ÜLDKOHTU MÄÄRUS (kuues koda)
16. september 2015(*)
REACH – Tasu aine registreerimise eest – Vähendatud tasumäärad mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks – Viga ettevõtja suuruse deklareerimisel – Haldustasu määramise otsus – Soovitus 2003/361/EÜ – Ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu hagi
Kohtuasjas T‑89/13,
Calestep, SL, asukoht Estepa (Hispaania), esindaja: advokaat E. Cabezas Mateos,
hageja,
versus
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä, A. Iber ja C. Schultheiss, keda abistas advokaat C. Garcia Molyneux,
kostja,
mille ese on nõue tühistada Euroopa Kemikaaliameti (edaspidi „kemikaaliamet”) 21. detsembri 2012. aasta otsus SME (2012) 4028, milles tuvastati, et hageja ei vasta väikeettevõtjatele ette nähtud vähendatud tasu tingimustele ja kohustati teda maksma haldustasu,
ÜLDKOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president S. Frimodt Nielsen, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja) ja A. M. Collins,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Hageja Calestep, SL taotles 29. novembril 2010 kahe aine registreerimist, tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet ning muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93, komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1).
2 Registreerimismenetluse käigus märkis hageja, et ta on väikeettevõtja komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta tähenduses (ELT L 124, lk 36). See avaldus võimaldas tal vähendada määruse nr 1907/2006 artikli 6 lõikes 4 ette nähtud tasu, mida tuleb maksta registreerimistaotluse esitamisel. Kooskõlas sama määruse artikli 74 lõikega 1 on tasu kindlaks määratud komisjoni 16. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 340/2008 Euroopa Kemikaaliametile vastavalt määrusele nr 1907/2006 makstavate tasude kohta (ELT L 107, lk 6). Määruse nr 340/2008 I lisas on sätestatud tasud määruse nr 1907/2006 artikli 6 alusel esitatud registreerimistaotluste eest ja vähendatud tasumäärad mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Ühtlasi on määruse nr 340/2008 artikli 13 lõikes 4 ette nähtud, et kui füüsiline või juriidiline isik, kes väidab, et tal on õigus vähendatud tasumäärale või tasu maksmisest vabastamisele, ei suuda tõendada oma õigust niisugusele vähendatud määrale või vabastamisele, nõuab kemikaaliamet tasu ning haldustasu maksmist täies ulatuses. Selle kohta võttis kemikaaliameti juhatus 12. novembril 2010 vastu otsuse MB/D/29/2010 teenuseliikide kohta, mille eest tasu võetakse (edaspidi „otsus MB/D/29/2010”). Otsuse MB/D/29/2010 käesoleva kohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 2 ja tabelis 1 on märgitud, et määruse nr 340/2008 artikli 13 lõikes 4 nimetatud haldustasu on suurettevõtjale 20 700 eurot, keskmise suurusega ettevõtjale 14 500 eurot, väikeettevõtjale 8300 eurot ja mikroettevõtjale 2070 eurot.
3 29. novembril 2010 väljastas kemikaaliamet kaks arvet (nr 10024188 ja 10024196), mõlemad summas 9300 eurot. See summa vastas tasule, mida määruse nr 340/2008 asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni I lisa alusel nõutakse väikeettevõtjalt ühise registreerimistaotluse puhul ainete eest koguses üle 1000 tonni.
4 28. veebruaril 2011 palus kemikaaliamet hagejal esitada teatavad dokumendid, et kontrollida tema avaldust väikeettevõtjaks olemise kohta.
5 21. detsembril 2012 pärast dokumentide ja e‑kirjade vahetamist, koostas kemikaaliamet hageja kohta otsuse SME (2012) 4028, milles tuvastas, et hageja ei vasta väikeettevõtjatele ette nähtud vähendatud tasu tingimustele, ning kohustas teda maksma haldustasu (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Selle otsusega teatas kemikaaliamet hagejale, et Calestep, SL‑i tuleb pidada suurettevõtjaks ja et hagejale saadetakse arve, mis katab algselt makstud tasu ja lõpliku maksmisele kuuluva tasu vahe, ning 14 500 euro suurune arve vastava haldustasu maksmiseks.
6 Vaidlustatud otsus rakendamiseks väljastas kemikaaliamet 23. jaanuaril ja 8. veebruaril 2013 kolm arvet vastavalt summas 6975 eurot, 6975 eurot ja 14 500 eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
7 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2003.
8 Hageja esitas 19. veebruaril 2013 ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palus peatada 23. jaanuari ja 8. veebruari 2013. aasta arvete tasumise kohustuse täitmise.
9 Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik jättis selle taotluse 11. märtsi 2013. aasta määrusega kohtuasjas T‑89/13 R: Calestep vs. Euroopa Kemikaaliamet (EU:T:2013:123) rahuldamata ning kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.
10 Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja‑kohtunik nüüd kuuenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi 27. septembril 2013 sellele kojale.
11 9. jaanuaril 2015 paluti pooltel Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames esitada oma märkused 2. oktoobri 2014. aasta otsuse kohtuasjas T‑177/12: Spraylat vs. Euroopa Kemikaaliamet (EKL, EU:T:2014:849) võimaliku asjakohasuse kohta käesolevas kohtuasjas ning vastata ühele küsimusele. Pooled täitsid selle nõude ette nähtud tähtaja jooksul.
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja kemikaaliametilt.
13 Kemikaaliamet palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– teise võimalusena jätta hagi rahuldamata ja jätta vaidlustatud otsus kehtima;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
14 Vastavalt kodukorra artiklile 126 võib Üldkohus juhul, kui hagi on ilmselgelt põhjendamatu, ilma menetlust jätkamata lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.
15 Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ning otsustab asja lahendada ilma menetlust jätkamata.
Üldkohtu pädevus
16 Kuigi pooled ei ole Üldkohtu pädevust vaidlustanud, peab Üldkohus vajalikuks võtta seisukoht oma pädevuse suhtes käesoleva tühistamishagi lahendamiseks. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et kuivõrd Üldkohtu pädevus on avalikul huvil põhinev küsimus, siis võib ta seda omal algatusel analüüsida (vt kohtuotsus, 15. märts 2005, GEF vs. komisjon, T‑29/02, EKL, EU:T:2005:99, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Määruse nr 1907/2006 artikli 94 lõikes 1 on sätestatud, et „[Üldkohtule] ja Euroopa Kohtule võib esitada hagi vastavalt [ELTL] artiklile 263, et vaidlustada apellatsiooninõukogu otsus või ameti otsus, kui puudub [kemikaaliameti] apellatsiooninõukogule edasikaebuse esitamise õigus”.
18 Selles küsimuses on määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 ette nähtud, et apellatsiooninõukogule võib „[e]dasi […] kaevata [kemikaali]ameti poolt vastavalt artiklile 9 ja 20, artikli 27 lõikele 6, artikli 30 lõigetele 2 ja 3 ning artiklile 51 vastu võetud otsuseid”.
19 Vaidlustatud otsus ei ole aga vastu võetud määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud sätete alusel, vaid määruse nr 340/2008 artikli 13 lõike 4 ja otsuse MB/D/29/2010 artikli 2 alusel. Tuleb ka rõhutada, et määrus nr 340/2008 ega otsus MB/D/29/2010 ei ole vastu võetud määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud sätete alusel.
20 Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1907/2006 artikli 91 lõikes 1 viidatud artiklite 9, 27, 30 ja 51 sätted käsitlevad otsuseid, mis ei ole seotud tasuga, mida peab maksma registreerimist taotlev ettevõtja.
21 Mis puudutab määruse nr 1907/2006 artiklit 20, siis selles käsitletakse „[kemikaaliameti] kohustusi”. Selle artikli lõikes 5 on ette nähtud, et „[kemikaaliameti] poolt käesoleva artikli lõike 2 alusel vastu võetud otsused võib vastavalt [sama määruse] artiklitele 91, 92 ja 93 edasi kaevata”. Lõige 2 käsitleb kemikaaliameti poolset registreerimisdokumentide „terviklikkuse kontrolli”, sealhulgas tasu maksmist. Tuleb siiski märkida, et „terviklikkuse kontroll ei hõlma esitatud andmete või põhjenduste kvaliteedi või vastavuse hindamist”. Lisaks on määruse nr 1907/2006 artikli 20 lõikes 2 ette nähtud, et kui registreerimisdokumendid „ei ole terviklikud” ja kui registreerija „ei täienda registreerimisdokumente määratud tähtpäevaks”, „lükkab [kemikaali]amet registreerimisdokumendid tagasi”. Käesoleva juhtumi puhul ei ole aga vaidlustatud otsus tehtud määruse nr 1907/2006 artikli 20 lõike 2 alusel ning lisaks ei keelduta selles kõnealuste ainete registreerimisest.
22 Kõiki neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus on pädev käesolevat hagi lahendama.
Hagi vastuvõetavus
23 Kemikaaliamet märgib, et hagis ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluses on hageja esindaja kontaktandmetena märgitud tema asukoht ning ühe niisuguse ettevõtja e-posti aadress, kes kuulub hagejaga samasse ettevõtjate kontserni. Niisugune olukord tekitab kahtlusi hagejat Üldkohtus esindava isiku sõltumatuses. Hageja poolt repliigis esitatud dokumendid ei hajuta neid kahtlusi. Võib nimelt olla, et hageja esindaja on küll kantud sõltumatute advokaatide registrisse, kuid samal ajal olla tööandjaga töösuhtes.
24 Hageja märgib repliigis, et tema esindaja on alates 1975. aastast Sevilla (Hispaania) advokatuuri liige ning tegutseb ainult enda valitud klientide nimel, esitades klientidele arve, mille puhul ta kohaldab vastavat käibemaksumäära. Teisisõnu ei ole hageja ja tema advokaadi vahel mingit tööõiguslikku alluvussuhet. Otsus märkida hagiavaldusse hageja asukoht ja e-postiaadress tehti ainult suhtluse lihtsustamiseks; see ei anna tunnistust mingist alluvussuhtest. Ühtlasi lisas hageja repliigile mitu dokumenti, mis puudutavad tema esindaja tegevust.
25 Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, mida selle artikli 53 järgi kohaldatakse ka Üldkohtu suhtes, sätestab artikli 19 esimeses, kolmandas ja neljandas lõigus järgmist:
„Liidu liikmesriike ja institutsioone esindab Euroopa Kohtus igaks üksikuks kohtuasjaks määratud esindaja; esindajat võib abistada nõustaja või advokaat.
[…]
Teisi pooli peab esindama advokaat.
Menetluse poolt võib kohtus esindada või abistada üksnes advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi või muu Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus.”
26 Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimeses lõigus on lisaks sätestatud järgmist:
„Asi esitatakse Euroopa Kohtule kohtusekretärile adresseeritud kirjaliku avaldusega. Avalduses sisalduvad avalduse esitaja nimi ja alalise elu‑ või asukoha aadress ning allakirjutanu amet [...]”
27 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 43 lõike 1 esimese lõigu sõnastuse kohaselt:
„Iga menetlusdokumendi originaalile peab olema alla kirjutanud poole esindaja või advokaat.”
28 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nähtub eespool viidatud sätetest ning eelkõige mõiste „esindama” kasutamisest Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus, et Üldkohtule hagi esitamiseks ei ole selle artikli tähenduses „poolel” lubatud ise hagi esitada, vaid ta peab kasutama niisuguse kolmanda isiku teenuseid, kellel peab olema õigus esineda liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus (kohtumäärused, 5.12.1996, Lopes vs. Euroopa Kohus, C‑174/96 P, EKL, EU:C:1996:473, punkt 11; 8.12.1999, Euro-Lex vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EU-LEX), T‑79/99, EKL, EU:T:1999:312, punkt 27, ja 19.11.2009, EREF vs. komisjon, T‑40/08, EU:T:2009:455, punkt 25).
29 See nõue kasutada kolmanda isiku abi vastab advokaadi rolli käsitusele, mille kohaselt advokaati peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab. Selline käsitus vastab liikmesriikide ühistele õiguslikele tavadele ning seda võib samuti leida liidu õiguskorras, nagu nähtubki Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 19 (kohtumäärused EU-LEX, punkt 28 eespool, EU:T:1999:312, punkt 28, ja EREF vs. komisjon, punkt 28 eespool, EU:T:2009:455, punkt 26).
30 Kuigi käesoleva asja puhul peab paika, et hageja asukoha ning ühe samasse ettevõtjate kontserni kuuluva ettevõtja e-posti aadressi märkimine hageja advokaadi kontaktandmetena võib esmapilgus tekitada kahtlusi hageja esindaja sõltumatuses, hajutati need kahtlused vaidluses esitatud dokumentidega ja repliigi etapis antud selgitustega.
31 Repliigile esitatud dokumentidest ilmneb nimelt, et esiteks kuulub hageja advokaat alates 1975. aastast Sevilla advokatuuri kui advokaat „por cuenta propia” (enda nimel), erinevalt advokaatidest „por cuenta ajena » (kolmanda isiku nimel); teiseks on hageja advokaadil enda aadress, telefoninumbrid ja faks; kolmandaks on hageja advokaat enda nimel deklareerinud töötaja kategoorias „büroo abitöötaja”; neljandaks tõendavad tulu‑ ja käibemaksudeklaratsioonid, et hageja advokaat on advokaadina deklareerinud hagejaga mitteseotud tegevusi. Lisaks märkis hageja repliigis sõnaselgelt, et teda ei seo oma advokaadiga mingi tööõiguslik alluvussuhe.
32 Neid asjaolusid arvestades tuleb käesolev hagi seega tunnistada vastuvõetavaks.
Sisulised küsimused
33 Käesoleva hagi põhjendamiseks on esitatus üksainus väide, mille kohaselt on tehtud viga, kvalifitseerides hageja „keskmise suurusega ettevõtjaks”.
34 Täpsemalt märgib hageja soovituse 2003/361 lisa artikli 2 lõikele 2 viidates, et kontsernil, kuhu ta kuulub, on küll tõepoolest rohkem kui 50 töötajat, kuid teised, aastakäivet või aastast bilansimahtu puudutavad tingimused ei ole täidetud. Hageja tuleks seetõttu kvalifitseerida „väikeettevõtjaks”, mitte „keskmise suurusega ettevõtjaks”.
35 Kemikaaliamet vaidleb sellele tõlgendusele vastu. Soovituse 2003/361 lisa artikli 2 lõige 2 ei jäta mingit kahtlust selles, et ettevõtja saab lugeda väikeettevõtjaks ainult juhul, kui tema puhul on täidetud kaks kumulatiivset tingimust, ehk tema töötajate arv peab jääma alla 50 ja tema aastane käive või bilansimaht olema vähem kui 10 miljonit eurot. See ilmneb nii kõnealuse artikli sõnasõnalisest sisust kui ka liidu kohtupraktikast.
36 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hageja vaidleb vastu ainult soovituse 2003/361 lisa artikli 2 lõike 2 tõlgendusele, mille kohaselt ettevõtja töötajate arvu käsitlev tingimus on „väikeettevõtjaks” kvalifitseerimise kumulatiivne tingimus.
37 Sellega seoses viitavad nii määruse nr 1907/2006 artikkel 3 kui ka määruse nr 340/2008 põhjendus 9 ja artikkel 2 mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemisel soovitusele 2003/361. Täpsemalt on määruse nr 340/2008 artiklis 2 ette nähtud, et väikeettevõtja on „väikeettevõte komisjoni soovituse 2003/361/EÜ tähenduses”.
38 Soovitusel 2003/361 on lisa, mille 1. jagu käsitleb „[k]omisjoni poolt vastu võetud mikroettevõtjate, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust” [siin ja edaspidi on osundatud soovitust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]. Nimetatud jao artikli 2 pealkiri on „Töötajate arv ja rahalised ülemmäärad, mille järgi määratakse kindlaks ettevõtja kategooria”.
39 Soovituse 2003/361 lisa artikli 2 lõikes 2 on ette nähtud, et „väikesteks [loetakse] ettevõtted, millel on alla 50 töötaja ja mille aastakäive ja/või aasta kogubilanss ei ületa 10 miljonit eurot”.
40 Selle sätte sõna-sõnalisest tõlgendusest ilmneb, et ühelt poolt ettevõtja töötajate arvu (edaspidi „töötajate kriteerium”) ja teiselt poolt rahalisi ülemmäärasid (edaspidi „rahaline kriteerium”) puudutavad kriteeriumid on soovituse 2003/361 lisa artikli 2 lõikes 2 kumulatiivsed. See ilmneb selgelt sidesõna „ja” kasutamisest, mis näitab kriteeriumide kumulatiivsust, erinevalt sidesõnast „või”, mis näitab alternatiivsust (vt selle kohta kohtuotsused, 17.7.1997, Ferriere Nord vs. komisjon, C‑219/95 P, EKL, EU:C:1997:375, punktid 13–15, ja 24.5.2012, MasterCard jt vs. komisjon, T‑111/08, EKL, EU:T:2012:260, punkt 139).
41 Lisaks tuleb rõhutada, et töötajate kriteerium on otsustav, tegemaks kindlaks, kas ettevõtja on mikroettevõtja, väike või keskmise suurusega ettevõtja soovituse 2003/361 tähenduses. Nagu kemikaaliamet oma menetlusdokumentides õigesti märkis, ilmneb soovituse 2003/361 põhjendusest 4, et „[töötajate kriteerium] on kahtlemata üks tähtsamaid kriteeriume, mida tuleb pidada peamiseks; aga selleks, et saada aru ettevõtja tegelikust ulatusest ja suutlikkusest ning ettevõtja seisundist konkurentidega võrreldes, on vaja kasutusele võtta rahaline kriteerium”. Lisaks tuleb märkida, et kuigi soovituse 2003/361 artikli 2 kohaselt on liikmesriikidel, Euroopa Investeerimispangal (EIP) ja Euroopa Investeerimisfondil võimalus määrata madalamad ülemmäärad või jätta teatava poliitika elluviimisel rahaline kriteerium kohaldamata, tuleb töötajate kriteeriumi alati kohaldada.
42 Viimaseks tuleb märkida, et tõlgendades komisjoni 3. aprilli 1996. aasta soovitust 96/280/EÜ väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta (EÜT L 107, lk 4), mis asendati soovitusega 2003/361 ja milles sisalduvad sisuliselt samasugused töötajate kriteerium ja rahaline kriteerium, on kohtupraktikas leitud, et need kriteeriumid on kumulatiivsed (vt selle kohta kohtuotsus, 8.7.2004, Dalmine vs. komisjon, T‑50/00, EKL, EU:T:2004:220, punktid 285 ja 286).
43 Seetõttu on hageja tõlgendus, mille kohaselt sisuliselt leitakse, et sellise rohkem kui 50 töötajaga ettevõtja nagu käesolevas asjas saab kvalifitseerida väikeettevõtjaks soovituse 2003/361 tähenduses, ilmselgelt väär.
44 Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ja seetõttu ka hagi õiguslikult ilmselgelt põhjendamatuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
45 Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud ja sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud vastavalt kemikaaliameti nõudele välja hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kuues koda)
määrab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Calestep, SL‑i kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Kemikaaliameti kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud.
Luxembourg, 16. september 2015.
Kohtusekretär | | Koja president |
E. Coulon | | S. Frimodt Nielsen |