Kohtuasi T‑170/11

Rivella International AG

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse kujutismärgi BASKAYA taotlus – Varasem rahvusvaheline kujutismärk Passaia – Varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõend – Asjaomane territoorium – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Asjaomase territooriumi kindlakstegemine – Küsimus, mis kuulub määruse nr 207/2009, mitte siseriiklike õigusnormide kohaldamisalasse

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 22 lõige 3)

2.      Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Direktiiv 2008/95 – Kaubamärgi tegelikult kasutusele võtmata jätmine – Viieaastane tähtaeg – Mõiste „registreerimismenetluse lõpetamise kuupäev” – Ühenduse tasandil ühtlustamise puudumine – Kindlaksmääramine iga liikmesriigi poolt vastavalt siseriiklikele registreerimist käsitlevatele menetluseeskirjadele

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/95, artikli 10 lõige 1)

3.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Kasutamatajätmise põhjendatus – Mõiste – Kaitsvate kaubamärkide registreerimise tunnustamine siseriiklikul tasandil – Välistamine

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 42 lõiked 2 ja 3)

4.      Ühenduse kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause menetlemine – Varasema kaubamärgi kasutamise tõendamine – Kaubamärgid, millel on rahvusvaheline registreering, millel on mõju liikmesriigis – Kaubamärgid, mida peetakse siseriiklikeks kaubamärkideks

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 2 punkt a ja artikli 42 lõige 3)

1.      Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 42 lõigetest 2 ja 3 ning määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 22 lõikest 3 nähtub, et ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusele esitatud vastulause väidete põhjenduseks esitatud tõendeid ja kaubamärkide kasutamise territooriumi puudutavaid küsimusi reguleerivad määruse nr 207/2009 asjakohased sätted, ilma et oleks vaja viidata liikmesriigi õiguse mis tahes normile.

Asjaolu, et ühenduse kaubamärkide registreerimisele esitatud vastulause põhjenduseks saab tugineda varasematele siseriiklikele või rahvusvahelistele kaubamärkidele, ei tähenda seda, et selle varasema kaubamärgi suhtes kohaldatav liikmesriigi õigus, millele vastulause põhjenduseks tuginetakse, on ühenduse vastulausemenetluse puhul asjakohane õigus.

Kui määruses nr 207/2009 või vastaval juhul direktiivis 2008/95 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta asjakohased sätted puuduvad, on liikmesriigi õigus tõesti lähtepunktiks.

See on nii ühenduse vastulausemenetluses viidatud varasema kaubamärgi registreerimise kuupäeva puhul.

Ometi ei kehti mainitu juhul, kui on tegemist selle territooriumi kindlaksmääramisega, mille osas tuleb varasema kaubamärgi kasutamist tõendada. Seda küsimust reguleerib ammendavalt määrus nr 207/2009, ilma et peaks lähtuma liikmesriigi õigusest.

Eespool osutatud sätete kohaselt tuleb varasema kaubamärgi – olgu see ühenduse, siseriiklik või rahvusvaheline kaubamärk – tegelikku kasutamist tõendada liidu või asjaomase liikmesriigi osas.

(vt punktid 26–31)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 29)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 34)

4.      Seetõttu tuleb määruse nr 207/2009 artikli 42 lõikes 3 sisalduvat viidet sama määruse artikli 8 lõike 2 punktile a mõista nii, et „kaubamärgid, mis on registreeritud liikmesriigis kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete alusel,” tuleb samastada „siseriiklike kaubamärkidega”. Järelikult on artikli 42 lõige 3 rahvusvaheliste kaubamärkide suhtes kohaldatav.

(vt punktid 39 ja 40)