ÜLDKOHTU OTSUS
(apellatsioonikoda)
30. november 2011
Kohtuasi T‑51/08 P
Euroopa Komisjon
versus
Daniel Dittert
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Edutamine – 2005. aasta edutamine – Eelispunktid – Punktide andmata jätmine tehnilise vahejuhtumi tõttu – A* edutamiskomitee – Väiksema arvu täiendavate eelispunktide andmine, kui oli ülemuse ettepanek – Edutatud ametnike nimekirja kandmata jätmine
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 22. novembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑109/06: Dittert vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑383 ja II‑A‑1‑2131) selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.
Otsus: Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Daniel Ditterti kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Komisjoni kehtestatud edutamissüsteem – Eelispunktide andmata jätmine – Vaidlustatav akt – Tingimus
(Personalieeskirjad, artiklid 45, 90 ja 91)
2. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine
(Personalieeskirjad, artikli 38 punkt f ja artikkel 45)
3. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine
(Personalieeskirjad, artikkel 45)
4. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine
(Personalieeskirjad, artikkel 45)
5. Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine
(Personalieeskirjad, artikkel 45)
1. Komisjoni kehtestatud edutamissüsteemis on otsus, millega vea – mitte asjaomaste ametnike teenete hindamisel põhineva tahtliku valiku – tõttu ei anta eelispunkte, on menetlusviga, kui ilma selle menetlusnormi rikkumiseta oleks punktide andmata jätmise otsusel võinud olla erinev sisu.
(vt punktid 59 ja 60)
2. Personalieeskirjade artikli 38 punktist f ilmneb, et lähetuses viibivale ametnikule säilib tema ametikoht, õigus tõusta kõrgemale astmele ning õigus ametialasele edutamisele. Sellest tuleneb, et neid ametnikke, kelle teenistuskäik leiab aset peadirektoraadis, kust nad pärit on, ei tohi edutamise valdkonnas kohelda teistest erinevalt ning neil peavad olema samad võimalused samasse peadirektoraati määratud kolleegidega.
Seoses sellega ei saa institutsioon õiguspäraselt tugineda väidetavatele raskustele, mis tal on tekkinud lähetuses viibivate ametnike ja nende ametnike, kes lähetuses ei viibi, vastavate teenete võrdlemisel, kuna lähetatud ametnike karjääriarengu aruanded koostatakse peadirektoraadis, kust nad pärit on, mitte neid vastuvõtva institutsiooni ülemuste poolt. Lähetatud ametnike teenete võrdlemine nende ametnike teenetega, kes lähetuses ei viibi, on seega võimalik ning isegi hädavajalik, et tagada kõikide ametnike võrdne kohtlemine.
(vt punktid 62, 66 ja 67)
3. Miski ei takista seda, et ametisse nimetav asutus võiks komisjoni peadirektoraadi eelispunktide andmise menetluses tehtud menetlusvea parandada edutamise hilisemas staadiumis. Siiski on veel vaja, et see parandustegevus oleks kavandatud ja toimuks komisjoni töökorraga rakendatud menetlussüsteemi üldist laadi järgides.
Seoses sellega on nimetatud süsteemis kõikidel ametnikel, olgu nad lähetatud või mitte, õigus kahele üksteisele järgnevale teenete hindamisele, millest mõlemad võivad omakorda suurendada edutamisvõimalusi: peadirektori poolt läbi viidud teenete võrdlev hindamine peadirektoraadis, mis hõlmab võimalikku eelispunktide andmist, seejärel teenete laiendatud võrdlemine kõikides peadirektoraatides, mille viivad läbi edutamiskomitee ja ametisse nimetav asutus ning mis hõlmab võimalikku täiendavate eelispunktide andmist. Kõikide peadirektoraatide sellise laiendatud hindamise esmaeesmärk ei ole seega asendada erinevate peadirektoraatide hindamist, vaid seda vajaduse korral täiendada, andes täiendavaid eelispunkte.
Pealegi toimub teenete kvantifitseerimisel põhinevas edutamissüsteemis, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal teenetepunkte ja täiendavaid eelispunkte, ametisse nimetava asutuse võimalusega parandada oletuslikult ametniku suhtes teenete võrdleval hindamisel tema peadirektoraadi tasemel tehtud menetlusvea heastamine ainult siis, kui see tagab asjaomasele isikule sama soodsa kohtlemise kui nimetatud vea puudumisel. Seda põhimõtet ei järgita siis, kui ametisse nimetav asutus ei pea ennast kuidagi seotuks asjaomase peadirektori antud ametlike kinnitustega, mis puudutavad seda, millised olid tema kavatsused seoses nimetatud ametnikuga, kui rikkumist ei oleks toimunud, samas kui peadirektori tegevuse ainus eesmärk oli administratsioonil lasuva hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustusele vastavalt parandada menetlusviga, mis võiks seada kahtluse alla punktide koguarvu kindlaksmäärava otsuse.
(vt punktid 70–73 ja 75)
Viide:
Üldkohus: 6. juuni 2007, kohtuasi T‑432/04: Parlante vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I-A‑2‑13 ja II‑A‑2‑921, punktid 59, 64 ja 68).
4. Komisjoni kehtestatud edutamismenetlus näeb ette peadirektorite osalemise edutamises nii, et nad annavad oma peadirektoraadile eelispunkte. Seega on tavaline, et peadirektor, kellel tema tahtest sõltumatu tehnilise vea tõttu ei olnud võimalik teha otsust ühe oma alluva toimiku kohta, edastab pädevale edutamiskomiteele ja ametisse nimetavale asutusele asjakohase teabe nimetatud isiku teenete võrdleva hindamise kohta peadirektoraadis. Kaugel sellest, et asjaomane isik oleks sellise tegevuse tõttu samasse peadirektoraati kuuluvate ametnikega võrreldes paremas olukorras, on selline teguviis just vastupidi kooskõlas mitte ainult hea halduse põhimõtte ja hoolitsemiskohustusega, vaid ka võrdse kohtlemise põhimõttega.
(vt punkt 81)
5. Komisjoni kehtestatud edutamissüsteem põhineb teenete kvantifitseerimisel, mis väljendub selles, et ametnikele antakse igal aastal teenetepunkte ja täiendavaid eelispunkte, et võimaldada edutamiseks kõlblike ametnike teenete endisest objektiivsemat ja hõlpsamat võrdlemist. Sellises süsteemis on edutamiseks kõlblike ametnike kogutud punktide arv edutamisel otsustav – neid edutamiseks kõlblikke ametnikke, kes edutamiskünnise ületavad, põhimõtteliselt selle fakti tõttu ka edutatakse.
(vt punkt 93)
Viide:
Üldkohus: eespool viidatud kohtuasi Parlante vs. komisjon (punkt 59).