EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

24. september 2020(*)

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Keelatud kokkulepped – Maa- ja veealuste elektrikaablite Euroopa turg – Projektide raames turu jagamine – Üks ja vältav rikkumine – Õiguslikult eraldiseisvate üksuste õigusjärglus – Rikkumise süükspandavus – Võrdse kohtlemise põhimõte – Tõendite moonutamine – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikkel 20 – Komisjoni kontrollipädevus keelatud kokkulepete valdkonnas – Õigus andmeid ilma eelneva hindamiseta kopeerida ja seejärel komisjoni ruumides läbi vaadata – Trahvid

Kohtuasjas C‑601/18 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus,

Prysmian SpA, asukoht Milano (Itaalia),

Prysmian Cavi e Sistemi Srl, asukoht Milano,

esindajad: esialgu avvocati C. Tesauro, L. Armati ning hiljem solicitors C. Firth ja C. Griesenbach,

apellandid,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, C. Sjödin ja T. Vecchi ning P. Rossi,

kostja esimeses kohtuastmes,

The Goldman Sachs Group Inc., asukoht New York (Ameerika Ühendriigid), esindajad: advokat J. Koponen ja avvocatessa A. Mangiaracina,

Pirelli & C. SpA, asukoht Milano, esindajad: avvocati G. Rizza ja M. Siragusa,

menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud P. G. Xuereb (ettekandja) ja T. von Danwitz,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnik M. Longar,

arvestades kirjalikku menetlust ja 23. oktoobri 2019. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. juuli 2018. aasta otsuse Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl vs. komisjon (T‑475/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:448), millega kohus jättis rahuldamata nende nõude esiteks tühistada komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsus C(2014) 2139 final [ELTL] artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39610 – elektrikaablid) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) neid puudutavas osas ja teiseks vähendada neile selle otsusega määratud trahvisummat.

 Õiguslik raamistik

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205), artikliga 20 „Komisjoni kontrollivolitused“ on ette nähtud:

„1.      Komisjon võib käesoleva määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks korraldada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste puhul kogu vajaliku kontrolli.

2.      Komisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus:

a)      siseneda ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse;

b)      kontrollida raamatupidamis- ja muid äridokumente olenemata sellest, millisel andmekandjal neid hoitakse;

c)      teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid sellistest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest;

d)      pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente sellise aja jooksul ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks;

e)      paluda ettevõtja või ettevõtjate ühenduse esindajalt või töötajalt uurimise eesmärgil selgitusi uuritava küsimusega seotud asjaolude või dokumentide kohta ning registreerida vastused.

[…]

4.      Ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused peavad alluma komisjoni otsusega määratud kontrollimisele. Otsuses täpsustatakse kontrollimise objekt ja eesmärk, määratakse selle alguskuupäev ning märgitakse artiklites 23 ja 24 ette nähtud sanktsioonid ja õigus otsuse läbivaatamisele Euroopa Kohtus. Komisjon teeb sellised otsused pärast konsulteerimist konkurentsiasutusega selles liikmesriigis, mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse.

[…]“.

3        Määruse artiklis 21 „Muude ruumide kontrollimine“ on sätestatud:

„1.      Kui on olemas põhjendatud kahtlus, et raamatupidamis- ja muid äridokumente ning kontrolli sisuga seotud dokumente, mis võivad olla asjakohased [ELTL] artikli [101] või [102] tõsise rikkumise tõendamisel, hoitakse mujal ruumides, territooriumil või transpordivahendites, sealhulgas ettevõtjate ja asjaomaste ettevõtjate ühenduste juhatajate, tegevjuhtide või teiste töötajate kodus, võib komisjon oma otsusega nõuda selliste muude ruumide, territooriumide ja transpordivahendite kontrollimist.

[…]

4.      Ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel, kellele komisjon on andnud loa käesoleva artikli lõike 1 alusel nõutava kontrolli läbiviimiseks, on artikli 20 lõike 2 punktides a, b ja c sätestatud volitused. […]“.

4        Nimetatud määruse artikli 23 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.      Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [ELTL] artiklit [101] või [102] […]

[…]

3.      Trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.“

 Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus

5        Vaidluse tausta, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–20, 39–44 ja 131, võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.

6        Apellandid Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl (edaspidi „PrysmianCS“) on kaks Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingut, mis koos moodustavad Prysmiani kontserni. Nendest teine, kuuludes 100% esimesele, tegutseb ülemaailmselt vee- ja maa-aluste elektrikaablite valdkonnas.

7        18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 oli Itaalia äriühing Pirelli & C. SpA (edaspidi „Pirelli“), varem Pirelli SpA, Pirelli Cavi e Sistemi (edaspidi „PirelliCS“), seejärel Pirelli Cavi e Sistemi Energia SpA (edaspidi „PirelliCSE“) emaettevõtja, mis tegutsesid vee- ja maa-aluste elektrikaablite valdkonnas. 28. juulil 2005 võõrandas Pirelli viimati nimetatud äriühingu Ameerika Ühendriikide äriühingule The Goldman Sachs Group Inc. (edaspidi „Goldman Sachs“). Selle võõrandamise tulemusel sai PirelliCSEst Prysmian Cavi e Sistemi Energia Srl (edaspidi „PrysmianCSE“) ja seejärel PrysmianCS.

8        Rootsis asuv äriühing ABB AB esitas 17. oktoobri 2008. aasta kirjaga Euroopa Komisjonile trahvide eest kaitse saamise taotluse raames vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17), rea avaldusi ja dokumente konkurentsi piirava kaubandustegevuse kohta selles sektoris.

9        Seejärel algatas komisjon uurimise.

10      Kolmapäeval, 28. jaanuaril 2009 läksid komisjoni inspektorid (edaspidi „inspektorid“) koos Itaalia konkurentsiameti esindajaga apellantide ruumidesse Milanos (Itaalia), et teha määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 kohane kontroll (edaspidi „kõnealune kontroll“) 9. jaanuari 2009. aasta otsuse alusel, millega kohustati Prysmiani ja tema otseselt või kaudselt kontrollitavaid ettevõtjaid alluma niisugusele kontrollile (edaspidi „kontrolliotsus“). Selle otsuse artikli 1 teine lõik näeb ette, et „[kõnealune k]ontroll [võib] toimuda kõigis ettevõtja või tema tütarettevõtjate kontrollitavates kohtades, eelkõige kontoris, mis asub Viale Scarca 222, 20126 Milanos, Itaalias“. Pärast seda, kui inspektorid olid sellest otsusest apellantidele teada andnud ja neile esitanud selgitava teatise kontrolli kohta, kontrollisid inspektorid apellantide esindajate ja advokaatide juuresolekul viie töötaja arvutit.

11      Kontrolli teisel päeval, nimelt 29. jaanuaril 2009 teavitasid inspektorid apellante sellest, et kontroll kestab kauem kui esialgu ette nähtud kolm päeva. Apellandid olid nõus nii ruumidesse juurdepääsu võimaldamisega nädalavahetusel kui ka nende pitseerimisega, et kontroll saaks jätkuda järgmisel nädalal. Siiski otsustasid inspektorid kontrolli kolmandal päeval ehk 30. jaanuaril 2009 teha kloonkoopia kolme töötaja arvuti (edaspidi „kõnealused arvutid“) kõvakettast esialgu kontrollitud viie arvuti hulgast, et analüüsida sealt leitud teavet komisjoni kontoris Brüsselis (Belgia).

12      Apellandid leidsid, et kontrollimeetod, mida inspektorid kavatsesid kasutada, oli õigusvastane. Pärast seda, kui inspektorid olid neid teavitanud, et mis tahes vastuseisu väljapakutud kontrollimenetlusele käsitatakse „koostöö mittetegemisena“, allusid apellandid sellele menetlusele, jättes endale õiguse vaidlustada kohtus selle õiguspärasus.

13      Inspektorid tegid seejärel kloonkoopiad kõnealuste arvutite kõvaketastest. Kahe arvuti kõvakettast tehtud kloonkoopiad salvestati elektroonilisele andmekandjale. Kolmanda arvuti kõvaketta kloonkoopia salvestati komisjoni ühe arvuti kõvakettale. See arvuti ja andmekandja pandi pitseeritud ümbrikesse, mille inspektorid viisid Brüsselisse.

14      26. veebruaril 2009 avati eelmises punktis käsitletud pitseeritud ümbrikud komisjoni kontoris apellantide advokaatide juuresolekul. Inspektorid uurisid ümbrikes sisaldunud kloonkoopiaid ja printisid välja need dokumendid, mida nad pidasid uurimise jaoks asjakohasteks. Nende dokumentide teine paberkoopia ja nimekiri nendest dokumentidest anti apellantide advokaatidele. Neid toiminguid jätkati 27. veebruaril 2009 ning lõpetati 2. märtsil 2009. Kontor, kus dokumente ja andmekandjaid uuriti, pitseeriti apellantide advokaatide juuresolekul iga tööpäeva lõpus ja avati uuesti järgmisel päeval taas nende juuresolekul. Toimingute lõppedes kustutas komisjon apellantide esindajate juuresolekul kloonkoopiad, mis ta oli arvutite kõvaketastest teinud.

15      Apellandid esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. aprillil 2009 ja mis registreeriti numbriga T‑140/09, paludes Üldkohtul eelkõige tühistada kontrolliotsus ja tunnistada õigusvastaseks komisjoni otsus teha koopiad kõnealuste arvutite kõvaketastest, et neid hiljem oma Brüsseli kontoris kontrollida.

16      Üldkohus tunnistas 14. novembri 2012. aasta kohtuotsusega Prysmian ja Prysmian Cavi e Sistemi Energia vs. komisjon (T‑140/09, ei avaldata, EU:T:2012:597) kontrolliotsuse tühiseks osas, milles see puudutab muid elektrikaableid kui vee- ja maa-alused kõrgepingekaablid ning nende muude kaablitega seotud materjale, ning jättis ülejäänud osas hagi rahuldamata.

17      Selles kontekstis tuvastas komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 1, et apellandid ja 24 muud äriühingut, sealhulgas kaks Prantsuse äriühingut Nexans France SAS ja Silec Cable SAS olid osalenud kartellis (edaspidi „kartell“), mis kujutas endast ELTL artikli 101 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) artikli 53 ühte ja vältavat rikkumist maa- ja/või veealuste (üli)kõrgepinge elektrikaablite valdkonnas (edaspidi „kõnealune rikkumine“).

18      Vaidlustatud otsuses asus komisjon seisukohale, et kartellil oli kaks põhikonfiguratsiooni, mis moodustasid ühe terviku, see tähendab:

–        konfiguratsioon, mis hõlmas Euroopa ettevõtjaid, keda üldiselt nimetati R‑liikmeteks, Jaapani ettevõtjaid, keda nimetati A‑liikmeteks, ja Lõuna-Korea ettevõtjaid, keda nimetati K‑liikmeteks, ning mis võimaldas saavutada territooriumide ja klientide jagamise eesmärki Euroopa, Jaapani ja Lõuna-Korea tootjate vahel (edaspidi „konfiguratsioon A/R“). See jaotus toimus vastavalt koduterritooriumi kokkuleppele, mille kohaselt Jaapani ja Lõuna-Korea tootjad hoidusid konkureerimast Euroopa tootjate koduterritooriumil läbiviidavates projektides ning viimased kohustusid mitte tegutsema Jaapani ja Lõuna-Korea turul. Selle jaotuse aluseks oli nn koduterritooriumi kokkulepe, mille kohaselt Jaapani ja Lõuna-Korea tootjad hoidusid konkureerimast Euroopa tootjate koduterritooriumil läbiviidavate projektide pärast ning viimased kohustusid hoiduma tegutsemast Jaapani ja Lõuna-Korea turul. Sellele lisandus projektide jaotamine nn eksporditerritooriumidel, see tähendab ülejäänud maailmas, välja arvatud Ameerika Ühendriigid;

–        konfiguratsioon, mille raames jagati territooriumid ja kliendid Euroopa tootjate poolt Euroopa koduterritooriumi projektide või Euroopa tootjatele määratud projektide osas (edaspidi „Euroopa konfiguratsioon“).

19      Vaidlusaluse otsuse kohaselt osales PrysmianCS kartellis 18. veebruarist 1999 kuni 28. jaanuarini 2009. Pirelli peeti vastutavaks sisuliselt seetõttu, et emaettevõtjana avaldas ta PirelliCSE‑le otsustavat mõju kuni 28. juulini 2005. Prysmian tunnistati vastutavaks kõnealuse rikkumise eest PrysmianCSi emaettevõtjana ajavahemikus 29. juulist 2005 kuni 28. jaanuarini 2009. Lisaks pidas komisjon Goldman Sachsi kõnealuse rikkumise eest vastutavaks samas ajavahemikus, arvestades tema seotust Prysmiani ja kaudselt PrysmianCSEga.

20      Trahvisumma arvutamiseks kohaldas komisjon määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a ja meetodit, mis on esitatud suunistes määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2).

21      Esimesena, mis puudutab nende trahvide põhisummat, siis määras komisjon kindlaks arvesse võetava müügiväärtuse. Seejärel määras ta kindlaks osakaalu müügiväärtusest, mis kajastab kõnealuse rikkumise raskust. Selles osas leidis komisjon, et rikkumine oli oma laadilt üks raskemaid konkurentsipiiranguid, mistõttu oli põhjendatud raskuskoefitsient 15%. Lisaks suurendas see institutsioon vaidlusaluse otsuse kõikide adressaatide raskuskoefitsienti 2% võrra, arvestades nende kogu turuosa ja kartelli peaaegu ülemaailmset geograafilist ulatust, mis hõlmas muu hulgas kogu Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi.

22      Komisjon asus muu hulgas seisukohale, et Euroopa ettevõtjate tegevus kahjustas konkurentsi enam kui teiste ettevõtjate tegevus, sest lisaks osalemisele konfiguratsioonis A/R, jagasid Euroopa ettevõtjad omavahel ära elektrikaablite projektid Euroopa konfiguratsiooni raames. Sel põhjusel kinnitas ta rikkumise raskusest tuleneva osakaalu müügiväärtusest 19% Euroopa ettevõtjatele ja 17% teistele ettevõtjatele. Nii kindlaks määratud põhisumma oli PrysmianCSi puhul 104 613 000 eurot.

23      Teisena, mis puudutab trahvide põhisumma kohandamist, siis ei tuvastanud komisjon apellantide puhul raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid.

24      Vaidlusaluse otsuse artikli 2 punkide f ja g kohaselt määras komisjon kõigepealt PrysmianCSile solidaarselt Pirelliga trahvi summas 67 310 000 eurot ajavahemiku eest 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 ning seejärel PrysmianCSile solidaarselt Prysmiani ja Goldman Sachsiga trahvi summas 37 303 000 eurot ajavahemiku eest 29. juulist 2005 kuni 28. jaanuarini 2009.

 Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

25      Apellandid esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. juunil 2014 ja milles nad palusid tühistada vaidlusalune otsus neid puudutavas osas ja vähendada neile määratud trahvide summat.

26      Kahe 25. juuni 2015. aasta määrusega andis Üldkohus Pirellile ja Goldman Sachsile loa astuda menetlusse selles kohtuasjas, neist esimesele komisjoni seisukohtade ja teisele apellantide seisukohtade toetuseks.

27      Apellandid esitasid vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks Üldkohtus üheksa väidet, millest muu hulgas esimese kohaselt on kõnealune kontroll õigusvastane, neljas käsitleb PrysmianCSile ekslikku vastutuse omistamist ajavahemiku eest enne 27. novembrit 2001, kuues ELTL artikli 101 rikkumise tõendite ebapiisavust, seitsmes kõnealuse rikkumise kestuse väära kindlaksmääramist ja kaheksas oma teises osas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist määratud trahvide arvutamisel. Apellantidele määratud trahvide summa vähendamise nõuete põhjendamisel tuginesid apellandid lisaks komisjoni vigadele, mida vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue käsitles, ka haldusmenetluse liigsele kestusele.

28      Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus selle hagi täies ulatuses rahuldamata.

29      Mis puudutab apellantide esimest väidet, siis leidis Üldkohus esiteks, et vastupidi apellantide väidetele ei tulene määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktidest b ja c, et komisjoni pädevus teha või saada koopiaid või väljavõtteid kontrollitava ettevõtja raamatupidamis- ja muudest dokumentidest piirdub nende raamatupidamis- ja äridokumentidega, mida ta on juba kontrollinud. Pealegi võib niisugune tõlgendus kahjustada selle määruse artikli 20 lõike 2 punkti b soovitud toimet, kuivõrd teatud juhul võib kontrollitava ettevõtja raamatupidamis- ja äridokumentide kontrolliks olla vajalik teha enne nendest raamatupidamis- ja äridokumentidest koopiad või koopiate tegemine võib kontrolli lihtsustada, nagu käesolevas asjas. Üldkohus leidis, et kuna kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopia tegemine oli osa infotehnoloogilise uurimistarkvara rakendamisest, mida komisjon kasutas selleks, et teha märksõnaotsingut arvutites sisalduvatest andmetest, ja mille eesmärk oli otsida uurimise jaoks asjakohast teavet, siis kuulus nende koopiate tegemine komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktidega b ja c antud volituste hulka.

30      Teiseks täheldas Üldkohus, et erinevalt sellest, mida väidavad apellandid, ei lisanud komisjoni inspektorid kõnealuste arvutite kõvaketaste kloonkoopiatel sisalduvaid dokumente otse uurimistoimikusse, ilma et nad oleksid enne kontrollinud nende asjakohasust kontrolli eseme seisukohast.

31      Kolmandaks leidis Üldkohus, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b ei sätesta, et kontrollitavate ettevõtjate raamatupidamis‑ ja äridokumentide kontrolli peab tegema üksnes nende ruumides, kui – nagu käesolevas asjas – seda kontrolli ei olnud võimalik esialgu ette nähtud aja jooksul lõpule viia. Sätte kohaselt peab komisjon ettevõtja dokumente oma ruumides läbi vaadates pakkuma kontrollitavatele ettevõtjatele vaid samu tagatisi nagu kohapealse kontrolli korral, ja seda käesoleval juhul tehti.

32      Neljandaks ei rikkunud komisjon ka kontrolliotsuse ulatust, kuna viimane ei välistanud komisjoni võimalust jätkata kõnealust kontrolli oma ruumides Brüsselis, ja kuna apellandid ei väitnud, et selle kontrolli kestus ületas mõistliku aja.

33      Apellantide neljanda väite kohta otsustas Üldkohus, et komisjon leidis õigesti, et PirelliCSi rikkumisest kuni 27. novembrini 2001 tulenev vastutus oli majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel üle läinud PirelliCSE‑le ja et see vastutus lasub seega PrysmianCSil. Mis puudutab apellantide argumenti võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta, siis leidis Üldkohus, et see peab olema kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele. Üldkohtu sõnul tuleneb sellest, et isegi kui eeldada, et komisjon pani toime võimaliku rikkumise, kui ta ei pidanud Nexans France’i ja Silec Cable’it majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel vastutavaks, ei saa selline võimalik rikkumine, mida apellantide esitatud hagi raames ei käsitleta, mingil juhul viia selleni, et tuvastatakse diskrimineerimine ja seega rikkumine viimaste suhtes.

34      Mis puudutab apellantide kuuendat väidet, siis otsustas Üldkohus, et apellandid ei ole tõendanud, et komisjon ei ole nõuetekohaselt tõendanud ELTL artikli 101 rikkumist.

35      Apellantide seitsmenda väite kohta otsustas Üldkohus, et komisjon ei teinud viga, kui ta leidis, et kõnealuse rikkumise algus määrati kindlaks 18. veebruaril 1999 toimunud koosolekuga.

36      Mis puudutab apellantide kaheksanda väite teist osa, siis leidis Üldkohus, et asjaolu, et, nagu hagejad väitsid, Jaapani ettevõtjate osalemine kõnealuses rikkumises oli Euroopa konfiguratsioonis osalemise osas sarnane Euroopa ettevõtjate omaga, isegi kui eeldada, et see on tõendatud, ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust, et projektide jagamine EMPs oli täiendav asjaolu, mis väärib karistamist raskuskoefitsiendi suurendamisega. Lisaks ei ole apellantide argument, et komisjon tegi selles osas hindamisvea, tähtis küsimuses, kas apellantide suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Nimelt, kuigi selline argument, isegi kui see on põhjendatud, õigustab Jaapani ettevõtjatele määratud trahvi suurendamist, ei saa võrdse kohtlemise põhimõte mingil juhul olla aluseks ebaseadusliku kohtlemise mittediskrimineerivale kohaldamisele.

37      Lõpuks jättis Üldkohus rahuldamata apellantide nõude vähendada neile määratud trahvide summat.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

38      Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

39      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja apellantidelt.

40      Pirelli palub Euroopa Kohtul:

–        lükata apellantide teine väide tagasi;

–        jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata osas, milles lükati esimeses kohtuastmes tagasi apellantide neljas väide, ja

–        jätta tema kohtukulud apellantide kanda.

 Apellatsioonkaebus

41      Apellatsioonkaebuse põhjenduses tuginevad apellandid viiele väitele. Esimene väide põhineb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 rikkumisel. Teise väite kohaselt on rikutud isikliku vastutuse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning põhjendamiskohustust. Kolmanda väite kohaselt tegi Üldkohus ilmse vea, kui ta kvalifitseeris kõnealuse rikkumise üheks ja vältavaks rikkumiseks. Neljanda väite kohaselt on rikkumise kestuse piiritlemise hindamisel rikutud õigusnormi. Viienda väite kohaselt on raskuskoefitsiendi kindlaksmääramisel rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

 Esimene väide

 Poolte argumendid

42      Esimeses väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 50–53, 58, 60 ja 62–68, väidavad apellandid, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi seoses määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktide b ja c tõlgendamisega, kuna Üldkohus kinnitas, et komisjonil oli ühelt poolt õigus teha kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopiaid, ilma et ta oleks enne kontrollinud neil kõvaketastel olnud dokumentide laadi ja asjakohasust kontrolli jaoks, ning teiselt poolt jätkata kontrolli oma ruumides Brüsselis.

43      Mis puudutab kõvaketaste kloonkoopiate tegemist, siis tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti c sõnastusest, et kui komisjon siseneb ettevõtja ruumidesse, peab ta kõigepealt kontrollima äridokumente, et hinnata nende asjakohasust uurimise jaoks, ning alles pärast sellise kontrolli tegemist võib ta teha koopia sellistest raamatupidamis- ja muudest dokumentidest, see tähendab dokumentidest, mida ta kontrollis.

44      Lisaks on määruses nr 1/2003 täpsustatud, et komisjon võib kontrollida ja kopeerida üksnes raamatupidamis- ja äridokumente. Kuigi ettevõtja juhtide arvuteid võib pidada ärile kuuluvateks, ei pruugi kõik neis sisalduvad failid, andmed ja tarkvara seda tingimata olla. Järelikult, tehes kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopiad, kopeeris komisjon vältimatult ka isiklikud failid ja isikuandmed ning rikkus seega ilmselgelt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkte b ja c.

45      Selgitav teatis kontrollide kohta, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 10, ei kujuta endast piisavat õiguslikku alust sellise praktika õigustamiseks. Vastavalt seaduslikkuse põhimõttele peab iga menetlus, mis hõlmab andmekogumite kopeerimist, olema reguleeritud liidu seadusandja õigusaktiga või vähemalt aktiga, mille komisjon on vastu võtnud seadusandja poolt sõnaselgelt delegeeritud volituste alusel.

46      Sama kehtib koha kohta, kus komisjonil on õigus oma kontrolli teha. Komisjonile määruse nr 1/2003 artikliga 20 antud uurimisvolituste geograafiline ulatus on selgelt piiratud asjaomaste ettevõtjate ruumidega, nagu nähtub selle määruse artikli 20 lõike 1 sõnastusest. Lisaks tuleneb nimetatud määruse artiklist 21, et komisjon võib oma kontrollivolitusi teostada teistes ruumides üksnes erandina, kui liidu õigusakt seda sõnaselgelt lubab. Käesolevas asjas keelasid seega sama määruse artikli 20 lõige 1 ja selle sisu korranud kontrolliotsus ise komisjonil jätkata kõnealust kontrolli oma ruumides Brüsselis. Järelikult on määruse nr 1/2003 artikli 20 tõlgendus, mida Üldkohus kinnitas, vastuolus selle määruse ulatuse ning seaduslikkuse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõttega.

47      Asjaolu, et dokumentide uurimisel komisjoni ruumides Brüsselis kehtisid samad tagatised, mida komisjon pidi tagama kohapealse kontrolli käigus, ei sea kahtluse alla seda, et komisjon rikkus määrust nr 1/2003 sellega, et ta jätkas kontrolli oma ruumides Brüsselis.

48      Komisjon väidab, et esimene väide on vastuvõetamatu, kuna see üksnes kordab esimeses kohtuastmes toimunud menetluses juba esitatud argumente ja selle eesmärk on see, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi argumendid, mille apellandid esitasid Üldkohtus. Teise võimalusena väidab komisjon, et see väide on tulemusetu või vähemalt põhjendamatu, kuna see põhineb vaidlustatud kohtuotsuse osalisel lugemisel, milles ei võeta arvesse Üldkohtu peamisi järeldusi selle kohtuotsuse punktides 50 ja 56.

 Euroopa Kohtu hinnang

49      Esimese väite vastuvõetavuse kohta tuleb märkida, et selle väitega vaidlustavad apellandid Üldkohtu tõlgenduse määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktidele b ja c. Euroopa Kohtu praktikast nähtub aga, et kui apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus tõlgendas või kohaldas liidu õigust, võib esimeses kohtuastmes analüüsitud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Nimelt, kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Üldkohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. United Parcel Service, C‑265/17 P, EU:C:2019:23, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult on esimene väide vastuvõetav.

50      Sisu osas tuleb kõigepealt märkida, et on tõsi, et apellandid ei vaidlusta Üldkohtu järeldusi, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50 ja 56. Nende järelduste kohaselt kujutab esiteks kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopia tegemine komisjoni infotehnoloogilise uurimistarkvara kasutamise raames endast sisuliselt vaheetappi, mille eesmärk on võimaldada inspektoritel otsida kontrolli jaoks asjakohaseid dokumente. Teiseks nähtub nendest järeldustest, et komisjon ei lisanud käesolevas asjas otse uurimistoimikusse nendes kloonkoopiates sisalduvaid dokumente, ilma et ta oleks enne kontrollinud nende asjakohasust kontrolli eseme jaoks. Asjaolu, et apellandid ei vaidlustanud neid Üldkohtu järeldusi, ei tähenda siiski, vastupidi komisjoni väidetule, et esimene väide on tulemusetu osas, mis puudutab apellantide argumente vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste kohta, mille kohaselt oli komisjonil õigus teha asjaomaste arvutite kõvaketastest kloonkoopiaid. Nimelt ei piisa nendest järeldustest iseenesest, et tõendada, et komisjonil oli pädevus selliseid koopiaid teha.

51      Seega tuleb uurida, kas Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b või c annab komisjonile õiguse teha selliseid kloonkoopiaid ja jätkata kontrolli oma ruumides Brüsselis.

52      Kõigepealt, mis puudutab kõnealuste arvutite kõvaketaste kloonkoopiate valmistamist, siis tuleb märkida, et nii määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti c sõnastusest kui ka selle kontekstist tuleneb, et lubades selle sättega komisjonil „teha või saada mis tahes kujul koopiaid või väljavõtteid“ raamatupidamis- ja muudest äridokumentidest, mis on nimetatud selle määruse artikli 20 lõike 2 punktis b, pidas liidu seadusandja silmas tõendeid, mida komisjonil on õigus hankida, et need toimikusse lisada ja neid vajaduse korral kasutada ka menetluse raames, mille eesmärk on karistada liidu konkurentsiõiguse rikkumiste eest. Seega peab tegemist olema kontrolli esemega hõlmatud dokumentidega, mis eeldab, et komisjon on enne kontrollinud, kas see on nii (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 58).

53      Sellest järeldub, et Üldkohus ei saanud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktile c tuginedes otsustada, et komisjonil oli õigus teha kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopiaid.

54      Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b, millele Üldkohus samuti viitab ja mis lubab komisjonil kontrollida kontrollitava ettevõtja või ettevõtjate ühenduse raamatupidamis- ja muid äridokumente olenemata nende andmekandjast, annab siiski õigusliku aluse teha selliseid koopiaid (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 60).

55      Nimelt tuleb esiteks märkida, et piirdudes selles osas komisjonile loa andmisega niisugust kontrolli teha, täpsustamata üksikasjalikumalt komisjonile selliselt antud pädevust, on liidu seadusandja andnud sellele institutsioonile teatava kaalutlusruumi tehtava kontrolli konkreetsete üksikasjade osas.

56      Komisjon võib seega olenevalt asjaoludest otsustada kontrollida kontrollitava ettevõtja elektroonilisel andmekandjal olevaid andmeid nende andmete koopia, mitte originaali põhjal. Nimelt, nii juhul, kui ta analüüsib originaalandmeid, kui ka juhul, kui ta analüüsib nende andmete koopiaid, on tegemist samade, komisjoni kontrollitavate andmetega.

57      Seega ei ole komisjoni õigus teha kloonkoopia arvuti kõvakettast – mis on sellel andmekandjal olevate andmete uurimise vaheetapp – komisjonile antud täiendav õigus, vaid nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 õigesti leidis, kuulub kontrollipädevuse hulka, mille määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b sellele institutsioonile annab.

58      Teiseks, kuigi Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et komisjonile antud kontrollivolitused on konkurentsi valdkonnas täpselt piiritletud (vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Deutsche Bahn jt vs. komisjon, C‑583/13 P, EU:C:2015:404, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika), ei tähenda see, et sätteid, mis annavad nimetatud institutsioonile kontrollivolitused, tuleks tõlgendada kitsalt, isegi kui sellega seoses tuleb tagada, et need volitused ei rikuks asjaomaste ettevõtjate õigusi. Need õigused on aga tagatud siis, kui – nagu käesolevas asjas – komisjon küll ilma eelneva hindamiseta, kuid seejärel asjaomase ettevõtja kaitseõigusi rangelt järgides kontrollib, kas need andmed on kontrolli eseme jaoks asjakohased, enne kui ta lisab toimikusse selles osas asjakohaseks peetavad dokumendid ja kustutab muud kopeeritud andmed.

59      Järelikult ei mõjuta komisjoni õigus teha sellised koopiad ei määruses nr 1/2003 ette nähtud menetluslikke tagatisi ega kontrollitava ettevõtja muid õigusi tingimusel, et pärast uurimise lõpetamist lisab komisjon toimikusse üksnes dokumendid, mis on kontrolli eseme jaoks asjakohased. Nagu Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, oli see käesolevas asjas nii.

60      Kolmandaks, nagu nähtub Üldkohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49, kasutab komisjon infotehnoloogilist uurimistarkvara, mis nõuab eelnevat indekseerimise etappi, mis võtab üldjuhul märkimisväärse aja. Sama kehtib ka selle andmetöötluse protsessi järgmise etapi kohta, mille käigus komisjon neid andmeid uurib, nagu nähtub ka käesoleva kohtuasja asjaoludest. Seega ei ole mitte ainult komisjoni, vaid ka asjaomase ettevõtja huvides see, et see institutsioon tugineks oma kontrolli tegemisel nende andmete koopiale, võimaldades ettevõtjal kohe pärast selle koopia tegemist jätkata algandmete ja andmekandjate kasutamist, millel need asuvad, ja seega vähendada selle ettevõtja tegevusse komisjoni kontrolli põhjustatud sekkumist.

61      Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata apellantide argumendid kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopiate valmistamise kohta, mis tuginevad määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti c sõnastusele ja selle määruse artikli 20 lõike 2 üldisele ülesehitusele.

62      Seejärel, mis puudutab komisjoni otsust jätkata kõnealuste arvutite kõvaketaste kloonkoopiate uurimist tema ruumides Brüsselis, siis tuleb märkida, et nii määruse nr 1/2003 artikli 20 sõnastusest kui ka ülesehitusest tuleneb, et kontroll peab algama ja peaks põhimõtteliselt jätkuma „ettevõtjate[s] ja ettevõtjate ühenduste[s]“, nagu on sätestatud selle määruse artikli 20 lõikes 1, ning et just sel põhjusel lubab nimetatud määruse artikli 20 lõike 2 punkt a esiteks komisjonil „siseneda [viimaste] kõikidesse ruumidesse, territooriumile ja transpordivahenditesse“, ning teiseks kohustab sama määruse artikli 20 lõige 3 komisjoni aegsasti enne kontrollimist teatama sellest konkurentsiasutusele selles liikmesriigis, „mille territooriumil kontrollimine läbi viiakse“. Samal põhjusel kohustas kontrolliotsus käesolevas asjas Prysmiani alluma kontrollimisele „kõigis [nende] ruumides“ või nende tütarettevõtjate ruumides.

63      Siiski, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 õigesti märkis, ei sätesta määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkt b, nagu väidavad apellandid, et kontrollitavate ettevõtjate raamatupidamis‑ ja muid äridokumente kontrollitakse igal juhul ainult nende ruumides (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 78).

64      Sama kehtib kontrolliotsuse kohta, milles on üksnes ette nähtud, et kõnealune kontroll võib toimuda kõigis apellantide ruumides.

65      Nimelt ei kujuta niisuguse kontrolli jätkamine komisjoni ruumides iseenesest ja kontrollitavate ettevõtjate endi ruumides läbi viidud kontrolliga võrreldes viimaste õiguste täiendavat rikkumist, mis nõuaks, et selline võimalus oleks komisjoni jaoks sõnaselgelt ette nähtud, ilma et seda saaks kaudselt tuletada komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 20 lõigetega 1 ja 2 antud volitustest. Asjaolu, et teatud juhtudel ei ole selleks, et komisjon saaks kontrolli läbi viia, tema ruumides kontrolli jätkamise võimalus hädavajalik, ei tähenda, et see võimalus on igal juhul välistatud (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 80).

66      Õiguspärastel põhjustel võib komisjon ka asjaomaste ettevõtjate huvides otsustada jätkata asjaomases ettevõtjas kogutud andmete kontrollimist oma ruumides Brüsselis. Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 60, võib elektrooniliste andmete töötlemiseks vajalik aeg olla märkimisväärne. Kui aga kohustada komisjoni neid andmeid töötlema üksnes kontrollitava ettevõtja ruumides, võib see juhul, kui tegemist on eriti mahukate andmetega, kaasa tuua selle, et inspektorid viibivad selle ettevõtja asukohas oluliselt kauem, mis võib kahjustada kontrolli tõhusust ja suurendada tarbetult selle ettevõtja tegevusse sekkumist kontrolli tõttu (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 81).

67      Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 60, ei heida apellandid komisjonile ette, et komisjon tegutses kõnealuste arvutite kõvaketaste kloonkoopiate kontrollimisel komisjoni ruumides Brüsselis teistmoodi, kui ta oleks tegutsenud siis, kui see kontroll oleks toimunud apellantide ruumides. Nimelt ei vaidle apellandid vastu sellele, et kontroll, mille komisjon tegi oma ruumides Brüsselis, toimus rangelt nende kaitseõigusi järgides, kuna komisjon tagas kogu kõnealuse kontrolli ajal asjaomaste andmete kaitse ning lisas toimikusse üksnes dokumendid, mille kohta ta oli enne kindlaks teinud, et need olid selle kontrolli jaoks asjakohased.

68      Määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti b tõlgendust, mille kohaselt võib komisjon vajaduse korral jätkata oma Brüsseli ruumides kontrolli, mida ta õiguspäraselt alustas kontrollitava ettevõtja või ettevõtjate ühenduse ruumides, ei sea kahtluse alla apellantide argument, mille kohaselt lubab selle määruse artikkel 21 komisjonil teostada oma kontrollivolitusi muudes ruumides vaid erandina. Nii puudutab see artikkel 21 selle määruse artiklis 20 silmas peetud olukorrast täiesti erinevat olukorda, nimelt komisjoni võimalust teha kontrolle muudes ruumides kui asjaomase ettevõtja äriruumid, nagu ettevõtja töötajate elukoht või transpordivahendid, kui esineb mõistlik kahtlus, et seal hoitakse raamatupidamis- ja muid äridokumente, mis on seotud kontrolli sisuga ja mis võivad olla asjakohased ELTL artikli 101 või 102 raske rikkumise tõendamiseks (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 85).

69      Eelmises punktis viidatud määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti b tõlgendust ei sea kahtluse alla ka apellantide argument, mille kohaselt annab selline tõlgendus komisjonile võimaluse viia läbi kaugkontrolle või kohustada asjaomaseid ettevõtjaid talle edastama tervete kõvaketaste koopiaid, kui ta annab sobivad tagatised. Nimelt ei mõjuta komisjoni võimalus jätkata oma ruumides Brüsselis kontrolli, mida ta alustas kontrollitava ettevõtja ruumides, kuidagi küsimust, kas sellel institutsioonil on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktide b ja c alusel õigus jätkata apellantide kaalutud kontrollimeetmetega. Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et komisjon jätkab kontrolli oma ruumides, tähendab, et tegemist on ühe ja sama kontrolliga, mis on algatatud sellise ettevõtja ruumides, mitte aga uue kontrolliga kolmanda isiku juures (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 84).

70      Siiski tuleb täpsustada, et komisjon võib määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti b alusel kasutada võimalust jätkata oma kontrolli kontrollitava ettevõtja raamatupidamis- ja muude äridokumentide üle oma ruumides Brüsselis üksnes siis, kui ta võib õiguspäraselt asuda seisukohale, et on õigustatud seda tegema kontrolli tõhususe huvides või asjaomase ettevõtja tegevusse ülemäärase sekkumise vältimiseks (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 87).

71      Nagu nähtub sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktides 10–14 esitatud Üldkohtu tuvastatud asjaolude ülevaatest, viibisid inspektorid käesolevas asjas apellantide ruumides kokku kolm päeva: 28. jaanuarist kuni 30. jaanuarini 2009. Nad tegid kõnealuste arvutite kõvaketastest kloonkoopiad ja salvestasid need elektroonilisele andmekandjale ja komisjoni arvutisse. See andmekandja ja arvuti pandi pitseeritud ümbrikesse ja viidi komisjoni kontorisse Brüsselis. Seejärel kestis Brüsselisse viidud andmete uurimine hagejate esindajate juuresolekul kolm tööpäeva: 26. veebruarist kuni 2. märtsini 2009, mis tähendab, et ajal, mil komisjon otsustas jätkata kõnealust kontrolli oma ruumides Brüsselis, oli jäänud töödelda eriti suur digitaalsete andmete hulk.

72      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, otsustades jätkata kõnealust kontrolli oma ruumides Brüsselis. Nimelt, arvestades Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, võis komisjon õiguspäraselt järeldada, et kontrolli jätkamine tema ruumides Brüsselis oli põhjendatud, vältides apellantide ruumides inspektorite viibimise kestuse pikendamist kontrolli tõhususe huvides ja selle ettevõtja tegevusse ülemäärase sekkumise vältimiseks (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 89).

73      Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 65, peab lõpuks selleks, et komisjon saaks jätkata määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti b alusel kontrolli ettevõtja raamatupidamis- ja muude äridokumentide üle oma ruumides Brüsselis, olema kindlaks tehtud, et selline jätkamine ei too kaasa kaitseõiguste rikkumist ega kujuta endast asjaomaste ettevõtjate õiguste täiendavat kahjustamist, võrreldes sellega, mis kaasneb kontrolli läbiviimisega nende ettevõtjate ruumides. Selline kahjustamine leiab aga aset siis, kui kontrolli jätkamine komisjoni ruumides Brüsselis tooks ainuüksi selle jätkamise tõttu kontrollitavale ettevõtjale kaasa lisakulusid. Sellest tuleneb, et kui viimasega tekivad sellised lisakulud, võib komisjon seal kontrolli jätkata üksnes tingimusel, et ta nõustub need kulud hüvitama, kui asjaomane ettevõtja esitab komisjonile vastava nõuetekohaselt põhjendatud taotluse (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Nexans France ja Nexans vs. komisjon, C‑606/18 P, EU:C:2020:571, punkt 90).

74      Eespool esitatut arvestades tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väide

75      Teise väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 130–140 ja 144–148 ning mis on jagatud kolme ossa, heidavad apellandid Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna Üldkohus kinnitas vaidlusaluse otsuse põhjendatust osas, milles PrysmianCSi peeti vastutavaks kõnealuse rikkumise eest kogu selle kestuse jooksul, st 18. veebruarist 1999 kuni 27. jaanuarini 2009, vaatamata asjaolule, et see tuvastati alles 27. novembril 2001.

 Esimene väiteosa

–       Poolte argumendid

76      Teise väite esimeses osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus isikliku vastutuse põhimõtet ja õiguskindluse põhimõtet.

77      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et üldjuhul vastutab rikkumise eest see füüsiline või juriidiline isik, kes juhtis liidu konkurentsiõiguse rikkumises osalenud ettevõtjat selle toimepanemise ajal, isegi kui rikkumise tuvastanud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli selle ettevõtte käitamise eest vastutav teine füüsiline või juriidiline isik. Üksnes erandlikud asjaolud võivad õigustada erandeid sellest üldpõhimõttest, mis on seotud liidu konkurentsieeskirjade soovitava toime ja hoiatava mõjuga. Neil juhtudel võib vastavalt majandusliku järjepidevuse põhimõttele omistada vastutuse sellele teisele füüsilisele või juriidilisele isikule. Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et need erandlikud asjaolud esinevad siis, kui rikkumise toime pannud füüsiline või juriidiline isik on juriidiliselt või majanduslikult lakanud olemast ning kui eksisteerib struktuuriline seos esialgse käitaja ja uue käitaja vahel, kes kohaldab seetõttu samu ettevõtlusalaseid juhiseid.

78      Käesolevas asjas oleks Üldkohus seega pidanud asjakohase riigisisese äriühinguõiguse seisukohast kõigepealt tuvastama PrysmianCSi algse käitaja, kelleks oli Pirelli, kes võttis üle PirelliCSi. Üldkohus aga jättis sellise uurimise läbi viimata ja kohaldas majandusliku järjepidevuse põhimõtet kui lihtsat alternatiivi juriidiliste üksuste isikliku vastutuse põhimõttele, nagu näitab asjaolu, et ta lükkas tulemusetuse tõttu tagasi võimaluse, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta pidas PirelliCSEd PirelliCSi õigusjärglaseks. Tegemist on õigusnormi ilmse rikkumisega, mille tagajärjel tunnustati vastuolus õiguskindluse põhimõttega komisjoni absoluutset diskretsiooniõigust, mis võimaldab tal kindlaks määrata juriidilise üksuse, kellele võidakse määrata trahv kontsernisisese vara üleandmise raames.

79      Komisjon väidab, et teine väide on vastuvõetamatu, kuna apellandid piirduvad sellega, et kordavad Euroopa Kohtus argumente, mille nad on juba Üldkohtus esitanud. Apellandid paluvad nimelt Euroopa Kohtul uuesti läbi vaadata tõendid, mida Üldkohus on juba uurinud.

80      Teise võimalusena on teine väide põhjendamatu.

81      Pirelli väidab, et majandusliku järjepidevuse põhimõtet ei tule kohaldada mitte ainult siis, kui rikkumise toime pannud esialgne käitaja on lakanud olemast, vaid ka siis, kui ta asjakohasel turul enam majandustegevusega ei tegele. Käesolevas asjas ja pärast jagunemist 2001. aastal sai PirelliCSist variettevõtja ning PirelliCSEst selle ainus majandustegevuse jätkaja ja õigusjärglane. Asjaolu, et algne emaettevõtja Pirelli oli vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal endiselt olemas, ei muuda seda analüüsi kuidagi. Pirelli lisab, et igal juhul ei hoidnud ta kõrvale vastutusest kõnealuse rikkumise eest, vaid teda peeti ajavahemiku 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005 osas PrysmianCSi rikkumise eest solidaarselt vastutavaks.

82      Pirelli sõnul on teise väite esimene osa seega tulemusetu ja igal juhul põhjendamatu.

–       Euroopa Kohtu hinnang

83      Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 49 mainitud Euroopa Kohtu praktikale, arvestades, et teise väite esimene osa kritiseerib Üldkohtu uuritud õigusküsimust, tuleb väidet selles osas, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, pidada vastuvõetavaks kui õigusküsimust, mida võib apellatsioonimenetluses uuesti arutada.

84      Tuleb siiski märkida, et argumendid, mille apellandid oma teise väite esimese osa põhjendamiseks esitasid, põhinevad Euroopa Kohtu selle valdkonna praktika vääral tõlgendusel.

85      On tõsi, et Euroopa Kohtul on olnud võimalus täpsustada seoses küsimusega, millistel tingimustel võib üksusele, kes ei ole liidu konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, siiski rikkumise eest karistuse määrata, et niisuguse juhtumiga on tegemist olukorras, kus üksus, kes pani toime rikkumise, on lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes, kuna karistus, mis on määratud ettevõtjale, kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju. Kui aga rikkumise toime pannud üksus, vastupidi, on nii õiguslikult jätkuvalt olemas kui tegeleb majandustegevusega, on komisjon põhimõtteliselt kohustatud sellele üksusele trahvi määrama (vt selle kohta 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, C‑352/09 P, EU:C:2011:191, punktid 144 ja 145).

86      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et kui liidu konkurentsiõiguse rikkumise toime pannud üksus kujundatakse õiguslikult või organisatsiooniliselt ümber, ei too see ilmtingimata kaasa sellise uue ettevõtja asutamist, mis ei vastuta tema õiguseellaseks olevale üksusele omistatava rikkumise eest vähemalt siis, kui need kaks üksust on majanduslikus mõttes identsed. Nimelt, kui ettevõtjad võiksid hoida kõrvale karistustest ainuüksi nii, et nende isikut muudetaks restruktureerimise, võõrandamise või teiste õiguslike või organisatsiooniliste muudatuste abil, ei suudetaks saavutada liidu konkurentsiõigusega vastuolus oleva tegevuse eest karistamise ja hoiatavate karistuste abil sellise tegevuse kordumise ärahoidmise eesmärki (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker‑Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui kaks üksust moodustavad ühe majandusüksuse, ei takista asjaolu, et rikkumise toime pannud üksus jääb alles, iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus, eelkõige siis, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ettevõtlusalaseid juhiseid (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Parker Hannifin Manufacturing ja Parker‑Hannifin, C‑434/13 P, EU:C:2014:2456, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

88      Selle kohtupraktika ja talle sõltumatu hinnangu andmiseks esitatud faktiliste asjaolude alusel kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–133, et PirelliCSEd tuleb pidada PirelliCSi majandustegevust jätkanud üksuseks alates 27. novembrist 2001 ja et komisjon leidis majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel õigesti, et vastutus PirelliCSi osalemise eest kõnealuses rikkumises läks üle PirelliCSE‑le.

89      Apellandid ei vaidle aga vastu sellele, et käesoleva kohtuotsuse punktis 87 nimetatud tingimused olid käesolevas asjas täidetud.

90      Neil asjaoludel otsustas Üldkohus viga tegemata, et komisjonil oli õigus pidada PirelliCSEd PirelliCSi majandustegevuse jätkajaks.

91      Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 140 õigesti, et isegi kui asuda seisukohale, et komisjon tegi vea, kui ta pidas PirelliCSEd PirelliCSi õigusjärglaseks, ei ole sellel järeldusel tagajärgi, et omistada esimesele nendest äriühingutest vastutus otsese osalemise eest kõnealuses rikkumises enne 27. novembrit 2001, kuna komisjon tuvastas igal juhul õigesti, et PirelliCSE oli PirelliCSi majandustegevuse jätkaja.

92      Lisaks, mis puudutab apellantide argumenti liidu konkurentsieeskirjade soovitava toime ja hoiatava mõju kohta, siis tuleb märkida, et vaidlusaluses otsuses tuvastas komisjon ka nii Pirelli kui Pirelli CSi ja PirelliCSE emaettevõtja vastutuse kõnealuse rikkumise eest ajavahemikus 18. veebruarist 1999 kuni 28. juulini 2005.

93      Eeltoodust lähtudes tuleb teise väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine väiteosa

–       Poolte argumendid

94      Teise väite teises osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et ta rikkus käesolevas asjas võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamisel õigusnormi. Nexans France ja Silec Cable olid PrysmianCSiga sarnases olukorras, kuna need asutati sisemiste ümberkorralduste tulemusel, et võtta üle töötajate ja varadega seotud olemasolev tegevus, mida kartelliga seotud salajane tegevus puudutas, et need võõrandataks kolmandatele isikutele. Majandusliku järjepidevuse põhimõtet kohaldati aga ainult PrysmianCSi suhtes.

95      Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kui komisjon kasutab kartelli suhtes konkreetset meetodit emaettevõtjate vastutuse kindlaksmääramiseks nende tütarettevõtjate rikkumiste eest, peab ta kõigi emaettevõtjate puhul lähtuma samadest kriteeriumidest, kui ei esine erilisi asjaolusid. See kohtupraktika on kohaldatav ka siis, kui komisjon otsustab pidada oma otsuse ühte adressaati majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel vastutavaks, ilma et teisi otsuse adressaate koheldaks ühtlasi samamoodi. Nimelt, kuigi komisjonil on emaettevõtjatele vastutust omistades selle põhimõtte kohaldamisel teatav kaalutlusõigus, ei ole ta siiski kohustatud seda kohaldama.

96      Seevastu juhul, kui see institutsioon otsustab seda põhimõtet kohaldada, on ta kohustatud seda tegema teiste kartellis osalenud ettevõtjate suhtes, kes on sarnases olukorras. Käesolevas asjas on Üldkohus seega teinud vea, leides, et komisjoni otsus jätta majandusliku järjepidevuse põhimõte kohaldamata vaidlusaluse otsuse teistele adressaatidele peale PrysmianCSi ei olnud õigusvastane.

97      Järelikult ei ole asjakohane vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145 ja 146 Üldkohtu tehtud viide Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel arvestada seaduslikkuse põhimõttega, mis tähendab, et keegi ei või tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele.

98      Komisjon väidab, et teine väide on vastuvõetamatu põhjustel, mis on juba esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, ja teise võimalusena on see põhjendamatu.

99      Pirelli väidab, et selle väite teine osa ei ole põhjendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

100    Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 49 mainitud Euroopa Kohtu praktikale, arvestades, et teise väite teine osa puudutab Üldkohtu uuritud õigusküsimust, tuleb väidet selles osas, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, pidada vastuvõetavaks kui õigusküsimust, mida võib apellatsioonimenetluses uuesti arutada.

101    Tuleb märkida, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see põhimõte, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 51).

102    Käesolevas asjas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus seda põhimõtet, jättes muutmata komisjoni otsuse pidada PrysmianCSi kõnealuse rikkumise eest vastutavaks ajavahemiku eest enne selle asutamist, tuginedes majandusliku järjepidevuse põhimõttele, kuigi komisjon ei kohaldanud seda põhimõtet Nexans France’i ja Silec Cable’i suhtes, kes olid apellantide sõnul PrysmianCSiga sarnases olukorras.

103    Selle väiteosa põhjendamiseks esitavad apellandid sisuliselt kaks argumenti.

104    Ühelt poolt viitavad apellandid Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb eelkõige 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest Dow Chemical jt vs. komisjon (C‑499/11 P, EU:C:2013:482), mille raames ta otsustas selle kohtuotsuse punktis 50, et kui komisjon otsustab kartelli suhtes kasutada konkreetset meetodit emaettevõtjate vastutuse kindlaksmääramiseks nende tütarettevõtjate rikkumiste eest, peab ta kõigi emaettevõtjate puhul lähtuma samadest kriteeriumidest, kui ei esine erilisi asjaolusid.

105    Selle argumendi osas tuleb märkida, et kohtuasi, milles tehti see kohtuotsus, puudutas olukorda, kus komisjoni otsusest tulenes, et komisjon oli seoses emaettevõtjale tütarettevõtja toime pandud rikkumise eest vastutuse omistamisega valinud kõnealuste emaettevõtjate vastutuse kindlaksmääramiseks konkreetse meetodi, mida ta pidi kohaldama kõigile kõnealuse rikkumisega seotud ettevõtjatele (vt selle kohta 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punktid 50, 53 ja 59). Isegi kui eeldada, et seda kohtupraktikat saab üle kanda rikkumise eest vastutuse omistamisele majandusliku järjepidevuse põhimõtte alusel, tuleb tõdeda, et apellandid ei ole tõendanud, et komisjon otsustas selle põhimõtte kohaldamisel lähtuda üldnormidest kõrvale kalduvast meetodist. Seega ei tulene vaidlusalusest otsusest, et kõigi kõnealuses rikkumises osalenud ettevõtjate puhul oleks tulnud järgida konkreetset meetodit.

106    Sellest tuleneb, et apellandid ei saa õiguspäraselt tugineda käesoleva kohtuotsuse punktis 104 mainitud kohtupraktikale, et tõendada, et käesolevas asjas on rikutud võrdsuse põhimõtet.

107    Teiselt poolt väidavad apellandid, et kuna komisjon otsustas tugineda PrysmianCSi vastutuse tuvastamisel selle asutamisele eelnenud ajavahemiku eest majandusliku järjepidevuse põhimõttele, oleks ta pidanud sama meetodit kohaldama Nexans France’i ja Silec Cable’i suhtes. Seega väidavad apellandid, nagu Pirelli õigesti väidab, et vaidlusalune otsus on nende kahe äriühingu osas õigusvastane.

108    Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 aga õigesti märkis, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel peab arvestama seaduslikkuse põhimõttega, mille kohaselt ei või keegi tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele (16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Evonik Degussa ja AlzChem vs. komisjon, C‑155/14 P, EU:C:2016:446, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

109    Apellandid ei saa seega tugineda komisjoni toimepandud võimalikule rikkumisele Nexans France’i ja Silec Cable’i suhtes, et seada vaidlustatud kohtuotsust selles osas kahtluse alla.

110    Eespool toodut arvestades tuleb teise väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väiteosa

–       Poolte argumendid

111    Teise väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus talle ELTL artiklist 296 tulenevat põhjendamiskohustust, jättes võtmata seisukoha nende etteheite suhtes, et majandusliku järjepidevuse põhimõte on erandlik, ning põhjendades esimeses kohtuastmes apellantide esitatud neljanda väite esimese ja teise osa tagasilükkamist vastuoluliste põhjustega.

112    Komisjon väidab, et teine väide on vastuvõetamatu põhjustel, mis on juba esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 79, ja teise võimalusena, et see on põhjendamatu. Kolmas väiteosa on pealegi tulemusetu, kuna see ei anna iseseisvat alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.

–       Euroopa Kohtu hinnang

113    Arvestades, et väide põhineb selles osas vaidlustatud kohtuotsuse puudulikule põhjendamisele ja seega liidu kohtule pandud õigusliku kohustuse rikkumisele, tuleb seda vastupidi sellele, mida väidab komisjon, pidada vastuvõetavaks.

114    Sisu osas tuleb ühelt poolt märkida, et olles tõendanud, et lähenemine, mida komisjon kasutas vaidlusaluses otsuses seoses majandusliku järjepidevuse põhimõtte kohaldamisega, oli kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, ei olnud Üldkohus kohustatud konkreetselt vastama apellantide argumendile, et selline kohaldamine on väidetavalt erandlik. Teiselt poolt ei ole apellandid täpsustanud, kuidas oli Üldkohtu põhjendus selles osas olemuslikult vastuoluline või ebaloogiline.

115    Eeltoodut arvestades tuleb teise väite kolmas osa ja järelikult see väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Kolmas väide

 Poolte argumendid

116    Kolmandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 169–186, väidavad apellandid, et Üldkohus tegi ilmse vea kõnealuse rikkumise kvalifitseerimisel üheks ja vältavaks rikkumiseks. Nimelt kinnitas Üldkohus, et komisjon esitas piisavalt täpseid tõendeid, mis võimaldasid tõendada kartelli kolme koosseisutunnuse olemasolu, ilma et ta oleks siiski võtnud seisukohta apellantide esimese kohtuastme peamise argumendi suhtes, mille kohaselt ei ole komisjon tõendanud, et käesolevas asjas oli tegemist ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumisega.

117    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et ettevõtjale vastutuse omistamiseks tema osalemise eest ühes ja vältavas rikkumises peab täidetud olema kolm tingimust: ühise konkurentsivastase eesmärgiga üldise plaani olemasolu, ettevõtja panus sellesse plaani ja tema teadlikkus teiste osaliste konkurentsivastasest panusest. Üldkohus jättis aga vaidlusaluse otsuse ekslikult muutmata, ilma et ta oleks hinnanud, kas koduterritooriumi kokkuleppe olemasolust – eeldusel, et see on tõendatud – piisab seose tuvastamiseks kogutud tõendite vahel, mis puudutavad väga erinevaid olukordi ja kokkuleppeid, selleks et õiguslikult piisavalt tõendada ühe ja vältava rikkumise olemasolu. Selles osas ei tõenda tõendite loetelu, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172 ja 173, kuidagi seost kartelli kahe konfiguratsiooni ja väidetava koduterritooriumi kokkuleppe vahel.

118    Üldkohus moonutas muu hulgas tõendeid koduterritooriumi kokkuleppe kohta ning apellantide argumenti, et see mõiste oli tulemusetu ja sisutühi, kuna Aasia elektrikaablite tootjad ei näidanud üles mingit huvi siseneda Euroopa tootjate turgudele, ja vastupidi.

119    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180 leidis Üldkohus, et kokkulepe, mille eesmärk on kaitsta Euroopa tootjaid liidu territooriumil teiste välismaiste tootjate tegeliku või potentsiaalse konkurentsi eest, võib konkurentsi piirata, välja arvatud juhul, kui puuduvad Euroopa turule sisenemise ületamatud tõkked, mis välistaksid nende välismaiste tootjate pakutava potentsiaalse konkurentsi. Nende kaalutlustega ei vastanud Üldkohus aga apellantide hagiavalduses esitatud argumendile, mille kohaselt laiendas komisjon ekspordikoostöö kohaldamisala kogu liidu territooriumile koduterritooriumi kokkuleppe kaudu, samas kui niisuguse kokkuleppe kohaldamist ei arutatud kunagi konfiguratsiooni A/R raames toimunud koosolekutel, ja seda eelkõige seetõttu, et liidu territooriumil toimuvates pakkumistes osalemine ei olnud Aasia tootjate jaoks strateegiliselt huvipakkuv.

120    Vastupidi sellele, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 183, ei väitnud apellandid, et Jaapani ja Lõuna-Korea tootjate osalemine EMP turul oli „tehniliselt võimatu“, vaid et üldiselt ei õigustanud ükski majanduslik põhjus nii suurt investeeringut. Järelikult moonutas Üldkohus selles osas apellantide selgitusi.

121    Komisjon väidab, et kolmas väide on vastuvõetamatu. Nimelt kordavad apellandid selle väitega juba esimeses kohtuastmes toimunud menetluses esitatud argumente ja püüavad panna Euroopa Kohut need argumendid uuesti läbi vaatama. Lisaks ei täitnud apellandid neile Euroopa Kohtu kodukorra artikli 169 lõikega 2 pandud kohustust, kuna nad ei toonud esile vaidlustatud kohtuotsuse konkreetseid lõike, mis tõendavad õiguslikult piisavalt, et Üldkohus moonutas tõendeid.

122    Teise võimalusena väidab komisjon, et see väide on põhjendamatu, kuna Üldkohus ei piirdunud sellega, et kiitis heaks kõnealusele rikkumisele komisjoni antud kvalifikatsiooni, vaid uuris toimikusse lisatud arvukaid tõendeid ja eelkõige Euroopa projektide jagamist puudutavat teabevahetust, mis tõendab, et need olid osa ühest ja vältavast rikkumisest, mis hõlmas kahte kartellikonfiguratsiooni.

 Euroopa Kohtu hinnang

123    Mis puudutab kolmanda väite vastuvõetavust, siis tuleb ühelt poolt tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, nähtuvad apellatsioonkaebusest piisavalt selgelt vaidlustatud kohtuotsuse konkreetsed lõigud, millele viidatakse apellantide kolmandas väites.

124    Teiselt poolt tuleb märkida, et selle väite põhjendamiseks esitavad apellandid kaks eraldiseisvat argumenti. Neist esimeses väidavad nad, et Üldkohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas komisjon tõendas, et kõnealune rikkumine kujutas endast ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühte ja vältavat rikkumist. Teine argument puudutab omakorda seda, et Üldkohus moonutas tõendeid koduterritooriumi kokkuleppe kohta.

125    Kui käesoleva kohtuotsuse punktis 49 mainitud Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudutab esimene neist argumentidest Üldkohtu uuritud õigusküsimust, mida võib apellatsioonimenetluses uuesti arutada, siis teine argument mitte.

126    Selles osas piisab, kui märkida, et vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 teisele lõigule ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Üldkohtul on ainupädevus tuvastada ja hinnata asjasse puutuvaid faktilisi asjaolusid ning hinnata tõendeid. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktide ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks iseenesest Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Philips ja Philips France vs. komisjon, C‑98/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:774, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

127    Tõsi, apellandid heidavad Üldkohtule ette, et viimane moonutas tõendeid koduterritooriumi kokkuleppe kohta. Tuleb siiski märkida, et apellandid ei ole ära näidanud tõendeid, mida selliselt on moonutatud, ega ammugi tõendanud, et niisugust moonutamist võib Üldkohtule ette heita. Mis puudutab nimelt selles kontekstis mainitud ainsat konkreetset tõendit, siis piirduvad apellandid väitega, et see kinnitab nende seisukohta.

128    Sellest tuleneb, et apellantide argumente, mis puudutavad koduterritooriumi kokkulepet puudutavate tõendite hindamist, tuleb pidada vastuvõetamatuks.

129    Mis puudutab argumenti nende argumentide ühe väidetava moonutamise kohta, mis tuleb tuletada vaidlustatud kohtuotsuse punktist 183, siis see põhineb kohtuotsuse osalisel lugemisel. Nimelt leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse selles punktis, et vastupidi apellantide väidetule ei olnud Aasia tootjate osalemine EMP projektides „tehniliselt võimatu ega majanduslikult jätkusuutmatu“. Isegi kui eeldada, et Üldkohus tegi vea, kui ta leidis, et apellandid tuginesid sellele, et Aasia tootjad ei olnud tehniliselt võimelised sellele turule sisenema, on siiski tõsi, et see kohus viitas ka apellantide argumendile, et nende EMP tootjate puudumine oli tingitud majanduslikest kaalutlustest. Neil asjaoludel ei ole apellandid tõendanud, et Üldkohtu väidetav viga võiks seada kahtluse alla Üldkohtu järelduse.

130    Sisu osas tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab selleks, et tõendada, et ettevõtja osales liidu konkurentsiõiguse ühes rikkumises, olema tõendatud, et see ettevõtja soovis oma tegevusega panustada kõigi osavõtjate ühistesse eesmärkidesse ja ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt samade eesmärkide saavutamiseks kavandatavast või ellu viidud ebaseaduslikust tegevusest või ta võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis seda riski kandma (vt selle kohta 26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Infineon Technologies vs. komisjon, C‑99/17 P, EU:C:2018:773, punkt 172 ja seal viidatud kohtupraktika).

131    Vastates kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele, milles paluti apellantidel täpsustada, millises osas nad esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses väitsid, et komisjon ei ole tõendanud, et kõnealune rikkumine täitis tingimused, mis on eelmises punktis viidatud kohtupraktika kohaselt vajalikud, et kvalifitseerida see üheks ja vältavaks rikkumiseks, mainisid nad hagiavalduse punkti 110. See punkt ei viita aga ei eespool mainitud tingimustele ega nimetatud kohtupraktikale. Sellest tuleneb, et apellandid ei esitanud Üldkohtus piisavalt selgelt argumenti, mille kohaselt komisjon ei tõendanud, et kõnealune rikkumine täitis kõik tingimused, mis on vajalikud üheks ja vältavaks rikkumiseks kvalifitseerimiseks.

132    Samuti tuleb märkida, et esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väite raames väitsid apellandid, et komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt koduterritooriumi kokkuleppe olemasolu, mis selle institutsiooni sõnul oli kartelli võtmeelement ja et järelikult ei ole see institutsioon tõendanud, et hagejad osalesid ELTL artikli 101 ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu EMP territooriumi.

133    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 170–173 esitatud faktiliste hinnangute põhjal, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt selle kokkuleppe olemasolu. Sellega seoses tuleb märkida, et kuna apellantide argumentide eesmärk on selle hinnangu kahtluse alla seadmine, tuleb see vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 126 viidatud Euroopa Kohtu praktikast.

134    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väide

135    Oma neljandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 199–217 ja mis koosneb neljast osast, väidavad apellandid, et Üldkohtu järeldus, mille kohaselt ei teinud komisjon viga, kui ta leidis, et kõnealuse rikkumise lähtepunkt vastas 18. veebruaril 1999 toimunud koosolekule, rikub õigusnormi.

 Esimene väiteosa

–       Poolte argumendid

136    Selle väite esimeses osas heidavad apellandid Üldkohtule ette, et viimane tegi otsuse ultra petita ja rikkus nende kaitseõigusi, kui ta tugines oma järelduses põhjendusele Super Tension Cables Export Agreementi kohta (ülikõrgepinge kaablite ekspordi kokkulepe, edaspidi „STEA kokkulepe“), mis puudutas maa-aluseid elektrikaableid, Sub-marine Cable Export Associationi kohta (veealuste elektrikaablite ekspordi assotsiatsioon, edaspidi „SMEA“) ja väidetava suulise leppe kohta Euroopa, Jaapani ja Lõuna-Korea tootjate vahel, millega need kolm tootjategruppi kohustusid hoiduma konkureerimast nende vastaval koduterritooriumil ja mis kaasnes nende kokkulepetega (edaspidi „suuline lepe“).

137    Hagi, mille apellandid Üldkohtule esitasid, puudutas üksnes liidu konkurentsiõiguse väidetavat rikkumist, mis pandi toime aastatel 1999–2009 ja mis tuvastati vaidlusaluses otsuses. Kvalifitseerides konkurentsivastasteks kokkulepeteks STEA kokkuleppe, SMEA ja suulise leppe, mis lõppesid 1997. aastal, võttis Üldkohus seega seisukoha küsimustes, mis ei kuulunud vaidluse eseme hulka, nagu see on määratletud hagiavalduses. Lisaks ei peetud STEA kokkulepet, SMEAd ega suulist lepet vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluses kunagi ELTL artikliga 101 vastuolus olevaks. Apellantidel ei olnud seega ühelgi hetkel võimalik formaalselt vaidlustada nende vastu esitatud õigusvastasuse järeldust. Veelgi enam, apellandid ei saanud selles osas oma kaitseõigusi tegelikult kasutada Üldkohtu menetluse käigus.

138    Komisjon väidab, et neljas väide on vastuvõetamatu, kuna apellandid kordavad argumente, mida esimese astme menetluses juba arutati ja mille eesmärk on see, et Euroopa Kohus need uuesti läbi vaataks.

139    Teise võimalusena on see väide tulemusetu, kuna see põhineb STEA kokkuleppe ja SMEA väidetavalt vääral tõlgendusel, kuigi viimaseid mainiti vaidlusaluses otsuses üksnes kartelli alguse konteksti kirjeldamiseks. Sellest tuleneb, et isegi kui eeldada, et neljanda väitega tuleb nõustuda, ei ole see piisav põhjus järeldamaks, et Üldkohus tegi vea, kinnitades komisjoni tuvastatud kõnealuse rikkumise alguskuupäeva. Komisjoni hinnangul on neljas väide igal juhul põhjendamatu.

–       Euroopa Kohtu hinnang

140    Neljanda väite esimeses osas heidavad apellandid Üldkohtule ette otsuse tegemist ultra petita ja nende kaitseõiguste rikkumist. Vastupidi komisjoni väidetule puudutab see väiteosa seega Üldkohtu kaalutlusi puudutavat õigusküsimust, mida võib arutada apellatsioonimenetluses ja mis tuleb niisiis tunnistada vastuvõetavaks.

141    Sisu osas tuleb kõigepealt tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsusest nähtub, et uurides küsimust, kas komisjon määras kõnealuse rikkumise alguskuupäevaks õigesti 18. veebruari 1999, võttis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 201 arvesse järeldusi, mille komisjon esitas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 64 ja mis puudutasid STEA kokkulepet, SMEAd ja suulist lepet ning millele Üldkohus viitas selle kohtuotsuse punktis 202, et kartellis korrati komisjoni kirjeldatud skeemi osas, mis puudutas sellele eelnenud kokkuleppeid. Sama analüüsi raames lisas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203, et komisjon esitas tõendeid, mida apellandid ei vaidlustanud õiguspäraselt konkreetsete tõenditega, millest nähtub esiteks, et need kokkulepped sõlminud elektrikaablite tootjad olid teadlikud nende kokkulepete õigusvastasusest, ja teiseks, et nad kavatsesid need kokkulepped tulevikus ümber korraldada.

142    Selle analüüsi tulemusel ei teinud Üldkohus kuidagi otsust ultra petita. Nimelt otsus, mille Üldkohus selle tulemusel tegi, see tähendab otsus lükata tagasi apellantide vastuväide kõnealuse rikkumise alguseks määratud kuupäeva 18. veebruar 1999 suhtes, vastas asjakohasele nõudele, mille komisjon talle oli esitanud.

143    Seejärel tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud selles osas ka apellantide kaitseõigusi. Ühelt poolt, nagu komisjon õigesti märkis, olid vaidlusaluse otsuse põhjenduses 64 sisalduvad asjaolud välja toodud juba vastuväiteteatises, mida apellantidel oli võimalik komisjoni haldusmenetluses vaidlustada. Teiselt poolt nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 506, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 199, et 18. veebruari 1999. aasta koosolekut puudutavate tõendite hindamisel võttis komisjon arvesse asjaomaste poolte käitumist enne seda kuupäeva, mis selle institutsiooni hinnangul tõendas, et kõnealused ettevõtjad kavatsesid eelnevad kokkulepped uuesti kehtestada. Seda märkust sai aga mõista üksnes viitena vaidlusaluse otsuse põhjenduses 64 kirjeldatud kokkulepetele. Neil asjaoludel pidid apellandid eeldama, et Üldkohus võtab ka seda konteksti arvesse.

144    Eespool esitatu alusel tuleb neljanda väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Teine ja kolmas väiteosa

–       Poolte argumendid

145    Neljanda väite teises osas väidavad apellandid, et Üldkohus moonutas talle esitatud tõendeid ja kohaldas oma analüüsi käigus vale õiguslikku kriteeriumi, mille tõttu ta kvalifitseeris STEA kokkuleppe, SMEA ja suulise leppe ekslikult „konkurentsivastasteks kokkulepeteks“, mis mõjutasid liikmesriikide vahelist kaubandust. Nimelt tugines Üldkohus selles osas ekslikult vaidlusaluse otsuse põhjenduses 64 esitatud järeldustele, kontrollimata, kas neid kinnitasid tõendid. Lisaks on ilmselgelt ekslik väita, et apellandid ei lükanud kunagi ümber ega vaidlustanud järeldusi, mille komisjon esitas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 64.

146    Neljanda väite kolmandas osas väidavad apellandid, et selle väite teises osas käsitletud STEA kokkuleppe, SMEA ning suulise leppe ekslik kvalifitseerimine konkurentsivastasteks kokkulepeteks muutis valeks Üldkohtu analüüsi kõnealuse rikkumise alguse konteksti kohta ja mõjutas pöördumatult tema kinnitust vaidlusaluses otsuses tehtud komisjoni järelduse kohta, mille kohaselt algas väidetav kartell 18. veebruaril 1999.

147    Nimelt arvestades, et enamik tõendeid, millele komisjon selle järelduse rajas ja millest Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 200–206 lähtus, puudutasid eksporditerritooriumidega seotud kokkuleppeid, ei oleks neid tõendeid tulnud arvesse võtta, et teha kindlaks EMPs mõju avaldanud koduterritooriumi kokkuleppe alguskuupäev.

148    Selle faktiliste asjaolude vale tõlgendamise tulemusel uuris Üldkohus lisaks valesti 18. veebruari 1999. aasta koosoleku märkmeid, see tähendab esimest dokumenti, mis sisaldas minimaalseid ja vaieldavaid viiteid koduterritooriumi reeglile. Nendest märkmetest nähtub aga selgelt, et sellel koosolekul osalenud ei olnud kokku leppinud tulevaste kokkulepete peamistes tingimustes.

149    Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 210 nähtub, et Üldkohus tõlgendas neid märkmeid lihtsalt varasemate arutelude kinnitusena. Vaidlustatud kohtuotsuse see punkt sisaldab seega kahte vale kinnitust. Esiteks ei seosta ükski tõend väidetavat kokkulepet koduterritooriumi kohta STEA kokkuleppe ja SMEAga. Teiseks puudutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204 kirjeldatud arutelu, mis Üldkohtu sõnul kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu, tegelikult projektide jagamist eksporditerritooriumidel.

150    Lisaks tegi Üldkohus põhimõttelise metodoloogilise vea, kui ta jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213 kõrvale vajaduse hinnata ükshaaval arutelusid, mis toimusid pärast 18. veebruari 1999. aasta koosolekut, vastupidi sellele, mida Üldkohus ise märkis selle kohtuotsuse samas punktis.

151    Lisaks moonutas Üldkohus apellantide argumente, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, et vastupidi sellele, mida nad väidavad, ei vähendanud 18. veebruari 1999. aasta koosoleku märkmete tõenduslikku väärtust asjaolu, et „nende koostaja tõlgendas neid mitu aastat hiljem, tuginedes nende sõnul „kaugele mälestusele““. Tegelikult väitsid apellandid, et neid märkmeid ei selgitanud komisjonile nende koostaja, vaid kõnealuse ettevõtja teised töötajad ilma koostaja mis tahes abita.

152    Üldkohus moonutas seega süstemaatiliselt talle hindamiseks esitatud tõendeid, viidates vahet tegemata faktilistele asjaoludele ja nendega mitteseotud sündmustele, mille mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele ei olnud tõendatud.

–       Euroopa Kohtu hinnang

153    Neljanda väite nende kahe osaga, mida tuleb analüüsida koos, kritiseerivad apellandid Üldkohtu hinnangut tõenditele, millele komisjon tugines, et põhjendada oma järeldust, mille kohaselt 18. veebruaril 1999 aasta koosolek tähistas kõnealuse rikkumise algust.

154    Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus uuris neid tõendeid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–214. Oma analüüsis käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–206 kõigepealt 18. veebruari 1999. aasta koosoleku konteksti. Seejärel uuris Üldkohus punktides 207–214 tõendeid, mis puudutasid täpsemalt seda koosolekut.

155    Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 126, ei ole tõendite hindamine Üldkohtu poolt – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – õigusküsimus, mis sellisena kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele.

156    Kuigi apellandid viitavad selles osas tõendite süstemaatilisele moonutamisele Üldkohtu poolt, viitavad nad vaidlustatud kohtuotsuse punktides 207–214 esitatud Üldkohtu kaalutlustega seoses vaid ühele neist punktidest, nimelt selle kohtuotsuse punktile 210, kus Üldkohus leidis, et 18. veebruari 1999. aasta koosoleku märkmed kinnitavad, et nimetatud märkmete tegemise ajal leppisid sellel koosolekul osalenud ettevõtjad kokku asjaomaste turgude jagamise põhimõttes.

157    Apellandid väidavad ühelt poolt, et selle punkti sõnastus näitab, et Üldkohus tõlgendas 18. veebruari 1999. aasta koosoleku märkmeid lihtsalt varasemate arutelude kinnitusena. Lisaks asjaolule, et seda argumenti ei toeta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 210 esitatud põhjus, ei saa see aga igal juhul tõendada, et Üldkohus on tõendeid moonutanud.

158    Mis puudutab teiselt poolt apellantide argumenti, mille kohaselt nähtub nendest märkmetest selgelt, et 18. veebruari 1999. aasta koosolekul osalenud ettevõtjad ei leppinud kokku tulevaste kokkulepete peamistes tingimustes, siis piisab, kui märkida, et kuigi Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208, et sellel koosolekul arutatud teatud aspektid ei päädinud kokkuleppega, nähtub selle koosoleku märkmetest, et seal osalenud ettevõtjad olid kokku leppinud asjaomaste turgude jagamise põhimõttes. Kuna apellandid ei seadnud seda hinnangut kahtluse alla, on see argument tulemusetu.

159    Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 213, siis isegi kui eeldada, et 18. veebruari 1999. aasta koosoleku märkmeid ei selgitanud komisjonile nende koostaja, ei ole see asjaolu igal juhul aluseks järeldusele, milleni Üldkohus selles küsimuses jõudis, mistõttu tuleb seda argumenti, isegi kui see on põhjendatud, pidada tulemusetuks.

160    Mis puudutab lõpuks metodoloogilist viga, mille Üldkohus väidetavalt tegi, nimelt asjaolu, et Üldkohus ei võtnud arvesse pärast 18. veebruari 1999 aasta koosolekut toimunud arutelusid, vastupidi sellele, mida ta ise märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 213, siis piisab kui mainida, et samas punktis märkis Üldkohus, et selleks et jõuda järeldusele, mille kohaselt kõnealune rikkumine algas 18. veebruari 1999. aasta koosoleku kuupäeval, võttis komisjon arvesse ka asjaomaste ettevõtjate käitumist pärast seda koosolekut.

161    Arvestades, et juba vaidlustatud kohtuotsuse punktides 207–214 esitatud põhjused üksi on sobiv ja piisav alus Üldkohtu otsusele, mille kohaselt oli komisjonil õigus asuda seisukohale, et kõnealune rikkumine algas 18. veebruari 1999. aasta koosoleku kuupäeval, ei saa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–206 selle kohta esitatud Üldkohtu võimalikud vead, isegi kui need on põhjendatud, seda otsust kahtluse alla seada, mistõttu tuleb apellantide selle kohta esitatud argumendid tulemusetuna tagasi lükata.

162    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljanda väite teine ja kolmas osa osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Neljas väiteosa

–       Poolte argumendid

163    Neljanda väite neljandas osas väidavad apellandid sisuliselt, et selle väite teistes osades käsitletud vead ja eelkõige Üldkohtu viide faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis ei mõjuta tema otsust määrata kõnealuse rikkumise alguskuupäevaks 18. veebruari 1999. aasta koosoleku kuupäev, viivad ebajärjekindla põhjenduseni, millega rikutakse Üldkohtu kohustust põhjendada oma otsust ELTL artikli 296 alusel.

–       Euroopa Kohtu hinnang

164    Selle väiteosa kohta piisab, kui märkida, et apellandid ei ole kuidagi täpsustanud väidetavaid ebakõlasid, millele nad selles kontekstis viitavad, mistõttu tuleb tunnistada väide selles osas vastuvõetamatuks. Igal juhul tuleb märkida, et Üldkohus põhjendas oma otsust õiguslikult piisavalt.

165    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Viies väide

 Poolte argumendid

166    Viiendas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 251–254, heidavad apellandid Üldkohtule ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist raskuskoefitsiendi kindlaksmääramisel.

167    Apellandid väidavad, et Üldkohtus väitsid nad, et Aasia tootjad olid seotud Euroopa konfiguratsiooniga sama palju kui Euroopa tootjad. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–253 esitatud Üldkohtu vastus, mille kohaselt apellantide seisukoht, isegi kui eeldada selle tõelevastavust, ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust, et projektide jagamine EMPs oli täiendav asjaolu, mis väärib karistuse määramist täiendava protsendina rikkumise raskuse alusel, ja et Euroopa konfiguratsioon tugevdas EMPs selle konfiguratsiooni A/R põhjustatud konkurentsi kahjustamist, on ilmselgelt vastuoluline.

168    Lisaks, nagu komisjon vaidlusaluses otsuses möönis, sõltus konfiguratsioon A/R kartelli üldisest plaanist ja koduterritooriumi kokkuleppega liitumine tähendas Aasia tootjate jaoks seda, et nad ei esitanud Euroopa projektidele pakkumisi. Järelikult, isegi kui Aasia tootjad ei oleks aktiivselt osalenud projektide jagamises EMPs, oleksid nad sellele kaasa aidanud Euroopa tootjatega võrreldavas ulatuses.

169    Neil asjaoludel oli ebaloogiline ja diskrimineeriv suurendada raskuskoefitsienti 2% apellantide ja teiste Euroopa tootjate osas nende väidetava ainuosaluse tõttu Euroopa konfiguratsioonis. Selle argumendi põhjendatust kinnitab 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon (C‑180/16 P, EU:C:2017:520), mis puudutas kartelli, mille struktuur oli väga sarnane käesolevas asjas käsitletava struktuuriga.

170    Komisjon väidab, et viies väide on vastuvõetamatu, kuna sellega soovitakse saavutada Üldkohtule esitatud tõendite uus hindamine. Teise võimalusena tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Euroopa Kohtu hinnang

171    Kuna viies väide puudutab õigusküsimust, tuleb see lugeda vastuvõetavaks.

172    Sisu osas tuleb märkida, et apellandid piirduvad selles osas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 251–253 esitatud Üldkohtu arutluskäigu kritiseerimisega. Nimetatud kohtuotsuse punktides 256 ja 257 täpsustas Üldkohus aga sisuliselt, et isegi kui eeldada, et komisjon tegi vea seoses Aasia tootjate osalemisega Euroopa konfiguratsioonis, õigustab selline eksimus Aasia tootjate kõrgemat raskuskoefitsienti, kuid ei saa olla aluseks õigusele „ebaseadusliku mittediskrimineeriva kohtlemise kohaldamisele“.

173    Selle hinnanguga ei ole rikutud ühtki õigusnormi. Nimelt tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 108 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgimisel tuleb järgida ka seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt ei või keegi tugineda enda huvides kolmanda isiku kasuks toime pandud õigusnormi rikkumisele.

174    Sellest tuleneb, et viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

175    Kuna nõustuda ei saa ühegi apellantide poolt apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väitega, tuleb jätta apellatsioonkaebus järelikult rahuldamata.

 Kohtukulud

176    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

177    Kuna Prysmian ja PrysmianCS on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud.

178    Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

179    Kuivõrd Pirelli osales Euroopa Kohtu menetluses, tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestades jätta Pirelli kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Prysmian SpA ja Prysmian Cavi e Sistemi Srl-i kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.      Jätta Pirelli & C. SpA kohtukulud tema enda kanda.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: inglise.