Kohtuasi T‑504/09

Völkl GmbH & Co. KG

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi VÖLKL taotlus – Varasem rahvusvaheline sõnamärk VÖLKL – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Osaline registreerimisest keeldumine – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b – Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine – Määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 ning määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 22 lõige 3 – Apellatsioonikoja pädevus, kui kaebus puudutab üksnes üht osa registreerimistaotluses märgitud kaupadest või teenustest – Määruse nr 207/2009 artikli 64 lõige 1 – Apellatsioonikoja otsuse muutmise taotlus – Määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 3

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Isikud, kellel on õigus esitada hagi ja olla menetlusosaline – Isikud, kelle kahjuks on otsus tehtud – Otsus, millega saadetakse asi tagasi eelmises menetlusastmes otsuse teinud üksusele uue otsuse tegemiseks

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 65 lõige 4)

2.      Ühenduse kaubamärk – Apellatsioonimenetlus – Apellatsioonikodadele esitatud kaebused – Apellatsioonikodade pädevus

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 64 lõige 1)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Hindamiskriteeriumid

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

4.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Tegelik kasutamine – Mõiste – Minimaalse kasutamise taseme kindlaksmääramine – Erand

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

1.      Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikoja otsust tuleb pidada apellatsioonikoja menetluses osaleva poole huvide kohaseks, kui selle otsusega rahuldatakse selle poole nõue mõne registreerimisest keeldumise või kaubamärgi kehtetuks tunnistamise põhjuse alusel või üldisemalt nõustutakse mõne osaga poole argumentidest, isegi kui apellatsioonikoda jätab hindamata või lükkab tagasi sama poole esitatud muud põhjendused või argumendid.

Ühtlustamisameti apellatsioonikoja otsus seevastu kahjustab menetluspoole huve määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 65 lõike 4 tähenduses, kui sellega tehakse selle poole poolt ühtlustamisametile esitatud taotluse suhtes tagasilükkav otsus.

Viimati nimetatud juhtum hõlmab olukorda, kui apellatsioonikoda saadab pärast seda, kui ta on lükanud tagasi taotluse, mille rahuldamine oleks lõpetanud ühtlustamisameti menetluse selle esitanud menetlusosalise kasuks, asja uue otsuse tegemiseks tagasi eelmises menetlusastmes otsuse teinud üksusele, ja seda olenemata võimalusest, et asja uuesti läbivaatamisel võidakse langetada otsus selle menetlusosalise kasuks.

(vt punktid 26–28)

2.      Kui Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) apellatsioonikojale esitatud kaebus puudutab üksnes üht osa registreerimistaotluses või vastulauses nimetatud kaupadest või teenustest, siis on apellatsioonikojal õigus selle kaebuse alusel uuesti asi sisuliselt läbi vaadata, kuid üksnes nende kaupade või teenuste osas, sest registreerimistaotlus ja vastulause on esitatud talle vaid selles nimetatud kaupade või teenuste osas.

Nii on asi juhul, kui hageja esitas apellatsioonikojale kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale üksnes osas, milles sellega rahuldati vastulause ja lükati registreerimistaotlus tagasi osade taotluses nimetatud kaubaliikide osas.

Apellatsioonikoda ületas järelikult oma pädevuse piire, mis on määratletud määruse nr 207/2009 artikli 64 lõikes 1, osas milles ta tühistas vastulausete osakonna otsuse resolutsiooni punkti, mis puudutab taotletud kaubamärgi registreerimist muude kaubaliikide jaoks.

(vt punktid 54–56)

3.      Kaubamärki on tegelikult kasutatud juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, välja arvatud sümboolne kasutamine, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine. Lisaks nõuab tegeliku kasutamise tingimus, et asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutatakse avalikult ja väljapoole suunatuna.

Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõikidele faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik; see on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu omadused, kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus.

Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kasutamise kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii kasutamise ajavahemikku kui ka kasutamise sagedust.

(vt punktid 78–80)

4.      Uurides, kas varasemat kaubamärki on ka tegelikult kasutatud, tuleb läbi viia kõiki käesoleva juhu asjakohaseid tegureid arvessevõttev igakülgne hindamine. Selline hindamine eeldab arvessevõetavate tegurite teatavat vastastikust sõltuvust. Nii võib nimetatud kaubamärgiga tähistatud kauba vähest kogust kompenseerida kaubamärgi kasutamise märkimisväärne intensiivsus või regulaarsus ja vastupidi.

Varasema kaubamärgiga tähistatud kauba müügikäivet ega -mahtu ei tohi hinnata absoluutarvudes, vaid teisi asjakohaseid tegureid arvestades, nagu kaubandusliku tegevuse maht, tootmis- või turustamisvõimsus või kaubamärki kasutava ettevõtja tegevuse mitmekülgsus, samuti kaupade või teenuste omadused asjaomasel turul. Seetõttu ei pea varasema kaubamärgi kasutamine olema koguseliselt suur selleks, et kasutamist võiks lugeda tegelikuks. Seega võib isegi minimaalne kasutamine olla piisav tegeliku kasutamise tuvastamiseks, tingimusel et see on vastavas majandussektoris kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamise või loomisega põhjendatud. A priori ei ole võimalik abstraktselt kindlaks teha, millist kvantitatiivset piiri tuleks järgida, et teha kindlaks, kas kasutamine on tegelik või mitte, mistõttu ei saa kehtestada de minimis reeglit, mis ei võimalda Siseturu Ühtlustamise Ametil (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) või edasikaebamise korral Üldkohtul hinnata kõiki neile esitatud kohtuasja asjaolusid.

(vt punktid 81 ja 82)