Language of document : ECLI:EU:C:2020:1033

Liidetud kohtuasjad C354/20 PPU ja C412/20 PPU

L
ja
P

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam)

 Euroopa Kohtu (suurkoda) 17. detsembri 2020. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades – Euroopa vahistamismäärus – Raamotsus 2002/584/JSK – Artikli 1 lõige 3 – Artikli 6 lõige 1 – Liikmesriikidevaheline üleandmiskord – Rakendamise tingimused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikli 47 teine lõik – Õigus pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse – Süsteemsed või üldised puudused – Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ – Pärast Euroopa vahistamismääruse tegemist toimunud arengute arvessevõtmine – Vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustus konkreetselt ja täpselt kontrollida, kas on põhjendatult alust arvata, et isiku üleandmise korral ähvardab teda tegelik oht, et rikutakse tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele

1.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Vastastikuse tunnustamise põhimõte – Ulatus

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, põhjendus 6 ning artikli 1 lõige 2, artiklid 3, 4, 4a ja 5)

(vt punktid 35–37 ja 40)

2.        Politseikoostöö – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses – Kohus – Hõlmamine – Vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevad süsteemsed või üldised puudused – Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal esinenud või pärast vahistamismääruse tegemist tekkinud puudused – Arvessevõtmise tingimused

(Nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 6 lõige 1)

(vt punktid 38, 41–45, 48–50 ja 69 ning resolutsioon)

3.        Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta – Süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmine vahistamismääruse teinud õigusasutustele – Kohustus austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid – Õigus pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse – Vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevad süsteemsed või üldised puudused – Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal esinenud või pärast vahistamismääruse tegemist tekkinud puudused – Eeldus, et seda õigust on rikutud – Puudumine – Kontrollimine vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt – Ulatus – Tagajärjed

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik; nõukogu raamotsus 2002/584, muudetud raamotsusega 2009/299, artikli 1 lõige 3)

(vt punktid 52, 53, 56–61, 63, 64 ja 66–69 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Ainuüksi teabest Poola kohtuvõimu sõltumatusega seotud süsteemsete või üldiste puuduste esinemise või nende süvenemise kohta ei piisa, et õigustada teiste liikmesriikide õigusasutuste keeldumist Poola õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

Poola õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest tuleb siiski keelduda, kui asjaomase isiku isiklikku olukorda, süüteo laadi ja vahistamismääruse tegemise faktilist tausta arvesse võttes on põhjendatult alust arvata, et kõne all olevate puuduste tõttu ähvardab isikut neile õigusasutustele üleandmise korral tegelik oht, et rikutakse tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

Poola kohtud tegid 2015. aasta augustis ja 2019. aasta veebruaris kahe Poola kodaniku suhtes Euroopa vahistamismäärused kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks ja vabadusekaotusliku karistuse täideviimiseks. Kuna isikud viibisid Madalmaades, esitas officier van justitie (prokuratuuri esindaja, Madalmaad) Madalmaade õiguse kohaselt Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) taotlused vahistamismääruste täitmiseks.

Nimetatud kohus kahtleb siiski, kas need taotlused tuleb rahuldada. Täpsemalt ei ole ta kindel selles, milline ulatus on kohtuotsusel Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused)(1), mis tehti Poola kohtusüsteemi reformide kontekstis. Nimetatud kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et erandjuhul võib Euroopa vahistamismääruse täitmisest keelduda, kui on tõendatud, et asjaomast isikut ähvardab Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmise korral oht, et rikutakse tema õigust sõltumatule kohtule, mis on oluline osa õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele(2). Selline keeldumine eeldab siiski kaheetapilist kontrolli: pärast seda, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus on üldiselt hinnanud, kas on objektiivseid andmeid, mis tõendavad ohtu, et seda õigust rikutakse vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevate süsteemsete või üldiste puuduste tõttu, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus seejärel kontrollima, mil määral võivad need puudused isiku olukorda vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmise korral konkreetselt mõjutada.

Hiljutiste arengute(3) tõttu, millest mõned leidsid aset pärast kõnealuste Euroopa vahistamismääruste tegemist, leiab Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus), et Poola kohtusüsteemi puudused on sellised, et kõikide Poola kohtute sõltumatus ja seega kõikide Poola õigussubjektide õigus sõltumatule kohtule ei ole enam tagatud. Selles kontekstis tekib küsimus, kas ainuüksi sellest tõdemusest piisab, et õigustada Poola kohtu tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumist, ja enam ei ole vaja analüüsida nende puuduste mõju käesoleva juhtumi asjaoludel.

Eelotsuse kiirmenetluses vastab Euroopa Kohtu suurkoda sellele eitavalt, kinnitades kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) väljakujunenud kohtupraktikat.

Euroopa Kohtu hinnang

Esiteks leiab Euroopa Kohus, et kui tõsised ka ei oleks süsteemsed või üldised puudused, mis mõjutavad vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatust, ei ole need üksinda piisavad, et vahistamismäärust täitev õigusasutus saaks asuda seisukohale, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi kõik kohtud jäävad mõiste „vahistamismääruse teinud õigusasutus“(4) alt välja; see mõiste tähendab, et üldjuhul tegutseb asjaomane asutus sõltumatult.

Sellega seoses märgib Euroopa Kohus kõigepealt, et niisuguste puuduste esinemine ei mõjuta tingimata igat lahendit, mille need kohtud võivad teha. Seejärel märgib ta, et kuigi erandlike asjaolude korral võib Euroopa vahistamismääruse mehhanismi toimimise aluseks olevatele vastastikuse usalduse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtetele seada piiranguid, oleks juhul, kui „vahistamismääruse teinud õigusasutusena“ keeldutakse tunnustamast sellise liikmesriigi kõiki kohtuid, kus kõnealused puudused esinevad, nimetatud põhimõtete kohaldamine nende kohtute tehtud Euroopa vahistamismääruste puhul üldiselt välistatud. Lisaks oleksid sellisel lahendusel muud väga olulised tagajärjed, kuna see tähendaks muu hulgas, et selle liikmesriigi kohtud ei saaks enam esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust.(5) Lõpuks kinnitab Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtutele ei saa üle kanda tema hiljutist kohtupraktikat, mille kohaselt ei paku täitevvõimuga alluvussuhtes olemise tõttu teatavate liikmesriikide prokuratuurid piisavaid sõltumatuse tagatisi, et neid saaks pidada „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“.(6) Õigusriigi põhimõttel rajanevas liidus välistab kohtute sõltumatuse nõue selle, et kohtud võiksid olla alluvussuhtes täitevvõimuga.

Teiseks kinnitab Euroopa Kohus, et selliste vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seotud süsteemsete või üldiste puuduste esinemine või süvenemine, mis näitavad ohtu, et rikutakse õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, ei anna siiski alust eeldada,(7) et isikut, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, niisugune oht üleandmise korral tegelikult ähvardab. Seetõttu säilitab Euroopa Kohus kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) sõnastatud kaheetapilise kontrollimise nõude ja märgib, et nende puuduste tuvastamine peab muutma vahistamismäärust täitva õigusasutuse valvsaks, kuid ei vabasta teda kõnealuse kontrolli teise etapi kohaselt selle ohu konkreetsest ja täpsest hindamisest. Hindamisel tuleb arvesse võtta tagaotsitava olukorda, süüteo laadi ja Euroopa vahistamismääruse tegemise faktilist konteksti, näiteks ametivõimude avaldusi, millega võidakse sekkuda üksikjuhtude menetlemisse. Euroopa Kohus meenutab sellega seoses, et Euroopa vahistamismääruse mehhanismi üldine peatamine liikmesriigi suhtes, mis lubab jätta niisuguse hinnangu andmata ja automaatselt keelduda selle liikmesriigi tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisest, on võimalik vaid juhul, kui Euroopa Ülemkogu tuvastab ametlikult, et see liikmesriik ei austa põhimõtteid, millel liit rajaneb(8).

Lisaks täpsustab Euroopa Kohus, et kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus vajaduse korral arvesse võtma vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohtuvõimu sõltumatusega seoses esinevaid süsteemseid või üldisi puudusi, mis ilmnesid pärast seda, kui tehti Euroopa vahistamismäärus, ning hindama, mil määral võivad need puudused mõjutada selle liikmesriigi neid kohtuid, kes on pädevad läbi viima selle isiku suhtes alustatud menetlusi. Kui Euroopa vahistamismäärus on tehtud tagaotsitava üleandmiseks vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus kontrollima seda, mil määral mõjutasid vahistamismääruse teinud liikmesriigis Euroopa vahistamismääruse tegemise ajal esinenud süsteemsed või üldised puudused käesoleva juhtumi asjaoludel liikmesriigi sellise kohtu sõltumatust, kes mõistis vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme, mille täitmiseks on Euroopa vahistamismäärus tehtud.


1      25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Minister for Justice and Equality (kohtusüsteemi puudused) (C‑216/18 PPU, EU:C:2018:586).


2      See õigus on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus.


3      Muude asjaolude hulgas mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus eeskätt Euroopa Kohtu hiljutist praktikat selles valdkonnas (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982) ning 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny (C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2020:234)) ning liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mille Euroopa Komisjon esitas Poola vastu (pooleliolev kohtuasi C‑791/19).


4      Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34), mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK (ELT 2009, L 81, lk 24), artikli 6 lõike 1 tähenduses.


5      Nimelt tähendaks see lahendus, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi ühtegi kohut ei peeta enam vastavaks sõltumatuse nõudele, mis kuulub mõistesse „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.


6      Vt eelkõige 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur) (C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456).


7      Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse artikli 1 lõike 3 alusel.


8      See menetlus on ette nähtud ELL artikli 7 lõikes 2.