2. augustil 2013 esitatud hagi – APRAM versus Euroopa Komisjon

(kohtuasi T-403/13)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: APRAM – Administração dos Portos da Região Autónoma da Madeira, SA (Funchal, Portugal) (esindaja: advokaat M. Gorjão Henriques)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada Euroopa Komisjoni 27. märtsi 2013. aasta otsuse C(2013) 1870 (final), millega vähendatakse ühtekuuluvusfondist projektile „RAM sadamate infrastruktuuri arendamine – Caniçali sadam”, Madeira Portugal, antud rahalist abi, artiklid 1 ja 2;

tunnistada käesolevas asja kohaldamatuks määrus (EÜ) nr 16/2003¹ , täpsemalt selle artikkel 7, kuna rikutud on vorminõudeid, määrust (EÜ) nr 1164/94² või igal juhul EL õiguskorras kehtivaid õiguse üldpõhimõtteid;

kohustada Euroopa Komisjoni maksma tasumisele kuuluv summa;

teise võimalusena:

a)    tunnistada juba makstud summade tagasinõudmise menetlus ja veel maksmata summade kinnipidamise õigus aegunuks;

b)    tuvastada kohustus vähendada Euroopa Komisjoni tehtud korrektsiooni seoses võimaliku eeskirjade eiramisega, mis määrab kindlaks kogu maksmata jäänud summa mittemaksmise ja nende makstud kulude täieliku tagasinõudmise, mis tasuti peale 3. juunit 2003, kuid mille kohta esitati arved 2002. aasta juuni ja 2003. aasta veebruari vahel;

igal juhul mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.

Esimene väide, et rikutud on õigusnorme, mis käsitlevad kulude abikõlblikkust

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus rikub asutamislepingu rakendamisnorme, eelkõige neid, mis käsitlevad kulude abikõlblikkust, et finantseerida neid Euroopa Ühtekuuluvusfondist, st määruse (EÜ) nr 1164/94 artiklit 11 ja määruse (EÜ) nr 16/2003 artiklit 7. Selles osas ei ole pooled ühel meelel küsimuses, kas pärast abikõlblikkuse perioodi või selle ajal makstud kulud kujutavad endast abikõlblikke kulusid, mida rahastada Euroopa poolt.

Teine väide, et määruse (EÜ) nr 16/2003 artikkel 7 on õigusvastane, kuna rikutud on olulisi vorminõudeid ja normihierarhias kõrgemalseisvat õigusnormi

Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane ka seetõttu, et see põhineb määrusel (EÜ) nr 16/2003, mis on omakorda õigusvastane, sest komisjoni volinike kolleegium ei võtnud seda vastu ei vastavalt volitamiskorrale, kirjalikule menetlusele ega ühelegi muule komisjoni töökorra³ kohasele lihtsustatud menetlusele, kuna ei ole järgitud kõnealuse töökorra artiklit 18 ja kuna komisjon tõlgendab määruse (EÜ) nr 16/2003 artiklit 7 vastuolus määruse (EÜ) nr 1164/94.

Kolmas väide, et rikutud on subsidiaarsuse põhimõtet

Subsidiaarsuse põhimõte nõuab siseriiklike eeskirjade kehtestamist, mida kohaldatakse kulu abikõlblikkuse korra suhtes, sest majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on valdkond, kus pädevus on liidu ja liikmesriikide vahel jaotatud ning mille raames tuleb seda põhimõtet järgida. Ometi määrus (EÜ) nr 16/2003 seda rikub osas, milles see mitte üksnes ei tugine sellele põhimõttele, vaid see samuti ei põhjenda vajadust korra järele, mis subsidiaarsuse põhimõtte raames on kehtestatud.

Neljas väide, et rikutud on õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning ametivõimude kohustust järgida iseenda õigusakte

Hageja väidab, et Euroopa Komisjon on järginud väljakujunenud halduspraktikat tõlgendada kõnealust õigusnormi nii, nagu seda teeb APRAM.

Hageja lisab, et see tõlgendus lähtub Euroopa Komisjoni heakskiidetud allikatest ja sellest on teavitatud nii Portugali Vabariiki kui ka teisi liikmesriike ning selle sisu kohaselt võis Portugali Vabariik õiguspäraselt loota, et arved, mis saadeti enne ja tasuti pärast seda, kui täielik taotlus oli esitatud Euroopa Komisjonile, kuulutatakse abikõlblikeks. Ta rõhutab, et selline arusaam oli ka siseriiklikel pädevatel ametivõimudel. Nii tekkiski APRAM-il õiguspärane ootus, et need kulud on tõepoolest abikõlblikud.

Hageja sõnul rikub komisjoni praegune tõlgendus õiguskindluse põhimõtet, pannes APRAM-ile suure rahalise kohustuse, mis ei ole samas õiglane ega ettenähtav.

Viies väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Hageja märgib, et kuigi komisjon võib määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artikli H kohaselt teha finantskorrektsioone, mida ta peab vajalikuks ja mis võivad kaasa tuua antud abi täieliku või osalise tühistamise, peab ta samuti järgima proportsionaalsuse põhimõtet, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, nagu näiteks eeskirjade eiramise liik ja finantsilise mõju ulatus, mis võib olla juhtimis- või kontrollisüsteemide võimalikel puudujääkidel, selleks et mitte võtta ebaproportsionaalset meedet. Hageja ei mõista seega, kuidas oleks saanud ette näha antud abi täielikku tühistamist, sest 100% korrektsioone rakendatakse üksnes juhul, kui juhtimis- ja kontrollisüsteemi puudused või tuvastatud eeskirjade eiramise raskus on samaväärsed ühenduse eeskirjade täieliku eiramisega, mis puudutab kõiki eeskirju eiravaid makseid. Kuna see nii ei ole, teevad ametivõimud ettepaneku piirata korrektsioone 5%, 2% või isegi 0%-ni.

Hageja sõnul on kõnealuse normi tõlgendamisprobleemid on otsustav kergendav tegur, mida Euroopa Komisjon peab alati arvesse võtma. Ta lisab, et kirjeldatud asjaolusid arvestades on vähem piiravaid meetmeid – vähendatud määraga või nullmääraga korrektsioon –, et soovitud eesmärki saavutada. Seega isegi, kui komisjon otsustaks – hüpotees, millega hageja ei nõustu – rakendada antud abi suhtes korrektsiooni, ei tohiks see korrektsioon olla suurem kui 5% ja see peaks tegelikult olema isegi väiksem või hoopis null.

Kuues väide, mis puudutab aegumist

Hageja väidab, et igal juhul on võimalus nõuda enne 3. juunit 2003 tehtud kulude tagasimaksmist juba aegunud, kuna viimane arve esitati 28. veebruaril 2003 ehk kolm kuud ja kaks päeva enne kõnealust kuupäeva. Ta lisab, et vastavalt 18. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 2988/95⁴ sätestatule on aga menetluse aegumise tähtaeg neli aastat alates eeskirjade eiramisest.

____________

¹ Komisjoni 6. jaanuari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 16/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1164/94 üksikasjalikud erirakenduseeskirjad Ühtekuuluvusfondist osaliselt finantseeritavate meetmetega seotud kulude abikõlblikkuse kohta (EÜT L 2, lk 7; ELT eriväljaanne 14/01, lk 189).

² Nõukogu 16. mai 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 9).

³ EÜT L 308, 8.12.2000, lk 26.

⁴ Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).