EUROOPA KOHTU OTSUS (seitsmes koda)
13. oktoober 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artiklid 67 ja 68 – Perehüvitised – Õigus hüvitistele pensioni saamise alusel – Kahelt liikmesriigilt pensioni saav pensionär – Liikmesriik (liikmesriigid), kus sellel pensionäril on õigus perehüvitistele – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikli 60 lõike 1 kolmas lause – Liikmesriigi õigusnormid, milles nähakse ette perehüvitiste määramine vanemale, kellega koos laps elab – Vanema poolt nende hüvitiste taotlemata jätmine – Teise vanema esitatud taotluse arvessevõtmise kohustus – Teisele vanemale makstud perehüvitiste tagasimaksmise nõue – Lubatavus
Kohtuasjas C‑199/21,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Bundesfinanzgerichti (föderaalne maksukohus, Austria) 19. märtsi 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 30. märtsil 2021, menetluses
DN
versus
Finanzamt Österreich,
EUROOPA KOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún, kohtunikud F. Biltgen (ettekandja) ja J. Passer,
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Tšehhi valitsus, esindajad: J. Pavliš, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Martin,
olles 2. juuni 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EL) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72, parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artikli 67 teist lauset ja artikli 68 lõikeid 1 ja 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artiklit 60.
2 Taotlus on esitatud DNi ja Finanzamt Österreichi (Austria maksuamet), varem Finanzamt Wieni (Viini maksuamet, Austria) (edaspidi „maksuhaldur“) vahelises kohtuvaidluses seoses perehüvitiste tagasinõudmisega, mida DN sai Austrias ajavahemikul 2013. aasta jaanuarist augustini oma tütre – kes elas koos DNi endise abikaasaga Poolas – ülalpidamisega seotud kulude eest.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Määrus nr 883/2004
3 Määruse nr 883/2004 artiklis 1 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
i) pereliige:
[…]
3) kui lõigete 1 ja 2 alusel kohaldatavates õigusaktides loetakse isik pereliikmeks või leibkonna liikmeks üksnes siis, kui ta elab kindlustatud isiku või pensionäriga samas leibkonnas, loetakse see tingimus täidetuks, kui kõnealune isik põhiosas on kindlustatud isiku või pensionäri ülalpeetav;
[…]
q) pädev asutus:
i) asutus, kus asjaomane isik on hüvitise taotlemise ajal kindlustatud
või
ii) asutus, kellelt asjaomasel isikul on praegu või tulevikus õigus saada hüvitisi, kui tema või tema pereliige või ‑liikmed elavad asutuse asukohajärgse liikmesriigi territooriumil
või
iii) asutus, mille on määranud asjaomase liikmesriigi pädev võimuorgan
või
iv) kindlustusskeemi puhul, mis on seotud tööandja vastutusega artikli 3 lõikes 1 loetletud hüvitiste suhtes, kas tööandja või asjassepuutuv kindlustusandja või nende puudumisel asjaomase liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud organ või asutus;
[…]
s) pädev liikmesriik – liikmesriik, kus pädev asutus asub;
[…]
z) perehüvitised – kõik mitterahalised või rahalised hüvitised perekulude katteks, välja arvatud I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste ning spetsiaalsete sünnitus- ja lapsendamistoetuste ettemaksed.“
4 Määruse artikli 2 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“
5 Määruse artikli 3 lõike 1 punkti j kohaselt kohaldatakse seda määrust kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad sellist sotsiaalkindlustusliiki nagu perehüvitised.
6 Määruse III jaotise 8. peatükis, mis käsitleb perehüvitisi, on artiklis 67 „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“ sätestatud:
„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.“
7 Samuti määruse nr 883/2004 8. peatükki kuuluva artikli 68 „Prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:
a) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused;
b) kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega:
[…]
ii) pensionite saamise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et sealsete õigusaktide alusel pensioni makstakse, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuoluliste õigusaktide alusel sätestatud pikim kindlustus- või elamisperiood;
[…].
2. Kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal.“
Määrus nr 987/2009
8 Määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikes 1 on sätestatud:
„Perehüvitiste taotlus esitatakse pädevale asutusele. [Määruse nr 883/2004] artiklite 67 ja 68 kohaldamisel võetakse kogu perekonna olukorda arvesse nii, nagu kõigi asjaomaste isikute suhtes kohaldataks asjaomase liikmesriigi õigusakte, ning nii, nagu nad elaksid seal, seda eelkõige seoses isiku õigusega taotleda selliseid hüvitisi. Kui hüvitiste taotlemise õigusega isik ei kasuta oma õigust, võtab selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte kohaldatakse, arvesse perehüvitiste taotlust, mille on esitanud teine vanem, vanemana käsitatav isik või lapse või laste hooldajana tegutsev isik või asutus.“
9 Määruse artikli 60 lõigetes 2–5 on muu hulgas ette nähtud eri liikmesriikide pädevate asutuste vahelise koostöö mehhanismid määruse nr 883/2004 artikli 68 kohaldamiseks.
Austria õigus
10 24. oktoobri 1967. aasta perekulude hüvitamise toetuste föderaalseaduse (Bundesgesetz betreffend den Familienlastenausgleich durch Beihilfen) (BGBl. 376/1967) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „FLAG“) §‑s 2 on sätestatud:
„1. Isikutel, kelle elukoht või harilik viibimiskoht on Austrias, on õigus peretoetustele:
[…]
b) täisealiste laste eest, kes ei ole veel saanud 24‑aastaseks ja omandavad kutseharidust […]
[…]
2. Peretoetustele on õigus isikul, kellega koos lõikes 1 nimetatud laps elab. Isikul, kellega koos laps ei ela, ent kes valdavalt kannab lapse ülalpidamiskulud, on õigus neile toetustele juhul, kui ühelgi muul isikul käesoleva lõike esimese lause kohaselt seda õigust ei ole.
3. Käesolevas jaos tähistab mõiste „isiku lapsed“:
a) tema järglasi,
[…]
5. Laps elab isikuga koos, kui tal on leibkonna liikmena selle isikuga sama elukoht. Leibkonda kuulumine ei lõpe,
a) kui laps elab ajutiselt mujal kui ühises elukohas,
[…]“.
11 FLAG § 26 lõikes 1 on sätestatud:
„Peretoetusi ekslikult saanud isik peab asjaomased summad tagasi maksma.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
12 Poolast pärit DN on alates 2001. aastast Austria kodanik ja tema ainus elukoht on Austrias.
13 Kuni abielulahutuseni 2011. aastal oli ta abielus Poola kodanikuga. Tema endine abikaasa elab Poolas koos nende ühise tütrega, kes sündis 1991. aastal ja on samuti Poola kodanik.
14 Alates 2011. aastast saab DN Poola ja Austria pädevatelt asutustelt ennetähtaegset vanaduspensioni vastavalt Poolas ja Austrias teineteise järel täitunud kindlustusperioodidele.
15 Põhikohtuasi puudutab nõuet maksta tagasi rahalistes hüvitistes seisnenud peretoetused ja maksusoodustustes seisnenud lapsetoetused (edaspidi „kõnealused perehüvitised“), mida maksuhaldur andis DNile 2013. aasta jaanuarist augustini tema ja tema endise abikaasa ühise tütre – kes õppis Poolas ja kellele DN need hüvitised üle kandis – ülalpidamisega seotud kulude eest.
16 Eelotsusetaotlusest nähtub, et DNi endine abikaasa ei ole kunagi esitanud Austrias taotlust kõnealuste perehüvitiste saamiseks ning need määrati alati DNile, ilma et tema endiselt abikaasalt oleks nõutud loobumisavaldust.
17 DN ega tema endine abikaasa ei saanud sel ajavahemikul Poolas perehüvitisi, sest DNile Austrias makstud pensionisumma ületas sissetuleku ülempiiri, millega on seotud õigus sellistele hüvitistele.
18 Maksuhaldur nõudis 12. novembri 2014. aasta otsusega kõnealuste perehüvitiste tagastamist põhjendusega, et Austria Vabariigil ei ole nende hüvitiste maksmiseks pädevust, sest DN saab Poola pensioni. Lisaks leidis maksuhaldur, et pensioni saamise korral ei ole teisese pädevusega liikmesriigi suhtes kohaldatav määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 2 ette nähtud kohustus maksta hüvitist.
19 Eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesfinanzgerichtile (föderaalne maksukohus, Austria), selle otsuse peale esitatud kaebuses väitis DN, et Austria Vabariigi poolt artikli 68 lõike 2 – koostoimes FLAG asjakohaste sätetega – alusel hüvitise maksmise tingimused on täidetud.
20 Viidates kahele lahknevale kohtupraktika suunale selles kohtus, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuivõrd DN on Austrias töötajate vaba liikumise raames töötanud ja saab selle alusel seal pensioni, on määruse nr 883/2004 artikli 67 teise lause tähenduses „pensioni suhtes pädev“ üksnes see liikmesriik. Seetõttu on DNil selle kohtu arvates õigus kõnealustele perehüvitistele ning ainus küsimus seisneb selles, kas Austria Vabariik peab neid talle maksma esmase või teisese pädevuse alusel. Selle liikmesriigi pädevus anda perehüvitisi ühel neist alustest tuleneb ka määruse artikli 68 lõikest 2, mille eesmärk on lisaks õiguste ebaseadusliku kattumise vältimisele tagada diferentseeritud lisamehhanismi kaudu perehüvitiste maksimaalne summa.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Poola õiguse kohaselt alaline elukoht Poolas ainus tingimus, et saada Poolas perehüvitisi, samas kui Austrias põhineb see õigus vastavalt liidu õigusele pensioni saamisel. Neil asjaoludel leiab nimetatud kohus, et määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti a kohaselt on Austria Vabariik esmase pädevusega liikmesriik ning peab seega maksma kõnealuseid perehüvitisi täies ulatuses.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et maksuhalduri seisukoht, et juhul, kui nii Austria Vabariik kui ka Poola Vabariik on DNile pensioni maksmise eest vastutavad, on kohaldatav üksnes määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkt ii, ei võta arvesse määruse artiklit 67 ning toob kaasa selle, et Poola Vabariik kui DNi ja tema endise abikaasa ühise tütre elukohaliikmesriik on esmase pädevusega liikmesriik. Ka sellisel juhul oleks Austria Vabariik pidanud – kuivõrd Poolas ei makstud perehüvitisi nende hüvitiste saamise õigusega seotud sissetuleku ülempiiri ületamise tõttu – maksma selle määruse artikli 68 lõike 2 alusel hüvitist summas, mis vastab summale, mida ta oleks pidanud maksma, kui ta oleks olnud esmase pädevusega liikmesriik.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et teise võimalusena põhjendab maksuhaldur oma otsust nõuda kõnealused perehüvitised tagasi asjaoluga, et FLAG § 2 lõike 2 kohaselt oli kõnealuste perehüvitiste saamise õigus DNi endisel abikaasal, kes elab koos nende lapsega Poolas, mistõttu tuleb need hüvitised, mida DN sai, tagasi nõuda, kuigi tema endine abikaasa on praeguseks kaotanud õiguse neid hüvitisi taotleda. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmas lause, mis näeb ette, et kui perehüvitiste taotlemise õigusega isik ei kasuta oma õigust, peab selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte kohaldatakse, võtma arvesse perehüvitiste taotlust, mille on esitanud teine vanem, on aluseks selle teise vanema õigusele saada selliseid hüvitisi, ning kas seejuures on oluline, et teine vanem kannab lapse ülalpidamise põhikulud, nagu käesoleval juhul.
24 Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 987/2009 artiklis 60 ette nähtud selliste liikmesriikide pädevate asutuste vahelise koostöö mehhanismid, kelle õigusaktid on perehüvitiste andmiseks kohaldatavad vastavalt prioriteetsena ja täiendavana, on kohaldatavad ka perehüvitiste tagasinõudmisele.
25 Neil asjaoludel otsustas Bundesfinanzgericht (föderaalne maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määruse nr 883/2004] artikli 67 teises lauses sisalduvat väljendit „pensioni suhtes pädev liikmesriik“ tuleb tõlgendada nii, et selle all on mõeldud iga liikmesriiki, kes varem oli töökohariigina pädev maksma perehüvitisi ja nüüd on kohustatud maksma vanaduspensioni, kuna töötaja on varem tema territooriumil kasutanud õigust vabalt liikuda?
2. Kas [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 1 punkti b alapunktis ii sisalduvat väljendit „pensionite saamise alusel saadavad õigused“ tuleb tõlgendada nii, et õigus perehüvitisele omandati pensioni saamise alusel juhul, kui esiteks liidu õiguse või liikmesriigi õiguse sätted näevad perehüvitise maksmise tingimusena ette pensioni saamise ja teiseks on pensioni saamise tingimus lisaks ka tegelikult faktiliselt täidetud, millest tulenevalt ei ole „pelgalt pensioni saamise fakt“ hõlmatud [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 1 punkti b alapunktiga ii ja asjaomane liikmesriik ei ole liidu õiguse kohaselt „pensioni suhtes pädev liikmesriik“?
3. Kui mõiste „pensioni suhtes pädev liikmesriik“ tõlgendamiseks piisab pelgalt pensioni saamisest, siis:
kas juhul, kui isik saab vanaduspensioni, mille saamise õigus tuleneb piirialatöötajaid käsitlevate määruste kohaldamisest või eelnevast töötamisest liikmesriigis ajavahemikul, mil ainult elukohariik või kumbki asjaomane riik ei olnud Euroopa Liidu ega Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmesriik, tuleb Euroopa Kohtu 12. juuni 1980. aasta otsusest Laterza (733/79, EU:C:1980:156) lähtudes mõista [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 2 teise lause teises pooles sisalduvat väljendit „seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist“ nii, et liidu õigusega nähakse ka pensioni saamise korral ette perehüvitis suurimas võimalikus summas?
4. Kas [määruse nr 987/2009] artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus [FLAG] § 2 lõige 5, mille alusel on lahutuse korral peretoetuse ja maksusoodustuse vormis lapsetoetuse saamise õigus majapidamist juhtinud vanemal niikaua, kuni täisealine ja õppiv laps elab tema leibkonnas, kuid kes ei esitanud asjaomast taotlust elukohariigis ega pensioni suhtes pädevas liikmesriigis, mille tulemusel saab teine vanem, kelle elukoht on Austrias, kes on pensionär ja kes last tegelikult üksi ülal peab, taotleda vahetult [määruse nr 987/2009] artikli 60 lõike 1 kolmandale lausele tuginedes peretoetust ja maksusoodustuse vormis lapsetoetust selle liikmesriigi asutuselt, kelle õigusnormid kuuluvad esmajärjekorras kohaldamisele?
5. Kas [määruse nr 987/2009] artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset tuleb lisaks tõlgendada nii, et selleks, et liidus töötanud töötaja saaks perehüvitist käsitlevas menetluses menetlusosalise staatuse, on nõutav, et ta tagab põhiosas [pereliikme või leibkonna liikme] ülalpidamise määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti i alapunkti 3 tähenduses?
6. Kas [määruse nr 987/2009] artiklis 60 liikmesriikide dialoogi vormis tehtava koostöö kohta sätestatut tuleb tõlgendada nii, et asjaomaste liikmesriikide asutused peavad seda korda lisaks perehüvitiste andmisele järgima ka perehüvitiste tagasinõudmisel?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene kuni kolmas küsimus
26 Oma esimese kuni kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kuidas tuleb määruse nr 883/2004 artikli 67 teist lauset ning artikli 68 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada juhul, kui isik saab pensioni kahes liikmesriigis, et teha kindlaks, millise liikmesriigi õigusaktide alusel – vajaduse korral esmajärjekorras – on sellel isikul õigus perehüvitistele.
27 Kõigepealt tuleb tõdeda, et selline töötaja nagu DN kuulub määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse – vastavalt selle määruse artikli 2 lõikele 1 kohaldatakse määrust liikmesriigis elavate liikmesriigi kodanike suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.
28 Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealused perehüvitised on „perehüvitised“ määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punkti j tähenduses.
29 Nagu nähtub määruse artikli 67 pealkirjast, käsitleb artikkel perehüvitiste maksmist eelkõige juhul, kui „pereliikmed elavad teises liikmesriigis“. Nimetatud artikli viimane lause kujutab endast selles osas erisätet, mille kohaselt „pensionäril on [sellisel juhul] õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele“ (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Würker, C‑32/13, EU:C:2014:107, punkt 49).
30 Mis puudutab isiku pensioni suhtes pädevat liikmesriiki selle lause tähenduses, siis tuleneb määruse nr 883/2004 artikli 1 punktist s, et määruse kohaldamisel tähendab mõiste „pädev liikmesriik“ liikmesriiki, kus asub pädev asutus, kusjuures viimati nimetatud asutus on artikli 1 punktis q määratletud muu hulgas kui asutus, kus asjaomane isik on hüvitise taotlemise ajal kindlustatud, või kui asutus, kellelt asjaomasel isikul on praegu või tulevikus õigus saada hüvitisi, kui tema või tema pereliikmed elavad asutuse asukohajärgse liikmesriigi territooriumil.
31 Seega ei saa mõiste „pädev liikmesriik“ piirduda määruse nr 883/2004 artikli 67 teise lause kohaldamisel liikmesriigiga, kes on kohustatud maksma isikule pensioni selle tõttu, isik on kasutanud selle liikmesriigi territooriumil töötajate vaba liikumise õigust.
32 Põhikohtuasjas saab DN pensioni nii Poola Vabariigilt kui ka Austria Vabariigilt nendes liikmesriikides täitunud kindlustusperioodide eest. Järelikult tuleb kumbagi neist pidada „tema pensioni suhtes pädevaks“ eelmises punktis viidatud sätte tähenduses, mistõttu tal on õigus saada perehüvitisi vastavalt mõlema liikmesriigi õigusaktidele.
33 Kui õigus saada hüvitisi on tekkinud eri liikmesriikide õigusaktide alusel, tuleb aga kohaldada määruse nr 883/2004 artiklis 68 ette nähtud kattumisvastaseid eeskirju (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Moser, C‑32/18, EU:C:2019:752, punkt 40).
34 Olgu siiski meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei piisa konkreetsel juhul kattumise tuvastamiseks sellest, et perehüvitisi makstakse ühes liikmesriigis ning samal ajal on perehüvitiste teistes liikmesriikides maksmine üksnes võimalus (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selleks, et perehüvitisi võiks käsitada liikmesriigi õigusaktide alusel makstavate hüvitistena, peab selle riigi õigus tunnustama asjaomase pereliikme õigust saada hüvitisi. Seega on vaja, et asjaomane isik vastaks kõikidele vormilistele ja sisulistele tingimustele, mis on kõnealuse riigi õigusaktidega selle õiguse kasutamiseks ette nähtud (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Schwemmer, C‑16/09, EU:C:2010:605, punkt 53).
36 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et ei DN ega tema endine abikaasa ei saanud Poolas perehüvitisi nende selles liikmesriigis elava tütre ülalpidamiskulude katmiseks, sest DNile Austrias makstud pensionisumma ületas sissetuleku ülempiiri, millega on Poola õigusaktide kohaselt seotud õigus sellistele hüvitistele.
37 Sellest järeldub, et kuna DNil ega tema endisel abikaasal ei ole õigust saada Poolas perehüvitisi, ei kohaldata sellises olukorras nagu põhikohtuasjas määruse nr 883/2004 artiklis 68 sätestatud prioriteetsuse eeskirju.
38 Järelikult tuleb esimesele kuni kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 67 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et kui isik saab pensioni kahes liikmesriigis, on sellel isikul õigus perehüvitistele vastavalt mõlema liikmesriigi õigusaktidele. Kui ühes nendest liikmesriikidest on selliste hüvitiste saamine riigisiseste õigusaktide kohaselt välistatud, ei kohaldata määruse artikli 68 lõigetes 1 ja 2 sätestatud prioriteetsuse eeskirju.
Neljas ja viies küsimus
39 Neljanda ja viienda küsimuse sõnastusest, mida tuleb analüüsida koos, nähtub, et nendega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on õigus perehüvitistele ainult lapsega koos elaval vanemal, mistõttu juhul, kui see vanem hüvitise saamiseks taotlust ei esita, ei ole neid hüvitisi õigus saada ka teisel vanemal, kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud kulud.
40 Sellega seoses on oluline märkida, et kuigi määrustes nr 883/2004 ja nr 987/2009 on sätestatud eeskirjad, mis võimaldavad kindlaks teha isikud, kes võivad taotleda perehüvitisi, tehakse isikud, kellel on õigus perehüvitistele, kindlaks kooskõlas riigisisese õigusega, nagu nähtub esimesena nimetatud määruse artiklist 67 (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punktid 43 ja 44).
41 Selles kontekstis sätestab määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmas lause, et juhul, kui hüvitiste taotlemise õigusega isik ei kasuta oma õigust, peavad liikmesriikide pädevad asutused võtma arvesse perehüvitiste taotlust, mille on esitanud selles sättes ette nähtud isik või asutus, sealhulgas „teine vanem“. perehüvitiste tagasinõudmine
42 Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus rõhutada, et nagu nähtub selle sätte sõnastusest ja ülesehitusest, tuleb teha vahet perehüvitiste taotluse esitamise ja perehüvitiste saamise õiguse vahel. Nimelt nähtub kõnealusest sõnastusest veel, et kuigi selleks, et liikmesriigi pädev asutus oleks kohustatud perehüvitise taotlust arvesse võtma, piisab sellest, kui perehüvitise taotluse esitab üks perehüvitise taotlemise õigusega isik, ei ole liidu õigusega siiski vastuolus see, kui niisugune asutus jõuab riigisisest õigust kohaldades järeldusele, et isik, kellel on õigus lapse eest perehüvitisi saada, on muu isik kui see, kes esitas taotluse selliste hüvitiste saamiseks (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punktid 46–48).
43 Sellest järeldub, et määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmanda lausega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on õigus perehüvitistele ainult lapsega koos elaval vanemal, mistõttu juhul, kui see vanem hüvitise saamiseks taotlust ei esita, ei ole neid hüvitisi õigus saada ka teisel vanemal, kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud kulud (vt analoogia alusel 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punkt 50).
44 Kuigi põhikohtuasjas ei ole DNi endine abikaasa, kes elab koos nende tütrega, kunagi taotlenud Austria peretoetusi ega maksusoodustusi, on maksuhaldur DNile kõnealused perehüvitised määranud, ilma et tema endiselt abikaasalt oleks nõutud loobumisavaldust. Ent maksuhaldur nõuab põhikohtuasjas vaidlusaluseid perehüvitisi tagasi FLAG § 26 lõike 1 alusel, tuginedes teise võimalusena käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud riigisisestele õigusnormidele.
45 Seega näib, et käesoleval juhul võttis maksuhaldur DNi esitatud perehüvitiste taotlust määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmanda lause kohaselt arvesse ning otsustas esialgu selle rahuldada, kuid seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
46 Sellest järeldub, et põhikohtuasja lahendamiseks tuleb eelkõige analüüsida, kas nimetatud sättega on vastuolus see, et niisuguses olukorras on maksuhaldur hiljem nõudnud kõnealuseid perehüvitisi tagasi.
47 Seoses sellega olgu meenutatud, et ELTL artiklis 267 ette nähtud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö raames on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel lahendada tema menetluses olev vaidlus. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada, et anda sellele kohtule kogu tõlgenduslik teave, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud andmete kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Neil asjaoludel tuleb neljandat ja viiendat küsimust mõista nii, et nendega soovitakse sisuliselt teada, kas määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad võimaluse nõuda tagasi perehüvitisi, mis on määratud – kuna vanem, kellel on kõnealuste õigusnormide alusel õigus neid hüvitisi saada, taotlust ei esitanud – teisele vanemale, kelle taotlust võttis pädev asutus selle sätte kohaselt arvesse ja kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud kulud.
49 Määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmanda lause sõnastusest nähtub, et kui asjaomase liikmesriigi pädev asutus peab juhul, kui riigisiseste õigusnormide alusel perehüvitisi saama õigustatud vanem ei ole taotlust esitanud, võtma arvesse selles sättes nimetatud muu isiku esitatud taotlust, on sellele asutusele antud võimalus jätta viimati nimetatud taotlus rahuldamata põhjusel, et nimetatud õigusnormide kohaselt ei ole see isik, kellel on õigus neid hüvitisi saada.
50 Põhikohtuasjas ei kasutanud maksuhaldur siiski seda võimalust, sest ta rahuldas DNi esitatud perehüvitise taotluse. Neil asjaoludel on maksuhalduri otsus taotlus rahuldada kooskõlas määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmanda lausega.
51 Tuleb tõdeda, et see otsus on põhikohtuasja asjaolusid arvestades kooskõlas ka määruse artikli 60 lõike 1 eesmärgiga, mis selles sättes sisalduva viite tõttu määruse nr 883/2004 artiklitele 67 ja 68 vastab viimati nimetatud artiklite eesmärgile (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Moser, C‑32/18, EU:C:2019:752, punkt 34).
52 Seoses sellega olgu meenutatud, et määruse nr 883/2004 artikli 67 kohaselt võib isik nõuda perehüvitisi ka nende pereliikmete eest, kes elavad muus liikmesriigis kui hüvitiste maksmiseks pädev liikmesriik, just nagu nad elaksid viimati nimetatud liikmesriigis (vt selle kohta 22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Trapkowski, C‑378/14, EU:C:2015:720, punkt 35). Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 märkis, eeldab see artikkel tervikul põhinevat lähenemisviisi, mille kohaselt peab pädev asutus perehüvitiste saamise õiguse kindlakstegemiseks hindama perekonna olukorda tervikuna, sest perehüvitisi ei saa juba nende olemusest tulenevalt käsitleda kui õigusi, mis kuuluvad üksikisikule sõltumatult tema perekondlikust olukorrast (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Määruse nr 883/2004 artikli 1 punkti z kohaselt tähistab mõiste „perehüvitised“ kõiki mitterahalisi või rahalisi hüvitisi perekulude katteks, välja arvatud määruse I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste ning spetsiaalsete sünnitus- ja lapsendamistoetuste ettemaksed. Euroopa Kohus on leidnud, et väljendit „perekulude katmine“ tuleb tõlgendada niisuguses tähenduses, et selle eesmärk on eelkõige anda avaliku sektori panus perekonna eelarvesse, mis on mõeldud lapse ülalpidamisega seotud kulude katmiseks (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus INPS (sünnitoetus ning rasedus- ja sünnitustoetus ühtse loa omanikele), C‑350/20, EU:C:2021:659, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Seda eesmärki silmas pidades tuleb asuda seisukohale, nagu tegi kohtujurist oma ettepaneku punktis 38, et kuna määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmandas lauses on sätestatud, et kui riigisiseste õigusnormide alusel perehüvitisi saama õigustatud vanem ei ole taotlust esitanud, tuleb muu hulgas võtta arvesse „teise vanema“ esitatud taotlust, siis on selle lause eesmärk tagada, et need hüvitised toetaksid vastavalt oma eesmärgile igal juhul perekonna eelarvet ning hüvitaksid last tegelikult ülal pidava isiku kulud.
55 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 39–41 sisuliselt märkis, järeldub sellest, et kui perehüvitiste andmine „teisele vanemale“ selle sätte tähenduses on viinud selleni, et hüvitiste eesmärk on saavutatud, on perehüvitiste tagasinõudmine selle eesmärgiga vastuolus.
56 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas ei ole DN küll vanem, kellel oleks Austria õigusnormide alusel õigus saada kõnealuseid perehüvitisi, kuid ta kannab oma tütre ülalpidamise põhikulud ning ta kandis tütrele üle perehüvitised, mida ta sai selles kohtuasjas käsitletaval ajavahemikul.
57 Tuleb asuda seisukohale, et sellistel asjaoludel on kõnealused perehüvitised tegelikult oma eesmärgi saavutanud, mistõttu oleks nende tagasimaksmine vastuolus määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmanda lause eesmärgiga.
58 Seetõttu tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad võimaluse nõuda tagasi perehüvitisi, mis on määratud – kuna vanem, kellel on kõnealuste õigusnormide alusel õigus neid hüvitisi saada, taotlust ei esitanud – teisele vanemale, kelle taotlust võttis pädev asutus selle sätte kohaselt arvesse ja kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud kulud.
Kuues küsimus
59 Arvestades esimesele kuni viiendale küsimusele antud vastust, ei ole kuuendale küsimusele vaja vastata.
Kohtukulud
60 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikli 67 teist lauset
tuleb tõlgendada nii, et
kui isik saab pensioni kahes liikmesriigis, on sellel isikul õigus perehüvitistele vastavalt mõlema liikmesriigi õigusaktidele. Kui ühes nendest liikmesriikidest on selliste hüvitiste saamine riigisiseste õigusaktide kohaselt välistatud, ei kohaldata määruse artikli 68 lõigetes 1 ja 2 sätestatud prioriteetsuse eeskirju.
2. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord, artikli 60 lõike 1 kolmandat lauset
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad võimaluse nõuda tagasi perehüvitisi, mis on määratud – kuna vanem, kellel on kõnealuste õigusnormide alusel õigus neid hüvitisi saada, taotlust ei esitanud – teisele vanemale, kelle taotlust võttis pädev asutus selle sätte kohaselt arvesse ja kes kannab faktiliselt üksinda lapse ülalpidamisega seotud kulud.
Allkirjad