Kohtuasi C‑55/18
Federación de Servicios de Comisiones Obreras (CCOO)
versus
Deutsche Bank SAE
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Nacional)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 14. mai 2019. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artiklid 3 ja 5 – Igapäevane ja iganädalane puhkeaeg – Artikkel 6 – Maksimaalne iganädalane tööaeg – Direktiiv 89/391/EMÜ – Töötajate tööohutus ja töötervishoid töökohal – Kohustus luua süsteem, mis võimaldab mõõta iga töötaja igapäevast tööaega
1. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale – Põhiõigus, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2 – Kohustus tõlgendada direktiivi 2003/88 seda õigust arvesse võttes
(ELL artikli 6 lõige 1; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artiklid 3, 5 ja 6)
(vt punktid 30 ja 31)
2. Sotsiaalpoliitika – Töötajate ohutuse ja tervise kaitse – Tööaja korraldus – Õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale – Riigisisesed normid, milles ei ole riigisisese kohtupraktika tõlgenduse kohaselt tööandjatele ette nähtud kohustust luua süsteem, mis võimaldaks mõõta iga töötaja igapäevast tööaega – Lubamatus – Liikmesriikide kohtute kohustused – Kohustus tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 31 lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/88, artiklid 3, 5 ja 6; nõukogu direktiiv 89/391, artikli 4 lõige 1, artikli 11 lõige 3 ja artikli 16 lõige 3)
(vt punktid 47–50, 53–60 ja 69–71 ning resolutsioon)
Kokkuvõte
Liikmesriigid peavad kohustama tööandjaid looma süsteemi, mis võimaldab mõõta igapäevase tööaja kestust
Euroopa Kohtu suurkoda otsustas 14. mai 2019. aasta kohtuotsuses CCOO (C‑55/18) meetmete üle, mida liikmesriigid peavad võtma, et tagada, et järgitakse töötajate õigust maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale, ning konkreetsemalt küsimuse kohta, kas selle õiguse järgimiseks on vaja luua süsteem, mis võimaldab mõõta iga töötaja igapäevase tööaja kestust. Nimetatud kohtuotsuse alus on töötajate ametiühingu ja tööandja vaheline kohtuvaidlus, milles oli arutamisel kohtule esitatud nõue tuvastada ettevõtja kohustus luua süsteem, mis registreeriks selle ettevõtja töötajate igapäevase tööaja ning mis võimaldaks kontrollida esiteks seda, kas peetakse kinni ettenähtud tööajast, ja teiseks seda, kas järgitakse kohustust edastada ametiühingu esindajatele teave iga kuu tehtud ületunnitöö kohta.
Niisuguses kontekstis otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/88(1) artiklitega 3, 5 ja 6 koostoimes harta artikli 31 lõikega 2 ning direktiivi 89/391(2) artikli 4 lõikega 1, artikli 11 lõikega 3 ja artikli 16 lõikega 3 on vastuolus liikmesriigi normid, milles ei ole riigisisese kohtupraktika tõlgenduse kohaselt tööandjatele ette nähtud kohustust luua süsteem, mis võimaldaks mõõta iga töötaja igapäevast tööaega.
Selle kohta märkis Euroopa Kohus esmalt, et direktiivi 2003/88 sätetega on täpsustatud iga töötaja põhiõigust maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja iganädalasele puhkeajale, mis on sõnaselgelt tagatud ka põhiõiguste harta artikli 31 lõikega 2, mistõttu tuleb direktiivi sätteid tõlgendada viidatud harta artiklit arvesse võttes.
Mis seejärel puudutab konkreetsemalt iga töötaja igapäevase tööaja kestuse mõõtmist võimaldava süsteemi loomist, siis leidis Euroopa Kohus, et niisuguse süsteemi puudumise korral ei ole võimalik objektiivselt ja usaldusväärselt välja selgitada tegelikult töötatud töötundide arvu ja nende ajalist jagunemist ega väljaspool tavapärast tööaega täiendavalt töötatud töötundide arvu. Euroopa Kohus asus seisukohale, et neil asjaoludel on töötajatel ülemäära keeruline või praktikas isegi võimatu saavutada see, et järgitakse neile liidu õigusest tulenevaid õigusi, et nad saaksid tegelikult kasutada iganädalase tööaja piirangut ning minimaalset igapäevast ja iganädalast puhkeaega, mis on selles direktiivis ette nähtud.
Nimelt on igapäevase ja iganädalase töötundide arvu objektiivne ja usaldusväärne kindlaksmääramine esmatähtis, et esiteks teha kindlaks, kas direktiivi 2003/88 artikli 16 punktis b või artiklis 19 ette nähtud võrdlusperioodil peeti kinni direktiivi artiklis 6 määratletud maksimaalsest iganädalasest tööajast, mis selle artikli kohaselt hõlmab ka ületunde, ja teiseks, kas minimaalsest igapäevasest ja iganädalasest puhkeajast, mis on määratletud vastavalt direktiivi artiklites 3 ja 5, on igapäevase puhkeaja osas peetud kinni iga 24‑tunnise ajavahemiku vältel ja iganädalase puhkeaja osas sama direktiivi artikli 16 punktis a sätestatud võrdlusperioodil.
Euroopa Kohus järeldas, et arvestades asjaolu, et liikmesriigid peavad võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada direktiivi 2003/88 täieulatusliku toime kindlustamiseks kinnipidamine minimaalsest puhkeajast ja takistada maksimaalse iganädalase tööaja mis tahes ületamist, ei võimalda riigisisesed õigusnormid, mis ei näe ette kohustust kasutada vahendit, mis võimaldaks igapäevase ja iganädalase töötundide arvu objektiivset ja usaldusväärset kindlaksmääramist, tagada põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 2 ja kõnealuses direktiivis tunnustatud õiguste soovitavat toimet, sest see võtab nii tööandjatelt kui ka töötajatelt võimaluse kontrollida, kas neist õigustest on kinni peetud, ja järelikult võib kahjustada direktiivi eesmärki, mis seisneb töötajate ohutuse ja tervise parema kaitse tagamises.
Viimaseks lisas Euroopa Kohus, et tõsiasi, et töötaja võib riigisiseste menetlusnormide kohaselt kasutada muid tõendamisviise, muu hulgas näiteks tunnistaja ütlusi, e‑kirju või väljavõtteid mobiiltelefonist või arvutist, et esitada tõendeid õiguste rikkumise kohta ja tuua sellega kaasa tõendamiskoormise ümberpööramine, eelnevat ei mõjuta. Nimelt asus Euroopa Kohus seisukohale, et niisugused tõendamisviisid ei võimalda objektiivselt ja usaldusväärselt ära näidata töötaja igapäevast ja iganädalast töötatud töötundide arvu. Mis konkreetselt puudutab tunnistaja ütlusi, siis toonitas Euroopa Kohus, et töötaja on töösuhtes nõrgemal positsioonil. Samuti otsustas Euroopa Kohus, et kõnealusele süsteemile, mis võimaldab iga töötaja igapäevase tööaja kestuse mõõtmist, ei saa pakkuda alternatiivi riigisisese õiguse alusel järelevalveorganitele, näiteks tööinspektsioonile antud uurimis- ja sanktsioonipädevuse abil, sest sellise süsteemi puudumine võtab neilt asutustelt endilt tõhusa vahendi, millega pääseda ligi objektiivsetele ja usaldusväärsetele andmetele töötajate poolt igas ettevõttes tegelikult tehtud töö ajalise kestuse kohta – andmetele, mis on vajalikud, et need asutused saaksid täita oma järelevalveülesannet ja vajaduse korral määrata sanktsiooni.
Euroopa Kohus täpsustas veel, et liikmesriikidel on kaalutlusruum, et määrata kindlaks niisuguse süsteemi rakendamise üksikasjalik kord ja eelkõige süsteemi soovitav vorm, arvestades sealjuures võimaluse korral iga konkreetse tegevusvaldkonna erisusi või isegi näiteks teatavate ettevõtjate suurusest tulenevaid erisusi.