Kohtuasi T-284/08

People’s Mojahedin Organization of Iran

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud terrorismivastases võitluses – Rahaliste vahendite külmutamine – Tühistamishagi – Kaitseõigused – Kohtulik kontroll

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused

(Nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3; nõukogu otsus 2008/583)

2.      Tühistamishagi – Väited – Võimu kuritarvitamine

(EÜ artikkel 230)

3.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastases võitluses

(EÜ artikkel 10; nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 4; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli  2 lõige 3)

4.      Euroopa ühendused – Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll – EÜ artiklite 60, 301 ja 308 kohased majandus- ja finantssanktsioonid

(EÜ artiklid 60, 301 ja 308)

5.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastases võitluses

(Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 4)

6.      Euroopa Liit – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastases võitluses

(Nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõige 3)

1.      Nõukogu võttis otsuse 2008/583 (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõiget 3) vastu ilma, et ta oleks enne asjaomasele isikule teada andnud toimikus sisalduvatest uutest andmetest või uutest tõenditest, mis nõukogu väitel õigustasid tema jätmist nende isikute, rühmituste ja üksuste loendisse, kelle rahalised vahendid tuleb külmutada, seega ei võimaldanud nõukogu tal paratamatult enne kõnealuse otsuse vastuvõtmist sel teemal oma seisukohta väljendada.

Nõukogu toimis nii hoolimata sellest, et vähimalgi viisil ei ole tõendatud meetme kiireloomulisus ega ka see, et nõukogul oli tegelikkuses või juriidiliselt võimatu asjaomasele isikule teada anda uutest andmetest või uutest tõenditest, mis tema väitel õigustasid selle isiku jätmist vaidlusalusesse loetellu.

Järelikult jäeti asjaomase isiku rahalised vahendid otsusega 2008/583 külmutatuks sellise menetluse tulemusel, mille käigus tema kaitseõigused ei olnud tagatud. Selle järelduse põhjal tuleb kõnealune otsus asjaomast isikut puudutavas osas paratamatult tühistada.

(vt punktid 36, 40, 41, 47)

2.      Asjaolu, et nõukogu ei järginud menetlust, mis on selgelt määratletud ühes varasemas Esimese Astme Kohtu otsuses, mis käsitleb samu isikuid ja mille eesmärk on tagada kaitseõigused juhul, kui võetakse ühenduse meede rahaliste vahendite külmutamise kohta – kusjuures selle järgimata jätmine oli täiesti teadlik ja selle puhul ei saa tugineda ühelegi mõistlikule õigustusele – osutuda asjakohaseks näitajaks võimupiiride ületamist ja võimu kuritarvitamist käsitleva väite analüüsimisel.

(vt punkt 44)

3.      Menetlus, milles võidakse asjakohaste terrorismivastaseid erimeetmeid käsitlevate õigusnormide alusel võtta meede, millega külmutatakse rahalised vahendid, toimub kahel tasandil – liikmesriigi ja ühenduse tasandil.

EÜ artikli 10 kohaselt kehtib liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide suhetes vastastikune lojaalse koostöö kohustus. Ühise seisukoha 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta artikli 1 lõike 4 ja määruse nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõike 3 – sätted, mis kehtestavad nõukogu ja liikmesriikide vahel ühise terrorismivastase võitluse jaoks teatava spetsiifilise koostöövormi – kohaldamisel paneb see põhimõte nõukogule kohustuse usaldada niivõrd, kuivõrd see on võimalik, siseriikliku pädeva ametiasutuse hinnangut – vähemalt siis, kui tegemist on kohtuorganiga – tema otsuse aluseks olevate ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” olemasolu osas.

Sellest tuleneb, et kuigi nõukogu on see, kes on vastavalt asjakohastele õigusnormidele kohustatud tõendama, et isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on – või on jätkuvalt – õiguslikult põhjendatud, on selle tõendamise ese rahaliste vahendite külmutamise ühenduse tasandi menetluses suhteliselt kitsas. Esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse puhul hõlmab see sisuliselt niisuguse täpse teabe ja toimikumaterjalide olemasolu, millest nähtub, et siseriiklik ametiasutus on huvitatud isiku suhtes teinud otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele. Rahaliste vahendite külmutamise kohta pärast uut läbivaatamist tehtava hilisema otsuse korral hõlmab tõendamiskoormise ese sisuliselt küsimust sellest, kas rahaliste vahendite külmutamine on kõiki antud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, eelkõige pädeva siseriikliku ametiasutuse poolt pärast kõnesoleva otsuse tegemist võetud meetmeid arvestades jätkuvalt põhjendatud.

(vt punktid 51–54)

4.      Nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel majanduslikke ja finantssanktsioone kehtestavate meetmete võtmisel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale. Kõnesolev kaalutlusõigus puudutab eelkõige niisuguste otsuste aluseks olevaid kaalutlusi nende vajalikkuse küsimuses.

Sellegipoolest, kuigi Esimese Astme Kohus möönab, et nõukogul on käsitletavas valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, ei tähenda see seda, et ta võib jätta hindamata, kuidas on kõnealune institutsioon asjassepuutuvaid andmeid tõlgendanud. Ühenduse kohus ei pea kontrollima mitte ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida tuleb antud olukorra hindamisel arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. Siiski ei saa kohus niisuguse kontrolli läbiviimisel asendada nõukogu poolt meetme vajalikkuse osas antud hinnangut enda omaga.

(vt punkt 55)

5.      Ühise seisukoha 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta artikli 1 lõikes 4 on sätestatud, et pädev [siseriiklik] asutus peab olema teinud „asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes” otsuse enne, kui nende suhtes saab võtta rahaliste vahendite külmutamist hõlmava ühenduse meetme.

Isegi kui lähtuda eeldusest, et seda sätet ei tule tõlgendada grammatiliselt, siis kui ühenduse meetmele eelnenud siseriiklik otsus ei ole tehtud mitte organisatsiooni vaid mõne selle liikme suhtes, oleks ka vajalik, et nõukogu või siseriiklik pädev asutus püüab selgitada erilisi ja konkreetseid põhjuseid, miks tuleb käesoleval juhul pidada organisatsiooni ennast vastutavaks tegude eest, milles süüdistatakse isikuid, kes on väidetavalt selle liikmed või toetajad.

(vt punktid 64 ja 65)

6.      Nõukogul ei ole õigust tugineda määruse nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõikes 3 ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemisel liikmesriigi esitatud teabele või toimiku andmetele, kui see liikmesriik ei ole valmis lubama nende edastamist ühenduse kohtule, kes teostab selle otsuse õiguspärasuse kohtulikku kontrolli.

Rahaliste vahendite külmutamise otsuse õiguspärasuse kohtulik kontroll hõlmab hinnangu andmist selle põhjendamiseks viidatud faktilistele asjaoludele ja tingimustele ning selle hinnangu aluseks olevate tõendite ja teabe kontrollimist. Esimese Astme Kohus peab ka veenduma, et sel puhul on tagatud kaitseõigused ja täidetud põhjendamiskohustus ning vajaduse korral ka selles, et olulised kaalutlused, millele nõukogu on nende kohustuste täitmisest hoidumise puhul erandkorras tuginenud, oleks põhjendatud.

Niisugune kontroll on seda enam hädavajalik, et see on ainus menetluslik tagatis, mis võimaldab tagada õiglase tasakaalu rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise vajaduse ja põhiõiguste kaitse vahel. Kuna puudutatud isikute kaitseõiguste piiramist nõukogu poolt tuleb tasakaalustada sõltumatu ja erapooletu kohtuliku kontrolliga, siis peab ühenduse kohus saama kontrollida rahaliste vahendite külmutamise meetmete õiguspärasust ja põhjendatust, ilma et seda takistaksid nõukogu kasutatud tõendite ja teabe saladus või konfidentsiaalsus.

Nii on selle tagajärjel, et nõukogu ja siseriiklikud ametiasutused keelduvad edastamast isegi üksnes Esimese Astme Kohtule nende ametiasutuste poolt nõukogule edastatud dokumendis sisalduvat teavet, Esimese Astme Kohtul võimatu rahaliste vahendite külmutamise otsuse õiguspärasuse üle kohtulikku kontrolli teostada.

(vt punktid 73–76)