ÜLDKOHTU MÄÄRUS (seitsmes koda)
21. september 2011(*)
Tühistamishagi – REACH – Boorhappe ja veevaba dinaatriumtetraboraadi identifitseerimine väga ohtlike ainetena – Otsese puutumuse puudumine – Vastuvõetamatus
Kohtuasjas T‑343/10,
Etimine SA, asukoht Bettembourg (Luksemburg),
AB Etiproducts Oy, asukoht Espoo (Soome),
esindajad: advokaadid C. Mereu ja K. Van Maldegem,
hagejad,
versus
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä ja W. Broere, keda abistasid advokaadid J. Stuyck ja A.-M. Vandromme,
kostja,
keda toetab
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Oliver ja E. Manhaeve, keda abistas barrister K. Sawyer,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada ECHA otsus, mis avaldati 18. juunil 2010 ning millega boorhape (EÜ nr 233‑139‑2) ja veevaba dinaatriumtetraboraat (EÜ nr 215‑540‑4) identifitseeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT L 396, lk 1)) artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainetena ning millega need ained kantakse loetellu kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse vastavalt selle määruse artiklile 59 selle määruse XIV lisasse,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja esimees A. Dittrich (ettekandja), kohtunikud I. Wiszniewska-Białecka ja M. Prek,
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Esimene hageja Etimine SA on Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühing. Teine hageja AB Etiproducts Oy on Soome õiguse alusel asutatud äriühing. Hagejad impordivad Euroopa Liitu ja müüvad seal boorhapet (EÜ nr 233‑139‑2) ja veevaba dinaatriumtetraboraati (EÜ nr 215‑540‑4) (edaspidi koos „boraadid”), mida hagejatele tarnib Türgi õiguse alusel asutatud emaettevõtja.
2 Boraatide kasutusalade hulgas on eelkõige klaas ja isolatsioonimaterjalina kasutatav klaaskiud. Boraate kasutatakse ka pesemis‑ ja puhastusvahendites ning puidukonservantides.
3 Boraadid kanti nõukogu 27. juuni 1967. aasta direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 196, lk 1; ELT eriväljaanne 13/01, lk 2) I lisasse komisjoni 21. augusti 2008. aasta direktiiviga 2008/58/EÜ, millega muudetakse kolmekümnendat korda tehnilise arenguga kohandamise eesmärgil nõukogu direktiivi 67/548 (ELT L 246, lk 1), mis jõustus 5. oktoobril 2008. Sellega klassifitseeriti boraadid 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks.
4 Kui 20. jaanuaril 2009 jõustus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, lk 1), muutus direktiivi 67/548 I lisa kehtetuks ja selle sisu enne direktiiviga 2008/58 tehtud muudatust kehtinud redaktsioonis võeti üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Selles viimases lisas ei olnud boraate määruse nr 1272/2008 jõustumise hetkel seega nimetatud.
5 Kui 25. septembril 2009 jõustus komisjoni 10. augusti 2009. aasta määrus (EÜ) nr 790/2009, millega muudetakse tehnika ja teaduse arenguga kohandamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1272/2008 (ELT L 235, lk 1), võeti boraatide klassifitseerimine 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks üle määruse nr 1272/2009 VI lisa 3. osasse. Määruse nr 790/2009 artikli 2 lõigete 2 ja 3 järgi kohaldatakse seda klassifikatsiooni alates 1. detsembrist 2010, kuid seda võis kohaldada enne nimetatud kuupäeva.
6 Saksamaa Liitvabariik ja Sloveenia Vabariik edastasid 8. märtsil 2010 Euroopa Kemikaaliametile (ECHA) toimiku, mille nad oli välja töötanud seoses boorhappe identifitseerimisega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ) (ELT L 396, lk 1), mida hiljem muudeti eelkõige määrusega nr 1272/2008) artiklis 57 punktis c sätestatud kriteeriumidele vastava ainena, viidates boorhappe klassifitseerimisele 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osas.
7 Samal päeval edastas Taani Kuningriik ECHA‑le toimiku, mille ta oli välja töötanud seoses veevaba dinaatriumtetraboraadi identifitseerimisega määruse nr 1907/2006 artikli 57 punktis c nimetatud kriteeriumidele vastava ainena, ning viidates boorhappe klassifitseerimisele 2. kategooria reproduktiivtoksiliseks aineks määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osas.
8 ECHA avaldas seejärel oma veebilehel teated, milles palus asjast huvitatud pooltel esitada oma märkused koostatud boraate käsitlevate toimikute kohta. Olles saanud kõnesolevate toimikute kohta märkused, eelkõige Euroopa Boraadiühingult, millesse hagejad kuuluvad, ja esimeselt hagejalt, saatis ECHA need toimikud oma liikmesriikide komiteele. Komitee jõudis 9. juunil 2010 ühehäälsele kokkuleppele, et boraadid identifitseeritakse väga ohtlike ainetena, mis vastavad määruse nr 1907/2006 artikli 57 lõikes c nimetatud kriteeriumidele.
9 18. juunil 2010 avaldati ECHA veebilehel loetelu kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse määruse nr 1907/2006 XIV lisasse (edaspidi „loetelu kandidaatainetest”), ning selles loetelus olid ka boraadid.
Menetlus ja poolte nõuded
10 Hagejad esitasid Üldkohtusse 18. augustil 2010 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles taotletakse, et tühistataks 18. juunil 2010 avaldatud ECHA otsus, milles boraadid on identifitseeritud määruse nr 1907/2006 artiklis 57 sätestatud kriteeriumidele vastavate ainetena ning millega need ained kantakse vastavalt selle määruse artiklile 59 loetelusse kandidaatainetest (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
11 Komisjon esitas 10. detsembril 2010 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjaga avalduse astuda käesolevasse menetlusse ECHA nõuete toetuseks. Olles ära kuulanud kohtuasja pooled, rahuldati see avaldus Üldkohtu seitsmenda koja esimehe 12. jaanuari 2011. aasta määrusega.
12 Üldkohtu kantseleisse 14. detsembril 2010 saabunud eraldi dokumendiga esitas ECHA Üldkohtu kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Hagejad esitasid oma märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta 31. jaanuaril 2011.
13 Komisjon loobus Üldkohtu kantseleisse 18. veebruaril 2011 saabunud dokumendiga menetlusse astuja seisukohtade esitamisest vastuvõetavuse kohta.
14 Hagejad paluvad oma hagiavalduses Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;
– tühistada vaidlustatud otsus;
– tunnistada määrus nr 790/2009 boraatide osas õigusvastaseks;
– mõista kohtukulud välja ECHA‑lt.
15 ECHA palub oma vastuvõetamatuse vastuväites Üldkohtul:
– tunnistada hagi vastuvõetamatuks;
– mõistja kohtukulud välja hagejatelt.
16 Oma märkustes vastuvõetamatuse vastuväite kohta paluvad hagejad Üldkohtul lükata vastuvõetamatuse vastuväide tagasi või arutada asja sisu enne vastuvõetamatuse vastuväite lahendamist.
Õiguslik käsitlus
17 Kodukorra artikli 114 lõigete 1 ja 4 alusel võib Üldkohus, kui pool seda taotleb, otsustada vastuvõetamatuse küsimuse ilma asja sisuliselt arutamata. Sama artikli lõike 3 kohaselt jätkub menetlus suuliselt, kui Üldkohus ei otsusta teisiti. Üldkohus leiab, et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ning suulise menetluse algatamine ei ole vajalik.
18 ECHA põhjendab oma nõudeid kahe asja läbivaatamist takistava asjaoluga: vaidlustatud otsus ei puuduta hagejaid otseselt ja see otsus, mis ei ole üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses, ei puuduta neid isiklikult.
19 Kõigepealt oleks sobiv analüüsida asja läbivaatamist takistavat asjaolu, et hagejatel puudub otsene puutumus.
20 ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib iga füüsiline või juriidiline isik esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid.
21 Käesoleval juhul on selge, et vaidlustatud otsus ei olnud adresseeritud hagejatele, kes ei ole seega selle adressaadid. Niisuguses olukorras võivad hagejad esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel selle otsuse peale tühistamishagi ainult tingimusel, et see otsus puudutab neid otseselt.
22 Otsese puutumuse osas sedastab väljakujunenud kohtupraktika, et see tingimus eeldab esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otseselt mõju isiku õiguslikule olukorrale, ning teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusruumi – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑2309, punkt 43; 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑486/01 P: Front National vs. parlament, EKL 2004, lk I‑6289, punkt 34, ja 10. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑445/07 P ja C‑455/07 P: komisjon vs. Ente per le Ville vesuviane ja Ente per le Ville vesuviane vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7993, punkt 45).
23 Mis puudutab esiteks hagejate argumente, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt, sest nende õiguslikku olukorda mõjutab määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punkt a, siis tuleb märkida, et selles sättes on käsitletud ohutuskaarti, mille koostamine on nähtud ette selle artikli lõikes 1. Määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 1 punkti a kohaselt peab aine tarnija andma selle saajale ohutuskaardi, kui aine vastab direktiivi 67/548 kohaselt ohtlikuks aineks klassifitseerimise kriteeriumidele. Nimetatud määruse artikli 31 lõike 9 punktis a on selles osas sätestatud, et tarnijad peavad seda ohutuskaarti viivitamatult ajakohastama niipea, kui ilmneb riskijuhtimismeetmeid mõjutada võiv või ohtusid käsitlev uus teave.
24 Tuleb seega analüüsida, kas boraatide identifitseerimine vaidlustatud otsuses määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena kujutab endast uut teavet määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses, mis võib kaasa tuua selle õigusnormiga kehtestatud kohustuse, st kohustuse ohutuskaart ajakohastada, nii et vaidlustatud otsus avaldab hagejate õiguslikule olukorrale otsest mõju.
25 Ohutuskaardi osas sätestab määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõige 1, et see tuleb koostada vastavalt nimetatud määruse II lisale. Selle lisa kohaselt – mis sisaldab ohutuskaartide väljatöötamise juhendit – peavad need kaardid tagama süsteemi, mis võimaldab edastada sobivat ohutusteavet klassifitseeritud ainete kohta kasutajatele, kes on tarneahelas vahetult järgmised. Selle lisa eesmärk on tagada määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 6 loetletud kohustuslike lahtrite sisu kooskõla ja täpsus, et kasutajatel oleks võimalik ohutuskaartide alusel võtta asjakohaseid meetmeid inimeste tervise ja ohutuse kaitseks töökohal ning keskkonna kaitseks.
26 Hagejate sõnul kujutab boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena endast uut teavet selle määruse artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtri 2 (ohtude identifitseerimine) ja lahtri 15 (teave reguleerivate õigusaktide kohta) osas.
27 Mis puudutab lahtrit 2 (ohtude identifitseerimine), siis määruse nr 1907/2006 II lisa punkti 2 kohaselt peab selles olema märgitud aine klassifikatsioon direktiivis 67/548 toodud klassifitseerimisnormide kohaselt. Selgelt ja lühidalt peavad olema näidatud peamised ohud, mida see aine inimesele ja keskkonnale kujutab.
28 Käesoleval juhul ei puuduta boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena nende ainete klassifikatsiooni direktiivi 67/548 alusel. Väga ohtlike ainetena identifitseerimine toimus seepärast, et boraadid vastasid määruse nr 1907/2006 artikli 57 punkti c kohaselt direktiivi 67/645 alusel 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks klassifitseerimise kriteeriumidele. Asjaolu, et boraadid vastavad nendele kriteeriumidele, oli aga sätestatud juba direktiivi 67/548 (muudetud direktiiviga 2008/58) I lisas ja seejärel määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas (vt eespool punktid 3–5). Määruse nr 1907/2006 artikli 59 lõike 3 kohaselt on kõnesolevad liikmesriigid viidanud 8. märtsil 2010 ECHA‑le edastatud toimikutes boraatide kandmisele määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse (vt eespool punktid 6 ja 7).
29 Vaidlustatud otsuse avaldamise hetkel, s.o 18. juunil 2010, ei olnud hagejale boraatide klassifikatsioon tõesti kohustuslik. Määruse nr 1272/2008 jõustumisega 20. jaanuaril 2009 tunnistati direktiivi 67/548 I lisa – mis sisaldas ka boraate – kehtetuks ning kohustus klassifitseerida boraadid vastavalt määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas kindlaks määratud ühtlustatud klassifikatsioonidele ei olnud kohaldatav, sest määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikes 2 oli selles osas lähtekuupäevaks määratud 1. detsember 2010.
30 Ohud, mille tõttu boraadid nii klassifitseeriti, olid vaidlustatud otsuse avaldamise hetkel siiski õiguslikult piisavalt määratletud. Esiteks oli kõikidele asjast huvitatud pooltele ilmselge, et need ohud ei kadunud lihtsalt seepärast, et tunnistati kehtetuks direktiivi 67/548 I lisa, mille sisu oli kavas võtta üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Teiseks võeti määruse nr 790/2009 jõustumisega 25. septembril 2009 boraatide klassifitseerimine 2. kategooria reproduktiivtoksilisteks aineteks üle määruse nr 1272/2008 VI lisa 3. osasse. Asjaolu, et nende klassifikatsioonide kohaldamine ei olnud enne 1. detsembrit 2010 kohustuslik, ei sea kahtluse alla, et oli õiguslikult tuvastatud, et klassifitseerimiskriteeriumid olid täidetud alates hetkest, mil jõustus määrus nr 790/2009. Määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikega 2 lükati õiguslikud kohustused, mis tulenevad nendest klassifitseerimistest määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) alusel ainult 1. detsembrini 2010 edasi. Seda kaalutlust kinnitab asjaolu, et määruse nr 790/2009 artikli 2 lõikest 3 ilmneb, et määrusega nr 790/2009 muudetud määruse nr 1272/2008 (muudetud määrusega nr 790/2009) VI lisa 3. osas toodud ühtlustatud klassifiktsioone võis kohaldada enne 1. detsembrit 2010.
31 Sellest järeldub, et boraatide identifitseerimine väga ohtlikeks aineteks ei sisaldanud uut teavet nende ainete ohtlike omaduste kohta, vaid oli määruse nr 1907/2006 artiklis 59 kirjeldatud identifitseerimise menetluse tulemus. Vaidlustatud otsus ei andnud seega mingit uut infot ohtude identifitseerimise kohta määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtri 2 tähenduses.
32 Mis puudutab määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtrit 15 (teave reguleerivate õigusaktide kohta), siis tuleb märkida, et selle määruse II lisa punktis 15 on sätestatud, et kui ohutuskaardis käsitletud aine suhtes kehtivad inimese ja keskkonna kaitset käsitlevad liidu erisätted, näiteks selle määruse VII jaotise kohaselt antud autoriseeringud või sama määruse VIII jaotise kohaselt seatud piirangud, tuleb need võimaluse korral ära märkida.
33 Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et kuigi aine identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena võib tõesti ettevõtjatele kaasa tuua teavitamiskohustusi, ei too see kaasa seda, et asjaomase aine suhtes hakkab kehtima erikord, nii et selle suhtes kohaldatakse erinorme. Seevastu ei mõjuta selline identifitseerimine aine turuleviimist ja kasutamist.
34 Mis puudutab teiseks määruse nr 1907/2006 VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetlust ja selle määruse VIII jaotise kohaselt kehtestatavaid piiranguid, siis selle määruse II lisa punktis 15 on selle sätte kohaldamisalasse kuuluvatena nimetatud üksnes antavaid autoriseeringuid ja piiranguid. Kuna aine identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei puuduta selle määruse VIII jaotise kohaselt kehtestatavaid piiranguid, vaid on osa selle määruse VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetlusest, ei kõnele piirangute mainimine määruse nr 1907/2006 II lisa punktis 15 selle kasuks, et selline identifitseerimine kuulub nimetatud määruse artikli 31 lõikes 6 ette nähtud lahtri 15 kohaldamisalasse.
35 Antavate autoriseeringute osas ilmneb selle määruse VII jaotisest, et tegemist on autoriseeringutega, mis antakse vastavalt selle määruse artiklile 60 ja mis kuuluvad autoriseeringu andmise menetluse hilisemasse etappi (selle määruse artiklid 60–64). Neid võib ECHA‑lt taotleda selle määruse artikli 62 lõike 1 alusel niisuguse aine üheks või mitmeks kasutusalaks, mille turuleviimine on keelatud seetõttu, et aine on kantud selle määruse XIV lisasse. Tuleb aga tõdeda, et mis puudutab määruse nr 1907/2006 VII lisas ette nähtud autoriseeringu andmise menetlust, siis aine identifitseerimist määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei ole seadusandja selle määruse II lisa punktis 15 sõnaselgelt maininud. Kuigi autoriseeringute andmist selle määruse VII jaotise alusel on selles tõesti nimetatud ainult näitena, on see nimetamine siiski ainus, mis puudutab määruse nr 1907/2006 VII jaotise alusel autoriseeringu andmise menetlust. Kuigi ei ole välistatud, et ohutuskaardi lahtrit 15 puudutavad veel muudki inimese ja keskkonna kaitset käsitlevad liidu erisätted, kõneleb see kaalutlus määruse nr 1907/2006 VII jaotises ette nähtud autoriseeringu andmise menetluse osas ka sellest, et selle lahtri kohaldamisalasse kuuluvad ainult autoriseeringud. Niisugust järeldust kinnitab asjaolu, et nimetatud määruse artikli 31 lõike 9 punktis b on sätestatud, et pärast autoriseeringut või selle andmisest keeldumist tuleb ohutuskaarti ajakohastada.
36 Sellest järeldub, et aine identifitseerimise tõttu määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtliku ainena ei kohaldata selle aine suhtes inimese ja keskkonna kaitset käsitlevaid liidu erisätteid selle määruse II lisa punkti 15 tähenduses.
37 Esitatud põhjendustest lähtudes ei kujutanud boraatide identifitseerimine määruse nr 1907/2006 artiklis 59 sätestatud menetluse tulemusena väga ohtlike ainetena endast uut teavet, mis võib mõjutada riskijuhtimismeetmeid või puudutab ohtusid määruse nr 1907/2006 artikli 31 lõike 9 punkti a tähenduses, nii et hagejad ei olnud kohustatud ohutuskaarti ajakohastama. Järelikult ei avalda vaidlustatud otsus hagejate õiguslikule olukorrale otsest mõju, mis on tingitud selles õigusnormis ette nähtud kohustusest.
38 Mis puudutab teiseks hagejate argumenti, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt, sest nende õiguslikku olukorda mõjutab määruse nr 1907/2006 artikli 34 punkt a, siis tuleb märkida, et selle kohaselt peab iga isik aine tarnimise ahelas edastama uut teavet ohtlike omaduste kohta – ükskõik missugused on asjaomased kasutusalad – isikule või turustajale, kes on tarneahelas vahetult eelmine.
39 Selles osas tuleb esiteks tõdeda, et vastupidi hagejate väitele ei tekita see õigusnorm hagejatele kohustust oma kliente teavitada. Määruse nr 1907/2006 artikli 34 punktis a on silmas peetud kohustust teavitada isikuid või turustajaid, kes on tarneahelas vahetult eelnevad, mitte selles ahelas vahetult järgnevad. Teiseks tuleb märkida, et kuna boraatide identifitseerimine väga ohtlike ainetena vaidlustatud otsuses ei sisaldanud uut teavet nende ainete ohtlike omaduste kohta (vt eespool punktid 27–31), ei olnud hagejatel määruse nr 1907/2006 artikli 34 punktis a nimetatud teavitamiskohustusi. Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus ei avalda hagejatele ka otsest mõju, mis on tingitud selles õigusnormis ette nähtud kohustusest.
40 Mis puudutab kolmandaks hagejate argumenti, et võttes arvesse kriminaalkaristusi, mida liikmesriigid määrusega nr 1907/2006 kehtestatud kohustuste rikkumise korral kohaldavad, tuleb tarbijaid – kes on tarneahelas järgmised – teavitada identifitseerimisest, mis aitab neil endale teadvustada kohustusi, mis neile tulenevad selle määruse artikli 7 lõikest 2 ja artiklist 33, siis on selge, et hagejaid need õigusnormid ei puuduta, sest nemad ei ole ei toodete valmistajad või importijad või toote tarnijad, nagu neid on määratletud määruse artikli 3 punktides 4, 11 ja 33. Määruse artikli 7 lõikes 2 ja artiklis 33 kehtestatud kohustused saavad sõnaselgelt puudutada hagejate kliente otseselt seega ainult niivõrd, kuivõrd viimased on toodete valmistajad või importijad või toote tarnijad. Määruse nr 1907/2006 põhjenduses 18 ja artiklis 1 on tõesti rõhutatud ainetega seotud riskide juhtimise kohustust, mis on ainete tootjatel, importijatel ja kasutajatel, kes on tarneahelas järgmised. Määrusega nr 1907/2006 kehtestatakse siiski üksikasjalik kohustuste süsteem, mida ei saa laiendada nendes õigusnormides toodud üldiste kaalutluste abil.
41 Mis puudutab neljandaks hagejate argumenti, et vaidlustatud otsus puudutab neid otseselt seepärast, et see avaldab mõju nende varalisele olukorrale, siis tuleb märkida, et ainuüksi sellest, et akt võib avaldada mõju hageja varalisele olukorrale, ei piisa, et võiks leida, et see puudutab teda otseselt. Õiguse pöörduda kohtusse ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel võib õigussubjektile, kes väidab, et akt mõjutab tema seisundit turul, anda üksnes eriliste asjaolude esinemine (Euroopa Kohtu 10. detsembri 1969. aasta otsus liidetud kohtuasjades 10/68 ja 18/68: Eridania jt vs. komisjon, EKL 1969, lk 459, punkt 7, ja Üldkohtu 18. veebruari 1998. aasta määrus kohtuasjas T‑189/97: Comité d’entreprise de la Société française de production jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑335, punkt 48). Käesoleval juhul väitsid hagejad ainult, et nende kliendid ei taha enam osta tooteid, mis on kantud loetellu kandidaatainetest, kuid nad ei ole tõendanud niisuguste eriliste asjaolude esinemist.
42 Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsus ei avalda otsest mõju hagejate õiguslikule olukorrale. Kuna täidetud ei ole esimene kriteerium, mis peab olema täidetud, et otsus puudutaks neid otseselt, ei puuduta vaidlustatud otsus hagejaid otseselt.
43 Järelikult tuleb selle hagi läbivaatamist takistava asjaoluga nõustuda ning hagi tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, ilma et oleks vaja analüüsida teist asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille ECHA esitas.
Kohtukulud
44 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõike 4 alusel kannavad menetlusse astunud institutsioonid ise oma kohtukulud.
45 Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb hagejate kohtukulud jätta nende enda kanda ja mõista temalt vastavalt ECHA nõudele välja ka viimase kohtukulud. Komisjon kannab ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
määrab:
1. Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2. Jätta Etimine SA ja AB Etiproducts Oy kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.
Luxembourg, 21. september 2011
Kohtusekretär | | Koja esimees |