ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
18. oktoober 2023(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Sisekonkurss COM/1/AD 10/18 – Otsus jätta hageja nimi reservnimekirja kandmata – Võrdne kohtlemine – Konkursikomisjoni koosseisu püsivus – Täielik pädevus – Mittevaraline kahju
Kohtuasjas T‑535/22,
NZ, esindaja: advokaat H. Tagaras,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: M. Brauhoff, T. Lilamand, I. Melo Sampaio ja L. Vernier,
kostja,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president J. Svenningsen (ettekandja), kohtunikud C. Mac Eochaidh ja J. Martín y Pérez de Nanclares,
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 11. juuli 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Hageja NZ palub ELTL artikli 270 alusel esitatud hagis tühistada konkursikomisjoni 10. veebruari 2022. aasta otsuse, millega jäeti rahuldamata tema taotlus vaadata uuesti läbi konkursikomisjoni 6. veebruari 2020. aasta otsus tema nime sisekonkursi COM/1/AD 10/18 reservnimekirja kandmata jätmise kohta (edaspidi „10. veebruari 2022. aasta otsus“).
I. Vaidluse taust
2 Euroopa Komisjon avaldas 20. novembril 2018 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 29 lõike 1 punkti d alusel teate kvalifikatsioonil ja katsetel põhineva sisekonkursi korraldamise kohta eesmärgiga koostada reservnimekiri administraatorite töölevõtmiseks palgaastmetele AD 10 (COM/1/AD 10/18) ja AD 12 (COM/2/AD 12/18) viies valdkonnas.
3 Hageja ja veel 217 isikut kandideerisid sisekonkursil COM/1/AD 10/18 valdkonnas „Koordineerimine, kommunikatsioon, personalijuhtimine ja eelarvevahendite haldamine, audit“ (edaspidi „kõnealune valdkond“), mille jaoks ametisse nimetav asutus soovis koostada reservnimekirja 16 konkursi edukalt läbinud kandidaadist.
4 Hagejale teatati 10. oktoobri 2019. aasta kirjas, et ta sai kvalifikatsiooni põhjal valimisel ühe kõrgematest hinnetest ja ta vastab suulisele katsele kutsumise tingimustele.
5 Hageja sooritas suulise katse 28. novembril 2019. Ajavahemikus 28. novembrist kuni 13. detsembrini 2019 sooritas suulise katse kokku 43 kandidaati.
6 Konkursikomisjon otsustas 6. veebruari 2020. aasta kirjas jätta hageja nime reservnimekirja kandmata, kuna ta oli saanud suulise katse eest koguhinde 15,5/20, mis jäi alla nõutava künnise 16/20, et olla 16 parima kandidaadi hulgas (edaspidi „6. veebruari 2020. aasta otsus“).
7 Hageja palus 14. veebruari 2020. aasta kirjas 6. veebruari 2020. aasta otsus uuesti läbi vaadata. Konkursikomisjon jättis selle uuesti läbivaatamise taotluse 29. aprilli 2020. aasta otsusega rahuldamata, mille peale hageja esitas ELTL artikli 270 alusel hagi.
8 Üldkohus tühistas 6. oktoobri 2021. aasta otsusega NZ vs. komisjon (T‑668/20, ei avaldata, EU:T:2021:667) 29. aprilli 2020. aasta otsuse põhjusel, et see oli ebapiisavalt põhjendatud.
9 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuse NZ vs. komisjon (T‑668/20, ei avaldata, EU:T:2021:667) täitmiseks kirjalikus menetluses vastu võetud 10. veebruari 2022. aasta otsusega teatas konkursikomisjon hagejale, et ta otsustas jätta rahuldamata tema 14. veebruari 2020. aasta uuesti läbivaatamise taotluse põhjusel, et suulise katse eest saadud hinne (15,742/20, ümardatuna 15,5/20) oli madalam reservnimekirja kandmiseks nõutavast minimaalsest hindest (15,75/20, ümardatuna 16/20).
10 Hageja esitas 16. märtsil 2022 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel 10. veebruari 2022. aasta otsuse peale kaebuse, mis jäeti ametisse nimetava asutuse 19. juuli 2022. aasta otsusega rahuldamata (edaspidi „kaebuse rahuldamata jätmise otsus“).
II. Poolte nõuded
11 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada 10. veebruari 2022. aasta otsus ja kaebuse rahuldamata jätmise otsus ning teise võimalusena 6. veebruari 2020. aasta otsus;
– mõista kohtukulud igal juhul välja komisjonilt.
12 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
III. Õiguslik käsitlus
A. Vaidluse ese
13 Tuleb tähele panna, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui kandidaat taotleb konkursikomisjoni tehtud otsuse läbivaatamist, on isiku huve kahjustavaks meetmeks personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 või sõltuvalt olukorrast artikli 91 lõike 1 tähenduses see otsus, mille konkursikomisjon on teinud pärast kandidaadi olukorra uut läbivaatamist. Pärast uut läbivaatamist tehtud otsus asendab nimelt konkursikomisjoni esialgse otsuse (vt 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus NZ vs. komisjon, T‑668/20, ei avaldata, EU:T:2021:667, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
14 Seega tuleb käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja huve kahjustavaks meetmeks on 10. veebruari 2022. aasta otsus (edaspidi „vaidlustatud otsus“).
15 Mis puudutab kaebuse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud nõudeid, siis olgu märgitud, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 2 ette nähtud halduskaebus ja selle sõnaselge või vaikimisi rahuldamata jätmine moodustavad lahutamatu osa keerulisest menetlusest ning on vaid hagi esitamise eeltingimus. Selles olukorras toob hagi – isegi kui see on vormiliselt suunatud kaebuse rahuldamata jätmise vastu – kaasa selle isiku huve kahjustava meetme vaidlustamise kohtus, mille peale kaebus esitati, välja arvatud juhul, kui kaebuse rahuldamata jätmisel on muu ulatus kui aktil, mille peale kaebus esitati (vt 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Mocová vs. komisjon, T‑347/12 P, EU:T:2014:268, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 Igasugune kaebuse rahuldamata jätmise otsus, olgu see siis sõnaselge või vaikimisi, nimelt üksnes kinnitab akti või tegevusetust, mida kaebuse esitaja vaidlustab, ning seda ei saa eraldiseisvalt omakorda vaidlustada (vt 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus XI vs. komisjon, T‑528/18, ei avaldata, EU:T:2019:594, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu tuleb iseseisva sisuta otsuse suhtes esitatud nõudeid käsitleda nii, nagu need oleks esitatud esialgse akti suhtes.
17 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole kaebuse rahuldamata jätmise otsuse ulatus erinev vaidlustatud otsusest, kuna ametisse nimetav asutus ei muutnud konkursikomisjoni otsust jätta hageja nimi reservnimekirja kandmata. Pelk asjaolu, et ametisse nimetav asutus pidi kaebusele vastates vaidlustatud otsuse põhjendusi täiendama või muutma, ei saa põhjendada seda, et selle kaebuse rahuldamata jätmist käsitatakse tema huve kahjustava iseseisva meetmena. Nimelt loetakse kõnealuse rahuldamata jätmise põhjendus sisalduvaks vaidlustatud otsuses, mille peale kaebus esitati (vt selle kohta 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Järelikult tuleb käesolevat hagi käsitada nii, et see on esitatud vaidlustatud otsuse peale, mille õiguspärasust tuleb analüüsida kaebuse rahuldamata jätmise otsuses sisalduvaid põhjendusi arvesse võttes.
B. Sisulised küsimused
1. Tühistamisnõuded
19 Hageja põhjendab oma hagi seitsme väitega.
20 Kolmandas väites leiab ta, et vaidlustatud otsusega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna suulisel katsel ei olnud konkursikomisjoni koosseis piisavalt püsiv, ning konkursikomisjoni võetud koordineerimismeetmed – isegi kui need leiavad tõendamist – olid ebasobivad ja ebapiisavad.
21 Komisjon nende argumentidega ei nõustu.
22 Ta leiab, et suulistel katsetel toimis konkursikomisjon püsivalt ühe aseesimehega, kes täitis koordineerimisülesandeid, ja eksamineerijate tuumikrühma kohaloleku osakaal oli kõrge.
23 Nimetatud konkursikomisjoni püsivus ei nõua sama rangeid koordineerimismeetmeid kui need, mida kohaldatakse alates 2010. aastast korraldatud hindamiskeskusega avalike konkursside suhtes. Sellega seoses leiab komisjon, et konkursikomisjon võttis enda suhtes piisavad koordineerimismeetmed, et tagada kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine.
24 Igal juhul ei ole hageja tõendanud, kuidas konkursikomisjoni koosseisu muutumine – eeldusel, et see loetakse tõendatuks – võis tema õigusi mõjutada.
a) Sissejuhatavad kaalutlused
25 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et kohustus saada institutsiooni teenistusse võimalikult võimekad, tulemuslikud ja sõltumatud ametnikud, mis on institutsioonidele kehtestatud personalieeskirjade artikliga 27, eeldab, et ametisse nimetav asutus ja konkursikomisjon tagavad kumbki oma pädevuse piires selle, et konkursid toimuvad nii, et järgitakse kandidaatide võrdse kohtlemise ja objektiivse hindamise põhimõtteid (vt 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Tagamaks, et konkursikomisjoni hinnang katsetel hinnatavatele kõikidele kandidaatidele oleks antud võrdsuse ja objektiivsuse tingimustes, on oluline, et hindamiskriteeriumid oleks ühtsed ja neid kohaldataks kandidaatidele ühetaoliselt. See eeldab eelkõige, et konkursikomisjoni koosseis peab konkursi katsete toimumise ajal olema püsiv nii suures ulatuses kui võimalik (vt 7. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Felix vs. komisjon, T‑193/00, EU:T:2002:29, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 See nõue kehtib eriti selliste suuliste katsete puhul nagu need, mis on kõne all praeguses vaidluses, kuna need katsed ei ole oma olemuse poolest niivõrd ühtlustatud kui kirjalikud katsed (vt 13. jaanuar 2021. aasta kohtuotsus Helbert vs. EUIPO, T‑548/18, EU:T:2021:4, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Siiski ei ole katsete ajal konkursikomisjoni koosseisu püsivuse säilitamine eesmärk omaette, vaid vahend, et järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, hinnangu ühetaolisust ja hindamise objektiivsust (vt selle kohta 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Seega võib konkursikomisjon nõuetekohaselt tagada hinnangu ühetaolisuse ja hindamise objektiivsuse teiste vahenditega. Võttes eelkõige arvesse konkursi katsete korraldust ja konkursikomisjoni töö korraldust, võib olla piisav, kui konkursikomisjoni koosseisu püsivus säilitatakse ainult konkursi teatud võtmeetappides (vt selle kohta 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Isegi kui konkursikomisjoni koosseis ei jäänud katsete ajal püsivaks, on võimalik tagada kandidaatide võrdne kohtlemine siis, kui konkursikomisjon on vajalikul määral koordineeritud, tagamaks hindamiskriteeriumide ühetaoline kohaldamine (vt selle kohta 12. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, EU:T:2008:68, punktid 208–216).
30 Kuna antud juhul otsustas ametisse nimetav asutus, et konkurss koosneb viiest valdkonnast ja viiest eri reservnimekirjast, millest igaüks sisaldab eri arvu konkursi edukalt läbinud isikuid, ning täpsustas lisaks, et kandidaadid võivad registreeruda ainult ühes valdkonnas, välistas ta igasuguse võimaluse võrrelda asjaomase sisekonkursi viie valdkonna kandidaate. Seega tuleb võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist kontrollida üksnes nende kandidaatide suhtes, kes on valinud kõnealuse valdkonna.
b) Konkursikomisjoni koosseisu muutumine suuliste katsete ajal
31 Kõigepealt tuleb analüüsida, kas konkursikomisjon toimis suulistel katsetel püsivas koosseisus.
32 Käesoleval juhul märkis komisjon kohtuistungil, et pärast ühe konkursikomisjoni liikme pensionile jäämist koosnes konkursikomisjon lõpuks suuliste katsete ajal kümnest liikmest. Katsed toimusid üheksa päeva jooksul 28. novembrist kuni 13. detsembrini 2019 ning nende käigus küsitleti 43 kandidaati.
33 Esimese asjana tuleb tõdeda, et konkursikomisjoni 5. septembri 2019. aasta otsusega sai kõnealuse valdkonna konkursikomisjoni esimeheks A, kes oli üks kahest aseesimehest. Lisaks ilmneb tabelist, milles on iga päeva kohta esitatud konkursikomisjoni koosseis, et asendusliikmetel oli olulisem roll kui see, mis neil tavaliselt on, sest nad osalesid väga suurel osal suulistest katsetest.
34 Kuigi aseesimees saab üldjuhul konkursikomisjoni esimehena tegutseda ainult siis, kui esimees on ametist lahkunud või kui tal ei ole võimalik administratsiooni tahtest sõltumatute sündmuste tõttu konkursikomisjoni töös osaleda, ei sea konkursi võrdsust ja objektiivsust iseenesest ohtu see, et konkursikomisjon otsustas, et ühe konkursi valdkonna esimeheks on süstemaatiliselt aseesimees, kelle võimele juhtida konkursikomisjoni tööd ei ole hageja kahtluse alla seadnud. Sama arutluskäik käib konkursikomisjoni teiste asendusliikmete kohta, kelle võimet oma ametikohustusi täita ei ole kahtluse alla seatud. Nimelt võib valik, et konkursikomisjon tuleb kokku kvalifitseeritud liikmetest püsivas koosseisus, ainult parandada tingimusi, mis soodustavad kõigi sama valdkonna kandidaatide võrdset kohtlemist (vt analoogia alusel 10. novembri 2004. aasta kohtuotsus Vonier vs. komisjon, T‑165/03, EU:T:2004:331, punktid 37–41).
35 Samas ilmneb tabelist, milles on esitatud iga päeva kohta konkursikomisjoni koosseis, et ainult üheksa päeva kestvate katsete puhul tuli konkursikomisjon kokku kümnes erinevas kolmeliikmelises koosseisus. Lisaks ei osalenud ükski konkursikomisjoni liige – ei põhi- ega asendusliige – kõigil katsetel.
36 Sellest tuleneb, et kuigi tegemist oli piiratud osalemisega konkursiga, mis toimus lühikese aja jooksul, oli konkursikomisjoni koosseis märkimisväärselt muutuv.
37 Nagu rõhutab komisjon, on konkursikomisjoni koosseisu teatud muutumine tõepoolest lubatud paljude osavõtjatega avalike konkursside puhul, võttes arvesse nende konkursside korraldamisega kaasnevaid praktilisi raskusi. Käesoleval juhul oli siiski tegemist sisekonkursiga, mis oma olemuselt eeldas selles konkursi staadiumis piiratumat osalemist.
38 Seega võib sellisel sisekonkursil nõuda püsivamat konkursikomisjoni koosseisu kui paljude osavõtjatega avalikul konkursil (vt selle kohta 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑5/08, EU:F:2010:111, punkt 62).
39 Võttes arvesse konkursikomisjoni koosseisu märkimisväärset muutumist, tuleb seoses kaaluka rolliga konkursikomisjonis võtta arvesse kohaloleku määra aseesimees A puhul, kes määrati juhtima kõnealuse valdkonna konkursikomisjoni.
40 Nimelt on tal üldjuhul kohustus olla kohal kõikidel katsetel, et koordineerida konkursikomisjoni tööd ja tagada, et konkursikomisjon kohaldab samu hindamiskriteeriume ühtselt ja hindab võrdlevalt kõiki kandidaate (vt 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑5/08, EU:F:2010:111, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Käesoleval juhul ei osalenud A 6. ja 13. detsembri 2019. aasta katsetel esiteks huvide konflikti tõttu ja teiseks seetõttu, et ta oli hõivatud. Ta tegutses esimehena 43 intervjuust 33 intervjuul.
42 On tõsi, et puudumine üksi ei too kaasa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist (vt selle kohta 29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑5/08, EU:F:2010:111, punkt 51). Konkursikomisjoni esimehe puudumine ei mõjuta hinnangu ühetaolisust ja hindamise objektiivsust, kui tema asendusliige, kes esimeest puudumise korral asendab, oli samuti kohal osal katsetel, mida esimees juhatas, ning seda selleks, et asendusliige kohaldaks ühtlustatult konkursikomisjoni hindamissuuniseid niisugusena, nagu neid rakendab esimees (vt selle kohta 12. märtsi 2008. aasta kohtuotsus Giannini vs. komisjon, T‑100/04, EU:T:2008:68, punktid 211).
43 Kuna aga konkursikomisjon otsustas kõnealuse valdkonna konkursikomisjoni esimeheks määrata aseesimehe, ei saanud viimast asendada tema asendusliikmega.
44 Lisaks asendasid A-d kahel päeval, kui ta puudus, mõlemal korral kaks eri isikut, nimelt asendas teda esimees B ja seejärel teine aseesimees C, üks hommikul ja teine pärastlõunal. Lisaks ei osalenud need kaks isikut ühelgi katsel, mille puhul A tegutses esimehena, et ühtlustatult kohaldada hindamissuuniseid ja seega tagada konkursikomisjoni hinnangute järjepidevus ning tagada hindamiskriteeriumide ühetaoline ja objektiivne kohaldamine.
45 Üldkohus märgib selle kohta, et A puudumist võis ette näha vähemalt huvide konflikti tõttu, mistõttu konkursikomisjon oleks võinud oma töö korraldada teisiti, et tagada konkursikomisjoni hinnangute järjepidevus ja hindamiskriteeriumide ühtne kohaldamine.
46 Viimaseks olgu märgitud, et sõltumata konkursikomisjoni esimehe kohalolust katsetel on hinnangu ühetaolisuse ja kandidaatide võrdleva hindamise tagamiseks nõutav piisava arvu eksamineerijate kohalolek (29. septembri 2010. aasta kohtuotsus Honnefelder vs. komisjon, F‑41/08, EU:F:2010:112, punkt 48).
47 Tabelist, milles on esitatud konkursikomisjoni koosseis iga päeva kohta, ilmneb, et kaks kõige sagedamini kohal olnud konkursikomisjoni liiget osales vastavalt ainult kuuel katsete päeval (27 intervjuud 43 intervjuust) ja neljal katsete päeval (22 intervjuud 43 intervjuust). Sisekonkursi puhul, mis oma olemuselt hõlmab piiratud arvu kandidaatide osalemist, ei ole see kohaloleku määr piisav.
48 Kõnealuse piiratud osalemisega konkursi suuliste katsete korraldamise koondanalüüsist ilmneb, et kõigepealt tuli konkursikomisjon üheksa päeva jooksul kokku kümnes erinevas koosseisus, seejärel puudus A kahel katsepäeval, ilma et teda oleks asendanud teine esimees, kes osales mõnel intervjuul, mida A juhatas, et ühtlustatult kohaldada konkursikomisjoni hindamissuuniseid, ning lõpuks ei ole konkursikomisjoni „eksamineerijate tuumiku“ moodustanud kahe liikme kohaloleku määr väga kõrge sellise piiratud osalemisega konkursi puhul, nagu on kõne all käesolevas asjas.
49 Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vastupidi komisjoni väidetele ei toiminud konkursikomisjon suulistel katsetel piisava püsivusega.
50 Siiski ei saa vastavalt eespool punktides 28 ja 29 meenutatud kohtupraktikale see järeldus iseenesest tuua kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.
c) Konkursikomisjoni koosseisu püsivuse säilitamine konkursi põhietappides ja konkursikomisjoni võetud koordineerimismeetmed
51 Tuleb analüüsida, kas konkursikomisjon säilitas konkursi põhietappides oma koosseisu püsivuse ja võttis oma töö läbiviimiseks vajalikud koordineerimismeetmed, järgides kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtet.
52 Sellega seoses tuleb märkida, et koordineerimismeetmed, millele komisjon viitab, erinevad meetmetest, mis on võetud suuliste katsete jaoks avalike konkursside puhul, milles kasutatakse hindamiskeskust. Neil konkurssidel on nimelt ette nähtud mitu meedet, mille eesmärk on neutraliseerida erinevad kognitiivsed kõrvalekalded, mida on hindajate juures süstemaatiliselt täheldatud, ning tagada nii hindamise ühtlus (vt selle kohta 12. veebruari 2014. aasta kohtuotsus De Mendoza Asensi vs. komisjon, F‑127/11, EU:F:2014:14, punktid 24–26); käesolevas asjas sellised meetmed puuduvad.
53 Antud juhul tugineb komisjon üksnes asjaolule, et konkursikomisjon tuli nõuetekohaselt kokku enne suulisi katseid, nende ajal ja pärast neid. Sellega seoses märkis ametisse nimetav asutus kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et hindamise stabiilsus ja objektiivsus on tagatud, kui kasutati sama materjali, mis määratleti konsensuse alusel, ning et kogu konkursikomisjon tuli kokku selleks, et otsustada suuliste katsete menetluse üle, koondada individuaalsed hinded ja kinnitada reservnimekiri.
54 Sellega seoses otsustas Üldkohus, et komisjon peab tõendama, et kavandatud koordineerimiskoosolekud toimusid ning kõik konkursikomisjoni liikmed, see tähendab esimees, aseesimehed ja hindajad osalesid tegelikult nendel koosolekutel, mida tuleb analüüsida komisjoni esitatud dokumentide ja nendel koosolekutel kohaolijate nimekirjade alusel (6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 58).
1) Koosolekud, mis toimusid enne suulisi katseid
55 Kõigepealt tuleb tõdeda, et konkursikomisjoni koosseis on konkursimenetluse käigus muutunud. Eelkõige kinnitas komisjon kohtuistungil, et kolm konkursikomisjoni liiget, sealhulgas A, määrati 5. septembril 2019 või pärast seda. Seega ei osalenud nad enne seda kuupäeva korraldatud konkursikomisjoni koordineerimiskoosolekutel.
56 Koosolekute kohta, mis toimusid enne suulisi katseid, nähtub esiteks toimikust, et konkursikomisjon tuli kokku 13. märtsil 2019, et osaleda Euroopa Personalivaliku Ameti (EPSO) korraldatud koolitusel, mis sisaldas palju praktilist teavet konkursimenetluse käigu kohta. Nimetatud koosolekul ei võetud ühtegi koordineerimismeedet.
57 Teiseks tuli konkursikomisjon kokku 11. ja 29. aprillil 2019, et läbida koolitus intervjuutehnika ja heade intervjuutavade teemal ning teha ettevalmistusi suulise katse sisu ja katse eri osadele määratud kaalu kohta. Nende kahe koosoleku protokollist nähtub samuti, et konkursikomisjon alustas sellega, et töötas välja suulise katse sisu, eelkõige selle katse eri osadele määratud kaalu, ning koostas kandidaatidele esitatavad küsimused. Lisaks oli ette nähtud, et katse osadele määratud kaalu, intervjuu ja ettekande teemade lõplik versioon vormistatakse 2019. aasta maikuusse kavandatud täiskoosseisu koosolekul.
58 Peale kolme konkursikomisjoni liikme, keda ei olnud veel konkursikomisjoni töös osalema määratud, puudus 29. aprilli 2019. aasta koosolekult siiski üks asendusliige. Lisaks kinnitas komisjon kohtuistungil, et 2019. aasta mais ei toimunud ühtegi koosolekut.
59 Kolmandaks tuli konkursikomisjon 5. septembri 2019. aasta koosolekul kokku, et määrata uus aseesimees, kes vastutab konkursikomisjoni töö eest kõnealuses valdkonnas. Sellel koosolekul, kust puudus konkursikomisjoni lõppkoosseisu neli liiget, ei tehtud ühtegi muud otsust selle valdkonna suuliste katsete kohta.
60 Neljandaks tuli konkursikomisjon kokku veel 27. septembril ja 4. oktoobril 2019. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, nähtub koosolekute protokollidest siiski, et nendel koosolekutel ei arutletud suuliste katsete sisu üle.
61 Viiendaks märgib komisjon, et konkursikomisjon tuli kokku 13. novembril 2019, et kiita heaks suuliste katsete sisu. Selle koosoleku protokolli asendavast e‑kirjast, mille konkursikomisjoni esimees B edastas EPSO‑le, ilmneb siiski, et konkursikomisjoni liikmed leppisid kõnealuses valdkonnas kokku üksnes suuliste katsete ajastuses (timing). Lisaks puudus sellelt koosolekult konkursikomisjoni lõppkoosseisu neli liiget.
62 Kuuendaks märgib komisjon, et konkursikomisjon tuli kokku 18. novembril 2019, et lõplikult vormistada ja kiita heaks suuliste katsete sisu. Kuigi nimetatud koosoleku kohalolijate nimekirjast nähtub, et osa konkursikomisjoni liikmeid tuli sellel kuupäeval kokku, ei kinnita selle koosoleku protokoll siiski väidet, et suulise katse sisu kiideti heaks ja vormistati lõplikult sellel koosolekul.
63 Lisaks ilmneb konkursikomisjoni liikmete kohalolijate nimekirjast, et kuus konkursikomisjoni liiget kõnealusel koosolekul ei osalenud. 29. aprilli 2019. aasta koosoleku protokolli kohaselt oli konkursikomisjonil aga kavas kiita heaks katse osadele määratud kaalu, intervjuu ja suulise ettekande teemade lõplik versioon „täiskoosseisu“ koosolekul. Seega, isegi kui eeldada, et 18. novembri 2019. aasta koosoleku eesmärk oli lõplik versioon heaks kiita, saab üksnes tõdeda, et seda heakskiitu ei antud „täiskoosseisu“ koosolekul.
64 Sellega seoses ei saa nõustuda argumendiga, et koosolekul osalenud konkursikomisjoni liikmete arv oli kvoorumi kokkusaamiseks piisav. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et teabevahetus konkursikomisjoni liikmete vahel enne katseid on eriti oluline kandidaatide võrdse kohtlemise, hinnangu ühetaolisuse ja hindamise objektiivsuse tagamiseks (vt selle kohta 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ZR vs. EUIPO, T‑610/18, ei avaldata, EU:T:2021:5, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu komisjon kohtuistungil möönis, oli konkursikomisjoni 13. märtsi 2019. aasta koosolekul vastu võetud kohaoleku kvoorumi reegel mõeldud selleks, et võimaldada tal teha „kiireloomulisi, vajalikke ja ettenägematuid otsuseid, millel on piiratud mõju“, millega ei ole tegemist suulistel katsetel võrdse kohtlemise tagamiseks võetud koordineerimismeetmete puhul.
65 Seitsmendaks tuli valikukomisjon kokku 19. ja 22. novembril 2019. Üldkohtul ei ole siiski mingit teavet nende koosolekute sisu kohta, kust puudusid vastavalt kuus ja neli konkursikomisjoni liiget.
66 Eeltoodust tuleneb, et vastupidi sellele, mida ametisse nimetav asutus kinnitas muu hulgas kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, ei tulnud lõppkoosseisus konkursikomisjon kunagi oma täiskoosseisus kokku enne suuliste katsete algust. Täpsemalt puudus mitu konkursikomisjoni liiget 11. ja 29. aprilli ning 18. novembri 2019. aasta koosolekult, kus arutati suuliste katsete konkreetset sisu ja kiideti seejärel heaks.
67 Lisaks määrati üks hageja katsel kohal olnud konkursikomisjoni liige D liikmeks 20. septembril 2019 enne konkursikomisjoni teise liikme pensionile jäämist 30. novembril 2019. Komisjon märkis kohtuistungil, et D ei asunud oma ülesandeid täitma enne suuliste katsete alustamise hetke, milleks oli 28. november 2019. Seega ei osalenud ta enne neid katseid ühelgi koordineerimiskoosolekul.
68 Sellest järeldub, et komisjon ei ole suutnud tõendada, et enne suulisi katseid toimunud koosolekutel võetud meetmed oleksid iseenesest võimaldanud katsete käigus kõigile kandidaatidele tagada hinnangu ühetaolisuse ja hindamise objektiivsuse.
2) Arvamuste vahetus konkursikomisjoni liikmete vahel suuliste katsete ajal
69 Komisjon märgib, et suuliste katsete ajal vahetas konkursikomisjon arvamusi pärast iga katset ja iga päeva lõpus, et võrrelda sellel päeval hinnatud kandidaatide oskusi. Ta esitas selle kohta esimehe ja aseesimehe kirjaliku kinnituse.
70 Kuigi võib küll eeldada, et konkursikomisjoni liikmed, kes küsitlesid kandidaate, arutasid tingimata nende kandidaatide sooritusi pärast iga katset ja iga päeva lõpus, tuleb siiski asuda seisukohale, et arvestades koosseisude arvu, milles konkursikomisjon kokku tuli, võimaldas selline arvamuste vahetus saada konkursikomisjonil võrdlevalt teadlikuks iga kandidaadi oskustest vaid osaliselt.
71 Lisaks, mis puudutab arvamuste vahetust esimehe ja asjaomase valdkonna konkursikomisjoni esimeheks määratud aseesimehe vahel, siis tuleb tõdeda, et komisjon tunnistas kohtuistungil, et aseesimehe avaldus ei olnud täpne. Neil asjaoludel ei ole komisjoni esitatud muude tõendite puudumisel võimalik järeldada, et esimees ja kaks aseesimeest vahetasid arvamusi suuliste katsete vältel, et tagada kandidaatide ühetaoline hindamine.
72 Arvamuste vahetus A, B ja C vahel katsete käigus oli seda olulisem, et nagu nähtub eespool punktist 44, asendas A‑d kahel katsepäeval kas B või C, ilma et viimased oleks kunagi osalenud katsetel, mida A juhatas.
3) Konkursikomisjoni nõupidamised ja reservnimekirja vastuvõtmine pärast suulisi katseid
73 Pärast suulisi katseid tuli konkursikomisjon kokku kahel korral, 17. detsembril 2019 ja 31. jaanuaril 2020, et koostada ja heaks kiita reservnimekiri asjaomases valdkonnas. B ja A kirjalike kinnituste kohaselt andsid need koosolekud konkursikomisjoni liikmetele võimaluse arutada mõne kandidaadi, sealhulgas hageja sooritust, et hinnata, kas neil on minimaalse hinde 16/20 saanud kandidaatide sooritustega võrdseid oskusi, mis oleks põhjendanud nende kandidaatide kandmist reservnimekirja.
74 Sellega seoses nähtub kohalolijate nimekirjadest – ilma et oleks arvestatud konkursikomisjoni liiget, kes jäi pensionile enne suuliste katsete algust –, et 17. detsembri 2019. aasta koosolekult puudus neli konkursikomisjoni liiget ning kolm konkursikomisjoni liiget ei osalenud 31. jaanuari 2020. aasta koosolekul.
75 Lisaks ei osalenud D kummalgi neist kahest koosolekust. Kuigi komisjon siinkohal ei tunnista, et see konkursikomisjoni liige puudus kõigilt koosolekutelt, ei ole asjaomase isiku allkirja üheski kohalolijate nimekirjas. Sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni esitatud põhjendused, mille kohaselt oli selle konkursikomisjoni liikme mainimata jätmine seotud „kohalolijate nimekirjade ajakohastamata jätmisega“ või asjaoluga, et dokumendis „ei olnud tema nime jaoks rida, kuhu anda allkiri“, ei ole veenvad ega usutavad, võttes eelkõige arvesse asjaolu, et kõnealune konkursikomisjoni liige nimetati 20. septembril 2019, see tähendab tükk aega enne lõpparutelude koosolekuid. Igal juhul ei takistanud miski sellel konkursikomisjoni liikmel lisada kohaolijate nimekirjadesse oma nimi ja allkiri käsitsi.
76 Seega, vastupidi sellele, mida ametisse nimetav asutus kinnitas eelkõige kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, ei tulnud konkursikomisjon kokku täiskoosseisus, et arutada kandidaatide võrdlevaid hinnanguid ja kinnitada nende lõplikud hinded katsete tulemuste põhjal. Lisaks puudus kaks konkursikomisjoni liiget, kes intervjueerisid kõnealuse valdkonna kandidaate, 17. detsembri 2019. aasta ja 31. jaanuari 2020. aasta koosolekult.
77 Kohtupraktikast ilmneb aga, et arvestades asjaolu, et reservnimekirja koostamine on võrdlevat laadi tegevus, on oluline, et konkursikomisjon tuleks kokku oma täiskoosseisus (vt selle kohta 1. aprilli 1971. aasta kohtuotsus Rabe vs. komisjon, 76/69, EU:C:1971:33, punkt 10, ning 6. juuli 2022. aasta kohtuotsus VI vs. komisjon, T‑20/21, ei avaldata, EU:T:2022:427, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika), mida käesoleval juhul ei juhtunud.
78 Nimelt on kõikide konkursikomisjoni liikmete kohalolek lõpparutelu koosolekul kandidaatidele tagatiseks, et reservnimekiri on kõigi nende sooritusele antud võrdlevate hinnangute kõrvutamise ja seega tegeliku võrdleva tegevuse tulemus.
79 Kõigi konkursikomisjoni liikmete kohalolek nendel koosolekutel oli seda olulisem, et nagu nähtub eespool punktist 70, sai konkursikomisjon katsete ajal võrdlevalt teadlikuks iga kandidaadi oskustest vaid osaliselt, kuna kandidaate küsitles mitu erinevat konkursikomisjoni koosseisu.
80 Tuleb veel rõhutada, et konkursikomisjon ei näinud ette, et reservnimekirja lõpparutelude suhtes võiks kohaldada kohaloleku kvoorumi reeglit.
81 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et vaidlustatud otsuses on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.
82 Mis puudutab komisjoni argumenti, et hageja ei ole tõendanud, et konkursikomisjoni koosseisu muutumine mõjutas tema õigusi, siis piisab, kui meenutada, et arvestades kandidaatide võrdse kohtlemise põhimõtte olulisust, kujutab asjaolu, et konkursikomisjon ei pidanud kinni oma koosseisu püsivusest, endast oluliste menetlusnormide rikkumist. Järelikult tuleb sellise puudusega otsus tühistada, ilma et asjaomane isik peaks tõendama selle erilist negatiivset mõju tema subjektiivsetele õigustele või tõendama, et konkursi tulemus oleks olnud teine, kui kõnealuseid olulisi menetlusnorme oleks järgitud (vt selle kohta 10. novembri 2004. aasta kohtuotsus Vonier vs. komisjon, T‑165/03, EU:T:2004:331, punkt 39, ja 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Helbert vs. EUIPO, T‑548/18, EU:T:2021:4, punkt 113).
83 Igal juhul võib Üldkohus seda vähem välistada eespool tuvastatud rikkumiste mõju hageja saadud tulemustele, kuna tema koguhinne (15,742/20, ümardatuna 15,5/20) on reservnimekirja kandmiseks nõutud minimaalsest hindest (15,75/20, ümardatuna 16/20) vaid 0,008 punkti võrra väiksem (vt analoogia alusel 24. septembri 2002. aasta kohtuotsus Bachotet vs. komisjon, T‑182/01, ei avaldata, EU:T:2002:223, punkt 33).
84 Järelikult tuleb kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja esitatud teisi väiteid ega teha otsust tema esitatud menetlust korraldavate meetmete taotluste kohta.
2. Täieliku pädevuse teostamise nõue
85 Kohtuistungil palus hageja Üldkohtul kasutada oma täielikku pädevust ning mõista komisjonilt välja hüvitis vaidlustatud otsusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.
86 Komisjonilt küsiti selle kohta arvamust kohtuistungil ning ta palub Üldkohtul jätta see nõue rahuldamata.
87 Liidu kohtutele personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel antud täielik pädevus paneb neile ülesande lahendada nende menetluses olevad rahalised vaidlused lõplikult. Selle pädevuse eesmärk on anda liidu kohtutele võimalus tagada avalikku teenistust käsitlevates kohtuvaidlustes tehtud tühistamisotsuste praktiline tõhusus nii, et juhul, kui ametisse nimetava asutuse õigusvastase otsuse tühistamisest ei piisa asjaomase ametniku õiguste teostamiseks või tema huvide tõhusa kaitse tagamiseks, võivad liidu kohtud omal algatusel mõista tema kasuks välja hüvitise (vt 20. mai 2010. aasta kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega, isegi kui sellel eesmärgil ei ole esitatud nõuetekohaseid nõudeid, ei saa hilinenult esitamise tõttu tugineda vastuvõetamatusele küsimuses, mille Üldkohus peab vajaduse korral omal algatusel tõstatama (vt selle kohta 10. juuli 1992. aasta kohtuotsus Barbi vs. komisjon, T‑68/91, EU:T:1992:90, punkt 43).
88 Käesoleval juhul tuleneb kohtupraktikast, et kui kandidaat vaidlustab oma kandidatuuri tagasilükkamise valikumenetluses, mille ese on konkursi edukalt läbinud isikute nimekirja koostamine ning mis takistab tal hiljem töötada asjaomases institutsioonis täidetaval ametikohal ja saada sellega seotud rahalisi soodustusi, on vaidlus rahaline (vt selle kohta 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsused komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 58, ja 6. juuni 2006. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2006:148, punktid 53–56).
89 Käesoleval juhul tuleneb eeltoodust, et konkursikomisjon ei suutnud tagada suulistel katsetel küsitletud kandidaatide võrdset kohtlemist oma koosseisu ebapüsivuse tõttu. Seega kahjustas konkursikomisjoni koosseisu muutumine kõigi kandidaatide oskuste võrdlevat hindamist. See õigusvastasus ei mõjuta seega mitte ainult hageja hinnet, vaid ka künnist 16 punkti 20 punktist, mis on kandidaadi nime reservnimekirja kandmise tingimus.
90 Esiteks, mis puudutab eelmises punktis mainitud õigusvastasusest tulenevat varalist kahju, siis tuleb meenutada, et varaline kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tegelik ja kindel (vt 21. veebruari 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Girardot, C‑348/06 P, EU:C:2008:107, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).
91 Sellega seoses ei saa hageja tugineda varalisele kahjule, mis tuleneb asjaolust, et käesoleva tühistava kohtuotsuse täitmisel tuleks tema nimi kanda otse reservnimekirja. Nimelt vabastaks selline nimekirja kandmine ta suulisest katsest, mis on ette nähtud eespool punktis 2 nimetatud konkursiteate punktis 4, mille kohaselt peab kandidaat reservnimekirja kandmiseks saama suulisel katsel ühe kõrgeima hinde ning selle katse jaoks nõutava miinimumi (vt selle kohta 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, T‑269/13 P, EU:T:2014:424, punkt 57). Igal juhul ei anna kandidaadi nime reservnimekirja kandmine talle õigust ametisse nimetamisele, vaid ta on üksnes kvalifitseerub ametisse nimetatamiseks (vt selle kohta 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Centeno Mediavilla jt vs. komisjon, T‑58/05, EU:T:2007:218, punkt 52).
92 Lisaks ei kaotanud hageja lõplikult ka tegelikku võimalust läbida edukalt kõnealune sisekonkurss ja saada nimetatud liidu ametnikuks palgaastmele AD 10, kuna uue suulise katse korraldamine, mis viiakse läbi sõltumatult esialgse suulise katse tulemustest (vt selle kohta 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, T‑269/13 P, EU:T:2014:424, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika), annaks just nimelt talle sellise võimaluse tagasi. Sellega seoses ei ole hageja avaldanud, et ta ei saa käesoleva kohtuotsuse sellisest täitmise meetmest kasu, ning seega ei saa Üldkohus kasutada oma täielikku pädevust mõista komisjonilt varalise kahju eest välja hüvitis (vt selle kohta 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus EMA vs. Drakeford, T‑231/14 P, EU:T:2015:639, punkt 47 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).
93 Seetõttu leiab Üldkohus väidetava varalise kahju kohta, et tegeliku ja kindla kahju olemasolu ei ole tõendatud.
94 Mis puudutab teiseks mittevaralist kahju, siis tõdeb Üldkohus, et isegi kui konkursi taasavamine hagejale ja suulise katse korraldamine, mis viiakse läbi sõltumatult õigusvastasest suulisest katsest, kujutavad endast käesoleva tühistava kohtuotsuse täitmiseks sobivat meedet, on komisjonil juhul, kui konkursi kõiki tulemusi ei tühistata, võimatu luua uuesti tingimused, mida järgides see konkurss oleks tulnud korraldada tagamaks kõikide kandidaatide võrdne kohtlemine ja hindamise objektiivsus (vt analoogia alusel 19. mai 2015. aasta kohtuotsus Brune vs. komisjon, F‑59/14, EU:F:2015:50, punkt 81).
95 Järelikult ei ole vaidlustatud otsuse tühistamine piisav hageja huvide tõhusaks kaitseks. Nimelt ei saa tühistamine iseenesest hüvitada kindlat mittevaralist kahju, mis hagejale tekitati seetõttu, et tal ei olnud 28. novembril 2019 võimalik sooritada esialgset suulist katset nõuetekohastel tingimustel. Neil asjaoludel leiab Üldkohus, hinnates hageja kantud kahju ex aequo et bono, et 4000 euro suurune summa on sobiv hüvitis mittevaralise kahju eest.
96 Eeltoodut arvestades tuleb komisjonilt hageja kasuks välja mõista tekitatud mittevaralise kahju eest 4000 eurot ning ülejäänud osas jätta kahju hüvitamise nõue rahuldamata.
IV. Kohtukulud
97 Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Tühistada 10. veebruari 2022. aasta otsus, millega sisekonkursi COM/1/AD 10/18 komisjon keeldus pärast uuesti läbivaatamist kandmast NZi nime reservnimekirja palgaastme AD 10 administraatorite töölevõtmiseks valdkonnas „Koordineerimine, kommunikatsioon, personalijuhtimine ja eelarvevahendite haldamine, audit“.
2. Mõista Euroopa Komisjonilt mittevaralise kahju eest NZ kasuks välja 4000 eurot.
3. Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
Svenningsen | Mac Eochaidh | Martín y Pérez de Nanclares |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. oktoobril 2023 Luxembourgis.
Allkirjad