Kohtuasi T-33/09

Portugali Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmine – Karistusmakse – Tasumise nõue – Vaidlusaluse õigusakti kehtetuks tunnistamine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Menetlus – Pädevuse jaotamine Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vahel – Liikmesriigi tühistamishagi komisjoni selle otsuse peale, millega määratakse kindlaks Euroopa Kohtu otsuse täitmata jätmisest tulenev karistusmaksete summa

(EÜ artikli 225 lõike 1 esimene lõik, EÜ artikli 228 lõige 2 ja EÜ artikkel 230)

2.      Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Euroopa Kohtu otsus, milles tuvastatakse selle otsuse täitmise kohustuse rikkumine ja määratakse karistusmakse – Komisjoni pädevus arvutada Euroopa Kohtu määratud karistusmakse – Piirid

(EÜ artiklid 226–228)

1.      EÜ asutamisleping ei sisalda konkreetset sätet kohtuvaidluste kohta, mis on tekkinud liikmesriigi ja komisjoni vahel seoses summade sissenõudmisega, mis tuleb maksta liidu eelarvesse EÜ asutamislepingu artikli 228 lõike 2 alusel tehtud Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, millega mõistetakse liikmesriigilt komisjoni kasuks välja karistusmakse.

Järelikult kohaldatakse EÜ asutamislepinguga ettenähtud õiguskaitsevahendeid ja EÜ asutamislepingu artikli 230 alusel on võimalik esitada tühistamishagi otsuse peale, milles komisjon määrab kindlaks liikmesriigile määratud karistusmakse summa. Seega on EÜ asutamislepingu artikli 225 lõike 1 esimese taande kohaselt Üldkohus pädev selliseid hagisid arutama ja lahendama.

Samas ei tohi Üldkohus selle volituse kasutamisel sekkuda EÜ asutamislepingu artiklitega 226 ja 228 Euroopa Kohtule antud ainupädevusse. Üldkohus ei saa seega juhul, kui ta lahendab EÜ asutamislepingu artikli 230 alusel esitatud hagi komisjoni sellise otsuse tühistamiseks, otsustada niisugust küsimust liikmesriigile EÜ asutamislepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta, mida ei ole eelnevalt käsitletud Euroopa Kohtus.

(vt punktid 62–67)

2.      Euroopa Kohtu selle otsuse täitmise raames, millega määrati liikmesriigile karistusmakse, peab komisjon saama hinnata meetmeid, mis liikmesriik võttis Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, eelkõige selleks, et vältida seda, et liikmesriik, kes on oma kohutusi rikkunud, ei piirduks selliste meetmete võtmisega, millel on tegelikult sama sisu kui nendel, mis olid Euroopa Kohtu otsuse esemeks. Sellegipoolest ei mõjuta asjaomase kaalutlusõiguse kasutamine liikmesriikide õigusi, ega eelkõige menetlusõigusi, mis on seotud EÜ asutamislepingu artikliga 226 kehtestatud menetlusega, ega Euroopa Kohtu ainuõigust otsustada, kas siseriiklik õigus on kooskõlas ühenduse õigusega. EÜ asutamislepingu artiklite 226–228 kohaselt võib liikmesriigi õigusi ja kohustusi määratleda ja nende tegevust hinnata üksnes Euroopa Kohtu otsuses. Järelikult ei saa komisjon sellises küsimuses otsustada, et liikmesriigi võetud meetmed kohtuotsuse täitmiseks ei ole kooskõlas ühenduse õigusega, et teha sellest järeldusi Euroopa Kohtu määratud karistusmaksete arvutamisega seoses. Kui komisjon leidis, et liikmesriigi uus õiguskord ei kujuta ikka endast direktiivi nõuetekohast ülevõtmist, siis peab ta alustama EÜ asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetlust.

(vt punktid 81 ja 82, 88 ja 89)