Kohtuasi T‑570/16

HF

versus

Euroopa Parlament

Avalik teenistus – Lepinguline abiteenistuja – Personalieeskirjade artikkel 24 – Abitaotlus – Personalieeskirjade artikkel 12a – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikli 90 lõige 1 – Personalieeskirjades vastamiseks ette nähtud neljakuuline tähtaeg – Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus algatada haldusjuurdlus – Väidetava psühholoogilise ahistamise tegeliku toimumise kohta seisukoha võtmata jätmine teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse poolt personalieeskirjades vastamiseks ette nähtud tähtaja jooksul – Abitaotluse vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata jätmise mõiste – Olematu akt – Vastuvõetamatus

Kokkuvõte – Üldkohtu (esimene koda) 24. aprilli 2017. aasta otsus

1.      Ametnike hagid – Huve kahjustav akt – Mõiste – Abitaotluse vaikimisi tehtud otsusega rahuldamata jätmine – Hõlmamine – Erand – Juurdluse läbiviimise vajadusest tingitud administratsiooni vastuse puudumine

(Personalieeskirjad, artiklid 12a, 24 ja artiklid 90 lõige 1)

2.      Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Abitaotluse esitamine – Haldusjuurdluse algatamine – Vajadus viia juurdlus lõpule

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24)

3.      Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Rakendamine psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Abitaotluse esitamine – Haldusjuurdluse algatamine – Juurdluse jätkumine pärast personalieeskirjades abitaotlusele vastamiseks ette nähtud tähtaja möödumist – Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse teke – Välistamine

(Personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24)

1.      Kui asutus ei vasta personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 ette nähtud neljakuulise tähtaja jooksul abitaotlusele personalieeskirjade artikli 24 tähenduses, võib asuda seisukohale, et see asutus on vaikimisi teinud otsuse abitaotlus rahuldamata jätta. Nimelt tuleb sellise hüpoteesi korral eeldada, et see asutus leidis, et abitaotluse põhistamiseks esitatud tõendid ei kujuta endast piisavaid esialgseid tõendeid selliste väidetavate asjaolude tegeliku toimumise kohta, mis tingivad abistamiskohustuse. Sellise vaikimisi tehtud abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse olemasolu tuvastamine on seega olemuslikult seotud selliste meetmete võtmata jätmisega administratsiooni poolt nagu need, mis ta on kohustatud võtma tulenevalt oma personalieeskirjade artiklis 24 ette nähtud abistamiskohustusest, sest sellise hüpoteesi korral on administratsioon asunud vaikimisi, kuid vältimatult seisukohale, et juhtum ei kuulu viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse.

See olukord on aga erinev olukorrast, kus administratsioon leidis abitaotluse kohta otsust tehes, et olid esitatud piisavad esialgsed tõendid, millest tulenevalt osutus vajalikuks algatada haldusjuurdlus, et tuvastada, kas väidetavad asjaolud kujutasid tõepoolest endast psühholoogilist või seksuaalset ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses. Nimelt peab selline juurdlus olema sellises olukorras lõpule viidud, selleks et administratsioonil oleks juurdluse aruande järelduste alusel võimalik võtta selle kohta lõplik seisukoht, mis võimaldab tal siis kas abitaotluse rahuldamata jätta või siis juhul, kui väidetud asjaolude tegelik toimumine tuvastatakse ja need kuuluvad personalieeskirjade artikli 12a kohaldamisalasse, algatada eeskätt distsiplinaarmenetlus selleks, et määrata vajaduse korral eeldatavale ahistajale distsiplinaarkaristus.

(vt punktid 54, 56 ja 57)

2.      Sellise haldusjuurdluse eesmärk, mille administratsioon on algatanud väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse alusel, ongi tuvastada kas psühholoogilise ahistamise personalieeskirjade artikli 12a tähenduses olemasolu või selle puudumine, nii et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saa juurdluse tulemust ette arvata ning just nimelt ei tohiks enne haldusjuurdluse tulemuste kättesaamist võtta – isegi mitte vaikimisi – seisukohta selles osas, kas väidetav ahistamine on tegelikult aset leidnud. Teisisõnu on haldusjuurdluse algatamisele omane see, et administratsioon ei võta peamiselt abitaotluses esitatud asjaolude ühepoolse kirjelduse alusel enneaegu seisukohta, sest ta peab vastupidi seisukoha võtmisega ootama seni, kuni on lõpule viidud asjaomane juurdlus, mis tuleb läbi viia võistlevalt väidetava ahistaja osavõtul, kiiresti ning mõistliku tähtaja põhimõttest kinni pidades.

Sellega seoses tuleb täpsustada, et sellise hüpoteesi korral jääb administratsiooni suhtes kehtima haldusjuurdluse lõpule viimise kohustus, olenemata sellest, kas väidetav ahistamine on vahepeal lõppenud, ja isegi siis, kui abitaotluse esitaja või väidetav ahistaja on institutsioonist lahkunud.

Haldusjuurdluse lõpule viimise tähtsus tuleneb ka sellest, et ühelt poolt võib see, kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tuvastab psühholoogilise ahistamise sellise haldusjuurdluse tulemusel, mis võib olla läbi viidud sellise asutusest eraldiseisva instantsi abil nagu nõuandekomitee, juba ise omada ahistamise ohvriks langenud ametniku või teenistuja terapeutilises taastumisprotsessis kasulikku mõju ning ohver võib seda lisaks kasutada liikmesriigi kohtusse pöördumiseks, kusjuures vastava menetluse raames on personalieeskirjade artikli 24 alusel kõnealuse asutuse abistamiskohustus kehtiv ning ei lõpe asjaomase teenistuja teenistusaja lõpus. Teiselt poolt võib haldusjuurdluse lõpule viimine vastupidi võimaldada väidetava ohvri väited ümber lükata, võimaldades nii heastada ülekohtu, mida selline süüdistus võis juhul, kui see osutub alusetuks, põhjustada isikule, keda juurdluse raames käsitati eeldatava ahistajana.

(vt punktid 59–61)

3.      Erinevalt distsiplinaarvaldkonna regulatsioonist ei ole personalieeskirjades konkreetset sätet tähtaja kohta, mille jooksul administratsioon peab haldusjuurdluse läbi viima – eeskätt psühholoogilise ahistamise juhtumil. Nii ei võimalda asjaolu, et abitaotluse esitamisele järgneva neljakuulise tähtaja jooksul selle taotluse alusel algatatud haldusjuurdlus on pärast selle tähtaja möödumist endiselt pooleli, omistada administratsioonile vaikimisi tehtud otsust, millega ta oleks välistanud abitaotluses väidetud asjaolude tegeliku toimumise või oleks asunud seisukohale, et need ei kujuta endast psühholoogilist ahistamist personalieeskirjade artikli 12a tähenduses.

(vt punkt 62)