ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (teine koda)

22. mai 2007(*)

Vahekohtuklausel – Esimese Astme Kohtu pädevus – Ühenduse makstud ettemaksu tagastamine üleeuroopaliste telekommunikatsioonivõrkude rahastamise projektides – Nõude aegumine – Väidetavalt kantud kulude hüvitatavus

Kohtuasjas T‑500/04,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Braun, W. Wils ja N. Knittlmayer,

hageja,

versus

IIC Informations-Industrie Consulting GmbH, asukoht Königswinter (Saksamaa), esindajad: advokaadid E. Rott ja J. Wolff,

kostja,

mille esemeks on EÜ artikli 238 alusel esitatud nõue, milles palutakse kostjalt välja mõista osa ettemaksust, mille komisjon tegi kahe finantseerimislepingu täitmiseks kultuuriprogrammide raames,

EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda),

koosseisus: esimees J. Pirrung ning kohtunikud N. J. Forwood ja S. Papasavvas,

kohtusekretär: ametnik K. Andová,

arvestades kirjalikus menetluses ja 7. novembril 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik ja vaidluse asjaolud

 Kohaldatav ühenduse õigus

1        Ühenduse rahalist abi üleeuroopaliste võrkude valdkonnas antakse 18. septembri 1995. aasta nõukogu määruse (EÜ) nr 2236/95 alusel, millega kehtestatakse sellise abi andmise üldeeskirjad (EÜT L 228, lk 1; ELT eriväljaanne 13/15, lk 263).

2        Nimetatud määruse artiklite 1, 2 ja 5 kohaselt ei või ühist huvi pakkuvatele projektidele antav ühenduse abi, eriti telekommunikatsiooni üleeuroopaliste infrastruktuurivõrkude valdkonnas, ületada projekti käivitamiseks vajalikuks peetud miinimumsummat.

3        Määruse nr 2236/95 artikkel 11 sätestab, et ühenduse abi võib katta üksnes projektiga seotud kulusid, mida kannavad abisaajad või projekti elluviimise eest vastutavad kolmandad isikud. Üldjuhul tehakse maksed ettemaksetena, vahemaksetena ja lõppmaksena.

4        Määruse nr 2236/95 artikkel 13 sätestab abi vähendamise, peatamise ja tühistamise tingimused. Komisjon võib asjakohase toimingu jaoks antavat abi vähendada, selle peatada või tühistada, kui uurimise käigus tuleb ilmsiks eeskirjade rikkumine või abi andmise otsusega ette nähtud tingimuse täitmata jätmine. Põhjendamatult makstud liigsed summad tuleb tagasi maksta. Iga alusetult makstud summa makstakse komisjonile tagasi.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

5        4. aprilli 1996. aasta otsuses leidis nõukogu, et Euroopa Ühenduse infoühiskonna edendamisse tuleb rohkem kaasata kunsti ja kultuuri. Komisjon käivitas seejärel algatuse multimeedia kaudu Euroopa kultuuripärandile juurdepääsuks, mis on tuntud nime „Euroopa kultuuripärandi memorandum” all. Selle algatuse raames toetas komisjon täpsemalt kahte piiriülest projekti, mille eesmärk oli luua digitaalsete kanalite kaudu Euroopa ühise kultuuriruumi tasandil kontakte ühenduse erinevates liikmesriikides asuvate isikute vahel; täpsemalt toetati projekte „DCC – Digital Content for Culture” (edaspidi „DCC”) ja „Donna – Art, Design and Fashion Online” (edaspidi „Donna”).

6        Projekt DCC eesmärk oli kultuuriga seotud valitud toodete kohta andmete digitaalseks muutmine, nende toodete esitlemine, nende kohta informatsiooni jagamine ja müümine Internetis. Nii pidi tekitatama uusi tooteid ja teenuseid kultuuriga seotud majandusvaldkonnas, väärtustades samas Euroopa kultuuripärandit. Projekt pidi võimaldama uute töökohtade loomist eelkõige kunstnikele ja disaineritele ning tekitama uusi võimalusi innovaatilistele väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele.

7        Projekt Donna pidi võimaldama loomeinimestel (kunstnikel ja disaineritel) digitaalsel kujul ja teatud informatsiooni- ja teabeedastuse arvutiprogrammi kaudu esitleda oma teoseid kunsti, disaini või moe vallas, tagades interaktiivse suhtluse üldsusega. See pilootprojekt pidi üldjoontes tekitama virtuaalse platvormi, mis võimaldaks erinevate elualade (tööstustoodang, mood, televisioon, arhitektuur, jne) kunstnikel ja disaineritel üksteisega tuttavaks saada, vahetada ideid ning luua sidemeid tarnijate, klientide, äripartnerite ja meediaga.

8        Projektide teostamiseks sõlmis Euroopa Ühendus, mida esindas komisjon, finantseerimislepingud esiteks Saksamaal asutatud osaühinguga IIC Informations‑Industrie Consulting, kes tegeleb strateegilise planeerimise, turustamise ja nõustamisega informatsioonitööstuse valdkonnas, ning teiseks Saksamaal asutatud aktisaseltsiga CSC Ploenzke (edaspidi „Ploenzke”). Projekti DCC kohta sõlmiti leping (leping nr 45 528) 18. detsembril 1996 ja projekti Donna kohta (leping nr 20 730) 30. detsembril 1996.

9        Nende lepingute alusel, mille tingimused on suures osas identsed, kohustus komisjon andma ühenduse rahalist abi, mis pidi katma 50% projektide hüvitatavatest kuludest.

10      Kummagi lepingu punktis 4 oli projektide teostamise kuluks hinnatud vastavalt 3 360 000 eküüd projekti DCC puhul ja 980 000 eküüd projekti Donna puhul. Vastavalt mõlema lepingu punktile 2 olid projektide kestused vastavalt 12 kuud projekti DCC teostamiseks ja 9 kuud projekti Donna teostamiseks alates viimasena lepingule allakirjutanud käsundisaaja allkirja kuupäevale järgnenud kuu esimesest päevast, st 1. jaanuarist 1997.

11      Lepingutele, mis on koostatud inglise keeles ja sisaldavad vahekohtuklauslit EÜ artikli 238 tähenduses, kus asja lahendavaks kohtuks on määratud Esimese Astme Kohus (punkti 12 alapunkt 2), kohaldatakse Saksamaa õigust (punkti 12 alapunkt 1). Lepingud sisaldavad alljärgnevaid punkte:

„Punkti 1 alapunkt 1

Käsundisaajad vastutavad lepingu I lisas loetletud tööde (projekt) täitmise eest komisjoni ees solidaarselt.

[…]

[alapunkt 3/4]

Koordinaator on kohustatud tegutsema vahendajana kõigi dokumentide esitamisel ja üldisel suhtlemisel käsundisaajate ja komisjoni vahel. Kogu üldist laadi teabevahetus komisjoniga toimub koordinaatori kaudu.

[…]

[Punkti 4 alapunt 5]

Komisjon kohustub tegema iga makse koordinaatori arveldusarvele […]

Koordinaator kohustub komisjonilt saadud kindla rahalise abi summa viivitamatult mõlemale käsundisaajale edasi kandma. Koordinaatorit ei tasustata, välja arvatud juhul, kui selles lepivad kokku käsundisaajad, kes lepivad kokku koordinaatori arveldusarvele tasu maksmise korras.

Punkt 5 [...]

Käsundisaajad võivad sõlmida alltöövõtulepinguid komisjoni eelneval kirjalikul nõusolekul. Käsundisaajad kohustavad kõiki alltöövõtjaid täitma kohustusi, mida nad lepingu alusel ise on kohustatud täitma.”

12      Mõlema lepingu I lisas on lahti seletatud projekti programm. Vastavalt DCC lepingu I.3 lisale ja Donna lepingu I lisale kuulub kostja meeskonda nimelt Donna varasem juhataja M. B. ning F., M., D. D., B. D. ja L.

13      Kulude hüvitamise tingimused on märgitud mõlema lepingu II lisas. Nimetatud lisas on märgitud:

„1.2. Hüvitatavad kulud on tegelikud kulud, mis on siin edaspidi määratletud, mis on projekti teostamiseks vajalikud, mida saab tõendada ning mis on tekkinud lepingu punktis 2.1 toodud ajavahemiku jooksul [...]

Hüvitatavad kulud võivad hõlmata kõiki või mõnda järgmistest kulukategooriatest:

–       tööjõud;

–       seadmed;

–       kolmandate isikute abi;

–       reisi- ja elamiskulud;

–       äratarvitatavad kaubad ja informaatikakulud;

–       muud kulud;

–       üldkulud.

[…]

1.3.1. Tööjõud

Kulu töötundide eest, mille on kulutanud töötaja, kelle on tööle võtnud käsundisaaja, on hüvitatav.

[...]

Deklareeritud töötajate kõik töötunnid peavad olema registreeritud ja kinnitatud. Selle nõude täitmiseks piisab, kui selleks määratud projektijuht või käsundisaaja nõuetekohaselt volitatud juhtivtöötaja kinnitab registreeritud tööaja vähemalt kord kuus.

1.3.2. […]

Seadmete ostu- või liisingukulu võib kajastada otseste kuludena. Seadmete liisingukulu ei või ületada kulude summat, mis oleks hüvitatav seadmete ostu korral [...]

1.3.3. Kolmandate isikute abi

Alltöövõtu ja väljast ostetavate teenustega seotud kulu on hüvitatav lepingu punkti 5 kohaselt.

[…]

1.3.5. [...]

Äratarvitatavaid kaupu [...] võib kajastada kui otseseid kulusid.

[…]

1.4. [...]

Käsundisaajad, kes arvestavad projektiga seotud kõikide, sh ka oma kuludega, võivad üldkuludena (üldised kaudsed kulud), mida arvestatakse vastavalt komisjoni poolt heaks peetavatele raamatupidamistavadele ja põhimõtetele, kajastada selliseid kulusid nagu omafinantseeritavad uurimiskulud (maksimaalselt 10% tööjõukuludest), halduskulu, abitööjõud, kontorisisustus, infrastruktuurid, jätkusuutlikkusega seotud seadmed ja teenused.

[...]

Käsundisaajad, kes kasutavad kõrvalkulusid, võivad selliste üldkuludena kajastada maksimaalselt 20% suurust summat hüvitatavatest tegelikest kuludest arvestatuna kõikidest käesoleva lisa punktis 1.3 märgitud otsestest kuludest.

[…]

4.3 Kui projekti raames antava rahalise abi kogusumma, sealhulgas iga auditi tulemus, on väiksem kui projektile tehtud väljamaksed, maksavad käsundisaajad selle vahe eküüdes viivitamatult komisjonile tagasi.

[…]

5. Kulude tõendamine

Käsundisaajad peavad pidevat ja nende asukoha riigi raamatupidamisreeglitega kooskõlas olevat raamatupidamisarvestust ja säilitavad dokumente, mis põhjendavad ja tõendavad tehtud kulusid ja kulutatud töötunde.”

14      Nimetatud lepingute alusel tegi komisjon Ploenzkele kui mõlema projekti koordinaatorile järgmised ettemaksed: 980 472 Saksa marka projekti DCC eest ja 317 745 Saksa marka projekti Donna eest. Ploenzke oli lepingute punkti 4 ja 5 alusel kohustatud komisjoni makstud summadest kostjale üle kandma teatud summa, millele viimasel õigus oli. Nii kanti kostjale projekti DCC eest üle 293 328 Saksa marka ja projekti Donna eest 107 493 Saksa marka. Seega sai ta 1997. aastal rahalise abi ettemaksena kokku 400 821 Saksa marka (204 936,52 eurot).

15      Mõlemat projekti alustati 1. jaanuaril 1997 ning Ploenzke ja kostja esitasid taotluse kulude hüvitamiseks, mis projekti DCC osas ulatusid 6 144 287 Saksa margani ja projekti Donna osas 1 906 934 Saksa margani; kostja osa nendest summadest oli vastavalt 1 960 943 Saksa marka projekti DCC eest ja 646 809 Saksa marka projekti Donna eest.

16      Kostja taotletud hüvitatavad kulud projekti DCC eest koosnesid järgnevatest kuludest: tööjõukulu (834 568 Saksa marka), alltöövõtukulu (618 631 Saksa marka), seadmed (384 018 Saksa marka), reisikulud (32 682 Saksa marka), äratarvitatavad kaubad (35 017 Saksa marka) ja üldkulud (56 027 Saksa marka).

17      Projekti Donna teostamiseks väitis kostja olevat kandnud järgmisi kulusid: tööjõukulu (227 998,39 Saksa marka), alltöövõtukulu (257 659 Saksa marka), seadmed (106 871 Saksa marka), reisikulud (22 659 Saksa marka), äratarvitatavad kaubad (9312,53 Saksa marka) ja üldkulud (22 385 Saksa marka).

18      Komisjon kasutas tehniliste aruannete koostamiseks koosseisuväliste ekspertide teenuseid. Täpsemat kontrolli teostanud erikomisjon esitas 10. detsembril 1997 aruande projekti DCC kohta ja 26. juunil 1998 ekspertaruande projekti Donna kohta. Mõlemad aruanded näitasid, et kindlaksmääratud kvaliteedinõudeid ei ole järgitud ja et üldreeglina ei ole kinni peetud kulude hüvitamise tingimustest, mis on ette nähtud projektide DCC ja Donna lepingutes.

19      Täpsemat kontrolli teostanud erikomisjoni aruanne saadeti projektis DCC osalejatele 17. detsembril 1997. Seejärel lõpetas komisjon 23. detsembril 1997 Ploenzkele saadetud kirjaga (millest saadeti koopia ka kostjale) projekti DCC lepingu – lepingu lõpetamine jõustus üks kuu hiljem – ning palus Ploenzkel sellest vastavalt lepingu punkti 9 alapunktile 1 oma äripartneritele teada anda.

20      30. septembril 1997 lõpuleviidud projekti Donna kohta koostati ekspertaruanne pärast üht n-ö tehnilist analüüsi puudutavat kohtumist, mis toimus Brüsselis 26. juunil 1998. Sel kohtumisel vastasid kostja esindajad komisjoni volitatud ekspertide küsimustele.

21      Lisaks kontrollisid komisjoni ametnikud 10. ja 11. märtsil 1998 asjassepuutuvate projektide finantseerimist. Selle kontrolli tulemusena saatis komisjon kostjale 28. aprillil 1998 (projekti DCC kohta) ja 27. mail 1998 (projekti Donna kohta) esialgsed audiitoraruanded. Need esialgsed aruanded, milles oli kõigepealt täpselt loetletud ja hinnatud projektiga seotud kulusid, näitasid, et enamik tehtud kulusid ei ole hüvitatavad, kuna lepingu eesmärke ei järgitud.

22      Pärast seda, kui komisjon sai kostjalt 30. juunil 1998 tema märkused, saatis komisjon kostjale koos 29. juuli 1998. aasta kuupäevaga dateeritud kaaskirjaga lõplikud audiitoraruanded. Neis leidis komisjon, et Ploenzke sai projekti DCC eest nõuda vaid 51 506 Saksa marga hüvitamist ja projekti Donna eest 37 679 Saksa marga hüvitamist, ning et kostja ei saanud projekti DCC eest nõuda mingite kulude hüvitamist ja projekti Donna eest vaid 46 300,18 Saksa marga hüvitamist.

23      Komisjon esitas seejärel Ploenzkele ja kostjale mõlema projekti teostamiseks väljamakstud ettemakse tagastamise nõude summade osas, mis ei olnud hüvitatavad. Ploenzke tagastas komisjonile nõutud summad, kostja aga keeldus mis tahes summade tagasimaksmisest.

24      12. augustil 1998 saatis komisjon kostjale teate ettemaksu tagasinõudmise kohta, millele järgnes teade võlgnevuse kohta, mille kostja sai kätte 8. septembril 1998 ning milles oli tagasimakstavaks summaks märgitud 179 337 eküüd (354 520,82 Saksa marka), mis tuli tasuda enne 31. oktoobrit 1998. Kuni tänaseni kostja seda summat tasunud ei ole.

25      30. novembril 1998 saadetud kirjas palus kostja komisjonil maksta täiendavalt 352 800 eküüd projekti DCC eest ja 110 781,45 eküüd projekti Donna eest. Kuni tänaseni komisjon neid summasid väljamaksnud ei ole.

26      1999. aastal esitas kostja Euroopa ombudsmanile komisjoni peale kaebuse. See menetlus lõpetati 27. aprillil 2000. Ombudsman oma arvamuses komisjoni haldusomavoli ei tuvastanud.

 Menetlus ja poolte nõuded

27      Komisjon esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 24. detsembril 2004.

28      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) korraldada pooltega istungivälise kohtumise. See kohtumine toimus ettekandja-kohtuniku juuresolekul 2. veebruaril 2006. Kohtumisel alustasid pooled läbirääkimisi eesmärgiga jõuda kahe kuu jooksul kompromisslepinguni. Seda tähtaega pikendati kahel korral, kuid 29. juunil 2006 teatas kostja Esimese Astme Kohtule, et kompromisslepingus kokkuleppeni ei jõutud.

29      Seejärel otsustas Esimese Astme Kohus (teine koda) avada suulise menetluse.

30      Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu esitatud küsimustele kuulati ära 7. novembril 2006 toimunud kohtuistungil.

31      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        mõista IIC Informations-Industrie Consulting’ult komisjoni kasuks välja 181 263,61 eurot, millele lisandub viivis määraga 4% alates 1. novembrist 1998;

–        mõista kohtukulud välja IIC Informations-Industrie Consulting’ult.

32      Kostja palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        teise võimalusena anda talle immuniteet kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes, et vältida võimalikult algatatavat täitemenetlust, asendades see kostja pakutava tagatisega, milleks võiks olla panga garantii;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik käsitlus

33      Komisjon on seisukohal, et peaaegu kõik rahastatud kostja kulud ei ole hüvitatavad. Komisjon leiab, et eespool punktides 18–20 nimetatud tehniliste aruannete kohaselt on kostja kooskõlas projektide DCC ja Donna lepingute II lisa punktiga 4.3 kohustatud ettemaksena väljamakstud summad tagastama, kuna tal ei ole nende kulude hüvitamisele õigust.

34      Vastuseks nendele väidetele esitab kostja omapoolsed kahte tüüpi väited. Esiteks väidab ta seda, et komisjon ei saa võlgnevuse tasumise nõuet tema vastu esitada. Seda põhjendab ta võimatusega end kohtus kaitsta (nõude esitamine vale kostja vastu), nõude aegumise ja komisjoni tagasimaksmise nõude kadumisega. Teiseks väidab ta, et mõlema projekti eesmärgid täideti ja deklareeritud kulud tegelikult ka kanti. Kostja leiab, et komisjon on käitunud vastuoluliselt ning on hiljem üritanud puhtalt formaalsetele põhjustele tuginedes oma lepingus sätestatud kohustuste täitmisest hoiduda.

 Võime end kohtus kaitsta (nõude esitamine vale kostja vastu)

 Poolte argumendid

35      Komisjon on seisukohal, et tal on õigus kostjalt võlgnevus välja nõuda, arvestades, et DCC ja Donna lepingutes on kostja määratletud kui tagasimakse tegemiseks kohustatud isik. Iga käsundisaaja on kohustatud enammakstud summad tagasi maksma isiklikult.

36      Kostja hinnangul nähtub kahest lepingust, et komisjoni eesmärk oli suhelda vaid ühe isikuga, kellega lahendatakse otse kõik lepingute täitmisega seotud probleemid. Seega ületas Ploenzke roll koordinaatorina abi vastuvõtjaks oleva volitatud isiku staatuse. Teistsugust järeldust ei saa ka teha lepingute II lisa punktist 4.3, mis paneb käsundisaajatele kohustuse tagastada komisjonile enammakstud summad, sest selles ei ole kirjeldatud korda, kuidas nende summade tagastamine toimub. Nimetatud punkti 4.3 tuleb tõlgendada nii, et Ploenzke oli lepingupartner vahendaja kaudu ja lepingut pidi täitma viimane.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

37      Esiteks tuleb märkida, et projektide DCC ja Donna lepingud sõlmisid ühelt poolt komisjon ning teiselt poolt „käsundisaajatena” määratletud Ploenzke ja kostja ning DCC ja Donna lepingute punkti 1 alapunktis 3 oli täpsustatud, et Ploenzke täitis ka „koordinaatori” kohustusi. Mõlema lepingu punkti 1 kohaselt vastutasid käsundisaajad lepingu I lisas loetletud tööde täitmise eest komisjoni ees solidaarselt.

38      On tõsi, et Ploenzke vastutas koordinaatorina kõikide dokumentide esitamise eest komisjonile ning käsundisaajate ja komisjoni vahelise üldise suhtlemise eest. Lisaks oli Ploenzke käsundisaajatest ainus isik, kellega komisjon suhtles. Samas tuleb seda lepingulise kohustusena kehtestatud koordinaatori rolli – Saksamaal kohaldatavat õigust, täpsemalt Bürgerliches Gesetzbuchi (BGB, Saksamaa tsiviilseadustik) paragrahvi 242 – tõlgendada kooskõlas lojaalsuse ja vastastikuse usalduse nõuetega, mida lepingu pooled üldjuhul järgivad.

39      Lepingute II lisa punktist 4.3 nähtub selgelt, et komisjonile olid enammakstud summa kohustatud tagastama „käsundisaajad”, mitte koordinaator. Lisaks toonitab komisjon õigesti seda, et Ploenzke koordineerimiskohustus piirdus mõne täiendava organisatsioonilise ülesande täitmisega, nagu komisjoni väljamakstud summade kandmine edasi teisele käsundisaajale.

40      Seetõttu ei saa vaidluse objektiks olevaid lepinguid mõistlikult tõlgendada nii, et Ploenzke on koordinaatorina kohustatud tagastama summad, mis vastavalt lepingute punkti 4 alapunkti 5 teisele lõigule sai käsundisaajana ja kohustatud isikuna kostja. Lepingutes ei ole ühtegi punkti, mis kohustaks Ploenzket tagastama summat, mis oleks suurem kui summa, mille ta ise käsundisaajana sai.

41      Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui enammakstud ettemakse tagastamine põhjendatuks osutub, on selle tasumise kohustus kostjal.

42      Seega tuleb tagasi lükata väide nõude esitamise kohta vale kostja vastu.

 Aegumine

 Esialgsed märkused

43      Mis puutub Saksamaal aegumisele kohaldatavasse õigusesse, siis tuleb käesolevas asjas kohaldada BGB vastavaid sätteid, kuigi vaidluse objektiks olevad lepingud on käsitletavad „avalik-õiguslike lepingutena” EÜ artikli 238 tähenduses. Nimelt sätestab 25. mai 1976. aasta Bundesverwaltungsverfahrensgesetzi (liidu haldusmenetluse seadus, edaspidi „BVwVfG”) – mis reguleerib just avalik-õiguslikke lepinguid, kuid mitte nõuete aegumist – paragrahv 62, et aegumisele kohaldatakse analoogia korras täiendavalt vastavaid BGB sätteid.

44      Vaidlus puudub selle üle, et BGB nõuete aegumist reguleerivad paragrahvid 195 ja 196 nägid enne Saksamaa võlaõiguse reformi jõustumist 2002. aastal ette 30-aastase üldise nõuete aegumistähtaja ja teatud ettevõtjate teatud nõuete osas kahe- või nelja-aastase aegumistähtaja.

45      Alates Saksamaa võlaõiguse reformist nägi BGB muudetud paragrahv 195 ette kolmeaastase üldise nõuete aegumistähtaja.

46      Võlaõigusreformi raames kehtestati Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch (tsiviilseadustiku rakendusseadus, edaspidi „EGBGB”) paragrahvi 229 lõike 6 punkti 4 üleminekusäte, mille kohaselt juhul, kui 1. jaanuaril 2002 kehtima hakanud BGB-s sätestatud nõude aegumistähtaeg on lühem kui kuni selle kuupäevani kehtinud BGB‑s ette nähtud aegumistähtaeg, kohaldatakse lühemat aegumistähtaega, mis hakkab kulgema 1. jaanuarist 2002.

 Poolte argumendid

47      Komisjon leiab, et käesolevas asjas ei ole tema abi tagasimaksmise nõue aegunud. Varem kehtinud BGB paragrahvi 195 kohaselt oleks nõude aegumistähtaeg olnud 30 aastat. Muudetud BGB paragrahvi 195 ja EGBGB paragrahvi 229 lõike 6 punkti 4 kohaselt, neid sätteid koos lugedes, on tema nõude aegumistähtaeg nüüd kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. jaanuaril 2002 ja peatus käesoleva hagi esitamisega enne nõude aegumistähtaja möödumist 31. detsembril 2004.

48      Mis puutub sellesse, et kostja tugineb BGB paragrahvile 196 selle enne muudatust kehtinud sõnastuses, siis leiab komisjon, et see säte sisaldab nõuete ammendavat loetelu, mistõttu lühendatud aegumistähtajad ei kohaldu nõuetele, mida selles loetelus ei ole sõnaselgelt välja toodud. Selle sätte peamine eesmärk ? kohaldada lühikesi aegumistähtaegu igapäevastest tehingutest tekkivatele nõuetele, mille kohta on harva tasumist tõendavaid dokumente ? ei ole analoogia korras kohaldatav komisjoni finantseeritud vaidlusalustele projektidele.

49      Kostja väidab, et komisjoni nõue on aegunud, kuna selle aegumistähtaeg lõppes käesolevas asjas enne hagiavalduse esitamist. Kostja hinnangul sõltuvad kultuuriga seotud algatused, nagu seda olid vaidlusaluse kahe projekti raames tehtud algatused, olulisel määral nendele antavast abist. Sel alal on eriline vajadus õiguskindluse järele, kuna abi tagasimaksmise nõuded avaldavad abi saajatele väga suurt rahalist survet. Seetõttu on kohane kohaldada analoogia korras varem kehtinud BGB paragrahvi 196 sätet lühendatud aegumistähtaja kohta.

50      Kostja täpsustab, et tema huvi on võrreldav nende isikute huviga, kes selles sättes märgitud nõuetes on võlgniku poolel, st kui tegu on igapäevasest kauplemisest tekkivate nõuetega, kus nõuete lühendatud aegumistähtaegadega on võlgnikule tagatud talle vajalik õiguskindlus. Kostja poolt vaidlusalustes kultuuriprojektides kohustuste võtmine oli seotud olulise majandusliku huvi ja konkreetsete rahaliste mõjudega. Saksa õigus tunnustab BGB paragrahvi 196 analoogia korras kohaldamise põhimõtet; nõude aegumistähtaega puudutavad õigusnormid ei kehtesta ammendavat loetelu, kuna seadusandja ei saanudki täpsemalt reguleerida kõiki Euroopa rahalise toetuse andmise üksikasju.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

51      Selleks et käesolevas asjas kaaluda võimalusi BGB paragrahvi 196 otseseks või analoogia korras kohaldamiseks selle enne muudatust kehtinud sõnastuses, tuleb märkida, et see säte näeb ette lühendatud aegumistähtaja teatud liiki nõuete suhtes, mida on detailselt kirjeldatud.

52      Viidatud sättest on näha, et selles ei ole eraldi välja toodud ühenduse abina makstud summade tagasimaksmise nõuet või selle abi raames tehtud ettemaksu nõuet. See säte ei ole seega käesolevas asjas otse kohaldatav.

53      Saksa õiguses on analoogia korras õiguse kohaldamine lubatud juhul, kui asjassepuutuvas õiguses on lünk ning hinnatav faktiline ja õiguslik olukord on võrreldav sellega, mida on õigusnormidega reguleeritud. Õigusnormi kohaldamine analoogia korras eeldab eriti seda, et juhul, kui seadusandjal tuleks eksisteeriv lünk asjassepuutuvaid huve arvestades täita, oleks väga tõenäoline, et ta lisaks vaidlusaluse olukorra asjassepuutuva õigusnormi kohaldamisalasse (liidu tsiviilasjade ülemkohtu otsused, BGHZ kd 105, lk 140, 143; kd 110, lk 183, 193; kd 120, lk 239, 252).

54      Enne BGB muudatust kehtinud BGB paragrahvi 196 põhjendustest nähtub, et selle sätte kehtestamisel lähtuti eeldusest, et igapäevaseid tehinguid iseloomustab üldiselt kohene tasumine ja tõendite puudumine või nende kiire hävitamine, ning mõistlikult ei saa pooli kohustada hoidma 30 aastat alles tõendeid sellist liiki tehingute sõlmimise ja täitmise kohta.

55      Eeltoodut arvestades ei saa käesolevas asjas järeldada, et asjassepuutuvas seaduses esineb lünk.

56      BGB paragrahv 196 enne muudatust kehtinud sõnastuses sätestab lühendatud aegumistähtaja ainult ettemaksu tagasimaksmise nõudele lepingu alusel, mis on sõlmitud alluvussuhtes oleva töötaja, töölise või advokaadiga. Tulundusliku äriühinguna ei saa kostjat pidada sarnaseks nende täpselt määratletud isikute kategooriatega. Tulundusliku äriühinguna ei saa teda pidada ka erilist kaitset vajavaks isikuks, mida nõude lühendatud aegumistähtaeg annab.

57      Lisaks ei saa vaidlusaluste kulutuuriprojektide ühendusepoolset rahastamist pidada igapäevaseks tehinguks. Need projektid, mis on rahaliselt väga suuremahulised, põhinevad mitme lisaga keerulistel lepingutel, mis näevad ette tehnilisi ja finantsauditeid ning mille kohaselt peab kostja esitama tehtud kulude kohta üksikasjalikke tõendeid, et need kulud hüvitataks.

58      Seega tuleb tagasi lükata ka väide komisjoni nõude aegumise kohta.

 Nõudeõiguse kadumine

 Poolte argumendid

59      Komisjon väidab, et vastupidiselt kostja väidetule ei ole ta nõude esitamise õigust kaotanud. Komisjoni üldine hoiak ei olnud selline, mis oleks andnud kostjale alust arvata, et komisjon nõuet ei esita. Samuti ei tekkinud kostjal vastavat õiguspärast ootust, sest komisjon oli eespool viidatud tehnilistes aruannetes selgitanud, et vaidlusalused projektid ei vastanud esitatud kvaliteedinõuetele. Seega pidi kostja olema valmis vaidlustatud summad tagasi maksma.

60      Kostja leiab, et ta võis õiguspäraselt eeldada, et komisjon abi tagasimaksmise nõuet enam ei esita. Seega on komisjon oma vastava nõudeõiguse kaotanud. Arvestades nimelt komisjoni käitumist üldiselt, võis kostja eeldada, et komisjon on nõudeõigusest loobunud, kuna ta ei pöördunud abi tagasimaksmise nõudega kohtu poole peaaegu seitsme aasta jooksul, st alates audiitoraruannete valmimisest kuni 2004. aasta detsembrikuu lõpuni. Kostja lisab, et ta võis nõudest loobumist õiguspäraselt eeldada, sest nende seitsme aasta jooksul viitas komisjon projektidele Euroopa Liidu Interneti-leheküljel, kasutades seega projektide tulemusi oma eesmärkide saavutamiseks. Samuti juhib kostja tähelepanu sellele, et projekte ei oleks saanud teostada ilma komisjoni rahalise abita ja et kostja maksujõulisus sõltub sellest, kas ta saab saadud abi endale jätta. Selles osas rõhub kostja vaidlusaluse abi spetsiifilisele olemusele, st et tegemist on n-ö juba kadunud abiga. Kostja tuletab sellest, et abi tagasimaksmise nõue oleks tulnud esitada hilinemiseta, mida aga käesolevas asjas tehtud ei ole.

61      Kostja hinnangul on viide audiitoraruannetele asjakohatu, kuna komisjoni valitud ja nimetatud eksperdid ei viinud läbi sõltumatut ja selle eluala nõuetele vastavat ekspertiisi. Täpsemalt, ei uuritud kostja argumente, mida see esitas projektide teostamise käigus.

62      Projekti Donna osas viitab ekspertide aruande esitamise kuupäev, 26. juuni 1998 sellele, et komisjon vältis tahtlikult kostja esitatud argumentide uurimist. Kostja esindajad vastasid komisjoni ekspertide küsimustele sel päeval toimunud kohtumisel. Komisjon ei edastanud aga selle kohtumise protokolli enne, kui veidi aega enne abi tagasimaksmise nõude esitamist. Sama saab öelda ka projekti DCC kohta: komisjon saatis tehnilise aruande huvitatud isikutele 17. detsembril 1997 ja 23. detsembril 1997 lõpetas ta lepingu.

63      Kostja väidab, et ta ei ole veel välja nõudnud abi summat, millele tal tehtud kulutuste hüvitisena on õigus (352 800 eküüd projekti DCC eest ja 110 781,45 eküüd projekti Donna eest), sest ta arvas, et ka komisjon ei esita oma nõuet. Pooled sõlmisid vaikiva kokkuleppe vastastikuste nõuete esitamata jätmise kohta, lootes saavutada mõlemaid pooli rahuldav lahendus (pactum de non petendo). Kostja käitumine tõendab tema usku sellesse, et komisjon tema vastu nõuet ei esita.

 Esimese Astme Kohtu hinnang

64      Kohe tuleb tagasi lükata kostja väide, et pooled sõlmisid vaikiva kokkuleppe vastastikuste nõuete esitamata jätmise kohta, lootes saavutada mõlemaid pooli rahuldav lahendus. Selle väite tõelevastavus ei ole tõendatud ühegi Esimese Astme Kohtule esitatud dokumendiga. Kuigi komisjon sellele kategooriliselt vastu vaidles, ei esitanud kostja ühtegi konkreetset tõendit, millest saaks järeldada, et vastastikustest nõuetest vaikides loobuti.

65      Igal juhul tuleb lisada, et arvestades vastastikuste nõuete ebavõrdsust, nimelt komisjoni abi tagasimaksmise nõuet summas 180 000 eurot ja kostja kulude hüvitamise nõuet summas 650 000 eurot, ei ole järeldus pactum de non petendo sõlmimise kohta usutav. Samuti ei viidanud kostja isegi Esimese Astme Kohtus oma väidetava nõude tasaarvestamisele komisjoni nõudega, väites vaid, et „ta jätab endale õiguse hüvitamata summasid komisjonilt välja nõuda”. Vastavalt muudetud BGB paragrahvile 215 ei oleks kostja nõude võimalik ajaline piiratus takistanud tal käesolevas asjas oma nõude olemasolu kinnitada, tasaarvestades see nõue komisjoni nõudega.

66      Järgmisena tuleb märkida, et Saksa õiguses on nõudeõiguse kadumise põhimõte välja kujunenud BGB paragrahvi 242 puudutavate kohtulahenditega; see säte paneb lepingu pooltele kohustuse täita lepingut kooskõlas lojaalsuse ja vastastikuse usalduse põhimõtetega, mida eraõiguslike isikute vahelistes õigussuhetes üldjuhul järgitakse. Nimetatud kohtupraktika kohaselt kaotab võlausaldaja lepingu alusel tekkinud nõude esitamise õiguse, kui ta pika ajavahemiku jooksul nõudeõigust ei teosta ja tema üldist käitumist arvestades võib kohustatud pool arvata, et ta ei tee seda ka tulevikus (BGHZ kd 91, lk 62, 71, kd 105, lk 290, 298, ja eriti kd 146, lk 217, 220 ja 221).

67      Seega on asjakohane esiteks arvesse võtta ajavahemiku pikkust, mille jooksul võlausaldaja ei ole oma õigust teostanud, kusjuures sellise tegevusetuse ajalise pikkuse asjassepuutuvus sõltub konkreetse asja asjaoludest. Teiseks tuleb arvesse võtta nii era- kui avaliku õiguse alusel tekkida võiva nõude laadi ja suurust, ning viimaseks, kreeditori käitumisega tekitatud usalduse määra ja kohustatud isiku kaitse vajaduse ulatust.

68      Ajavahemiku osas, mille jooksul komisjon nõuet ei esitanud, tuleb käesolevas asjas märkida esiteks seda, et tegevusetuse tähtaja algus on 1. november 1998. Komisjon esitas kostjale abi tagasimaksmise ametliku nõude summas 179 337 eküüd maksetähtajaga enne 31. oktoobrit 1998 selgelt ja lõplikult eespool punktis 24 märgitud võlgnevuse sissenõudmise teadetes.

69      Seega on tõendid sellele kuupäevale eelnenud aja kohta ? eriti eespool punktides 18–22 viidatud kostja kriitika tehnilise ja audiitoraruande koostamise viisi kohta ? asjakohatud selleks, et hinnata, kas komisjon oli 31. oktoobril 1998 esitatud abi tagasimaksmise nõude esitamise õiguse kaotanud vaid seetõttu, et ta ei pöördunud oma nõude teostamiseks kohtu poole enne 24. detsembrit 2004.

70      Tuleb kinnitada, et esitades käesolevas asjas hagiavalduse enam kui kuue aasta möödudes alates võlgnevuse sissenõudmisest teatamisest 31. oktoobril 1998, on komisjon kinni pidanud käesolevas asjas kohaldatavast konkreetse nõude aegumise tähtajast, mis algul oli 30 aastat, kuid mis hiljem lühenes kolmele aastale (vt eespool punktid 44–46). Kreeditor ei tohiks üldreeglina olla takistatud kasutamast sellist nõude aegumistähtaega kogu pikkuses, eriti arvestades, et võrreldes 30-aastase tähtajaga on uus aegumistähtaeg võrdlemisi lühike.

71      Tuleb lisada, et kostja oli Handelsgesetzbuchi (Saksa äriseadustik, edaspidi „HGB”) paragrahvi 257 lõike 1 punkti 4 ja lõike 4 kohaselt ning Abgabenordnung (Saksa maksuseadustik, edaspidi „AO”) paragrahvi 147 lõike 1 punkti 4 ja lõike 3 kohaselt kohustatud projektide DCC ja Donna täitmisega seotud kõiki raamatupidamisdokumente säilitama kümme aastat. Kuigi nende raamatupidamisdokumentide säilitamise kohustust pikendati kümne aastani alles 19. detsembril 1998 jõustunud mitmete maksuseadustega seotud õigusnormide muutmise seaduse (BGBl. 1998 I, lk 3816) paragrahvidega 2 ja 4, muutus see uus kümneaastane tähtaeg nimetatud seaduse paragrahvide 3 ja 5 alusel kohaldatavaks siis, kui varem kehtinud dokumentide säilitamise tähtaeg ei olnud 1998. aasta lõpuks veel lõppenud. Kuna projektid DCC ja Donna täideti mõlemad 1997. aastal, tuli nende projektidega seotud raamatupidamisdokumente HGB ja AO varem kehtinud sätete kohaselt säilitada kuus aastat, mis tähendab, et nende kohustusliku säilitamise tähtaeg ei olnud 1998. aasta lõpuks veel lõppenud.

72      Kostja ei ole ka Esimese Astme Kohtus väitnud, et tema suhtes kohaldusid muud erilised dokumentide lühendatud säilitamistähtajad, mis oleksid olnud käesolevas asjas hagiavalduse esitamise ajaks juba lõppenud. Kostja tugineb aga 18. augusti 1980. aasta Sozialgesetzbuch X (Saksa sotsiaalkindlustusseadustik, X osa; BGBl. 1980 I, lk 1469, ja 2001 I, lk 130) paragrahvi 45 ja BVwVfG (vt eespool punkt 43) artikli 48 sätetele, mille kohaselt võivad haldusorganid üldreeglina teatud abi saaja suhtes selle abi andmise aluseks olnud ebaseadusliku haldusotsuse tühistamiseks menetluse algatada ühe aasta jooksul.

73      Selles osas tuleb vaid märkida, et see üheaastane tähtaeg puudutab haldusmenetlusi, milles avalik-õigusliku võimu esindaja võib tegutseda ühepoolse haldusakti kaudu. Kostja poolt viidatud sätted ei oma käesolevas asjas aga mingit tähendust, kuna komisjon ja kostja olid otsustanud astuda lepingulisse suhtesse tingimustel, mille kohaselt komisjonil ei olnud õigust sellist akti vastu võtta.

74      Eeltoodust järeldub, et enam kui kuueaastane ajavahemik kostjale ametliku võlgnevuse sissenõudmise teate esitamisest kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni ei ole asja asjaolusid arvestades piisavalt pikk aeg selleks, et selle jooksul oleks komisjon oma nõude kaotanud.

75      Mis puutub nõude laadi ja suurusesse, siis ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et komisjon on nõudeõiguse kaotanud abi tagasimaksmise nõude laadi või selle summa tõttu.

76      Mis puutub võimalikku usaldusse, mida komisjoni käitumine võis kostjas tekitada, siis tuleb märkida, et välja arvatud tegevusetus mitme aasta jooksul, ei ole kohtutoimikus ühtegi tõendit tegevuse kohta, millega komisjon oleks väljendanud oma tahet nõudeõigusest loobuda. Vastupidi, nagu selgub Euroopa ombudsmani 27. aprilli 2000. aasta arvamusest, millega lõpetati kostja kaebuse alusel algatatud menetlus, kinnitas komisjon ombudsmanile selgelt, et ta kavatseb oma nõude rahuldamiseks kohtu poole pöörduda.

77      Lisaks pidi kostja hoolsa ja nõustatud ettevõtjana olema 2002. aastal Saksa võlaõiguse reformist teadlik. Ta võis seega eeldada, et komisjon kasutab 31. detsembril 2004 lõppenud uue aegumistähtaja ära täies pikkuses (vt punktid 44–46). Fakt, et kostja ise valis komisjonilt saamata jäänud abi kohtulikust väljanõudmisest loobumise, ei saa mingil juhul luua kostjale õiguspärast ootust, et komisjon oma nõudeõigust ei teosta. Igal juhul ei ole kostja väitnud, et komisjon on oma käitumisega takistanud tal õigeaegselt hüvitise väljamõistmise hagi esitada.

78      Lõpuks tuleb puudutada teemat kostja kaitse vajaduse kohta, sest kostja märgib, et ta kuulub osaühinguna väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate hulka, mistõttu tuleks teda selgelt eristada aktsiaseltsist Ploenzke, kelle tegevus on ülemaailmne.

79      Asjaolust, et võlgnikuks olev ettevõtja on väike, ei piisa iseenesest veel selleks, et lugeda võlausaldaja nõue kaotatuks, välja arvatud juhul, kui viimane aitas oma käitumisega kaasa sellele, et võlgnik viidi raskesse rahalisse olukorda. Toimiku materjalidest ei saa järeldada, et komisjon oleks ajavahemikul 1. novembrist 1998 kuni käesolevas asjas hagiavalduse esitamiseni nii käitunud.

80      Lisaks ei saa kostja seoses komisjoni rahastatud kahe projekti täitmisega tulemuslikult viidata oma kogemuse puudumisele enda väikeettevõtja staatuse tõttu. Nimel sõlmis Ploenzke nimel projektide DCC ja Donna lepingud Ploenzke ühe osakonna juhataja B., kes oli kostja endine juhataja ja tema meeskonna liige, kes nende projektidega tegeles (vt eespool punkt 12). B.‑d nimetatakse DCC lepingu lisas ühe Ploenzke esindajana ja Donna lepingu lisas Ploenzke ainsa esindajana. Arvestades nende kahe äriühingu vahelisi isiklikke sidemeid, ei ole objektiivselt vajalik tagada kostjale komisjoni abi tagasimaksmise nõude esitamise vastu ka erilist kaitset.

81      Arvestades käesoleva asja konkreetseid asjaolusid, tuleb väide nõudeõiguse kaotamise kohta tagasi lükata.

82      Eeltoodust tuleneb, et IIC esitatud esimest tüüpi väited tuleb tagasi lükata. Tuleb tuvastada, et komisjoni esitatud nõue on sissenõutav. Seega jääb üle kindlaks määrata, millised on nende kahe vaidlusaluse projekti hüvitatavad kulud.

 Projektide DCC ja Donna hüvitatavad kulud

 Esialgsed märkused

83      Esiteks tuleb meenutada, et komisjoni õigus nõuda tehtud ettemaksu tagastamist tuleneb mõlema lepingu II lisa punktist 4.3. Nimelt annab see punkt vastava õiguse juhul, kui on tõestatud, et kogu rahaline abi, mida komisjon on kohustatud projektidele andma – vajadusel raamatupidamisauditi teel – on väiksem, kui projektidele juba antud rahaline abi. Nimetatud punkti 4.3 alusel tuleb seega kontrollida, kas kostjale tehtud ettemaks ületab summat, mille hüvitamisele tal õigus on.

84      Komisjon ei nõustunud hüvitama mingeid kulusid, mida kostja talle projekti DCC kohta esitas; kostja taotles kokku 1 960 943 Saksa marga hüvitamist ja see summa koosnes tööjõukulust (834 568 Saksa marka), alltöövõtukulust (618 631 Saksa marka), kulust seadmetele (384 018 Saksa marka), reisikuludest (32 682 Saksa marka), kulust äratarvitatavatele kaupadele (35 017 Saksa marka) ja üldkuludest (56 027 Saksa marka).

85      Projekti Donna eest nõustus komisjon 46 300,18 Saksa marga suuruse kulu hüvitamisega, kuigi kostja taotles kokku 646 809 Saksa marga suuruse summa hüvitamist, mis koosnes järgmistest kuludest: tööjõukulu (227 998,39 Saksa marka), alltöövõtukulu (257 659 Saksa marka), seadmed (106 871 Saksa marka), reisikulud (22 659 Saksa marka), äratarvitatavad kaubad (9236 Saksa marka) ja üldkulud (22 385 Saksa marka).

86      Kostja väidab, et komisjon käitus vastuoluliselt – tema abi tagasimaksmise nõue ei ole asjakohane seetõttu, et kõik lepingulised kohustused täideti nõuetekohaselt. Kostja leiab ka, et komisjonile deklareeritud kulud olid kõik hüvitatavad.

 Komisjoni vastuoluline käitumine

–       Poolte argumendid

87      Komisjon leiab, et tema käitumine, mis seisneb kostjale väljamakstud ettemaksu tagastamise nõudes, ei ole vastuoluline. Vaidlusalused projektid lõppesid läbikukkumisega, sest esitatud kvaliteedinõudeid ei täidetud.

88      Igal juhul ei sõltu tekkinud kulude hüvitamine projektide edukusest või läbikukkumisest. Sõltumata projektide edukusest on kostja jätnud tähelepanuta, et komisjonil on õigus abi tagasimaksmisele, kuna kulud, mille hüvitamist nõuti, ei olnud lepingute II lisa punktide 1 ja 5 mõttes hüvitatavad. Ainsaks määravaks asjaoluks on see, kas kostja suudab tõendada kulude hüvitatavust; kostja ei ole aga suutnud seda teha.

89      Kostja kinnitab, et ta täitis mõlema lepingu kohustused nõuetekohaselt ja täielikult. Komisjon kasutab nimelt praegu nende projektide tulemusi kuulutustes, mis on üleval Euroopa Liidu Interneti-leheküljel. Sel lehel viidatakse Euroopa kultuuripärandi memorandumile, milles komisjon tänas B.‑d töö eest, mida ta tegi memorandumi eesmärkide saavutamiseks. B. saavutuste näiteks viidati projektile DCC. Lisaks tänas komisjon 16. märtsi 1998. aasta kirjas kostjat tema panuse eest memorandumi täitmisse ja seega ka kahe projekti täitmisse. On oluline, et komisjon ei kustutanud viiteid kahele projektile oma Interneti-leheküljelt ja seega ei distantseerinud end nende projektide raames saavutatud eesmärkidest.

90      Kostja lisab, et nii aruanded, programmid, kui ka digitaal- ja analoogmaterjal, mis kahe projekti jaoks välja töötati, anti komisjonile üle, ja et viidatud tööjõukulu tegelikult ka kanti. Projektide täitmise käigus ei esitatud kostjale ühtegi väidet, mis esitatakse tema vastu praegu hagiavalduses. Komisjoni viidatud lepingu punktide ainus eesmärk oli lihtsustada nende kahe projekti raames hüvitatavate kulude tõendamist ja kontrolli.

–       Esimese Astme Kohtu hinnang

91      Kostja on sisuliselt arvamusel, et projektide DCC ja Donna edu välistab iseenesest komisjoni abi tagasimaksmise nõude ja et selles nõudes tuginetakse kulude hüvitatavuse osas puhtalt formaalsustele.

92      Selle väitega ei saa nõustuda.

93      Nimelt on komisjon vastavalt EÜ artiklile 274 kohustatud järgima usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid. Ühenduse rahalise abi andmise süsteemis toimub abi kasutamine reeglite alusel, mille kohaselt võib juba antud abi osaliselt või täielikult tagasi nõuda. Rahalise abi saajal, kelle abitaotluse on komisjon rahuldanud, ei ole seetõttu mingit muutumatut õigust abi kogusummale, kui ta ei järgi toetuse andmisele kohaldatavaid tingimusi (vt 14. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑81/95: Interhotel vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑1265, punkt 62, ja 29. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑126/97: Sonasa vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2793, punkt 59).

94      Euroopa Kohus on otsustanud, et vastavalt ühenduse rahalise abi andmise ühele peamisele põhimõttele saab ühendus hüvitada ainult tegelikult kantud kulusid. Et komisjon saaks teostada kontrolli, peavad sellise abi saajad seega suutma tõendada, et toetatavate projektide kulud on tegelikud; kõnealuse abi saajate poolt usaldusväärse teabe andmine on tingimata vajalik kontrolli- ja tõendamissüsteemi heaks toimimiseks, mis on sisse seatud kontrollimaks, kas abi andmise tingimused on täidetud. Seega ei piisa konkreetse abi saamise õigustamiseks sellest, et tõendatakse projekti täideviimine. Abi saaja on kohustatud ka tõendama, et ta kandis kulud, mis ta vastavalt abi andmise tingimustele deklareeris; hüvitatavateks saab pidada ainult nõuetekohaselt tõendatud kulusid. Kohustus järgida kindlaksmääratud rahastamise tingimusi on abi saaja üks peamisi kohustusi ning seetõttu määravaks asjaoluks ühenduse finantsabi andmisel (vt selle kohta 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑240/03 P: Valnerina vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑731, punktid 69, 76, 78, 86 ja 97).

95      Euroopa Kohus on ka otsustanud, et ühenduse toetuse kohta sõlmitud lepingus sätestatud kohustus edastada komisjonile kindlaksmääratud vormis ja tähtaegadeks kuluaruandeid väidetavalt hüvitatavate kulude kohta on täitmiseks kohustuslik, ja et selliste vormikohaste kuluaruannete esitamise nõude ainus eesmärk on võimaldada komisjonil saada vajalikke andmeid, et kontrollida, kas ühenduse rahasid on kasutatud kooskõlas lepingu sätetega (vt selle kohta 26. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑279/03 P: Implants vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 36 ja 37).

96      Euroopa Kohus on Euroopa põllumajanduse arendus- ja tagatisfondist ja Euroopa Sotsiaalfondist abi andmise suhtes toonitanud reeglit, et ühenduse eelarvest kaetakse ühenduse reeglitega kooskõlas tehtud kulutused, mistõttu komisjon võib rikkumiste korral vähendada antavat ühenduse abi, selle andmise peatada või tühistada. Euroopa Kohtu hinnangul võivad ka puhtalt „tehnilised” rikkumised, millel ei ole kindlaid rahalisi tagajärgi, oluliselt mõjutada liidu finantshuvisid ja ühenduse õigusest kinnipidamist ning seega õigustada komisjonipoolsete finantskorrektsioonide tegemist (15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑199/03: Iirimaa vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑8027, punktid 26, 27, 29 ja 31).

97      Sellest kohtupraktikast nähtub, et see, et komisjon nõudis kostjalt kuludokumentide esitamise ja tehtud kulude tõendamise osas tema lepinguliste kohustuste täpset täitmist, ei ole lihtsalt formaalsus. Pigem on kostja kohustatud tõendama, et raamatupidamisalaseid tõendeid puudutavaid kohustusi tõesti täideti.

98      Seda järeldust ei muuda ka reeglid tõendamiskohustuse kohta. Nende reeglite kohaselt on komisjon hagejana see, kes peab oma abi tagasimaksmise nõude põhjendatust tõendama (Bundesgerichtshofi (liidu ülemkohus, Saksamaa) 14. jaanuari 1991. aasta otsus, II ZR 190/89, BGHZ kd 113, lk 222, 226), ning seega on tal ka kohustus veenvalt väita ja vaidluse korral tõendada, et tehtud maksed ületasid rahalise abi, millele kostjal oli õigus.

99      Komisjon on kohustatud hüvitama vaid kulud, mis kanti kooskõlas lepingu tingimustega ja eriti vaid need kulud, mis on nõuetekohaselt tõendatud. Ainult juhul, kui kostja esitab asjakohaseid kuluaruandeid, on komisjon kohustatud vajadusel tõendama, et ta ei pea tehtud kulusid hüvitama, kuna lepingulisi kohustusi ei täidetud nõuetekohaselt või kuluaruanded olid ebatäpsed (vt selle kohta kohtujurist Kokott’i ettepanek Euroopa Kohtu 17. märtsi 2005. aasta otsuse kohta kohtuasjas C‑294/02: komisjon vs. AMI Semiconductor Belgium jt, EKL 2005, lk I‑2175, I‑2178, punktid 174 jj).

100    Mis puutub asjassepuutuvate projektide väidetavasse edusse, siis tuleb lisada, et kostja tunnistas kohtuistungil, et toimik ei sisalda mingeid informaatika-alaseid dokumente, millest nähtuks edu projekti DCC raames kultuuriga seotud valitud toodete andmete digitaalseks muutmisel või projekti Donna raames virtuaalfoorumi loomisel. Kostja rääkis kohtuistungil isegi projektide läbikukkumisest seetõttu, et 1997. aastal ei olnud piisavalt kiiret Interneti-ühendust omavaid Interneti kasutajaid ja kasutada tuli modemeid, mis ei olnud üldse sobivad.

101    Kuigi kostja kinnitab, et mõlema projekti tulemusi kasutati Euroopa Liidu Interneti-lehekülje kuulutustes, on komisjon repliigis (punktid 21–29) tõendanud, et nimetatud leheküljel avaldatud informatsioon puudutas projektide täitmise algust (1997. aastal), mitte nende tulemust. Projektide edukuse teemat ei puudutata ka Euroopa kultuuripärandi memorandumis ega eriti veel kostja viidatud tänuavaldustes.

102    On tõsi, et Euroopa kultuuripärandi memorandumi raames märgitakse kostja endise juhataja B. nimi ära seoses töögrupiga 4 „Kultuuriga seotud andmete digitaliseerimise prioriteedid”. Nagu komisjon on õigesti märkinud, tõstetakse samas esile B. isiklikku koostööd projektis „Multimeedia hariduses ja töökohad integreeritud kultuurialgatuseks” seoses üldise tänuavaldusega kõigile projektis DCC osalejatele. Ka töögrupi 4 lõpparuanne ei näita objektiivselt projekti DCC tulemust, kuna selle koostas B. ise. Samuti on komisjoni poolt 16. märtsi 1998. aasta kirjas kostjale tehtu eest avaldatud tänu väljendamiseks kasutatud sõnastus puhas viisakusvorm, mis ei näita seda, et töögrupi 4 töö oli konkreetne ja tegelikult edukas.

103    Eeltoodust tuleneb, et väide komisjoni vastuolulise käitumise kohta tuleb tagasi lükata.

 Deklareeritud kulude hüvitatavus

104    Mis puudutab kahte kategooriat kulusid, mida võis projektide DCC ja Donna raames teha, nimelt otseseid kulusid (tööjõukulu, alltöövõtukulu, seadmed, reisikulu, äratarvitatavad kaubad) ja kaudseid kulusid (üldkulud), siis tuleb meenutada, et mõlema lepingu II lisa punktis 1.2 on hüvitatavad kulud defineeritud kui projekti teostamiseks vajalikud tegelikud kulud, mida saab tõendada ning mis on kantud projektide kestvuse jooksul.

105    Seetõttu on kostja kohustatud tõendama (vt eespool punkt 99), et komisjonile deklareeritud kulud olid vajalikud tegelikud kulud ning et need kanti projektide teostamiseks nende kestvuse jooksul. Lisaks pidi kostja tõendid esitama kooskõlas iga kulukategooria suhtes kindlaksmääratud lepinguliste tingimustega.

106    Selles osas on kostja seisukohal, et komisjon käitus ebalojaalselt, kuna nõudis detailsete dokumentide esitamist pärast peaaegu et seitsme aasta möödumist; need dokumendid olid aga kas kadunud või oli nende hankimine väga keeruline, sest kostja endine juhataja B. suri 1999. aastal. Kostja kinnitab, et ta esitas nende kahe projekti teostamise jooksul ja viivitamatult pärast seda komisjonile kõik dokumendid, mille alusel sai kõigi kantud kulude hüvitatavuse kindlaks määrata. Kostja jaoks olid esitatud dokumendid – mis osaliselt tuuakse välja hagiavalduses ja osaliselt sellele lisatud lisades – käsitletavad piisavate tõenditena hüvitatavate tegelike kulude kohta.

107    See argument ei ole aga niisugune, mis vabastaks kostja mõlema lepingu II lisa punktis 1.2 sätestatud kohustuse täitmisest. Siinkohal võib ka meelde tuletada, et kostja oli Saksa asjassepuutuva õiguse alusel kohustatud kümme aastat alles hoidma kõiki projektide DCC ja Donna täitmisega seotud raamatupidamisdokumente (vt eespool punkt 71). 

108    Tuleb lisada, et otsustav küsimus kostja deklareeritud kulude hüvitatavuse osas on see, kas ta suutis neid kulusid tõendada 1997. ja 1998. aastal, st nende kahe projekti käigus. Asjassepuutuvad tõendid on lisatud dokumentidele, mille pooled on esitanud Esimese Astme Kohtule. Need on nimelt lisatud hagiavalduse lisadesse. Kostja on nendele lisadele selgelt viidanud kostja vastuses (punkt 24), ilma et ta väidaks, et komisjon on asjakohased ja kostja poolt aegsasti esitatud tõendid, mida ta ise enam täna esitada ei suuda, hävitanud või tahtlikult kohtule esitamata jätnud. Kostja tähelepanek, et need tõendid on hagiavaldusele lisatud vaid „osaliselt”, on igal juhul liiga umbmäärane, et ta selle avalduse tõttu ei peaks deklareeritud kulusid tõendama.

109    Seega tuleb erinevaid kulukategooriaid hinnata poolte esitatud menetlusdokumentide, sealhulgas hagiavalduse ja kostja vastuse lisade alusel.

–       Tööjõukulu

110    Projekti DCC raames deklareeris kostja kuludeks 834 568 Saksa marka, mis maksti järgmistele isikutele: C. (Micro Computer DOS Systemhaus), D., E., F. ja G. (FORSA), M. (Leonardo) ja W. (Innovative Software).

111    Projekti Donna raames deklareeris ta, et on F.‑ile ja E.‑le maksnud 227 998,39 Saksa marka.

112    Komisjon märgib projekti DCC raames deklareeritud kulude kohta, et isikuliselt väljamakstud kulusid ei saanud ta aktsepteerida, sest väidetavalt projekti kaasatud isikud ei olnud kostja töötajad. Sama kehtib ka projekti Donna kohta. Igal juhul ei vasta ükski kostja esitatud dokument mõlema lepingu II lisa punktis 1.3.1 sätestatud vorminõuetele.

113    Kostja vastab, et tööjõukulude hüvitamisest keeldumine on vastuolus sõlmitud lepingute eesmärgi ja mõttega. Mis puutub väitesse, et kostja ei sõlminud kaasatud isikutega otse töölepinguid, siis tuleb tema arvates lepingu II lisa punkti 1.3.1 tõlgendada nii, et selle eesmärk oli välistada nendele isikutele tehtud väljamaksete hüvitamine, kes projektidega üldse kokku ei puutunud. Lisaks esitas ta komisjonile aruanded töötundide kohta, millest nähtub selgelt töö tegemise kuupäev, tööaeg, tehtud töö liik ja asjakohane projekt. Nõudes, et aruandeid töötundide kohta koostataks vähemalt üks kord kuus ja et neile kirjutaks alla projektijuht, ei ole komisjon mõistnud nimetatud II lisa punkti 1.3.1 puhtalt formaalset olemust.

114    Siinkohal piisab, kui toonitada, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei täitnud mõlema lepingu II lisa punkti 1.3.1 tingimusi. Selle punkti kohaselt pidid kõik töötunnid olema registreeritud ja kinnitatud ning sellist tööaja registreerimist pidi kinnitama projektijuht või käsundisaaja nõuetekohaselt volitatud juhtivtöötaja vähemalt kord kuus.

115    Kostja esitatud aruannetel töötundide kohta (kostja vastuse lisad 9 ja 10) puuduvad allkirjad ja nende koostaja ei ole teada. Tegemist on hulga arvutist väljaprinditud koopiatega, mille suhe tegelikult osutatud teenusega ei ole tõendatud, arvestades seda, et puuduvad sinna juurde kuuluvad täiendavad selgitused või tõendid. Ükski kostja esindaja ei ole aegsasti oma allkirjaga võtnud endale vastutust kinnitada nende aruannete tõelevastavust.

116    Vastupidiselt sellele, mida väidab kostja, ei ole II lisa punktis 1.3.1 sätestatud nõue vastuolus ei lepingute mõtte ega eesmärgiga. See säte tagab nimelt perioodilise ja ajaliselt lühikeste vahedega (vähemalt üks kord kuus) usaldusväärsete tõendite esitamise, mis oleksid allkirjastatud kostja kvalifitseeritud esindaja poolt ning mis näitaksid kostja töötajate poolt asjassepuutuvatele projektidele tegelikult kulutatud aega. Kuna komisjon teostatud tööde tegemisel ise ei osalenud, ei olnud tal muid vahendeid kantud tööjõukulude täpsuse kontrollimiseks.

117    Eeltoodust tuleneb, et kostjal ei ole õigust tööjõukulude hüvitamisele ning puudub vajadus lahendada küsimus, kas ja millisel viisil tuleb temast mittesõltuvaid projekti kaasatud isikuid Saksa õiguse alusel tööandja tööjõu hulka kuuluvatena käsitleda.

–       Alltöövõtukulu

118    Projekti DCC raames deklareeris kostja kuludeks 618 631 Saksa marka, mis jagunes järgmiselt: McDOS, Christian Liepe Photodesign ja Ploenzke kulu, mis omistati IIC‑le.

119    Projekti Donna raames deklareeris kostja kuludeks 257 659 Saksa marka, mis jagunes järgmiselt: äriühing Fink & Partner, D. D., B. D. ja äriühing Casper Casting and Styling Agency.

120    Projekti DCC osas väidab komisjon, et alltöövõtule ta eelnevat nõusolekut ei andnud, lepingu punkti 5 lõike 1 alusel tuli see aga saada. Igal juhul ei täitnud kostja kohustust märkida alltöövõtulepingutes ära kohustused, mis kostjal komisjoni ees olid, ning eriti puudutab see aruandeid töötundide kohta.

121    Projekti Donna kohta meenutab komisjon, et ta nõustus vaid D. D. ja B. D. kulude hüvitamisega summas 46 300,18 Saksa marka. Ta keeldus aga hüvitamast muid alltöövõtukulusid, kuna nende tegemiseks puudus tema eelnev kirjalik nõusolek.  

122    Kostja on seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et ettevõtjad, kelle teenuste ostmiseks need kulud tehti, olid projektis DCC tegevad, mistõttu ei olnud komisjoni eelnevat nõusolekut vaja, sest lepingu DCC punkt 5 kirjeldab vaid teatud administratiivset korda. Lisaks oli komisjon alltöövõtjad heaks kiitnud, sest talle saadeti sellekohane nimekiri. Kostja ei olnud kohustatud esitama detailsemaid aruandeid. Ploenzke kulude osas märgib ta, et need omistati IIC‑le Ploenzkega sõlmitud omavahelise lepingu alusel.

123    Projekti Donna osas leiab kostja, et kõik alltöövõtukulud on hüvitatavad. Äriühinguga Fink & Partner lepingu sõlmimine võimaldas järgida lepingu Donna punkti 5 lõike 1 mõtet ja eesmärki. Casper Casting and Styling Agency kulude osas ei olnud aga komisjoni kirjalik nõusolek vajalik.

124    Selle kohta tuleb märkida, et mõlema lepingu punkti 5 alapunkti 1 kohaselt oli kostjal õigus alltöövõtulepinguid sõlmida komisjoni eelneval kirjalikul nõusolekul, arvestades seda, et kostja pidi kõiki alltöövõtjaid kohustama täitma samu kohustusi, mida ta ise pidi täitma komisjoniga sõlmitud lepingute alusel.

125    Kostja väide, et selles punktis kirjeldatakse lihtsalt teatud administratiivset korda, mille rikkumine ei too endaga kaasa kulude hüvitatamatust, tuleb tagasi lükata.

126    Nimelt on lepingus sätestatud komisjonilt alltöövõtjate võtmiseks eelneva nõusoleku saamise nõue õigustatud ja vajalik, arvestades, et lepingus kokkulepitud kohustused tuleb üldreeglina täita vaid ettevõtjal, kelle komisjon on täpselt ja individuaalselt teiseks lepingu pooleks välja valinud. Seega peab komisjonil olema võimalik alltöövõtja kasutamist kontrollida ja vajadusel see välistada. Kostja poolt eelneva kirjaliku nõusoleku küsimise kohustuse rikkumisest piisab, et komisjon saaks alltöövõtuga seotud kulude hüvitamisest keelduda.

127    Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja ei ole oma alltöövõtjate suhtes esitanud aruandeid töötundide kohta vormis, mida nõuab lepingute II lisa punkt 1.3.1. Lepingute punkti 5 alapunkt 1 kohustab kostjat kohustama iga alltöövõtjat täitma samuti kohustusi, mida ta peab ise täitma. Seega pidi iga kostja poolt projektide teostamisse kaasatud alltöövõtja täitma nimetatud II lisa punkti 1.3.1 nõuet ja deklareerima tema kaasatud tööjõu kõik töötunnid ning seda tehes tagama, et aruanded töötundide kohta kinnitaks vähemalt üks kord kuus tema nõuetekohaselt volitatud juhtivtöötaja.

128    Lepinguline tingimus kohustada iga alltöövõtjat täitma samu kohustusi, mida pidi täitma kostja ise, oli õigustatud ja vajalik selleks, et tagada täielik kontroll väidetavalt kantud kulude üle ja et välistada, et kostja saaks lihtsalt alltöövõtjatelt teenuse ostmise kaudu nõuda selliste kulude hüvitamist, mida talle muidu ei hüvitataks.

129    Ükski kostja vastuse lisaks olev aruanne töötundide kohta sellele nõudele ei vasta. Eespool punktides 115 ja 116 toodud põhjustel ei ole tal seega õigust vaidlusaluste alltöövõtukulude hüvitamisele.

130    Kulude osas, mis omistati kostjale Ploenzke poolt nende kahe äriühingu vahel väidetavalt sõlmitud sisemise lepingu alusel, tuleb lisada, et vastupidiselt kostjale tagastas Ploenzke viivitamatult kogu ettemaksu, mida komisjon tagasi nõudis (vt eespool punkt 23). Seega ei saa komisjon olla kohustatud kostja kaudu hüvitama Ploenzke kulusid, mille hüvitamisest see ettemaksu tagastamisega loobus.

131    Eeltoodust tuleneb, et kostjal ei ole õigust taotletud tööjõukulude hüvitamisele – välja arvatud need kulud, mida komisjon on juba aktsepteerinud ja mis tasuti projekti Donna raames B.D.‑le ja D.D.‑le – asjaolu tõttu, et need kulud ei olnud nõuetekohaselt tõendatud.

–       Reisikulud

132    Projekti DCC raames deklareeris kostja kulusid summas 32 682 Saksa marka, mis maksti järgmistele isikutele: D., E., F., L., M. (Leonardo) ja C. (McDOS).

133    Projekti Donna raames deklareeris ta kulusid summas 22 659 Saksa marka, mis maksti järgmistele isikutele: D. D., E., F., L. ja M.

134    Komisjon väidab, et kostjal ei ole õigust reisikulude hüvitamisele. Vastuolus lepingute II lisa punktides 1.3.4 ja 1.2 sätestatuga ei ole kostja tõendanud otsest seost nende kulude kandmise ja kahe projekti vahel.

135    Projekti DCC osas väidab komisjon, et välja arvatud L., olid kõik nimetatud äriühingud ja füüsilised isikud alltöövõtjad, kelle teenuste ostmiseks puudus eelnev nõusolek. L.‑i kulusid ei hüvitata seetõttu, et kostja ei ole teinud selle isikuga seotud tööjõukulusid.

136    Projekti Donna osas kinnitab komisjon, et kostja ei ole taotlenud M.‑iga seotud tööjõukulude hüvitamist. F. ja E. olid alltöövõtjad, kelle teenuste ostmiseks puudus komisjoni eelnev nõusolek. L.‑i osas ei ole kostja esitanud aruannet töötundide kohta. D. D. kulusid ei kiidetud heaks, sest esitatud dokumentidest ei piisanud tema reiside vajalikkuse tõestamiseks.

137    Korrates alltöövõtuga seoses esitatud argumente, toonitab kostja, et fakt, et ta ei deklareerinud tööjõukulusid, ei välista kuidagi asjassepuutuvate isikute osas reisikulude hüvitamise taotlemist, kuna need kulud on tegelikult kantud. F.‑i ja E. osas mingit eelnevat nõudolekut vaja ei olnud. L.‑i kulude osas on tema töö vajalikkus näha komisjonile esitatud aruannetest töötundide kohta. D. D. kulude suhtes viitab kostja täiendavatele kokkulepetele tema reisikulude hüvitamise kohta.

138    Selles osas tuleb märkida, et reisikulud on nende hüvitatavuse seisukohast tüüpilised kõrvalkulud selles mõttes, et asjassepuutuvate projektide jaoks vajalikud kulud on ainult nende isikute reisikulud, kelle tegelikult osutatud teenuseid tunnustati ka kui projektide jaoks vajalikke. Teisisõnu, reisikulude hüvitamine on õigustatud vaid siis, kui isik, kelle osas nende hüvitamist nõutakse, on asjassepuutuva projekti teostusse tulemuslikult panustanud, st viisil, mille komisjon on heaks kiitnud.

139    Nagu märgitud ka eespool, oli komisjonil seega õigus keelduda hüvitamast kõiki kulusid, mis kostja tööjõu- ja alltöövõtukuludena deklareeris, välja arvatud kulud, mis kanti B. D. ja D. D. osas projekti Donna raames. Seega ei olnud vaidlusaluste isikute väidetavalt osutatud teenustel komisjoni jaoks mingit rahaliselt väljenduvat väärtust ning nende reise, mis väidetavalt teenuste osutamiseks ette võeti, ei saa käsitleda projektide DCC ja Donna raames vajalikena. Komisjon on õigesti tuginenud kummagi lepingu II lisa punktile 1.2, mille kohaselt on hüvitatavad vaid mõlema projekti teostamiseks vajalikud tegelikud kulud, mida saab tõendada ja mis on kantud projektide kestvuse jooksul.

140    Tuleb ka lisada, et kostja oli mõlema lepingu II lisa punkti 5 alusel kohustatud pidama enda raamatupidamisarvestust, mis toetaks ja tõendaks deklareeritud kulusid. Ükski hagiavalduse lisades A7–A23 ja kostja vastuse lisades B9–B14 esitatud dokument ei ole käsitletav nõuetekohase ja asjassepuutuva tõendina, milles iga reisi eesmärgi ja vajalikkuse kohta oleks näha, et deklareeritud reisikulud kanti tegelikult projektide DCC ja Donna teostamiseks. Kostja ei ole seega vastuolus kummagi lepingu II lisa punktidega 1.2 ja 5 suutnud tõendada vajalikku seost vaidlusaluste isikute poolt väidetavalt kantud reisikulude ja nende projektidega seotud kohustuste vahel.

141    Mis puudutab täpsemalt B. D.‑d ja D. D.‑d, siis tuleb meenutada, et komisjon kiitis hüvitatavatena heaks projekti Donna raames nendega seoses kantud tööjõukulud. Samas ei saa see automaatselt kaasa tuua deklareeritud reisikulude hüvitamist.

142    Kohtutoimik ei sisalda ühtegi arvet B. D. reisi kohta. D. D. arved, mis on lisatud hagiavaldusele lisana A 23 ning mis D. D. kostjale esitas, on nii üldsõnalised ja kaudsed, et neid ei saa käsitleda piisavateks tõenditeks kummagi lepingu II lisa punktide 1.2 ja 5 tähenduses. Nende alusel ei ole võimalik nimelt kindlaks teha D. D. reiside asjakohasust projekti Donna jaoks või tema isikliku tegevuse jaoks selles projektis.

143    Eeltoodust tuleneb, et kostjal ei ole õigust vaidlustatud reisikulude hüvitamisele.

–       Kulud seadmetele

144    Projekti DCC raames deklareeris kostja äriühingu Digivision kuludena ja IIC-le omistatud Ploenzke kuludena 384 018 Saksa marka. Projekti Donna raames deklareeris ta kuludena 106 871 Saksa marka, mis tulenesid ühest äriühingu Fink & Partner esitatud arvest.

145    Komisjon keeldub projekti DCC raames deklareeritud kulude hüvitamisest, väites, et kulud, mis kanti seoses äriühinguga Digivision, ei ole hüvitatavad. Vastuolus lepingu II lisa punkti 5 tingimustega ei võimalda kostja ja äriühingu Digivision vaheline kirjavahetus hinnata nende kulude vajalikkust, ega ka kontrollida, kas seadmete üürikulu ei ületanud nende võimalikku ostuhinda. Kostjale omistatud Ploenzke kulud ei ole hüvitatavad seetõttu, et nende kahe äriühingu vahel puudus vastav kokkulepe.

146    Projekti Donna osas põhjendab komisjon kulude hüvitamisest keeldumist asjaoluga, et kostja ei ole esitanud äriühinguga Fink & Partner sõlmitud üürilepingut. Ka ei täpsustatud kostja esitatud dokumentides seadmeid, mida üüriti, ning need dokumendid ei vastanud lepingus sätestatud tõendamise nõuetele.

147    Kostja hinnangul on komisjonile kulude kohta esitatud tõendid kogumis piisavad, et tõendada nende kulude kandmist – lepingud ei nõudvat detailset kulude katmise tõendamist. Igal juhul ei oleks saanud neid kahte projekti teostada, kui mingeid seadmeid ei oleks üüritud, mistõttu ei ole komisjonil ühtegi mõistlikku põhjust pidada neid arveid liiga suurteks, seda enam, et ta ei esitanud konkreetseid põhjuseid, miks tema arvates võis seadmete üürikulu ületada nende ostuhinda. Lisaks oli komisjon ise tihti kultuurialgatuste valdkonnas tegev ja pidi seega teadma, et kantud kulud olid mõistlikud. Tehniliste seadmete täpsel kirjeldusel ei ole suurt tähtsust, kuna seadmed olid üürilepingu esemeks. Lõpuks väidab kostja, et alltöövõtjast äriühingu Fink & Partner arve on piisav tõend.

148    Siinkohal tuleb viidata kummagi lepingu II lisa punktides 1.2, 1.3.2 ja 5 sätestatud tingimustele. Nende punktide kohaselt on esiteks üüritavate seadmete eest hüvitatav kulu piiratud summaga, mis tuleks maksta nende seadmete ostmisel. Teiseks on kostja kohustatud pidama enda raamatupidamisarvestust ja säilitama asjakohaseid dokumente, mis toetaksid ja tõendaksid deklareeritud kulusid. Lõpetuseks, hüvitatavad on vaid mõlema projekti teostamiseks vajalikud tegelikud kulud, mida saab tõendada ja mis on kantud projektide kestuse jooksul.

149    Võimalikult täpsete tõendite esitamise nõue on kehtestatud selleks, et komisjon saaks kontrollida, mis summasid kahe projekti teostamise raames on välja makstud ning kas väidetavalt kantud kulud seadmetele olid tegelikud ja vajalikud. Seetõttu oli kostja kohustatud esitama dokumente, milles nähtuks täpselt tema poolt üüritud seadmete liik ja üüri eest makstud hind.

150    Kostja ei ole ilmselgelt seda nõuet täitnud, kinnitades ise, et komisjonile esitatud dokumendid olid „kogumis piisavad, et tõendada nende kulude kandmist, ja et komisjonil „ei ole ühtegi mõistlikku põhjust” pidada neid arveid liiga suurteks, sest komisjon ei esitanud konkreetseid põhjuseid, miks tema arvates võis seadmete üürikulu ületada nende ostuhinda. Kostja ei saa ka lihtsalt väita, et komisjonil oli kultuuriprojektide valdkonnas piisav kogemus ja seetõttu pidi komisjon teadma, et kostja kantud kulud olid mõistlikud, mistõttu on üüritud tehnikaseadmete ebatäpne kirjeldus vähetähtis.

151    Ploenzke kulude IIC-le omistamise kohta ei ole kohtutoimikus mingeid tõendeid, mis võimaldaksid kindlaks teha nende tegelikkusele vastavuse ja vajalikkuse. Asjaolu, et Ploenzke tagastas komisjonile kogu ettemaksu, mida viimane tagasi nõudis, välistab lisaks selle, et komisjon oleks kohustatud kostja kaudu hüvitama kulud, mida Ploenzke väidetavalt kandis ja mis omistati kostjale nendevahelise kokkuleppe alusel (vt eespool punkt 130).

152    Mis puutub äriühingule Digivision väljamakstuga seotud kuludesse, siis on asjakohastes arvetes märgitud teenuste kirjeldus nii ebatäpne, et nende põhjal ei ole võimalik kindlalt väita, et need deklareeritud kulud seadmetele olid projektide teostamiseks vajalikud.

153    Täpsemalt – arvet, mis on hagiavaldusele lisatud numbri A 16 all ei saa lugeda tegelikuks ja lõplikuks. Tegemist on pro forma arvega, mille eesmärk on klienti müügitehingu detailidest informeerida või võimaldada tal täita teatud formaalsused enne teenuse reaalset osutamist. Lisaks ei ole see pro forma arve allkirjastatud. Arves kirjeldatakse üüritud seadmeid üldiselt, loetlemata või täpsustamata, milliseid seadmeid selle alusel üüritakse, kuigi selliste omaduste, kvaliteedi ja hinnaga seadmeid on turul väga erinevaid. Seetõttu ei ole objektiivselt võimalik hinnata, kas kostja poolt äriühingule Digivision makstud summa oli vajalik kulutus.

154    Täpsuse puudumist ei korva ka äriühingu Digivision arve, mis on esitatud kostja vastuse lisas B 11. Kuigi see arve sisaldab tõesti väidetavalt kasutada antud seadmete ja tarkvara loetelu, ei ole see arve allkirjastatud ning vastupidiselt pro forma arvele ei ole see ka prinditud äriühingu Digivision blanketile. Täiendavate selgituste või tõendite puudumisel ei ole nendel dokumentidel asjassepuutuvate kulude tegelikkuse või vajalikkuse suhtes tõenduslikku jõudu.

155    Äriühinguga Fink & Partner seadmetega seotud kulud puudutavad helistuudio HIS üüri, mille hulka kuulusid ka vastavad seadmed, võrk ja tarkvara (piltide arhiveerimine ja nende lisamise juhtimine ning ISDN juurdepääs).

156    Kohtutoimikust nähtub, et esimesed dokumentaalsed tõendid nende kulude kohta on ära märgitud esialgses audiitoraruandes (hagiavalduse lisa A 6), mille punktis 3.2 viidatakse nendele arvetele kui üüritud seadmete vajalikkuse tõendamiseks puudulikele, kuna arvetes ei olnud välja toodud väidetavalt üüritud seadmete tehnilisi komponente, ja milles heideti kostjale ette üürilepingute esitamata jätmist. Oma märkustes nimetatud esialgse aruande kohta piirdub kostja punktis 3.1 sellega, et vaidleb vastu nende arvete vastuvõetamatusele, esitamata aga arveid või üürilepingut. Lõpliku audiitoraruande (hagiavalduse lisa A 12) punktis 3.2 jäädakse seega seisukohale, et äriühinguga Fink & Partner seotud kulusid ei saa käsitelda hüvitatavatena.

157    Alles kostja vastuse lisas B 14 esitab kostja vaidlusaluste seadmete üüriga seotud dokumente. Esitatakse aga kolm „arvet”, mis ei ole allkirjastatud ja mis vastupidiselt hagiavalduse lisades A 20–A 22 toodud äriühingu originaalarvetele ei ole prinditud Fink & Partner blanketile. Täiendavate selgituste või tõendite puudumisel ei ole nendel dokumentidel asjassepuutuvate kulude tegelikkuse või vajalikkuse suhtes tõenduslikku jõudu.

158    Eeltoodust nähtub, et kostjal ei ole õigust vaidlustatud seadmetega seotud kulude hüvitamisele.

–       Äratarvitatavad kaubad

159    Projektide DCC ja Donna raames deklareeris kostja äratarvitatavate kaupadega seotud kulusid summades vastavalt 35 017 Saksa marka ja 9312,53 Saksa marka.

160    Komisjon leiab, et kostja ei ole projekti DCC raames kantud kulusid selgitanud ega dokumentaalselt tõendanud. Seega ei ole nad hüvitatavad. Projekti Donna osas leiab komisjon, et esitatud dokumendid, st äriühingu Fink & Partner kolm arvet, ei ole piisavad selleks, et hinnata väidetavalt kantud kulude vajalikkust. Lisaks kanti deklareeritud kulud seoses äriühinguga Fink & Partner sõlmitud alltöövõtulepinguga. Selle lepingu sõlmimiseks ei olnud aga komisjon andnud oma nõusolekut.

161    Kostja arvates on komisjoni argument projekti DCC kohta liiga üldine, et ta saaks sellele vastu vaielda. Komisjon peaks teadma, et selle projekti elluviimine nõudis kulutusi äratarvitatavatele kaupadele, mille vajalikkuses ei saa mingil juhul kahelda. Projekti Donna osas leiab kostja, et esitatud tõendid on piisavad.

162    Selles osas peab märkima, et projekti DCC raames deklareeritud kulusid äratarvitatavatele kaupadele ei saa ilmselgelt hüvitatavateks pidada. Piirdudes absoluutselt põhjendamata argumentidega, tunnistab kostja sisuliselt ka ise, et nende kulude kohta puuduvad igasugused tõendid. Komisjon ei saanud seega kontrollida nende kulude vajalikkust, nagu see on ette nähtud DCC lepingu II lisa punktis 1.2.

163    Projekti Donna raames äratarvitatavatele kaupadele tehtud kulutuste osas tugineb kostja kolmele arvele, mis kannavad kuupäevi 1. juuni 1997, 17. november 1997 ja 1. detsember 1997, mis peaksid tõendama äriühingule Fink & Partner tehtud maksega setud kulu (hagiavalduse lisad A 20–A 22). Nendest nähtub, et see äriühing on esitanud kostjale arve teenuse eest, mida kirjeldatakse „objektide graafiline kujutamine kolmemõõtmelisena […] sh selleks kulutatud materjal”. Nagu komisjon õigesti märkis, ei ole kostja täpsustanud, milles seisnes selle teenuse sisu või kulutatud materjal, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha nende arvete täpset eset. Kostja ei ole ka mingil viisil eristanud, mis summas tehti kulutusi äratarvitatavatele kaupadele ja mis summas graafilisele kujundusele.

164    Seega ei ole vaidlusalused kolm arvet piisavalt täpsed, et neid saaks pidada tõenditeks, mis lepingu Donna II lisa punkti 1.2 tingimuste kohaselt nõuetekohaselt tõendaks äratarvitatavate kaupadena deklareeritud kulude vajalikkust ja nende konkreetset seost projektiga Donna.

165    Tuleb ka lisada, et kostjal ei ole õigust äriühingule Fink & Partner makstud tööjõukuludele, alltöövõtukuludele või seadmetega seotud kuludele (vt eriti punktid 155–157 eespool). See on veel üks põhjus, mis välistab äratarvitatavate kaupadega seotud kulude hüvitatavuse. Need kulud on nimelt kõrvalkulud selles mõttes, et neid on mõistlikult vaja kanda vaid siis, kui ostetakse sisse mõni põhiteenus, ja nende vajalikkus – mis tähendab ka, et nende hüvitatavus – oleneb põhiteenuse vajalikkusest. Käesolevas asjas oli komisjonil õigus jätta aktsepteerimata kõik äriühingult Fink & Partner ostetud põhiteenustega seotud kulud.

166    Seega on kostja poolt vaidlusalustele äratarvitatavatele kaupadele tehtud kulude hüvitamisest keeldumine põhjendatud.

–       Üldkulud

167    Kostja deklareeris seoses projektidega DCC ja Donna üldkuludena vastavalt summad 56 027 Saksa marka ja 22 385 Saksa marka.

168    Komisjon on seisukohal, et kostja ei ole neid kulusid täpsustanud ega tõendanud, mis ei võimalda komisjonil kontrollida nende kandmist ja vajalikkust, nagu mõlema lepingu II lisa punktis 1.3.1 ette nähtud. Igal juhul saab kostja vastavalt selle lisa punktile 1.4 nõuda üldkulude hüvitamist (mis on tegelikult kaudsed kulud) vaid 20% ulatuses teistest kuludest, mille hüvitamisega on nõustutud.

169    Kostja peab esitatud tõendeid piisavateks, arvestades, et üldkulud on laadilt püsikulud ning nende tõendamine on võimalik vaid teatud määral. Nende kulude ja projektide vahelist seost on seega peaaegu võimatu tõendada.

170    Siinkohal tuleb märkida, et ka üldkulud, teisisõnu kaudsed kulud (lepingutes DCC ja Donna on nende tähistamiseks kasutatud terminit „overheads”) peavad tingimusteta vastama mõlema lepingu II lisa punkti 1.2 nõuetele. Seega on hüvitatavad vaid need üldkulud, mis projektide teostamiseks tegelikult kanti ja mis olid vajalikud. Ettevõtja üldkulud on kulud, mida ta peab igal juhul kandma oma tavapärase tegevuse tõttu ja olenemata konkreetse projekti teostamisest (vt selle kohta 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑340/00: Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑811, punkt 106), mistõttu ühenduse vahenditest hüvitatakse vaid projektiga tegelikult seotud üldkulud (vt selle kohta eespool punktis 94 viidatud 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, punkt 87).

171    Eespool käesolevas otsuses jõudis kohus järeldusele, et komisjonil oli õigus keelduda kõigi otseste kulude hüvitamisest, mis kostja oli seoses projektiga DCC deklareerinud. Seega on välistatud, et kostja saaks nõuda nende projektide raames ka kindla osa kaudsete kulude hüvitamist (halduskulud, kulud infrastruktuuridele jne), kuna need kulud on otseste kulude kõrvalkulud. Lisaks ei põhine kostja nõutud summa suuruses 56 027 Saksa marka ühelgi objektiivsel tõendil, mille alusel saaks kontrollida selle summa põhjendatust.

172    Seoses projektiga Donna ei esitanud kostja ühtegi tõendit, mis võimaldaks kontrollida üldkuluna nõutud 22 385 Saksa marga põhjendatust. Lisaks tuleb siinkohal meenutada, et kuigi komisjon nõustus alltöövõtukulude hüvitamisega D. D. ja B. D. osas summas 46 300,18 Saksa marka, ei olnud ta kohustatud hüvitatavatena käsitlema muid kulusid (vt eespool punktid 121 ja 131). Samuti ületavad väidetavalt kantud üldkulud summas 22 385 Saksa marka igasuguse mõistliku proportsionaalsuse piiri võrreldes 46 300,18 Saksa marga suuruste hüvitatavate otseste kuludega.

173    Tuleb täpsustada, et mõlema lepingu II lisa punktis 1.4 eristatakse käsundisaajaid selle järgi, kas nad peavad arvestust „kõikide kaudsete kulude” üle või „kõrvalkulude” üle. Mõlema lepingu II lisa punkti 1.2 teisest lõigust tuleneb, et kostja kuulus esimesse käsundisaajate kategooriasse (need, kes peavad arvestust „kõikide kaudsete kulude” üle); teise käsundisaajate kategooriasse kuulusid vaid ülikoolid ja uurimiskeskused. Nimetatud punkti 1.4 tingimuste kohaselt oli kostja kohustatud tõendama, et tema kantud üldkulud olid arvutatud vastavalt tema raamatupidamisreeglitele ja põhimõtetele, mida komisjon mõistlikeks oli tunnistanud, arvestades, et üldkuludena ei võinud käsitleda kuluartikleid, mis on hüvitatavad otsekuludena, ega kulusid, mis on sisse nõutavad kolmandatelt isikutelt. Projekti Donna raames deklareeritud üldkulude kohta mis tahes täpsustuste puudumisel ei saanud komisjon kontrollida, kas kulud olid kantud nimetatud punkti 1.4 tingimuste kohaselt.

174    Seega ei ole kostjal mingit õigust nõuda väidetavalt kantud üldkulude hüvitamist.

–       Järeldus

175    Eeltoodust nähtub, et kostja väited, mis ta esitas projektide DCC ja Donna raames kantud kulude hüvitatavuse tõendamiseks, tuleb kõik täies ulatuses tagasi lükata.

 Komisjoni nõutud põhivõlg ja viivis

 Põhivõlg

176    Esiteks tuleb märkida, et komisjon esitas ettemaksu tagastamise nõude summas 181 263,61 eurot. Komisjoni hinnangul tekib see summa 179 337 eküü konverteerimisel 354 520,82 Saksa margaks ja selle konverteerimisel omakorda eurodesse. Kostja vaidlustab summa 181 263,61 eurot, väites, et 1998. aastal paluti tal maksta 179 337 eküüd.

177    Selles kontekstis ei ole vaidlustatud asjaolu, et kostjale makstud ettemaks oli 400 821 Saksa marka, millest komisjon nõudis 354 520,82 Saksa marga tagastamist. Samuti puudub vaidlus selle üle, et 181 263,61 eurot, mida käesoleva hagiavalduse alusel nõutakse, vastab täpselt 354 520,82 Saksa margale, arvutatuna kohalduva vahetuskursi alusel, mille kohaselt 1 euro võrdub 1,95583 Saksa margaga.

178    Lepingu II lisa punktis 4 on märgitud, et komisjon teeb kõik maksed eküüdes ja et kõik käsundisaajate poolt komisjonile tagasimakstavad summad tehakse samuti eküüdes. Lisaks on komisjoni poolt 1998. aastal kostjale saadetud teates ettemaksu tagasinõudmise kohta ja teates võlgnevuse kohta (vt eespool punkt 24) märgitud võlgnevuseks 179 337 eküüd, mis oli arvutatud sel ajal kehtinud Saksa marga ja eküü vahetuskursi alusel.

179    Vastavalt nõukogu 17. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1103/97, teatavate euro kasutuselevõtuga seotud sätete kohta (EÜT L 162, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 81) artikli 2 lõikele 1 asendatakse iga viide eküüle viitega eurole ja seda ümberarvestuskursi alusel üks euro võrdub ühe eküüga (vt selle kohta 12. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑315/03: komisjon vs. Huhtamaki Dourdan, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 5).

180    Seega on komisjoni abi tagasimaksmise nõue põhjendatud 179 337 euro ulatuses. Ülejäänud osas komisjoni nõuet ei tunnustata.

 Viivis

181    Komisjon väidab, et kostja on kohustatud maksma viivist alates kuupäevast, mil talle saadeti võlgnevuse sissenõudmise teade, milles komisjon palus kostjal abi tagasi maksta enne 31. oktoobrit 1998. Enne muudatust kehtinud BGB paragrahvi 284 lõike 1 esimese lause kohaselt teatati kostjale võlgnevusest seega ametlikult 1. novembril 1998. Põhivõlga tuleb seega suurendada enne muudatust kehtinud BGB paragrahvi 288 lõikes 1 sätestatud viivise võrra, mille määraks on 4% aastas.

182    Kostja vaidlustab vaid põhivõla.

183    Siinkohal tuleb märkida, et projektide DCC ja Donna lepingutes ei ole täpsustatud, mis kuupäevast ja mis perioodi eest viivist arvestatakse. Seetõttu tuleb kohaldada Saksa õiguse sätteid võlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumisest teatamise kohta.

184    Vastavalt EGBGB paragrahvi 229 lõikele 5 kohaldatakse enne 1. jaanuari 2002 tekkinud kohustustele enne seda kuupäeva kehtinud BGB sätteid, välja arvatud ekspressis verbis sätestatud erandid. Viivise kohta, mis tekib võlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumisest teatamisest, sätestab EGBGB paragrahvi 229 lõige 1, et kõigile nõuetele, mis on sissenõutavaks muutunud enne 1. maid 2000, kohaldatakse BGB paragrahvi 288 enne 1. maid 2000 kehtinud redaktsioonis.  

185    Projektide DCC ja Donna lepingud sõlmiti 1996. aastal. Seega kohaldatakse nende suhtes enne muudatust kehtinud BGB‑d. Võlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumisest teatamist reguleeriva ja enne muudatust kehtinud BGB paragrahvi 284 lõike 1 esimene lause sätestab, et juhul, kui võlgnik ei täida kohustust pärast seda, kui talle on esitatud kohustuse täitmise nõue, muutub see teade võlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumise teateks. Vastavalt mõlema vaidlusaluse lepingu II lisa punktile 4.3 tuleb ettemaks komisjonile tagasi maksta „viivitamatult” vastava nõude saamisest. Komisjoni poolt kostjale saadetud teatega ettemaksu tagasinõudmise kohta, milles paluti vaidlusalused summad tagasi maksta enne 31. oktoobrit 1998, on kostjale teatatud tema võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest alates 1. novembrist 1998.

186    Enne muudatust kehtinud BGB paragrahv 288 sätestab viivise määraks 4% aastas ja seda arvutatakse alates võlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumisest teatamisest. Põhivõlga summas 179 337 eurot tuleb seega suurendada viivise võrra määras 4% arvestatuna alates 1. novembrist 1998 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

 Kostja taotlus anda talle immuniteet kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes

187    Kostja esitab teise võimalusena taotluse, milles palub anda talle immuniteet käesoleva kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes, mis välistaks täitemenetluse, mis tema suhtes võidakse algatada, ja annaks talle võimaluse asendada see tagatisega, milleks võiks olla pangagarantii.

188    Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt mõlema lepingu punkti 12 alapunktile 2 on Esimese Astme Kohus pädev lahendama pooltevahelisi vaidlusi ainult küsimustes, mis puudutavad lepingute „kehtivust, kohaldamist ja tõlgendamist”; vastavalt mõlema lepingu punkti 12 alapunktile 1 kohaldatakse lepingutele Saksa õigust.

189    Seega ei ole Esimese Astme Kohus käesoleva vaidluse käigus pädev otsustama korra üle, kuidas toimub Saksa õiguse kohaselt tema otsuse täitmisele pööramine.

190    Samuti tuleb lisada, et vastavalt EÜ artiklile 244 pööratakse Euroopa Kohtu otsused täitmisele EÜ artiklis 256 ette nähtud tingimustel ja vastavalt viimati nimetatud sätte neljandale lõigule võib täitmise peatada ainult Euroopa Kohtu otsusega. Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 110 esimesele lõigule kohaldatakse EÜ asutamislepingu artiklite 244 ja 256 kohaselt esitatud Esimese Astme Kohtu otsuse täitmise peatamise taotlusele sama kodukorra artikleid 104–110.

191    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 104 lõigetest 1 ja 3 tuleneb, et selline taotlus tuleb esitada eraldi dokumendina pärast asjassepuutuva otsuse tegemist. Kuna käesolevas asjas ei ole need tingimused täidetud, tuleb kostja taotlus, milles palutakse anda talle immuniteet käesoleva kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes, jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

192    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja kostjalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Mõista IIC Informations-Industrie Consulting GmbH‑lt Euroopa Ühenduste Komisjoni kasuks välja põhivõlg summas 179 337 eurot ja viivis määraga 4% aastas arvestatuna alates 1. novembrist 1998 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

2.      Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.

3.      Jätta rahuldamata IIC Informations-Industrie Consulting GmbH taotlus, milles palutakse anda talle immuniteet käesoleva kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes.

4.      Kohtukulud välja mõista IIC Informations-Industrie Consulting GmbH‑lt.

Pirrung Forwood Papasavvas

Kuulutatud avalikul kohtuistungil Luxembourgis 22. mail 2007

kohtusekretär        president

E. Coulon        J. Pirrung

Sisukord

Õiguslik raamistik ja vaidluse asjaolud

Kohaldatav ühenduse õigus

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

– tööjõud;

– seadmed;

– kolmandate isikute abi;

– reisi- ja elamiskulud;

– äratarvitatavad kaubad ja informaatikakulud;

– muud kulud;

– üldkulud.

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Võime end kohtus kaitsta (nõude esitamine vale kostja vastu)

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Aegumine

Esialgsed märkused

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Nõudeõiguse kadumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Projektide DCC ja Donna hüvitatavad kulud

Esialgsed märkused

Komisjoni vastuoluline käitumine

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Deklareeritud kulude hüvitatavus

– Tööjõukulu

– Alltöövõtukulu

– Reisikulud

– Kulud seadmetele

– Äratarvitatavad kaubad

– Üldkulud

– Järeldus

Komisjoni nõutud põhivõlg ja viivis

Põhivõlg

Viivis

Kostja taotlus anda talle immuniteet kohtuotsuse täitmisele pööramise suhtes

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: saksa.