ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

19. september 2008

Kohtuasi T‑253/06 P

Olivier Chassagne

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Iga-aastane sõidukulude hüvitamine – Prantsusmaa ülemeredepartemangust (DOM) pärit ametnik – Personalieeskirjade VII lisa artikkel 8 – Kinnitav akt – Palgatõend – Faktiliste asjaolude moonutamine – Õigusnormi rikkumine

Ese:         Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 29. juuni 2006. aasta määruse peale kohtuasjas F‑11/05: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑65 ja II‑A‑1‑241), millega taotletakse selle määruse tühistamist.

Otsus:         Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (kolmas koda) 29. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas F‑11/05: Chassagne vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑65 ja II‑A‑1‑241). Saata asi tagasi Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtule uueks arutamiseks. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Menetlus – Põhistatud määrusega tehtud otsus – Tingimused – Hageja õiguse olla ära kuulatud tagamine – Ulatus

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikkel 111; nõukogu otsus 2004/752, artikli 3 lõige 4)

2.      Apellatsioonkaebus – Väited – Avaliku Teenistuse Kohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine – Vastuvõetamatus – Selle vaidlustamine, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus on ühenduse õigust tõlgendanud või kohaldanud – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1; Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 138 lõike 1 punkt c)

3.      Apellatsioonkaebus – Väited – Kohtuotsuse sellist põhjendust puudutav väide, mis ei ole resolutsiooni põhjendamiseks vajalik – Ainetu väide – Vajadus uurida ainetut väidet pärast põhikohtuasja põhjendusi puudutavate väidete analüüsimist

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

4.      Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Esimese Astme Kohtu teostatav tõendite hindamise kontroll – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 11 lõige 1)

5.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Tähtaja algus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

6.      Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Tähtaeg – Sõidukulude hüvitamise otsuse peale esitatud kaebus, mis põhineb varem sõiduaja kindlaksmääramise otsuse suhtes esitatud kaebusega võrreldes põhiosas samadel väidetel – Tähtaja ennistamise keeld – Kohaldamisalast väljajätmine

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

1.      Ainuüksi asjaolu, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikkel 111, mis on mutatis mutandis kohaldatav Avaliku Teenistuse Kohtu menetluste suhtes kuni viimase kodukorra jõustumiseni, lubab ühenduse kohtul kohtuasja lahendada ilma suulist menetlust algatamata, ei anna alust põhistada lahendit asjaolude ja dokumentidega, mille suhtes ei ole hagejal olnud võimalik vähemalt võtta oma seisukoht. Selles osas ei piisa, kui hagejal on olnud võimalik nendest asjaoludest ja dokumentidest teada saada, kuna õigus olla ära kuulatud eeldab, et hagejal on olnud võimalik oma sellekohaseid märkusi tulemuslikult esitada.

(vt punktid 29 ja 31)

Viited: Euroopa Kohus, 19. jaanuar 2006, kohtuasi C‑547/03 P: AIT vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑845, punktid 18 ja 36).

2.      EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikest 1 ja Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 punktist c tuleneb, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist taotletakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see ei sisalda argumentatsiooni, milles on konkreetselt näidatud, millist õigusnormi on vaidlustatud kohtuotsuses väidetavalt rikutud, vaid piirdub Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast üksnes taotlust Avaliku Teenistuse Kohtu otsus uuesti läbi vaadata, mis ei ole Esimese Astme Kohtu pädevuses. Kui apellatsioonkaebuse esitaja vaidlustab selle, kuidas Avaliku Teenistuse Kohus ühenduse õigust tõlgendas või kohaldas, võivad esimeses astmes käsitletud õiguslikud küsimused apellatsioonimenetluses siiski uuesti arutusele tulla. Kui apellatsioonkaebuse esitaja ei saaks oma apellatsioonkaebust Avaliku Teenistuse Kohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.

(vt punktid 54 ja 55)

Viited: Euroopa Kohus, 4. juuli 2000, kohtuasi C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑5291, punktid 34 ja 35); Euroopa Kohus, 11. november 2003, kohtuasi C‑488/01 P: Martinez vs. parlament (EKL 2003, lk I‑13355, punkt 39).

3.      Kuigi väide, mis on esitatud apellatsioonkaebuses, et vaidlustada täiendav põhjendus vaidlustatud kohtuotsuses, mille resolutsioon on õiguslikult piisavalt põhistatud teiste põhjendustega, tuleb ainetuse tõttu tagasi lükata, ei saa niisugust tagasilükkamist otsustada automaatselt, kuna asjaomane küsimus sõltub sellest, kas muude põhjenduste vaidlustamiseks esitatud väited on põhjendatud või mitte. Seda väidet saab seega uurida alles siis, kui on analüüsitud, kas esimese võimalusena esitatud põhjendused, millele vaidlustatud otsus tugineb, on paikapidavad. Juhul kui ükski neist põhjendustest ei võimalda vaidlustatud otsust õigustada, peab ühenduse kohus uurima täiendava põhjenduse vaidlustamiseks esitatud väidet.

(vt punktid 95, 96 ja 148)

Viited: Euroopa Kohus, 22. detsember 1993, kohtuasi C‑244/91 P: Pincherle vs. komisjon (EKL 1993, lk I‑6965, punkt 25); Euroopa Kohus, 24. jaanuar 1994, kohtuasi C‑275/93 P: Boessen vs. Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee (EKL 1994, lk I‑159, punktid 25 ja 26); Euroopa Kohus, 29. aprill 2004, kohtuasi C‑181/02 P: komisjon vs. Kvaerner Warnow Werft (EKL 2004, lk I‑5703, punkt 49)

4.      Etteheited, mis seonduvad faktiliste asjaolude tuvastamise ja neile hinnangu andmisega vaidlustatud otsuses, on apellatsioonimenetluses vastuvõetavad, kui hageja väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus on teinud järeldusi, mille sisulise ebaõigsuse põhjuseks on toimiku materjalid või kui kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud. Moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata on selge, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär.

(vt punktid 99 ja 101)

Viited: Euroopa Kohus, 24. oktoober 2002, kohtuasi C‑82/01 P: Aéroports de Paris vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑9297, punkt 56); Euroopa Kohus, 18. jaanuar 2007, kohtuasi C‑229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punkt 35, ja seal viidatud kohtupraktika).

5.      Palgatõendi igakuine esitamine toob kaasa selle, et tähtajad, mille jooksul saab haldusotsuse peale nõudeid ja kaebusi esitada, hakkavad kulgema, kui palgatõendist nähtub selgesti vastava otsuse olemasolu ja ulatus. Kuna tegemist on kohandusega personalieeskirjade artiklis 25 sätestatud põhimõttest, mille järgi tuleb asjaomast ametnikku igast personalieeskirjade alusel võetud üksikotsusest kirjalikult teavitada, ei tohi seda juhtumit tõlgendada laiendavalt ning selle tingimuse täitmist, mille kohaselt peab palgatõendis olema selgesti ära näidatud nii asjaomase otsuse olemasolu kui ulatus, tuleb rangelt kontrollida.

(vt punkt 139)

Viited: Euroopa Kohus, 21. veebruar 1974, liidetud kohtuasjad 15/73–33/73, 52/73, 53/73, 57/73–109/73, 116/73, 117/73, 123/73, 132/73 ja 135/73–137/73: Kortner jt vs. nõukogu jt (EKL 1974, lk 177, punkt 18); Esimese Astme Kohus, 24. märts 1998, kohtuasi T‑232/97: Becret-Daniau jt vs. parlament (EKL AT 1998, lk I‑A‑157 ja II‑495, punktid 31 ja 32); Esimese Astme Kohus, 16. veebruar 2005, kohtuasi T‑354/03: Reggimenti vs. parlament (EKL AT 2005, lk I‑A‑33 ja II‑147, punktid 38 ja 39).

6.      Personalieeskirjade VII lisa artikli 8 lõike 4 alusel tehtud otsus ametniku sõidukulude kohta kahjustab ametnikku tema sõiduaja kindlaksmääramise otsusest sõltumatult ja eraldiseisvalt ning sõidukulusid puudutavat otsust ei saa seega pidada sõiduaja kindlaksmääramise otsust kinnitavaks aktiks. Sõiduaja kindlaksmääramise otsuse peale esitatud kaebus ei avalda seega iseenesest mingit mõju sõidukulusid puudutava otsuse peale esitatud hilisema kaebuse vastuvõetavusele, sest nende ese on erinev ning ainuüksi asjaolu, et ametnik on ühes kaebuses esitanud teatavad vastuväited, ei tähenda, et see ametnik ei saa samu vastuväiteid esitada kaebuses otsuse peale, mis kahjustab teda muudest aktidest sõltumatult.

Seega rikub Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, leides, et kui lubada hagejal sõidukulude hüvitamist puudutava otsuse peale esitatavas kaebuses esitada väiteid, mis on põhiosas identsed sõiduaja kindlaksmääramise otsuse peale esitatud kaebuses varem esitatud väidetega, tähendaks see viimatinimetatud otsuse edasikaebamistähtaja pikendamist.

(vt punktid 149–151, 153 ja 155)