ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
21. november 2018(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Konkursi EPSO/AST‑SC/03/15 teade – Katsetele mittelubamine – Uuesti läbivaatamise taotlus – Selle taotluse hilinemise tõttu konkursikomisjonile edastamata jätmine – Pädevuse jaotus EPSO ja konkursikomisjoni vahel
Kohtuasjas T‑587/16,
HM, esindaja: advokaat H. Tettenborn,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: T. Bohr ja G. Gattinara,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) 17. augusti 2015. aasta otsus, millega jäeti arvesse võtmata hilinenult saabunud taotlus vaadata uuesti läbi otsus mitte lubada hagejat konkursi EPSO/AST-SC/03/15-3 järgmisesse etappi, ning nõue tühistada konkursikomisjoni vaikimisi tehtud otsus jätta eelnimetatud taotlus rahuldamata,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud J. Schwarcz (ettekandja) ja C. Iliopoulos,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Personalivaliku Amet (EPSO) avaldas 8. jaanuaril 2015 Euroopa Liidu Teatajas teate katsetel põhineva avaliku konkursi EPSO/AST-SC/03/15-3 kohta, et koostada edukate kandidaatide reservnimekiri – sekretärid ja kantseleitöötajad (palgaastmed SC1 ja SC2) eri valdkondades (edaspidi „konkurss“) (ELT 2015, C 3 A, lk 1).
2 Hageja HM esitas 12. veebruaril 2015 oma taotluse konkursil osaleda. Ta valis rubriigi „sekretariaat“ ja palgaastme SC 2, kuid nõustus, et tema kandidatuuri võib vajaduse korral muuta palgaastme SC 1 konkursil kandideerimiseks.
3 Konkursiteate III lisa punktis 2, mis puudutab osalemistingimuste alla kuuluvaid kvalifikatsiooniga seotud eritingimusi, nähakse ette kolm eraldiseisvat tingimust, millest ainult viimane on käesoleval juhul asjakohane. See nõue on sõnastatud järgmiselt:
„vähemalt üheaastane erialane koolitus (mis vastab Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku 4. tasemele) ning sellele järgnenud vähemalt kolmeaastane töökogemus. Nii koolitus kui ka töökogemus peab olema saadud peamiselt ametiülesannetega seotud valdkonnas.“
4 Hageja osales eelvalikukatsetel 25. märtsil 2015. 11. juuni 2015. aasta kirjaga teatas EPSO talle, et ta on need katsed edukalt läbinud, olles täitnud neist igaühe puhul miinimumnõuded. Samas kirjas märkis EPSO, et järgmine etapp on avaliku konkursi komisjoni (edaspidi „konkursikomisjon“) poolt elektrooniliste taotluste kontrollimine selleks, et teada saada, kas kandidaadid vastavad osalemistingimustele.
5 Pooled on eri meelt selles, kas hagejale teatati 30. juulil 2015 või alles hiljem elektroonilise teatisega tema EPSO kasutajakontol, et konkursikomisjon otsustas pärast tema elektrooniliselt esitatud taotluse kontrollimist mitte lubada teda konkursi järgmisesse etappi. Oma otsuses (edaspidi „kandidatuuri tagasilükkamise otsus“) tugines konkursikomisjon sellele asjaolule, et hagejal ei olnud nõutavat kvalifikatsiooni, nimelt, et kuigi tal oli üheaastane erialane koolitus, ei olnud see peamiselt seotud konkursi esemeks olevate ametiülesannetega.
6 Poolte vahel esineb lisaks lahkarvamusi küsimuses, millal hageja tutvus oma EPSO kasutajakontoga. Tõepoolest, kuigi viimane väidab, et ta kontrollis korrapäraselt oma EPSO kasutajakontot – viimati 29. juulil ja 4. augustil 2015 –, leidmata sealt siiski uusi teateid või sõnumeid, väidab Euroopa Komisjon, et EPSO kontode IT-süsteemi elektrooniline päevik näitab, et hageja tutvus alles 8. augustil 2015 kell 20:41 oma kontoga, kus konkursikomisjoni otsus oli tehtud kättesaadavaks üheksa päeva varem.
7 Hageja sai 7. augustil 2015 EPSO-lt järgmise sisuga automaatse e-kirja:
„Saadetud: reedel, 7. augustil 2015, 15:26 […]
[…] Teie EPSO kasutajakontol on avaldatud uus sõnum.
See on automaatne e-kiri. Palume sellele mitte vastata.
„Lugupeetud kandidaat,
Teatis puudutab Teie taotlust konkursil või valikumenetluses, mis korraldatakse ELi institutsioonides [EPSO].
Teie EPSO kasutajakontol on avaldatud uus sõnum.
Saate oma kontole ligi, klõpsates järgmisel lingil: […].
Lugupidamisega,
NB: Tuletame Teile meelde, et peate oma EPSO kasutajakontot kontrollima vähemalt kaks korda nädalas, nagu on märgitud avalike konkursside juhendis või osalemiskutses. Kogu ametlik teade saadetakse EPSO kasutajakonto kaudu ja ainult neis kirjades nimetatud kuupäevad on õiguslikult siduvad.
See e-kiri on EPSO lisateenus, millel ei ole õigusjõudu.
E-posti teel saadetakse teade samal ajal, kui uus sõnum EPSO kasutajakontol avaldatakse. Meist sõltumatutel põhjustel võib e-posti teel teadete kättetoimetamine teatavatel juhtudel edasi lükkuda. Kaebusi hilinemise kohta arvesse ei võeta.
EPSO meeskond.“
8 Hageja esitas 13. augustil 2015 avalike konkursside üldeeskirjade (EÜT 2014, C 60 A, lk 1; edaspidi „Üldeeskirjad“) punkti 3.4.3 alusel uuesti läbivaatamise taotluse otsuse peale, millega konkursikomisjon kandidatuuri tagasi lükkas (edaspidi „uuesti läbivaatamise taotlus“). Sisuliselt väitis ta, et kandidatuuri tagasilükkamise otsust puudutav elektrooniline teade tema EPSO kasutajakontol ei olnud piisavalt põhjendatud, kuna selles oli lihtsalt korratud avaliku konkursi korraldamise teate sõnastust. Lisaks märkis ta esiteks, et ühe varasema konkursi komisjon oli andnud talle loa osaleda sellise konkursi katsetel, mis hageja hinnangul oli samuti seotud sekretäride ülesannetega ja mis nägi ette avaliku konkursi raames ette nähtust kõrgema kvalifikatsioonitaseme. Teiseks väitis hageja, et sellises olukorras tuleb seda asjaolu, et konkursikomisjon ei nõustunud varasema konkursi raames antud hinnanguga, konkreetselt põhjendada.
9 EPSO 17. augusti 2015. aasta e-kirjas, milles N. H., kandidaatidega suhtlemise meeskonna juht, teatas hagejale, et ta ei saa arvesse võtta tema uuesti läbivaatamise taotlust, kuna seda ei ole esitatud kümne kalendripäeva jooksul, mis on ette nähtud üldeeskirjades (edaspidi „EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus“). EPSO teatas hagejale, et see tähtaeg oli hakanud kulgema alates 30. juulist 2015, pärast elektroonilise teatise avaldamist EPSO kontol.
10 1. septembri 2015. aasta e-kirjas palus hageja EPSO‑l saata uuesti läbivaatamise taotlus viivitamatult konkursikomisjonile. Ta viitas seoses sellega üldeeskirjade punktile 3.4.3, mille kohaselt „taotlused esitatakse läbivaatamiseks samale organile, kes vaidlustatud otsuse vastu võttis (kas konkursikomisjon või EPSO)“. Hageja väitis, et kuna uuesti läbivaatamise taotlus oli esitatud kandidatuuri tagasilükkamise otsuse peale, mille oli vastu võtnud konkursikomisjon, oleks see tulnud igal juhul esitada temale.
11 16. septembril 2015 teatas EPSO hagejale, et tema uuesti läbivaatamise taotlust, mida mainiti eespool punktis 10, ei võeta arvesse, sest see on esitatud hilinenult. 20. septembri 2015. aasta e-kirjaga palus hageja veel kord, et tema uuesti läbivaatamise taotlus edastataks konkursikomisjonile.
12 Hageja sai 25. septembril 2015 EPSO käest järgmise vastuse:
„Nagu juba selgitasin oma eelmistes kirjades, saadame me (EPSO) oma pädevuse piires konkursikomisjonile ainult kaebusi (Beschwerden), mis esitati tähtaja jooksul. Kuna teie kaebuse puhul ei ole tegemist sellise kaebusega (Beschwerde), siis seda ei edastatud“.
13 Hageja esitas 4. novembril 2015 kirjalikult kaebuse 17. augusti, 16. ja 25. septembri 2015. aasta „otsuste“ peale, milles EPSO olevat temale teatanud, et tema uuesti läbivaatamise taotlust ei võeta arvesse.
14 17. märtsi 2016. aasta otsusega jäeti hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus läbi vaatamata. Selle otsuse saksakeelne tõlge edastati hagejale 18. aprillil 2016.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 23. märtsil 2016 saabunud hagiavaldusega esitas hageja käesoleva hagi. Kohtuasi registreeriti numbriga F‑17/16.
16 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 6. aprillil 2016 saabunud taotlusega palus hageja, et talle kohaldataks anonüümsuse kaitset vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 48 lõikele 1. Avaliku Teenistuse Kohtu kantselei teatas hagejale 28. aprilli 2016. aasta kirjas, et see taotlus on rahuldatud.
17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määruse (EL, Euratom) 2016/1192 Euroopa Liidu ja tema teenistujate vaheliste vaidluste esimeses kohtuastmes lahendamise pädevuse Üldkohtule üleandmise kohta (ELT 2016, L 200, lk 137) artikli 3 kohaselt anti käesolev kohtuasi Üldkohtule üle staadiumis, milles see oli 31. augustil 2016. See kohtuasi registreeriti seega numbri T‑587/16 all ja määrati neljandale kojale.
18 Kuna pooled ei esitanud vastavalt kodukorra artikli 106 lõikele 1 taotlust, et korraldataks kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, otsustas Üldkohus (neljas koda) kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel lahendada kohtuasja ilma menetluse suulise osata, kuna ta leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet.
19 Üldkohus esitas 5. veebruaril 2018 komisjonile kirjalikud küsimused. Tema vastused esitati Üldkohtu kantseleisse ettenähtud tähtajaks. Hageja esitas oma märkused selle kohta 13. märtsil 2018.
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus;
– tühistada konkursikomisjoni „vaikimisi tehtud otsus“ jätta uuesti läbivaatamise taotlus läbi vaatamata;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagiavaldus rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Hagi vastuvõetavus
22 Komisjon väidab sisuliselt, et EPSO 17. augusti 2015. aasta otsuse peale esitatud hagi on vastuvõetamatu, kuna see ei ole ei kandidatuuri tagasilükkamise otsus ega konkursikomisjoni vastus läbivaatamistaotlusele. Tema arvates kahjustab hagejat üksnes tema kandidatuuri tagasilükkamise otsus, kuivõrd see muudab tema õiguslikku olukorda ja kahjustab vahetult ja otseselt tema huve. EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus ei muuda mingil moel seda järeldust, kuna tegemist oli üksnes keeldumisega uuesti läbivaatamise taotlust arvesse võtta – seda hilinemisega seotud vormilistel põhjustel. Komisjon väidab, et see EPSO otsus on „puhtalt kinnitav“, kuna sellel puudub iseseisev sisu ja see ei asenda tema kandidatuuri tagasilükkamise otsust. Komisjoni sõnul ei saa selle peale esitada ei kaebust ega hagi Üldkohtule.
23 Komisjon väidab, et hagejal oli selge võimalus saada kohtulikku kaitset. Komisjon leiab, et hagejal oli võimalus vaidlustada taotluse rahuldamata jätmise otsus otse Euroopa Liidu Kohtus, kooskõlas ELTL artikliga 270, ilma et tuleks esitada eelnev halduskaebus, või esitada selle peale kaebus. Komisjon on seisukohal, et hagejal ei olnud siiski lubatud valida „kolmandat teed“ ja esitada hagi sellise akti vastu, mis ei kahjusta tema huve. Komisjon leiab, et hagejal oli ka õiguslik võimalus saavutada, et konkursikomisjoni vaatab uuesti läbi kandidatuuri tagasilükkamise otsuse.
24 Komisjon väidab, et kuigi EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus kujutas endast hageja huve kahjustavat otsust, ei olnud hagejal igal juhul tekkinud jätkuvat põhjendatud huvi käesolevas asjas. Komisjoni hinnangul on selge, et EPSO 17. augusti 2015. aasta otsuse võimalik tühistamine ei tooks hagejale mingit kasu, kuna ta ei ole vaidlustanud tema kandidatuuri tagasilükkamise otsust. Seega, isegi kui tühistataks EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus, ei saaks konkursikomisjon komisjoni sõnul taotluse rahuldamata jätmise otsus sisu kommenteerida. Lisaks, viide 3. aprilli 2001. aasta kohtumäärusele Zaur-Gora ja Dubigh vs. komisjon (T‑95/00 ja T‑96/00, EU:T:2001:114) ei ole komisjoni väitel asjakohane, kuna käesoleval juhul ei eksisteerinud konkursikomisjoni uut otsust, mis põhineb uuesti läbivaatamise taotlusel, nii et uus tähtaeg ei saanud hakata kulgema.
25 Lõpetuseks väidab komisjon, et hageja nõue tühistada konkursikomisjoni väidetav „vaikimisi tehtud otsus“ on vastuvõetamatu kaebuse ja hagiavalduse vastavuse põhimõtte rikkumise tõttu. Igal juhul tuleb hageja see taotlus tagasi lükata, kuna Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõige 1 ei näe ette, et konkursikomisjoni otsuse uuesti läbivaatamise taotlus võidakse vaikimisi tagasi lükata. Kuna konkursikomisjon ei ole administratsiooni osa ja on sellest sõltumatu, ei saa tema vaikimist tõlgendada kui „kaudset negatiivset otsust“. Tõstatada küsimus, millised oleksid tagajärjed, kui konkursikomisjon uuesti läbivaatamise taotlusele ei reageeri, on komisjoni arvates puhtalt hüpoteetiline.
26 Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu.
27 Üldkohus peab vajalikuks analüüsida esmalt teise nõude vastuvõetavust ning teiseks esimese nõude vastuvõetavust.
Teise nõude vastuvõetavus
28 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagi on suunatud esiteks EPSO 17. augusti 2015. aasta otsuse vastu ja teiseks konkursikomisjoni väidetava „vaikimisi tehtud otsuse“ vastu mitte rahuldada uuesti läbivaatamise taotlust.
29 Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et kui konkursi kandidaat taotleb konkursikomisjoni otsuse uuesti läbivaatamist, kujutab konkursikomisjoni otsus, mille see komisjon tegi pärast seda, kui oli kandidaadi olukorra uuesti läbi vaadanud, endast isikut kahjustavat meedet kas artikli 90 lõike 2 tähenduses või sõltuvalt olukorrast personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 3. aprilli 2001. aasta kohtumäärus, Zaur‑Gora ja Dubigh vs. komisjon, T‑95/00 ja T‑96/00, EU:T:2001:114, punkt 26, ning 13. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Heus vs. komisjon, T‑173/05, EU:T:2006:392, punkt 19).
30 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 17. augusti 2015. aasta otsuse on vastu võtnud EPSO. Komisjoni kirjalikest seisukohtadest ja tema vastustest Üldkohtu küsimustele ilmneb, et konkursikomisjon ei olnud teadlik hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlusest. Selles osas tuleb märkida, et komisjon tunnistas sõnaselgelt, et hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus ei olnud konkursikomisjonile edastatud läbivaatamistaotluste hulgas. Samuti on selge, et konkursikomisjonile ei antud tagantjärele konkreetselt teada EPSO 17. augusti 2015. aasta otsusest jätta see läbi vaatamata. Lisaks sellele on talle EPSO hilinenud läbivaatamistaotlusi käsitlevast keeldumisest teatatud „üldiselt“.
31 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et kuna konkursikomisjon ei olnud teadlik hageja uuesti läbivaatamise taotluse olemasolust, ei saa seda pidada tema suhtes mis tahes „vaikimisi tehtud“ kandidatuuri tagasilükkamise otsuseks.
32 Seega on teine tühistamisnõue esemetu ja tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Kolmanda nõude vastuvõetavus
33 Mis puudutab komisjoni väidet, et EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus ei olnud huve kahjustav akt, vaid puhtalt kinnitav akt, et sellel puudub iseseisev sisu ja et see ei asenda tagasilükkamise otsust, tuleb tõdeda, et 17. augusti 2015. aasta otsusega lükkas EPSO hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotluse tagasi. Samas tuleneb eespool punktis 29 viidatud kohtupraktikast, et otsus uuesti läbivaatamise taotluse rahuldamata jätmise kohta kahjustab hagejat ning oleks olnud hiljem vaidlustatav, kui selle oleks teinud konkursikomisjon.
34 Kui, nagu käesoleval juhul, EPSO lükkab tagasi kandidaadi esitatud uuesti läbivaatamise taotluse, sest see on esitatud hilinenult, siis on kandidaadil huvi lasta selle otsuse seaduslikkust kontrollida liidu kohtus. Selline tagasilükkamine takistab konkursikomisjonil endal uuesti läbivaatamise taotlust käsitleda, aga kui Üldkohus selle tühistaks, tooks see kaasa taotluse kohta uue otsuse vastuvõtmise.
35 Nimelt tuleb meenutada, et üldeeskirjade punktis 3.4.3 on sõnaselgelt sätestatud, et kui vastus uuesti läbivaatamise taotlusele on positiivne, siis asjaomane isik naaseb konkursile alates sellest etapist, kus ta välja jäeti, olenemata sellest, kui kaugele konkurss on vahepeal jõudnud. Asjaolu, et avalik konkurss on vahepeal lõpule viidud, ei sea kahtluse alla seda järeldust, et hagejal säilib vähemalt huvi otsuse tegemiseks asjaomase valikumenetluse seaduslikkuse kohta, et väidetav õigusvastasus ei korduks tulevikus samalaadses menetluses (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 50). Ei saa välistada, et EPSO võib mängida samasugust rolli hilisemas ja analoogilises valikumenetluses. Neil asjaoludel ei saa komisjon tugineda vastuvõetamatuse vastuväitele põhjendusel, et avalik konkurss on nüüd lõpule viidud.
36 Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus kahjustab hageja huve ning viimasel on olemasolev ja tegelik huvi, mis on piisavalt oluline, et see otsus tühistada (vt selle kohta 18. septembri 2008. aasta kohtuotsus Angé Serrano jt vs. parlament, T‑47/05, EU:T:2008:384, punkt 65).
Sisulised küsimused
37 Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet, millest esimene on, et EPSO-l puudus pädevus 17. augusti 2015. aasta otsuse vastuvõtmiseks, teine väide on, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, kolmas väide on, et on tehtud viga uuesti läbivaatamise taotluse kvalifitseerimisel, ja neljas väide on, et on tehtud viga selle tähtaja hindamisel, mille jooksul võib esitada uuesti läbivaatamise taotluse.
38 Esimeses väites väidab hageja sisuliselt, et nagu näeb ette üldeeskirjade selge sõnastus, oleks kandidatuuri tagasilükkamise otsuse uuesti läbivaatamise taotlus tulnud esitada konkursikomisjonile, kes selle otsuse vastu võttis. Hageja leiab eelkõige, et EPSO ei ole pädev hindama läbivaatamistaotluse hilinenult esitamist, kuna tema ainus ülesanne on „pakkuda haldustuge“ avalike konkursside komisjonidele. Tal oleks äärmisel juhul võimalik konkursikomisjonile vihjata, et tähtaega on ületatud. Hageja sõnul ei võimalda ükski õigusakt EPSO-l võtta kõnealust otsust vastu konkursikomisjoni asemel. Selline lähenemisviis ei tulene ka haldusorgani varasemast praktikast. Teistsugune tõlgendus ei oleks kooskõlas EPSO ülesannetega avalike konkursside korraldamisel. Hageja väidab, et haldusõiguse üldpõhimõttest tuleneb, et haldusorgani otsuse peale esitatud kaebuste kohta saab teha otsuse asutus ise või kõrgema astme haldusorgan. Lõpuks väidab hageja, et EPSO ei suutnud põhjendada 17. augusti 2015. aasta otsust. Sellest järeldub, et tal ei olnud võimalik täita sellega seoses konkursikomisjoni rolli.
39 Komisjon väidab sisuliselt, et EPSO ja konkursikomisjon on seotud selle konkursiteate sõnastusega ja üldeeskirjadega. Ta rõhutas ka, et ta ei saa neist sätetest kõrvale kalduda, ilma et see mõjutaks konkursi õiguspärasust, eelkõige mis puudutab kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet. Komisjon leiab, et üldeeskirjade sõnastus näeb sõnaselgelt ette, et vastavalt pädevuse jaotusele on kas konkursikomisjon või EPSO pädev uuesti läbivaatamise taotluse edasise menetlemise kohta otsust tegema. Sellest järeldub, et ka EPSO on pädev võtma vastu otsust uuesti läbivaatamise taotluse kohta.
40 Komisjon väidab, et arvestades Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) III lisa artikli 7 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, kohtu, kontrollikoja, Majandus- ja Sotsiaalkomitee, Regioonide Komitee ja Euroopa ombudsmani 25. juuli 2002. aasta otsust 2002/620/EÜ [EPSO] asutamise kohta (EÜT 2002, L 197, lk 53; ELT eriväljaanne 01/04, lk 46) ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni peasekretäride ja Euroopa Kohtu kohtusekretäri ning kontrollikoja, majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee peasekretäride ja euroopa ombudsmani esindaja otsus, 25. juuli 2002, [EPSO] organisatsiooni ja tegevuse kohta (EÜT 2002, L 197, lk 56; ELT eriväljaanne 01/04, lk 48),on EPSO ülesanne korraldada konkursse, et rahuldada liidu institutsioonide personalivajadusi ühtsete normide tagamiseks kõnealustel konkurssidel.
41 Komisjon märgib sellega seoses, et EPSO ülesanne on pakkuda konkursikomisjonile haldustuge, mis hõlmab järelevalvet kandidaatide poolt uuesti läbivaatamise menetluse raames tähtaegadest kinnipidamise üle. 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Pachtitis (T‑361/10 P, EU:T:2011:742) kinnitab seda pädevuste jaotust. EPSO-l on seega õigus jätta rahuldamata ametisiseses läbivaatamismenetluses esitatud uuesti läbivaatamise taotlused, mis ei ole esitatud tähtaja jooksul. Selline roll vastab nii eelnimetatud normide mõttele kui ka eesmärgile, kuna see võimaldab leevendada konkursikomisjoni töökoormust. Komisjon leiab, et üldeeskirjade punkti 3.4.3 on õige tõlgendada selliselt, et „sama asutus peab otsustama uuesti läbivaatamise otsuse sisu üle (st uuesti läbivaatamise taotluste sisulise vastuvõetavuse üle). Käesoleval juhul ei ole tegemist kandidatuuri tagasilükkamise otsuse sisu „uuesti läbivaatamisega“, vaid ainult vormiliste aspektidega. Siiski ei ole mingit põhjust arvata, et seda põhimõtet kohaldatakse ka sellistele formaalsetele aspektidele nagu tähtajast kinnipidamine. Lõpetuseks leiab komisjon, et EPSO pädevus ei saa sõltuda sellest, kuidas tema otsused on põhjendatud.
42 Vastuseks Üldkohtu esitatud kirjalikele küsimustele, millele viidatakse eespool punktis 19, väitis komisjon veel sisuliselt, et konkursikomisjoni teavitati „üldiselt“ EPSO keeldumisest hilinenud uuesti läbivaatamise taotlusi läbi vaadata. Komisjon on seisukohal, et EPSO tavaline menetlus näeb ette, et konkursikomisjonile ei ole vaja eraldi teatada pärast tähtaja möödumist esitatud taotlustest. See on eelkõige tingitud asjaolust, et sellised taotlused saabuvad mõnikord tunduvalt hiljem, kui toimus koosolek, mille käigus konkursikomisjon hindab hilinenult esitatud taotlusi. Lisaks viitas komisjon eespool punktis 40 nimetatud õiguslikele alustele ja väidetele, mis käsitlevad pädevuse jaotust EPSO ja konkursikomisjoni vahel. Seda rakendataks üldeeskirjade punktis 3.4.3, kuna EPSO-l on õigus tunnistada vastuvõetamatuks kõik pärast tähtaja möödumist esitatud uuesti läbivaatamise taotlused, neid konkursikomisjonile edastamata. Lõpuks viitab komisjon hea halduse põhimõttele, teenistuse huvidele ja kohustusele pidada kinni mõistlikust tähtajast.
43 Hageja vaidleb oma seisukohtades komisjoni väidetele vastu.
44 Üldkohus märgib, et üldeeskirjade punkt 3.4.3 „Ametisisene läbivaatamismenetlus“ on sõnastatud järgmiselt:
„Taotleda võib kõikide selliste [konkursikomisjoni] või EPSO otsuste läbivaatamist, mis otseselt ja vahetult mõjutavad kandidaadi õiguslikku staatust konkursil (st millega kinnitatakse kandidaadi tulemused ja/või määratakse kindlaks, kas ta pääseb edasi konkursi järgmisesse etappi või on sellest välja jäetud).
Läbivaatamistaotlused võivad tugineda ühele või mitmele järgnevale põhjusele:
– oluline eeskirjade eiramine konkursimenetluses;
– [konkursikomisjon] või EPSO ei ole järginud konkursimenetlust reguleerivaid eeskirju, mis on ette nähtud personalieeskirjades, konkursiteates, käesolevates üldeeskirjades ja kohtupraktikas.
Kandidaadil ei ole õigust vaidlustada [konkursikomisjoni] hinnangut oma testitulemustele.
[…]
Menetlus
[Uuesti läbivaatamise] taotlus tuleb esitada kümne kalendripäeva jooksul pärast vaidlustatava otsuse üleslaadimist EPSO kasutajakontole:
– EPSO veebisaidil esitatud kontaktvormi kaudu
– või posti teel [EPSO-le].
[…]
Kindlasti tuleb märkida, millist otsust soovitakse vaidlustada, ning esitada taotluse põhjendused.
Ametisisest läbivaatamismenetlust haldab EPSO õigustalitus.
Kui taotlus on laekunud, saadetakse kandidaadile 15 tööpäeva jooksul teatis selle kättesaamise kohta.
Seejärel analüüsitakse taotlust ja esitatakse see kaalumiseks samale organile, kes vaidlustatud otsuse vastu võttis (kas [konkursikomisjon] või EPSO). [Konkursikomisjon] või EPSO teeb taotluse kohta otsuse. Pärast otsuse tegemist koostab õigustalitus kandidaadi esitatud argumente käsitleva põhjendatud vastuse.
Taotluste läbivaatamine on põhjalik, õiglane ja objektiivne. Selleks võib kuluda mitu nädalat. Kandidaadile saadetakse põhjendatud otsus niipea kui võimalik EPSO kasutajakonto kaudu.
Kui vastus läbivaatamistaotlusele on positiivne, kaasatakse kandidaat tema õiguste kaitsmiseks konkurssi alates etapist, mil ta eemaldati, olenemata sellest, kui kaugele konkurss on vahepeal arenenud.“ [täpsustatud tõlge]
45 Väitele, et „seejärel analüüsitakse taotlust ja esitatakse see kaalumiseks samale organile, kes vaidlustatud otsuse vastu võttis (kas [konkursikomisjon] või EPSO)“ [täpsustatud tõlge], on lisatud joonealune märkus, mis on sõnastatud järgmiselt: „Tulenevalt personalieeskirjadega kehtestatud pädevusvaldkondade jaotusest“.
46 Seoses sellega ei ole vaidlust küsimuses, et eelnimetatud sätte kohaselt „vaidlustatud otsuse“, see tähendab kandidatuuri tagasilükkamise otsuse vastu võtnud organ oli konkursikomisjon, mitte EPSO. Üldeeskirjade punkti 3.4.3 kohaselt on seega hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotluse suhtes otsuse tegemine konkursikomisjoni, mitte EPSO ülesanne.
47 Asjaolu, et hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus lükati tagasi pelgalt formaalsetel põhjendustel, on selles küsimuses ebaoluline. Üldeeskirjad ei tee vahet, kas taotluse tagasilükkamine põhineb vormilistel või sisulistel põhjustel. Vastupidi, üldeeskirjade punktist 3.4.3 tuleneb, et EPSO õigustalituse pädevus piirdub ametisisese uuesti läbivaatamise menetluse haldusliku korraldusega. Selles kontekstis on kõnealuse talituse ülesanne üksnes saata hagejale „15 tööpäeva jooksul teatis [taotluse] kättesaamise kohta“, kusjuures see tähtaeg hakkab kulgema uuesti läbivaatamise taotluse saamisest.
48 Seega tuleb järeldada, et EPSO lükkas olukorras, kus vastavas küsimuses puudus mis tahes õiguslik alus, H vahendusel, hageja poolt esitatud uuesti läbivaatamise taotluse tagasi.
49 Komisjoni muud argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea.
50 Esiteks tunnistab komisjon ise, et EPSO ja konkursikomisjon on seotud konkursiteate sõnastusega ning üldeeskirjadega. Samas, nagu on meenutatud eespool punktides 44–48, tuleneb üldeeskirjadest, et konkursikomisjon on ainus pädev organ, kes vastutab hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotluse kohta otsuse tegemise eest. Seega vastupidi komisjoni väidetele (vt eespool punkt 39) ei ole käesoleval juhul mingil juhul tegemist kõrvalekaldumisega üldeeskirjadest ega seetõttu ka konkursi seaduslikkuse, eriti taotlejate võrdse kohtlemise põhimõtte, kahjustamisega.
51 Teiseks, mis puudutab komisjoni väidet, mis on esitatud eespool punktides 40–42, mille kohaselt EPSO ülesanne oli korraldada konkursse, et rahuldada institutsioonide personalivajadusi ning tagada ühtsed normid kõnealustel konkurssidel ja pakkuda sellega seoses konkursikomisjonile haldustuge, tuleb tõdeda, et ei saa järeldada, et EPSO võis ise otsustada keelduda hageja läbivaatamistaotlust arvesse võtmast, hoolimata üldeeskirjade selgest sõnastusest, millega see pädevus konkursikomisjonile antakse.
52 Esiteks ei võimalda miski personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõike 1, mis reguleerib konkursimenetlusi, sõnastuses järeldada, et EPSO-l on selline pädevus juhtumi puhul, kui uuesti läbivaatamise taotluses silmas peetud otsuse on vastu võtnud konkursikomisjon. Ehkki sellest sättest tuleneb tõepoolest, et ELi institutsioonid on teinud EPSOle ülesandeks võtta vajalikud meetmed tagamaks, et kohaldatakse ühtseid norme liidu ametnike valikumenetlustes ja nende teatavates hindamise ja kontrollimise menetlustes, ei ole sellest võimalik tuletada, et EPSO võiks sellega seoses võtta endale pädevuse teha otsus taotluse kohta konkursikomisjoni otsus uuesti läbi vaadata.
53 Samuti tuleb märkida, et vastavalt personalieeskirjade III lisa artikli 7 lõikele 2 koostoimes komisjoni viidatud otsustega (vt eespool punkt 40) on EPSO-le antud ülesanded seotud avalike konkursside korraldamise ülesandega, institutsioonidele sisekonkursside raames tehnilise toe pakkumisega, institutsioonide korraldatud katsete sisu määratlemisega ja keeleoskuse hindamise määratlemise ja korraldamisega. Siiski, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa EPSO tehtud otsust, mis käsitleb keeldumist võtta arvesse taotlusi konkursikomisjoni otsus uuesti läbi vaadata, käsitleda pelgalt EPSO tehnilise toe või abina ega eelmainitud EPSO muu kohustustena.
54 Samuti tuleks seoses sellega rõhutada, et nagu hageja õigustatult väidab, erineb käesolev juhtum põhimõtteliselt sellisest olukorrast, kus näiteks EPSO lihtsalt teavitab konkursikomisjoni selle tähtaja ületamisest, mis on kehtestatud uuesti läbivaatamise taotluse esitamiseks, jättes nimetatud konkursikomisjonile lähenemisviisi osas valikuvabaduse iga juhtumi puhul, mis talle on saadetud. Lisaks tuleb tõdeda, et küsimus, kas sellises olukorras, nagu käesolevas asjas, on läbivaatamise taotlus esitatud hilinenult, ei ole tingimata tavaline menetlusotsus, nagu komisjon näib väitvat, vaid see võib osutuda keeruliseks, sest see võib oleneda hinnangust tehnilistele elementidele, nagu need, mis on esitatud asjaomasele kandidaadile konkursikomisjoni otsuse edastamise täpse kuupäeva tõendamiseks.
55 Seejärel, mis puudutab 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsust komisjon vs. Pachtitis (T‑361/10 P, EU:T:2011:742, punkt 52 jj), millele komisjon tugineb, on selge, et see ei toeta väidet, et EPSO võis ise keelduda hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlust arvesse võtmast. Sellega seoses tuleb esiteks toonitada, et asjaolud, milles tehti see kohtuotsus, erinesid käesoleva asja asjaoludest, kuivõrd tegemist ei ole mitte vastamisega üldeeskirjade alusel esitatud uuesti läbivaatamise taotlusele, vaid selle kindlaksmääramisega, kelle pädevuses on avaliku konkursi raames eelvaliku katsete sisu kindlaksmääramine.
56 Teiseks ilmneb 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Pachtitis (T‑361/10 P, EU:T:2011:742), et EPSO-l puudus eespool viidatud pädevus. Vastupidi, selle kohtuotsuse punktis 52 leiti sisuliselt, et ei hindamise käigus esitatavate küsimuste teemade valik ega nende hindamine ei ole EPSO pädevuses, ning selle kohtuotsuse punktis 54, et EPSO-le on asjasse puutuvate sätetega antud pigem ülesanne abistada konkursikomisjoni konkursi läbiviimisel ja et ta vastutab valikumeetodite ja -tehnikate väljatöötamise eest.
57 Lõpuks tuleb märkida täiendava võimalusena, et komisjon ei viidanud käesolevas asjas nende otsuste konkreetsetele sätetele, millele ta viitab oma nende väidete toetuseks, mis käsitlevad EPSO pädevust keelduda hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlust arvesse võtmast (vt eespool punkt 40). Igal juhul tuleb märkida, et need otsused on normihierarhias madalamal kui personalieeskirjade sätted (vt selle kohta 14. detsembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Pachtitis, T‑361/10 P, EU:T:2011:742, punkt 53). Seega üldised viited, mille komisjon esitas, ei muuda eespool esitatud järeldust, et EPSO-l ei ole eelmainitud pädevust.
58 Neil asjaoludel ei ole komisjon suutnud tõendada, et EPSO-l oli õigus lükata hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus tagasi põhjusel, et see taotlus oli tema hinnangul esitatud hilinenult. Ei saa asuda seisukohale, et EPSO otsus vastab komisjoni viidatud sätete mõttele või nende eesmärkidele põhjusel, et tema enda väidete kohaselt „võiks see võimaldada leevendada konkursikomisjoni töökoormust“. Selles osas piisab, kui märkida, et sellised kaalutlused ei ole ülimuslikud selle normi selge sõnastuse suhtes, millega antakse pädevus, st käesolevas asjas üldeeskirjade punkti 3.4.3 suhtes.
59 Lisaks tuleb samuti tulemusetuna tagasi lükata komisjoni käesolevas asjas esitatud teised väited, milles on viidatud sellistele teguritele nagu vajadus kinni pidada mõistlikust tähtajast ja tegutseda teenistuse huvides või üldisemalt, kooskõlas hea halduse põhimõttega, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1.
60 Esiteks, nagu väidab hageja oma seisukohtades, mis käsitlevad komisjoni vastuseid Üldkohtu esitatud küsimustele, ei väitnud hageja ega veel vähem tõendanud, et käesolevas asjas edastati hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlus EPSO-le tõepoolest pärast konkursikomisjoni koosolekut, kus viimane hindas õigel ajal esitatud uuesti läbivaatamise taotlusi. Komisjoni väite osas, mis käsitleb konkursikomisjoni töökoormust juhul, kui tal tuleks ilmselgelt hilinenult esitatud taotluste läbivaatamiseks organiseerida täiendavaid koosolekuid, tuleb esiteks asuda seisukohale, et mõnede nimetatud taotluste läbivaatamine ei oleks olnud eriti aeganõudev. Teiseks on selle näol, et konkursikomisjon võtab vastavas küsimuses seisukoha, tegemist hea haldusega.
61 Lisaks ilmneb üldeeskirjade punkti 3.4.3 sõnastusest selgelt, et kavandatud oli, et uuesti läbivaatamise taotlused tuleb põhjalikult, õiglaselt ja objektiivselt läbi vaadata ning et menetlus „võib kesta mitu nädalat“. Samuti oli sõnaselgelt märgitud, et kui vastus uuesti läbivaatamise taotlusele on positiivne, kaasatakse kandidaat tema õiguste kaitsmiseks konkurssi alates etapist, mil ta eemaldati, „olenemata sellest, kui kaugele konkurss on vahepeal arenenud“. See kaalutlus on seotud vajadusega kaitsta asjaomaste isikute õigusi. Kõik need asjaolud koos viivad järelduseni, et käesoleval juhul ei saa põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 tõlgendada selliselt, et see sunnib hea halduse põhimõtet arvesse võttes üldeeskirjadest mööda minema, mis puudutab konkursikomisjoni pädevust uuesti läbivaatamise taotluse suhtes seisukoha võtmiseks.
62 Lõpuks, komisjoni selle väite kohta, et konkursikomisjoni teavitati „üldiselt“ EPSO keeldumisest seoses hilinenud uuesti läbivaatamise taotlustega, tuleb tõdeda, nagu väidab hageja oma märkustes komisjoni vastuste kohta Üldkohtu esitatud küsimustele, et seda väidet ei toeta ükski otsene ega kaudne tõend. Igal juhul, isegi kui eeldada, et konkursikomisjon oli tegelikult üldiselt teadlik sellest, et EPSO kavatseb niiviisi toimida, on selge, et üldine teave ei võimaldanud konkursikomisjonil teostada oma pädevust, mille üldeeskirjade punkt 3.4.3 temale sellega seoses annab.
63 Arvestades kõike eeltoodut, tuleb hageja esimese väitega nõustuda. Järelikult, ilma et oleks vaja otsustada hageja teiste väidete või dokumentide vastuvõetavuse üle, mis ei ole seotud EPSO pädevusega ja mille komisjon esitas esimest korda vasturepliigi lisas või Üldkohtu küsimustele vastuste esitamise etapis, tuleb EPSO 17. augusti 2015. aasta otsus pädevuse puudumise tõttu tühistada.
Kohtukulud
64 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) 17. augusti 2015. aasta otsus, millega jäeti arvesse võtmata hilinenult saabunud taotlus vaadata uuesti läbi otsus mitte lubada hagejat konkursi EPSO/AST-SC/03/15-3 järgmisesse etappi.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Kanninen | Schwarcz | Iliopoulos |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. novembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad