Kohtuasi T‑383/21
La Banque postale
versus
Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 20. detsembri 2023. aasta otsus
Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Õigusvastasuse vastuväide – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine
1. Majandus- ja rahapoliitika – Majanduspoliitika – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Ese – Kindlustusloogika – Finantssektori poolt piisavate rahaliste vahendite andmise tagamine – Finantsinstitutsioonide julgustamine, et nad kasutaksid vähem riskantseid toimimisviise
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014, põhjendus 41; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, põhjendused 105–107)
(vt punkt 42)
2. Põhiõigused – Põhiõiguste harta – Võrdne kohtlemine – Liidu õigusnormid teatud kindlas tegevusvaldkonnas – Erinevad tagajärjed teatud ettevõtjatele nende isikliku olukorra või riigisiseste normide seisukohast – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Rikkumine – Puudumine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 21)
(vt punkt 60)
3. Euroopa Liidu institutsioonid – Pädevuse teostamine – Delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks komisjonile antud pädevus – Ulatus – Keerulised arvamused ja hinnangud – Suur kaalutlusruum – Direktiiv 2014/59, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik – Ex ante osamaksete korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramine – Kohtulik kontroll – Piirid
(ELTL artikkel 290; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59, artikli 103 lõige 7; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 6 ja 7 ning I lisa)
(vt punktid 151–153 ja 155)
4. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õiguskindlus – Liidu õigusnormid – Selguse ja täpsuse nõuded – Piirid
(vt punktid 189–192)
5. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Selles otsuses osamaksete arvutamise õigsuse kontrollimist võimaldavate kõigi andmete esitamise vajaduse puudumine – Põhjendamiskohustuse kaalumine asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide ärisaladuse kaitse üldpõhimõttega – Määruse 2015/63 nende sätete õiguspärasus, mis käsitlevad kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksete arvutamise meetodit
(ELTL artikli 296 teine lõik; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59; komisjoni määrus 2015/63)
(vt punktid 195–198, 214, 216 ja 217)
6. Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ulatus – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus, millega määratakse kindlaks ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavad ex ante osamaksed – Võistlevuse põhimõte – Erandid – Ärisaladuse kaitse üldpõhimõte – Tasakaalustamine – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 806/2014; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/59; komisjoni määrus 2015/63, artiklid 4–7 ja 9 ning I lisa)
(vt punktid 246–251 ja 254–258)
7. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Vastuvõtja poolt akti põhjenduste selgitamine liidu kohtu menetluses – Tingimused – Vastuolude puudumine nende selgituste ja põhjenduste vahel ning nõue, et need oleksid kokkulangevad
(ELTL artikli 296 teine lõik)
(vt punktid 293–296)
Kokkuvõte
La Banque postale (edaspidi „hageja“) on Prantsusmaal asuv krediidiasutus.
Ühtne Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) võttis 14. aprillil 2021 vastu otsuse, milles ta määras kindlaks(1) finantsinstitutsioonide, sealhulgas hageja poolt ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) 2021. aasta eest tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „vaidlustatud otsus“).(2)
Üldkohus, kellele esitati vaidlustatud otsuse peale tühistamishagi, mille ta rahuldas, selgitas üksikasjalikult esiteks kriisilahendusnõukogu põhjendamiskohustuse ulatust ja teiseks selle seost hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtete järgimisega, olles eelnevalt tagasi lükanud mitu määruse nr 806/2014, delegeeritud määruse 2015/63(3) ja rakendusmääruse 2015/81(4) suhtes esitatud õigusvastasuse vastuväidet.
Üldkohtu hinnang
Esiteks, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumise väidet, siis tugines hageja argumendile, et vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud aasta sihttaseme kindlaksmääramist.
Üldkohus meenutas kõigepealt, et vastavalt kehivatele õigusnormidele peavad 1. jaanuaril 2016 algava kaheksa-aastase esialgse perioodi (edaspidi „esialgne periood“) lõpuks kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast. Seejärel märkis ta, et ex ante osamaksed jaotatakse esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse lõplik sihttase. Kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa ka 12,5% lõplikust sihttasemest. Lisaks, mis puudutab ex ante osamaksete arvutamise meetodit, siis määrab kriisilahendusnõukogu nende osamaksete summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks. Lõpuks arvutab kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõplikku sihttaset arvestades ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud meetodiga.
Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsusest, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot. Selles otsuses selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Kriisilahendusnõukogu pidas kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“), ning kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase. Seejärel esitas ta koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu. Seda põhjenduskäiku järgides määras kriisilahendusnõukogu koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga.
Kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit. Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
Nimelt selgitas kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaks neljast etapist koosneva meetodi alusel, millest kaks viimast seisnesid selles, et lõplikust sihttasemest lahutati kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega.
Üldkohus tuvastas aga, et need kaks viimast arvutusetappi ei nähtu mitte mingil kujul sellest matemaatilisest valemist, mida vaidlustatud otsuses esitatakse kui aasta sihttaseme summa arvutamise alust.
Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et 2021. aasta mais avaldas ta teabelehe, milles oli märgitud võimaliku lõpliku sihttaseme summa teatud vahemikuna ja oma veebilehel kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite summa. Nimelt, sõltumata küsimusest, kas hageja oli nendest summadest tegelikult teadlik, ei olnud need summad üksi sellised, mis oleksid võimaldanud tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegelikult kaks viimast arvutusetappi läbi tegi, kusjuures tuleb ka täpsustada, et matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.
Sarnased vastuolud mõjutavad ka viisi, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga selles matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Nimelt nähtub kriisilahendusnõukogu poolt kohtuistungil esitatud selgitustest, et see koefitsient määrati kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust, see tähendab pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli selle summa tegelikult kasutatud meetodi nelja etapi alusel välja arvutanud. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga üldse ei nähtu.
Lisaks ei ole vahemik, millesse teabelehe kohaselt lõpliku sihttaseme summa jäi, kooskõlas vaidlustatud otsuses esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teise vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõpliku hinnangulise sihttaseme 75 miljardit eurot, mis on esimese vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.
Üldkohus järeldas, et aastase sihttaseme kindlaksmääramise osas ei olnud kriisilahendusnõukogu tegelikult kasutatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjendusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsusest välja lugeda finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus. Vaidlustatud otsuses on seega aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.
Teiseks, mis puudutab väiteid, et kriisilahendusnõukogu on rikkunud hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, siis puudutasid hageja argumendid täpsemalt seda, et vaidlustatud otsuses puudusid andmed selle kohta, kuidas määrata kindlaks aasta sihttaseme kindlaksmääramiseks vajalik „tagatud hoiuste korrigeerimise määr“ ehk koefitsient.
Sellega seoses meenutas Üldkohus, et kriisilahendusnõukogu rikkus seoses aasta sihttaseme kindlaksmääramisega põhjendamiskohustust.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktist c ja kohtupraktikast tuleneb aga, et liidu asutuse otsuse põhjendamine on üks hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtete tõhususe tingimustest.
Üldkohus järeldas sellest, et vaidlustatud otsuses tehtud põhjendamisviga seoses aasta sihttaseme kindlaksmääramisega kujutab endast ka hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtete rikkumist. Seega nõustus ta esitatud väidetega.
Võttes arvesse vaidlustatud otsuse õigusvastasuse aluseid, tühistas Üldkohus vaidlustatud otsuse hagejat puudutavas osas.
Kuid käesoleva asja konteksti arvestades otsustas ta jätta selle otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks hageja poolt 2021. aasta osamakseperioodi eest kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.