Kohtuasi T‑106/13

(avaldamine väljavõtetena)

d.d. Synergy Hellas Anonymi Emporiki Etaireia Parochis Ypiresion Pliroforikis

versus

Euroopa Komisjon

Vahekohtuklausel – Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse kuues ja seitsmes raamprogramm – Lepingute ennetähtaegne lõpetamine – Õiguspärane ootus – Proportsionaalsus – Heausksus – Lepinguväline vastutus – Hagi ümberkvalifitseerimine – Lepingust tuleneva kahju ja lepinguvälise kahju hüvitamise nõuete samaaegne esinemine – Varajase hoiatamise süsteem – Eraõiguslikele isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Põhjuslik seos

Kokkuvõte – Üldkohtu (neljas koda) 18. novembri 2015. aasta otsus

1.      Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Lepingute ennetähtaegne lõpetamine lepingupartneri finantsrikkumiste tõttu – Lepingulise vastutuse hagi – Hageja loobumine hagist teist lepingut käsitlevas asjas – Hageja, kes esitab teises hagis esitatud väidetega identsed väited – Vastuvõetavus

(ELTL artikkel 272)

2.      Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Lepingute ennetähtaegne lõpetamine lepingupartneri finantsrikkumiste tõttu – Lepingulise vastutuse hagi – Tekkinud ja jätkuva huvi olemasolu – Deklareeritud kulude kõlblikkuse käimasolev hindamine – Mõju puudumine

(ELTL artikkel 272)

3.      Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguspärase ootuse kaitse – Tingimused – Haldusasutuse antavad konkreetsed tagatised

4.      Kohtumenetlus – Pöördumine Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Lepingute ennetähtaegne lõpetamine lepingupartneri finantsrikkumiste tõttu – Lepingulise vastutuse hagi – Tuginemine õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele – Vastuvõetamatus – Piirid – Lepingute hea usus täitmise põhimõtte järgimine

(ELTL artikkel 272)

5.      Kohtumenetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Olemasoleva väite täiendamine – Vastuvõetavus

(Üldkohtu kodukord (1991), artikli 48 lõige 2)

6.      Kohtumenetlus – Üldkohtusse vahekohtuklausli alusel – Lepingud, mis on sõlmitud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames – Lepingute ennetähtaegne lõpetamine lepingupartneri finantsrikkumiste tõttu – Lepingulise vastutuse hagi – Tuginemine proportsionaalsuse põhimõttele – Vastuvõetavus – Lepingute hea usus täitmise kohustus

(ELL artikli 5 lõige 4 ja ELTL artikkel 272)

7.      Kahju hüvitamise nõue – Lepinguväline vastutus – Hagi, mis tegelikult puudutab lepingulist vaidlust – Hagi ümberkvalifitseerimine – Tingimused – Lepingust tuleneva kahju ja lepinguvälise kahju hüvitamise nõuete samaaegne esinemine – Tingimused

(ELTL artiklid 268 ja 272)

1.      Seoses lepingulise vastutuse hagiga, mis esitati pärast teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames sõlmitud toetuslepingu ennetähtaegset lõpetamist komisjoni poolt, põhjusel, et lepingupartner on väidetavalt pannud toime finantsrikkumisi, tuleb märkida, et hageja loobumine teises sarnase esemega kohtuasjas ei mõjuta tema õigust tugineda käesolevate nõuete raames – mis puudutavad komisjoni lepingulist vastutust asjaomase lepingu lõpetamise tõttu – teises asjas käsitletava lepingu täitmise eeskirjade rikkumisele.

Loobumise korral ei tee Üldkohus otsust ei vastuvõetavuse kohta ega asjas sisuliselt, vaid võtab teadmiseks hageja tahte kohtumenetlust mitte jätkata. Kohtumäärust hagist loobumise kohta ei käsitata jõustunud kohtuotsusena. Kui hageja loobub pooleliolevas kohtuasjas oma hagist, siis langeb ära sellest tulenev kohtuvaidlus ja seega kaob teise hagiga poolelioleva kohtuasja olukord. Üldkohus täpsustas, et huvist vältida, et õigussubjektid kasutaksid seda võimalust vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, ei tulene nõuet, et poolelioleva kohtuasja olukord jääks püsima isegi seoses hagiga, millest hageja on loobunud, sest see huvi on piisavalt kaitstud, kuna hagejalt mõistetakse välja kohtukulud.

(vt punktid 46 ja 47)

2.      Seoses lepingulise vastutuse hagiga, mis esitati pärast teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames sõlmitud toetuslepingu ennetähtaegset lõpetamist komisjoni poolt, põhjusel, et lepingupartner on väidetavalt pannud toime finantsrikkumisi, tuleb märkida, et asjaolu, et komisjon hindab parajasti, kas hageja esitatud kulud on kõlblikud ja seega kas nimetatud lepingu alusel võlgnetakse teatav summa, ei võimalda teha järeldust, et hagejal puudub tekkinud ja jätkuv põhjendatud huvi saavutada see, et Üldkohus kohustaks komisjoni tegema lepingu täitmisel makse. Alates hagi esitamisest on nimelt ilmne, et hagejal oleks sellest kasu, kui tema hagi rahuldataks.

Peale selle ei saa komisjon tugineda hageja põhjendatud huvi puudumisele sel põhjusel, et hagi esitamise ajal oli see, et komisjon jätab lepingu täitmisel summa maksmata, ebaselge ja oletuslik. Hagi esitamise ajal oli selge, et komisjon ei olnud kõnealust summat maksnud.

Küsimused selle kohta, kas komisjon pidi asjaomase summa enne hagi esitamist ära maksma, kas ta võis maksmise käimasoleva auditi tõttu peatada ja kas Üldkohus pidi kohtumenetluse kuni komisjoni auditi lõpuni peatama, või hoopis vastupidi, kas ta peab otsuse tegema otse kulude kõlblikkuse kohta, viitavad selliste tegurite hindamisele, mis puudutavad hagi sisu, mitte selle vastuvõetavust.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla kohtupraktika, mis käsitleb liidu kohtult tuvastuse saamist selle kohta, et kohtuasja üks pool võib jätta endale maksed, mis komisjon on vaidlusaluste lepingute alusel teinud. Kui sooritushagide puhul, mis on suunatud konkreetse nõude täitmisele, saab põhjendatud huvi tavaliselt kergesti tuletada hageja nõude kontekstist, tuleb hageja õigustatud huvi teatud õigussuhte olemasolu või puudumise – või teatud nõude olemasolu või puudumise – abstraktseks kohtulikuks tuvastamiseks tavaliselt eraldi põhjendada. Liidu kohtute pädevusse ei kuulu nimelt abstraktsete õigusküsimusi puudutavate eksperdiarvamuste koostamine.

(vt punktid 51–55)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 66)

4.      Seoses lepingulise vastutuse hagiga, mis esitati pärast teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse eriprojekti raames sõlmitud toetuslepingu ennetähtaegset lõpetamist komisjoni poolt, põhjusel, et lepingupartner on väidetavalt pannud toime finantsrikkumisi, peab Üldkohus tunnistama hageja esitatud lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude kontekstis vastuvõetamatuks väite, et eelnimetatud lepingu täitmisel on komisjon rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, mis reguleerib hallatava ja haldaja vahelist alluvussuhet.

See põhimõte kuulub nimelt ELTL artikli 263 kohase õiguspärasuse kontrolli alla, mida Üldkohus võib institutsioonide vastu võetud õigusaktide suhtes teostada.

Samas on lepingulise vastutuse hagiga pöördutud Üldkohtu kui lepingu suhtes pädeva kohtu poole. Siinkohal ei võimalda asjaolu, et lepingu suhtes kohaldatakse eeskätt liidu õigust, muuta Üldkohtu pädevust, nagu see on kindlaks määratud hageja valitud õiguskaitsevahendiga. Oma lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudes saab hageja seega komisjonile ette heita ainult lepingu suhtes kohaldatava õiguse rikkumist.

Lepinguõiguses ei saa siiski välistada, et tugineda võib õiguspärase ootuse reeglile, sest see sisaldub lepingupoolte kohustuses täita lepingut heas usus. See tuleneb asjaolust, et lepingute heas usus täitmise põhimõte takistab selliste lepingute täitmist, mis kujutavad endast õiguste kuritarvitamist.

(vt punktid 66–68 ja 72)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 70)

6.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 87–89)

7.      Võttes arvesse lepinguliste ja lepinguväliste õiguskaitsevahendite iseseisvust ja iga konkreetse õiguskaitsevahendi kasutamise tingimusi, peab Üldkohus kontrollima, kas talle esitatud kahju hüvitamise nõue põhineb objektiivselt lepingulistel või lepinguvälistel õigustel ja kohustustel.

Ainuüksi tuginemine õigusnormidele ja õiguse põhimõtetele, mis ei tulene pooli siduvast lepingust, kuid mis on pooltele kohustuslikud, ei saa tuua kaasa vaidluse lepingulise olemuse muutumist.

Kuna aga EL toimimise lepingu kohaselt on liidu kohtutel põhimõtteliselt pädevus teha otsuseid nii institutsioonide lepinguvälist vastutust kui ka lepingulist vastutust puudutavate hagide suhtes, kui nad on sõlminud vahekohtuklauslit sisaldava lepingu, siis juhul, kui Üldkohtule on esitatud lepinguvälise kahju hüvitamise hagi, ehkki vaidlus puudutab tegelikult lepingut, kvalifitseerib Üldkohus hagi ümber, kui on täidetud ümberkvalifitseerimiseks vajalikud tingimused.

Täpsemalt ei saa Üldkohus seda laadi vaidluse menetlemisel hagi ümber kvalifitseerida juhul, kui selline ümberkvalifitseerimine on vastuolus hageja selgelt väljendatud tahtega, et tema hagi ei põhine ELTL artiklil 272, või kui hagi ei tugine ühelegi väitele, mis puudutaks kõnealust lepingulist suhet reguleerivate sätete rikkumist, olgu siis tegemist lepingusätetega või lepingus viidatud siseriikliku õiguse sätetega.

Lisaks tuleb märkida, et lepingutingimuse rikkumine institutsiooni poolt ei saa iseenesest tuua kaasa kõnealuse institutsiooni lepinguvälist vastutust lepingupoole ees, kellega ta on kõnealust sätet sisaldava lepingu sõlminud. Sellisel juhul on nimetatud institutsioonile omistatav õigusvastasus puhtalt lepingulist päritolu ja tuleneb institutsiooni kohustusest lepingupoolena, mitte mõnest muust staatusest, näiteks ametiasutuse omast. Seega tuleb neil asjaoludel tunnistada tulemusetuks lepinguvälise kahju hüvitamise nõude toetuseks esitatud väide, et rikutud on lepingusätet.

Siiski ei saa välistada, et liidu institutsiooni lepinguline ja lepinguväline vastutus võib ühe lepinguosalise suhtes esineda samal ajal. Institutsioonile omistatava õigusvastase tegevuse – mis põhjustab kahju, mis võib kaasa tuua lepinguvälise kahju hüvitamise nõude – laad ei ole ette kindlaks määratud. Kui eeldada, et selline institutsioonide vastutuste samaaegne esinemine eksisteerib, siis on see võimalik üksnes tingimusel, et esiteks kujutab institutsioonile omistatav õigusvastasus endast mitte üksnes lepingulise kohustuse, vaid ka tema suhtes kehtiva üldise kohustuse rikkumist, ja teiseks, et see õigusvastasus kõnealuse üldise kohustuse suhtes põhjustas muud kahju kui see, mis tuleneb lepingu puudulikust täitmisest.

(vt punktid 145–150)