KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 11. aprillil 2013(1)
Kohtuasi C‑49/12
The Commissioners for Her Majesty’s Revenue & Customs
versus
Sunico ApS,
M&B Holding ApS
ja
Sunil Kumar Harwani
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Østre Landsret (Taani))
Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vaheline kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitlev leping – Lepingu artikkel 6 – Taani kohtute õigus esitada eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 1 lõige 1 – Tsiviil- ja kaubandusasjade mõiste – Ametiasutuse hagi – Kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes osales maksudest kõrvalehoidumises, olemata ise maksukohustuslane
I. Sissejuhatus
1. Käesolevas asjas esitatud eelotsusetaotlus käsitleb määruse (EÜ) nr 44/2001(2) (edaspidi „Brüsseli I määrus”) artikli 1 lõikes 1 sätestatud mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad”. Küsimus on nimelt selles, kas liikmesriigi ametiasutuse poolt füüsiliste isikute ja eraõiguslike ettevõtjate vastu esitatud hagi kahju hüvitamise nõudes, mis põhineb nende isikute ja ettevõtjate osalemisel maksupettuses, puudutab „tsiviil- ja kaubandusasja”. See küsimus kerkib seoses probleemiga, kas Ühendkuningriigi kohtus eelnimetatud hagi kohta tehtavat otsust tuleb tunnustada Taanis.
2. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb selles, et Brüsseli I määrus ei ole Taanis vahetult kohaldatav,(3) vaid on Euroopa Liidu ja Taani Kuningriigi vahel sõlmitud rahvusvahelise paralleelse lepingu(4) osa. Eelotsusetaotlus annab seega Euroopa Kohtule (esimest korda) võimaluse tõlgendada viidatud paralleelset lepingut, kusjuures peale selle kerkib esmalt küsimus Taani kohtu õiguse kohta esitada eelotsusetaotlus.
II. Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3. Käesolevas kohtuasjas moodustab liidu õiguse raamistiku Brüsseli I määruse Taanis kohaldamiseks sõlmitud paralleelne leping,(5) mille lahutamatu osa kõnealune määrus omakorda on.
1. Paralleelne leping
4. Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva lepingu(6) artikli 1 lõike 1 kohaselt on viidatud lepingu eesmärk „kohaldada Brüsseli I määrust ja selle rakendusmeetmeid ühenduse ja Taani vahelistele suhetele vastavalt käesoleva lepingu artikli 2 lõikele 1”.
5. Artikkel 2 „Kohtualluvus ja kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevale lepingule lisatud ja käesoleva lepingu osa moodustava Brüsseli I määruse sätteid koos määruse artikli 74 lõike 2 kohaselt vastu võetud rakendusmeetmetega ja Taani poolt vastavalt käesoleva lepingu artiklile 4 rakendatud rakendusmeetmetega, mis on vastu võetud pärast käesoleva lepingu jõustumist, ning määruse artikli 74 lõike 1 kohaselt vastu võetud meetmetega kohaldatakse rahvusvahelise õiguse alusel ühenduse ja Taani vahelistele suhetele.
2. Käesoleva lepingu raames muudetakse nimetatud määruse sätete kohaldamist siiski järgmiselt:
a) Artikli 1 lõiget 3 ei kohaldata.
[…]”
6. Lepingu artikkel 6 „Euroopa Ühenduste Kohtu pädevus lepingu tõlgendamisel” sätestab järgmist:
„1. Kui poolelioleva kohtuasja läbivaatamisel Taani kohtus tõstatatakse küsimus käesoleva lepingu kehtivuse või tõlgendamise kohta, taotleb see kohus Euroopa Kohtult sellekohast otsust juhul, kui teise liikmesriigi kohus oleks samadel asjaoludel kohustatud seda tegema seoses käesoleva lepingu artikli 2 lõikes 1 nimetatud Brüsseli I määruse ja selle rakendusmeetmetega.
[…]
6. Kui Euroopa Ühenduse asutamislepingu Euroopa Kohtu otsuseid puudutavaid sätteid muudetakse selliselt, et need toovad kaasa tagajärgi Brüsseli I määrusega seotud otsustele, võib Taani teavitada komisjoni oma otsusest neid muudatusi käesoleva lepingu suhtes mitte kohaldada. Teavitamine toimub kas muudatuste jõustumisel või sellele järgneva 60 päeva jooksul.
Sellisel juhul loetakse käesolev leping lõppenuks. Leping lõpeb kolme kuu möödumisel teavitamisest.
[…]”
2. Brüsseli I määrus
7. Brüsseli I määruse põhjenduse 2 kohaselt on selle määruse eesmärgiks „[ühtlustada] eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsusta[da] vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.”
8. Põhjendused 6 ja 7 on sõnastatud järgmiselt:
„(6) Selleks et saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks liidu õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav.
(7) Käesoleva määruse reguleerimisala peab hõlmama kõiki peamisi tsiviil‑ ja kaubandusasju peale teatavate selgelt määratletud asjade.”
9. Põhjendus 19 käsitleb Brüsseli konventsiooni(7) ja Brüsseli I määruse vahelist seost ning on sõnastatud järgmiselt.
„Tuleks tagada Brüsseli konventsiooni ja käesoleva määruse vaheline järjepidevus ning selleks tuleks ette näha üleminekusätted. Järjepidevust on vaja ka Euroopa Ühenduste Kohtu tõlgendustes Brüsseli konventsiooni kohta […].”
10. Artiklis 1 on määruse reguleerimisala määratletud järgmiselt:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.
[…]
3. Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab mõiste „liikmesriik” kõiki liikmesriike peale Taani.”
Taani õigus
11. Lov om rettens pleje (Taani õigusasutuste seadus, edaspidi „Retsplejelov”) § 634 sätestab muu hulgas järgmist:
„1. Võlausaldaja peab ühe nädala jooksul pärast vara arestimist algatama menetluse seoses nõudega, mille tagamiseks vara arestiti, välja arvatud juhul, kui võlgnik loobub vaidlustamisest arestimise ajal või pärast seda. Selle menetluse raames esitab võlausaldaja ka eraldi nõude vara arestimise kinnitamiseks.
[…]
5. Kui asjaomase nõude menetlemine on pooleli välisriigi kohtus, kelle otsus on eeldatavasti Taanis siduv, peatatakse lõike 1 alusel algatatud menetlus seni, kuni välisriigi menetluses on tehtud lõplik kohtuotsus. Kohus võib siiski kohe lahendada vara arestimise määruse kinnitamise küsimuse.”
III. Asjaolud ja eelotsuse küsimus
12. Østre Landsretis(8) (edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) poolelioleva menetluse hageja on The Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs (edaspidi „HMRC”), Ühendkuningriigi maksuamet. HMRC esitas hagiavalduse Taanis asutatud äriühingute Sunico ApS, Sunico Holdings ApS ja M&B Holding ApS(9) vastu ning kahe füüsilise isiku vastu, kelle elukoht on Taanis.
13. Menetluse ese on nõue maksta kahjuhüvitist (ingl k claim for damages) summas 40 391 100,01 Suurbritannia naelsterlingit põhjendusel, et hageja arvates osalesid kostjad ettevõtmises, mis Inglise õiguse kohaselt on kvalifitseeritav kui kuritegelik kokkulepe pettuse toimepanemiseks (ingl k tortious conspiracy to defraud), jättes hagejale maksmata tasumisele kuuluva käibemaksu 719 juhul, mil kaubad müüdi Ühendkuningriigi ettevõtjaid hõlmavas tehinguahelas ja üks tehinguahelas osalenud Ühendkuningriigi ettevõtja jättis hagejale tasumisele kuuluva käibemaksu maksmata.(10)
14. HMRC esitas seetõttu 17. mail 2010 esmalt High Court of Justice’ile (Ühendkuningriik) hagiavalduse, nõudes tekkinud kahju hüvitamist. Selle menetluse kostjad on eespool nimetatud isikud,(11) kes ei ole Ühendkuningriigis käibemaksukohustuslased. HMRC ei esitanud ühtegi nõuet tehinguahelates osalenud ettevõtjate vastu, kes eksportisid kaubad Ühendkuningriigist ja kellele käibemaks tagastati. Kahjuhüvitisnõude õiguslik alus on see osa lepinguvälist kahju (ingl k tort) reguleerivast Inglise õigusest, mis käsitleb kuritegelikku kokkulepet õigusvastaste vahendite kasutamiseks (ingl k unlawful means conspiracy). Eelotsusetaotluse esitamise ajal oli menetlus High Court of Justice’is pooleli. Pooled on üksmeelel selles, et asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi High Court of Justice’ile.
15. Enne menetluse algatamist Taanis küsis HMRC Taani maksuhaldurilt kostjate kohta teavet, mille Taani maksuamet talle ka edastas vastavalt nõukogu 7. oktoobri 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 1798/2003 halduskoostöö kohta käibemaksu valdkonnas.(12)
16. Hageja taotles seejärel oma kahjuhüvitisnõude tagamiseks Fogedret i Københavnilt(13) kostjate vara arestimist. Arestimine otsustati 18. mai 2010. aasta määrusega, mida ei muudetud ka kostjate määruskaebuse alusel Østre Landsreti 2. juuli 2010. aasta määrusega.
17. HMRC esitas Retsplejelovi § 634 lõike 1 alusel ühenädalase tähtaja jooksul 25. mail 2010 Københavns Byretile(14) tagatud nõude ulatuses kostjate vastu hagiavalduse, milles nõudis kostjatelt endiselt 40 391 100,01 Suurbritannia naelsterlingi suuruse summa tasumist. Københavns Byret saatis kohtuasja 8. septembri 2010. aasta määrusega edasi Østre Landsretile, kes peab tegema otsuse tasumise nõude ja kostjate vara arestimise õiguspärasuse kohta.
18. Ajal, mil asjaomane eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse, oli pooleli kaks asjaomase kahju hüvitamise nõude menetlust: üks High Court of Justice’is Ühendkuningriigis ja teine Østre Landsretis Taanis.
19. Kõnealust olukorda reguleerib Retsplejelovi § 634 lõige 5, mis näeb ette, et § 634 lõike 1 alusel algatatud menetlus, käesolevas asjas Østre Landsreti menetlus, tuleb peatada, kui välismaa kohtus on pooleli menetlus, milles tehtav otsus võib olla Taanis siduv.
20. Østre Landsret leidis, et on asjakohane eelnevalt selgitada, kas tema menetluses oleva kohtuasja menetlemine tuleb Retsplejelovi § 634 lõike 5 alusel peatada, kuni jõustub High Court of Justice’i otsus. Menetlus tuleb peatada, kui High Court of Justice’i otsus oleks Taanis siduv. Küsimusele tuleb vastata jaatavalt juhul, kui Ühendkuningriigis toimuv menetlus kuulub Brüsseli I määruse kohaldamisalasse. Taani autonoomsete õigusnormide kohaselt aga High Court of Justice’i otsust ilmselt ei tunnustata.
21. Eeltoodu põhjal peatas Østre Landsret menetluse 18. jaanuari 2012. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. veebruaril 2012, ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et määruse kohaldamisalasse kuulub asi, milles liikmesriigi ametiasutused esitavad ettevõtjate ja füüsiliste isikute vastu, kelle asukoht või elukoht on teises liikmesriigis, kahjuhüvitisnõude, mis põhineb – esimese liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel esitatud – väitel, et esines kuritegelik kokkulepe pettuse toimepanemiseks, mis seisnes esimeses liikmesriigis tasumisele kuuluva käibemaksu tasumata jätmises?”
22. Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikke ja suulisi seisukohti Sunico ApS, Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon. Šveitsi Konföderatsiooni valitsus osales ainult menetluse kirjalikus osas.
IV. Õiguslik hinnang
Õigus esitada eelotsusetaotlus
23. Kuna Brüsseli I määrus on Taani suhtes kohaldatav ainult kui rahvusvahelise paralleelse lepingu osa,(15) siis võib kahelda, kas Østre Landsretil on õigus eelotsusetaotlust esitada. Kõnealune leping kui liidu sõlmitud leping moodustab liidu õiguskorra lahutamatu osa ning võib seega olla eelotsusetaotluse esemeks ELTL artikli 267 tähenduses.(16) Võttes arvesse Taani eristaatust(17) seoses vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga, kuhu kuulub ka õigusalane koostöö,(18) tuleb Taani kohtute eelotsusetaotluse esitamise pädevuse puhul siiski järgida paralleelse lepingu artiklit 6.
24. Paralleelse lepingu artikli 6 lõige 1 sätestab, et Taani kohus esitab pooleliolevas kohtuasjas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse lepingu kehtivust või tõlgendamist puudutavates küsimustes juhul, „kui teise liikmesriigi kohus oleks samadel asjaoludel kohustatud seda tegema seoses […] Brüsseli I määruse[ga] […].”
25. ELTL artikli 267 kolmanda lõigu kohaselt peab Euroopa Kohtule esitama eelotsusetaotluse ainult see liikmesriigi kohus, mille otsuste peale ei saa edasi kaevata. Lepingu tõlgendamise küsimuses tuleb seega igal juhul taotleda eelotsust(19) ja Taani kõrgeima astme kohus on mõistagi pädev seda taotlema.
26. Østre Landsret vastas Euroopa Kohtu päringu peale, et ta ei ole kinnitamisnõude (Justifikationssage)(20) menetluses kõrgeima astme kohus. Selles menetluses on võimalik esitada Højesteretile kassatsioonkaebus. See vastus ei too käesolevas asjas siiski lahendust. Kõrgeima astme kohtuks liigitamine oleneb nimelt konkreetsest menetluslikust olukorrast.(21) Seetõttu ei ole määrava tähtsusega, kas osutub võimalikuks esitada kaebus Østre Landsreti otsuse peale kinnitamisnõude menetlemise raames, see tähendab kahjuhüvitisnõuet käsitleva otsuse peale. Pigem on oluline, kas on võimalik kaevata otsuse peale peatada menetlus Retsplejelovi § 634 lõike 5 alusel, kuni High Court of Justice on teinud lõpliku kohtuotsuse.
27. Samas ei muuda igasuguse menetlustoimingu tegemine otsusega, mille peale ei saa edasi kaevata, kohut veel kõrgeima astme kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses. Vaheotsus, mis ei kuulu edasikaebamisele, peab pigem lõpetama iseseisva menetluse või menetluse etapi ja eelotsuse küsimus peab puudutama nimelt seda menetlust või menetluse etappi.(22) Käesoleval juhul see nii ka on.
28. Menetluse peatamise otsus lõpetab teatava menetlusetapi. Peale selle võib see otsus tingida olukorra, kus Østre Landsret ei teegi kinnitamisnõude menetlemise raames sisulist otsust. Menetluse peatamise otsus oleneb ka Euroopa Kohtu vastusest eelotsuse küsimusele. Lõpuks on selline käsitlus kooskõlas ka Brüsseli I määruse eesmärgiga takistada vastuoluliste kohtuotsuste tegemist eri liikmesriikides. Kõrgeima astme kohtu kindlakstegemisel tuleb seega lähtuda Østre Landsreti menetluse peatamise otsusest.(23)
29. Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe põhjal ei ole võimalik lõplikult sedastada, kas Østre Landsret teeb seoses menetluse peatamisega lõpliku määruse, mida ei saa enam vaidlustada, ja on seetõttu kõrgeima astme kohus. Niivõrd kui käesoleval juhul on võimalik Taani menetlusõigust hinnata, näib, et Retsplejelovi § 392 lõige 2 võimaldab Østre Landsreti menetluse peatamise otsuse peale esitada Højesteretile edasikaebuse (Kære) ainult Processbevilningsævneti (loakogu) loal. Kõrgeima astme kohtu väljaselgitamise seisukohast on seega käesoleval juhul määrava tähtsusega see, kas Processbevilningsævnet omakorda on või ei ole kohus ELTL artikli 267 tähenduses.(24) Seda ei ole puuduliku teabe tõttu võimalik käesoleval juhul hinnata.
30. Isegi juhul kui Østre Landsret ei tee otsust kõrgeima astme kohtuna, ei oleks käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitamine vastuolus paralleelse lepingu artikli 6 lõikega 1, nagu ilmneb viidatud sätte taustast, samuti nimetatud lepingu sõnastusest ja eesmärgist.
31. Artikli 6 lõike 1 taust oli lepingu(25) jõustumise hetkel kehtinud õiguslik olukord. Tsiviil‑ ja kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd ja selles valdkonnas võetavaid meetmeid, sealhulgas ka Brüsseli I määrust puudutavates küsimustes esitatud eelotsusetaotlustega seoses sisaldas EÜ artikkel 68 erisätet Euroopa Kohtu pädevuse kohta otsuse tegemisel. Erinevalt EÜ artiklist 234 sätestas viidatud artikkel ainult kõrgeima astme kohtu õiguse taotleda eelotsust. Selleks et paralleelse lepingu tõlgendamiseks saaks esitada eelotsusetaotluse samal viisil, nagu seda said teha teised liikmesriigid Brüssel I määruse tõlgendamise kohta, pidid lepingu artikli 6 lõiked 1 ja 3 andma Euroopa Kohtule sama suure pädevuse nagu varasem EÜ artikkel 68.(26) Sel ajal aga ei olnud Taani madalama astme kohtutel paralleelse lepingu tõlgendamise küsimustes eelotsusetaotluse esitamise õigust.
32. Lissaboni lepingu jõustumisega jäeti EÜ artikkel 68 sealt täielikult välja, nii võivad nüüd ka madalama astme kohtud esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi, mis puudutavad tsiviilasjades tehtavat õigusalast koostööd. Nagu õigustatult märgivad HMRC Østre Landsreti menetluses ja komisjon Euroopa Kohtu menetluses, kehtib see muudatus ka paralleelse lepingu puhul.
33. EÜ artikli 68 väljajätmine ei mõjuta põhimõtteliselt automaatselt paralleelset lepingut, sest seda kui rahvusvahelist lepingut võib muuta ainult lepinguosaliste kokkuleppe alusel.(27) Paralleelse lepingu artikli 6 lõige 6 sätestab aga, et kui Euroopa Ühenduse asutamislepingu Euroopa Kohtu otsuseid puudutavaid sätteid muudetakse nii, et need toovad kaasa tagajärgi Brüsseli I määrusega seotud otsustele, siis kuuluvad need muudatused kohaldamisele ka Taanis, kui Taani ei ole 60 päeva jooksul pärast asjaomase muudatuse jõustumist teatanud komisjonile, et ta neid ei kohalda.
34. Taani komisjonile vastavat teadet saatnud ei ole.(28) Seega on EÜ artikli 68 väljajätmine oluline ka Taani kohtu eelotsusetaotluse esitamise õiguse seisukohalt ja toob kaasa olukorra, kus eelotsusetaotluse esitamise õiguse laienedes madalama astme kohtutele võivad Taani kohtud esitada eelotsuse küsimusi ka paralleelse lepingu tõlgendamise kohta.
35. Paralleelse lepingu artikli 6 lõike 1 sõnastus näeb küll ette ainult Taani ja teiste liikmesriikide kohtute eelotsusetaotluse esitamise õiguse paralleelsuse (vt artikli 6 lõike 1 lõpuosa „oleks samadel asjaoludel kohustatud seda tegema”). Artikli 6 lõike 6 kohandamisklausli eesmärk ei ole siiski ainult järgida muutusi teiste liikmesriikide kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustuses, vaid ka laiendada Lissaboni lepinguga eelotsusetaotluse esitamise õigust madalama astme kohtutele. Paralleelne leping peab nimelt andma Euroopa Kohtule sama suure pädevuse nii Taani kui ka teiste liikmesriikide kohtute suhtes, tagades Brüsseli I määruse ühtse kohaldamise ja tõlgendamise kõigis liikmesriikides. Paralleelsuse nõue tuleneb ka paralleelse lepingu preambulast.(29)
36. Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni lähtus kõnealune säte Taani kohtute eelotsusetaotluse esitamise kohustuse regulatsioonist. Toona ei olnud vajalik sätestada eelotsusetaotluse esitamise õigust, sest EÜ leping ei näinud asjaomast õigust madalama astme kohtutele ette. Nagu komisjon õigustatult märkis, on alates Lissaboni lepingu jõustumisest ka Taani madalama astme kohtutel õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimusi paralleelse lepingu tõlgendamise kohta.
37. Østre Landsreti eelotsuse küsimus on seega vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuse analüüs
38. Østre Landsret soovib oma küsimusega teada saada, kas High Court of Justice’is pooleliolev menetlus on tsiviil- ja kaubandusasi Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses ning kas Brüsseli I määrus on paralleelse lepingu osana selle kohtuasja suhtes kohaldatav.
39. Probleem on selles, et ametiasutus on esitanud füüsiliste isikute ja eraõiguslike äriühingute vastu hagi, milles ta nõuab Ühendkuningriigile maksupettusest tekkinud kahju hüvitamist. Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 1 teine lause sätestab sõnaselgelt, et maksuasjad ja avalik-õiguslikud vaidlused ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse.
40. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad” tõlgendada liidu õiguse autonoomse mõistena, seejuures tuleb tugineda ühelt poolt Brüsseli I määruse eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt kõikidest siseriiklikest õigussüsteemidest tulenevatele üldpõhimõtetele.(30) Osaliselt käsitles kõnealune kohtupraktika tõepoolest veel Brüsseli konventsiooni tõlgendust.(31) Kuna liikmesriikidevahelistes suhetes asendab Brüsseli I määrus Brüsseli konventsiooni,(32) siis kehtivad selle konventsiooni kohta antud Euroopa Kohtu tõlgendused ka selle määruse kohta, kui määruse ja Brüsseli konventsiooni sätteid saab pidada samaväärseteks.(33) Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 1 puhul on see nii, sest viidatud sätte paigutus on sama, mis Brüsseli konventsiooni artikli 1 lõike 1 puhul, ning see täidab sama ülesannet. Liiatigi on nendel sätetel sama sõnastus.(34) Lõpuks ilmneb Brüsseli I määruse põhjendusest 19, et tuleb tagada Brüsseli konventsiooni ja kõnealuse määruse vaheline järjepidevus.(35) Seega saab tugineda Brüsseli konventsiooni käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale.
41. Viidatud kohtupraktika kohaselt ei pruugi kohtuotsused jääda pooltevaheliste õigussuhete laadist või vaidluse esemest tulenevalt Brüsseli I määruse kohaldamisalasse.(36) Selleks et tuvastada, kas menetlus käsitleb tsiviil- ja kaubandusasja, tuleb kindlaks teha pooltevaheline õigussuhe ning analüüsida esitatud hagi alust ja selle menetlemise korda.(37) Käesolevas asjas toob see kaasa selle, et Brüsseli I määruse kohaldamisala on avatud, sest pooltevaheline õigussuhe ja kohtuvaidluse ese on tsiviilõiguslikku laadi.
1. Õigussuhte iseloom
42. High Court of Justice’i menetluse üks pool on ametiasutus. See tõsiasi üksi ei välista automaatselt Brüsseli I määruse kohaldamist. Nimetatud määruse kohaldamisalasse võivad põhimõtteliselt kuuluda ka ametiasutuste ja eraõiguslike isikute vahelised vaidlused.(38) Eelkõige on tähtis see, kas ametiasutus osaleb konkreetses kohtuasjas avalikku võimu teostajana,(39) aga High Court of Justice’i menetluses see nii ei ole.
43. Kõigepealt ei ole selles menetluses ametiasutuse vastaspooleks ehk kostjaks mitte maksumaksja, vaid kolmas isik. Peale selle on Sunico ApS ja teiste kostjate asu- või elukoht Taanis, mistõttu nad ei ole Ühendkuningriigis käibemaksukohustuslased, seega ei esine kostjate ja HMRC vahel otsest avalik-õiguslikku alluvussuhet.
44. Komisjon ja Ühendkuningriik märgivad lisaks, et konkreetses kohtuvaidluses ei ole HMRC-l volitusi, mis oleksid laiemad kui need, mis tulenevad eraõiguslike isikute vahelistele suhetele kohaldatavatest õigusnormidest.(40) Pigem on HMRC ja kostjad kui kaks eraõiguslikku isikut. Mõlema suhtes kehtivad samad menetlusnormid ja menetlus toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule. HMRC ei saa eelkõige erinevalt avaliku võimu teostamise olukordadest ise oma nõude kohta otsust teha ega seda täitma asuda – mis oleks eelkõige maksuõiguses tavapärane –, vaid ta peab nõude rahuldamiseks pöörduma kohtusse.
45. Probleem võib siiski olla selles, et HMRC küsis enne vara arestimise taotlemist Taanis määruse nr 1798/2003(41) alusel Taani ametiasutustelt teavet kostjate kohta. Teabenõue on eraõiguslikust isikust hagejale kättesaamatu vahend. Euroopa Kohtule esitatud teabest ei ilmne siiski, kas või kuivõrd omab kõnealune teabenõue tähtsust ka High Court of Justice’is pooleliolevas menetluses. Juhul kui siseriikliku menetlusõigusega oleks kooskõlas see, et HMRC kasutab ametiasutusena saadud teavet ja tõendeid High Court of Justice’i menetluses, siis ei ole HMRC positsioon kostjate vastaspoolena samasugune nagu eraõiguslikul isikul. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas ja kuivõrd see nii on.
2. Kohtuasja ese
46. Ka kohtuasja esemest tulenevalt ei ole see välistatud Brüsseli I määruse kohaldamisalast. Euroopa Kohus märkis juba varasemates kohtuasjades Rüffer ja Lechouritou,(42) et kohtuvaidluse eseme hindamisel on määrava tähtsusega konkreetse nõudega seotud asjaolud. Tsiviil- ja kaubandusasjaga ei ole tegemist vaid siis, kui haginõude aluseks on avaliku võimu teostamine.(43) Selleks ei piisa mis tahes seosest avaliku võimu teostamisega. Euroopa Kohtu praktikast nähtub,(44) et eelkõige peab nõude aluseks olev konkreetne toiming kujutama endast avaliku võimu teostamist.
47. Kohtuasjas Rüffer nõudis hageja kulutuste hüvitamist, mida ta kandis avaliku võimu teostamise kohustust täites,(45) kohtuasjas Lechouritou tekkis kahju otseselt riigi tegevuse tõttu avaliku võimu kandjana.(46) Mõlemal juhul eitas Euroopa Kohus tsiviilõigusliku vaidluse olemasolu, sest nõude aluseks olnud tegevus seondus avaliku võimu teostamisega.
48. Käesoleval juhul on olukord aga teistsugune. Vaidluse aluseks olev asjaolu on kostjate poolt väidetavalt toimepandud pettus, mistõttu tekkis riigil õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Kõnealune õigus just nimelt ei tekkinud tal avaliku võimu teostamise käigus. See on pigem õigushüve väidetava rikkumise tulemus, kusjuures rikkumise toimepanijad on kostjad ja ohver võiks olla põhimõtteliselt igaüks. Õigushüve rikkumise läbi kahju kannatamine ei ole avaliku võimu teostamisele loomuomane.
49. Seos avaliku võimu teostamisega võiks siiski tuleneda sellest, et tekkinud kahju alus on maksunõue ja seega ühtlasi avalik-õiguslik suhe, mis määrab ka nõude suuruse. Kahju hüvitamise nõude summa vastab nimelt tasumata jäänud käibemaksu summale. Selleks et teha kindlaks, kas tegemist on tsiviil- ja kaubandusasjaga, on siiski oluline konkreetse kohtuasja ese,(47) mitte aga selle taust.
50. See peab seda enam paika, et käesolevas asjas on mõlema nõude vaheline seos pelgalt faktilist laadi ja puudutab üksnes kahju suurust. Ühendkuningriigi valitsus vastas kohtuistungil esitatud küsimustele nimelt, et kui kostjad hüvitavad tekkinud kahju, siis ei mõjuta see maksukohustuslase vastu esitatud nõuet. Maksunõue jääb ka kahjuhüvitise maksmise korral püsima ja seda võib endiselt sisse nõuda. Sellest järeldub, et esitatud nõude eesmärk ei ole niivõrd asendada tasumata jäänud maksu, kui kõrvaldada õigushüve rikkumine.
51. Niisiis ei ole võimalik lähtuda ka käibemaksu tasumise ja kahju hüvitamise nõude vahelisest aktsessoorsusest, nagu kohtuasjas TIARD(48) esines käenduse ja tagatud nõude vahelise suhte puhul. Isegi õiguslikult aktsessoorse nõude puhul liigitas Euroopa Kohus käendajate vastu esitatud nõude tsiviilõiguslikuks nõudeks, kuigi põhinõue oli oma olemuselt avalik-õiguslik.(49) Kui niisugune liigitus on põhjendatud juba olukorras, kus esitatud nõue on õiguslikult aktsessoorne avalik-õigusliku nõude suhtes, siis peab samasugusest liigitusest kindlasti lähtuma ka käesoleval juhul.
52. Nõude õiguslikku alust ja hagi menetlemist silmas pidades ei kehti HMRC suhtes eraõiguslikest isikutest erinev kord,(50) High Court of Justice’i menetlus ei käsitle seega avaliku võimu teostamisega seotud kohtuvaidlust, vaid tsiviil- ja kaubandusasja Brüsseli I määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses.
V. Ettepanek
53. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et määruse kohaldamisalasse kuulub asi, milles liikmesriigi ametiasutused esitavad ettevõtjate ja füüsiliste isikute vastu, kelle asukoht või elukoht on teises liikmesriigis, kahjuhüvitisnõude, mis põhineb – esimese liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel esitatud – väitel, et esines kuritegelik kokkulepe pettuse toimepanemiseks, mis seisnes esimeses liikmesriigis tasumisele kuuluva käibemaksu tasumata jätmises.