7. jaanuaril 2011 esitatud hagi - Bank Melli Iran versus nõukogu

(kohtuasi T-7/11)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Bank Melli Iran (Teheran, Iraan) (esindajad: L. Defalque ja S. Woog)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hageja nõuded

tühistada nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta otsuse 2010/644/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP¹, lisa B osa punkt 5 ja nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määruse (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007², VIII lisa B osa punkt 5 ning nõukogu 28. oktoobri 2010. aasta kirjas olev otsus;

tunnistada nõukogu 26. juuli 2020. aasta otsuse³ artikli 16 lõike 2 punkt a ja nõukogu määruse (EL) nr 961/2010 artikli 16 lõike 2 punkt a ebaseaduslikeks ja hageja suhtes kohaldamisele mittekuuluvateks;

mõista hageja kohtukulud välja nõukogult.

Väited ja peamised argumendid

Oma hagi toetuseks esitab hageja järgmised väited:

Esimene väide: ELTL artikli 215 lõigete 2 ja 3 ja ELL artikli 40 rikkumine, mis kujutab endast oluliste menetlusnõuete rikkumist, kuna:

kuna ÜVJP nõukogu võttis piiravad meetmed, nõukogule kaalutlusruumi jätmata;

otsus 2010/413/ÜVJP, millel määrus nr 961/2010 põhineb, on ekslikult antud ELL artikli 29 alusel, kuna selles ei määratleta liidu lähenemisviisi konkreetsele geograafilist või temaatilist laadi küsimusele, nii nagu näeb ette ELL artikkel 29, vaid selles on kindlaks määratud liikmesriikide ja nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute täpsed kohustused;

ELTL artikli 215 lõiget 3 rikkudes ei sisalda määrus nr 961/2010 vajalikke õiguslikke tagatisi käsitlevaid sätteid.

Teine väide: Euroopa Liidu seadusandja väidetav viga vaidlusaluste otsuse ja määruse õigusliku aluse valikul, kuna sanktsioonid kehtestati hageja ja temaga seotud ettevõtjate suhtes, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu poolt loetelusse kandmata juriidilised isikud ja mitteriiklikud üksused. Sellega seoses väidab hageja, et:

kuigi ELL artikkel 29 ja ELTL artikkel 215 on kohased õigusliku alusena siis, kui liidu institutsioonid rakendavad ÜRO resolutsiooni, ei ole neile sätetele tuginemine tingimata õigustatud siis, kui võetakse vastu sellised haldusmeetmed, nagu juriidiliste isikute ja mitteriiklike üksuste rahaliste vahendite külmutamine;

vaidlusalused õigusaktid oleks tulnud vastu võtta ELTL artikli 75 alusel, kaasates kaasotsustamismenetluse raames Euroopa Parlamendi.

Kolmas väide: vaidlusalused otsus ja määrus võeti vastu, rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet, kuna sarnased otsused on vastu võetud muul õiguslikul alusel, näiteks ELTL artikli 75 alusel, ja seega raamistikus, mis hõlmab Euroopa Parlamendi ja nõukogu kehtestatud õiguslikke tagatisi, mis hagejat puudutavate vaidlusaluste õigusaktide puhul puuduvad.

Neljas väide: vaidlusalused õigusaktid on vastu võetud, rikkudes hageja kaitseõigusi ning eelkõige õigust õiglasele kohtupidamisele, kuna:

hagejale ei ole esitatud ühtki tõendit või dokumenti, mis toetaks nõukogu väiteid, kuna 2009. aastal esitatud ja 2010. aastal kinnitatud lisaväited 2008. aasta otsusele olid väga ebamäärased ja selgusetud ning hagejal oli võimatu neile vastata;

hagejale ei antud võimalust tutvuda dokumentidega ning teda keelduti ära kuulamast;

vaidlustatud õigusakte ei põhjendatud piisavalt, mis rikub hageja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

Viies väide: vaidlusalused õigusaktid kujutavad endast neljandas väites juba esitatud põhjustel hea haldustava ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

Kuues väide: nõukogu rikkus määruse nr 961/2010 artikli 36 lõiget 3, jättes edastamata oma otsuse, sealhulgas loetelusse kandmise põhjused, ja artikli 36 lõiget 4, mis näeb märkuste esitamise korral ette otsuse läbivaatamise.

Seitsmes väide: ilmselge tõlgendusviga ja võimu kuritarvitamine nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP kohaldamisel hageja suhtes, kuna nõukogu tõlgendas artikli 20 lõike 1 punkti b vääralt, otsustades, et hageja tegevus, nii nagu seda on vaidlustatud õigusaktides kirjeldatud, vastab tingimustele, mille alusel seda tuleb pidada sanktsioneeritavaks tegevuseks.

Kaheksas väide: proportsionaalsuse põhimõtte ja omandi puutumatuse põhimõtte rikkumine, kuna komisjon jättis arvestamata Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu otsusega, mis peaks tähendama, et nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP artikli 20 lõike 1 punkt b ei kuulu kohaldamisele.

____________

¹ - ELT L 281, lk 81.

² - ELT L 281, lk 1.

³ - Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).