Meta Platforms Ireland Ltd, varem Facebook Ireland Ltd, 3. augustil 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda laiendatud koosseisus) 24. mai 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-452/20: Meta Platforms Ireland versus komisjon
(kohtuasi C-496/23 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Meta Platforms Ireland Ltd, varem Facebook Ireland Ltd (esindajad: D. Jowell, KC, Barrister-at-Law D. Bailey, solicitors J. Aitken, D. Das, S. Malhi, R. Haria ja avocat T. Oeyen)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
tühistada komisjoni 4. mai 2020. aasta otsus C(2020) 3013 (final) nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 18 lõike 3 ja artikli 24 lõike 1 punkti d kohaldamise menetluses (juhtum AT.40684 – Facebook Marketplace), mida on muudetud komisjoni 11. detsembri 2020. aasta otsusega C(2020) 9229 (final) (edaspidi „vaidlusalune otsus“);
või teise võimalusena:
saata asi tagasi uueks arutamiseks tühistamishagi esimese ja teise väite osas, et Üldkohus teeks nende suhtes uue otsuse; ja
mõista kõikide menetluste kohtukulud välja komisjonilt ja kohandada kohtukulude kohta vaidlustatud kohtuotsuses tehtud otsust vastavalt apellatsiooniastmes tehtavale lahendile.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant järgmised väited:
Esimese apellatsioonkaebuse väite kohaselt lükkas Üldkohus vääralt tagasi esimese väite ja rikkus õigusnormi, kui ta otsustas punktides 87–108, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87 ja 102 viidatud otsingusõnad olid kooskõlas vajalikkuse põhimõttega määruse nr 1/20031 artikli 18 lõike 1 ja 3 tähenduses. Täpsemalt:
Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92, 93–95, 99 ja 103 otsustades sisuliselt, et vajalikkuse põhimõtet oli järgitud ainult seetõttu, et komisjon võis mõistlikult eeldada, et otsingusõnad – vaadeldes neid abstraktselt ühe tervikuna – võisid tal aidata kindlaks teha, kas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1 nimetatud tegevus aset leidis. Üldkohus ei pidanud üldse (teise võimalusena piisavalt) oluliseks asjaolu, et komisjoni välja valitud põhjendamatult üldisi otsingusõnu kasutati haldaja kõigi ja kogu vaadeldava perioodi dokumentide suhtes, mis tähendab, et sõelale jääb suur hulk dokumente, millel puudub uurimise esemega igasugune seos (ning millest mitu sisaldavad tundlikke isikuandmeid või majanduslikku salajast teavet), olukorras, kus komisjon oli ette teadlik, et tema niisugune lähenemine annab sellise tulemuse;
Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, kuna ta otsustas, et dokumente võib pidada uurimises asjasse puutumatuteks „alles pärast nende otsingusõnade abil hageja andmebaasides otsingute tegemist“. Praktikas tekitab niisugune lähenemine vajalikkuse põhimõtte põhjendamatuks muutumise ohu. Nimelt annab see komisjonile piiritu kaalutlusruumi ning vajalikkuse põhimõte kaotab oma sisu. Õigeks ei saa pidada vajalikkuse (ja proportsionaalsuse) õigusliku nõude tõlgendust, mis lubab asutusel kasutada ilmselgelt liiga üldisi otsingusõnu väga suure hulga dokumentide suhtes, mis annab vastuseks suure hulga asjasse puutumatuid ja salastatud dokumente. Punktis 99 jäeti tähelepanuta ka apellandi esitatud tõendite tegelik sisu ja moonutati neid küsimuses, et komisjon oli ette teadlik asjaolust, et üldiste otsingusõnade mehhaaniline kasutamine annab paratamatult vastuseks suure hulga asjasse puutumatuid dokumente (nagu see ka oli);
Üldkohus rikkus õigusnormi ka punktides 105-106, sest ta keeldus pidamast kontrolliotsustele kohaldatavat õiguslikku alust teabenõuete suhtes asjakohaseks ja lubas komisjonil nõuda välja dokumente ilma, et rakendataks kaitset või filtreid, mis on samaväärsed määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel tehtud kontrollide käigus rakendatutega.
Teise apellatsioonkaebuse väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi ja ei esitanud piisavaid põhjendusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, kui ta järeldas, et „ei oleks asjakohane üldine hinnang sellele, kas komisjon järgis vajalikkuse põhimõtet“.
Kolmanda apellatsioonkaebuse väite kohaselt lükkas Üldkohus vääralt tagasi teise väite ja rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–185, kuna ta otsustas, et komisjon võib välja nõuda dokumente, mis sisaldavad isikuandmeid ja on ka seotud apellandi majandustegevusega, ilma et ta oleks isikuandmeid kaitsnud või filtreerinud.
____________
1 Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).