Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Ravensburg (Saksamaa) 12. aprillil 2021 – CR, AY, ML, BQ versus Volkswagen Bank GmbH, Audi Bank
(kohtuasi C-232/21)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Landgericht Ravensburg
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: CR, AY, ML, BQ
Kostjad: Volkswagen Bank GmbH, Audi Bank
Eelotsuse küsimused
1. Küsimused seaduslikkuse fiktsiooni kohta tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche, edaspidi „EGBGB“) artikli 247 § 6 lõike 2 kolmanda lause, § 12 lõike 1 kolmanda lause alusel
a) Kas EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 kolmas lause ja artikli 247 § 12 lõike 1 kolmas lause on osas, milles need tunnistavad direktiivi 2008/48/EÜ1 artikli 10 lõike 2 punktile p vasturääkivad lepingutingimused vastavaks EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 esimese ja teise lause nõuetele ning vastavaks EGBGB artikli 247 § 12 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis b esitatud nõuetele, vastuolus direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktiga p ja artikli 14 lõikega 1?
Kui vastus on jaatav:
b) Kas liidu õigusest, eelkõige direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktist p ja artikli 14 lõikest 1 tuleneb, et EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 kolmas lause ja artikli 247 § 12 lõike 1 kolmas lause ei ole kohaldatavad osas, milles need tunnistavad direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktile p vasturääkivad lepingutingimused vastavaks EGBGB artikli 247 § 6 lõike 2 esimese ja teise lause nõuetele ning vastavaks EGBGB artikli 247 § 12 lõike 1 teise lause punkti 2 alapunktis b esitatud nõuetele?
Olenemata esimese küsimuse alaküsimustele a ja b antavatest vastustest:
2. Küsimused kohustusliku teabe kohta direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 alusel
a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti p tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus esitatav intressisumma päeva kohta peab arvutuslikult tulenema lepingus märgitud lepingulisest laenuintressist?
b) Küsimus 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punkti r kohta:
aa) Kas viidatud sätet tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus laenu ennetähtaegsest tagasimaksest tingitud hüvitise kohta esitatud teave peab olema sedavõrd täpne, et tarbija saab vähemasti ligikaudselt arvutada hüvitise suuruse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral?
(kui eespool sõnastatud küsimusele (aa) vastatakse jaatavalt)
bb) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktiga r ja artikli 14 lõike 1 teise lausega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt hakkab direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõike 2 punktis r ette nähtud kohustusliku teabe nõuetekohaselt esitamata jätmise korral taganemisõigus ikkagi kulgema lepingu sõlmimisel ja laenuandja kaotab üksnes õiguse nõuda hüvitist laenu ennetähtaegse tagastamise korral?
Kui teise küsimuse alaküsimusele a või b vastatakse jaatavalt:
c) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b tuleb tõlgendada nii, et taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema vaid siis, kui direktiivi 2008/48/EÜ artikli 10 lõikes 2 nimetatud teave on edastatud täielikult ja sisuliselt õigesti?
Kui vastus on eitav:
d) Millised on määrava tähtsusega kriteeriumid, mille täidetuse korral hakkab taganemisõiguse tähtaeg kulgema olenemata sellest, et teave ei ole edastatud täielikult või sisuliselt õigesti?
Kui esimese küsimuse alaküsimusele a ja/või teise küsimuse alaküsimusele a või b vastatakse jaatavalt:
3. Küsimused direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses nimetatud taganemisõiguse kaotamise kohta:
a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõigus on kaotatav?
Kui vastus on jaatav:
b) Kas taganemisõiguse kaotamine on taganemisõiguse ajaline piirang, mis peab olema sätestatud parlamendi poolt vastu võetud seaduses?
Kui vastus on eitav:
c) Kas taganemisõiguse kaotamine eeldab subjektiivsest aspektist seda, et tarbijale oli tema taganemisõiguse jätkumine teada või et tarbija teadmatus oli vähemalt põhjustatud raskest hooletusest? Kas see on nii ka juhul, kui lepingud on lõpetatud?
Kui vastus on eitav:
d) Kas krediidiandja võimalus esitada asjaomane teave krediidivõtjale direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b kohaselt tagantjärele ja tekitada sellega olukord, kus taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema, on vastuolus taganemisõiguse kaotamise sätete kohaldamisega hea usu põhimõtte alusel? Kas see on nii ka juhul, kui lepingud on lõpetatud?
Kui vastus on eitav:
e) Kas see on kooskõlas väljakujunenud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, mis on põhiseaduse kohaselt Saksa kohtunikule siduvad?
Kui vastus on jaatav:
f) Kuidas peab õiguse kohaldaja Saksamaal lahendama vastuolu rahvusvahelise õiguse siduvate nõuete ja Euroopa Liidu Kohtu nõuete vahel?
4. Küsimused direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eelduse kohta:
a) Kas direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 esimeses lauses viidatud taganemisõigust saab kasutada kuritarvitaval viisil?
Kui vastus on jaatav:
b) Kas taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldus tähendab taganemisõiguse ajalist piirangut, mis peab olema sätestatud parlamendi poolt vastu võetud seaduses?
Kui vastus on eitav:
c) Kas taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldus saab subjektiivsest aspektist kehtida vaid juhul, kui tarbijale oli tema taganemisõiguse jätkumine teada või kui tarbija teadmatus oli vähemalt põhjustatud raskest hooletusest? Kas see on nii ka juhul, kui lepingud on lõpetatud?
Kui vastus on eitav:
d) Kas krediidiandja võimalus esitada asjaomane teave krediidivõtjale direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 teise lause punkti b kohaselt tagantjärele ja tekitada sellega olukord, kus taganemisõiguse tähtaeg hakkab kulgema, on hea usu põhimõtte alusel vastuolus taganemisõiguse kuritarvitaval viisil kasutamise eeldusega? Kas see on nii ka juhul, kui lepingud on lõpetatud?
Kui vastus on eitav:
e) Kas see on kooskõlas väljakujunenud rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, mis on põhiseaduse kohaselt Saksa kohtunikule siduvad?
Kui vastus on jaatav:
f) Kuidas peab õiguse kohaldaja Saksamaal lahendama vastuolu rahvusvahelise õiguse siduvate nõuete ja Euroopa Liidu Kohtu nõuete vahel?
Olenemata esimesele, teisele, kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele antavatest vastustest:
5. a) Kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kui tarbija on müügilepinguga seotud krediidilepingu puhul kasutanud direktiivi 2008/48/EÜ artikli 14 lõike 1 kohast taganemisõigust, siis
aa) muutub tarbija poolt krediidiandja vastu esitatud nõue tagastada tasutud laenumaksed sissenõutavaks alles siis, kui tarbija on ostetud eseme krediidiandjale välja andnud või esitanud tõendi selle kohta, et ta on eseme krediidiandjale ära saatnud?
bb) jäetakse tarbija hagi tema tasutud laenumaksete tagastamiseks pärast ostu eseme väljaandmist põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kui krediidiandja ei ole sattunud ostu eseme vastuvõtmisega viivitusse?
Kui vastus on eitav:
b) Kas liidu õigusest tuleneb, et eelmise küsimuse alaküsimustes aa ja/või bb kirjeldatud riigisisesed õigusnormid ei ole kohaldatavad?
Olenemata esimesele, teisele, kolmandale, neljandale ja viiendale eelotsuse küsimusele antavatest vastustest:
6. Kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung, edaspidi „ZPO“) § 348a lõike 2 punkt 1 on osas, milles sellega on hõlmatud ka eelotsusetaotluste esitamine ELTL artikli 267 teise lõigu alusel, vastuolus liikmesriigi kohtutele ELTL artikli 267 teisest lõigust tuleneva õigusega esitada eelotsusetaotlusi ja seetõttu ei ole see eelotsusetaotluste esitamisele kohaldatav?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66).