ÜLDKOHTU MÄÄRUS (apellatsioonikoda)
11. detsember 2014(*)
Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine – Advokaaditasu – Liidu organi esindamine advokaadi poolt – Kindlasummaline tasu – Esindaja reisi- ja elamiskulud – Tõlkekulud – Hüvitatavad kulud – Hageja majanduslik olukord
Kohtuasjas T‑283/08 P‑DEP,
mille ese on kohtukulude kindlaksmääramine pärast 7. juuli 2011. aasta kohtuotsust Longinidis vs. Cedefop (T‑283/08 P, EKL AT, EU:T:2011:338),
Pavlos Longinidis, elukoht Thessaloníki (Kreeka), keda esindas advokaat P. Yatagantzidis,
hageja,
teine menetlusosaline
Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop), esindaja: M. Fuchs,
kostja esimeses astmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud M. Prek ja G. Berardis (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded
1 Üldkohtu kantseleisse 16. juulil 2008 saabunud menetlusdokumendiga esitas Pavlos Longinidis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel apellatsioonkaebuse, paludes tühistada 24. aprilli 2008. aasta kohtuotsuse Longinidis vs. Cedefop (F‑74/06, EKL AT, EU:F:2008:48), millega Avaliku Teenistuse Kohus jättis rahuldamata tema hagi, millega ta eelkõige palus tühistada Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) 30. novembri 2005. aasta otsuse tema ajutise teenistuja tähtajatu lepingu ülesütlemise kohta.
2 Üldkohus jättis 7. juuli 2011. aasta kohtuotsusega Longinidis vs. Cedefop (T‑283/08 P, EKL AT, EU:T:2011:338) selle apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata, kuna kuus väidet, mille P. Longinidis sisuliselt esitas, tunnistati kas vastuvõetamatuks, põhjendamatuks või tulemusetuks. Samuti jättis Üldkohtus P. Longinidise kohtukulud tema enda kanda ning mõistis temalt välja Cedefopi kohtukulud selles menetluses.
3 Cedefop palus 14. detsembri 2011. aasta kirjaga P. Longinidisel hüvitada apellatsioonimenetluse kuludena kogusumma 16 641,28 eurot, mis koosnes selleks menetluseks võetud advokaat P. Anestisʼe tasust, Cedefopi esindaja reisi- ja elamiskuludest Luxembourgis (Luksemburg) ja tõlkekuludest.
4 Vaatamata sellele, et erakullerteenuseid osutav ettevõtja püüdis mitu korda 14. detsembri 2011. aasta kirja teatavaks teha, väljastati see P. Longinidisele alles lisana kirjale, mille Cedefop talle 19. jaanuaril 2012 saatis ning mis samuti puudutas asjaomaseid kohtukulusid. Viimati nimetatud kirjaga palus Cedefop P. Longinidisel esitada talle oma seisukohad hiljemalt 10. veebruaril 2012.
5 Pärast seda, kui tema e-kirjavahetuse tulemusel Cedefopiga seda tähtaega pikendati, vastas P. Longinidis 19. jaanuari 2012. aasta kirjale e-kirjaga 2. märtsist 2012, mil möödus asjaomane pikendatud tähtaeg.
6 Selles e-kirjas väitis P. Longinidis esiteks, et Cedefopi ajutisel direktoril, kes allkirjastas 14. detsembri 2011. aasta ja 19. jaanuari 2012. aasta kirjad, oli tema suhtes huvide konflikt. Teiseks ta väitis, et need kirjad ja nende lisad olid liiga ebaselged, kuna tema arvates ei võimaldanud need mõista põhjuseid, miks esiteks Cedefopi esindas mitte ainult esindaja, vaid ka advokaat, kelle tasu ja töötundide arvu ei olnud märgitud, ning teiseks miks ta kandis tõlkekulusid. Kolmandaks ta palus, et menetlus kohtukulude kohta, mida ta peab Cedefopile hüvitama, peatataks kuni Cedefopi uue direktori nimetamiseni.
7 Cedefop vastas 23. märtsi 2012. aasta e-kirjaga P. Longinidisele, et summa 16 641,28 eurot on õige ja tema vastuväited ei ole põhjendatud. Siiski ei vastanud P. Longinidis sellele e-kirjale ega teinud makset.
8 Leides, et P. Longinidise suhtumine kujutab endast Üldkohtu kodukorra artikli 92 lõike 1 tähenduses hüvitatavate kulude vaidlustamist, esitas Cedefop Üldkohtu kantseleisse 30. septembril 2013 saabunud menetlusdokumendiga käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse, milles ta palus Üldkohtul määrata pärast kohtuotsust Longinidis vs. Cedefop (EU:T:2011:338) temale hüvitatavate kulude summaks 16 641,28 eurot, mida on suurendatud 2061,25 euro suuruse summa võrra, mis vastab käesoleva ingliskeelse taotluse menetluskeelde tõlkimise kuludele.
9 Üldkohtu kantseleisse 13. detsembril 2013 saabunud seisukohtades palus P. Longinidis Üldkohtul jätta Cedefopi taotlus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning teise võimalusena vähendada hüvitamisele kuuluvate kulude summat, mis igal juhul ei tohiks ületada [konfidentsiaalne](1) eurot.
Õiguslik käsitlus
Vastuvõetavus
10 Oma seisukohtades käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse kohta vaidlustab P. Longinidis selle vastuvõetavuse.
11 Esiteks ta väidab, et taotlus on vastuvõetamatu, kuna poolte vahel ei ole hüvitatavate kulude üle vaidlust. Ta väidab eelkõige, et tema 2. märtsi 2012. aasta e-kirja ei saa pidada tõendiks selle kohta, et ta vaidlustas summa, mille hüvitamist Cedefop temalt nõudis. See e-kiri on sisuliselt üksnes taotlus peatada haldusmenetlus, mille Cedefop algatas kulude hüvitamiseks, et vältida menetluse läbiviimist direktori poolt, kes väidetavalt ei saa olla P. Longinidise suhtes erapooletu.
12 Tuleb meenutada, et kodukorra artikli 92 lõige 1 sätestab, et kui hüvitatavate kulude üle tekib vaidlus, lahendab selle Üldkohus huvitatud poole taotlusel ja pärast vastaspoole seisukohtade ärakuulamist määrusega, mis ei kuulu edasikaebamisele.
13 Selles küsimuses ei saa nõustuda seisukohaga, et vaidlus nimetatud artikli tähenduses tekib ainult siis, kui kohtuvaidluse võitnud poole esitatud hüvitamise taotluse saanud pool on sellele sõnaselgelt ja täielikult vastu. Nimelt, kui see oleks nii, siis piisaks selleks, et pool, kellele on kohtuvaidluses pandud kohustus hüvitada teise poole kulud, ei reageeri sellele kuidagi või viivitab selleks, et eespool viidatud artiklit kohaldades esitatud kohtukulude kindlaksmääramise taotluse esitamine muutuks võimatuks. Niisugune tulemus kaotaks kasuliku mõju kodukorra artiklis 92 ette nähtud selliselt menetluselt, mille eesmärk on lõpliku otsuse tegemine menetlusega seotud kohtukulude kohta (vt selle kohta kohtumäärus, 25.3.2014, Marcuccio vs. komisjon, T‑126/11 P‑DEP, EU:T:2014:171, punkt 13).
14 Teiseks väidab P. Longinidis, et käesolev taotlus on liiga ebaselge, kuna Cedefop ei olnud täpsustanud, kuidas tema kantud kulud olid vältimatud, ega tema advokaadi töötundide arvu ega tema tunnitasu määra.
15 See vastuvõetamatuse vastuväide tuleb samuti tagasi lükata, kuna küsimus, kas kohtukulude kindlaksmääramise taotlus sisaldab piisavalt täpsustusi kulude vältimatuse kohta, puudutas taotluse sisu, mitte selle vastuvõetavust.
Sisulised küsimused
16 Nagu tuleneb eespool punktidest 3 ja 8, palub Cedefop P. Longinidisel talle maksta 18 702,53 euro suurune kogusumma. See summa koosneb järgmistest osadest:
– 8869,04 eurot, mis maksti advokaat Anestisele apellatsioonimenetluse jaoks ja millest 869,04 eurot on kulude eest;
– 923,49 eurot Cedefopi esindaja reisi- ja elamiskulusid Luxembourgis selles menetluses kohtuistungil osalemiseks;
– 6848,75 eurot tõlkekulusid, mis väidetavalt olid selles menetluses vajalikud;
– 2061,25 eurot kulusid käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse tõlkimiseks inglise keelest menetluskeelde.
17 P. Longinidis väidab esiteks, et Cedefopi jaoks ei olnud vältimatu kasutada tema esindajat abistavat keskusevälist advokaati, teiseks et selle advokaadi tasu ei ole põhjendatud ega kontrollitav, kolmandaks, et nimetatud esindaja kohalolek Üldkohtu istungil ei olnud vajalik ning neljandaks, et Cedefopi tõlkekulud ei ole hüvitatavad. Igal juhul ta lisab, et tema majanduslik olukord ei võimalda tal Cedefopile maksta summat, mis ületab 4000 eurot.
Sissejuhatavad märkused
18 Kodukorra artikli 91 punkt b kohaselt kuuluvad hüvitamisele menetlusega seotud poolte vältimatud kulud, eelkõige reisi‑ ja elamiskulud ning esindaja‑, nõustaja‑ või advokaaditasud.
19 Sellest sättest tuleneb, et hüvitatavad kulud piirduvad ühelt poolt Üldkohtu menetlusega seotud kulude ning teiselt poolt kuludega, mis on sel eesmärgil olnud vältimatud (kohtumäärused, 31.3.2011, Tetra Laval vs. komisjon, T‑5/02 DEP ja T‑80/02 DEP, EU:T:2011:129, punkt 53, ja 23.3.2012, Kerstens vs. komisjon, T‑498/09 P‑DEP, EU:T:2012:147, punkt 13).
20 Väljakujunenud kohtupraktika on, et kuna üheski liidu õigusnormis ei ole määrasid reguleeritud, peab liidu kohus vabalt hindama kohtuasja faktilisi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eset ja laadi, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, töömahtu, mida kohtumenetlus võis põhjustada menetluses osalenud advokaatidele, esindajatele või nõustajatele, ning poolte kohtuvaidlusega seotud majanduslikke huvisid (kohtumäärused, 28.6.2004, Airtours vs. komisjon, T‑342/99 DEP, EKL, EU:T:2004:192, punkt 18, ja Kerstens vs. komisjon, EU:T:2012:147, punkt 14).
21 Üldkohus arvestab hüvitatavate kohtukulude summat kindlaks määrates kõigi kohtuasja asjaoludega kuni kohtukulude kindlaksmääramise kohtumääruse tegemiseni, sh kohtukulude kindlaksmääramise kohtumäärusega seotud vältimatute kuludega (kohtumäärus Kerstens vs. komisjon, EU:T:2012:147, punkt 15).
Keskusevälise advokaadi kasutamine
22 Cedefop väidab vastupidi sellele, mida P. Longinidis väitis oma 2. märtsi 2012. aasta e-kirjas, et oli vältimatu, et teda esindab mitte ainult esindaja, vaid ka advokaat ning et sellist valikut ei saa pool, kellelt kohtukulud välja mõisteti, vaidlustada. Cedefop lisab, et tegemist oli sama advokaadiga, kes oli teda juba Avaliku Teenistuse Kohtus esindanud ning kes oskas kreeka keelt, mille P. Longinidis valis menetluskeeleks, samas kui kohtuasjaga tegelev esindaja seda keelt ei osanud.
23 P. Longinidis väidab, et Cedefop ei ole tõendanud, et kohtuasjaga tegelevat esindajat abistava keskusevälise advokaadi kasutamine oli vältimatu. P. Longinidis on eriti arvamusel, et tema menetluskeele valik ei võimalda asuda seisukohale, et asjakohane abi oli vajalik.
24 Selles küsimuses nähtub Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimesest lõigust, mida kohaldatakse Üldkohtule põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel, et Euroopa Liidu institutsioonid on selles osas, kuidas nad kavatsevad ennast esindada või abistada liidu kohtus, vabad otsustama advokaadi abi kasutamise kasuks. Järelikult, kui institutsioone abistab advokaat, kellele nad peavad tasu maksma, on advokaadi tasu hõlmatud menetlusega seotud poolte vältimatute kulude mõistega, ilma et institutsioon peaks tõendama, et advokaadi või isiku kasutamine oli objektiivselt põhjendatud. Põhikirja selle sätte kohaldamiseks tuleb liidu sellised organid nagu Cedefop samastada nimetatud institutsioonidega (vt selle kohta kohtumäärus, 10.10.2013, CPVO vs. Schräder, C‑38/09 P‑DEP, EU:C:2013:679, punktid 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Pealegi tuleb märkida, et kuigi asjaolu, et Cedefop kasutas esindajat ja ühte keskusevälist advokaati, ei mõjuta asjaomaste kulude võimalikku hüvitatavust, kuna miski ei võimalda neid kulusid põhimõtteliselt välistada, võib see mõjutada nende menetlusega seotud kulude summa kindlaksmääramist, mis lõpuks hüvitamisele kuuluvad. Seega ei ole tegemist hagejate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kui kostjaks olev liidu organ otsustab kasutada advokaadi teenuseid teatud kohtuasjades, samas kui teistes kohtuasjades esindavad teda tema esindajad (vt selle kohta kohtumäärus, 28.5.2013, Marcuccio vs. komisjon, T‑278/07 P‑DEP, EKL, EU:T:2013:269, punkt 14).
26 Mis tahes muu hinnang, mis seaks liidu asutuse õiguse nõuda advokaaditasu täielikku või osalist hüvitamist sõltuvusse tingimusest, et tõendatakse „objektiivset” vajadust advokaadi teenuste järele, kujutaks endast tegelikult kaudset piirangut Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimeses lõigus tagatud vabadusele ning paneks liidu kohtule kohustuse asendada teenistusüksuste töö korralduse eest vastutavate institutsioonide ja asutuste hinnang enda hinnanguga. Selline ülesanne ei ole aga kooskõlas Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimese lõigu ega sisestruktuuri alase pädevusega, mis liidu institutsioonidel ja asutustel liidu kohtutes oma kohtuasjade korraldamisel on (kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2013:269, punkt 15).
27 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et P. Longinidise argument, millega seatakse kahtluse alla Cedefopi poolt keskusevälise advokaadi kasutamise vältimatus, on tulemusetu (vt selle kohta kohtumäärused CPVO vs. Schräder, EU:C:2013:679, punkt 23, ja Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2014:171, punkt 30).
Cedefopi advokaadi tasu
28 Selleks et eespool punktis 20 loetletud kriteeriumide alusel hinnata menetlusega seotud tegelike kulude vältimatust, peab taotleja esitama täpsed andmed. Kuigi selliste andmete puudumine ei takista Üldkohtul õiglaselt hinnates määrata kindlaks hüvitatavate kulude summat, peab Üldkohus andmete puudumisel taotleja väiteid hindama ilmtingimata kitsalt (vt kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2014:171, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Käesolevas asjas nõuab Cedefop 8000 euro suurust summat, mis vastab kindla määra alusel keskusevälise advokaadiga kokkulepitud summale. Ta täpsustab, et selline kindlasummaline tasu kajastab liidu õigusele spetsialiseerunud advokaatide nõutava tasu tavalist taset ning et tunnitasu määra alusel arvutatud tasu oleks arvatavasti olnud suurem.
30 P. Longinidis väidab kõigepealt, et Cedefop ei täpsustanud oma advokaadi tasu tunnimäära ega apellatsioonimenetluse jaoks tehtud töö tundide arvu. Ta rõhutab seejärel, et kõnealust kindlasummalist tasu, mille omavahel leppisid kokku Cedefop ja tema advokaat enne, kui viimane tegi apellatsioonimenetluse jaoks vajalikud tegevused, ei saa pidada tasuks, mis kajastab tehtud töö tegelikku väärtust. Ta märgib lõpuks, et kohtukulude kindlaksmääramise taotlus ei täpsusta, kuidas Cedefopi kaitseks vajalikud tegevused olid tema esindaja ja tema advokaadi vahel jaotatud.
31 Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et liidu kohus ei ole pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled peavad maksma oma advokaatidele, küll aga peab kohus määrama kindlaks summa, mille ulatuses saab kohtukulud sisse nõuda poolelt, kellelt need välja mõistetakse. Samamoodi ei mõjuta see, et tasu on kindla määraga, hüvitatavate kulude summa hindamist Üldkohtu poolt, kuna kohus tugineb kohtupraktikas kindlalt väljakujunenud kriteeriumidele ning täpsetele andmetele, mida pooled peavad talle esitama. Kuigi selliste andmete puudumine ei takista Üldkohtul õiglaselt hinnates määrata kindlaks hüvitatavate kulude summat, peab Üldkohus andmete puudumisel hindama taotleja väiteid ilmtingimata kitsalt, nagu märgiti eespool punktis 28 (kohtumäärused Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2013:269, punkt 20, ja Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2014:171, punkt 38).
32 Kuna Cedefop ei ole esitanud muid selgitusi, tuleb kohaldada eespool punktis 20 loetletud kriteeriume ainult Üldkohtule teadaolevate asjaolude põhjal.
33 Mis puudutab esiteks kohtuvaidluse laadi, siis tuleb märkida, et käesolev taotlus puudutab Üldkohtus toimunud apellatsioonimenetluses tekkinud kulusid, kusjuures see menetlus piirdub oma olemuse enda tõttu õigusküsimustega ning selle ese ei ole faktide tuvastamine (vt kohtumäärus Marcuccio vs. komisjon, EU:T:2014:171, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Siiski tuleb võtta arvesse asjaolu, et oma apellatsioonkaebuses väitis P. Longinidis, et Avaliku Teenistuse Kohus moonutas teatud tõendeid, nagu nähtub kohtuotsuse Longinidis vs. Cedefop (EU:T:2011:338) punktidest 32 ja 35. Seega, oma vastuses apellatsioonkaebusele pidi Cedefop selle kohta seisukoha võtma.
35 Teiseks, mis puudutab vaidluse eset, asja raskust ja töömahtu, mida kohtumenetlus võis Cedefopile põhjustada, tuleb meelde tuletada, et P. Longinidise apellatsioonkaebus, mis oli 20 lehekülge pikk ja sisaldas mitut lisa, vaidlustas mitu kohta kohtuotsuses Longinidis vs. Cedefop (EU:F:2008:48), milles oli 185 punkti. Apellatsioonkaebuses esitati sisuliselt kuus väidet, millest esimese kohaselt rikuti tõendite hankimist reguleerivaid sätteid ja moonutati tõendeid, teise kohaselt rikuti kohtu põhjendamiskohustust, kolmanda kohaselt tõlgendati valesti administratsiooni põhjendamiskohustust, neljanda kohaselt kvalifitseeriti valesti ilmse hindamisvea puudumine, viienda kohaselt tõlgendati valesti kaitseõiguste tagamise põhimõtet ja kuuenda kohaselt rikuti erapooletuse põhimõtet, nagu see tuleneb kohtuotsuse Longinidis vs. Cedefop (EU:T:2011:338) punktist 27.
36 Vastuses apellatsioonkaebusele, mis oli 21 lehekülge, võttis Cedefop seisukoha kõikide P. Longinidise esitatud väidete kohta. Nagu P. Longinidis õigesti väitis, lihtsustas advokaat Anestise tööd siiski asjaolu, et ta tundis põhjalikult apellatsioonimenetluses tõstatatud küsimusi, kuna ta oli Cedefopi juba esimeses astmes esindanud.
37 Samuti tuleb märkida, et kuues väide tõstatas vastuvõetavuse probleemi, mille tõttu esitas Üldkohus pooltele kirjalikke küsimusi, millele nad vastasid menetlusdokumentides, mille pikkuseks oli P. Longinidise puhul 20 lehekülge ja Cedefopi puhul 10 lehekülge.
38 Pealegi otsustas Üldkohus P. Longinidise taotlusel pidada kohtuistungi suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, mis tingimata nõudis advokaat Anestiselt eeltööd.
39 Sellest tuleneb, et kohtuvaidlus oli teatud raskusastmega, mida kinnitab ka asjaomase kohtuotsuse Longinidis vs. Cedefop (EU:T:2011:338) pikkus, mis sisaldab 133 punkti.
40 Kolmandaks, mis puudutab kohtuvaidluse majanduslikku huvi, siis tuleb märkida, nagu väidab P. Longinidis, et kohtuasi puudutas ainult ühte Cedefopi teenistujat ning tegemist oli sellise kohtuotsuse muutmata jätmisega, millega jäeti rahuldamata kahju hüvitamise nõue, mis puudutas väidetavalt tekitatud 50 000 euro suurust kahju ja väidetavat varalist kahju, mis võrdus põhipalga, palgalisade ja pensioniõigustega, mida P. Longinidis oleks saanud, kui teda ei oleks teenistusest vabastatud.
41 Seega tuleb vastupidi sellele, mida väidab P. Longinidis, asuda seisukohale, et kohtuvaidlusega seotud majanduslikud huvid ei olnud mitte ainult P. Longinidisel, vaid ka Cedefopil.
42 Neljandaks, mis puudutab kohtuvaidluse olulisust liidu õiguse sisukohast, siis tuleb märkida, et mitu P. Longinidise apellatsioonkaebuse väited sai Üldkohus tagasi lükata, kohaldades 8. septembri 2009. aasta kohtuotsusest ETF vs. Landgren (T‑404/06 P, EKL, EU:T:2009:313) tulenevat kohtupraktikat, mis puudutab eelkõige administratsiooni kohustusi ajutise teenistuja teenistusest vabastamisel, ja kindlalt väljakujunenud põhimõtteid apellatsioonikohtu pädevuse kohta. Siiski sisaldab kohtuotsus Longinidis vs. Cedefop (EU:T:2011:338) olulisi täpsustusi eelkõige liidu aktide õiguspärasuse eelduse ulatuse kohta (punkt 39), võimaluse kohta, et kaebuse rahuldamata jätmise otsus täiendab huve kahjustava meetme põhjendust (punkt 72) ning sellise pariteedi alusel moodustatud organi nagu Cedefopi apellatsiooninõukogu erapooletust (punkt 115). Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtuvaidlus on liidu õiguse seisukohalt teatud määral oluline.
43 Eeltoodud kaalutlusi arvestades näib Cedefopi nõutud 8000 euro suurune summa liiga suur, kuna Cedefop ei ole esitanud oma väidete põhjendamiseks muid asjaolusid. Järelikult tuleb käesoleva juhu asjaolusid õiglaselt hinnates määrata advokaat Anestise tasuks kindlasummaline 6000 euro suurune summa, mis kuulub hüvitatavate kulude hulka.
Cedefopi advokaadi kulud
44 Cedefop palub P. Longinidisel hüvitada mitte ainult Cedefopi advokaadi tasu, vaid samuti advokaadi kulud, nagu need tulenevad käesolevale kohtukulude kindlaksmääramise taotlusele lisatud arvetest.
45 P. Longinidis vaidleb vastu, et ei ole esitatud ühtegi kirjalikku tõendit, mis näitaks, et advokaat Anestis neid kulusid tegelikult kandis.
46 Selles küsimuses tuleb märkida, et Cedefopi kohtukulude kindlaksmääramise taotlusele lisatud arved piirduvad kahe summaga, mis on vastavalt 355,54 eurot ja 513,50 eurot advokaat Anestise kantud kulude eest, ilma et need kulud oleks lahti kirjutatud.
47 Kuna Cedefop ei ole esitanud muid selgitusi, näib see summa, mis on kokku 869,04 eurot, liiga suur. Seega tuleb hüvitatavate kuludena Cedefopi advokaadi kuludeks kindlasummaliselt määrata 300 euro suurune summa (vt selle kohta kohtumäärused, 1.10.2013, Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P‑DEP, EKL, EU:C:2013:644, punkt 26, ja CPVO vs. Schräder, EU:C:2013:679, punkt 41).
Cedefopi esindaja reisikulud
48 Cedefop väidab, et tema esindaja reisi- ja elamiskulud Luxembourgis 13. detsembri 2010. aasta kohtuistungil osalemiseks on hüvitatavad kulud. Nimelt on ühe esindaja ja ühe advokaadi puhul tegemist minimaalse esindatusega.
49 P. Longinidis väidab vastu, et sellel kohutistungil oleks piisanud üksnes advokaat Anestise kohalolekust. Järelikult ei ole selle organi esindaja reisi- ja elamiskulud Luxembourgis hüvitatavad kulud.
50 Sellega seoses tuleb meenutada, et põhimõtteliselt saab kodukorra artikli 91 punkti b tähenduses pidada vältimatuks ühe advokaadi või esindaja tasu. Teise advokaadi või esindaja osalemisega seotud kulu on seega hüvitatav kulu ainult eripõhjusel, mis on eriti seotud asjaomase kohtuvaidluse laadiga (vt kohtumäärus, 20.1.2014, Schönberger vs. parlament, T‑186/11 DEP, EU:T:2014:40, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine. Cedefop ise tõi esile asjaolu, et ta kasutas keskusevälist advokaati samuti P. Longinidise esitatud apellatsioonkaebuse raames, kuna olles esindanud Cedefopi juba esimeses astmes, tundis ta toimikut põhjalikult (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus CPVO vs. Schräder, EU:C:2013:679, punkt 40), et ta oli avalikule teenistusele spetsialiseerunud ja et tema esindaja ei osanud piisavalt menetluskeelt.
52 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et 923,49 euro suurune summa Cedefopi esindaja reisi- ja elamiskuludeks Luxembourgis kohtuistungil osalemiseks ei kuulu hüvitatavate kulude hulka.
Tõlkekulud
53 Cedefop väidab, et kuna P. Longinidise valitud menetluskeel oli kreeka keel, mida tema esindaja ega direktor piisavalt ei oska, hõlmavad hüvitatavad kulud käesolevas asjas esiteks mitme apellatsioonkaebusega seotud menetlusdokumendi inglise keelde tõlkimise kulusid ja teiseks käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse, mille esindaja koostas inglise keeles, kreeka keelde tõlkimise kulusid. Ta täpsustab, et asjaomased tõlked tegi Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus, kelle arved on taotlusele lisatud.
54 P. Longinidis väidab, et tõlkekulusid ei saa pidada hüvitatavateks kuludeks, võttes arvesse, et Cedefop valis kreekakeelse keskusevälise advokaadi kasutamise ning et tal oleks olnud võimalik asjaomased tõlked teha keskusesiseselt.
55 Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et kodukorra artikli 35 lõigete 1 ja 2 kohaselt, mida kohaldatakse Avaliku Teenistuse Kohtule vastavalt viimase kodukorra artiklis 29 ette nähtud viitele, valib kohtumenetluse keele hageja liidu ametlike keelte hulgast, välja arvatud erandsätted, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased.
56 Sellest tuleneb, et P. Longinidisel oli täielik õigus valida Avaliku Teenistuse Kohtus menetluskeeleks kreeka keel.
57 Teiseks, kodukorra artikli 136a kohaselt peab P. Longinidise apellatsioonkaebuse puhul menetluskeeleks olema kreeka keel, mis on menetluskeel, mida on kasutatud Avaliku Teenistuse Kohtu otsuses, mille kohta apellatsioonkaebus esitati.
58 Kolmandaks on kodukorra artikli 35 lõike 3 kohaselt Cedefop kohustatud kasutama P. Longinidise valitud menetluskeelt.
59 Neljandaks, nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013, millega kohandatakse teatavaid määruseid ja otsuseid kaupade vaba liikumise, isikute vaba liikumise, äriühinguõiguse, konkurentsipoliitika, põllumajanduse, toiduohutuse, veterinaar- ja fütosanitaarpoliitika, transpordipoliitika, energeetika, maksustamise, statistika, üleeuroopaliste võrkude, kohtusüsteemi ja põhiõiguste, vabaduse, turvalisuse ja õiguse, keskkonna, tolliliidu, välissuhete, välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning institutsioonide valdkonnas seoses Horvaatia Vabariigi ühinemisega (ELT L 158, lk 1), artikli 1 kohaselt on bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, horvaadi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel mitte ainult liidu ametlikud keeled, vaid ka liidu institutsioonide töökeeled (kohtuotsus, 16.10.2013, Itaalia vs. komisjon, T‑248/10, EU:T:2013:534, punkt 29). Kuigi määruse nr 1 artikkel 6 näeb ette, et institutsioonid võivad oma töökorras sätestada, milliseid keeli konkreetsetel juhtudel kasutatakse, ei väida Cedefop, et sellised konkreetsed juhud on talle kohaldatavad ning õigustavad käesolevas asjas tõlkekulude hüvitamist (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:T:2013:534, punkt 38).
60 Viiendaks, Euroopa liidu ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõige 1 näeb ette, et personalieeskirjade kohaldamisel on keelatud diskrimineerimine muu hulgas keeleoskuse alusel. Selle artikli lõike 6 esimese lause kohaselt peab kõiki diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise piiranguid objektiivselt ja otstarbekalt põhjendama ja need peavad vastama personalipoliitika üldise huvi kohastele seaduslikele eesmärkidele (kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, EU:T:2013:534, punkt 30).
61 Kui käesolevas asjas möönda, et tõlkekulud, mille hüvitamist Cedefop nõuab, on hüvitatavad kulud, siis P. Longinidist diskrimineeritaks keele põhjal, kuna nimetatud organil ei oleks neid kulusid tekkinud, kui P. Longinidis oleks valinud teise menetluskeele, näiteks inglise keele, millesse ja millest Cedefop lasi asjaomased tõlked teha.
62 Mis puudutab apellatsioonimenetlusega seotud menetlusdokumentide tõlkimist, siis tuleb märkida, et käesoleva asja asjaoludel ei saa sellist diskrimineerimist kuidagi põhjendada, kuna Cedefop kasutas menetluskeelt oskavat keskusevälist advokaati, mida tal oli õigus teha eespool punktides 24–26 meenutatud kohtupraktika kohaselt. Sellist advokaadi kasutamist tuleb pidada piisavaks, et võimaldada Cedefopil P. Longinidise poolt Üldkohtus algatatud kohtumenetluse raames töötada kreeka keeles vastavalt eespool punktides 58 ja 59 meenutatud sätetele.
63 Seoses käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse tõlkega tuleb rõhutada, et selline menetlus nõuab pigem raamatupidaja kui juriidilist pädevust (kohtumäärus, 26.9.2013, Schräder vs. CPVO, T‑187/06 DEP, EU:T:2013:522, punkt 68), mistõttu Cedefopi esindaja oleks saanud koostada selle menetluskeeles, kasutades vajaduse korral selle organi teiste teenistujate abi, kel ei ole juriidilist eripädevust, kuid kes oskavad kreeka keelt.
64 Pealegi tuleb analoogia alusel samuti kohaldada kohtupraktikat, mille kohaselt nende tõlgete kulusid, mida liidu institutsioonid peavad esitama Üldkohtusse kodukorra artikli 43 lõike 2 alusel, ei saa pidada hüvitatavateks kuludeks (vt selle kohta analoogia alusel kohtumäärus, 26.11.2004, EIP vs. De Nicola, C‑198/02 P(R)‑DEP, EU:C:2004:754, punktid 21 ja 22). Pealegi on Üldkohus möönnud ainult menetlusse astujate suhtes, et teatud tingimusel on tõlkekulud vältimatud (vt selle kohta kohtumäärus, 18.4.2006, Euroalliages jt vs. komisjon, T‑132/01 DEP, EU:T:2006:112, punkt 46).
65 Neil asjaoludel tuleb Cedefopi tõlkekulud hüvitatavate kulude hulgast välja jätta.
P. Longinidise majanduslik olukord
66 P. Longinidis väidab, et igal juhul on tema majanduslik olukord selline, et tal ei ole võimalik Cedefopile hüvitada üle [konfidentsiaalne] euro suurust summat, sest vastasel korral seataks ohtu tema perekonna toimetulekuvahendid. Sellega seoses ta täpsustab, et tema 2012. aasta tuludeklaratsioonist, mis on lisatud tema seisukohtadele käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise taotluse kohta, nähtub, et tema tulud, mida ta saab üksnes advokaadina tegutsemisest, on [konfidentsiaalne] eurot.
67 Selles punktis tuleb tõdeda, et selle poole majanduslik olukord, kellelt on kohtukulud välja mõistetud, ei ole hõlmatud kriteeriumidega, mida arvestades liidu kohus määrab kohtukulude kindlaksmääramise menetluses kindlaks hüvitatavad kulud. Seega on P. Longinidise käesolev argument asjakohatu.
68 Ülejäänud osas tuleb märkida, et P. Longinidise esitatud tuludeklaratsioon näitab ainult tema 2012. aasta tulusid ega võimalda seega igal juhul teada, milline on tema majanduslik üldseis.
69 Eeltoodut arvestades tuleb käesolevas asjas hüvitatavateks kuludeks määrata 6300 eurot, mille hulka kuuluvad ka käesoleva kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega seotud kulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
määrab:
Pavlos Longinidise poolt Euroopa Kutseõppe Arenduskeskusele (Cedefop) hüvitamisele kuuluvate kulude kogusummaks on määratud 6300 eurot.
11. detsembril 2014 Luxembourgis.