Language of document : ECLI:EU:T:2022:727

Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

30. november 2022(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Terrorismivastase võitluse raames PKK vastu suunatud piiravad meetmed – Rahaliste vahendite külmutamine – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Kohaldatavus relvastatud konflikti olukordadele – Terrorirühmitus – Varade külmutamise otsuste faktiline alus – Pädeva asutuse tehtud otsus – Kolmanda riigi asutus – Läbivaatamine – Proportsionaalsus – Põhjendamiskohustus – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Hagi muutmine

Liidetud kohtuasjades T‑316/14 RENV ja T‑148/19,

Kurdistan Workers’ Party (PKK), esindajad: advokaadid A. van Eik ja T. Buruma,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Van Overmeire ja B. Driessen,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Ramopoulos, J. Norris, J. Roberti di Sarsina ja R. Tricot,

menetlusse astuja kohtuasjas T‑316/14 RENV,

teised menetlusosalised:

Prantsuse Vabariik, esindajad: A.‑L. Desjonquères, B. Fodda ja J.‑L. Carré,

ja

Madalmaade Kuningriik, esindajad: M. Bulterman ja J. Langer,

menetlusse astujad apellatsioonimenetluses,

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Gervasoni (ettekandja), kohtunikud L. Madise, P. Nihoul, R. Frendo ja J. Martín y Pérez de Nanclares,

kohtusekretär: ametnik I. Kurme,

arvestades menetluse kirjalikku osa kohtuasjas T‑148/19, eelkõige:

–        26. juuli 2019. aasta otsust, millega lubati Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil menetlusse astuda,

–        hageja 7. oktoobri 2019. aasta, 13. märtsi ja 29. septembri 2020. aasta nõuete muutmist,

arvestades 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsust nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316), millega saadeti kohtuasi T‑316/14 RENV Üldkohtule,

arvestades kohtuasjade T‑148/19 ja T‑316/14 RENV tagasisaatmist neljandale kojale laiendatud koosseisus,

arvestades 8. veebruari 2022. aasta otsust, millega liideti kohtuasjad T‑148/19 ja T‑316/14 RENV menetluse suulise osa ja menetlust lõpetava kohtulahendi huvides,

arvestades 25. märtsi 2022. aasta määrust, millega kustutati Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik kohtuasjadest T‑148/19 ja T‑316/14 RENV kui menetlusse astuja,

arvestades 31. märtsi 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Kurdistan Workers’ Party (PKK) palub kohtuasjas T‑316/14 RENV esitatud hagis, mille ta esitas ELTL artikli 263 alusel, tühistada:

–        nõukogu 10. veebruari 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 125/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 714/2013 (ELT 2014, L 40, lk 9);

–        nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 790/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 125/2014 (ELT 2014, L 217, lk 1);

–        nõukogu 26. märtsi 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/521, millega ajakohastatakse ja muudetakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2014/483/ÜVJP (ELT 2015, L 82, lk 107);

–        nõukogu 26. märtsi 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/513, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus nr 790/2014 (ELT 2015, L 82, lk 1);

–        nõukogu 31. juuli 2015. aasta otsus (ÜVJP) 2015/1334, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/521 (ELT 2015, L 206, lk 61);

–        nõukogu 31. juuli 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/1325, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2015/513 (ELT 2015, L 206, lk 12);

–        nõukogu 21. detsembri 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/2425, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2015/1325 (ELT 2015, L 334, lk 1);

–        nõukogu 12. juuli 2016. aasta rakendusmäärus (EL) 2016/1127, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2015/2425 (ELT 2016, L 188, lk 1);

–        nõukogu 27. jaanuari 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/150, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2016/1127 (ELT 2017, L 23, lk 3);

–        nõukogu 4. augusti 2017. aasta otsus (ÜVJP) 2017/1426, millega ajakohastatakse selliste isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2017/154 (ELT 2017, L 204, lk 95);

–        nõukogu 4. augusti 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/1420, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2017/150 (ELT 2017, L 204, lk 3).

2        Hageja palub kohtuasjas T‑148/19 esitatud hagis, mille ta esitas samuti ELTL artikli 263 alusel, tühistada:

–        nõukogu 8. jaanuari 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/25, millega muudetakse ja ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2018/1084 (ELT 2019, L 6, lk 6);

–        nõukogu 8. augusti 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/1341, millega ajakohastatakse loetelu isikutest, rühmitustest ja üksustest, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2019/25 (ELT 2019, L 209, lk 15);

–        nõukogu 8. augusti 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/1337, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2019/24 (ELT 2019, L 209, lk 1);

–        nõukogu 13. jaanuari 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/19, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2019/1337 (ELT 2020, L 8I, lk 1);

–        nõukogu 30. juuli 2020. aasta otsus (ÜVJP) 2020/1132, millega ajakohastatakse nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2020/20 (ELT 2020, L 247, lk 18), ja

–        nõukogu 30. juuli 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/1128, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus 2020/19 (ELT 2020, L 247, lk 1).

I.      Vaidluse taust

3        PKK loodi 1978. aastal ja ta alustas relvastatud võitlust Türgi valitsuse vastu, et tunnustataks kurdide õigust enesemääramisele.

4        Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu võttis 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette strateegiad kõigi vahenditega terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks.

5        Leides, et Euroopa Liidu tegevus on vajalik ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) elluviimiseks, võttis Euroopa Liidu Nõukogu 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT 2001, L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217). Täpsemalt näeb ühise seisukoha 2001/931 artikkel 2 ette ühise seisukoha lisas loetletud ja terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja muu finantsvara või majandusressursside külmutamise.

6        Ühises seisukohas 2001/931 kirjeldatud meetmete rakendamiseks liidu tasandil võttis nõukogu samuti 27. detsembril 2001 vastu määruse (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT 2001, L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207) ning otsuse 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT 2001, L 344, lk 83). Hageja nime selles esialgses loetelus ei olnud.

7        Nõukogu võttis 2. mail 2002 vastu ühise seisukoha 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastatakse ühist seisukohta 2001/931 (EÜT 2002, L 116, lk 75). Ühise seisukoha 2002/340 lisas ajakohastati nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud piiravaid meetmeid, ning sellesse lisati muu hulgas hageja nimi järgmisel kujul: „Parti des travailleurs du Kurdistan (PKK)“.

8        Nõukogu võttis 2. mail 2002 vastu otsuse 2002/334/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927 (EÜT 2002, L 116, lk 33). Selle otsusega kanti PKK nimi määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetellu samal kujul nagu ühise seisukoha 2002/340 lisas.

9        Neid akte on seejärel ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 ja määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 alusel korrapäraselt ajakohastatud. Hageja nimi jäeti alati nende rühmituste ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse eespool toodud õigusaktides nimetatud piiravaid meetmeid (edaspidi „vaidlusalused loetelud“), hoolimata sellest, et see Üldkohtus vaidlustati ja et Üldkohus tühistas mitu otsust ja määrust, millele need loetelud on lisatud. Alates 2. aprillist 2004 on vaidlusalustesse loeteludesse kantud üksuse nimi „Parti des travailleurs du Kurdistan (PKK) (teise nimega „KADEK“ ja „KONGRA-GEL“)“.

10      Seega jäeti hageja suhtes kohaldatavad piiravad meetmed kehtima 2014. aastal vastu võetud aktidega, st rakendusmäärusega nr 125/2014 ja rakendusmäärusega nr 790/2014, 2015.–2017. aastal vastu võetud aktidega, st otsusega 2015/521, rakendusmäärusega 2015/513, otsusega 2015/1334, rakendusmäärusega 2015/1325, rakendusmäärusega 2015/2425, rakendusmäärusega 2016/1127, rakendusmäärusega 2017/150, otsusega 2017/1426 ja rakendusmäärusega 2017/1420, ning 2019. ja 2020. aastal vastu võetud aktidega, milleks on otsus 2019/25, otsus 2019/1341, rakendusmäärus 2019/1337, rakendusmäärus 2020/19, otsus 2020/1132 ja rakendusmäärus 2020/1128.

11      Nõukogu kirjeldas 2014. aastal vastu võetud akte puudutavates põhjendustes PKKd kui terroriaktidega seotud üksust, kes on alates 1984. aastast toime pannud arvukalt sedalaadi akte. Nõukogu märkis, et PKK terroristlik tegevus jätkus vaatamata reale relvarahudele, mille PKK eelkõige alates 2009. aastast ühepoolselt välja kuulutas. Selles osas täpsustas nõukogu, et PKK toime pandud terroriaktid hõlmasid pommi- ja raketirünnakuid, lõhkeainete kasutamist, Türgi kodanike ja välisturistide mõrvamist ja rööve, pantvangi võtmist, rünnakuid Türgi julgeolekujõudude vastu ja relvastatud kokkupõrkeid nende jõududega, Türgi naftarajatiste, ühistranspordi, diplomaatiliste, kultuuriliste ja kommertsüksuste vastu suunatud rünnakuid eri riikides, väljapressimist välismaal elavatelt Türgi kodanikelt ning muid kuritegusid oma tegevuse rahastamiseks. Nõukogu koostas näitliku loetelu 69 intsidendist, mis leidsid aset ajavahemikus 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011 ning mis kvalifitseeriti ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses terroriaktideks.

12      Nõukogu lisas, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses pädevad asutused olid teinud PKK suhtes otsuseid, viidates selle kohta esiteks Ühendkuningriigi siseministri 29. märtsi 2001. aasta määrusele, millega keelustatakse PKK Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismivastase seaduse (UK Terrorism Act 2000) alusel, mida on täiendatud 14. juuli 2006. aasta määrusega, milles leiti, et KADEK ja KONGRA-GEL olid PKK muud nimetused, ja teiseks Ameerika Ühendriikide (edaspidi „USA“) valitsuse otsustele, mille vastuvõtmise kuupäevi nõukogu ei täpsustanud ja millega PKK kanti „välismaiste terroristlike ühenduste“ („foreign terrorist organisation“, edaspidi „FTO“) loetellu Ameerika Ühendriikide immigratsiooni ja kodakondsuse seaduse (US Immigration and Nationality Act) artikli 219 alusel ja „eriti ohtlike ülemaailmselt tegutsevate terroristide“ („specially designated global terrorist“, edaspidi „SDGT“) loetellu presidendi dekreedi nr 13224 (Executive Order no 13224) alusel. Nõukogu viitas ka Türgi julgeolekukohtute otsustele, mis tehti ajavahemikus 1990–2006.

13      Nõukogu märkis aastatel 2015–2017 vastu võetud akte puudutavates põhjendustes, et hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmine põhines Ühendkuningriigi asutuste (2001. ja 2006. aasta) otsustel ning USA asutuste (1997. ja 2001. aasta) otsustel, mida oli juba varem arvesse võetud, ning lisaks Ühendkuningriigi asutuste 3. detsembri 2014. aasta otsusel, millega PKK keelustamine kehtima jäi, Tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) 2. novembri 2011. aasta otsusel, millega mõisteti kurdi kultuurikeskus Ahmet Kaya süüdi kuritegeliku rühmituse tegevuses osalemises terroriakti ettevalmistamise eesmärgil ja terroristliku tegevuse rahastamises ning mis jäeti muutmata Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) 23. aprilli 2013. aasta kohtuotsusega ja kassatsiooniastme Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 21. mai 2014. aasta kohtuotsusega, ning USAs 21. novembril 2013 lõpule viidud uuel läbivaatamisel, milles kinnitati, et PKK on „välismaine terroristlik ühendus“.

14      2019. ja 2020. aastal vastu võetud akte puudutavates põhjendustes korratakse eelnevaid põhjendusi, täiendades neid alates otsusest 2019/1341 ja rakendusmäärusest 2019/1337 väitega, et USA asutused määratlesid 5. veebruaril 2019 lõpule viidud uue läbivaatamise tulemusel PKK endiselt „välismaise terroristliku ühendusena“.

II.    Poolte nõuded

15      Hageja palub Üldkohtul tühistada rakendusmäärus nr 125/2014, rakendusmäärus nr 790/2014, otsus 2015/521, rakendusmäärus 2015/513, otsus 2015/1334, rakendusmäärus 2015/1325, rakendusmäärus 2015/2425, rakendusmäärus 2016/1127, rakendusmäärus 2017/150, otsus 2017/1426 ja rakendusmäärus 2017/1420 (kohtuasi T‑316/14 RENV) ning otsus 2019/25, otsus 2019/1341, rakendusmäärus 2019/1337, rakendusmäärus 2020/19, otsus 2020/1132 ja rakendusmäärus 2020/1128 (kohtuasi T‑148/19) teda puudutavas osas. Ta palub kohtuasjas T‑148/19 ka teise võimalusena, et Üldkohus kohustaks nõukogu võtma vähem piirava meetme kui vaidlusalustesse loeteludesse kandmine. Lõpuks palub ta mõista kohtukulud välja nõukogult.

16      Nõukogu, keda kohtuasjas T‑316/14 RENV toetab komisjon, palub jätta hagid rahuldamata ja mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

A.      Vastuvõetavus

17      Kuna nõukogu loobus kohtuistungil vaidlustamast kahe sellise isiku õigust hagejat esindada, kes olid alla kirjutanud volitused advokaatidele, kes olid hageja menetlusdokumente allkirjastanud, mis kanti kohtuistungi protokolli, jääb alles ainult tema vastuvõetamatuse vastuväide, mis puudutab hagiavalduse kolme muutmist kohtuasjas T‑148/19, mis käsitlesid rakendusmäärust 2019/1337, rakendusmäärust 2020/19, otsust 2020/1132 ja rakendusmäärust 2020/1128.

18      Nõukogu väidab täpsemalt, et need aktid ei muuda ega asenda akte, mille tühistamist oli varem taotletud, mistõttu ei vasta need Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõike 1 nõuetele.

19      Kuna sama vastuvõetamatuse alust võib kohaldada ka kohtuasjas T‑316/14 RENV vaidlustatud otsustele 2015/521, 2015/1334 ja 2017/1426, siis tõstatas Üldkohus omal algatusel selle asja läbivaatamist takistava asjaolu, mis põhineb avalikul huvil, kuna see puudutab hagi vastuvõetavust (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 139–145 ja seal viidatud kohtupraktika), ja küsitles pooli selles küsimuses.

20      Vastuseks sellele küsimusele tunnistas hageja, et tema hagid on vastuvõetamatud osas, milles need puudutavad otsuseid 2015/521, 2015/1334 ja 2017/1426 (kohtuasi T‑316/14 RENV) ning otsust 2020/1132 ja rakendusmäärusi 2019/1337, 2020/19 ja 2020/1128 (kohtuasi T‑148/19), mis kanti kohtuistungi protokolli.

21      Kodukorra artikli 86 lõikes 1 on nimelt sätestatud, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või seda on muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata.

22      Käesoleval juhul aga ei pikenda otsused 2015/521, 2015/1334 ja 2017/1426 kohtuasjas T‑316/14 RENV viidatud ainsa akti (st rakendusmääruse nr 125/2014) mõju ega asenda seda, vaid see rakendusmäärus asendati rakendusmäärusega nr 790/2014, mis on selle hagiavalduse esimeses muutmisavalduses vaidlustatud. Nende otsuste ainus eesmärk on muuta ühises seisukohas 2001/931 – mis tugineb EL lepingule – ette nähtud loetelu, samas kui rakendusmäärustega muudetakse loetelu, mis on sätestatud määruses nr 2580/2001, mis põhineb eelkõige EÜ artiklil 301 (nüüd ELTL artikkel 215) ja mille eesmärk on rakendada liidu tasandil piiravaid meetmeid, mis on ette nähtud ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) puudutavates otsustes ning varem ühistes seisukohtades. Seega, isegi kui ÜVJPd puudutavad otsused ja rakendusmäärused on põhimõtteliselt vastu võetud samal päeval ja need sisaldavad sama isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, on need erinevad aktid.

23      Samuti ei pikenda rakendusmäärus 2019/1337, rakendusmäärus 2020/19, millega see tunnistati kehtetuks, ega rakendusmäärus 2020/1128, millega viimati nimetatud määrus kehtetuks tunnistati, ainsat akti, millele on viidatud kohtuasja T‑148/19 hagiavalduses, st otsust 2019/25, mis asendati otsusega 2019/1341, mida käsitleb selle hagiavalduse esimene muutmisavaldus. Sellega seoses võib märkida, et kuna ÜVJPga seotud otsused tingivad ELTL artikli 215 alusel vastu võetud määruste vastuvõtmise, peab nõukogu vastavalt ELTL artiklile 266 igal juhul tegema järeldused ÜVJPga seotud otsuste võimalikust tühistamisest nende rakendusmääruste suhtes, millega neid otsuseid ellu viiakse (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Trabelsi jt vs. nõukogu, T‑187/11, EU:T:2013:273, punkt 121).

24      Lisaks tunnistati otsusega 2020/1132, mida käsitleb hagiavalduse kolmas muutmine kohtuasjas T‑148/19, selle pealkirjast nähtuvalt kehtetuks nõukogu 13. jaanuari 2020. aasta otsus (ÜVJP) 2020/20, millega ajakohastatakse nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 (terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta) artikleid 2, 3 ja 4, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2019/1341 (ELT 2020, L 8I, lk 5), mida ei ole vaidlustatud ei hagiavalduses ega hagiavalduse muutmistes, mistõttu ei saa järeldada, et kodukorra artiklis 86 sätestatud tingimused on täidetud (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 141 ja 142). Kui nõustuda otsuse 2020/1132 tühistamisnõudega, sest see otsus muudab ühises seisukohas 2001/931 esitatud loetelu samal moel kui otsused 2019/25 ja 2019/1341, siis tähendaks see, et artikli 86 lõike 1 ulatust laiendataks, kuna selles on peetud silmas „akti, mille tühistamist nõutakse“, mitte aga kõiki akte, „millel on sama ese“, minnes nii vastuollu menetlusökonoomia ja õiguskindluse põhimõttega, millega põhjendati 2015. aastal jõustunud kodukorda sellise sätte lisamist, mis puudutas hagiavalduse muutmist (vt uue kodukorra artikli 86 põhjendused).

25      Sellest tuleneb, et käesolevad hagid tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles nendega palutakse tühistada otsused 2015/521, 2015/1334 ja 2017/1426 (kohtuasi T‑316/14 RENV), otsus 2020/1132 ning rakendusmäärused 2019/1337, 2020/19 ja 2020/1128 (kohtuasi T‑148/19).

26      Tuleb lisada, et miski ei takista hagejal nende aktide vaidlustamiseks esitada nende vastu tühistamishagi osas, milles need teda puudutavad (vt selle kohta 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Kande Mupompa vs. nõukogu, T‑170/18, EU:T:2020:60, punkt 37).

27      Sellest nähtub, et käesolevate hagide põhjendatust kontrollitakse osas, milles need puudutavad

–        rakendusmääruseid nr 125/2014 ja nr 790/2014 (edaspidi „2014. aasta aktid“);

–        rakendusmääruseid 2015/513, 2015/1325, 2015/2425, 2016/1127, 2017/150 ja 2017/1420 (edaspidi „2015.–2017. aasta aktid“);

–        otsuseid 2019/25 ja 2019/1341 (edaspidi „2019. aasta otsused“).

B.      Sisulised küsimused

28      Kohtuasjas T‑316/14 RENV märkis hageja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) kohta esitatud seisukohtades, et ta jääb kõigi kohtuasja T‑316/14 hagiavalduses esitatud väidete juurde, välja arvatud esimene väide, millest ta oli loobunud kohtuistungil, mis eelnes 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusele PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788), mille Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses tühistas. Hageja põhjendas Üldkohtule esitatud hagi kaheksa väitega. Esimese väite kohaselt, millest hageja on vahepeal loobunud, rikuvad nii 2014. aasta aktid, 2015.–2017. aasta aktid, ühine seisukoht 2001/931 kui ka määrus nr 2580/2001 relvastatud konflikte käsitlevat rahvusvahelist õigust; teise väite kohaselt on teda ekslikult kvalifitseeritud terroristlikuks rühmituseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses; kolmanda väite kohaselt puudub pädeva asutuse otsus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses; neljanda väite kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 4 ja 51, kuna 2014. aasta aktid ja 2015.–2017. aasta aktid tuginevad osaliselt teabele, mis saadi piinamise või väärkohtlemise teel; viienda väite kohaselt ei toimunud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 nõuetele vastavat läbivaatamist; kuuenda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet; seitsmenda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ning kaheksanda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikult kaitsele.

29      Kohtuasjas T‑148/19 esitab hageja oma hagi põhjendamiseks kuus väidet, millest esimese kohaselt kvalifitseeriti hageja ekslikult terroristlikuks rühmituseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses; teise väite kohaselt puudub pädeva asutuse otsus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses; kolmanda väite kohaselt ei toimunud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 nõuetele vastavat läbivaatamist; neljanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtet; viienda väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust ning kuuenda väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

30      Arvestades mõlemas kohtuasjas esitatud kuue väite sarnasusi, tuleb neid analüüsida koos, eristades kohtuasju T‑316/14 RENV ja T‑148/19 üksnes siis, kui nende väidete toetuseks esitatud konkreetsed argumendid ja vaidlustatud aktide vahelised teatud erinevused seda nõuavad.

31      Need väited põhinevad peamiselt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 rikkumisel, kusjuures olgu täpsustatud, et nimetatud ühine seisukoht on käesolevas asjas asjakohane tekst, sealhulgas vaidlustatud rakendusmääruste analüüsimisel, mis põhinevad formaalselt ainult määrusel nr 2580/2001, kuna viimati nimetatud määruse eesmärk on rakendada liikmesriikides meedet, millega külmutatakse terroristide ja terroristlike üksuste rahalised vahendid, lähtuvalt ühises seisukohas sisalduvatest põhimõtetest ja terroriaktide määratlustest ning nõukogu poolt ühise seisukoha alusel koostatud loeteludest. Ühise seisukoha artikli 1 lõigetes 3, 4 ja 6 on sätestatud:

„3.      Käesoleva ühise seisukoha kohaldamisel tähendab „terroriakt“ järgmisi tahtlikke tegusid, mis oma laadi või seose tõttu võivad tõsiselt kahjustada mõnda riiki või rahvusvahelist organisatsiooni ja mida käsitletakse siseriiklikus õiguses õigusrikkumisena, kui nende eesmärk on:

i)      tõsiselt hirmutada elanikkonda;

ii)      sundida valitsust või rahvusvahelist organisatsiooni põhjendamatult mõnda tegu toime panema või sellest hoiduma või

iii)      tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord:

a)      rünnakud inimelu vastu, mis võivad põhjustada surma;

b)      rünnakud inimese kehalise puutumatuse vastu;

c)      inimrööv või pantvangi võtmine;

d)      riikliku või avaliku rajatise, veondussüsteemi, infrastruktuurirajatise, infosüsteem kaasa arvatud, mandrilavale kinnitatud aluse, avaliku koha või eraomandi tõsine kahjustamine, mis võib ohustada inimelu või põhjustada suurt majanduslikku kahju;

e)      õhusõiduki, laeva või mõne muu ühis- või kaubaveovahendi ebaseaduslik hõivamine;

f)      relvade, lõhkeainete või tuuma-, bio- või keemiarelvade valmistamine, valduses hoidmine, omandamine, vedu, tarnimine või kasutamine, samuti bio- ja keemiarelvadega seotud teadus- ja arendustöö;

g)      ohtlike ainete vabastamine või tulekahjude, plahvatuste või üleujutuste põhjustamine, kui see ohustab inimelu;

h)      vee, elektri või mõne muu tähtsa loodusvaraga varustamise häirimine või katkestamine, kui see ohustab inimelu;

i)      mõne punktides a–h loetletud teo toimepanekuga ähvardamine;

j)      terrorirühmituse juhtimine;

k)      terrorirühmituse tegevuses osalemine, sealhulgas teabe või aineliste vahenditega varustamise või selle rühmituse tegevuse mis tahes viisil rahastamise teel, olles teadlik asjaolust, et selline osalemine aitab kaasa rühmituse kuritegudele.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „terrorirühmitus“ rohkem kui kahest isikust koosnevat struktuurilist ühendust, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mis tegutseb terroriaktide toimepanekuks kooskõlastatult. „Struktuuriline ühendus“ tähendab rühma, mis ei ole terroriakti vahetuks toimepanekuks juhuslikult moodustunud ning mille liikmete ülesanded ei pruugi olla vormiliselt määratletud, mille liikmeskond ei pruugi olla püsiv ja mille ülesehitus ei pruugi olla välja kujunenud.

4.      Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. Loendisse võib arvata isikuid, rühmitusi ja üksusi, kelle ÜRO Julgeolekunõukogu on tunnistanud terrorismiga seotuks ja kellele ta on määranud sanktsioone.

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „pädev asutus“ kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.

[…]

6.      Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.“

32      Kohtupraktikast, milles on ühise seisukoha 2001/931 neid sätteid tõlgendatud, nähtub, et selle ühise seisukoha alusel varade külmutamise meetmeni viivas menetluses on kaks taset, riigisisene ja Euroopa tase (vt selle kohta 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus A jt, C‑158/14, EU:C:2017:202, punkt 84, ja 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punktid 203 ja 204). Esmalt teeb riigisisene pädev asutus huvitatud isiku suhtes otsuse, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele. Seejärel otsustab nõukogu ühehäälselt lisada see isik rahaliste vahendite külmutamise loetellu täpsete andmete või toimikumaterjalide põhjal, millest nähtub, et selline otsus on tehtud (12. detsembri 2006. aasta kohtuotsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, T‑228/02, EU:T:2006:384, punkt 117, ja 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 131).

33      Nimelt, kuna liidul puuduvad vahendid, et ise viia läbi uurimist teatava isiku terroriaktides osalemise kohta, siis on riigisisese asutuse eelneva otsuse nõude kasutamise eesmärk tõendada, et on olemas arvestatavad ja usaldusväärsed tõendid või vihjed asjaomase isiku osalemise kohta terroriaktides, mida riigisisesed ametiasutused peavad usaldusväärseks ja mille tagajärjel on nad võtnud vähemalt uurimismeetmeid. Nii nähtub viitest riigisisesele otsusele ning ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 sisalduvast märkest „täpsed andmed“ ning „arvestatavad ja usaldusväärsed tõendid või vihjed“, et selle ühise seisukoha eesmärk on kaitsta asjaomaseid isikuid, tagades, et nende kandmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu toimub üksnes piisavalt kindla faktilise aluse põhjal, ning selle seisukohaga üritatakse saavutada see eesmärk, kasutades nõuet, et peab olema tehtud liikmesriigi asutuse otsus (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punktid 68 ja 69, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 24).

34      Ühise seisukohaga 2001/931 kehtestatud nõukogu ja liikmesriikide vahelisest erilisest koostöövormist terrorismivastases võitluses tuleneb mitu tagajärge.

35      Sellest tuleneb esiteks, et vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 4 saab isiku või üksuse esimest korda rahaliste vahendite külmutamise loetellu kanda üksnes pädeva asutuse tehtud riigisisese otsuse olemasolul. Sellist tingimust ei ole aga ette nähtud ühise seisukoha artikli 1 lõikes 6, mis käsitleb loetellu kandmise läbivaatamist.

36      Teiseks tuleneb sellest, et nõukogul lasuval kohustusel tõendada, et isiku, rühmituse või üksuse rahaliste vahendite külmutamine on õiguspäraselt põhjendatud, on liidu institutsioonide menetluse tasandil suhteliselt piiratud ese. Liikmesriikide ja nõukogu vahel sisse seatud eriline koostöövorm terrorismivastase võitluse valdkonnas tekitab sellele institutsioonile kohustuse tugineda võimalikult ulatuslikult pädevate riigisiseste asutuste hinnangule (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 133 ja 134; 4. detsembri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑284/08, EU:T:2008:550, punkt 53, ja 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 282).

37      See nõukogu kohustus tugineda nii palju kui võimalik riigisisese pädeva asutuse hinnangule puudutab peamiselt riigisiseseid süüdimõistvaid otsuseid, mida võeti arvesse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel esmakordsel loetellu kandmisel. Täpsemalt ei ole nõukogu ülesanne kontrollida esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisiseste süüdimõistvate otsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõelevastavust või nende süüksarvamist. Selline nõukogule pandud kohustus kontrollida faktilisi asjaolusid, mis olid aluseks esmakordsele riigisisesele otsusele, mille põhjal tehti kanne rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, kahjustab seda ühist seisukohta iseloomustavat kahetasandilist süsteemi, kuna nõukogu hinnang nende faktide sisulisele õigsusele võib sattuda vastuollu asjaomase riigisisese asutuse hinnangu ja järeldustega, kusjuures selline vastuolu on seda enam vastuvõetamatu, kuna nõukogul ei ole tingimata kõiki faktilisi asjaolusid puudutavaid andmeid, mis on nimetatud asutuse toimikus (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 240–242 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb meenutada, et asjaomastele isikutele antud tagatis, et nende kandmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, tugineb nimelt nõudele, et riigisisene asutus on teinud otsuse, ja usaldusele, mis on liidu institutsioonidel hinnangu vastu, mille see riigisisene asutus on andnud tõenditele ja vihjetele (vt eespool punkt 33).

38      Mis puudutab aga tõendeid, millele nõukogu tugineb selleks, et näidata, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel terroristlikus tegevuses osalemise oht on jätkuvalt olemas, olenemata sellest, kas need andmed tulenevad pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast, siis tuleb nõukogul vaidlustamise korral tõendada loetellu jätmise otsustes mainitud faktiliste asjaolude tuvastamise põhjendatust ja liidu kohtul kontrollida nende sisulist õigsust, mis tähendab, et tuleb kontrollida, kas need asjaolud vastavad tõele ja kas neid võib kvalifitseerida sellisteks, mis õigustavad asjaomase isiku suhtes piiravate meetmete kohaldamist (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 52–55 ja seal viidatud kohtupraktika).

39      Lisaks, nagu Euroopa Kohus meenutas ka 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 60–62, 78–80 ja seal viidatud kohtupraktika), on nõukogul põhjendamiskohustus nii seoses intsidentidega, mis on tuvastatud otsustes, mida võeti arvesse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4, kui ka intsidentidega, mida on arvesse võetud hilisemates riigisisestes otsustes, või intsidentidega, mida nõukogu iseseisvalt arvesse võttis väljaspool igasugust viidet sellistele otsustele.

40      Sellest järeldub, et iga vaidlustatud akti puhul tuleb teha vahet selle järgi, kas need põhinevad pädevate riigisiseste asutuste otsustel, millega põhjendati hageja esmakordset loetellu kandmist, või kas need tuginevad nende riigisiseste ametiasutuste hilisematele otsustele või tõenditele, millest nõukogu iseseisvalt lähtus. Selline vahetegemine on seda enam vajalik, et neid kahte liiki aluseid reguleerivad ühise seisukoha 2001/931 erinevad sätted, millest esimesed kuuluvad selle seisukoha artikli 1 lõike 4 ja teised artikli 1 lõike 6 alla.

41      Käesolevas asjas tuginevad 2014. aasta aktid aga esiteks nõukogu iseseisvale analüüsile põhjendustes loetletud mitme intsidendi kohta ning teiseks Ühendkuningriigi, USA ja Türgi asutuste otsustele. 2015.–2017. aasta aktid ja 2019. aasta otsused põhinevad seevastu ainult mitme riigisisese asutuse, nimelt Ühendkuningriigi, USA ja Prantsusmaa asutuse otsustel. Samuti tuleb täpsustada, et arvesse võetud riigisiseste otsuste hulgas olid mõned, mille põhjal hageja oli esimest korda loetellu kantud, samas kui hiljem vastu võetud otsuseid võttis nõukogu arvesse, kui ta vaatas hageja loetellu kandmist läbi.

42      Seega tuleb kuut sarnast väidet, mis on suunatud vaidlustatud aktide vastu, analüüsida neid sissejuhatavaid kaalutlusi arvestades, kusjuures olgu täpsustatud, et konkreetselt kohtuasja T‑316/14 RENV puudutav väide, mille kohaselt on rikutud harta artikleid 4 ja 51 ning mis on suunatud ainult 2014. aasta aktide vastu, käsitletakse koos väitega, mis puudutab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist (vt allpool punktid 166 ja 175). Seega analüüsitakse allpool, kas need aktid järgivad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3 (esimene väide), lõiget 4 (teine väide) ja lõiget 6 (kolmas väide) ning proportsionaalsuse põhimõtet (neljas väide), kusjuures hageja täpsustas kohtuistungil (ja see kanti ka protokolli), et kõnealune väide põhineb üksnes selle põhimõtte rikkumisel, mitte aga ka subsidiaarsuspõhimõtte rikkumisel (viies väide), ning lõpuks hageja kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (kuues väide), alustades teise väite analüüsist, mis puudutab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist.

1.      Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4

43      Kõigepealt olgu meenutatud, et ühise seisukoha 2001/931 artikkel 1 teeb vahet esiteks isiku või üksuse esmakordsel vaidlusalusesse loetellu kandmisel, mida on käsitletud selle artikli lõikes 4, ja teiseks loetellu juba kantud isiku või üksuse jätmisel sellesse loetellu, mida on käsitletud lõikes 6. Kuigi isiku või üksuse kandmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu eeldab pädeva asutuse koostatud riigisisese otsuse olemasolu, ei ole sellist tingimust ette nähtud selle isiku või üksuse nime jätmiseks kõnealusesse loetellu, kuna loetellu jätmine kujutab endast sisuliselt esmakordse loetellu kandmise pikendamist ja eeldab seetõttu, et risk, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, on jätkuvalt olemas sellisena, nagu nõukogu esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisese otsuse põhjal algul tuvastas (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 59–61, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 37–39).

44      Sellest tuleneb esiteks, et kui nõukogu tugineb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel isiku või üksuse loetellu jätmisel uuesti pädeva asutuse riigisisesele otsusele, on sellise nõukogu otsuse vastu esitatud hagi põhjenduseks tulemuslik väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4 (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 229 ja 230), millele nõukogu pealegi vastu ei vaidle. Sellega seoses võib lisada, et Euroopa Kohus ei seadnud seda tulemuslikkust kahtluse alla, kui ta järeldas 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 38), et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta analüüsis loeteludesse jätmise otsuseid üksnes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel. Nimelt tegi Euroopa Kohus otsuse selle kohta, kuidas Üldkohus analüüsis nõukogu põhjendamiskohustust, leides seega sisuliselt, et selle põhjendamiskohustuse järgimist tuleb analüüsida ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaldamisalasse kuuluvate asjaolude alusel, ning saatis pealegi kõik teised väited tagasi Üldkohtule analüüsimiseks, sealhulgas väited ühise seisukoha artikli 1 lõigete 3 ja 4 rikkumise kohta.

45      Teiseks tuleneb sellest, et käesoleval juhul analüüsitakse seda väidet üksnes nende riigisiseste otsuste seisukohast, mis olid aluseks hageja esmakordsele loetellu kandmisele 2002. aastal, see tähendab:

–        Ühendkuningriigi siseministri 29. märtsi 2001. aasta määrus;

–        USA valitsuse 8. oktoobri 1997. aasta ja 31. oktoobri 2001. aasta otsused.

46      Argumente, mis puudutavad Prantsuse kohtuotsuseid, mis tehti pärast hageja esmakordset loetellu kandmist, ning argumente, millega vaidlustatakse otsused, mis puudutavad Ühendkuningriigi asutuste 2014. aastal ja USA asutuste 2013. ja 2019. aastal vastu võetud eelviidatud otsuste tagajärgi, ning tõendeid, mida nõukogu iseseisvalt arvesse võttis, käsitletakse seevastu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väite analüüsimisel.

47      Sama kehtib ka argumentide kohta, mis käsitlevad 2014. aasta aktide põhjendustes mainitud Türgi julgeolekukohtute otsuseid. Isegi kui nende põhjenduste teatud lõigud võivad segadust tekitada selles osas, milles need viitavad PKK süüdimõistmisele Türgi julgeolekukohtute poolt, millest mõned süüdimõistvad otsused on tehtud enne 2002. aastat, ning kinnitavad formaalselt, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel on pärast nende süüdimõistvate otsuste loetlemist vastu võetud otsuseid, võib vaidlusaluste kannete läbivaatamise kohta tehtud üldisest järeldusest, milles mainiti üksnes Ühendkuningriigi ja USA otsuste kehtima jäämist, järeldada seda, et üksnes neid otsuseid võeti arvesse ühise seisukoha eespool mainitud sätte tähenduses, nagu nõukogu ka kinnitab kostja vastuses ja nagu hageja ühtlasi ka tunnistab oma repliigis.

a)      Ühendkuningriigi otsus

48      Hageja vaidleb vastu sellele, et Ühendkuningriigi siseministri 29. märtsi 2001. aasta määrust võiks kvalifitseerida pädeva asutuse otsuseks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, tuginedes argumentidele, mis käsitlevad mõistet „pädev asutus“, viidetele, mis on vajalikud tõendamaks, et selline otsus tehti, ja selles määruses tuvastatud intsidentide kuupäevale.

1)      Ühendkuningriigi siseministri kvalifitseerimine „pädevaks asutuseks“

49      Hageja leiab, et Ühendkuningriigi siseministrit ei saa kvalifitseerida „pädevaks asutuseks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. Nimelt ei ole see minister mitte kohus, vaid haldusasutus. Tema määrused on haldusaktid ja neid ei tehta mitmeetapilise menetluse tulemusel, nagu seda on kriminaalmenetluses tehtud otsused. Peale selle on nendes määrustes kehtestatud keelud piiramatu kehtivusega, kuna puudub perioodiline läbivaatamine. Siseministril on lisaks ulatuslik kaalutlusõigus, kuna Ühendkuningriigi parlamendi volitused piirduvad asjaomaste ühenduste kollektiivse hindamisega, ilma et ta oleks teadlik ministri poolt arvesse võetud konfidentsiaalsetest andmetest.

50      Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et Üldkohus on korduvalt järeldanud, et Ühendkuningriigi siseministri 29. märtsi 2001. aasta määrus on pädeva asutuse otsus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punktid 144 ja 145; 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 106; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 258–285; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punktid 71–96; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punktid 108–133, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 112).

51      Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et kuigi ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 teine lõik eelistab kohtute otsuseid, ei välista see siiski haldusotsuste arvessevõtmist, kui ühelt poolt on neil asutustel riigisisese õiguse kohaselt tõepoolest pädevus võtta vastu piiravaid otsuseid terrorismiga seotud rühmituste suhtes ning teiselt poolt võib neid asutusi pidada kohtutega sarnaseks, ehkki nad on üksnes haldusasutused (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 107; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 259; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 72; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 111, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 114).

52      Haldusasutusi võib pidada kohtutega samaväärseks, kui nende otsuste peale saab kohtusse edasi kaevata nii faktilistes kui ka õigusküsimustes (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 145; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 260; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 73; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 112, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 115).

53      Seega ei takista asjaolu, et terrorismivastast võitlust puudutav asi allub asjaomase riigi kohtutele, nõukogul arvesse võtta terrorismi puudutavate piiravate meetmete vastuvõtmisega tegeleva riigisisese haldusorgani otsuseid (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 108; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 261; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 74; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 113, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 116).

54      2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste põhjendustest nähtub aga, et Ühendkuningriigi siseministri otsuste peale saab edasi kaevata Proscribed Organisations Appeal Commissionile (keelustatud organisatsioonide apellatsioonikomisjon, Ühendkuningriik; edaspidi „POAC“), kes teeb lahendi nii õigusküsimuste kui ka faktiliste küsimuste kohta kohtuliku kontrolli põhimõtteid kohaldades, ning et igal poolel on õigus kaevata POACi otsuse peale õigusküsimuses edasi apellatsiooniastme kohtule, kui ta saab selleks loa kõnealuselt komisjonilt või – kui komisjon seda luba ei anna – apellatsiooniastme kohtult (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 262; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 75; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 114, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 117).

55      Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määruse on vastu võtnud kohtuga samaväärne haldusasutus ja seega pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 263; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 76; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 115, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 118).

56      Ühtlasi tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt ei nõua ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4, et pädeva asutuse otsus oleks tehtud kriminaalmenetluses selle kitsas tähenduses, tingimusel, et – arvestades eesmärke, mida selle ühise seisukohaga taotletakse – kõnealuse riigisisese menetluse eesmärk on võitlus terrorismiga selle laias tähenduses, kehtestades ennetavaid või karistavaid meetmeid (vt selle kohta 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 269–271; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punktid 82–84; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punktid 119–121, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 119).

57      Käesolevas asjas on Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrusega kehtestatud keelavad meetmed organisatsioonide suhtes, mida peetakse terroristlikeks ühendusteks, ning see on seega tehtud – nagu kohtupraktikas nõutud – riigisiseses menetluses, mille esimene eesmärk on ennetavate või karistavate meetmete kehtestamine PKK vastu terrorismivastases võitluses (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 115; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punktid 272 ja 273; 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 84; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 121, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 120).

58      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud akte ei saa tühistada põhjusel, et nendega seotud põhjendustes tugines nõukogu hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmisel 2001. aasta määrusele, mille tegi Ühendkuningriigi siseminister, mis on haldusasutus ja mille otsused ei ole karistusõiguslikku laadi.

59      Seda järeldust ei lükka ümber muud hageja poolt käesoleva väite toetuseks esitatud argumendid.

60      Esiteks, mis puudutab mitmest etapist koosneva menetluse (nagu see on kohtumenetluste puhul) väidetavat puudumist, siis ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastusest ei nähtu, et loetellu kandmise alusena peaks asjaomane riigisisene otsus lõpetama menetluse, mis toimus mitmes etapis (24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 124).

61      Igal juhul toimus Ühendkuningriigi siseministri keelavate määruste aluseks olnud menetlus mitmes etapis. Kõigepealt nõuab organisatsiooni keelamine seda, et nimetatud asutus uuriks põhjalikult tõendeid, millel põhineb mõistlik arvamus, et organisatsioon on seotud terrorismiga. Need tõendid hõlmavad teavet, mis pärineb avalikest teabeallikatest ja luuretalitustest. Lisaks anti Ühendkuningriigi siseministri määrus pärast konsulteerimist kogu valitsusega ning luuretalituste ja politseiasutustega. Lõpuks tuleb märkida, et Ühendkuningriigi parlament teostab keelumääruse suhtes kontrolli ja kiidab selle heaks (24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 125–128).

62      Teiseks, mis puudutab Ühendkuningriigi siseministri määrusega kehtestatud keelu väidetavat piiramatut ajalist ulatust, siis ühest küljest tuleb rõhutada, et asjaolu, et seda määrust ei pea igal aastal läbi vaatama, ei takista nõukogul sellele tugineda, et kanda kõnealune üksus varade külmutamise nimekirja, kuna nõukogu peab uuesti läbivaatamise kohustuse alusel kontrollima, kas sellel kuupäeval, kui ta kavatseb jätta nimetatud üksuse viidatud loeteludesse, põhjendavad see otsus, muud otsused või hilisemad faktilised asjaolud endiselt seda loetellu kandmist (24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 131).

63      Teisest küljest võib Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseaduse artikli 4 kohaselt organisatsioon või isik, keda keelumeede puudutab, esitada kirjalikult siseministrile taotluse, et viimane analüüsiks võimalust kustutada tema nimi keelatud organisatsioonide loetelust, ja kui siseminister sellise taotluse rahuldamata jätab, võib taotleja Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismivastase seaduse artikli 5 kohaselt esitada kaebuse POACile, kelle otsuste peale võib omakorda esitada apellatsioonkaebuse (24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 132) (vt eespool punkt 54).

64      Sellest tuleneb, et isegi kui Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseadus ei näe ette Ühendkuningriigi siseministri keelumääruste iga-aastast läbivaatamist, ei ole neil piiramatut mõju.

65      Kolmandaks, mis puudutab Ühendkuningriigi siseministri väidetavat ulatuslikku kaalutlusruumi terroristlike ühenduste keelamisel, siis tuleb rõhutada, et see minister võtab keelavad määrused vastu mitte poliitilistest kaalutlustest lähtudes, vaid kohaldades riigisiseseid õigusnorme, millega määratakse kindlaks terroriaktid, nagu nähtub Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismiseaduse artiklist 3. Vastupidi sellele, mida väidab hageja viidatud sätte kohta, siis asjaolu, et selles on märgitud, et siseminister keelab üksuse, kui ta „leiab, et see on seotud terroristliku tegevusega“, puudutab kande tegemiseks vajalikku tõendamise taset (vt selle kohta 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Al-Ghabra vs. komisjon, T‑248/13, EU:T:2016:721, punktid 112–119) ja võimaldab veelgi vähem meelevaldset hinnangut, kuna see tõendamise tase tähendab veendumuse astet ja niisiis põhjendamise täpsust, mis peab olema suurem kui pelgad kahtlused (vt selle kohta 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Al-Ghabra vs. komisjon, T‑248/13, EU:T:2016:721, punktid 114 ja 115).

66      Võib lisada, et igal juhul leevendab Ühendkuningriigi siseministri ulatuslikku kaalutlusõigust asjaolu, et parlament teostab tema määruse eelnõude üle kontrolli ja annab heakskiidu. Üldkohtul on seega juba olnud võimalus sedastada konkreetselt Ühendkuningriigi siseministri määruse eelnõu kohta, et alamkoja (House of Commons) – mis on üks Ühendkuningriigi parlamendi kahest kojast, mis peab määruse eelnõu heaks kiitma – kõik liikmed saavad iga määruse eelnõus sisalduva ühendusega seotud faktiliste asjaolude kokkuvõtte, mis tähendab, et alamkojal oli võimalus iga üksikjuhtu eraldi analüüsida, et alamkoja arutelud puudutasid tõepoolest üksikuid ühendusi, nagu tõendavad muu hulgas PKKd puudutavad seisukohavõtud parlamendis toimunud arutelu käigus, mille tagajärjel kinnitati 2001. aasta määrus ja mille hageja on siinses asjas hagis ära toonud, ning et alamkojal on igal juhul vabadus keelduda määruse eelnõud kinnitamast (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 122; vt samuti 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 136 ja 137).

67      Kõigest eeltoodust tuleneb, et kõik argumendid, millega soovitakse vaidlustada Ühendkuningriigi siseministri kvalifitseerimine „pädevaks asutuseks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, tuleb tagasi lükata.

2)      „Toimikus sisalduva[d] täpse[d] andme[d] või tõendi[d] […], millest nähtub, et pädev asutus on […] teinud otsuse“

68      Hageja heidab nõukogule sisuliselt ette, et viimane ei esitanud toimikus täpseid andmeid või tõendeid, mis näitaksid, et Ühendkuningriigi siseministri määrus kujutab endast pädeva asutuse otsust ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses. Hageja kirjalike dokumentide kohaselt hõlmab see etteheide kolme argumenti. Esiteks ei ole nõukogu esitanud põhjuseid, miks ta luges Ühendkuningriigi siseministrit „pädevaks asutuseks“. Teiseks ei sisalda vaidlustatud aktid mingit kirjeldust 2001. aasta määruse aluseks olnud põhjenduste kohta. Kolmandaks ei täpsusta need aktid ka põhjusi, miks nõukogu leidis, et asjaomased faktilised asjaolud kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses mõiste „terroriakt“ alla.

69      Mis puudutab esimest argumenti, siis tuleb märkida, et see kuulub põhjendamiskohustuse formaalse vaidlustamise alla (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 329–333) ja seetõttu analüüsitakse seda väite raames, mis käsitles selle kohustuse rikkumist (vt allpool punktid 221–224).

70      Mis puudutab kahte ülejäänud argumenti, siis tuleb kõigepealt meenutada Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrust käsitlevate vaidlustatud aktide põhjenduste väljavõtete sisu.

71      Nõukogu märkis 2014. aasta aktides, et arvestades seda, et PKK pani toime terroriakte ja osales terroriaktides, keelas Ühendkuningriigi siseminister PKK kui organisatsiooni, mis oli seotud terroriaktidega. Ta tuletas sellest – olles viidanud ka teistele riigisisestele otsustele –, et pädevad asutused on vastu võtnud otsuseid ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses (põhjendused, lk 4).

72      Nõukogu märkis 2015.–2017. aasta aktides ja 2019. aasta otsustes, mille põhjendused on selles küsimuses identsed, et ta tugines otsustele, mille ta kvalifitseerib ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses pädeva asutuse otsusteks, sealhulgas Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrusele. Ta täpsustab, et ta analüüsis faktilisi asjaolusid, millel need otsused rajanevad, ja leidis, et need kuuluvad mõistete „terroriaktid“ ning „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused“ alla ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 2 ja 3 tähenduses (põhjenduste punktid 1–6). Lisaks märgib nõukogu põhjenduste lisas A Ühendkuningriigi siseministri määruse kohta muu hulgas, et see määrus võeti vastu 2001. aastal põhjusel, et tollasel Ühendkuningriigi siseministril oli alust uskuda, et PKK oli toime pannud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses terroriakte ja nendes osalenud (punktid 3, 4 ja 16). Ta täpsustab, et kõnealused terroriaktid hõlmasid terrorirünnakuid, mis pandi süüks PKK-le alates 1984. aastast, ning et PKK viis 1990. aastate alguses läbi terrorikampaania lääne huvide ja investeeringute vastu, mille eesmärk oli suurendada survet Türgi valitsusele, sealhulgas lääne turistide röövimine ning aastatel 1993–1994 toimunud rünnak rafineerimistehase vastu ja rünnakud turismirajatiste vastu, mille käigus välisturistid surma said. Ta märgib, et isegi kui PKK näis olevat sellest kampaaniast ajavahemikus 1995–1999 loobunud, ähvardas ta jätkuvalt sel perioodil rünnata Türgi turismirajatisi. Nõukogu märgib, et tema hinnangul kuuluvad need asjaolud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punktides i ja ii sätestatud eesmärkide alla ning ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkti iii alapunktides a, c, d, f, g ja i loetletud vägivallaaktide alla (punkt 16).

73      Järgmiseks tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 nõutud „toimikus sisalduvad täpsed andmed või tõendid“ peavad näitama, et riigisisene asutus on asjaomaste isikute või üksuste kohta teinud otsuse, mis vastab selle sätte määratlusele, eelkõige selleks, et need isikud ja üksused saaksid selle otsuse tuvastada, kuid ei puuduta nimetatud otsuse sisu (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Sellest järeldub, et käesoleval juhul võib asuda seisukohale, et nõukogu andis 2014. aasta aktides „[piisavalt] täpseid andmeid“ Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määruse kohta ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, märkides ära selle määruse täpse kuupäeva, koostaja ja õigusliku aluse, milleks oli käesoleval juhul Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismivastane seadus.

75      Sama kehtib ka 2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste kohta, mis sisaldavad samu andmeid 2001. aasta määruse täpse kuupäeva, koostaja ja õigusliku aluse kohta.

76      Sellest järeldub, et kõik argumendid, milles vaidlustatakse see, kas nõukogu on järginud nõudeid, mis puudutavad „toimikus sisalduva[id] täpse[id] andme[id] või tõend[eid] […], millest nähtub, et pädev asutus on […] teinud otsuse“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel, tuleb tagasi lükata.

3)      Selliste terroriaktide kuupäev, mille alusel Ühendkuningriigi siseminister PKK keelustas

77      Kriitika, et Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrus põhineb liiga ammustel intsidentidel, et seda saaks kehtivalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 alusel arvesse võtta, on esitatud üksnes kohtuasjas T‑148/19.

78      Kõigepealt tuleb täpsustada, et siinses asjas hindamisele tulev „ajaline distants“ puudutab aega, mis lahutab 2001. aasta määruses tuvastatud intsidente selle määruse kuupäevast, nagu hageja ka asjakohaselt väidab.

79      Nimelt, kuna see argument on esitatud selle väite toetuseks, mis käsitles ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist, siis tuleb hetkel võtta seisukoht üksnes 2001. aasta määruse kvalifitseerimises „pädeva asutuse otsuseks“ nimetatud sätte tähenduses, võttes eeskätt arvesse nimetatud määruses käsitletud intsidentide kuupäeva (vt selle kohta kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2016:723, punkt 80), kusjuures viidatud määruses käsitletud intsidentide ja ühelt poolt selle määruse vastuvõtmise vahelist ajalist distantsi ning teiselt poolt käesolevas asjas vaidlustatud loetellu jätmise otsuste vahelist ajalist distantsi analüüsitakse seoses väitega, mis käsitleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist.

80      Mis puudutab käesoleval juhul kõnealuse ajalise distantsi hindamist, siis võib tõdeda, et viimased faktilised asjaolud, mida võeti arvesse Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määruses ja mida on kirjeldatud 2019. aasta otsustes, seisnevad ähvarduses rünnata Türgi turismirajatisi ning hõlmavad ajavahemikku 1995–1999 (vt eespool punkt 72). Olgu ühtlasi meenutatud, et nõukogu ei pea kontrollima, kas asjaolud, mis tuvastati riigisisestes süüdimõistvates otsustes, mille alusel tehti esmane loetellu kandmine, nagu 2001. aasta määrus, on sisuliselt õiged (vt eespool punkt 37). Nimelt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et see määrus tuleb samastada süüdimõistva otsusega, kuna see on jõustunud, sest sellele ei pea järgnema uurimine ja selle ese on keelustada asjaomased isikud või üksused Ühendkuningriigis, tuues kaasa karistusõiguslikud tagajärjed isikutele, kellel on lähedane või kauge seos nendega (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 155 ja 156 ning seal viidatud kohtupraktika).

81      Sellest järeldub, et ehkki hageja vaidlustas asjaomaste rünnakute riski sisulise õigsuse, väites, et põhjendused ei sisalda ühtegi asjaolu ega argumenti nende ähvarduste põhjendamiseks, võib neid käesolevas asjas arvesse võtta. Sellest järeldub samuti, et viimaste arvessevõetud asjaolude (1999) ja 2001. aasta määruse kuupäeva vaheline ajaline distants on ligikaudu kaks aastat. See ajaline distants, mis on lühem kui viis aastat, ei ole aga ülemäärane (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 208 ja seal viidatud kohtupraktika).

82      Seega ei ole rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4 nende intsidentide kuupäevade tõttu, mis tuvastati Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määruses, mida selle sätte alusel arvesse võeti.

83      Kõigest eeltoodust tuleneb seega, et etteheited, mis puudutavad asjaolu, et vaidlustatud aktid tuginevad Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrusele, tuleb tagasi lükata.

b)      USA otsused

84      Hageja vaidleb vastu sellele, et USA asutuste 1997. aasta ja 2001. aasta otsuseid võiks pidada pädeva asutuse otsusteks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, tuginedes argumentidele, mis tulenevad mõistest „pädev asutus“ ja andmetest, mis on vajalikud, et tõendada selliste otsuste vastuvõtmist.

85      Sellega seoses tuleb meelde tuletada nüüdseks väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei piirdu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 kasutatud mõiste „pädev asutus“ liikmesriikide asutustega, vaid võib põhimõtteliselt hõlmata ka kolmandate riikide asutusi (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 22; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 244, ja 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 43).

86      Seda tõlgendust põhjendab ühelt poolt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastus, milles ei ole mõistet „pädev asutus“ piiratud nii, et see hõlmaks üksnes liikmesriikide asutusi, ning teiselt poolt ühise seisukoha eesmärk, milleks on rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001), mis on suunatud terrorismivastase võitluse tõhustamisele maailmas kõikide riikide süstemaatilise ja tiheda koostöö abil (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 23; 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑400/10 RENV, EU:T:2018:966, punkt 245, ja 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 44).

87      Siiski tuleneb kohtupraktikast, et nõukogu peab juhul, kui ta võtab aluseks kolmanda riigi otsuse, enne kontrollima, kas see otsus on tehtud kaitseõigustest ja õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele kinni pidades (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 24 ja 31, ning 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 58).

88      Seega tuleb alustada hageja nende argumentide analüüsimisest, millega vaidlustati see kontroll, nagu nõukogu selle käesolevas asjas läbi viis. Sellega seoses on oluline täpsustada, et selle kontrollimise vajadus tuleneb eelkõige ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 ette nähtud nõude eesmärgist, mille kohaselt isiku või üksuse esmakordne kandmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu peab põhinema pädeva asutuse tehtud otsusel. Niisuguse nõude eesmärk on kaitsta puudutatud isikuid või üksusi, tagades selle, et nende esmakordne kandmine loetellu põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 68). Kõnealust eesmärki on aga võimalik saavutada üksnes siis, kui kolmandate riikide otsused, millest lähtudes kannab nõukogu isikud või üksused esimest korda loetellu, on tehtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 26).

89      Käesolevas asjas märkis nõukogu põhjenduste lisas C, mis käsitleb PKK kandmist FTO ja SDGT loeteludesse USA asutuste poolt ning mis on identne 2015.–2017. aasta aktides ja 2019. aasta otsustes, muu hulgas, et FTO loetellu kandmine otsustati 8. oktoobril 1997 ja SDGT loetellu kandmine 31. oktoobril 2001 (punktid 3 ja 4).

90      Ta märgib seejärel, et FTO loetellu kandmised vaatab USA välisminister omal algatusel läbi pärast viie aasta möödumist, kui vahepeal ei ole esitatud loetellu kandmise tühistamise taotlust. Asjasse puutuv üksus võib ka ise paluda iga kahe aasta järel, et tema loetellu kandmine tühistataks, esitades tõendeid, mis näitavad, et asjaolud, mis olid tema FTO loetellu kandmise aluseks, on sisuliselt muutunud. USA välisminister ja United States Congress (Ühendriikide parlament, Ameerika Ühendriigid) võivad FTO loetellu kandmise tühistada ka omal algatusel. Lisaks võib asjasse puutuv üksus esitada kaebuse FTO loetellu kandmise peale Circuit Court of Appeals for the District of Columbiale (Columbia ringkonna apellatsioonikohus, Ameerika Ühendriigid). SDGT loetellu kandmise kohta märgib nõukogu, et seda perioodiliselt läbi ei vaadata, kuid seda võib vaidlustada föderaalkohtutes (põhjenduste C lisa punktid 8–11). Lisaks tõdeb nõukogu, et hageja FTO ja SDGT loetellu kandmist ei vaidlustatud USA kohtutes ning nende kannete suhtes ei ole pooleli ühtegi kohtumenetlust (põhjenduste C lisa punktid 11 ja 12). Nõukogu leiab läbivaatamise menetlusi ja olemasolevate õiguskaitsevahendite kirjeldust silmas pidades, et kohaldatavad USA õigusnormid tagavad kaitseõiguste ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele kaitse (põhjenduste C lisa punkt 13).

91      Üldkohtul on siiski juba olnud võimalus mitmes kohtuotsuses, milles on käsitletud põhjendusi, mis on identsed nende põhjendustega, mis on lisatud 2015.–2017. aasta aktidele ja 2019. aasta otsustele, otsustada, et need põhjendused olid ebapiisavad tuvastamaks, et nõukogu oli viinud läbi nõutud kontrolli selle üle, kas USAs on järgitud kaitseõiguste tagamise põhimõtet (6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punktid 54–65; 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu, T‑643/16, EU:T:2019:238, punktid 93–104, ja 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punktid 65–76). Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud ainsas apellatsioonkaebuse kohta tehtud kohtuotsuses, milles ta võttis seisukoha väite kohta, millega kritiseeritakse Üldkohtu analüüsi selle kohta, et nõukogu tugines USA otsustele (4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557), et see kriitika on vastuvõetamatu ja et vaidlustatud kohtuotsuses esitatud Üldkohtu analüüs on jõustunud (23. novembri 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑833/19 P, EU:C:2021:950, punktid 36–40 ja 82).

92      Kaitseõiguste tagamise põhimõte nõuab, et otsuste puhul, mis tuntavalt mõjutavad nende adressaadiks olevate isikute huve, võimaldataks viimastel esitada tõhusalt oma seisukohad selle kohta, millele nende vastu asjaomaste otsuste põhistamiseks tuginetakse. Meetmete puhul, mille eesmärk on kanda isikute või üksuste nimed rahaliste vahendite külmutamise loetellu, tingib see põhimõte selle, et selliste meetmete põhjused tuleb teha asjaomastele isikutele või üksustele teatavaks meetmete vastuvõtmise ajal või vahetult pärast seda (vt 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punktid 65 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

93      Mis puudutab aga 2001. aasta otsuse aluseks olnud SDGT loetellu kandmist reguleerivaid Ühendriikide õigusakte, siis nõukogu poolt põhjendustes esitatud üldine kirjeldus ei viita USA ametiasutuste mis tahes kohustusele edastada huvitatud isikutele põhjendus või isegi avaldada need otsused, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et kaitseõiguse põhimõtet on järgitud (vt selle kohta 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punktid 69 ja 70).

94      Mis puudutab 1997. aasta otsuse aluseks olnud FTO loetellu kandmist reguleerivaid õigusnorme, siis need näevad tõepoolest ette kõnealuste otsuste avaldamise föderaalregistris. Siiski ei nähtu põhjendustest, et peale nende otsuste resolutsiooni oleks avaldatud ükskõik milline põhjendus – nagu näitavad ka föderaalregistri väljavõtted, mis on esitatud kohtuasjas T‑316/14 RENV esitatud kostja vastuse lisas – või et see oleks hagejale mis tahes viisil kättesaadavaks tehtud (vt selle kohta 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punktid 71–75). USA välisministeeriumi 2013. aastal või 2019. aastal koostatud „haldustoimik“ PKK kohta, mida on mainitud põhjenduste ülevaates, on nimelt suuresti hilisem USA 1997. ja 2001. aasta otsustest, ning miski ei viita sellele, et see sisaldaks andmeid nende otsuste ja põhjenduste kohta. Lisaks ei täpsusta nõukogu kuidagi selle haldustoimikuga tutvumise tingimusi, vaid piirdub üksnes kinnitusega – ja sedagi üksnes oma menetlusdokumentides –, et hageja ei kasutanud oma õigust tutvuda toimikuga.

95      1997. aasta otsuse resolutsiooni avaldamine föderaalregistris ja seega selle avaldamise pelk mainimine põhjendustes ei ole piisav, et saaks tuvastada, et nõukogu kontrollis kaitseõiguste põhimõtte järgimist USAs (4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 76).

96      Sellest järeldub, et käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale – nagu järeldas Üldkohus 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsuses Hamas vs. nõukogu (T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 65), 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Gamaa Islamya Égypte vs. nõukogu (T‑643/16, EU:T:2019:238, punkt 104) ja 4. septembri 2019. aasta kohtuotsuses Hamas vs. nõukogu (T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 76) –, et USA otsused ei saa olla aluseks 2015.–2017. aasta aktidele ja 2019. aasta otsustele kui pädevate asutuste otsused ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, ilma et oleks vaja analüüsida küsimust, kas on järgitud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

97      Mis puudutab 2014. aasta akte, siis on neis see lünk veelgi suurem, kuna nõukogu mainib vastavates põhjendustes üksnes kõnealuste otsuste suhtes toimuda võivat kohtulikku või halduskontrolli, märkimata USA asutuste mingitki kohustust edastada huvitatud isikutele põhjendus või isegi need otsused avaldada. Lisaks võib märkida, et kui nõukogu mainis 2014. aasta aktides USA otsuseid, ei märkinud ta isegi nende otsuste kuupäeva, millest nähtub, et need aktid ei vasta ka ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 ette nähtud nõuetele seoses selliste täpsete andmete esitamisega, mis näitavad, et otsuse on teinud pädev asutus (vt eespool punktid 74 ja 75).

98      Kõigest eeltoodust tuleneb, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist käsitleva väitega tuleb nõustuda osas, milles vaidlustatud aktid tuginevad USA 1997. aasta ja 2001. aasta otsustele, kuid see väide tuleb tagasi lükata osas, milles need aktid tuginevad Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrusele.

2.      Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3

99      Arvestades ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist käsitleva väitega nõustumist seoses USA 1997. aasta ja 2001. aasta otsustega, ei uurita käesolevat väidet osas, milles sellega vaidlustatakse nendes otsustes tuvastatud intsidentide kvalifitseerimine terroriaktideks.

100    Hageja esitab kohtuasjades T‑316/14 RENV ja T‑148/19 ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 rikkumise väite toetamiseks kahte liiki argumente, millest mõned vaidlustavad üldiselt terroristliku eesmärgi taotlemise relvastatud konflikti raames enesemääramise eesmärgil sooritatud tegudega ning teised täpsemalt selle, et mõnel põhjendustes toodud teol olid terroristlikud eesmärgid, nagu on nimetatud sättes välja toodud. Ta väidab ka ainult kohtuasjas T‑148/19, et teda ei saa kvalifitseerida „terrorirühmituseks“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, kuna ta ei moodusta struktureeritud ühendust, mis tegutseb terroriaktide toimepanekuks kooskõlastatult.

101    Kuna nõukogu vaidlustab kohtuasjas T‑148/19 nii käesoleva väite vastuvõetavuse kui ka tulemusliku laadi, siis tuleb enne selle põhjendatuse analüüsi alustada nende aspektide analüüsimisest.

a)      Väite vastuvõetavus

102    Nõukogu väidab, et käesolev väide on vastuvõetamatu, kuna seda ei toeta ükski tõend.

103    See asja läbivaatamist takistav asjaolu tuleb tagasi lükata.

104    Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida kohaldatakse Üldkohtu menetluses sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu ja kodukorra artikli 76 punkti d alusel, tuleb hagiavalduses märkida vaidluse ese, esitatud väited ja argumendid ning lühike ülevaade väidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab eespool loetletu olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et võimaldada kostjal oma kaitseks valmistuda ja Üldkohtul hagi lahendada vajaduse korral ilma täiendava teabeta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse enda tekstist. Selleks on eelkõige nõutav, et hageja esitaks oma väite toetuseks argumendid, mis võimaldaks kostjal ja liidu kohtul seda mõista ja sellele vastata (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus BSCA vs. komisjon, T‑818/14, EU:T:2018:33, punktid 94–96 ja seal viidatud kohtupraktika).

105    Seevastu ei ole hagejalt nõutud, et ta esitaks oma väite põhjendamiseks tõendeid, kuna nende tõenditega põhjendamine kuulub nimetatud väite sisulise põhjendatuse hindamise alla ja nende tõendite puudumine võib viia väite tagasilükkamiseni põhjendamatuse tõttu. Eespool viidatud kohtupraktikas sisalduv viide „faktilistele asjaoludele“, mis peavad olema hagiavalduses kokkuvõtlikult esitatud, puudutab nimelt faktilisi põhjendusi, mis võimaldavad muuta hagiavalduse arusaadavaks, sõltumata nende faktiliste põhjenduste kinnitamisest tõendite abil (vt eespool punkt 104).

106    Käesoleval juhul on hageja aga esitanud esimese väite põhjendamiseks üksikasjaliku argumentatsiooni, mis moodustab kohtuasjas T‑148/19 esitatud hagiavaldusest üle 60 punkti, mida pealegi nõukogu ei vaidlusta ja võtab ka arvesse, vastates üksikasjalikult igale argumendile, mille hageja väite põhjendamiseks on esitanud. Väide on järelikult vastuvõetav.

b)      Väite tulemuslikkus

107    Hageja väidab, et ta ei moodusta struktureeritud ühendust, mis tegutseb terroriaktide toimepanekuks kooskõlastatult. PKK tähistab ühtaegu ühte struktureeritud parteid mitmekihilises „kompleksis“, seda „kompleksi“ ennast ja kurdide ühiskondlikku liikumist ning nõukogu ei ole selgelt näidanud 2019. aasta otsustes, millist neist väljunditest ta soovis vaidlusalustesse loeteludesse edasi jätta. Hageja sõnul ei saa aga „kompleksi“, mis tähistab mitut parteid ja muid iseseisvalt organiseeritud ühendusi, ega kurdi ühiskondlikku liikumist, mille liikmeid hageja ei kontrolli ei otseselt ega kaudselt, käsitada struktureeritud ühendusena ega ammugi terrorirühmitusena. Mis puudutab PKKd kui „kompleksi“ kuuluvat parteid, siis kuigi PKK on piisavalt struktureeritud, ei ole selle eesmärk terroriakte toime panna ning ta ei pane neid toime.

108    Nõukogu leiab, et see käesoleva väite põhjendamiseks esitatud etteheide on tulemusetu, kuna ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 sõnastusest tuleneb, et „terrorirühmituseks“ ja eriti „rühmituseks“ kvalifitseerimine selle sätte tähenduses ei ole nimetatud ühise seisukoha kohaldamise tingimus.

109    Ühise seisukoha 2001/931 sõnastusest nähtub tõepoolest, et kvalifitseerimine selle ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 teise lõigu tähenduses „terrorirühmituseks“, st „rohkem kui kahest isikust koosnevaks struktuuriliseks ühenduseks, mis on aja jooksul välja kujunenud ja mis tegutseb terroriaktide toimepanekuks kooskõlastatult“, ei kujuta endast selle ühise seisukoha kohaldamise üldtingimust.

110    Nimelt, nagu on märgitud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 2, kohaldatakse seda füüsiliste isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kusjuures neid viimaseid ei ole pealegi eristatud ühisele seisukohale ja 2019. aasta otsustele lisatud loetelus, milles on esimeses punktis mainitud „füüsilisi isikuid“ ja teises punktis „rühmitusi ja üksusi“. Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 teises lõigus toodud mõiste „terrorirühmitus“ määratluse eesmärk on üksnes täpsustada kahte spetsiifilist terroristlikku eesmärki, milleks on „terrorirühmituse juhtimine“ (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt j) ja „terrorirühmituse tegevuses osalemine“ (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt k), mis ei ammenda selle seisukoha kohaldamisala ja millele nõukogu 2019. aasta otsuses PKK osas pealegi ei tuginenud (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 253).

111    Sellest järeldub, et kuna hageja kanti vastavalt ühise seisukoha 2001/931 ettekirjutustele vaidlusalustesse loeteludesse „rühmituse ja üksusena“ ning kuna ta ei vaidle sugugi vastu tema kvalifitseerimisele „üksuseks“, siis ei ole tähtsust sellel, et PKK ei ole „terrorirühmitus“, nagu ta ise väidab.

112    Käesolev väide tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata osas, milles see kritiseerib hageja kvalifitseerimist „terrorirühmituseks“.

113    Seevastu, vastuseks nõukogu kinnitusele, et tema ülesanne ei ole kontrollida pädeva riigisisese asutuse poolt faktiliste asjaolude kvalifitseerimist, tuleb täpsustada, et selline kohustus lasub nõukogul ja et hageja argumendid on seega tulemuslikud, kuna nendega vaidlustatakse see, mis tulemusele jõuti nende aktide vastavuse kontrollimisel, mida riigisisesed ametiasutused võtsid arvesse, ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 sätestatud terroriakti määratluse suhtes.

114    Nimelt, nagu nähtub ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 esimesest lõigust, mis viitab eelkõige „süüdimõistmisele“ „terroriakti […], sellise akti toimepaneku katse[…], selles osalemis[e] või sellele kaasaaitamis[e]“ eest, peab nõukogu kontrollima, kas riigisiseste asutuste poolt arvesse võetud teod vastavad tõesti ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 määratletud terroriaktidele (vt selle kohta 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 191). See kontroll on seda enam nõutav, kuna terroriakti määratlused on riigiti erinevad ega vasta tingimata kõigis aspektides ühise seisukoha 2001/931 määratlusele, nagu nähtub mõnest hageja esitatud etteheitest.

115    Kui aga puudutatud üksus ei vaidle nõukogu menetluse käigus üksikasjalikult vastu sellele, et riigisisene otsus puudutab terroriakte ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, ei ole nõukogu kohustatud selle küsimuse kohta üksikasjalikumalt otsust tegema, ning põhjendustes esitatud märge, mille kohaselt ta kontrollis, kas pädevate riigisiseste asutuste otsuste aluseks olnud põhjendused kuuluvad ühises seisukohas 2001/931 esitatud terrorismi mõiste alla, on piisav (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 162 ja 163 ning seal viidatud kohtupraktika).

116    Samuti tuleb täpsustada, et see kontroll, mida nõukogu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 alusel peab läbi viima, puudutab üksnes intsidente, mida on mainitud riigisiseste asutuste otsustes, mille alusel asjaomane üksus esimest korda loetellu kanti. Nimelt, nagu nähtub 24. novembri 2021. aasta kohtuotsusest LTTE vs. nõukogu (T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 168 ja 276), kui nõukogu jätab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohase läbivaatamise käigus üksuse nime edasi rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse, ei pea ta tõendama, et see üksus on nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõike 3 tähenduses terroriakte toime pannud, vaid peab tõendama, et endiselt esineb risk, et ta on seotud selliste aktidega, mis ei tähendab tingimata, et ta neid tegusid toime paneb.

117    Siiski ei ole vaidlust selles, et kui selgub, et PKK pani pärast tema esmakordset loetellu kandmist toime terroriakte, siis õigustab see veelgi enam tema loetellu jätmist.

118    Kõigest eeltoodust tuleneb, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 rikkumist puudutav väide ei ole tulemuslik osas, milles see puudutab hageja kvalifitseerimist „terrorirühmituseks“ ja akte, mille alusel tema nimi vaidlusalustesse loeteludesse edasi jäeti, kui nõukogu vaatas neid loetelusid uuesti läbi ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel, kuid et see on tulemuslik osas, milles ta vaidlustab algse loetellu kandmise aluseks olnud riigisisestes otsustes tuvastatud intsidentide kvalifitseerimise terroriaktideks.

c)      Väite põhjendatus

1)      Argumendid, mille kohaselt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 sätestatud eesmärkide tõlgendamisel tuleb silmas pidada õiguspärast relvastatud konflikti kurdi rahva enesemääramiseks

119    Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi hageja on loobunud oma esimesest väitest kohtuasjas T‑316/14 RENV, mis puudutas relvastatud konflikte puudutava rahvusvahelise õiguse rikkumist (vt eespool punkt 28), jääb ta nende argumentide juurde, mis puudutavad vajadust võtta arvesse relvastatud konflikti olemasolu, et tõlgendada ja kohaldada ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3.

120    Hageja eitab niisiis, et teod, mille nõukogu talle süüks pani, pandi toime terroristlikul eesmärgil, tuginedes tema ja Türgi Vabariigi vahelisele relvastatud konfliktile. Hageja sõnul on väga oluline võtta arvesse konteksti, milles vaidlustatud meetmed asuvad, st õiguspärast relvastatud konflikti kurdi rahva enesemääramiseks, milles PKK hakkab vastu Türgi ametiasutustele, kuna vägivalla kasutamine relvastatud konflikti käigus on rahvusvahelise õiguse alusel põhimõtteliselt lubatud. ELL artikli 3 lõike 5 ja artikli 21 kohaselt tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3 tõlgendada enesemääramist käsitleva rahvusvahelise õiguse alusel, rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel või demokraatia ja õigusriigi põhiväärtuste seisukohast.

121    Hageja vaidleb vastu, et talle omistatud tegudel oli terroristlik eesmärk, rõhutades, et tingimata tuleb eristada teo toimepanekut ja selle toimepanekut terroristlikul eesmärgil. Eelkõige ei kavatse ta Türgi riiki destabiliseerida ega hävitada ning tema eesmärk on üksnes seda parandada ja viia see paremini vastavusse liidus vastu võetud demokraatlike põhimõtetega, sealhulgas põhiõigusega enesemääramisele. Lisaks on tema eesmärk sundida Türgi valitsust nõustuma kurdide parema seisundiga, nii et tema pingutusi ei saa pidada alusetuks. Hageja väidab lõpuks, et ükski talle süüks pandud tegu ei olnud suunatud tsiviilelanikkonna vastu ja tema sihtmärgid olid õiguspärased sõjalised objektid, ehkki need tõid mõnikord kaasa tsiviilkahju.

122    Sellega seoses tuleb meenutada, et nii Euroopa Kohtu kui ka Üldkohtu praktikast tuleneb, et relvastatud konflikti toimumine ei välista selle käigus toime pandud võimalikele terroriaktidele selliste terrorismivastaste liidu õigusnormide kohaldamist nagu ühine seisukoht 2001/931 (14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus A jt, C‑158/14, EU:C:2017:202, punktid 97 ja 98; vt ka 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 294 ja seal viidatud kohtupraktika).

123    Esiteks ei tee nimelt ühine seisukoht 2001/931 oma reguleerimisala seisukohast mingit vahet sellel, kas asjasse puutuv tegevus on toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse tähenduses relvastatud konfliktis või mitte. Teiseks on liidu ja tema liikmesriikide eesmärk võidelda terrorismiga, olenemata selle avaldumise vormist ja vastavalt kehtivatele rahvusvahelise õiguse eesmärkidele (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 58).

124    Hageja ei vaidle vastu ka ühise seisukoha 2001/931 kohaldatavusele relvastatud konflikti korral, kuid leiab sisuliselt, et selle sätteid tuleb tõlgendada, võttes arvesse selle relvastatud konflikti seaduspärast laadi, mis on toimumas Türgi ametiasutuste vastu kurdi rahva enesemääramise nimel.

125    Tuleb möönda, et nagu hageja väitis, on tavaõiguse enesemääramispõhimõte, millele viidatakse eeskätt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 1, millele kirjutati alla San Franciscos 26. juunil 1945, rahvusvahelise õiguse põhimõte, mis on kohaldatav kõigi mitteautonoomsete territooriumide suhtes ja kõigi rahvaste suhtes, kes ei ole veel saavutanud iseseisvust (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Front Polisario, C‑104/16 P, EU:C:2016:973, punkt 88, ja 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 217).

126    Võtmata seisukohta selle põhimõtte kohaldamise kohta käesolevas kohtuasjas ega ammugi relvastatud jõu kasutamise õiguspärasuse kohta enesemääramise saavutamiseks, tuleb asuda seisukohale, et see põhimõte ei tähenda, et teatav rahvas või teatava territooriumi elanikud võivad enesemääramisõiguse teostamiseks kasutada vahendeid, mis kuuluvad ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 kohaldamisalasse (4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 218, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 299).

127    Nimelt on Üldkohtul juba olnud võimalus otsustada, et ei liidu õiguses ega isegi rahvusvahelises õiguses ei ole mingit alust erandile terroriaktide keelust relvastatud konfliktis vabastusliikumiste kasuks, kes osalevad relvastatud konfliktis „rõhuva valitsuse“ vastu. Rahvusvahelise õiguse sätetes, täpsemalt ÜRO Julgeolekunõukogu 28. septembri 2001. aasta resolutsioonis 1373 (2001), Genfi 12. augusti 1949. aasta konventsioonis tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta, Genfi konventsioonide 8. juuni 1977. aasta I ja II lisaprotokollides rahvusvaheliste ja siseriiklike relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta ning 9. detsembril 1999 New Yorgis alla kirjutatud terrorismi rahastamise tõkestamise rahvusvahelises konventsioonis ei ole terroriaktide hukkamõistu raames kehtestatud mingit eristamist teo toimepanija isiku alusel ja tema taotletud eesmärkide alusel (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 68).

128    Lisaks tuleb märkida, et käesoleval juhul piirdub hageja sellega, et mainib ühteainsat sätet – käesoleval juhul liidu õiguses –, mis konkreetselt toetab tema väidet, et on ette nähtud erand terroriaktide keelust enesemääramisel, nimelt nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta (EÜT 2002, L 164, lk 3; ELT eriväljaanne 19/06, lk 18) ja täpsemalt selle otsuse põhjendus 11, milles on märgitud, et sellega „ei reguleerita rahvusvahelise humanitaarõigusega hõlmatud relvajõudude tegevust relvastatud konfliktide ajal, sest nende suhtes kohaldatakse rahvusvahelise humanitaarõiguse tingimusi, ega riigi relvajõudude tegevust nende teenistuskohustuste täitmisel, sest nende suhtes kohaldatakse muid rahvusvahelise õiguse eeskirju“. Hageja lisab, et raamotsusele 2002/475 oli lisatud nõukogu deklaratsioon, mis välistas sõnaselgelt selle kohaldamisalast relvastatud vastupanu, nagu see, mida osutasid erinevad Euroopa vastupanuliikumised teise maailmasõja ajal.

129    Samas ei sisalda ühine seisukoht 2001/931, nagu ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1373 (2001), mida ühise seisukohaga liidu tasandil rakendatakse, ühtegi sätet, mis oleks võrreldav raamotsuse 2002/475 põhjendusega 11, ning sellise põhjenduse puudumist ühises seisukohas tuleb just tõlgendada kui väljendust nõukogu tahtele, et ühise sisukoha sätetest ei nähta ette ühtegi erandit, kui tegemist on terrorismi ennetamisega, võideldes selle rahastamise vastu (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punktid 74–76).

130    Sellest tuleneb, et hageja tuginemine raamotsusele 2002/475 ja sellele lisatud nõukogu deklaratsioonidele ei ole asjasse puutuv.

131    Nimelt tuleb vahet teha esiteks eesmärgil, mida soovib saavutada teatav rahvas või teatava territooriumi elanikud, ja teiseks sellel, mida nad selle eesmärgi saavutamiseks teevad. Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punktides i–iii mainitud „eesmärgid“ ei vasta nimelt sellistele eesmärkidele, mida võib määratleda kui viimaseid või aluseks olevaid eesmärke. Nendega peetakse silmas – nagu nähtub kasutatud mõistest (hirmutamine, sundimine, tasakaalust välja viimine või hävitamine) – toime pandud tegude laadi ennast, mistõttu tuleb järeldada, et ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimene lõik viitab üksnes „tegudele“, mitte aga „eesmärkidele“ (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 300 ja seal viidatud kohtupraktika).

132    Seega, vastupidi eelkõige sellele, mida väidab hageja, ei tule arvesse võtta seda, mis oli Türgi riigi põhikorra ründamise (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt iii) eesmärk, mis seisneb selle korra muutmises, et see oleks demokraatlikum, isegi kui see eesmärk on tõendatud. Samuti tuleb mõistet „põhjendamatult“ (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt ii) mõista nii, et sellega peetakse silmas kasutatud sunni õigusvastast laadi, mida teostatakse eelkõige kasutatavate sunnivahenditega, ning seda ei tohi hinnata selle sunniga taotletava eesmärgi väidetava õiguspärase laadi alusel. Lõpuks, mis puudutab elanikkonna hirmutamist (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt i), mille kohta hageja väidab, et kurdi rahva enesemääramise nimel toimuv relvastatud konflikt tähendab, et sihtmärgid on üksnes sõjalised, siis tuleb tõdeda, et sellel argumendil puudub faktiline alus, kuna põhjendustes nimetatud mitme teo, eelkõige turismirajatiste vastu suunatud rünnakute sihtmärk oli peamiselt ja mitte üksnes kaasuvalt tsiviilelanikkond (vt eeskätt allpool punktid 142 ja 143).

133    Lõpuks tuleb rõhutada, et eeltoodust ei saa järeldada, et terrorismi ennetamise vahend, milleks on ühine seisukoht 2001/931 ja üldisemalt kogu liidu piiravate meetmete süsteem, takistaks rahvaste enesemääramise õiguse kasutamist rõhuvates riikides. Nimelt ei ole ühise seisukoha 2001/931 ja nõukogu poolt selle rakendamise eesmärk kindlaks teha, kellel on riigi ja rühmituse vahelises konfliktis õigus, vaid võidelda terrorismi vastu (16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑208/11 ja T‑508/11, EU:T:2014:885, punkt 71). Sellises olukorras peab nõukogu, arvestades liidu institutsioonidele liidu välispoliitika elluviimisel antud ulatuslikku kaalutlusruumi (vt selle kohta 28. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Faust vs. komisjon, 52/81, EU:C:1982:369, punkt 27; 16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 52, ja 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Mugraby vs. nõukogu ja komisjon, T‑292/09, ei avaldata, EU:T:2011:418, punkt 60), otsustama, kelle suhtes tuleb piiravaid meetmeid võtta, kas asjaomase riigiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute või oma enesemääramisõigust teostada sooviva rahva suhtes.

134    Järelikult tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlevad kurdi rahva enesemääramise nimel toimuva relvastatud konflikti legitiimse laadi arvessevõtmist ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud eesmärkide tõlgendamisel.

135    Sellest järeldub, et tagasi tuleb lükata ka kõik hageja argumendid, millega ta soovib vaidlustada teatud temale süüks pandavate tegude terroristlikke eesmärke põhjusel, et need on toime pandud kättemaksuna Türgi sõjaväe vastu.

2)      Hagejale süüks pandud teatud tegudega taotletud eesmärkide terroristliku laadi vaidlustamine

136    Kõigepealt tuleb tagasi lükata etteheide, et sisuliselt on rikutud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, kuna nõukogu ei saa vaidlustatud aktide aluseks võtta enne ühise seisukoha 2001/931 jõustumist aset leidnud intsidente. Võttes nimelt arvesse ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud varade külmutamise pelgalt ennetavat laadi ja seda, et need ei kujuta endast seetõttu kriminaal- või halduskaristust (vt 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Fahas vs. nõukogu, T‑49/07, EU:T:2010:499, punktid 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika), siis ei ole see liidu õiguse üldpõhimõte, mis on esitatud harta artikli 49 lõike 1 esimeses lauses, mille kohaselt „[k]edagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo […] eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu“, käesolevas asjas kohaldatav (vt analoogia alusel 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu, T‑256/11, EU:T:2014:93, punktid 70–81).

137    Lisaks tuleb tulemusetuse tõttu tagasi lükata etteheide, et Ühendkuningriigi asutuste poolt arvesse võetud teatud aktid ei olnud kooskõlas rikkumise määratlusega selle riigi õigusnormide tähenduses. Nimelt tuleneb erilisest koostöövormist, mis on liikmesriikide ja nõukogu vahel terrorismivastase võitluse valdkonnas loodud, ja sellest tulenevast nõukogu kohustusest lähtuda võimalikult suures ulatuses pädeva riigisisese asutuse hinnangust, millel põhineb tema otsus, et ta peab usaldama ka seda asutust riigisiseste õigusnormide alusel tuvastatud faktiliste asjaolude kvalifitseerimisel. Isegi kui nõue, et tegu tuleb „käsitle[da] siseriiklikus õiguses õigusrikkumisena“, on esitatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3, kuulub selline kvalifitseerimine rangelt riigisisesesse sfääri ja on sellisena sõltumatu nimetatud ühise seisukoha rakendamisest.

138    Mis puudutab selle vaidlustamist, et mõned PKK-le süüks pandud teod ei vasta ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 kindlaks määratud kriteeriumidele, et määratleda terroriakt, siis tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi hageja väidetule tuleneb käesoleva väite toetuseks esitatud kriitikast, mida analüüsitakse allpool, et hagejal olid seoses intsidentidega, mille kvalifitseerimist terroriaktideks ta vaidlustab, piisavad andmed, et esitada oma vaidlustamise põhjendamiseks argumendid. Lisaks võib Euroopa Kohtu järeldustest 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 62 ja 80) tuletada, et 2014. aasta aktide ja 2015.–2017. aasta aktide aluseks olnud intsidentide ülevaade, mida on identselt korratud 2019. aasta otsustes, oli – välja arvatud 2014. aasta augustis aset leidnud intsidendi osas – piisavalt põhjendatud, et hageja käsutuses oli piisavalt andmeid esitamaks argumente, millega põhjendada kõnealuste intsidentide terroriaktideks kvalifitseerimise vaidlustamist.

139    Seejärel võib asuda seisukohale, et isegi olenemata asjaolust, et hageja taotletavate eesmärkide terroristlikku laadi on vaidlustatud ainult mõne teo puhul, mida nõukogu oli aluseks võtnud, ei võimalda need vaidlustamised seada kahtluse alla nõukogu hinnanguid.

140    Tuleb nimelt rõhutada, et kõik teod, mida on nimetatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punktides a–k, võivad olla terroristlikku laadi. Selleks, et tegu kvalifitseerida „terroristlikuks“, ei pea tal olema kõik nimetatud sättes mainitud 11 eesmärki.

141    Sellest järeldub, et tähtsust ei ole sellel, nagu väidab hageja, et teatavad talle süüks pandud teod ei olnud põhjustanud surma (punkt a), ei hõlmanud relvade kasutamist (punkt f), ei olnud põhjustanud tõsist kahjustamist (punkt d) ega toonud kaasa inimrööve (punkt c), kuna ühest küljest ei ole vaidlust selles, et neil tegudel olid muud terroristlikud eesmärgid, mida on mainitud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punktides a–k, ja kuna teisest küljest olid muudel tegudel nende hulgast, mida aluseks võeti, üks või enam neist eesmärkidest.

142    Mis puudutab konkreetselt tegusid, mille Ühendkuningriigi ametiasutused 2001. aastal aluseks võtsid, siis tuleb meenutada, et nõukogu mainis neid 2015.–2017. aasta aktide põhjendustes ja 2019. aasta otsustes (põhjenduste A lisa punkt 16) järgmiselt:

–        lääne turistide, sh mitme Ühendkuningriigi kodaniku röövimine 1990. aastate alguses;

–        rünnak rafineerimistehase vastu aastatel 1993–1994;

–        aastatel 1993–1994 toimunud rünnakute kampaania turismirajatiste vastu, mis viis välisturistide, sealhulgas Ühendkuningriigi kodanike surmani;

–        aastatel 1995–1999 tehtud ähvardused rünnata uuesti Türgi turismirajatisi.

143    Seega, isegi kui eeldada, nagu väidab hageja, et ei ole tõendatud, et 1993.–1994. aastal toimunud rafineerimistehase rünnak ohustas inimelu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkti d tähenduses, ei ole vaidlustatud ei selles sättes nimetatud tõsiseid kahjustamisi ega nende kahjustamiste paratamatut tagajärge, milleks on suur majanduslik kahju, millele on koos inimelu ohustamisega viidatud kui ühele eespool mainitud kahjustamiste kahest võimalikust alternatiivsest tagajärjest. Samuti, isegi kui rünnakut rafineerimistehasele ei saaks hagejale süüks arvata, nagu ta väidab, võib märkida, et Ühendkuningriigi asutused panid talle 2001. aastal süüks muid tegusid (vt eespool punkt 142), mille osas hageja ei vaidlusta seda, et ta oli nendega seotud, ega ka taotletud terroristlikku eesmärki või eesmärke, sh rünnakud inimelu vastu. Lõpuks ei ole hagejal alust vaidlustada seda, et ähvardused rünnata Türgi turismirajatisi aastatel 1995–1999 vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 toodud terroriaktide määratlusele, mille punktis i on sõnaselgelt nimetatud „mõne punktides a–h loetletud teo toimepanekuga ähvardamine“, nagu rünnakud inimelu vastu või kahjustamine.

144    Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega ta vaidlustab kõnealuste aktide kvalifitseerimise terroriaktideks, kuna Ühendkuningriigi õigusaktides ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 sisalduva terroriakti määratluse vahel on erinevusi. Kõnealustes riigisisestes õigusaktides, nimelt Ühendkuningriigi 2000. aasta terrorismivastases seaduses on sama kaheosaline terroriaktide määratlus nagu ühises seisukohas, määratledes need teod ühtaegu nii taotletavate „eesmärkide“ kui ka selleks kasutatud vahendite teel, kusjuures nii need „eesmärgid“ kui ka vahendid kattuvad suures osas. Seega ei ole tähtsust asjaolul, et Ühendkuningriigi õigusaktides on vahenditega seotud raskusastme kriteerium (näiteks tõsine vägivald, suur kahju), kuid ühises seisukohas 2001/931 on see seotud „eesmärkidega“ (mainides näiteks elanikkonna tõsiselt hirmutamist, tõsiselt tasakaalust välja viimist või hävitamist).

145    Mis puudutab Ühendkuningriigi asutuste 2014. aastal tuvastatud tegusid, siis võib ammendavuse huvides märkida (vt punktid 116 ja 117 eespool), et nõukogu ei ole konkreetselt tuvastanud neist igaühe poolt taotletud terroristlikke eesmärke, vaid esitanud üldise järelduse, milles loetletakse kõigi neid eesmärke (käesoleval juhul need, millele on osutatud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punktides a, c, d ja f–i) nii 2001. aastal kui ka 2014. aastal tuvastatud tegude osas, mis on ära toodud põhjendustes (A lisa punkt 19). Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses terroriaktiks kvalifitseerimisel ei puutu seega asjasse argumendid, millega heidetakse nõukogule ette, et ta leidis, et 2014. aastal arvesse võetud teod olid rünnakud inimelu vastu (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt a) ning olid põhjustanud relvade kasutamist (ühise seisukohta 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt f) või tõsist kahjustamist (ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 esimese lõigu punkt d), mis vastas üksnes kolmele seitsmest aluseks võetud eesmärgist, kusjuures olgu lisaks täpsustatud, et need terroristlikud eesmärgid võeti kehtivalt arvesse Ühendkuningriigi asutuste 2001. aasta otsuses tuvastatud tegude osas (vt eespool punkt 143).

146    Järelikult tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 rikkumist käsitlev väide tagasi lükata.

3.      Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 6

147    Olgu meenutatud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohase läbivaatamise käigus võib nõukogu jätta asjaomase isiku või üksuse nime rahaliste vahendite külmutamise loetellu, kui ta jõuab järeldusele, et on jätkuvalt oht, et isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, mis õigustas tema esmast loetellu kandmist, mistõttu see loetellu jätmine kujutab endast sisuliselt asjaomase isiku või üksuse esmakordse loetellu kandmise pikendamist. Selleks peab nõukogu kontrollima, kas pärast seda esimest korda loetellu kandmist ei ole faktiline olukord muutunud nii, et see ei võimalda enam teha sama järeldust asjaomase isiku või üksuse osalemise kohta terroriaktides (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 46 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika; 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K.P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punkt 43, ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 49).

148    Kontrollimisel, kas esineb jätkuvalt risk, et isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse seda, mis on saanud isiku või üksuse rahaliste vahendite külmutamise loetellu esimest korda kandmise aluseks olnud riigisisesest otsusest, eelkõige seda, kas see otsus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud uute asjaolude või tõendite ilmnemise tõttu või pädeva riigisisese asutuse hinnangu muutumise tõttu (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 52, ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 50).

149    Lisaks võib olla, et ainuüksi asjaolust, et esmase loetellu kandmise aluseks olnud riigisisene otsus kehtib edasi, ei piisa möödunud aega ja juhtumi asjaolude arengut arvestades järelduse tegemiseks, et jätkuvalt esineb oht, et asjaomane isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses. Selles olukorras, eelkõige kui pädev asutus ei ole algse loetellu kandmise aluseks olnud otsust läbi vaadanud, peab nõukogu tuginema selle isiku või üksuse nime jätmisel rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse ajakohastatud hinnangule, võttes arvesse uuemaid faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et selline oht on endiselt olemas (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 52, 62 ja 72; 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 40 ja 50; 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K.P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 52, 60 ja 61, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 51).

150    Selle ajakohastamise kohustuse tekkimise tingimused, milleks on aja möödumine ja juhtumi asjaolude areng, on alternatiivsed ja seda vaatamata sidesõna „ja“ kasutamisele eespool punktis 149 viidatud kohtupraktikas. Liidu kohus võis seega kinnitada nõukogu ajakohastamise kohustust, tuginedes möödunud ajale, ilma et ta oleks tingimata viidanud ka asjaolude muutumisele selle aja jooksul (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 32 ja 33), märkides mõnikord koguni, et kõnealune ajavahemik on „iseenesest“ sellist ajakohastamist õigustav asjaolu (24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 176). Nimelt võib ainuüksi pika ajavahemiku möödumine olla piisav, et õigustada nõukogu hinnangu ajakohastamist, kuna tuleb hinnata, kas oht on endiselt säilinud ja kuidas oht on ajas muutunud. Samuti on raske jätta tähelepanuta sündmust, mis viitab asjaolude olulisele muutumisele, isegi kui see leidis aset vaid mõni kuu pärast loetellu jätmise otsuse vastuvõtmist.

151    Kui seda põhjustab aja möödumine või juhtumi asjaolude muutumine, võib nõukogu tugineda oma hinnangu ajakohastamisel hiljutistele asjaoludele, mis ei tulene mitte ainult pädevate asutuste võetud riigisisestest otsustest, vaid ka muudest allikatest, seega ka tema enda hinnangutest (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 52, 62 ja 72; 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punktid 40 ja 50; 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus K.P., C‑458/15, EU:C:2019:522, punktid 52, 60 ja 61, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 51).

152    Sellega seoses on oluline rõhutada – vastuseks argumendile, mille hageja esitas kohtuasjas T‑316/14 RENV ja mis puudutas riigisiseste asutuste väidetavat läbivaatamise kohustust ja seda, et nõukogu peab tingimata nendele läbivaatamistele tuginema –, et just seetõttu, et see ühise seisukohaga 2001/931 kehtestatud piiravate meetmete süsteem ei näe ette mehhanismi, mis võimaldaks nõukogul vajaduse korral saada pärast esmakordset loetellu kandmist tehtud riigisiseseid otsuseid, et korraldada läbivaatamisi, mida tal tuleb selle ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 alusel teha, ei saa järeldada, et nimetatud süsteem nõuaks nõukogult kõnealuste läbivaatamiste tegemist üksnes riigisiseste otsuste põhjal, mis piiraks põhjendamatult selleks nõukogu käsutuses olevaid vahendeid (26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punktid 63 ja 64, ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 45).

153    Ühtlasi tuleb meenutada, et mis puudutab värskemaid asjaolusid, mis puudutavad olukorra ajakohastatud hindamist, olgu need pärit riigisisestest otsustest või muudest allikatest, siis peab liidu kohus esiteks kontrollima, kas on täidetud ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus, ja seega, kas esitatud põhjendus on piisavalt täpne ja konkreetne, ning teiseks, kas põhjendus on põhjendatud, mis tähendab, et see kohus teeb põhjenduse sisulist õiguspärasust kontrollides kindlaks, et need aktid põhinevad piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning kontrollib fakte, mis on esitatud põhjendustes, millele need aktid tuginevad (vt selle kohta eelkõige 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punktid 118 ja 119; 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 70, ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 52).

154    Selle kohtuliku kontrolli osas võib puudutatud isik või üksus tema rahaliste vahendite külmutamise loetellu jätmise peale esitatavas hagis vaidlustada kõik andmed, millele nõukogu tugines, et tõendada jätkuvat ohtu, et see isik või üksus osaleb terroristlikus tegevuses, olenemata sellest, kas need andmed tulenevad pädeva asutuse tehtud riigisisesest otsusest või muust allikast. Vaidlustamise korral tuleb nõukogul tõendada väidetud faktiliste asjaolude tuvastamise paikapidavust ja liidu kohtul kontrollida nende faktide sisulist õigsust (vt 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 53). Sellega seoses on oluline rõhutada, et võttes arvesse ühise seisukohaga 2001/931 kehtestatud nõukogu ja liikmesriikide vahelist konkreetset koostöösüsteemi ja sellest tulenevat nõukogu kohustust tugineda võimalikult suures ulatuses riigisiseste asutuste hinnangule, on nende asutuste otsustel eriline tõendusjõud, mis hõlbustab seega asjaolude kindlakstegemist nõukogu poolt ja nende kontrollimist liidu kohtus, kui pädevad riigisisesed asutused on need asjaolud enne tuvastanud.

155    Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas 2014. aasta aktid, 2015.–2017. aasta aktid ja 2019. aasta otsused võeti vastu ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 nõudeid järgides, eristades neid kolme liiki akte, lähtudes erinevatest asjaoludest, mida võeti arvesse nõukogu hinnangu ajakohastamisel neile aktidele ja otsustele lisatud põhjendustes.

a)      Läbivaatamine, mille nõukogu 2014. aasta aktides läbi viis (kohtuasi T316/14 RENV)

156    2014. aasta aktide põhjendustest ilmneb, et hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmisel tugines nõukogu – võttes arvesse hageja terroristlikku tegevust alates 1984. aastast ja tema poolt alates 2009. aastast ühepoolselt välja kuulutatud relvarahusid – mitte üksnes USA ja Türgi asutuste otsustele (mis kõik olid 2009. aastast varasemad), vaid ka asjaolule, et Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määrus, mille alusel PKK algul sellesse loetellu kanti, oli endiselt kehtiv, ning nimekirjale, mis sisaldas 69 intsidenti, mis leidsid aset alates 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011, mille osas nõukogu leidis, et need kujutavad endast „terroriakte“ ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, ja mis olid omistatavad hagejale (vt eespool punktid 11 ja 12).

157    Hageja heidab nõukogule ette, et viimane ei tuginenud tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmisel olukorra ajakohastatud hinnangule, nagu seda nõuab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 6. Tema sõnul tugines nõukogu nimelt üksnes riigisisestest otsustest tulenevale aegunud teabele ega võtnud arvesse hulka hiljutist teavet, mille hageja esitas ja mis puudutas 2012. aastal alanud rahuprotsessi, sellele järgnenud relvarahu, tema relvajõudude lahkumist Türgi territooriumilt peale seda ning tema osalemist võitluses Daeshi vastu, mille tagajärjel esitati 2014. aastal mitu üleskutset kõrvaldada hageja terroristide loeteludest.

158    Esiteks tuleb märkida, et Ühendkuningriigi siseministri 2001. aasta määruse vastuvõtmisest kuni 2014. aasta aktide vastuvõtmiseni möödus palju aega, mis iseenesest õigustab ajakohastatud hinnangut selle kohta, kas on jätkuvalt risk, et PKK on seotud terrorismiga.

159    Teiseks võib tõdeda, et 2001. aasta määruse ja 2014. aasta aktide vahele jääva 13 aasta jooksul leidsid aset mitu sündmust, mis näitasid asjaolude muutumist eespool punktis 149 viidatud kohtupraktika tähenduses.

160    Nii on 2014. aasta aktides esile toodud mitu relvarahu, mille PKK 2005. aastal, 2006. aastal ja „alates 2009. aastast“ ühepoolselt välja kuulutas, ning PKK poolt 2003. aastal koostatud „kolme-etapiline“ rahukava. Kuigi 2014. aasta aktide põhjendused seda ei maini, tuleb viidata ka rahuläbirääkimistele PKK ja Türgi valitsuse vahel aastatel 2012 ja 2013 ning rahu üleskutsele, mille oli 21. märtsil 2013 koostanud PKK asutaja ja juht Abdullah Öcalan, millele mõlemale hageja viitab (vt allpool punktid 167–171).

161    Seevastu hageja osalemine võitluses Daeshi vastu ei kujuta endast selles staadiumis sündmust, mis näitaks asjaolude muutust, mis õigustaks ajakohastamist, kuna toimikus sisalduvate andmete kohaselt algas see 2014. aasta teisel poolaastal ehk pärast 2014. aasta aktide vastuvõtmist.

162    Sellest järeldub, et nõukogu oli kohustatud ajakohastama oma hinnangut selle kohta, kas endiselt esines risk, et hageja oli seotud terrorismiga.

163    Nõukogu loetles sellega seoses suure hulga intsidente, mis leidsid aset 14. novembrist 2003 kuni 19. oktoobrini 2011, sealhulgas 17 intsidenti, mis leidsid aset 17. jaanuarist 2010 kuni 19. oktoobrini 2011 pärast relvarahusid, mille PKK oli ühepoolselt välja kuulutanud alates 2009. aastast.

164    Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohus otsustas 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316), et ajakohastamine oli piisavalt põhjendatud, ning Üldkohus on selle hinnanguga seotud. Euroopa Kohtu sõnul võimaldasid 2014. aasta aktide põhjendused PKK-l teada saada täpsed ja konkreetsed põhjused, miks nõukogu oli seisukohal, et hoolimata alates 2009. aastast ühepoolselt välja kuulutatud relvarahudest esines jätkuvalt oht, et see organisatsioon osaleb terroristlikus tegevuses. Euroopa Kohus täpsustas, et nendes põhjendustes esitatud asjaolud olid piisavad, et PKK saaks mõista, mida talle ette heidetakse, ja vajaduse korral selle vaidlustada ning et Üldkohus saaks kontrolli teostada (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 61 ja 62).

165    Seejärel võib ka märkida, et hageja vaidlustas õiguspäraselt ainult teatavate asjaomaste juhtumite sisulise õigsuse või talle süüks panemise. Nimelt, isegi kui kohtupraktika kohaselt ei saa asjaomaselt isikult või üksuselt selle vaidlustamise eesmärgil nõuda negatiivsete tõendite esitamist selle kohta, et need alused ei ole põhjendatud (vt 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika), peab ta vähemalt konkreetselt märkima, milliseid intsidente ta vaidlustab (vt selle kohta 6. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑289/15, EU:T:2019:138, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid hageja vaidlustab konkreetselt vaid mõned 69 intsidendist. Võttes arvesse ka eespool viidatud Euroopa Kohtu hinnangut sellele, kas nõukogu täitis oma põhjendamiskohustust, ei saa hageja tõsiselt viidata sellele, et põhjendustes ei ole kõnealuseid intsidente täpselt kirjeldatud, väitmaks, et tal ei ole võimalik seda vaidlustada. Samuti ei saa nõukogu kritiseerida selle eest, et ta ei osuta tuvastatud intsidente puudutava teabe allikatele, kuna nõukogul ei olnud sellist kohustust, kuna sellise viite puudumine ei takistanud üksusel, kelle nimi jäeti loetellu, mõista põhjuseid, miks see nimi sinna jäeti, ja kuna see üksus võib taotleda luba tutvuda nõukogu dokumentidega (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 64; vt samuti 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 378–380 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas tuleneb sellest, et hageja vaidlustas üksnes väikese arvu nendest 17 intsidendist, mis leidsid aset aastatel 2010–2011.

166    Järelikult võib sedastada – arvestades lisaks nende intsidentide õigustatud kvalifitseerimist terroriaktideks (vt eespool punktid 116, 117 ja 146) –, et nõukogu on järginud oma ajakohastamiskohustust kuni 2011. aastani. Sellest järeldub samuti, et ei ole vaja võtta seisukohta kriitika kohta, mis puudutas nõukogu tuginemist Ühendkuningriigi siseministri 2006. aasta määrusele, millega keelati KADEK ja KONGRA-GEL, ega Türgi julgeolekukohtute otsuste kohta, millest kõige viimased arvesse võetud pärinevad 2006. aastast.

167    Siiski toimus aastatel 2011–2014, mis ei ole iseenesest selline aeg, mis muudaks ajakohastamise vajalikuks (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 208 ja seal viidatud kohtupraktika), A. Öcalani üleskutse rahule ning rahuläbirääkimised PKK ja Türgi asutuste vahel (vt eespool punkt 160), mida ei mainita ei 2014. aasta aktides ega nende põhjendustes ega kirjades, millega need aktid hagejale edastati.

168    Sellised asjaolud iseloomustavad asjaolude arengut, mis õigustab olukorra ajakohastatud hindamist.

169    Kõigepealt ei olnud A. Öcalani rahuüleskutse eraldiseisev deklaratsioon, vaid see kuulus läbirääkimiste konteksti, mis olid selle üleskutse tegemise hetkeks juba mitu kuud toimunud. Seega ei olnud see lihtsalt terroristliku tegevuse ajutine lõpetamine või peatamine, mis on juba määratluse kohaselt ühepoolne, vaid see puudutas laiemalt rahuläbirääkimisi, mis on kahepoolsed ja mille raames selline lõpetamine või peatamine välja kuulutati. Seega ei ole asjakohane nõukogu viidatud kohtupraktika, mis käsitleb riski, mida võib endast jätkuvalt kujutada organisatsioon, mis on minevikus toime pannud terroriakte, hoolimata sellest, et tema terroristlik tegevus on pikemaks või lühemaks ajaks peatatud või koguni lõpetatud (23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 112). Lisaks, kuigi Euroopa Kohus leidis 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) punktides 61 ja 62, et nõukogu oli vaatamata välja kuulutatud relvarahudele nõuetekohaselt põhjendanud seda, et endiselt säilib risk, et hageja on seotud terrorismiga, nagu väidab nõukogu, siis tegi ta seda, tuginedes välja kuulutatud relvarahudest hilisematele intsidentidele.

170    Seejärel olid liidu ametiasutused, käesoleval juhul välispoliitika valdkonna kõrged asutused – liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning laienemise ja Euroopa Komisjoni naabruspoliitika eest vastutav volinik –, ise tunnistanud, et tegu on „rahuprotsessiga“. Nimelt tegid liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni laienemise ja naabruspoliitika volinik 21. märtsi 2013. aasta pressiteates ühisavalduse, milles väljendasid heameelt A. Öcalani üleskutse üle, milles paluti PKK-l relvad maha panna ja väljuda Türgi piiridest, julgustades kõiki pooli tegema pidevat tööd, et saavutada rahu ja heaolu kõikide Türgi kodanike jaoks, ning toetades täielikult rahuprotsessi,

171    Lõpuks võib märkida, et 2014. aasta esimese akti kuupäeval oli see protsess juba kestnud enam kui aasta ja 2014. aasta teise akti vastuvõtmise ajal enam kui 18 kuud, ilma et 2014. aasta aktidest ega toimikust nähtuks midagi, mis võimaldaks asuda seisukohale, et nende aktide vastuvõtmise kuupäeval oli see protsess lõppenud.

172    Tuleb täpsustada, et seda tehes ja vastavalt 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsusele nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 56, 57, 74 ja 88) ei saa nõukogu vaikimisest tuletada põhjenduse puudumist. Seevastu võib asjaolust, et nõukogu ei too välja ühtegi eespool nimetatud asjaolude hindamist ega arvesse võtmist, järeldada, et läbivaatamine ei ole kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 nõuetega.

173    Sellist analüüsi kinnitab asjaolu, et nõukogu ei viita neile elementidele kordagi otse oma menetlusdokumentides, piirdudes üksnes üldise viitega deklaratsioonidele terroristliku ja relvastatud tegevuse lõpetamise kohta, mille osas tuleb rõhutada esiteks, et need ei ole ainsad siin käsitletud, kuna A. Öcalani kõnealune avaldus on osa rahuprotsessist (vt eespool punkt 169), ja teiseks, et varem on nad viinud – täpsemalt 2005. aasta ja 2006. aasta relvarahu osas – selleni, et nõukogu kontrollis, kas PKK jätkas oma terroristlikku tegevust pärast viidatud relvarahusid (vt eespool punktid 160 ja 163), kuid ta ei ole seda teinud pärast 2012. aasta ja 2013. aasta läbirääkimisi ja avaldusi.

174    Lisaks ei oma selles osas tähtsust A. Öcalani 21. märtsi 2015. aasta avaldus, millega kutsuti korraldama kurdide kongressi, et otsustada lõpetada relvastatud võitlus, millele nõukogu oma menetlusdokumentides viitas ja mis tema sõnul tõendab, et enne seda kuupäeva ei olnud selle kohta ühtegi otsust tehtud. Isegi kui terrorismiga seotuse riski püsimise hindamine võib tähendada osaliselt tulevikku suunatud analüüsi, ei saa sellega kahtluse alla seada väljakujunenud kohtupraktikat, sh piiravate meetmete valdkonnas, mille kohaselt liidu akti seaduslikkust tuleb hinnata akti vastuvõtmise kuupäeval eksisteerinud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon, C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. septembri 2015. aasta kohtuotsus NIOC jt vs. nõukogu, T‑577/12, ei avaldata, EU:T:2015:596, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu saab arvesse võtta üksnes faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis olid vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal olemas (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Al Zoubi vs. nõukogu, T‑257/19, EU:T:2021:819, punkt 58 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

175    Sellest tuleneb, et nõukogu rikkus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 6, mistõttu tuleb 2014. aasta aktid tühistada, ilma et oleks vaja hinnata väidet, et on rikutud harta artikleid 4 ja 51, mis käsitlesid üksnes seda, et arvesse oli võetud Türgi julgeolekukohtute otsuseid (vt eespool punkt 166), ega järgmist kolme väidet, mis olid esitatud 2014. aasta aktide tühistamise taotluse põhjenduseks.

b)      Läbivaatamine, mille nõukogu viis läbi 2015.–2017. aasta aktides (kohtuasi T316/14 RENV)

176    Kõigepealt tuleb märkida, et nõukogu tõi 2015.–2017. aasta akte puudutavates põhjendustes esile uued asjaolud, mis tema arvates õigustavad hageja nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse.

177    Täpsemalt mainis nõukogu Ühendkuningriigi siseministri 3. detsembri 2014. aasta uut otsust ning lisaks sellele, et esimest korda mainiti algse loetellu kandmise aluseks olnud USA asutuste otsuste kuupäevi (1997 ja 2001), ka nende asutuste poolt 21. novembril 2013 tehtud läbivaatamist ja 2013. aasta kuupäevaga USA välisministeeriumi „haldustoimikut“, täpsustades intsidendid, mis olid aluseks asjaomastele riigisisestele otsustele ja mis sisaldusid haldustoimikus. Lisaks tugines ta esimest korda mitmele Prantsuse kohtulahendile, mis tehti aastatel 2011–2014. Nõukogu märkis lisaks, et ta on uurinud, kas tema valduses on tõendeid, mis räägivad PKK nime kustutamise poolt, ning kuna ta ei leidnud ühtegi asjaolu, siis leidis ta, et loetellu kandmise aluseks olnud põhjused on jätkuvalt kehtivad (vt eespool punkt 13).

178    Hageja vaidleb vastu intsidentidele, millel põhineb Ühendkuningriigi 2014. aasta otsus, ja rõhutab, et sellega ei rahuldatud tema taotlust keeld tühistada, mistõttu ei võetud seda otsust vastu kõikide asjakohaste andmete põhjal. Ta väidab seoses USA 2013. aasta otsusega, et ei ole tõendatud, et selle aluseks oli USA välisministeeriumi haldustoimik, mis kannab sama kuupäeva. Mis puudutab Prantsuse kohtute 2011. aasta, 2013. aasta ja 2014. aasta otsuseid, siis märgib hageja, et ta ei olnud nende otsuste aluseks olevate menetluste pool, pealegi ei põhine need erapooletutel, objektiivsetel ja sisulistel tõenditel, eelkõige seetõttu, et need põhinesid suuresti Türgist pärit teabel, ja et need tuginevad terroriaktide laiemale määratlusele kui ühise seisukoha 2001/931 määratlus ning hagejale süüks pandud aktidele, mis eelnesid 2007. aastale. Oma märkustes 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) kohta järeldab hageja, et kuna nõukogu ei vaidlustanud oma apellatsioonkaebuses Üldkohtu järeldust, mille kohaselt Prantsuse kohtuotsused ei kujuta endast piisavat alust õigustamaks tema nime jätmist vaidlusalustesse loeteludesse, siis ei ole seda järeldust kahtluse alla seatud. Lõpuks heidab hageja nõukogule ette, et viimane ei võtnud arvesse üksikasjalikke asjaolusid, mida toetavad tema hagiavalduses ja repliigis esitatud dokumendid, mille kohaselt ta on USA ja Euroopa koalitsioonijõudude oluline partner võitluses Daeshi vastu.

179    Seega tuleb kindlaks teha, kas need uued asjaolud võimaldavad asuda seisukohale, et nõukogu on õiguspäraselt jätnud hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, võttes arvesse hageja esitatud argumente, millega see vaidlustatakse, ning alustades argumentidest, millega kritiseeritakse, et nõukogu tugines Ühendkuningriigi siseministri 2014. aasta otsusele.

180    Nõukogu täpsustab 2015.–2017. aasta aktides, et see otsus põhineb järgmistel asjaoludel:

–        2014. aasta mais rünnati Türgi uue sõjaväelise eelposti ehituskohta, mille käigus said haavata kaks sõjaväelast;

–        2014. aasta augustis rünnati soojuselektrijaama ja rööviti kolm Hiina inseneri (põhjenduste A lisa punkt 17);

–        2014. aasta oktoobris teatas PKK rahukõneluste katkemisest Türgi Vabariigiga, kui viimane ei sekku Daeshi vastu (põhjenduste A lisa punkt 18).

181    Alustuseks tuleb rõhutada, et Ühendkuningriigi siseministri 2014. aasta otsuse võttis vastu pädev asutus ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses, kuna selle on teinud sama asutus, kes võttis vastu 2001. aasta määruse (vt eespool punkt 67). Seega, isegi kui nõukogu ei pea tuginema pädevate riigisiseste asutuste otsustele, et jätta üksuse nimi varade külmutamise loetellu (vt eespool punktid 151 ja 152), peab olukorras, kui ta neile otsustele kande säilitamiseks tugineb, nendest otsustest tuletatud asjaolusid lugema erilist tõendusjõudu omavaks (vt eespool punkt 154).

182    Samuti tuleb meenutada, et Euroopa Kohus leidis 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316), et viide 2014. aasta augusti rünnakule oli ebapiisavalt põhjendatud, kuid et seevastu viited 2014. aasta mai ja oktoobri tegudele olid piisavalt põhjendatud (punktid 78–80). Kuna Üldkohus märkis 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) punktis 103, et PKK oli esitanud argumendid, mille eesmärk oli vaidlustada siseministri 2014. aasta uuesti läbivaatamise otsuses nimetatud vahejuhtumite süükspandavus talle, nagu seda on kirjeldatud 2015.–2017. aasta aktide A lisas, ning nende aktide kvalifitseerimine terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, siis tuleb tõdeda, et nende argumentidega soovitakse vaidlustada nimetatud faktiliste asjaolude tõelevastavus ja nende õiguslik kvalifikatsioon, kuid ei soovita tõendada põhjendamiskohustuse rikkumist nõukogu poolt, vaid vaielda vastu nende aktide sisulisele õiguspärasusele, tekitades nii nõukogu kohustuse tõendada, et põhjendused, millele ta tugines, on sisuliselt põhjendatud (punkt 81).

183    Käesolevas asjas võib tõdeda – pärast hageja vastust Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele –, et hageja piirdus sellega, et ta vaidlustas 2014. aasta oktoobris tehtud ähvarduse katkestada rahukõnelused, väites, et ta üksnes hoiatas Türgi asutusi, et on oht rahuläbirääkimiste läbikukkumiseks, kui Türgi asutused ei astu samme Daeshi vastu, ähvardamata neid läbirääkimisi katkestada. Seevastu kanti kohtuistungi protokolli, et hageja möönis, et talle saab süüks panna Rahva Kaitsejõududesse (HPG) kuuluvate kurdi geriljade tegusid, millest võib järeldada, et ta ei vaidlusta enam 2014. aasta mai rünnakut. Nimelt oli hageja muutmisavalduses ainus vaidlustamise alus selle rünnaku kohta see, et rünnak arvati süüks HPG-le, mitte aga PKK‑le.

184    Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et 2014. aasta otsust ei saa arvesse võtta põhjusel, et keelu tühistamise taotlus, millele see otsus vastab, ei pärine PKK-lt, siis tuleneb kohtupraktikast, et tuleb võtta nõuetekohaselt arvesse seda, mis on saanud esmase loetellu kandmise aluseks olnud riigisisesest otsusest, ja et sellega seoses on oluline see, kas nimetatud riigisisene otsus on tühistatud või kehtetuks tunnistatud või hoopis kehtima jäetud uute asjaolude või tõendite tõttu või hinnangu muutmise tõttu või selle hinnangu täiendamise tõttu, kuid ei ole oluline üksus, kes selle uue hinnangu on tinginud (vt selle kohta 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. LTTE, C‑599/14 P, EU:C:2017:583, punkt 52, ja 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hamas, C‑79/15 P, EU:C:2017:584, punkt 30). Käesoleval juhul on see nii seda enam, et Ühendkuningriigi siseminister tugines 2014. aasta otsuses mitmele uuele terroriaktile, mis pandi toime 2014. aastal ja millest vähemalt ühte ei ole hageja vaidlustanud (vt eespool punkt 183). Igal juhul võib märkida, et nõukogu mainis oma põhjendustes (A lisa punkt 12), et PKK ise taotles edutult kolmel korral (2001. aastal, 2009. aastal ja 2014. aastal) oma keelustamise tühistamist, millest võib järeldada, et pädeva asutuse käsutuses olid eelkõige 2014. aastal need argumendid ja asjaolud, mille PKK oli oma taotluse toetuseks esitanud.

185    Sellest tuleneb, et võttes arvesse, et nõukogu oli põhjendatult kvalifitseerinud 2014. aasta mai rünnaku terroriaktiks (vt eespool punktid 135 ja 145), siis järeldas see institutsioon nõuetekohaselt, et PKK oli seotud terroriaktidega kuni 13. maini 2014, kui leidis aset vaidlustamata terroriakt, mis Ühendkuningriigi siseministri 2014. aasta otsuses tuvastati. See terroriakt leidis pealegi aset pärast 2012. ja 2013. aasta sündmusi, mida peeti asjaoludeks, mis õigustasid terrorismiga seotuse riski hindamise ajakohastamist.

186    Seetõttu on nõukogu nõuetekohaselt ajakohastanud oma hinnangut terrorismiga seotuse riskile kuni 2014. aasta maini, mis „ajalise distantsina“ võrreldes 2015.–2017. aasta aktidega, milleks on vähem kui viis aastat, sh seoses nende viimaste aktidega, on piisav järeldamaks, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 järgne läbivaatamine toimus õiges ja nõuetekohases vormis (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 208 ja seal viidatud kohtupraktika).

187    Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla hageja osalemine võitluses Daeshi vastu alates 2014. aasta teisest poolaastast, mida hageja esitleb kui sündmust, mis märgib selliste asjaolude muutust, mis põhjendavad nõukogu hinnangu ajakohastamist (vt eespool punkt 178), ja mille puhul nõukogu põhjendatult leidis, et ta ei pea seda arvesse võtma. Nimelt toimus see osalemine samal ajal kui eespool viidatud hoiatus Türgi ametiasutustele, isegi kui sellel hoiatusel ei ole 2015.–2017. aasta aktides märgitud ulatust (vt eespool punkt 183). Seega ei ilmne sellest mis tahes rahunemist PKK suhetes Türgi Vabariigiga ning see ei tähenda iseenesest, et ta lõpetas konflikti Türgi Vabariigiga ja selle raames tegevused, mida võib pidada terroristlikuks. Järelikult ei saa sellest asjaolust järeldada muutust, mis kohustaks nõukogu veenduma, et PKK terrorismiga seotuse risk püsib.

188    Sellest tuleneb, et väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 6, tuleb tagasi lükata osas, milles see puudutab 2015.–2017. aasta akte, ilma et oleks vaja analüüsida argumente, millega kritiseeritakse asjaolu, et nõukogu tugines USA ja Prantsuse asutuste otsustele, mis tuginevad enne 2014. aastat aset leidnud juhtumitele.

c)      Läbivaatamine, mille nõukogu viis läbi 2019. aasta otsuste raames (kohtuasi T148/19)

189    2019. aasta otsused on peaaegu identsed 2015.–2017. aasta aktidega. Hageja poolt nende otsuste vastu esitatud argumendid on pealegi sarnased nendega, millega vaidlustati läbivaatamine, mille tulemusel võeti vastu 2015.–2017. aasta aktid.

190    Ainus erinevus 2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste vahel puudutab üksnes otsust 2019/1341, milles on mainitud täiendavat 23. oktoobri 2017. aasta intsidenti, mis on omistatud PKK-le. Tegemist on rünnakuga Türgi sõjaväesõiduki vastu lõunapoolses Hakkari provintsis, mille käigus tapeti Türgi sõdur (põhjenduste punkti 16 viimane taane). Selle rünnaku kohta väidetakse, et see sisaldub USA 2019. aasta haldustoimikus. Teabe allikale, milleks on uudisteagentuur Reuters, on viidatud.

191    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei vaidlusta selle rünnaku tõelevastavust ega seda, et ta on selle toimepanija, vaid vaidleb üksnes vastu selle kvalifitseerimisele terroriaktiks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses, viidates asjassepuutumatule põhjendusele, et see tegu on osa tema ja Türgi Vabariigi vahelisest relvastatud konfliktist (vt eespool punktid 134 ja 135). Selle rünnaku mainimine otsuses 2019/1341 on pealegi piisavalt põhjendatud (vt allpool punkt 231).

192    Lisaks tuleb rõhutada, et asjaolu, et väidetavad terroriaktid, mis võeti aluseks vaidlusalustesse loeteludesse jätmiseks ja mille toimumist ega hagejale süüks panemist ei ole hageja vaidlustanud, tuvastas riigisisene asutus, mida ei saa pidada pädevaks asutuseks ühise seisukoha 2001/931 tähenduses, ei takista nõukogul õiguspäraselt tugineda sellistele aktidele, kui ta vaatas läbi terrorismiga seotuse riski. Nimelt ei pea nõukogu üksuse loetellu kandmise põhjendatus läbivaatamisel tuginema asjaoludele, mis on tuvastatud pädeva asutuse otsuses, mis vastab ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 kriteeriumidele (vt selle kohta 4. septembri 2019. aasta kohtuotsus Hamas vs. nõukogu, T‑308/18, EU:T:2019:557, punkt 150, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 143).

193    Seega, nagu nähtub eespool punktist 96, ei ole käesolevas asjas määrav see, et USA asutused ei kvalifitseeru pädevaks asutuseks. Samuti ei ole oluline asjaolu, et – nagu väidab hageja – 2019. aasta otsustest ei ilmne selgelt, et asjaomased intsidendid oleksid lisaks sellele, et need asusid USA haldustoimikus, olnud ka aluseks tema jätkuvale määratlemisele terroristlikuks ühenduseks pärast USA asutuste läbivaatamist.

194    Olgu ühtlasi märgitud, et erinevalt kohtuasjast T‑316/14 RENV ja jättes kõrvale kolme Hiina inseneri röövimise, ei vaidle hageja vastu ka nende tegude sisulisele õigsusele, mis olid Ühendkuningriigi siseministri 2014. aasta otsuse aluseks, või tema osalemisele nendes.

195    Lisaks tuleb arvesse võtta, et Euroopa Kohus tuvastas, et 2014. aasta augustis aset leidnud soojuselektrijaama rünnakut ja sellele järgnenud kolme Hiina inseneri röövimist puudutavad põhjendused olid ebapiisavad (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 78). Isegi kui hageja ei viita oma märkustes 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) kohta sellele ebapiisavale põhjendamisele kohtuasjas T‑148/19, on see kaalutlus avalikul huvil põhinev kaalutlus ja pooltele anti võimalus esitada selle kohta oma märkused.

196    Sellest tuleneb, et mis puudutab esiteks otsust 2019/25, pani PKK toime viimase teo, millele komisjon nõuetekohaselt tugines ja mille ta määratles terroriaktiks (vt eespool punktid 135 ja 145), 2014. aasta mais, mis vastab umbkaudu nelja ja poole aasta pikkusele ajalisele distantsile võrreldes otsusega, mis ei nõudnud ajakohastamist, nagu nähtub eespool punktist 167.

197    Lisaks on see asjaolu hilisem 2012. ja 2013. aasta sündmustest, mida peeti terrorismiga seotuse riski hinnangu ajakohastamist põhjendavaks, ning järelikult võib leida, et see hinnang tehti õigesti.

198    Lisaks võib sarnaselt hinnanguga, mis anti 2015.–2017. aasta aktidele, asuda seisukohale, et nõukogu leidis õigesti, et PKK osalemine Daeshi‑vastases võitluses pärast 2014. aasta mai rünnakut ei kujuta endast asjaolude muutumist, mis kohustaks teda veenduma, et jätkuvalt esineb risk, et PKK on seotud terrorismiga (vt eespool punkt 187). See on nii seda enam, et hageja väidab kohtuasjas T‑148/19 seoses ühe teise asjaolude muutumisega, et Türgi riik on muutunud totalitaarseks riigiks, mis rõhub kurdi rahvast, tõendades seejuures oma jätkuvat vaenulikkust Türgi asutuste suhtes. Kuna PKK tugines sellele rõhumisele ka nende argumentide toetuseks, mis puudutavad tema ja Türgi Vabariigi vahelist relvastatud konflikti, ei kajasta see arengut, mis iseenesest tähendaks PKK rahumeelsemaks muutumist.

199    Sama kehtib ka A. Öcalani avalduste kohta, millest nähtub tema valmisolek poliitilisteks läbirääkimisteks ja vajadus jõuda demokraatlikule lahendusele, selle asemel et säilitada konfliktseid hoiakuid ja kasutada füüsilist vägivalda. Nimelt, sõltumata sellest, et need avaldused on koostatud vähem pühalikult ja jaatavalt kui eespool viidatud 2013. aasta avaldus, ja asjaolust, et PKKd ei ole selles mainitud, on need A. Öcalani advokaatide kogutud ja seejärel avalikuks tehtud avaldused, mis pärinevad 2019. aasta maist augustini, hilisemad kui otsus 2019/25.

200    Mis puudutab teiseks otsust 2019/1341, siis viimane tegu, mille PKK toime pani ning millele nõukogu on kehtivalt viidanud ja mille ta on kvalifitseerinud terroriaktiks (vt eespool punkt 191), pärineb 2017. aastast, mis oli seega vähem kui kaks aastat enne seda otsust ning mis on a fortiori ajaline distants, mis ei muuda vajalikuks ajakohastada hinnangut, kas terrorismiga seotuse risk on säilinud.

201    Kuna 2017. aasta rünnak toimus pealegi palju hiljem sellest, kui toimusid 2012. ja 2013. aasta sündmused ning kui PKK hakkas osalema Daeshi‑vastases võitluses, siis võib samuti asuda seisukohale, et see rünnak põhjendab seda, et nõukogu kinnitas pärast läbivaatamist, et jätkuvat on risk, et PKK on seotud terrorismiga, ja säilitas vaidlusaluse loetellu kandmise, võttes vastu otsuse 2019/1341 nendest sündmustest ja osalemisest hoolimata. Mis puudutab A. Öcalani eespool mainitud avaldusi, mis on tehtud 2019. aasta maist augustini, siis need on liiga hiljutised, arvestades 8. augustil 2019 vastu võetud otsust 2019/1341, et õigustada selles staadiumis nõukogu hinnangu ajakohastamist, kuna liiga vähe aega on möödunud, et näha nende avalduste tagajärgi vägivalla lõpetamise või rahuprotsessi käivitamise osas.

202    Sellest järeldub, et nõukogu järgis ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 nõudeid, kui ta vaatas uuesti 2019. aasta otsustes läbi selle, kas säilis risk, et PKK on seotud terrorismiga.

203    Kõigest eeltoodust tuleneb seega, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väitega tuleb nõustuda üksnes 2014. aasta aktide osas, ilma et seega oleks vaja analüüsida harta artiklite 4 ja 51 rikkumist puudutavat väidet, mis on esitatud ainult nende 2014. aasta aktide kohta (vt eespool punkt 175), ega järgmist kolme väidet, mis on esitatud nende aktide tühistamistaotluse põhjendamiseks. Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitlev väide tuleb seevastu tagasi lükata osas, mis puudutab 2015.–2017. aasta akte ja 2019. aasta otsuseid.

4.      Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlev väide

204    Hageja väidab, et tema nime jätmine vaidlusalustesse loeteludesse kujutab endast ebaproportsionaalset vahendit terrorismivastase võitluse eesmärgi saavutamiseks, võttes arvesse asjaolude muutumist alates 2002. aastast ning selle loetellu kandmise tagajärgi liikmesriikides, sealhulgas tagajärgi sõna- ja kogunemisvabadusele, PKK poliitilisele tegevusele ning kurdidele üldiselt. Hageja rõhutab lisaks, et kõnealuse kande kestus näib olevat piiramatu ja et terrorismivastaseks võitluseks on olemas vähem piiravaid meetmeid.

205    Kuna juba tuvastati 2014. aasta aktide õigusvastasus, siis menetlusökonoomia kaalutlustel analüüsitakse käesolevat väidet, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, ainult osas, mis puudutab 2015.–2017. aasta akte ja 2019. aasta otsuseid.

206    Sellega seoses tuleb meenutada, et põhiõigustele, sealhulgas omandiõigusele, sõnavabadusele või kogunemisõigusele, ei ole liidu õiguses tagatud absoluutne kaitse. Nende õiguste kasutamist võib piirata tingimusel, et esiteks õigustavad liidu taotletavad üldise huvi eesmärgid piiranguid nõuetekohaselt ning teiseks ei kujuta piirangud neid eesmärke silmas pidades endast ülemäärast või lubamatut sekkumist, mis kahjustaks asjaomaste õiguste sisu (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika).

207    Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selliste isikute ja üksuste vara ja muu finantsvara ning majandusressursside külmutamine, kes on määruses nr 2580/2001 ja ühises seisukohas 2001/931 ette nähtud reeglite kohaselt määratletud terrorismi rahastamises osalevana, taotleb üldise huvi eesmärki, kui see toimub terroriaktidest rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tulenevate ohtude vastase võitluse raames (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

208    Teise tingimuse kohta tuleb märkida, et rahaliste vahendite külmutamist korraldavaid meetmeid ei peeta põhimõtteliselt ebaproportsionaalseks ega lubamatuks või põhiõiguste või nendest mõne õiguse sisu kahjustavaks.

209    Nimelt on seda laadi meetmed demokraatlikus ühiskonnas vajalikud terrorismi vastu võitlemiseks (vt selle kohta 23. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EU:T:2008:461, punkt 129 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi ei ole rahaliste vahendite külmutamist korraldavad meetmed absoluutsed, arvestades, et määruse nr 2580/2001 artiklid 5 ja 6 näevad esiteks ette võimaluse lubada kasutada külmutatud vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ja teiseks võimaluse anda eriload, mis võimaldavad rahalised vahendid ja muu finantsvara ning muud majandusressursid konkreetsetel tingimustel vabastada (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

210    Lisaks ei ole rahaliste vahendite külmutamine alaline meede, kuna ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt vaadatakse isikute ja üksuste nimede jätmine rahaliste vahendite külmutamise loetellu korrapäraselt läbi, et tagada selliste nimede kustutamine, mis ei vasta enam loetellu kandmise kriteeriumidele (15. novembri 2012. aasta kohtuotsus Al-Aqsa vs. nõukogu ja Madalmaad vs. Al-Aqsa, C‑539/10 P ja C‑550/10 P, EU:C:2012:711, punkt 129).

211    Sellest tuleneb, et kuna järeldati, et nõukogu oli 2015.–2017. aasta aktides (vt eespool punkt 188) ja 2019. aasta otsustes (vt eespool punkt 202) nõuetekohaselt vaadanud läbi küsimuse, kas püsis risk, et hageja on seotud terrorismiga, võttes eeskätt arvesse hageja väidetud asjaolude muutumist, siis võib järeldada, et proportsionaalsuse põhimõtet on järgitud.

212    Seda järeldust ei sea kahtluse alla kõnealuste rahaliste vahendite külmutamise meetmete väidetav ebatõhusus ja seega nende väidetav sobimatus, kuna väidetavalt ei takistanud need kurdide vastu suunatud vägivallategusid ega viinud kurdide ja Türgi asutuste vahelise konflikti rahumeelse ja demokraatliku lahenduseni. Nimelt ei ole see 2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste eesmärk, nagu nähtub ka mõnest nende pealkirjast, mis kordavad ühise seisukoha 2001/931 eesmärki ja viidet terrorismivastase võitluse eesmärgile, kusjuures hageja ei ole vaidlustanud ei selle eesmärgi olemasolu ega õiguspärasust, mida pealegi kinnitab eespool punktis 207 viidatud kohtupraktika.

213    Samuti ei oma tähtsust väidetav mõju kurdidele ja üldisemalt isikutele, kes soovivad kurde toetada. Nimelt puudutavad 2015.–2017. aasta aktid ja 2019. aasta otsused eranditult terrorismivastast võitlust ja PKKd, keda on mainitud üksnes nende aktide ja otsuste lisades kui terroriaktides osalevat üksust. Seega, isegi kui hageja poolt etteheidetud tegevus, mis on suunatud isikute vastu, kes ei ole temaga seotud, nagu vahistamine või liikumisvabaduse piirangud, on tuvastatud, olgu see siis toime pandud liikmesriikide asutuste või Türgi asutuste poolt, kelle suhtes ei ole 2015.–2017. aasta aktid ja 2019. aasta otsused kohaldatavad, ei saa seda tegevust pidada nende aktide ja otsuste tagajärjeks, mis piirduvad rahaliste vahendite külmutamisega, ega võimalda seega tuvastada, et need aktid on ebaproportsionaalsed.

214    Mis puudutab hageja argumenti, et vähem piiravad meetmed võimaldaks terrorismiga võidelda, siis hageja ei selgita, milles peaksid need meetmed seisnema. Seega ei saa Üldkohus hinnata, kas need võimaldaks sama tõhusalt kui varade külmutamise meetmed saavutada nende aktidega taotletud eesmärki, milleks on võidelda terrorismi rahastamise vastu (vt selle kohta 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 317 ja 318).

215    Sellest järeldub, et proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist puudutav väide tuleb tagasi lükata osas, milles see puudutab 2015.–2017. aasta akte ja 2019. aasta otsuseid.

5.      Põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlev väide

216    Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikul oleks võimalik mõista, miks meetmed võeti, ja pädeval kohtul oleks võimalik teostada kontrolli (vt 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

217    Nõutav põhjendus peab olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Põhjendamisnõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eriti akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Eelkõige ei ole nõutud see, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ega ka see, et põhjendus vastaks üksikasjalikult argumentidele, mis huvitatud isik on enne akti vastuvõtmist temaga konsulteerimisel esitanud, kuna põhjenduse piisavust ei tule hinnata mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Eeskätt on huve kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud asjaomasele isikule teadaolevas kontekstis, mis võimaldab tal tema suhtes võetud meetme ulatust mõista (vt 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

218    Mis puudutab täpsemalt isiku või üksuse nime jätmist rahaliste vahendite külmutamise loetellu, siis peab liidu kohus ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel kontrollima, kas esitatud põhjendused on piisavalt täpsed ja konkreetsed (vt 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 52 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

219    Sellest tuleneb, et ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse täitmiseks pidi nõukogu esitama piisavalt täpsed ja konkreetsed põhjendused, mis võimaldavad hagejal teada saada põhjused, mis toetavad tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmist, ja Üldkohtul teostada oma kontrolli.

220    Hageja esitab sisuliselt kuus etteheidet, et põhjendada väidet, et vaidlustatud aktides on rikutud põhjendamiskohustust. Arvestades ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist puudutava väitega nõustumist seoses USA asutuste 1997. aasta ja 2001. aasta otsustega ja ühise seisukoha artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väitega nõustumist osas, mis puudutab 2014. aasta akte, siis ei ole vaja analüüsida etteheiteid, millega kritiseeritakse nende aktide põhjendusi, ega etteheidet, mis puudutab viidatud USA otsustele tuginemist. Seega eelkõige osas, milles hageja heidab ühes oma kuuest etteheitest nõukogule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna ta ei kontrollinud, kas USA asutused olid 1997. ja 2001. aasta otsuste vastuvõtmisel taganud kaitseõigused ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, analüüsitakse edaspidi ainult viit etteheidet, mis toetavad väidet, et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust, ja mis puudutavad 2015.–2017. aasta akte ning 2019. aasta otsuseid.

221    Esiteks väidab hageja, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei selgitanud, miks on riigisisesed otsused, millele ta tugines, otsused ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses.

222    Üldkohus leidis 24. novembri 2021. aasta kohtuotsuses LTTE vs. nõukogu (T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punktid 329 ja 330), et nõukogul ei ole kohustust selgitada, miks riigisisene otsus, millele ta tugines, kujutab endast pädeva asutuse otsust ühise seisukoha 2001/931 tähenduses, ning et alles siis, kui puudutatud isik või üksus on selle küsimuse nõukogus toimunud haldusmenetluses üksikasjalikult vaidlustanud – mida siinses asjas aga ei toimunud –, peab nõukogu seda rohkem põhjendama enne selles küsimuses meetmete võtmist.

223    Igal juhul esitas nõukogu nii 2015.–2017. aasta aktides kui ka 2019. aasta otsustes põhjenduste jaotises, mis käsitleb konkreetselt „pädeva riigisisese asutuse vastavust ühise seisukoha 2001/931 nõuetele“, sellise põhjenduse, tuletades meelde Üldkohtu praktikat, milles on juba olnud võimalus analüüsida ühise seisukoha artikli 1 lõike 4 alusel sarnaseid otsuseid, mille Ühendkuningriigi asutused on teinud, ja järeldas, et Ühendkuningriigi siseminister on pädev riigisisene asutus (punkt 3).

224    Käesolevas asjas tuleneb sellest, et esimene etteheide ebapiisavate põhjenduste kohta tuleb tagasi lükata.

225    Teiseks väidab hageja, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei toonud välja tegelikke ja täpseid põhjusi, millele tuginevad arvesse võetud riigisisesed otsused. Teine etteheide on esitatud seoses kõigi otsustega, mida võeti arvesse 2015.–2017. aasta aktides, ning ainult seoses 2013. ja 2019. aastal tehtud USA otsustega.

226    Kolmandaks väidab hageja, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei märkinud tegelikke ja täpseid põhjusi, mis õigustasid tema nime jätmist loeteludesse pärast läbivaatamist. Kolmas etteheide on esitatud ainult 2015.–2017. aasta aktide kohta.

227    Teise ja kolmanda etteheitega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus otsustas 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 76–89) vastuseks apellatsioonkaebuse kuuendale ja seitsmendale väitele, et välja arvatud ühe arvesse võetud intsidendi osas olid 2015.–2017. aasta aktid piisavalt põhjendatud osas, milles need põhinesid Ühendkuningriigi 2014. aasta otsusel ja milles need jätsid hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse, ning Üldkohus on selle hinnanguga seotud.

228    Mis puudutab 2019. aasta otsuseid, mille põhjendused on tema sõnul ebapiisavad osas, milles need põhinevad USA asutuste otsustel, käesoleval juhul nende asutuste 2013. ja 2019. aastal läbi viidud läbivaatamistel, siis tuleb eristada otsust 2019/25 ja otsust 2019/1341.

229    Nimelt, mis puudutab otsust 2019/25, siis kuna ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väite analüüsist ilmneb, et hageja nime jätmine vaidlusalustesse loeteludesse nimetatud otsusega on selle sättega kooskõlas sõltumata sellest, et võeti arvesse USA otsuseid (vt eespool punktid 196 ja 198), siis ei tule võtta seisukohta väidetud ebapiisava põhjenduse kohta seoses üksnes nende viimati nimetatud otsustega.

230    Mis puudutab otsust 2019/1341, siis kuna ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitlev väide lükati tagasi eelkõige selle põhjal, et USA asutused tuginesid oma 2019. aasta läbivaatamises 2017. aasta rünnaku arvesse võtmisele (vt eespool punktid 191 ja 200), siis tuleb kontrollida, kas see tõend on piisavalt põhjendatud. Sellega seoses on oluline täpsustada, et kuna seda asjaolu võetakse arvesse ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 alusel, ei ole oluline, et pädev asutus seda arvesse ei võtnud, nagu ei ole järelikult ka oluline – nagu hageja väidab –, et otsuse 2019/1341 põhjendustest ei ilmne selgelt, kas see intsident, kuivõrd see esines ka USA välisministeeriumi 2019. aasta haldustoimikus, oli samuti aluseks USA asutuste 2019. aasta otsusele määratleda ta jätkuvalt terroristlikuks ühenduseks.

231    Mis puutub asjaomastesse faktilistesse asjaoludesse, mis õigustavad rahaliste vahendite külmutamise loeteludesse jätmist, siis eeldab põhjendamiskohustuse järgimine, et täpsustatakse nende laad, täpne kuupäev ja toimepanemise koht, kusjuures selles osas on lubatud teatav ligikaudne lähenemine, sest on lubatud viidata piirkonnale või provintsile, mitte tingimata täpsele linnale (vt selle kohta 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus nõukogu vs. PKK, C‑46/19 P, EU:C:2021:316, punktid 61, 62 ja 78–80). Sellised täpsustused sisalduvad otsuse 2019/1341 põhjendustes, milles on mainitud asjaomase rünnaku laadi (rünnak Türgi sõjaväesõiduki vastu lõhkekehaga), kuupäeva (23. juuni 2017) ja toimepanemise kohta (lõunapoolne Hakkari provints). Väited, et otsus 2019/1341 on ebapiisavalt põhjendatud, tuleb seega tagasi lükata.

232    Neljandaks väidab hageja, et nõukogu rikkus oma põhjendamiskohustust, kuna ta ei kontrollinud, kas riigisiseste asutuste analüüsitud tegusid saab kvalifitseerida terroriaktideks ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 3 tähenduses.

233    Viiendaks tuleneb põhjendamiskohustuse rikkumine sellest, et arvesse võetud Ühendkuningriigi otsuste ja Prantsuse otsuste asjakohasust ei ole tõendatud, arvestades eelkõige möödunud aega.

234    Mis puudutab kahte viimast etteheidet, siis tuleb meenutada, et ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustus on oluline vorminõue, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist õiguspärasust. Otsuse põhjendamine tähendab nimelt nende põhjenduste formaalset väljendamist, millele see otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka vääraid põhjendusi esitades. Sellest tuleneb, et akti sisulist põhjendatust vaidlustavad etteheited ja argumendid ei oma tähtsust väite raames, mis käsitleb põhjenduse puudumist või ebapiisavust (vt 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Ipatau vs. nõukogu, C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika; 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Al Matri vs. nõukogu, T‑545/13, ei avaldata, EU:T:2016:376, punkt 143). Sellega seoses olgu täpsustatud, et nõukogu läbi viidud ebapiisav hindamine kujutab endast viga, mis mõjutab akti sisulist õiguspärasust (vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, C‑367/95 P, EU:C:1998:154, punkt 72).

235    Käesoleval juhul aga kritiseerivad neljas ja viies etteheide, mille hageja esitas põhjendamiskohustuse rikkumise väite põhjendamiseks, tegelikult vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel nõukogu läbi viidud läbivaatamise ulatust ja sisu, nagu nähtub ka hageja viitest oma varasematele väidetele, mis käsitlesid sisulisi vigu.

236    Seda, kas nõukogu täitis oma kohustust tagada vastavus riigisiseste asutuste poolt arvesse võetud tegude ja ühises seisukohas 2001/931 sisalduva terroriakti määratluse vahel (neljas väide), analüüsiti väite raames, mille kohaselt on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3.

237    Sama kehtib nii nõukogu kohustuste kohta, mis tal on vaidlusaluste loetelude läbivaatamisel ja sellega seoses kulunud aja arvestamisel, kui ka esmakordse loetellu kandmise aluseks olnud otsustest hiljem tehtud riigisiseste otsuste läbivaatamisel (viies etteheide), mida analüüsiti ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väite raames, millega osaliselt nõustuti, ilma et selleks oleks tulnud analüüsida Prantsuse otsuseid.

238    Kõigest eeltoodust tuleneb, et põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlev väide tuleb suures osas tagasi lükata, see tähendab jättes välja 2014. aasta augusti intsidendi põhjendused, mille esitasid Ühendkuningriigi ametiasutused ja mida peeti ebapiisavaks 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) (vt eespool punktid 182 ja 227).

6.      Väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

239    Hageja esitab selle väite põhjenduseks kolm etteheidet. Esiteks ei edastanud nõukogu talle tõendeid, millele tuginesid Ühendkuningriigi ja USA ametiasutused, rikkudes nii 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518) tulenevaid kriteeriume. Teiseks ei tõendanud nõukogu ka seda, et USA ja Prantsuse asutustes olid tagatud kaitseõigused ja õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. Kolmandaks leiab hageja, et tema kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele on rikutud ka seetõttu, et nõukogu eiras ilmselgelt 15. novembri 2018. aasta kohtuotsust PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788).

240    Mis puudutab esimest etteheidet, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui piirava meetme adressaadiks olevale üksusele on teatavaks tehtud piisavalt täpsed andmed, mis võimaldasid sel üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus LTTE vs. nõukogu, T‑160/19, ei avaldata, EU:T:2021:817, punkt 367 ja seal viidatud kohtupraktika).

241    Käesolevas asjas edastati hagejale esiteks piisavalt täpsed andmed asjaolude kohta, mida kasutati tema nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmiseks 2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste põhjendustes, mida siin menetlusökonoomia kaalutlustel ainsana analüüsiti, kuna tuvastati, et 2014. aasta aktid on õigusvastased. Teiseks esitas hageja vastuseks Üldkohtu küsimusele nende aktide ja otsuste kohta vaid ühe kirja, 6. märtsil 2015, mis saadeti nõukogule enne 2015. aasta aktide vastuvõtmist. See kiri puudutab intsidente, mis on võetud Ühendkuningriigi ja USA otsustest, millele nõukogu tugines, et jätta hageja vaidlusalustesse loeteludesse, ja mis on ainsana siin väites käsitlusel, kuna hageja saab üksnes nende intsidentide puhul vaidlustada seda, kas need vastavad tõele ja kas neid saab talle süüks panna (vt eespool punktid 37 ja 80); kuid kirjas üksnes kritiseeritakse täiendavate üksikasjade puudumist (kirja neljas ja kuues lõik), mis tema sõnul takistas neid intsidente terroriaktideks klassifitseerida. Selline viide on seotud terroriaktideks kvalifitseerimise küsimusega, mitte kõnealuste vahejuhtumite süüks panemise või tõelevastavuse küsimusega, mis võiks õigustada seotud tõendite edastamist. Lisaks, kui tunnistada, et see viide kujutab endast taotlust tutvuda dokumentidega, isegi kui see on kaudne, siis seataks kahtluse alla põhimõte, et toimiku materjalidega tutvumine on erand ja toimub üksnes taotluse alusel, ning nende materjalide omal algatusel avaldamine kujutaks endast ülemäärast nõuet (vt selle kohta 14. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Bank Melli Iran vs. nõukogu, T‑390/08, EU:T:2009:401, punkt 97).

242    Sellest järeldub, et käesolevas asjas ei pidanud nõukogu esitama hagejale asjakohaseid tõendeid, mida viimane ei ole taotlenud, mistõttu tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

243    Mis puudutab teist etteheidet, siis võib märkida, et USA otsuste osas kattub see etteheide ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist käsitleva väite toetuseks esitatud etteheitega, milles heidetakse nõukogule ette, et ta ei kontrollinud, kas need otsused tehti kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides. Kuna viimati nimetatud etteheitega nõustuti (vt eespool punkt 96), tuleb nõustuda ka käesoleva etteheitega, kuna selles on nõukogu suhtes esitatud sama kriitika.

244    Mis puudutab Prantsuse otsuseid, siis ei ole vaja teha otsust kõnealuse etteheite kohta, kuna käesoleva hagi üle võib otsuse teha ilma neid arvestamata (vt eespool punkt 188).

245    Mis puudutab kolmandat etteheidet, mis on esitatud vaid kohtuasjas T‑148/19 ja milles väidetakse, et nõukogu eiras 15. novembri 2018. aasta kohtuotsust PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788), siis tuleb täpsustada, et Üldkohtu küsimusele vastates märkis hageja, et tema etteheidet võib tõlgendada nii, et see põhineb ELTL artikli 266 rikkumisel, mis kanti kohtuistungi protokolli. Nõukogu ei ole ka etteheite sellist tõlgendust vaidlustanud.

246    ELTL artikli 266 kohaselt nõutakse institutsioonilt, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, tühistava kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete võtmist. See kohustus on tal alates tühistava kohtuotsuse kuulutamisest, kui kohtuotsusega tühistatakse otsused – nagu käesoleval juhul, kuna 2014. ja 2015.–2017. aasta aktide hulgas, mis tühistati 15. novembri 2018. aasta kohtuotsusega PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788), on mitu otsust –, erinevalt kohtuotsustest, millega tühistatakse määrused, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 60 teise lõigu kohaselt jõustuvad edasikaebamise tähtaja möödumisel või edasi kaebamise korral selle kaebuse läbivaatamata jätmise kuupäevast (vt selle kohta 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Klyuyev vs. nõukogu, T‑731/15, EU:T:2018:90, punktid 259–262 ja seal viidatud kohtupraktika).

247    Täpsemalt, ELTL artikli 266 kohaselt kohustab tühistamisotsuse põhjendustes tuvastatud õigusvastasus akti vastu võtnud institutsiooni kõrvaldama selle õigusvastasuse aktis, mille eesmärk on asendada tühistatud akt. Kui aga see kohustus peab silmas kindla valdkonna kindla sisuga sätet, võib see samuti institutsioonile kaasa tuua muid tagajärgi, sh see, et uutes tekstides, mis tuleb vastu võtta pärast tühistava kohtuotsuse tegemist, ei tohi olla sätteid, mille sisu on sama kui sätetel, mis tunnistati õigusvastaseks (vt selle kohta 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punktid 28 ja 29).

248    Seega, kui nõukogu soovis jätta hageja nime kõnealustesse loeteludesse, pidi ta 2019. aasta otsuste vastuvõtmise ajal ELTL artiklist 266 tulenevate kohustuste täitmiseks võtma vastu akti uuesti loetellu kandmise kohta, mis vastas 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) põhjendustele. Nõukogul oli selline kohustus, võttes arvesse eelkõige käesolevas asjas käsitletud akte, mille mõju on piiritletud kindla ajaperioodiga, mis viitab sellele, et nõukogu ei pea asendama tühistatud akti kõnealuseks perioodiks (vt selle kohta 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt vs. komisjon, 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86, EU:C:1988:199, punkt 29); kusjuures seda akti – arvestades ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohast läbivaatamist küsimuses, kas püsib terrorismiga seotuse risk – iseloomustab pealegi sageli asjaolu, et järgnevates aktides korratakse eelnevate aktide põhjendusi, mida olenevalt olukorrast võidi ajakohastada. Nimelt, ilma selle kohustuseta ei takistaks liidu kohtu poolt tühistamine seda, et hilisemates aktides korrataks õigusvastaseid põhjendusi (vt selle kohta 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Bank Tejarat vs. nõukogu, T‑346/15, ei avaldata, EU:T:2017:164, punkt 31), ning sellelt võetaks kasulik mõju.

249    Käesolevas asjas esitas nõukogu 2019. aasta otsustes samad põhjendused, mille ta oli esitanud 2015.–2017. aasta aktides ja mida kritiseeriti 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuses PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788). Nõukogu esitas küll selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Sellel apellatsioonkaebusel ei olnud siiski peatavat toimet sellele, mis tagajärjed on Üldkohtu poolt vaidlusaluste otsuste tühistamisel, ja sellele ei olnud lisatud nõuet – mille nõukogu oleks võinud esitada – peatada tühistava kohtuotsuse toime. Kui nõukogu keeldub tegemast järeldusi jõustunud kohtuotsusest, võib see kahjustada õigussubjektide usaldust kohtuotsuste järgimise suhtes.

250    Asjaolu, et nõukogu eiras ELTL artiklist 266 tulenevaid kohustusi, ei saa käesoleval juhul siiski kaasa tuua 2019. aasta otsuste tühistamist. 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) tühistati 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsusega nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316), eelkõige osas, milles see Üldkohtu otsus oli tühistanud 2015.–2017. aasta aktid. Kuna Euroopa Kohtu poolt tühistamisel on tagasiulatuv mõju, ei saa 2019. aasta otsuste õiguspärasust enam vaidlustada selle põhjal, et Üldkohus rikkus 15. novembri 2018. aasta kohtuotsust PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) (vt selle kohta 14. aprilli 2014. aasta kohtumäärus Manufacturing Support & Procurement Kala Naft vs. nõukogu, T‑263/12, ei avaldata, EU:T:2014:228, punkt 37). Seega tuleb kolmas etteheide tagasi lükata.

251    Siiski, vaatamata kolmanda etteheite tagasilükkamisele, oli nõukogul 2019. aasta otsuste vastuvõtmise ja kohtuasjas T‑148/19 hagi esitamise ajal kohustus teha järeldused 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuses PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) tuvastatud rikkumistest, jättes kordamata need põhjendused, mis olid põhjenduste ülevaates õigusvastased. Seetõttu võis hageja arvata, et tal on alust esitada käesolev hagi, mida tuleb kohtukulude jaotamisel arvesse võtta.

252    Sellest järeldub, et käesoleva väitega tuleb nõustuda üksnes osas, milles nõukogule heidetakse ette, et ta ei kontrollinud, kas USA asutuste otsused võeti vastu kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgides.

7.      Järeldus

253    Kõigest eeltoodust tuleneb seega, et arvestades ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 rikkumist käsitleva väitega nõustumist 2014. aasta aktide osas, tuleb need aktid tühistada.

254    Seevastu, ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumist, põhjendamiskohustuse rikkumist, kaitseõiguste rikkumist ja õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele rikkumist käsitlevate väidete osaline põhjendatus ei saa viia 2015.–2017. aasta aktide ja 2019. aasta otsuste tühistamiseni. Nimelt ei võimalda vastavad rikkumised, puudutagu need siis USA ametiasutuste 1997. aasta ja 2001. aasta otsuseid või PKK-le süüks pandud 2014. aasta augusti intsidente, kahtluse alla seada nõukogu hinnangut, et püsib risk, et PKK on seotud terrorismiga, mis tugineb endiselt kehtivalt Ühendkuningriigi siseministri määruse jõusse jätmisele ning olenevalt olukorrast ka muudele 2014. aastal aset leidnud intsidentidele või ühele 2017. aastast pärit asjaolule (vt eespool punktid 188 ja 202). Seega tuleb tagasi lükata ka kohtuasjas T‑148/19 esitatud nõue, et Üldkohus kohustaks nõukogu võtma vähem piiravat meedet kui vaidlusalustesse loeteludesse kandmine, ilma et oleks vaja otsustada selle nõude vastuvõetavuse üle.

IV.    Kohtukulud

255    Kodukorra artikli 133 kohaselt lahendatakse kohtukulude jaotamine kohtuotsuses, mis lõpetab menetluse. Kodukorra artiklis 219 on sätestatud, et kui Üldkohus teeb otsuse pärast tühistamist ja suunamist Euroopa Kohtu poolt, otsustab ta esiteks Üldkohtus algatatud menetlusega ja teiseks Euroopa Kohtu apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude üle. Kodukorra artikli 134 lõigete 1 ja 3 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud, ja kummagi poole kohtukulud jäävad tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

256    Käesoleval juhul tühistas Euroopa Kohus 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsuses nõukogu vs. PKK (C‑46/19 P, EU:C:2021:316) 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks. Seega tuleb käesolevas kohtuotsuses teha otsus Üldkohtus toimunud esialgse menetlusega (kohtuasi T‑316/14), apellatsioonimenetlusega Euroopa Kohtus (kohtuasi C‑46/19 P), käesoleva tagasisaadetud kohtuasjaga (kohtuasi T‑316/14 RENV) ja kohtuasjaga T‑148/19 seotud kohtukulude kohta.

257    Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hageja nõue tühistada 2014. aasta aktid on põhjendatud, kuid tema nõuded kõigi teiste vaidlustatud aktide kohta jäeti rahuldamata.

258    Kuid mis puudutab 2019. aasta otsuseid, siis tuleb märkida, et Üldkohus võib vastavalt kodukorra artikli 135 lõikele 2 mõista kohtukulud tervikuna või osaliselt välja ka võitnud poolelt, kui see on põhjendatud võitnud poole käitumise tõttu, sealhulgas käitumise tõttu enne kohtumenetlust, eriti juhul, kui ta on tekitanud teisele poolele kulusid, mida Üldkohus loeb põhjendamatuks või pahatahtlikuks. Kohtupraktika kohaselt tuleb kodukorra artikli 135 lõiget 2 kohaldada juhul, kui liidu institutsioon on oma käitumisega soodustanud vaidluse tekkimist (vt selle kohta 22. mai 2019. aasta kohtuotsus Ertico – ITS Europe vs. komisjon, T‑604/15, EU:T:2019:348, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul, nagu nähtub eespool punktist 249, võis asjaolu, et nõukogu jättis täitmata oma kohustuse teha järeldused 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuses PKK vs. nõukogu (T‑316/14, EU:T:2018:788) tuvastatud rikkumistest, kui ta võttis vastu 2019. aasta otsused, kaasa tuua selle, et hageja esitas hagi kohtuasjas T‑148/19.

259    Seega on asjaolude kogumis hindamisel põhjendatud, kui hageja ja nõukogu kohtukulud jäetakse nende endi kanda kõigis menetlustes, mida on mainitud eespool punktis 256.

260    Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega tuleb otsustada, et komisjon, Prantsuse Vabariik ja Madalmaade Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud seoses kohtuasjadega, milles nad osalesid.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada nõukogu 10. veebruari 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 125/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 714/2013, ja nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 790/2014, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) nr 125/2014, osas, milles need puudutavad Kurdistan Workers’ Partyt (PKK).

2.      Jätta hagi kohtuasjas T316/14 RENV ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta hagi kohtuasjas T148/19 rahuldamata.

4.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu ja PKK kanda nende endi kohtukulud seoses kohtuasjadega T316/14, C46/19 P, T316/14 RENV ja T148/19.

5.      Jätta Euroopa Komisjoni, Prantsuse Vabariigi ja Madalmaade Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.

Gervasoni

Madise

Nihoul

Frendo

 

      Martín y Pérez de Nanclares

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. novembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


Sisukord


I. Vaidluse taust

II. Poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Vastuvõetavus

B. Sisulised küsimused

1. Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4

a) Ühendkuningriigi otsus

1) Ühendkuningriigi siseministri kvalifitseerimine „pädevaks asutuseks“

2) „Toimikus sisalduva[d] täpse[d] andme[d] või tõendi[d] […], millest nähtub, et pädev asutus on […] teinud otsuse“

3) Selliste terroriaktide kuupäev, mille alusel Ühendkuningriigi siseminister PKK keelustas

b) USA otsused

2. Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 3

a) Väite vastuvõetavus

b) Väite tulemuslikkus

c) Väite põhjendatus

1) Argumendid, mille kohaselt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 3 sätestatud eesmärkide tõlgendamisel tuleb silmas pidada õiguspärast relvastatud konflikti kurdi rahva enesemääramiseks

2) Hagejale süüks pandud teatud tegudega taotletud eesmärkide terroristliku laadi vaidlustamine

3. Väide, et on rikutud ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 6

a) Läbivaatamine, mille nõukogu 2014. aasta aktides läbi viis (kohtuasi T316/14 RENV)

b) Läbivaatamine, mille nõukogu viis läbi 2015.–2017. aasta aktides (kohtuasi T316/14 RENV)

c) Läbivaatamine, mille nõukogu viis läbi 2019. aasta otsuste raames (kohtuasi T148/19)

4. Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist käsitlev väide

5. Põhjendamiskohustuse rikkumist käsitlev väide

6. Väide, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele

7. Järeldus

IV. Kohtukulud


*      Kohtumenetluse keel: inglise