Kohtuasi C‑540/19
WV
versus
Landkreis Harburg
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof)
Euroopa Kohtu (kolmas koda) 17. septembri 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Määrus (EÜ) nr 4/2009 – Artikli 3 punkt b – Ülalpidamist saama õigustatud isiku hariliku viibimiskoha kohus – Regressihagi, mille on esitanud avalik-õiguslik asutus, kellele on üle läinud ülalpidamist saama õigustatud isiku õigused
1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Määrus nr 4/2009 – Kohtualluvus ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Üldsätted – Võrdsed ja alternatiivsed kriteeriumid kohtualluvuse kindlaksmääramiseks
(Nõukogu määrus nr 4/2009, artikkel 3)
(vt punktid 29 ja 30)
2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Määrus nr 4/2009 – Kohtualluvus ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Ülalpidamist saama õigustatud isiku hariliku viibimiskoha kohus – Selle kohtu pädevus otsustada regressihagi üle, mille on esitanud avalik-õiguslik asutus, kellele on selle õigustatud isiku õigused üle läinud
(23. novembri 2007. aasta Haagi protokoll, artikli 3 lõige 2 ja artikkel 10; nõukogu määrus nr 4/2009, põhjendused 14 ja 45 ning artikli 2 lõike 1 punktid 1 ja 10, artiklid 3, 15 ja 64)
(vt punktid 31 ja 33–44 ning resolutsioon)
3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus, kohaldatav õigus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ülalpidamiskohustustega seotud asjades – Määrus nr 4/2009 – Eesmärk
(Nõukogu määrus nr 4/2009, põhjendus 45 ja artikli 3 punkt b)
(vt punktid 33, 36 ja 37)
Kokkuvõte
Viinis (Austria) elav WV on Saksa tsiviilõiguse alusel kohustatud maksma elatist oma emale, kes elab Kölnis (Saksamaa) eakate hooldekodus. WV ema saab siiski pidevalt Landkreis Harburgilt (Harburgi piirkond, Saksamaa) (edaspidi „taotlev asutus“) Saksa sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide alusel ülalpidamistoetust. Nimetatud asutus väidab, et nende õigusnormide kohaselt lähevad talle üle WV suhtes WV ema õigused ülalpidamistoetustele, mida ta on maksnud alates aprillist 2017. Samade õigusnormide kohaselt tuleb sellise ülemineku esemeks olevate õiguste üle otsustada tsiviilkohtus.
Nii esitas taotlev asutus Saksamaa tsiviilkohtutele WV vastu elatise osas regressinõude, tuginedes määrusele nr 4/2009(1), mis reguleerib eelkõige rahvusvahelist kohtualluvust ülalpidamiskohustuste küsimuses, ja täpsemalt selle määruse artikli 3 punktile b, mis näeb ette selle paiga kohtu pädevuse, kus on õigustatud isiku harilik viibimiskoht. Esimese astme kohus leidis, et Saksamaa kohtutel puudub rahvusvaheline pädevus seda hagi lahendada, kuna viidatud sättel põhinevale kohtualluvusele saab tugineda üksnes füüsiline isik, kellele tuleb elatist maksta. Seevastu apellatsioonikohus leidis, et sellele kohtualluvusele võib tugineda ka taotlev asutus, kellele elatisnõue on üle läinud. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellele WV esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse, esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse, et saada teada, kas kõnealusel avalik-õiguslikul asutusel on kõnealuse juhtumi asjaoludel õigus esitada hagi selle paiga kohtusse, kus on õigustatud isiku, st WV ema harilik viibimiskoht.
Euroopa Kohus leidis oma 17. septembri 2020. aasta otsuses, et avalik-õiguslik asutus, kes regressinõude korras nõuab elatist saama õigustatud isikule elatisena makstud summade tagasimaksmist – kui sellele asutusele on üle läinud nõudeõigus ülalpidamist andma kohustatud isiku suhtes –, võib tugineda selle õigustatud isiku hariliku viibimiskoha kohtu pädevusele. Sellele järeldusele jõudmiseks analüüsis Euroopa Kohus määruse nr 4/2009 artiklit 3, mis määrab kindlaks kohtud, kes on pädevad lahendama ülalpidamiskohustuste küsimusi liikmesriikides, võttes arvesse selle sõnastust, eesmärke ja süsteemi, millesse see kuulub.
Sõnastuse kohta tõdes Euroopa Kohus, et määruse nr 4/2009 artikli 3 punktides a ja b ei ole täpsustatud, et nimetatud kohtusse peab pöörduma ülalpidamist saama õigustatud isik ise. Seega ei keela see artikkel – tingimusel, et järgitakse selle määruse eesmärke ja süsteemi –, et pädev asutus, kellele on selle õigustatud isiku õigused seaduse alusel üle läinud, esitaks ülalpidamiskohustusest tuleneva nõude kas ühele või teisele neist kohtutest. Määruse nr 4/2009 eesmärgid ega ülesehitus ei takista seda, et õigustatud isiku hariliku viibimiskoha kohtul on pädevus lahendada sellist nõuet.
Esiteks on selle kohtu pädevuse tunnustamine viidatud nõude üle otsustamiseks kooskõlas määruse nr 4/2009 eesmärkidega, mille hulgas on nii pädeva kohtu ja elatist saama õigustatud isiku lähedus kui ka eesmärk võimalikult hõlbustada rahvusvaheliste elatisnõuete sissenõudmist. Eelkõige kaoks viimati nimetatud eesmärk, kui avalik-õiguslik asutus, kellele on üle läinud ülalpidamist saama õigustatud isiku õigused, jääks ilma õigusest tugineda kohtualluvuse kriteeriumidele, mis on ülalpidamiskohustuse täitmist taotlevale isikule ette nähtud määruse nr 4/2009 artikli 3 punktides a ja b nii juhul, kui kostja elab Euroopa Liidus, kui ka juhul, kui kostja elab kolmanda riigi territooriumil. Lisaks, kui nõustuda sellega, et selline asutus võib õiguspäraselt pöörduda määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis b nimetatud kohtusse, ei muuda see kuidagi hea õigusemõistmise eesmärki, mida samuti selle määrusega taotletakse. Seda eesmärki tuleb mõista eelkõige poolte huvidest lähtudes, olgu siis tegu hageja või kostjaga, kellel peab olema võimalus kohtusse pöörduda ja kelle jaoks peavad kohtualluvuse eeskirjad olema etteaimatavad. Ülalpidamist saama õigustatud isiku õiguste üleminek sellisele avalik-õiguslikule asutusele ei mõjuta ülalpidamiskohustuslase huve ega kohaldatavate kohtualluvuse eeskirjade etteaimatavust.
Teiseks, asjaolu, et avalik-õiguslik asutus, kellele on seaduse alusel üle läinud ülalpidamist saama õigustatud isiku õigused, võib pöörduda kõnealuse isiku hariliku viibimiskoha kohtusse, on kooskõlas ka määruse nr 4/2009 süsteemi ja ülesehitusega. Sellega seoses meenutas Euroopa Kohus, et selle määruse artikkel 64 näeb konkreetselt ette taotlejana avalik-õigusliku isiku, kes tegutseb ülalpidamist saama õigustatud isiku asemel või kellele tuleb ülalpidamistoetus hüvitada. Eelkõige on artikli 64 lõike 3 punktis a täpsustatud, et avalik-õiguslik asutus võib taotleda tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist või täitmist kohtuotsuse puhul, mis on avalik-õigusliku asutuse taotlusel tehtud kohustatud isiku kahjuks ja millega nõutakse tagasi elatise asemel makstud toetused. See säte eeldab, et niisugusel avalik-õiguslikul asutusel oli enne võimalus pöörduda määruse nr 4/2009 artikli 3 punkti b kohaselt määratud kohtusse, et viimane saaks teha otsuse ülalpidamiskohustuste kohta.