KOHTUJURISTI ETTEPANEK
CHRISTINE STIX‑HACKL
esitatud 5. oktoobril 20061(1)
Kohtuasi C‑292/04
Wienand Meilicke
Heidi Christa Weyde
Marina Stöffler
versus
Finanzamt Bonn‑Innenstadt
(Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Finanzgericht Köln (Saksamaa))
Kapitali vaba liikumise piiramine – Tulumaks – Ettevõtte tulumaksukrediit Saksamaa äriühingute poolt välja makstud dividendidele – Euroopa Kohtu otsuse ajaline kehtivus – Piiramise tingimused
I. Sissejuhatus
1. Finanzgericht Köln on 9. juuli 2004. aasta kohtumäärusega esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles ta soovib selgitust, kas siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt maksukohustuslane saab tulumaksukrediiti üksnes Saksamaal asuvate äriühingute poolt neile makstud dividendidelt, on kooskõlas EÜ artiklitega 56 ja 58.
2. Euroopa Kohtu esimene koda kuulas menetlusosalised ära 8. septembril 2005 peetud kohtuistungil.
3. Kohtujurist Tizzano esitas 10. novembril 2005 ettepaneku, mille kohaselt tuleks EÜ artikleid 56 ja 58 tõlgendada nii, et põhikohtuasjas kõne all olev norm on nendega vastuolus. Lisaks sellele tegi ta ettepaneku piirata kohtuotsuse ajalist kehtivust, nii et kõnealune siseriiklik õigusnorm oleks ühenduse õigusega vastuolus alles alates 6. juuni 2000. aasta otsusest kohtuasjas Verkooijen. Seega ei oleks võimalik tugineda nimetatud vastuolule, et saada maksukrediiti dividendidelt, mis maksti välja enne otsuse tegemist Verkooijeni kohtuasjas. See ei mõjuta siiski nende isikute nõudeid, kes taotlesid maksukrediiti või kaebasid asjaomase maksukrediidi andmisest keeldumise otsuse edasi enne käesoleva kohtuasja esemeks oleva eelotsusetaotluse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva, st enne 11. septembrit 2004. See eeldab siiski, et nimetatud nõuded ei ole siseriikliku õiguse kohaselt aegunud.
4. Võttes arvesse tehtava kohtuotsuse ajalise kehtivuse võimaliku piiramise olulisust, otsustas esimene koda 19. jaanuaril 2006 kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõigetega 3 ja 4 saata kohtuasja tagasi Euroopa Kohtusse, kes seejärel määras asja läbivaatamiseks suurkojas.
5. Suurkoda otsustas 7. aprillil 2006 uuendada suulise menetluse. Suulise menetluse uuendamist käsitlevas määruses määrati kohtuistungi kuupäevaks 30. mai 2006 ja istungil osalevatel menetlusosalistel paluti:
a) vastata küsimusele kuidas mõjutab tehtava kohtuotsuse ajalise kehtivuse võimalikku piiramist asjaolu, et varasemates kohtuotsustes on Euroopa Kohus juba tõlgendanud käesolevas kohtuasjas siseriiklike õigussätete suhtes kohaldatavate normidele vastavaid ühenduse õigusnorme, kuid ei ole nimetatud kohtuotsuste ajalist kehtivust piiranud?
b) esitada oma seisukoht, millised on selle ühenduse õigusnormi tõlgenduse majanduslikud tagajärged, mille ajalise kehtivuse piiramist taotletakse?
6. Teises suulises menetluses 30. mail 2006 esitasid märkusi kümme liikmesriiki, komisjon ja W. Meilicke. W. Meilicke ning Saksamaa, Tšehhi, Prantsusmaa ja Madalmaade valitsuse esindajad esitasid oma seisukohad mõlema küsimuse kohta. Komisjoni ja teiste liikmesriikide, nimelt Taani, Kreeka, Hispaania, Ungari, Austria ja Rootsi valitsuse ning Ühendkuningriigi valitsuse esindajad piirdusid peamiselt esimese küsimusega. Nimetatud liikmesriigid ja komisjon märkisid eelkõige seda, et ajalise kehtivuse piiramise otsuse saab teha üksnes asjaomases liikmesriigis valitseva konkreetse olukorra alusel. See kehtib seda enam sageli keerukate riiklike maksusüsteemide puhul. Ajalise kehtivuse piiramise taotlemise võimalikku välistamist tuleb seega lubada üksnes erandjuhtudel.
7. Saksamaa valitsus on arvamusel, et kui tehtaval kohtuotsusel on tagasiulatuv mõju, võivad sellel maksutulu vähenemise tõttu olla tõsised majanduslikud tagajärjed.(2) Prantsusmaa, Kreeka ja Ungari valitsus nõustuvad põhimõtteliselt selle hinnanguga.
II. Õiguslik raamistik
8. Vastavalt Saksa tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz; edaspidi „EStG”)(3) § 36 lõike 2 punktile 3 koostoimes §‑ga 20 võivad maksukohustuslased Saksamaa riigikassasse makstavast tulumaksust maha arvata 3/7 neile Saksamaal asuvate äriühingute poolt makstud dividendidest. Kõnealuse sättega välditakse nimetatud tulu teistkordset maksustamist, kui see jaotatakse dividendidena aktsionäridele. Maksukrediiti ei kohaldata siiski dividendide suhtes, mida maksavad teistes liikmesriikides asutatud äriühingud.
9. Saksamaa Liitvabariik tühistas nimetatud süsteemi 2000. aasta seadusega, mis jõustus 2001. majandusaastal,(4) ja asendas selle nn tulude 50 % vähendamise menetlusega (Halbeinkünfteverfahren), mille kohaselt arvestatakse tulumaksu üksnes pooltelt aktsionärile makstud dividendidelt. See peaks aitama vältida või vähemalt olulisel määral vähendada dividendide topeltmaksustamist, ilma et oleks vaja kohaldada maksukrediiti.(5)
III. Tehtava kohtuotsuse ajaline kehtivus
A. EÜ artikli 234 alusel tehtava Euroopa Kohtu otsuse tagasiulatuva mõju põhimõte
10. Vastamaks Euroopa Kohtu 7. aprilli 2006. aasta määruses esitatud esimesele küsimusele tuleb esmalt lühidalt meenutada Euroopa Kohtu senist praktikat seoses kohtuotsuste ajalise kehtivuse piiramisega.(6)
11. EÜ artiklit 234 käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt „[piirdub] Euroopa Kohtu poolt ühenduse õigusnormile antud tõlgendus […] selle tähenduse ja kohaldamisala selgitamise ja täpsustamisega, nii nagu seda oleks tulnud mõista ja kohaldada selle jõustumise hetkest alates”.(7) Sellest järeldub, et kohus saab ja tegelikult peab kohaldama selliselt tõlgendatud õigusnormi õigussuhetele, mis tekkisid enne tõlgendamistaotluse kohta tehtud otsust. Euroopa Kohtu sellised otsused on tavaliselt tagasiulatuva mõjuga.(8)
12. Euroopa Kohus tegi nimetatud põhimõttest esimest korda erandi kohtuotsuses Defrenne II.(9) Euroopa Kohus asus seisukohale, et kohtuotsuse praktilist mõju tuleb alati hoolikalt kaaluda, kuid selgitas samas, et praktilise mõju arvessevõtmisel ei saa Euroopa Kohus minna liiga kaugele ja vähendada seaduse erapooletust ning kahjustada selle kohaldamist tulevikus üksnes seetõttu, et kohtuotsusel võivad olla tagajärjed mineviku suhtes.
13. Hilisemates otsustes rõhutas Euroopa Kohus, et vaid erandjuhtudel võib ta ühenduse õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades piirata võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud ühenduse õigusnormile, et vaidlustada õigussuhteid.(10) Kohtuotsustes Edis(11) ning Bautiaa ja Société française maritime(12) rõhutas Euroopa Kohus, et kohtuotsuse ajalist kehtivust võib piirata üksnes erandjuhul.
14. Kui on antud määrus kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise kohta, kohaldatakse seda üksnes määruse adressaadiks oleva liikmesriigi suhtes. Seega on erandid kohtuotsuse tagasiulatuvast mõjust territoriaalselt piiratud.(13)
15. Sellega seoses tuleks meenutada ka kohtupraktikat, mis käsitleb majanduslikel põhjustel põhivabaduste piiramise võimalikke põhjendusi. Kui eelotsuse esemeks on põhivabaduste tõlgendamine, ei või kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega kahjustada põhivabaduste piiramise põhjendusi käsitlevat väljakujunenud kohtupraktikat.
16. Euroopa Kohus on põhivabaduste piiramise põhjendusi käsitlevas kohtupraktikas olnud kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise suhtes järjepidev. Nimetatud kohtupraktika kohaselt ei ole puhtalt majanduslikud eesmärgid kunagi ülekaalukat avalikku huvi pakkuvaks põhjuseks, mis õigustaks põhivabaduste piiramist. Sama kehtib ka riigi eelarvetulude säilitamise suhtes.(14) Seega on loogiline, et Euroopa Kohus sedastas seoses kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega, et eelotsusest liikmesriigile tuleneda võivad finantstagajärjed ei õigusta iseenesest selle otsuse kehtivuse ajalist piiramist.(15) Vastasel juhul oleks suhtumine ühenduse õiguse kõige tõsisematesse rikkumistesse leebem, sest tõenäoliselt on just neil rikkumistel liikmesriikidele kõige suurem finantsmõju. Lisaks sellele vähendaks kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramine üksnes sellistel kaalutlustel märkimisväärselt kohtuliku kaitse mõju.(16)
17. Kokkuvõtteks tuleb seega korrata, et erandi tegemine Euroopa Kohtu otsuse üldisest tagasiulatuvast mõjust on võimalik üksnes väga erandlikel juhtudel ja ühenduse õigusnormi konkreetse tõlgenduse võimalikud majanduslikud tagajärjed ei saa iseenesest õigustada põhivabaduste võimalikku piiramist ega olla asjaomase kohtuotsuse ajalise kehtivuse võimaliku piiramise põhjuseks. Kui Euroopa Kohus leiab erandlikult, et arvesse võib võtta tema poolt ühenduse õigusnormile antud tõlgenduse mõju riigi eelarvele, võib ta seda teha üksnes juhul, kui riigi eelarvetulu säilitamisega saab vältida tõsiste majanduslike tagasilöökide ohtu.(17)
B. Ajalise kehtivuse piiramist käsitleva taotlus välistamine
18. Kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise võib käesolevas kohtuasjas välistada juba ainuüksi seetõttu, et Euroopa Kohus on käesolevas kohtuasjas kohaldatavat ühenduse õigusnormi varasemates kohtuotsustes juba tõlgendanud kohtuotsuse ajalist kehtivust piiramata.(18)
19. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise otsus teha taotletud tõlgenduse andnud kohtuotsuses.(19) Seega, kui käesolev kohtuasi käsitleb sama tõlgendusküsimust nagu kohtuasjad Verkooijen(20) või Manninen,(21) võib viidatud kohtupraktikat tõlgendada nii, et neis kohtuasjades oleks pidanud taotlema kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramist. Seega tuleks taotlus, mille Saksamaa Liitvabariik esitas käesolevas kohtuasjas, ainuüksi nimetatud põhjusel tagasi lükata.
20. Seetõttu tõusetub küsimus, kas nimetatud kohtupraktika välistab ajalise kehtivuse piiramise käesolevas kohtuasjas.
21. Sellega seoses tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus nõuab, et ajalise kehtivuse piiramise välistamiseks peavad asjaomased tõlgendusküsimused olema väga sarnased. Euroopa Kohus leidis näiteks kohtuasjades Gravier(22) ja Blaizot(23) piisavalt erinevusi, et neid teineteisest eristada. Kõnealused erinevused olid olemas hoolimata sellest, et mõlema eelotsusetaotluse aluseks oli sama riiklik õigusnorm ja ka tõlgendamist käsitlevad küsimused olid väga sarnased.
22. Võttes arvesse asjaomaste riiklike maksuseaduste vaheliste suhete keerukust, mida korduvalt rõhutati 30. mai 2006 teises suulises menetluses, peaks hoolimata erinevate liikmesriikide asjaomaste õigusnormide kõikidest ilmsetest ühistest joontest tegelikult olema võimalik neid eristada. Selline lähenemisviis võib siiski nõuda ülemäära üksikasjalikku analüüsi.
23. Pealegi ei tohiks unustada, et isegi sama siseriiklik kohus, kellele eelotsus oli varem adresseeritud, võib enne põhikohtuasjas otsuse tegemist uuesti Euroopa Kohtult otsust paluda.(24) Uue eelotsuse küsimuse esitamine on nimelt õigustatud, kui siseriiklik kohus esitab Euroopa Kohtule uue õigusküsimuse või esitab uued asjaolud, mille tõttu Euroopa Kohus võib varem esitatud küsimusele vastata teisiti.(25)
24. Seda arvesse võttes tuleks ka Saksamaa valitsusele anda võimalus esitada Euroopa Kohtule oma seisukoht õigusküsimustes, mida kohtuasjades Verkooijen ja Manninen seoses kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega ei arutatud.
25. Sellega seoses tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et kui uuele õigusküsimusele antakse eelotsusemenetluses ebaselge või lahtine vastus, on liikmesriikidel raske hinnata piisavalt täpselt ja õigel ajal asjaomase menetluse olulisust nende enda õigussüsteemile.
26. See kehtib eelkõige kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise otsuse eeltingimuste kohta, mida on üksikasjalikumalt käsitletud allpool. Käesolevas kohtuasjas oleks Saksamaa valitsus nimelt seoses kohtuasjaga Verkooijen – või kohtuasjaga Manninen – pidanud selgeks tegema, kas ühenduse õigusnormi tõlgendus kõnealuses kohtuasjas võib tuua tema jaoks kaasa tõsiste majanduslike tagajärgede ohu. Kui võtta arvesse, et kuni kohtuasjas Verkooijen otsuse tegemiseni ei oldud ühenduse õiguse tõlgendamist siseriiklike maksukrediidimenetluste puhul ammendavalt käsitletud ja et eriti maksukrediidisüsteemi käsitleti ulatuslikult esmakordselt alles Mannineni kohtuasjas, on ilmselt võimatu sellist eelhinnangut anda.
27. Teisest küljest ei tarvitse see, et liikmesriigid taotlevad nõuetekohaselt ja lõppkokkuvõttes lihtsalt ennetavalt tõlgendust käsitleva kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramist, olla menetlusökonoomia seisukohast soovitav, nagu liikmesriigid märkisid põhjendatult 30. mail 2006 suulises menetluses. Sellisel juhul peaks Euroopa Kohus nimelt kaaluma kõikide piirangut taotlevate liikmesriikide esitatud paratamatult abstraktseid märkusi, mis käsitlevad kohtuotsuse võimalikku tähendust igale neist.
28. Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes ei saa minu arvates pidada Saksamaa valitsuse taotlust ajalise kehtivuse piiramiseks hilinenuks.
C. Ajalise kehtivuse piiramise tingimuste olemasolu tõendamise kohustus
29. Enne kui uurida otsuse ajalise kehtivuse võimaliku piiramise eeltingimusi, tuleb uurida nendega seotud tõendamiskohustust.
30. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab menetlusosaline, kes tugineb talle soodsale üldpõhimõtte erandile, tõendama, et erandi tegemise tingimused on täidetud.(26)
31. Kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega seoses ilmneb see põhimõte ka kohtuotsustes Grzelczyk,(27) Bautiaa ja Société française maritime(28) ning Dansk Denkavit.(29)
32. Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Grzelczyk, et menetluses osalenud Belgia valitsus ei toonud kõnealuse kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise taotluse toetuseks ühtegi asjaolu, mis kinnitaks objektiivset ja märkimisväärset ebakindlust asutamislepingu asjaomaste sätete suhtes, mis oleks viinud selleni, et siseriiklikud ametiasutused tegutsesid nende sätete vastaselt.(30)
33. Kohtuasjades Bautiaa ja Société française maritime keeldus Euroopa Kohus kohtuotsuse ajalist kehtivust piiramast, sest menetluses osalenud Prantsusmaa valitsus ei tõendanud, et vaidlustatud riikliku õigusnormi kohaldamise ajal oleks ühenduse õigusnormi saanud mõistlikult tõlgendada nii, et see lubas nimetatud õigusnormi säilitada.(31)
34. Kohtuotsuses Dansk Denkavit sedastas Euroopa Kohus, et Taani valitsus ei tõendanud, et vaidlustatud maksu kasutuselevõtmise ajal oleks ühenduse õigusnormi saanud mõistlikult tõlgendada nimetatud maksu lubavana. Kõnealune säte sisaldas pigem selget keeldu, mille ulatuse oli Euroopa Kohus juba määratlenud teises kohtuotsuses, mis oli arutatava kohtuasja seisukohast oluline;(32) see näitab lisaks omakorda ka seda, et hoolimata varasemast asjakohasest kohtuotsusest ei eeldanud Euroopa Kohus ilmselt, et liikmesriigil ei ole enam õigust taotlust esitada.
35. Hiljuti käsitles ka kohtujurist Geelhoed oma ettepanekus kohtuasjas Test Claimants in the FII Group Litigation(33) liikmesriigi tõendamiskohustuse nõudeid seoses tehtava kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisega. Ta rõhutas, et kui menetlusosaline esitab Euroopa Kohtu menetluses väite, on selle menetlusosalise ülesanne tagada, et tema argumendid on piisavalt selgelt väljendatud ja Euroopa Kohtul on piisavalt teavet küsimuses otsusele jõudmiseks. Ta väitis, et see on vajalik selleks, et vältida Euroopa Kohtu otsuste tegemist täiesti hüpoteetilistes küsimustes või pelgalt selliste eelduste põhjal, mis võivad osutuda ebatäpseks.(34) Seetõttu tegi kohtujurist Geelhoed Euroopa Kohtule ettepaneku jätta asjaomase liikmesriigi poolt kohtumenetluses esitatud kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise taotlus rahuldamata seda edasi käsitlemata juba ainuüksi seetõttu, et erandi tegemiseks vajalike tingimuste olemasolu ei olnud piisavalt põhjendatud.(35)
36. Käesolevas kohtuasjas on seega Saksamaa Liitvabariigil kohustus näidata ja vajaduse korral esitada tõendid selle kohta, et täidetud on järgmised kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise tingimused.
D. Kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramise üksikasjalikud tingimused
37. Õiguskindluse põhimõtte alusel, millele tugineti kohtuasjas Defrenne II,(36) sätestas Euroopa Kohus hilisemas kohtupraktikas ajalise kehtivuse piiramise kaks tingimust.
38. Sellist piiramist võib kaaluda üksnes juhul, kui on olemas raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tuleneb eelkõige arvatavalt seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust.(37) Lisaks peab olema ilmne, et üksikisikuid ja siseriiklikke ametiasutusi on ühenduse õigusnormidele mittevastava käitumiseni viinud objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus ühenduse õigusnormide reguleerimisala suhtes, millele võis kaasa aidata ka teiste liikmesriikide või komisjoni käitumine.(38)
39. Järgmisena tuleb vaadelda nimetatud kahte tingimust.
1. Objektiivne ja märkimisväärne õiguslik ebakindlus
40. Seoses objektiivse ja märkimisväärse ebakindlusega ühenduse õigusnormide reguleerimisala suhtes selgitas Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades Ampafrance ja Sanofi(39) – kuigi erinevas kontekstis, nimelt ühenduse meetme kehtivust käsitlevas menetluses –, et kõnealust kriteeriumi ei tohi tõlgendada liikmesriikide õiguspärase ootuse kaitsmisena.
41. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et õiguslik ebakindlus peab olema objektiivne. Ei piisa sellest, kui liikmesriik tunneb subjektiivset õiguslikku ebakindlust. Seetõttu peab Euroopa Kohus liikmesriikide võrdse kohtlemise ja ühenduse õigusnormide ühetaolise kohaldamise huvides uurima, kas asjaomasel ajal esines objektiivne õiguslik ebakindlus või mitte.
42. Euroopa Kohus lükkas tagasi liikmesriikide väited esitatud küsimuse uudsuse kohta, sest oli juba olemas kohtupraktika, mis võimaldas asjaomasel liikmesriigil hinnata kõnealuste riiklike õigusnormide vastavust ühenduse õigusnormidele.(40)(41)
43. Kohtuotsuses Barber(42) sedastas Euroopa Kohus seevastu, et kohtuotsuse ajalist kehtivust tuleks piirata, sest kõnealuses kohtuasjas arutluse all olnud võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise perioodi käsitleva ühenduse õigusnormi alusel oleksid liikmesriigid ja need, keda see mõjutas, võinud mõistlikult eeldada, et erandid meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõttest olid asjaomases valdkonnas endiselt lubatud.
44. Sarnaseid argumente on käsitletud ka teistes kohtuotsustes. Näiteks kohtuotsuses Bosman(43) leiti seoses tehtava kohtuotsuse ajalise kehtivusega, et paljude erinevate osaliselt kattuvate õigusnormide olemasolu põhjustab õiguslikku ebakindlust.(44)
45. Käesoleva kohtuasjaga seoses tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid: nagu juba öeldud,(45) käsitles Euroopa Kohus ühenduse kehtivate õigusnormide tõlgendamist seoses dividendidelt tulumaksu maksmisega esmakordselt kohtuasjas Verkooijen. Riiklikku (Soome) krediidimenetlust, mis on ilmselt võrreldav käesoleva kohtuasja esemeks olevate Saksa EStG sätetega, käsitleti esmakordselt kohtuasjas Manninen. Järelikult võis objektiivne ja märkimisväärne õiguslik ebakindlus eksisteerida vähemalt kuni seisukoha selgitamiseni Verkooijeni kohtuotsuses.
46. Küsimus on selles, kas ja mil määral tuleks komisjoni tegevust seoses kõnealuse seisukohaga oluliseks pidada. Kohtujurist Tizzano tõstatas juba selle küsimuse oma ettepanekus käesolevas kohtuasjas.(46)
47. Komisjon juhtis 31. oktoobri 1995. aasta kirjas Saksamaa valitsuse tähelepanu asjaolule, et komisjoni arvates on Saksamaa krediidimenetlus vastuolus EÜ asutamislepingus sätestatud põhivabadustega. Komisjon ei algatanud siiski seejärel asutamislepingu rikkumise menetlust. Kui talle esitati vastav küsimus 30. mail 2006 teises suulises menetluses, selgitas komisjon, et ta jättis asutamislepingu rikkumise menetluse algatamata, sest Saksamaa valitsus oli teatanud kõnealuse õigusnormi muutmisest ja komisjon eelistas jälgida Saksamaa valitsuse jõupingutusi.
48. Kohtujurist Tizzano asub oma 10. novembri 2005. aasta ettepanekus seisukohale, et asutamislepingu rikkumise menetluse algatamata jätmise tagajärjeks oleks võinud olla objektiivne õiguslik ebakindlus.(47) Et oleks võimalik hinnata komisjoni tegevust käesolevas kohtuasjas, võttes arvesse ka tema poolt teises suulises menetluses esitatud väiteid, on siiski asjakohane meenutada esmalt Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb komisjoni poolt asutamislepingu rikkumise menetluse algatamise õiguslikku tähendust.(48)
49. Nimetatud kohtupraktika kohaselt ei ole komisjon volitatud määratlema lõplikult EÜ artikli 226 alusel antavate arvamuste või muude sellise menetluse käigus esitatavate seisukohavõttudega liikmesriigi õigusi ja kohustusi või andma liikmesriigile garantiisid seoses asjaomase käitumise vastavusega ühenduse õigusele.(49) EÜ artiklite 227 ja 228 kohaselt võib liikmesriigi õigusi ja kohustusi määratleda ja nende tegevust hinnata üksnes Euroopa Kohtu otsuses.(50)
50. Põhjendatud arvamuse esitamine on seega kohtueelse menetluse osa. Kohtueelne menetlus võimaldab „liikmesriigil vabatahtlikult täita asutamislepingust tulenevaid nõudeid või vajadusel anda talle võimalus ennast õigustada”.(51) See peab samavõrra kehtima eriti võimaliku mitteametliku päringu suhtes, mis komisjon liikmesriigile esitab.
51. Lisaks sellele on Euroopa Kohus rõhutanud, et asutamislepingu rikkumise menetluse algatamise või algatamata jätmise otsus kuulub komisjoni pädevusse ja Euroopa Kohus ei saa seda läbi vaadata.(52) Seega ei pea Euroopa Kohus asutamislepingu rikkumise menetluse algatamiseks tõendama konkreetse õigusliku huvi olemasolu. Komisjon ülesanne on tagada ühenduse üldistes huvides, et liikmesriigid järgivad asutamislepingut ja õigusnorme, mis ühenduse institutsioonid on selle alusel vastu võtnud, ning saada kinnitust neist tulenevate kohustuste täitmata jätmise kohta.(53) Järelikult on vaid komisjon pädev otsustama, kas asutamislepingu rikkumise menetluse algatamine on asjakohane.(54)
52. Seega võib asutamislepingu rikkumise menetluse pärast mitteametlikku eelmenetlust algatamata jätta lisaks õiguslikele põhjustele ka paljudel muudel põhjustel, mis põhinevad eelkõige otstarbekusel. Komisjonil võisid sellised kaalutlused olla ka käesolevas kohtuasjas: minu arvates selgitas komisjon vähemalt teises suulises menetluses täiesti veenvalt, et ta ei jäänud passiivseks, vaid eelistas otstarbekust silmas pidades oodata ära riiklike õigusnormide muutmise, millest talle oli teatatud. Olukorda sellest seisukohast vaadeldes on mul siiski raske vaadelda eraldi komisjoni poolt varem Euroopa Kohtus esitatud väiteid, mille kohaselt ta jättis asutamislepingu rikkumise menetluse algatamata seetõttu, et Saksamaa maksukrediidi säte hiljem tühistati.(55) Seda seisukohta kinnitavad ka jätkuvad kontaktid komisjoni talituste ja Saksamaa ametiasutuste vahel, millele komisjon viitas eelkõige teises suulises menetluses ja mida Saksamaa valitsus ei vaidlustanud.
53. Erinevalt kohtuasjast Defrenne II(56) oli komisjoni tegevus ja eelkõige Saksamaa vastu ametliku asutamislepingu rikkumise menetluse algatamata jätmine vaevalt küll selline, mis suurendas võimalikku õiguslikku ebakindlust seoses Saksa EStG vastavusega ühenduse õigusele.
54. Isegi kui nimetatud kontaktide vahele oleks jäänud pikemad ajavahemikud, oleks seda vaevalt saanud tõlgendada õiguspärast ootust tekitava otsusena mitte alustada asutamislepingu rikkumise menetlust. Samuti tuleb meeles pidada, et kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga ei tohi komisjoni vaikimist tõlgendada liikmesriigi konkreetse meetme heakskiitmisena.(57)
55. Lõpuks ei ole Saksamaa valitsuse tegevus vastuolus sellega, et valitsus oli vähemalt teadlik ühenduse õigustiku probleemidest seoses Saksamaa EStG‑s ette nähtud krediidimenetlusega. 30. mai 2006 teises suulises menetluses ei vaidlustanud Saksamaa valitsus nimelt asjaolu, et kõnealuse krediidimenetluse tühistamine algatati mõned kuud enne otsuse tegemist kohtuasjas Verkooijen.(58) Vastuväide, et see on sama ebaoluline, kui ettevalmistavates dokumentides esitatud selgitused, mille kohaselt kõnealused uued sätted pidid olema kooskõlas ühenduse õigusega, sest sellised väited on õigusaktide selgitustes tavapärased ja need lisatakse sageli isegi ühenduse õigusnormile tegelikult viitamata,(59) ei ole väga veenev, vähemalt seetõttu, et Saksamaa valitsus ei vaidlustanud komisjoni väiteid kontaktide jätkumise kohta.
56. Lõplik hinnang objektiivse ja märkimisväärse õigusliku ebakindluse olemasolu kohta võib siiski osutuda mittevajalikuks, kui ei ole esitatud piisavaid tõendeid selle kohta, et valitseb tõsiste majanduslike tagajärgede oht.
2. Tõsiste majanduslike tagajärgede oht
57. Suulise menetluse taasavamise kohta 7. aprillil 2006 tehtud määruses paluti menetlusosalistel sõnaselgelt esitada oma märkused selle kohta, millised majanduslikud tagajärjed võivad olla ühenduse õigusnormi tõlgendamisel, mille ajalise kehtivuse piiramist taotleti.
58. Esiteks tuleb rõhutada, et teedrajavas kohtuotsuses Defrenne II(60) jäi lahtiseks küsimus, kui suured täpselt võivad olla tagasiulatuva mõju finantstagajärjed. Viidata tuleks ka väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt eelotsusest liikmesriigile tuleneda võivad finantstagajärjed ei õigusta iseenesest selle otsuse mõju ajalist piiramist.(61)
59. Samuti tuleb märkida, et kohtuotsus võib olla tagasiulatuva mõjuga olenemata sellest, kas see paneb asjaomastele isikutele kohustusi või annab neile eeliseid. Eelkõige ei ole oluline, kas tegemist on rahaliste maksetega, mida liikmesriik nõudis ühenduse õigusnormi rikkudes.(62)
60. Eeltoodust ilmneb, et finantstagajärgede suurus iseenesest ei ole kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramisel otsustav. Tõsiste majanduslike tagajärgede ohtu ei saa määratleda üksnes arvudes; ohu tuvastamine eeldab pigem seda, et Euroopa Kohus annab hinnangu otsuse piiramist taotlenud liikmesriigi esitatud faktiliste asjaolude alusel. Järelikult peaks Euroopa Kohus minu arvates hoiduma kiusatusest seostada rahaliste tagasilöökide tõsidus võimalike finantstagajärgede taseme või konkreetsete rahasummadega. Isegi erinevate liikmesriikide majandusliku seisundi erinevust arvesse võttes on minu arvates ohtlik tugineda pikaajaliselt asjaolule, et konkreetsed rahasummad (isegi kui need on suured) tähendavad juba algusest peale tõsiste majanduslike tagajärgede ohtu.(63) See võib halvimal juhul viia isegi „lävendi suuruse arutamiseni”.(64)
61. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb minu arvates uurida seda, kas Saksamaa valitsus on tõsiste majanduslike tagajärgede ohtu piisavalt tõendanud. Väidetav maksutulude vähenemine kogusummas viis miljardit eurot – summat vähendati nimetatud suuruseni esimeses suulises menetluses – ei ole selleks piisav, sest kuigi see võib kaudselt viidata tõsiste majanduslike tagasilöökide ohule, ei saa selliseid tagajärgi tõendada vaid maksutulude vähenemise abil. Nimetatud summat, mille arvutamist Saksamaa valitsus 30. mai 2006 teises suulises menetluses üksikasjalikult selgitas,(65) peetakse majanduslike eelarvemõjude väljendusena, millest kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga(66) üksi ei piisa tõsiste majanduslike tagajärgede ohu tõendamiseks.
62. Samuti ei tulene tõsiste majanduslike tagajärgede oht viie miljardi euro suuruse summa matemaatilisest võrdlemisest Saksamaa eelarvepuudujäägiga – ja sellest johtuva investeeringuteks eraldatud summa,(67) ettevõtte tulumaksust saadava tulu ja muude võrdlusandmete vähendamisega –, sest nimetatud andmed näitavad (edaspidi) kohtuotsuse „puhtalt” rahalisi tagajärgi.
63. Lisaks sellele tuleb võtta arvesse, et Saksamaa valitsuse nimetatud summa on seotud nelja-aastase ajavahemikuga (1998–2001), samas kui kõik võrdlusandmed on seotud ühe majandusaastaga. Nagu Saksamaa valitsus teises suulises menetluses selgelt kinnitas, näitab viis miljardit eurot võimalike majanduslike ohtude ulatust juhul, kui kaebuse esitaksid kõik krediidimenetluse kohaldamisalasse kuuluvad maksukohustuslased. Kuigi eelarveriskid tulenevad õigusnormist, mis enam ei kehti, ei ole Saksamaa valitsus suutnud isegi umbkaudselt määratleda, mitu maksukohustuslast on asjaomase läbivaatamisperioodi ajal tegelikult kaebuse esitanud. Sellega seoses erineb käesolev kohtuasi kohtuasjast Banca popolare di Cremona,(68) kus asjaomane siseriiklik õigusnorm veel kehtib ja moodustab Itaalia valitsuse väitel, mida ei ole vaidlustatud, olulise osa piirkondlike omavalitsuste eelarvest.
64. Järelikult on minu arvates alust arvata, et tõsiste majanduslike tagajärgede ohu kohta ei ole esitatud piisavalt tõendeid.
65. Samuti ei ole vastuvõetav Saksamaa valitsuse väide, et kohtuotsuse tagasiulatuv mõju on ebaproportsionaalne ja muudab eelotsusemenetluse oma laadilt karistavaks, mida ei ole ette nähtud.
66. Ühenduse õigussüsteemi ja seega ka eelotsusemenetluse eesmärk on tõesti üksnes õiguse tagamine ja kaitsmine. Liikmesriikidele karistamine on sellele põhimõtteliselt võõras. Peale selle, nagu on öelnud kohtujurist Tizzano, ei tohiks liikmesriikide olukorda muuta raskemaks, kui see on vältimatult vajalik.(69) See ei muuda siiski asjaolu, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tulenevad väidetavad tagajärjed otseselt kohtuotsuse tõlgenduse tagasiulatuvast mõjust.
67. Terviklikkuse huvides tuleks viidata ka sellele, mida liikmesriigid saavad teha. Kohtuotsuses Edis(70) otsustas Euroopa Kohus, et hoolimata kohtuotsuse tagasiulatuvast mõjust võib liikmesriigi kohus seda kohaldada enne kõnealust kohtuotsust toimunud juhtumi asjaolude suhtes üksnes siis, kui nii sisuliselt kui ka vormiliselt on järgitud siseriikliku menetluse suhtes kohaldatavaid üksikasjalikke eeskirju.(71)
Väljakujunenud kohtupraktikast on ilmne, et selliste ühenduse õigusnormide puudumise korral, mis reguleeriksid alusetult sissenõutud siseriiklike maksude tagastamist, tuleb iga liikmesriigi sisemises õiguskorras määrata pädevad kohtud ja vastavate hagide menetlemise kord, tagades õigussubjektidele ühenduse õigusega antud õiguste kaitse. Nagu on hästi teada, ei tohi selline kord siiski olla ebasoodsam kui analoogiliste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide puhul ning muuta ühenduse õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.(72)
Ühenduse õiguse kohaselt ei ole põhimõtteliselt keelatud sätestada õiguskindluse huvides näiteks sobivad tähtajad hagi esitamisele, et kaitsta nii maksukohustuslast kui ka asjaomast ametiasutust.(73)
IV. Ettepanek
68. Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku käesolevas kohtuasjas tehtava otsuse ajalist kehtivust mitte piirata.