AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS
(esimene koda)
19. veebruar 2008
Kohtuasi F‑49/07
R
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon
Avalik teenistus – Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Katseaja tingimused – Katseaja pikendamine – Alaliselt ametisse nimetamine – Vastuvõetamatus
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, millega R palub Avaliku Teenistuse Kohtul eelkõige esiteks tunnistada tema katseaeg ja selle tingimustes koostatud kõik aktid täielikult olematuks või tühistada; teiseks osaliselt tühistada teda puudutav katseaja lõpparuanne, mis lõplikult koostati 18. mail 2004; kolmandaks tühistada personali ja halduse peadirektori 20. juuli 2005. aasta otsus tema 11. novembril 2004 esitatud abitaotluse rahuldamata jätmise kohta, ning lõpuks mõista komisjonilt talle väidetavalt tekitatud kahju eest välja hüvitis 2 500 000 eurot.
Otsus: Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kokkuvõte
1. Menetlus – Hagi vastuvõetavus – Hindamine vastavalt hagiavalduse esitamise ajal kehtinud normidele
(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikkel 78)
2. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded
(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)
3. Ametnikud – Hagi – Isikut kahjustav meede – Mõiste – Ettevalmistav toiming
(Personalieeskirjad, artiklid 34, 90 ja 91)
4. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
1. Kuigi Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artiklis 78 sätestatud norm, mille kohaselt võib Avaliku Teenistuse Kohus määrusega otsustada jätta läbi vaatamata hagi, mis näib ilmselgelt vastuvõetamatu, kui pool on talle sellekohase taotluse eraldi dokumendiga esitanud, on menetlusõiguslik norm, mida sellisena kohaldatakse selle jõustumisest alates kõigi Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses olevate kohtuasjade suhtes, ei kehti sama nende õigusnormide puhul, mille põhjal Avaliku Teenistuse Kohus võib nimetatud artikli kohaselt pidada hagi ilmselgelt vastuvõetamatuks ja milleks võivad olla vaid normid, mis olid kohaldatavad hagi esitamise ajal.
(vt punkt 33)
2. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt peab hagiavalduses märkima hagi eseme, mis tähendab, et see ese peab olema määratletud piisavalt täpselt võimaldamaks kostjal esitada tõhusalt oma sellekohased vastuväited ning Esimese Astme Kohtul aru saada hageja esitatud nõuete sisust.
Nõuded, millega palutakse Avaliku Teenistuse Kohtul tunnistada ametniku katseaeg ja selle tingimustes koostatud kõik aktid täielikult olematuks, ilma et need asjaomased aktid oleks määratletud ning kui puudub piisav täpsustus, tuleb tunnistada vastuvõetamatuteks. Vaidlustatud otsuste suur arv ei vabasta hagi esitajat kohustusest viidata piisavalt täpselt igale vaidlustatud otsusele, selleks et neid otsuseid saaks kindlaks teha; pigem on see just vastupidi.
(vt punktid 49 ja 50)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 11. juuli 1996, kohtuasi T‑146/95: Bernardi vs. parlament (EKL 1996, lk II‑769, punkt 25); 14. juuli 1998, kohtuasi T‑192/96: Lebedef vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑363 ja II‑1047, punkt 33).
3. Selliste aktide puhul, mille koostamine toimub mitmes etapis, muu hulgas sisemenetluses, kujutavad endast vaidlustatavat akti vaid meetmed, mis kinnitavad vastava menetluse lõppedes lõplikult institutsiooni seisukoha; vaidlustatava aktina ei ole käsitatavad vahemeetmed, mille eesmärk on lõpliku otsuse ettevalmistamine. Ametniku hagide valdkonnas ei ole otsust ettevalmistavad aktid personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses huve kahjustavad.
Ametniku katseajal personalieeskirjade artiklit 34 kohaldades võetud meetmete eesmärk on võimaldada ametisse nimetaval asutusel katseaega puudutavate andmete alusel otsustada, kas katseajal olevat ametnikku katseaja lõpus alaliselt ametisse nimetada või mitte. Seega on nende meetmete puhul tegemist ettevalmistavate aktidega. Sama kehtib eriti ka katseaja lõpparuande ning vahearuande kohta. Samuti on see nii katseaja pikendamise otsuse puhul.
(vt punktid 54 ja 55)
Viited:
Euroopa Kohus: 11. november 1981, kohtuasi 60/81: IBM vs. komisjon (EKL 1981, lk 2639, punkt 10); 22. juuni 2000, kohtuasi C‑147/96: Madalmaad vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑4723, punkt 26).
Esimese Astme Kohus: 17. detsember 2003, kohtuasi T‑324/02: McAuley vs. nõukogu (EKL AT 2003, lk I‑A‑337 ja II‑1657, punkt 28); 11. aprill 2006, kohtuasi T‑394/03: Angeletti vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑95 ja II‑A‑2‑441, punkt 36).
Avaliku Teenistuse Kohus: 24. mai 2007, liidetud kohtuasjad F‑27/06 ja F‑75/06: Lofaro vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 57–61 ja 68).
4. Kuna personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtajad on kehtestatud õiguskindluse tagamiseks, on tegemist kohustuslike õigusnormidega, mis on siduvad nii pooltele kui kohtule. Seega ei saa ametnik, kes pöördub personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohase taotlusega ametisse nimetava asutuse poole, kasutada uuesti õigust esitada hagi otsuse peale, mis on hagi esitamise tähtaja möödumisega lõplikuks muutunud.
Uue olulise asjaolu esinemine võib siiski õigustada taotluse esitamist sellise lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamiseks. Kõnealune asjaolu peab muutma oluliselt isiku olukorda, kes taotleb sellise otsuse uuesti läbivaatamist. Sellega ei ole tegemist siis, kui asjaomane isik väidab, et administratsiooni poolt teda puudutavatest dokumentidest teatamata jätmine kujutab endast uut ja olulist asjaolu, ilma et viidataks nende dokumentide sisule ning ilma näitamata, kuidas oleks nimetatud dokumentidest teatamine võinud oluliselt isiku olukorda muuta.
(vt punktid 78–80)
Viited:
Euroopa Kohus: 26. september 1985, kohtuasi 231/84: Valentini vs. komisjon (EKL 1985, lk 3027, punkt 14); 13. november 1986, kohtuasi 232/85: Becker vs. komisjon (EKL 1986, lk 3401, punkt 10).
Esimese Astme Kohus: 22. september 1994, kohtuasi T‑495/93: Carrer jt vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1994, lk I‑A‑201 ja II‑651, punkt 20); 14. juuli 1998, kohtuasi T‑42/97: Lebedef vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑371 ja II‑1071, punkt 25); 7. veebruar 2001, kohtuasi T‑186/98: Inpesca vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑557, punkt 51).