmisega erakorralise töölevõtmise kava alusel karistusmeetmena, mille Itaalia seadusandja oli kehtestanud direktiivi 1999/70 ja raamkokkuleppe järgimiseks.

56.      Tuletan sellega seoses meelde, et Euroopa Kohus on leidnud, et kuigi liikmesriigil on mõistagi õigus raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 rakendamisel võtta arvesse sellise konkreetse sektori nagu haridussektor vajadusi, ei saa seda õigust mõista nii, et see lubab jätta järgimata kohustuse näha ette sobiv meede, et karistada nõuetekohaselt järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist.(58) Asjaolu, et F. Rossato tähtajaline töösuhe muudeti pärast 11 aastat ja kaht kuud tähtajatuks töösuhteks seadusele nr 107/2015 eelnenud korra alusel, ei vabasta seega liikmesriiki kohustusest karistada selle ajavahemiku jooksul kestnud rikkumist. Niisugune töösuhte muutmine, mis kohtuliku tõlgenduse tõttu ei anna mingit võimalust saada hüvitist järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest, ei ole piisavalt tõhus ja hoiatav, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks kehtestatud õigusnormide täielik toime.

57.      Neljandaks tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui liikmesriik otsustab liidu õiguse rikkumise eest karistada kahju hüvitamisega, peab see hüvitis olema tõhus ja piisavalt hoiatava toimega, see tähendab võimaldama kantud kahju sobiva ja täieliku hüvitamise.(59)

58.      Seega tundub mulle, et – nagu komisjon õigesti märgib – käesolevas asjas ei ole need tingimused täidetud. Nimelt ei ole võetud ühtegi meedet, et karistada enne seaduse nr 107/2015 vastuvõtmist sõlmitud tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist 14 aasta jooksul, ning nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei võetud sealjuures arvesse sõlmitud lepingute arvu ega seda, mitu aastat see kuritarvitamine jätkus. Seaduse nr 107/2015 kohtuliku tõlgenduse sobimatus selles osas, mis puudutab varasema kuritarvitamise karistamist, on seda ilmsem, kui arvestada, et selle seaduse artikli 1 lõige 132 näeb ette fondi loomise, et tasuda tulevikus võimalikke kahjuhüvitisi niipea, kui tähtajalise lepingu kestus ületab 36 kuud. Seevastu ei ole mingit hüvitist ette nähtud isikule, kes – nagu põhikohtuasja apellant – töötas enam kui 11 aastat järjest tähtajaliste lepingute kuritarvitava uuendamise alusel, kusjuures need lepingud sõlmiti selleks, et rahuldada pidevat ja kestvat vajadust, mis sellisel kujul ei õigusta sedalaadi lepingute kasutamist raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tähenduses.(60)

59.      Seega nähtub eeltoodust, et niisuguste liikmesriigi õigusnormide nagu need, mis on käsitlusel põhikohtuasjas, kohtulik tõlgendus ei tundu olevat kohtuotsusest Mascolo jt(61) tulenevate nõuetega kooskõlas – kui teisiti ei ilmne kontrollimisest, mille peab teostama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

60.      Lõpetuseks on minu arvates raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tõlgendamiseks oluline veel üks viimane asjaolu. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) märkisid, et töötaja võib nõuda kahju hüvitamist ja seda nõuet tõendada ainult juhul, kui tegemist on konkreetse kahjuga, mis on erinev sellest kahjust, mis on vahetult seotud järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega.

61.      Pean selle kohta täpsustama, et raamkokkuleppes ja Euroopa Kohtu praktikas viidatud kahju, mille eest on õigus saada hüvitist, puudutab konkreetset kahju, mis on seotud järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega töötaja teenistuskäigu olulise osa vältel, jättes ta ilma stabiilse töökohata, mida peetakse raamkokkuleppe preambuli teisest lõigust ning selle raamkokkuleppe üldkaalutluste punktidest 6–8 tulenevalt töötajate kaitse keskseks elemendiks.(62) Selle kahju hüvitamine kujutab endast konkreetset karistusmeedet raamkokkuleppe rikkumise eest. Asjaolu, et sama töötaja võib liikmesriigi õigusnormide kohaselt nõuda hüvitist muud laadi kahju eest, mis võib olla põhikahjuga seotud või sellega kaasnev (nagu tervisekahju või mittevaraline kahju), kuid ei ole otseselt seotud liidu õiguse rikkumisega, ei mõjuta seega minu järeldust, et karistusmeede, mis ei ole kohaldatav niisugustele õpetajatele/õppejõududele, kes – nagu põhikohtuasja apellant – nimetati alaliselt ametisse seadusele nr 107/2015 eelnenud õigusnormide alusel, ei ole piisavalt tõhus ega hoiatav.

62.      Nimelt on Itaalia seadusandja poolt liidu õiguse järgmiseks ette nähtud seaduse nr 107/2015 tagajärjeks nende õpetajate olukorra paranemine, kelle tähtajaline töösuhe muudeti või muudetakse tähtajatuks töösuhteks pärast selle seaduse jõustumist. Seevastu selle seaduse kohtulik tõlgendus halvendas niisuguste õpetajate/õppejõudude olukorda nagu põhikohtuasja apellant, kelle tähtajalise töösuhte muutmine tähtajatuks töösuhteks toimus reservnimekirjade alusel enne selle seaduse jõustumist, ja seda vaatamata kohtuotsusest Mascolo jt(63) tulenevatele nõuetele. Järelikult ei ole tegemist meetmega, mis võiks nõuetekohaselt karistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist ja heastada liidu õiguse rikkumise tagajärgi,(64) kusjuures seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

V.      Ettepanek

63.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Corte d’appello di Trentole (Trento apellatsioonikohus, Itaalia) järgmiselt.

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta, lisatud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste liikmesriigi õigusnormide – nagu on käsitletud põhikohtuasjas ja mis reguleerivad järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise vältimise meetmeid – kohtulik tõlgendamine, mille kohaselt on välistatud sellise kahju hüvitamine, mis on tekkinud järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise tõttu ajavahemikul, mis eelnes kõnealuste õigusnormide jõustumisele, kusjuures seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.


1      Algkeel: prantsuse.


2      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


3      13. juuli 2015. aasta seadus nr 107 – Riikliku haridus- ja õppesüsteemi reform ning kehtivate õigusnormide muutmise delegeerimine (Legge n. 107 – Riforma del sistema nazionale di istruzione e formazione e delega per il riordino delle disposizioni legislative vigenti) (GURI nr 162, 15.7.2015) (edaspidi „seadus nr 107/2015“).


4      18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkulepe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“), mis on esitatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisas.


5      16. aprilli 1994. aasta seadusandlik dekreet nr 297 iga tüüpi õppeasutustes kõikidel tasemetel õpetamist käsitlevate õigusnormide konsolideeritud redaktsiooni kohta (Decreto legislativo n. 297 – Testo unico delle disposizioni legislative in materia di istruzione, relative alle scuole di ogni ordine et grado) (GURI regulaarne lisa nr 115, 19.5.1994) (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 297/1994“).


6      27. detsembri 1997. aasta seadus nr 449 riigi rahanduse stabiliseerimismeetmete kohta (Legge n. 449 – Misure per la stabilizzazione della finanza publica) (GURI nr 302, 30.12.1997, regulaarne lisa nr 255).


7      Need lepingud sõlmiti 21. detsembri 1999. aasta kunstiakadeemiate, Riikliku Tantsuakadeemia, Riikliku Draamakunstiakadeemia, kõrgemate kunstiinstituutide, muusikakoolide ja riigikoolidega võrdsustatud muusikainstituutide reformi seaduse nr 508 (Legge n. 508 – Riforma delle Accademie di belle arti, dell’Accademia nazionale di danza, dell’Accademia nazionale di arte drammatica, degli Istituti superiori per le industrie artistiche, dei Conservatori di musica e degli Istituti musicali pareggiati) (GURI nr 2, 4.1.2000) (edaspidi „seadus nr 508/1999“) artikli 2 lõike 6 alusel.


8      Kohtuotsus, mille kohaselt on asendamise regulatsioon hariduse valdkonnas erandlik, vastavalt seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artiklile 399 ja 3. mai 1999. aasta seaduse nr 124, mis käsitleb koolipersonali puudutavaid kiireloomulisi sätteid (Legge n. 124, recante disposizioni urgenti in materia di personale scolastico (GURI nr 107, 10.5.1999; edaspidi „seadus nr 124/1999“)), artiklile 4. Selle kohtuotsuse ja nende artiklite kohta vt 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 18, 20–22 ja 27–32).


9      C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401.


10      Kehtivusega alates 1. jaanuarist 2014.


11      12. septembri 2013. aasta dekreetseadus nr 104, mis käsitleb haridust, ülikooli ja teadust puudutavaid kiireloomulisi meetmeid (Decreto‑legge n. 104 – Misure urgenti in materia di istruzione, università e ricerca (GURI nr 214, 12.9.2013)), mis muudeti seaduseks ja mida muudeti 8. novembri 2013. aasta seadusega nr 128 (GURI nr 264, 11.11.2013).


12      7. aprilli 2004. aasta dekreetseadus nr 97, mis käsitleb kiireloomulisi sätteid õppeaasta 2004/2005 alguse sujuva toimimise tagamise ning riigi‑ ja ülikoolieksamite kohta (Decreto‑legge n. 97 – Disposizioni urgenti per assicurare l’ordinato avvio dell’anno scolastico 2004–2005, nonché in materia di esami di Stato e di Università (GURI nr 88, 15.4.2004), mis muudeti seaduseks ja mida muudeti 4. juuni 2004. aasta seadusega nr 143 (GURI nr 130, 5.6.2004).


13      30. detsembri 2016. aasta kohtuotsused nr 27566/16, nr 27565/16, nr 27562/16, nr 27561/16 ja nr 27560/16.


14      17. mai 2016. aasta kohtuotsus nr 187/2016.


15      Vt 6. septembri 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 368, millega võetakse üle direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (decreto legislativo n. 368 – Attuazione della direttiva 1999/70/CE relativa all’accordo quadro sul lavoro a tempo determinato concluso dall’UNICE, dal CEEP e dal CES; GURI nr 235, 9.10.2001), artikli 5 lõige 4bis. Tuletan meelde, et seda sätet käsitleti kohtuasjades, milles tehti 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 7). Selle kohtuasja toimikust nähtub, et kõnealune säte tunnistati kehtetuks ja asendati sisuliselt samasuguse sättega, see tähendab 15. juuni 2015. aasta seadusandliku dekreedi nr 81 töölepingute süstemaatilise reguleerimise kohta ja töökohustusi käsitlevate õigusaktide läbivaatamise kohta vastavalt 10. detsembri 2014. aasta seaduse nr 183 artikli 1 lõikele 7 (decreto legislativo n. 81 – Disciplina organica dei contratti di lavoro e revisione della normativa in tema di mansioni, a norma dell'articolo 1, comma 7, della legge 10 dicembre 2014, n. 183; GURI regulaarne lisa nr 144, 24.6.2015) artikliga 19. Viimati nimetatud säte näeb ette, et kui on ületatud 36‑kuuline maksimaalne kestus, olenemata sellest, kas tegemist on üheainsa lepinguga või järjestikuste lepingutega, mis on sõlmitud sama taseme ja sama seadusliku staatusega ülesannete täitmiseks, „muudetakse leping tähtajatuks lepinguks alates kuupäevast, mil see ületamine aset leidis“.


16      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


17      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


18      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


19      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on seaduse nr 508/1999 artikli 2 lõige 6 analoogne seaduse nr 124/1999 artikliga 4, mida käsitleti kohtuasjades, milles tehti 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401) ning mille kohta Euroopa Kohus leidis, et see on vastuolus raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 1. Seaduse nr 124/1999 artikli 4 lõike 1 sisu kohta vt 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 18).


20      Tuletan sellega seoses meelde, et kohtuasjades, milles tehti kohtuotsus Mascolo jt ning milles, nagu ma märkisin eespool 19. joonealuses märkuses, Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused puudutasid eelkõige seaduse nr 124/1999 artikli 4 lõiget 1, märkis Euroopa Kohus, et eelotsusetaotlustest ja kohtuistungil antud selgitustest ilmnes, et „vastavalt põhikohtuasjades kõne all olevatele siseriiklikele õigusnormidele, mis on sätestatud seaduses nr 124/1999, täidetakse riigikoolide personali ametikohad kas tähtajatult ametisse nimetamisega või tähtajaliselt asenduslepingute alusel. Alaliselt ametisse nimetamine toimub nn topeltkanali süsteemi kohaselt, st pool õppeaastal täitmata kohtadest täidetakse kvalifikatsioonide ja katsete põhjal läbiviidava konkursi korras ja teine pool alaliste reservnimekirjade alusel, kuhu on kantud õpetajad, kes on selle konkursi läbinud, kuid keda ei ole nimetatud koosseisulisele ametikohale, ja õpetajad, kes on läbinud õpetaja kvalifikatsiooni andva kursuse spetsiaalses õpetajakoolituses. Asendamisel kasutatakse neid samu nimekirju, kusjuures korduv asendamine sama õpetaja poolt võimaldab tal reservnimekirjas kõrgemale positsioonile tõusta ja võib viia tema alaliselt ametisse nimetamiseni“ (26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 89).


21      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikkel 270 analoogne sellesama seadusandliku dekreedi artikli 399 lõikega 1, mis oli kõne all kohtuasjades, milles tehti 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 21 ja 22). Vt ka minu ettepanek nendes kohtuasjades (EU:C:2014:2103, punkt 49). Reservnimekirjade kohta vt 20. joonealune märkus.


22      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


23      Vt käesoleva ettepaneku punkt 7.


24      Olgu märgitud, et kohtuistungist suuliste seisukohtade ärakuulamiseks selgub, et selle kohtuistungi kuupäeva seisuga ei olnud korraldatud ühtegi konkurssi.


25      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul põhinesid need kõrgemad kohtud sellele järeldusele jõudmiseks esiteks liikmesriikide tegutsemisruumil tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisest tuleneva õigusvastasuse karistamise meetmete kindlaksmääramisel ning teiseks komisjoni otsusel lõpetada Itaalia Vabariigi poolt vastu võetud uusi õigusnorme arvestades rikkumismenetlus, mis oli selle liikmesriigi suhtes direktiivi 1999/70 rikkumise tõttu algatatud.


26      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


27      22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakvereniging jt (C‑126/16, EU:C:2017:489, punkt 36).


28      4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 63), 26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Kücük (C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 25) ning 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 72).


29      Vt minu ettepanek liidetud kohtuasjades Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2103, punkt 60).


30      Vt raamkokkuleppe preambuli teine lõik ning selle raamkokkuleppe üldkaalutluste punktid 6–8.


31      Vt 22. novembri 2005. aasta kohtuotsus Mangold (C‑144/04, EU:C:2005:709, punkt 64), 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 63), 26. jaanuari 2012. aasta kohtuotsus Kücük (C‑586/10, EU:C:2012:39, punkt 25), 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Fiamingo jt (C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 54) ning 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto (C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 31).


32      Nagu märkis juba kohtujurist Poiares Maduro oma ettepanekus kohtuasjas Marrosu ja Sardino (C‑53/04, EU:C:2005:569, punktid 29 ja 30).


33      Nimelt peavad liikmesriigid pärast tööturu osapooltega konsulteerimist või tööturu osapooled raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 kohaselt kehtestama tõhusalt ja siduvalt meetmed tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise vältimiseks. 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact (C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 69), 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 74) ning 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 74).


34      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 76).


35      Vt selle kohta 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Marrosu ja Sardino (C‑53/04, EU:C:2006:517, ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas Marrosu ja Sardino (C‑53/04, EU:C:2005:569, punktid 29 ja 30).


36      Raamkokkuleppe isikulise kohaldamisala kohta on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et see raamkokkulepe ei jäta oma kohaldamisalast välja ühtegi konkreetset sektorit ja järelikult on see kohaldatav ka haridussektoris tööle võetud personali suhtes. 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Fiamingo jt (C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 38) ning 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 69).


37      8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 76), 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Valenza jt (C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 57) ning 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter (C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 43).


38      8. septembri 2011. aasta kohtuotsus Rosado Santana (C‑177/10, EU:C:2011:557, punkt 78), 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Valenza jt (C‑302/11–C‑305/11, EU:C:2012:646, punkt 60) ning 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter (C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 46).


39      Seadusandliku dekreedi nr 297/1994 artikkel 485 sätestab: „Kesk- ja kunstikoolide pedagoogilisel personalil võetakse eelnimetatud riigikoolides ja nendega võrdsustatud koolides, sealhulgas välisriigis koosseisuvälise õpetajana tehtud tööd arvesse nagu koosseisulist tööd, esimesed neli aastat nii õiguslikult kui ka majanduslikult täies ulatuses, pikema koosseisuvälise töötamise korral ülejäänud aastad kahe kolmandiku ulatuses ning ülejäänud kolmandiku ulatuses puhtmajanduslikult. Sellest arvessevõtmisest tulenevad majanduslikud õigused säilivad ning neid hinnatakse kõigis arvessevõtmise hetke palgaastmele järgnevates palgaastmetes.“


40      20. septembri 2018. aasta kohtuotsus (C‑466/17, EU:C:2018:758).


41      20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Motter (C‑466/17, EU:C:2018:758, punkt 54).


42      4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 94); 23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 158), 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Fiamingo jt (C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 62) ning 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 77).


43      23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 160), 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 79) ning 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 31).


44      Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Santoro (C‑494/16, EU:C:2017:822, punktid 50–52). Vt samuti selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).


45      8. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Huet (C‑251/11, EU:C:2012:133, punktid 38–40), 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus Fiamingo jt (C‑362/13, C‑363/13 ja C‑407/13, EU:C:2014:2044, punkt 65) ning 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 80).


46      Vt seaduse nr 107/2015 artikli 1 lõige 95 ja artikkel 132.


47      23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 106), 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Martínez Andrés ja Castrejana López (C‑184/15 ja C‑197/15, EU:C:2016:680, punkt 50) ning 25. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Sciotto (C‑331/17, EU:C:2018:859, punkt 67).


48      Samas pean tunnistama, et mul on pisut raske arvata, et „erakorraline“ töölevõtmise kava võiks täielikult kaotada seadusele nr 107/2015 eelnenud õigusaktide alusel alaliselt ametisse nimetatud õpetajate tähtajalise töösuhte tähtajatuks muutmise „juhusliku“ või „ettenägematu“ olemuse käesoleva ettepaneku punktides 52 ja 53 kirjeldatud tähenduses. Kuna aga eelotsuse küsimus ei puuduta mitte niivõrd selle seaduse sätete sisu kuivõrd Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) ja Corte suprema di Cassazione (kassatsioonikohus) tõlgenduse tagajärgi, jätan selle kohta oma arvamuse esitamata.


49      Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, mil määral võimaldavad siseriikliku õiguse asjakohaste sätete kohaldamise tingimused ja nende tõhus rakendamine käsitada neid sobiva meetmena selleks, et vältida ja vajaduse korral karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamise kuritarvitamist. Euroopa Kohus võib eelotsust langetades siiski teha vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut temapoolsel hindamisel. Vt eelkõige 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 82 ja 83).


50      Eelkõige seaduse nr 124/1999 artikkel 4. Vt käesoleva ettepaneku punkt 25 ning 19. ja 20. joonealune märkus.


51      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401).


52      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 114–116).


53      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 105–107, 116 ja 117).


54      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 105–115).


55      Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 25.


56      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 107).


57      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 120).


58      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 70, 95 ja 118).


59      Vt 10. aprilli 1984. aasta kohtuotsus von Colson ja Kamann (14/83, EU:C:1984:153, punkt 28), 2. augusti 1993. aasta kohtuotsus Marshall (C‑271/91, EU:C:1993:335, punkt 26) ja 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Arjona Camacho (C‑407/14, EU:C:2015:831, punkt 33).


60      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).


61      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 77–79). Vt ka käesoleva ettepaneku punktid 53 ja 54.


62      Vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 73).


63      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401.


64      23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Angelidaki jt (C‑378/07–C‑380/07, EU:C:2009:250, punkt 160), 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 79) ning 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 31).