Esialgne tõlge
ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
21. veebruar 2024(*)
Taimekaitsevahendid – Toimeaine tsüpermetriin – Rakendusmäärus (EL) 2021/2049 – Vaie – Määruse (EÜ) nr 1367/2006 artikli 10 lõige 1 – Taotluse rahuldamata jätmine – Kriitiliste probleemsete valdkondade kindlakstegemine EFSA poolt – Riskihindamine ja -juhtimine – Ettevaatuspõhimõte – Komisjoni kaalutlusõigus
Kohtuasjas T‑536/22,
Pesticide Action Network Europe (PAN Europe), asukoht Brüssel (Belgia), esindaja: advokaat A. Bailleux,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Becker, G. Gattinara ja M. ter Haar,
kostja,
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: president R. da Silva Passos, kohtunikud I. Reine ja T. Pynnä (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,
arvestades menetluse kirjalikku osa,
arvestades 12. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse(1)
1 Hageja, Pesticide Action Network Europe (PAN Europe), palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Komisjoni 23. juuni 2022. aasta otsus (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega komisjon jättis rahuldamata vaide, mille oli hageja esitanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) artikli 10 alusel komisjoni 24. novembri 2021. aasta rakendusmääruse (EL) 2021/2049 vastu, millega pikendatakse asendust vajava toimeaine tsüpermetriini heakskiitu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ning muudetakse komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 lisa (ELT 2021, L 420, lk 6).
I. Vaidluse taust
2 Tsüpermetriin on püretroidide perekonda kuuluv insektitsiid. Selle perekonna insektitsiide kasutatakse Euroopa Liidus laialdaselt põllukultuuride kahjurite vastu. Tsüpermetriin on putukatele väga mürgine.
3 Komisjon kandis 16. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/53/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ, arvates toimeainete hulka klorotaloniili, klorotolurooni, tsüpermetriini, daminosiidi ja metüültiofanaadi (ELT 2005, L 241, lk 51)) tsüpermetriini toimeainena nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta (EÜT 1991, L 230, lk 1; ELT eriväljaanne 03/11, lk 332)) I lisasse. Direktiivi 91/414 I lisasse kantud toimeained loetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1)) alusel heakskiidetuks ning need on loetletud komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 540/2011 (millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga (ELT 2011, L 153, lk 1)) lisa A osas.
4 Heakskiit pidi lõppema 28. veebruaril 2016. Oluliste viivituste tõttu ümberhindamise ja otsuste tegemise protsessis pikendas alaline taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee (edaspidi „alaline komitee“) siiski seda heakskiitu komisjoni rakendusmäärustega ühe aasta võrra 2017., 2018., 2019., 2020. ja 2021. aastal.
5 Tsüpermetriini heakskiidu pikendamise menetluse raames koostas referentliikmesriik kaasreferentliikmesriigiga kooskõlastades pikendamise hindamisaruande kavandi ning esitas selle 8. mail 2017 Euroopa Toiduohutusametile (EFSA) ja komisjonile.
6 EFSA edastas pikendamise hindamisaruande kavandi taotlejatele ja liikmesriikidele märkuste esitamiseks ning algatas selle kohta avaliku konsultatsiooni. Seejärel edastas ta saadud märkused komisjonile.
7 EFSA esitas 31. juulil 2018 teaduslikud järeldused „Peer Review of the pesticide risk assessment of the active substance cypermethrin“ (toimeaine tsüpermetriini pestitsiidina kasutamise riskihindamist käsitlev vastastikune eksperdihinnang) (edaspidi „EFSA järeldused“). EFSA teeb selles kindlaks neli „kriitilist probleemset valdkonda“.
8 Nagu EFSA järeldustest nähtub, teeb ta ühe või mitu kriitilist probleemset valdkonda kindlaks järgmistel juhtudel:
– kui on piisavalt teavet, et hinnata tüüpilisi kasutusviise ühtsete põhimõtete alusel vastavalt määruse nr 1107/2009 artikli 29 lõikele 6 ja nagu on sätestatud komisjoni 10. juuni 2011. aasta määruses (EL) nr 546/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses taimekaitsevahendite hindamise ja lubade andmise ühtsete põhimõtetega (ELT 2011, L 155, lk 127), ning kui see hindamine ei võimalda järeldada, et vähemalt ühe tüüpilise kasutusviisi puhul on tõenäoline, et toimeainet sisaldav taimekaitsevahend ei avalda kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele, keskkonnale või põhjaveele ega avalda lubamatut mõju keskkonnale;
– kui teabe puudumise tõttu ei olnud võimalik kõrgematasemelist hindamist lõpule viia ja madalamal tasemel tehtud hindamise põhjal ei ole võimalik järeldada, et vähemalt ühe tüüpilise kasutusviisi puhul ei ole toimeainet sisaldaval taimekaitsevahendil tõenäoliselt kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele, keskkonnale või põhjaveele ega lubamatut mõju keskkonnale;
– kui taotluse esitamise ajal kättesaadavate juhenddokumentide põhjal ei vasta toimeaine praegusi teaduslikke ja tehnilisi teadmisi arvestades eeldatavalt määruse nr 1107/2009 artiklis 4 sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele.
9 Tsüpermetriini osas tegi EFSA kindlaks järgmised kriitilised probleemsed valdkonnad:
– suur oht veeorganismidele;
– suur oht meemesilastele;
– suur oht väljaspool töödeldud ala asuvatele sihtrühma mittekuuluvatele lülijalgsetele;
– heakskiidu taotlejate esitatud ökotoksikoloogilisuse uuringutes kasutatud pestitsiidipartiide koostise kohta teabe puudumine, mille tõttu ei saanud EFSA veenduda, et need pestitsiidipartiid vastasid tõepoolest toimeainet sisaldava taimekaitsevahendi tüüpilistele kasutusviisidele määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõike 5 tähenduses.
10 Alalise komitee 2019. aasta jaanuari koosolekul esitas komisjon ettepaneku pikendada heakskiitu, millega piiratakse tsüpermetriini kasutamist sügise- ja talvehooaegadega, et kaitsta mesilasi ja veekeskkonda, riskivähendusmeetmetega, mis vähendavad pestitsiidide triivi keskkonnas 95% võrra, et vältida nende kahjulikke mõjusid keskkonnale.
11 Kuna enamik liikmesriike keeldus selliste piirangutega heakskiidu pikendamise ettepanekut toetamast, palus komisjon EFSA-l avaldada tsüpermetriini riskide vähendamise meetmete kohta avalduse.
12 EFSA esitas 2019. aasta septembris avalduse tsüpermetriini ohtude vähendamise meetmete kohta (edaspidi „2019. aasta avaldus“). EFSA märkis selles, et ainult selline ohtude vähendamise meede, mis vähendab pestitsiidide triivi rohkem kui 95% võrra, võimaldab järeldada, et ohutase veeorganismidele on madal. Samale järeldusele jõuab ta ka sihtrühma mittekuuluvate lülijalgsete kohta. EFSA märgib samuti, et esitatud uuringud ei hõlma tsüpermetriini kasutamist sügisel. EFSA leiab lisaks, et mesilaste kaitsmiseks piisab sellest, kui põllukultuuride vahel ei ole umbrohtu, õitsvaid põllukultuure on keelatud pritsida ja triivi vähendatakse 54% võrra, ning et on võimalik järeldada, et ohutase on madal.
13 Pärast alalise komitee arvukaid koosolekuid võttis komisjon 24. novembril 2021 vastu rakendusmääruse 2021/2049. Heakskiidu pikendamisele lisatakse siiski rida erisätteid, mis on sätestatud selle määruse I lisas.
14 Hageja esitas 20. jaanuaril 2022 määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 alusel komisjonile rakendusmääruse 2021/2049 peale vaide, et see tunnistataks kehtetuks või asendataks määrusega, millega jäetakse toimeaine tsüpermetriini heakskiidu pikendamise taotlus rahuldamata. Vaides esitab hageja põhjused, miks ta leiab, et see määrus on vastuolus ettevaatuspõhimõttega ja liidu kohustusega tagada inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse, nagu see tuleneb ELTL artiklitest 9 ja 11, artikli 168 lõikest 1 ja artikli 191 lõikest 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 35 ja 37 ning nagu seda on taimekaitsevahendite osas täpsustatud määruses nr 1107/2009, eelkõige selle artiklis 4.
15 Komisjon palus 18. veebruaril 2022 EFSA-lt seoses vaides esitatud kõigi asjakohaste teaduslike andmetega tehnilist ja teaduslikku abi. Vastuseks sellele taotlusele avaldas EFSA 15. märtsil 2022 tehnilise aruande (edaspidi „tehniline aruanne“), milles analüüsiti ainult ühte hageja esitatud väidet, mille kohaselt ei võetud tsüpermetriini sisesekretsioonisüsteemi kahjustava omaduse hindamisel arvesse teatavaid sõltumatust kirjandusest pärinevaid uuringuid.
16 Komisjon edastas 18. juuli 2022. aasta e-kirjas hagejale vaidlustatud otsuse prantsuskeelse koopia, mille lisas olid esitatud vaide rahuldamata jätmise põhjused.
II. Poolte nõuded
17 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
18 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
III. Õiguslik käsitlus
19 Hageja esitab oma hagi põhjenduseks üheainsa väite, et on rikutud ettevaatuspõhimõtet ja liidu kohustust tagada inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse, nagu see tuleneb ELTL artiklitest 9 ja 11, artikli 168 lõikest 1 ja artikli 191 lõikest 1 ning põhiõiguste harta artiklitest 35 ja 37 ning nagu seda on taimekaitsevahendite osas täpsustatud määruses nr 1107/2009, eelkõige selle artiklis 4.
20 Hageja ainus väide jaguneb kaheks osaks. Esimene osa on suunatud sissejuhatavate märkuste vastu vaidlustatud otsuse lisa I jaotises. Teine osa on suunatud konkreetsete põhjenduste vastu, mis on esitatud nimetatud lisa II jaotises, et lükata tagasi hageja vaides esitatud seitse väidet.
21 Kõigepealt tuleb analüüsida küsimust, millest alates hakkab jooksma ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaeg, ning poolte argumente hageja esitatud teatud argumentide vastuvõetavuse kohta, kuna komisjon on need vaidlustanud. Samuti tuleb meeles pidada Üldkohtu kohtuliku kontrolli ulatust.
A. Sissejuhatavad märkused
1. ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja algus
22 Ilma et komisjon oleks käesolevas asjas hagi vastuvõetavust hilinemise tõttu vaidlustanud, märkis hageja kohtuistungil, et on oluline, et Üldkohus selgitaks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja algust, märkides, et see tähtaeg algab vaidlustatud otsuse prantsuskeelse koopia edastamisest 18. juulil 2022, mitte aga selle otsuse inglise keeles teatavaks tegemisest 23. juunil 2022.
23 Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et nõukogu 15. aprilli 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385), artikli 2 kohaselt koostatakse institutsioonidele saadetavad dokumendid saatja valikul ükskõik millises ametlikus keeles ja vastus antakse samas keeles.
24 Lisaks tuleb märkida, et ühestki määruse nr 1367/2006 sättest ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud teha määruse nr 1 keelekasutuse üldsätetest ja eelkõige selle määruse artiklist 2 erandit osas, mis puudutab määruse nr 1367/2006 artikli 10 alusel esitatud vaideid.
25 Käesolevas asjas esitas hageja 20. jaanuaril 2022 rakendusmääruse 2021/2049 kohta vaide prantsuse keeles. Seega tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaja algushetk on see, kui talle edastati vaidlustatud otsus prantsuse keeles, mille sai hageja kätte 18. juulil 2022.
26 Kuna käesolev hagi saabus Üldkohtu kantseleisse 31. augustil 2022, tuleb see tunnistada vastuvõetavaks.
2. Määruse nr 1367/2006 artiklil 12 põhineva hagi olemus ning vaide ja tühistamishagi vastavuse reegli ulatus
27 Komisjon väidab kostja vastuse ja vasturepliigi mitmes lõigus, ilma et ta oleks nõudnud hagi tervikuna vastuvõetamatuks tunnistamist, et teatavaid hageja esitatud argumente ei olnud tema vaides esitatud. Seega tuleb need argumendid vastavalt nõudele, et vaie ja tühistamishagi peavad olema omavahel vastavuses, tunnistada vastuvõetamatuks. Selle nõude kohaselt ei saa tühistamishagi põhineda uutel põhjendustel või tõenditel, mida ei ole vaides esitatud (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punktid 38 ja 39).
28 Komisjon ei vaidle vastu sellele, et hageja võib vastata oma algse argumendi põhjenduseks vaidlustatud otsuses esitatud argumentidele, kuid ta leiab, et hageja ei tohi nii toimides esitada uusi argumente. See muudaks vaidega algatatud menetluse „kohaldamisala“, mida tuleb just nimelt takistada, nagu on märgitud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. oktoobri 2021. aasta määruse (EL) 2021/1767, millega muudetakse määrust nr 1367/2006 (ELT 2021, L 356, lk 1), põhjenduses 15 ja 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuse TestBioTech jt vs. komisjon (C‑82/17 P, EU:C:2019:719) punktis 39. Sellega seoses leiab komisjon, et kuigi vaidemenetluse eesmärk on küll tagada võimalus pöörduda kohtusse aktide vastu, mis võivad olla vastuolus keskkonnaõigusega, ei tohi selle menetluse kasutamine kahjustada selle „soovitavat toimet“, mis on seotud kogu nimetatud menetluse vältel sama „eseme“ säilitamisega.
29 Lisaks tuletab komisjon meelde, et 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuses TestBioTech jt vs. komisjon (C‑82/17 P, EU:C:2019:719) märkis Euroopa Kohus, et vaide esitaja tõendamiskoormis puudutab „olulisi faktilisi asjaolusid või õiguslikke argumente“ ja seda ilma igasuguste piiranguteta. Seega ei saa olla „konteksti asjaolusid“, mis „jäävad omavahelise vastavuse loogikast välja“.
30 Komisjoni sõnul puudutab tühistamishagi loogika määruse nr 1367/2006 artikli 12 kohaselt üksnes vaidele antud ja konkreetse meetme õiguspärasuse hinnangut sisaldava vastuse kvaliteeti ja põhjendatust. Kui vaide esitaja ei ole saadud vastusega rahul, kuna tema vaidlustuse eesmärk artikli 12 kohaselt on just nimelt õiguspärasusele antud hinnangu tühistamine, ei saa ta lisada uusi argumente, ilma et see muudaks vaidemenetluse eset.
31 Määruse 2021/1767 põhjendusest 21 nähtub selgelt, et taotlejalt nõutakse, et ta esitaks menetluse algusest peale piisavalt põhjendatud õiguslikud või faktilised asjaolud, mis tekitaksid „põhjendatud kahtluse“ liidu institutsiooni või organi antud hinnangu osas. Hageja ei saa seega tugineda kohtupraktikale, mis käsitleb muid kohtumenetlusi, nagu apellatsioonkaebus või liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, kuna selline tõlgendamine analoogia alusel ei või kõrvale kalduda tõlgendamiskriteeriumidest, mille on Euroopa Kohus määrust nr 1367/2006 käsitlevas kohtupraktikas otseselt ja konkreetselt kehtestanud.
32 Seega ei saa hagi, mille hageja esitas pärast tema vaidele antud vastust, jätta vaidemenetlust ilma soovitavast toimest ning selle eesmärk saab olla üksnes konkreetselt kontrollida, kas hageja poolt vaides esitatud tegelikke argumente või kahtlusi käsitleti hoolsalt ja usutavate argumentidega.
33 Hageja vaidlustab üldiselt vastavuse reeglile komisjoni antud tõlgenduse. Ta märgib, et näib, et komisjon tahab teda panna võimatusse olukorda, kuna kord heidab komisjon talle ette, et ta kordas vaides esitatud argumente, võtmata arvesse vaidlustatud otsuses esitatud argumente, ja siis jälle väidab, et teatavad argumendid on vastuvõetamatud, sest need on uued, kuna hageja esitas need vastuseks argumentidele, mille komisjon esitas esimest korda vaidlustatud otsuses. Selline tõlgendus oleks ilmselgelt vastuolus õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 1367/2006 mõttega.
34 Määruse 2021/1767 põhjendusest 15 nähtub, et vastavuse reegel keelab hagejatel üksnes esitada „[uusi] aluseid“ või „tõendeid, mida vaides ei ole esitatud“, et tagada vaide „soovitav toime“ ja takistada hagejatel „muuta vaidega algatatud menetluse eset“. Mõisteid „alused“ ja „tõendid“ ei saa nende tavatähendust ja vastavuse reegli eesmärki arvestades mõistlikult tõlgendada nii, et need hõlmavad kõiki asjaolusid, mille eesmärk on vaides juba esitatud argumenti täpsustada või konteksti asetada.
35 Selles osas tuleks hageja arvates selle vastavuse reegli ning apellatsioonimenetluses ja liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetlustes kehtiva reegli vahele paralleel tõmmata.
36 Mõisteid „alused“ ja „tõendid“ ei saaks samuti mõistlikult mõista nii, et need takistavad hagejal vastata argumendile, mille komisjon ise esitas vaide läbivaatamisest keeldumise otsuse põhjendamiseks.
37 Neid kaalutlusi arvestades palub hageja Üldkohtul tuvastada, et ühtegi asjaolu, mille vastuvõetavuse komisjon vaidlustab, ei saa käsitada uue „aluse“ või „tõendina“. Hageja esitas kõik need asjaolud selleks, et vastata argumentidele, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuses vaide läbivaatamisest keeldumise põhjenduseks. Lisaks on tegemist konteksti, selgituse või arutelu asjaoludega, mis olid komisjonile juba teada ja mida ei saa pidada määravaks või mis võivad iseenesest olla õigusvastasuse tuvastamise aluseks. Selles mõttes ei muuda need kuidagi menetluse eset ega kahjusta vaidemenetluse soovitavat toimet.
38 Tuleb meenutada, et määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõike 1 kohaselt on mis tahes valitsusvälisel organisatsioonil, mis vastab selle määruse artikli 11 nõuetele, õigus esitada haldusakti peale põhjendatud vaie liidu institutsioonile või organile, kes on selle keskkonnaõiguse alusel vastu võtnud. Kui asjaomase haldusakti ese – nagu käesolevas asjas – on otsus pikendada sellise toimeaine nagu tsüpermetriini heakskiitu, puudutab vaide ese selle sätte kohaselt niisuguse heakskiidu uuesti hindamist.
39 Haldusakti peale esitatud vaide eesmärk on seega tuvastada kõnealuse akti väidetav õigusvastasus või põhjendamatus. Vastavalt määruse nr 1367/2006 artiklile 12 koostoimes selle määruse artikliga 10 võib vaide esitaja pöörduda liidu kohtusse, esitades vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätmise otsuse peale pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, aluslepingute või selle rakendusnormi rikkumise või võimu kuritarvitamise tõttu hagi.
40 Sellest järeldub, et määruse nr 1367/2006 artiklite 10 ja 12 koostoimest tulenevalt on tühistamishagi vastuvõetav ainult siis, kui see on esitatud nimetatud vaidele antud vastuse vastu ja kui tühistamise põhjendamiseks esitatud väited puudutavad konkreetselt seda vastust (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, EU:T:2016:736, punkt 56).
41 Niisugune hagi ei saa põhineda uutel põhjendustel või tõenditel, mida vaides ei ole esitatud, sest vastasel korral kaotaks määruse nr 1367/2006 artikli 10 lõikes 1 sisalduv vaide põhjendamise nõue oma soovitava toime ja muudaks selle vaidega algatatud menetluse eset (12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 39).
42 Seega on vaidemenetluse süsteemile omane, et vaide esitaja esitab konkreetsed ja täpsed põhjendused, mis võivad loaotsuse aluseks olevad hinnangud kahtluse alla seada. Selleks, et täpsustada vaide põhjendusi, peab haldusakti peale keskkonnaõiguse alusel vaide esitaja esitama olulisi faktilisi asjaolusid või õiguslikke argumente, mis tekitavad tõenäolisi ehk olulisi kahtlusi liidu institutsiooni või asutuse antud hinnangu osas viidatud aktis (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punktid 68 ja 69).
43 Lisaks saab väiteid ja argumente, mis on esitatud Üldkohtus hagi raames, millega palutakse tühistada otsus, millega jäetakse vaie rahuldamata, käsitada vastuvõetavana vaid niivõrd, kuivõrd hageja on esitanud need väited ja argumendid juba vaides, ja pealegi selliselt, et komisjonil oli võimalik neile vastata (vt selle kohta 15. detsembri 2016. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, T‑177/13, ei avaldata, EU:T:2016:736, punkt 68, ja 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, T‑108/17, EU:T:2019:215, punkt 55).
44 Nagu komisjon möönab, ei saa määruse nr 1367/2006 artikli 12 alusel Üldkohtule hagi esitanud hagejalt siiski nõuda, et ta piirduks nende argumentide sõnasõnalise kordamisega, millele ta tugines oma vaides.
45 Esiteks peab hageja, samamoodi nagu apellant võib esitada apellatsioonkaebuse, esitades Euroopa Kohtus väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda pinnalt ja mille eesmärk on kritiseerida õiguslikult selle kohtuotsuse põhjendatust (29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon, C‑176/06 P, ei avaldata, EU:C:2007:730, punkt 17; 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsused komisjon vs. Siemens Österreich jt ning Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon, C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punkt 102, ning 25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 77), saama määruse nr 1367/2006 artikli 12 alusel esitada argumente, millega ta soovib õiguslikult kritiseerida tema vaidele vastuseks tehtud otsuse põhjendatust. Sellised argumendid ei või siiski muuta selle vaidega algatatud menetluse eset, kuna vastasel juhul kaotaks see oma soovitava toime. Eelkõige ei või need sisaldada uusi argumente või tõendeid, mida oleks saanud esitada juba vaides.
46 Teiseks ei saa argumenti, mida vaides ei esitatud, pidada siiski uueks argumendiks, mis on Üldkohtus hagi esitamise staadiumis vastuvõetamatu, kui seda võib pidada vaides juba käsitletud argumendi pelgaks täienduseks (vt selle kohta ja analoogia alusel 3. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑26/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:132, punkt 84; 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus Saint-Gobain Glass Deutschland vs. komisjon, C‑60/15 P, EU:C:2017:540, punkt 51, ja 9. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Groupe Canal + vs. komisjon, C‑132/19 P, EU:C:2020:1007, punkt 28). Selleks et käsitada uut argumenti varasema väite või väiteosa täiendusena, peab sellel olema hagiavalduses esialgu esitatud väidete või väiteosadega piisavalt tihe seos, et neid saaks pidada kohtumenetluses oleva vaidluse loomuliku käigu osaks (vt selle kohta ja analoogia alusel 13. juuli 2022. aasta kohtuotsus Delifruit vs. komisjon, T‑629/20, EU:T:2022:448, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika)
47 Määrusega nr 1367/2006 kehtestatud vaidemenetluse eripära arvestades tuleb sellist võimalust siiski ühitada vajadusega säilitada selle menetluse soovitav toime, nii et see ei võimalda hagejal muuta selle menetluse eset, esitades uusi põhjendusi või tõendeid, mis ei ole vaidemenetluses esitatud väidetega piisavalt tihedalt seotud. Seega, nagu väidab komisjon, ei saa hageja käesolevas asjas esitada uusi „kontekstist“ tulenevaid argumente, mis jäävad väljapoole vastavuse reegli loogikat, välja arvatud juhul, kui ta möönab, et sellised argumendid on igal juhul tulemusetud.
48 Nendest kaalutlustest lähtudes analüüsib Üldkohus järgmisena hageja esitatud argumentide vastuvõetavust iga konkreetse väite osas, millega vaidlustatakse vaidlustatud otsuse põhjendatus.
3. Üldkohtu kohtuliku kontrolli ulatus
49 Määruse nr 1107/2009 artikli 1 lõike 3 kohaselt on määruse eesmärk tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kõrgetasemeline kaitse ja parandada siseturu toimimist taimekaitsevahendite turulelaskmist käsitlevate eeskirjade ühtlustamise kaudu, parandades samal ajal põllumajanduslikku tootmist.
50 Kohustades säilitama keskkonna kõrgetasemelise kaitse, kohaldab määrus nr 1107/2009 ELTL artiklit 11 ja artikli 114 lõiget 3. ELTL artikkel 11 näeb ette, et liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist. ELTL artikli 114 lõikes 3 on see kohustus sätestatud konkreetsemalt, nähes ette, et siseturu rajamist ja selle toimimist reguleerivate õigusnormide ühtlustamiseks tehtud ettepanekutes, mis käsitlevad eeskätt keskkonnakaitset, võtab komisjon aluseks kõrgetasemelise kaitse, eriti võttes arvesse kõiki uusi teaduslikel faktidel põhinevaid suundumusi, kusjuures ka Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu püüavad oma vastavate volituste piires saavutada sama eesmärki. Lisaks on selline keskkonnakaitse olulisem majanduslikest kaalutlustest, mistõttu see õigustab negatiivseid majanduslikke tagajärgi – isegi suuri – teatavatele ettevõtjatele (vt 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).
51 Pealegi on määruse nr 1107/2009 põhjenduses 8 täpsustatud, et tuleks kohaldada ettevaatuspõhimõtet ning et selle määruse eesmärk on tagada, et tootjad tõendaks, et toodetavad või turule lastavad ained või tooted ei avalda kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale.
52 Sellega seoses tuleb selleks, et komisjon saaks tõhusalt taotleda eesmärke, mis on talle seatud määrusega nr 1107/2009, ning võttes arvesse keerulisi tehnilisi hinnanguid, mille ta peab andma, tunnustada tema ulatuslikku kaalutlusõigust (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 75). See kehtib eelkõige seoses riskijuhtimise valdkonna otsustega, mis ta peab kõnealuse määruse alusel tegema (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 143).
53 Sellise kaalutlusõiguse teostamine ei jää siiski kohtuliku kontrolli alt välja. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb nimelt, et sellise kontrolli raames tuleb liidu kohtul kontrollida menetlusnormidest kinnipidamist, komisjoni poolt aluseks võetud faktiliste asjaolude sisulist õigsust, nende asjaolude hindamise ilmsete vigade puudumist ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Industrias Químicas del Vallés vs. komisjon, C‑326/05 P, EU:C:2007:443, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Mis puudutab liidu kohtu hinnangut ilmse hindamisvea olemasolu kohta, siis tuleb täpsustada, et selleks et tuvastada, kas komisjon on teinud keeruliste asjaolude hindamisel ilmse vea, mis õigustab vaidlustatud akti tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et muuta aktis aluseks võetud asjaoludele antud hinnangud ebausutavaks. Kui usutavuse hindamine välja arvata, puudub Üldkohtul pädevus asendada keerulistele asjaoludele akti autori poolt antud hinnang enda hinnanguga (vt 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Eespool nimetatud kohtuliku kontrolli piirid ei mõjuta siiski liidu kohtu kohustust kontrollida nii esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust kui ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende põhjal on tehtud (vt sellega seoses 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39; 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑360/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:457, punkt 37, ning 4. mai 2023. aasta kohtuotsus EKP vs. Crédit lyonnais, C‑389/21 P, EU:C:2023:368, punkt 56).
56 Lisaks tuleb meenutada, et juhul kui institutsioonil on lai kaalutlusõigus, on teatavate menetluslike tagatiste järgimise kontrollimine põhjapaneva tähtsusega. Euroopa Kohtul on olnud võimalus täpsustada, et nende tagatiste hulka kuuluvad eeskätt pädeva institutsiooni kohustus analüüsida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetses asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning kohustus põhjendada oma otsust piisavalt (vt selle kohta 22. novembri 2007. aasta kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, C‑525/04 P, EU:C:2007:698, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
B. Vaidlustatud otsuse lisa I jaotises esitatud sissejuhatavad märkused (ainsa väite esimene osa)
57 Esimene väiteosa koosneb kolmest eraldiseisvast osaväitest, mis puudutavad esiteks komisjoni rolli riskijuhina määruse nr 1107/2009 alusel, teiseks ettevaatuspõhimõtte rolli ja kolmandaks rolli, mis on määruse nr 1107/2009 alusel taimekaitsevahendite jaoks loa andmisel määratud liikmesriikidele.
58 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse lisas soovis komisjon teha „teatud hulga üldisi sissejuhatavaid märkusi asjaolude kohta, mis on määruse [nr 1107/2009] kohaste reguleerivate otsuste aluseks ja mis on vaidemenetluse läbiviimisel asjakohased“.
59 Nagu komisjon kostja vastuses möönab, võivad mitu hageja esitatud argumenti, mis puudutavad esialgseid märkusi vastavalt komisjoni rolli kohta riskijuhina, ettevaatuspõhimõtte ja liikmesriikide rolli kohta, mõjutada hagi sisulist hindamist.
60 Neil asjaoludel ei saa hageja argumente, mis on esitatud nende sissejuhatavate märkuste vastu, isegi kui need on läbivad, pidada vastuvõetamatuks või tulemusetuks. Seetõttu tuleb neid sisuliselt analüüsida.
1. Komisjoni kui riskijuhi roll ja ettevaatuspõhimõtte roll
61 Esiteks heidab hageja komisjonile ette, et viimane leidis, et riskijuhina Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002 (millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463)) artikli 3 tähenduses „ei ole [ta] kohustatud järgima oma õigustloovates otsustes teadusliku riskianalüüsi järeldusi“, kuna ta võis võtta arvesse muid õiguspäraseid tegureid ja lisada heakskiitvatele otsustele riskivähendusmeetmed.
62 Kõigepealt leiab hageja, et on ekslik kohaldada määrusele nr 1107/2009 tervikuna määruse nr 178/2002 ülesehitust ja põhimõtteid. Erinevalt viimati nimetatust põhineb määrus nr 1107/2009 ettevaatuspõhimõttel, mistõttu asetab see nende huvide kaitse süstemaatiliselt majanduslike huvide rahuldamisest kõrgemale. Lisaks on määruse nr 1107/2009 II lisas kehtestatud teatav hulk välistamiskriteeriume, mille järgimata jätmine keelab asjaomase toimeaine heakskiitmise, ilma et komisjonil oleks mingit kaalutlusõigust. Nii on see eelkõige endokriinseid häireid põhjustavate omadustega, mille ohtu on hageja esile tõstnud, ning mitme keskkonnakriteeriumiga. Üldisemalt võimaldab määruse nr 1107/2009 II lisa punkt 3.8 ökotoksikoloogilisest seisukohast komisjonil toimeaine heaks kiita üksnes juhul, kui „riskide hindamine tõestab, et […] ohud [on] vastuvõetavad“, mis tähendab nimelt, et „kokkupuude meemesilastega [on] tühine“.
63 Hageja sõnul tuleneb nendest sätetest, et komisjonil ei ole lubatud riskijuhtimise raames kiita heaks toimeaineid, mille sõltumatu teaduslik hindamine näitab, et need ei vasta määruse nr 1107/2009 II lisas sätestatud kriteeriumidele. Sama kehtib ka riski „vastuvõetavuse“ kohta, mille võib mõnikord kindlaks määrata hindamise etapis, mitte aga riski juhtimise kohta. Vastavalt komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatisele ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kohta (KOM(2000) 1 (lõplik)) toimub see riskijuhtimistoiming üksnes siis, kui „tegemist on teadusliku riskianalüüsiga, mis andmete ebapiisavuse, nende mitteveenvuse või ka ebatäpsuse tõttu ei võimalda kõnealust riski piisava kindlusega kindlaks teha“. Teisisõnu, kui risk on piisavalt kindlalt tuvastatud, ei saa komisjon teadusliku hinnangu järeldusi eirata, tuginedes oma pädevusele riskijuhina. Nii on see eelkõige juhul, kui EFSA märgib, et ainega kaasneb „suur risk“.
64 Lisaks märgib hageja, et isegi kui eeldada, et komisjonil on muid huve, eelkõige majanduslikke huve arvestades võimalik heaks kiita aine, mille kohta EFSA hinnang näitab, et see ei vasta määruse nr 1107/2009 II lisa kriteeriumidele, ei põhine rakendusmäärus 2021/2049 ühelgi sedalaadi põhjendusel.
65 Teiseks kritiseerib hageja komisjoni järeldust, et heakskiitmiskord, millega kaasnevad „ranged riskivähendusmeetmed“, nagu rakendusmäärus 2021/2049, võib olla ühtaegu nii ettevaatuspõhimõtte kohaldamine kui ka proportsionaalsuse põhimõtte järgimise vahend. Esiteks leiab ta, et sellistele põhimõtetele tuginemine ei saa muuta määruse nr 1107/2009 artiklis 4 ja II lisas kindlaks määratud heakskiitmise tingimusi tulemusetuks. Kui teaduslik hinnang viib järeldusele, et aine ei vasta nendele tingimustele, ei saa komisjon asuda seadusandja asemele, kiites selle aine siiski heaks poliitilistel või majanduslikel põhjustel. Teiseks tuleb riskivähendusmeetmete võtmisel lähtuda tõhususe põhimõttest. Seda põhimõtet ohustavad nii ranged tingimused, et need muutuvad teostamatuks, ning seetõttu on oht, et neid ei kohaldata, järgita ega kontrollita. Teatavad rakendusmääruse 2021/2049 aluseks olevad tingimused, nagu üle 100meetrised puhvertsoonid, on ilmselgelt ebarealistlikud. Pealegi ei kehtestata liikmesriikidele ühtegi konkreetset meedet, mis muudab hageja sõnul nende tingimuste täitmise veelgi illusoorsemaks.
66 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
67 Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on hageja seisukoht, et kui tekib ebakindlus küsimuses, kas üks määruse nr 1107/2009 II lisa punktis 3 nimetatud kriteeriumidest on täidetud, jääb komisjon automaatselt ilma „kogu kaalutlusõigusest“, piisavalt tihedalt seotud hageja vaide punktis 16 esitatud argumendiga, millest nähtub, et „[e]ttevaatuspõhimõtte, inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõtte ning määruse [nr 1107/2009] artikli 4 [lõike] 1 alusel tuleks kas või ainult ühe [kriitilise probleemse valdkonna] tuvastamise tõttu aine [heakskiit pikendamata jätta], kuna inimeste tervise või keskkonna kaitset ei ole võimalik tagada“.
68 Määruse nr 1107/2009 II lisa punktil 3.8 põhineva argumendi suhtes tuleb samamoodi asuda seisukohale, et sellel on piisavalt tihe seos hageja poolt vaides esitatud argumentidega, mistõttu tuleb see eespool punktis 46 viidatud kohtupraktika kohaselt tunnistada vastuvõetavaks.
69 Mis puudutab sisuliselt komisjoni rolli riskijuhina ja ettevaatuspõhimõtte rolli, siis tuleb kõigepealt meenutada, et taimekaitsevahenditele ja nende toimeainetele määrusega nr 1107/2009 kehtestatud loa andmise ja heakskiitmise menetlused kujutavad endast ettevaatuspõhimõtte üht väljendust (vt selle kohta 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).
70 Ettevaatuspõhimõte, mis on liidu õiguse üldpõhimõte, kohustab asjaomaseid ametiasutusi võtma neile asjakohaste õigusnormidega antud pädevuse teostamise konkreetses raamistikus sobivad meetmed, et ennetada teatud võimalikke riske rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, seades nende huvide kaitsega seotud nõuded majandushuvidega võrreldes esikohale. Nimelt, kuna liidu institutsioonid vastutavad kõigis oma pädevusvaldkondades rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kaitse eest, võib ettevaatuspõhimõtet pidada aluslepingu sätetest, eelkõige ELTL artiklist 11, artikli 168 lõikest 1, artikli 169 lõigetest 1 ja 2 ning artikli 191 lõigetest 1 ja 2 tulenevaks autonoomseks põhimõtteks (vt selle kohta 26. novembri 2002. aasta kohtuotsus Artegodan jt vs. komisjon, T‑74/00, T‑76/00, T‑83/00–T‑85/00, T‑132/00, T‑137/00 ja T‑141/00, EU:T:2002:283, punkt 184; 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, T‑392/02, EU:T:2003:277, punkt 121, ja 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus BP/FRA, T‑838/16, ei avaldata, EU:T:2019:494, punkt 396).
71 Ettevaatuspõhimõte tähendab, et kui on kahtlusi keskkonnale esinevate ohtude olemasolu või ulatuse osas, võib võtta kaitsemeetmeid, ilma et oodataks ära, et nende ohtude tegelikkus ja tõsidus oleksid täielikult tõendatud. Kui väidetava riski olemasolu või ulatuse üle ei ole võimalik kindlalt otsustada, kuna tehtud uurimuste tulemused ei ole lõplikud, kuid riski realiseerumise korral on tegelik kahju keskkonnale tõenäoline, õigustab ettevaatuspõhimõte piiravate meetmete võtmist (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Bayer vs. komisjon, C‑499/18 P, EU:C:2021:367, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Samas tuleb asuda seisukohale, et ettevaatuspõhimõte õigustab piiravate meetmete võtmist üksnes tingimusel, et need on mitte ainult mittediskrimineerivad ja objektiivsed, vaid ka proportsionaalsed. Seega on ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud ettevaatuspõhimõte suunatud liidu tegevusele ja seda ei saa tõlgendada nii, et liidu institutsioon on üksnes selle põhimõtte alusel kohustatud võtma konkreetse meetme, näiteks keelduma loa andmisest. Kuigi on tõsi, et see põhimõte võib õigustada institutsiooni poolt piirava meetme võtmist, ei kohusta see seda siiski kõikidel juhtudel (vt selle kohta ja analoogia alusel 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, T‑108/17, EU:T:2019:215, punktid 282 ja 284).
73 Kui teaduslik hinnang ei võimalda riski olemasolu piisava kindlusega kindlaks teha, sõltub ettevaatuspõhimõtte kasutamine või kohaldamata jätmine üldjuhul kaitsetasemest, mille on pädev asutus oma ulatusliku kaalutlusõiguse teostamisel valinud. See valik peab siiski olema kooskõlas rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kaitse majanduslike huvide suhtes esimuslikkuse põhimõttega ning proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega (vt selle kohta 26. novembri 2002. aasta kohtuotsus Artegodan jt vs. komisjon, T‑74/00, T‑76/00, T‑83/00–T‑85/00, T‑132/00, T‑137/00 ja T‑141/00, EU:T:2002:283, punkt 186, ja 21. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Solvay Pharmaceuticals vs. nõukogu, T‑392/02, EU:T:2003:277, punkt 125).
74 Menetluses, mille tulemusel institutsioon võtab ettevaatuspõhimõtte alusel sobivad meetmed, et ennetada teatavaid võimalikke ohte rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, võib eristada kolme üksteisele järgnevat etappi: esiteks selgitatakse välja teatavast nähtusest johtuvad võimalikult negatiivsed tagajärjed, teiseks hinnatakse selle nähtusega seotud ohtu rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale ning kolmandaks, kui väljaselgitatud võimalik oht on ühiskonna jaoks vastuvõetavast olulisem, juhitakse riski sobivate kaitsemeetmete võtmisega (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 111).
75 Esimesena väidab hageja sisuliselt, et kui EFSA on riski piisava kindlusega tuvastanud, ei saa komisjon teadusliku hinnangu järeldustest kõrvale kalduda, tuginedes oma pädevusele riskijuhina.
76 Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et vaidlustatud otsuses märkis komisjon järgmist:
„Kui komisjon võtab vastu rakendusmäärused toimeaine heakskiitmise või heakskiidu pikendamise kohta vastavalt [määrusele nr 1107/2009], tegutseb ta riskijuhina määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 tähenduses. Komisjon tegutseb pärast kaheetapilist riskihindamise protsessi, mille viivad läbi referentliikmesriik ja EFSA, konsulteerides tihedas koostöös alalises taime-, looma-, toidu- ja söödakomitees taimekaitsevahendite õigusaktide sektsioonis esindatud liikmesriikide riskijuhtidega.
Komisjon peab seega vajalikuks meenutada esiteks, et riskijuhina ei ole ta kohustatud järgima oma reguleerivates otsustes riskide teaduslikust hindamisest tehtud järeldusi, vaid ta kasutab neid aluseks riskijuhtimise otsuste tegemisel kõiki asjaolusid teades [(vt määruse (EÜ) nr 178/2002 põhjendus 34)], võttes arvesse erinevaid asjaolusid. Nende asjaolude hulgas on referentliikmesriigi koostatud pikendamise hindamisaruande kavand ja EFSA järeldused tema juhtimisel läbi viidud pikendamise hindamise kavandi vastastikuse eksperdihinnangu tulemuste kohta. [Rakendusmääruse (EL) nr 844/2012] artikli 14 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et riskijuhtimisotsuste tegemisel võtab komisjon neid tulemusi arvesse. Lisaks võib komisjon küsida EFSA-lt mis tahes selgitusi, mida ta peab vajalikuks riskijuhtimisotsuse tegemiseks kooskõlas määrusega (EÜ) nr 178/2002, eelkõige juhul, kui ta peab vajalikuks suurendada teaduslikku kindlust. Need avaldused on samuti osa riskihindamisest, millele komisjon oma otsuses tugineb.
Komisjoni roll riskijuhina eeldab, et tema otsused võivad hõlmata asjakohaste ennetus- ja kontrollivõimaluste valikut riskihindamise käigus kindlaks tehtud riskide leevendamiseks. [Määruse nr 1107/2009] artiklis 6 on sätestatud, et komisjoni heakskiitmisotsuste heakskiitmine ja pikendamine võib sõltuda sellistest tingimustest ja piirangutest nagu „vajadus rakendada riskide vähendamise meetmeid“ (artikli 6 punkt i), et tagada vastavus [määruse nr 1107/2009] artiklis 4 ja II lisas sätestatud heakskiitmise kriteeriumidele.
Komisjon soovib sellega seoses meelde tuletada, et heakskiitmise kriteerium on „vastuvõetamatu“ keskkonnamõju puudumine [(vt määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõike 3 punkt e)], mis erineb inimeste tervise kriteeriumist, nimelt „sellel ei ole kohest või hilisemat kahjulikku mõju […] inimeste […] või loomade tervisele [(vt määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõike 3 punkt b)].“
77 Kõigepealt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt seisneb rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale avalduva riski hindamine institutsiooni poolt, kes peab tegelema teatavast nähtusest tulenevate võimalike negatiivsete tagajärgedega, selles, et neid riske hinnatakse teaduslikult ja määratakse kindlaks, kas need ületavad ühiskonna jaoks vastuvõetava riskitaseme. Selleks, et institutsioonidel oleks võimalik riski hinnata, peab seega esiteks olema nende käsutuses teaduslik riskihinnang ja teiseks peavad nad välja selgitama ühiskonna jaoks vastuvõetamatu riskitaseme (vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
78 Riskide teaduslik hindamine on teaduslik protsess, mis seisneb selles, et püütakse võimalikult täpselt välja selgitada oht ja seda kirjeldada, hinnata selle ohuga kokkupuudet ning riski kirjeldada (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 138 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Institutsioon peab teadusliku riskihindamise kui teadusliku protsessi usaldama teadusekspertidele (vt 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).
80 Teaduslik riskihindamine ei pea tingimata andma institutsioonidele veenvaid teaduslikke tõendeid riski tegeliku olemasolu ja võimalike kahjulike tagajärgede raskuse kohta riski realiseerumise korral. Nimelt vastab ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kontekst loogiliselt teadusliku ebakindluse kontekstile. Lisaks sellele ei saa ennetava meetme võtmine või teisipidi selle tühistamine või leevendamine sõltuda igasuguse riski puudumise tõendamisest, sest see on üldjuhul teaduslikust seisukohast võimatu, kuivõrd olematu riski tasandit ei ole tegelikult olemas. Ennetava meetme võtmist ei saa siiski kehtivalt põhjendada puhthüpoteetilise lähenemisega riskile, mis põhineb pelkadel oletustel, mis ei ole veel teaduslikult kinnitust leidnud (vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
81 Nimelt peab riskide teaduslik hindamine põhinema kõige parematel olemasolevatel teaduslikel andmetel ning see tuleb läbi viia iseseisvalt, objektiivselt ja läbipaistvalt (vt 12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).
82 Lisaks saab ennetava meetme võtta ainult siis, kui riski kohta on vaatamata sellele, et selle olemasolu ja ulatust ei ole veenvate teaduslike andmetega täielikult tõendatud, selle meetme võtmise hetkel olemasolevate teaduslike andmete alusel siiski piisavalt dokumentaalset materjali (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 143; 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 120, ning 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 73).
83 Seejärel tuleb märkida, et ühiskonna jaoks vastuvõetamatu riski taseme peavad kehtivaid norme järgides kindlaks määrama institutsioonid, kelle ülesanne on teha poliitiline valik selle ühiskonna jaoks sobiva kaitsetaseme kindlaksmääramises. Just nende institutsioonide ülesanne on määrata kindlaks rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale avalduvate kahjulike tagajärgede tõenäolisuse kriitiline lävi ning selliste võimalike tagajärgede piirmäär, mis ei ole nende arvates ühiskonna jaoks enam vastuvõetav ning mille ületamise korral tuleb rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kaitse huvides võtta ennetavad meetmed vaatamata teaduslikele kahtlustele (vt 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Ühiskonna jaoks vastuvõetamatu riskitaseme kindlaksmääramisel on institutsioonid kohustatud tagama rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse. See kõrgetasemeline kaitse ei pea ELTL artikli 114 lõikega 3 kooskõlas olemiseks olema tingimata tehniliselt võimalikult kõrgeim. Lisaks ei saa need institutsioonid kasutada puhthüpoteetilist lähenemist riskile ja taotleda oma otsustega „olematu riski“ tasandi saavutamist (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 146, ja 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 76).
85 Ühiskonna jaoks vastuvõetamatu riskitaseme kindlaksmääramine sõltub pädeva ametiasutuse hinnangust iga juhtumi ainuomastele asjaoludele. Sellega seoses võib see asutus võtta arvesse eelkõige selle ohu esinemise mõju tõsidust rahvatervisele, julgeolekule ja keskkonnale, sealhulgas võimaliku kahjuliku mõju ulatust, püsivust, tagasipööratavust või nende kahjude võimalikku hilinenud mõju, samuti riski enam-vähem konkreetset tajumist olemasolevate teaduslike teadmiste põhjal (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 147; 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 124, ning 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 77).
86 Lõpuks hõlmab riskijuhtimine kõiki sellise institutsiooni toiminguid, kes peab riskiga tegelema, et viia see tagasi ühiskonna jaoks vastuvõetavale tasemele, võttes arvesse talle ettevaatuspõhimõttest tulenevat kohustust tagada rahvatervise, julgeoleku ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 148; 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 125, ning 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus FMC vs. komisjon, T‑719/17, EU:T:2021:143, punkt 78).
87 Vastavad toimingud hõlmavad ajutiste meetmete võtmist, mis peavad olema proportsionaalsed, mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja koherentsed teiste juba võetud sarnaste meetmetega (vt 17. mai 2018. aasta kohtuotsus Bayer CropScience jt vs. komisjon, T‑429/13 ja T‑451/13, EU:T:2018:280, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).
88 Eeltoodut arvestades ei saa hageja põhjendatult väita, et kohe kui EFSA tuvastab teatavad kriitilised probleemsed valdkonnad, ei ole komisjonil selles osas enam mingit kaalutlusõigust.
89 Nimelt, kuigi vastavalt komisjoni 18. septembri 2012. aasta rakendusmääruse (EL) nr 844/2012, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1107/2009 ette nähtud toimeainete heakskiidu pikendamise menetluse rakendamiseks vajalikud sätted (ELT 2012, L 252, lk 26), artikli 14 lõike 1 teisele lõigule peab komisjon „arvesse võtma“ EFSA järeldusi ja referentliikmesriigi esitatud pikendamise hindamisaruande kavandit, ei ole komisjonile riskijuhina toimeaine heakskiidu pikendamist käsitleva määruse vastuvõtmisel EFSA või referentliikmesriigi järeldused siduvad (vt selle kohta 4. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Ascenza Agro ja Industrias Afrasa vs. komisjon, T‑77/20, EU:T:2023:602, punktid 246 ja 247).
90 Niisugust arvessevõtmist ei saa siiski tõlgendada komisjoni kohustusena järgida kõigis küsimustes referentliikmesriigi järeldusi, ehkki need on küll hindamise lähtepunktiks ja seega hindamisel olulised (vt selle kohta 9. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Taminco ja Arysta LifeScience Great Britain vs. komisjon, T‑740/18, EU:T:2022:61, punkt 141).
91 Komisjoni kui riskijuhi ulatuslik kaalutlusõigus on siiski piiratud vajadusega järgida määruse nr 1107/2009 sätteid, eelkõige selle artiklit 4 koostoimes selle määruse II lisaga, ning ettevaatuspõhimõtet, mis on selle määruse kõigi sätete aluseks.
92 Täpsemalt, kui riskianalüüsi tulemusel tehakse kindlaks mitu kriitilist probleemset valdkonda eespool punktis 8 meenutatud tähenduses ja soovitus jätta asjaomase toimeaine heakskiit pikendamata, ei või komisjon põhimõtteliselt sellise hindamise tulemustest kõrvale kalduda, sest vastasel juhul rikuks ta ettevaatuspõhimõtet.
93 Sellega seoses võib komisjon toimeaine heakskiitu pikendada üksnes siis, kui on piisavalt tõendatud, et vaatamata kriitiliste probleemsete valdkondade tuvastamisele võimaldavad riskivähendusmeetmed järeldada, et määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõigetes 1–3 sätestatud kriteeriumid on täidetud. Sellist tõendamist ei saa pidada piisavaks, kui puudub teaduslik kontroll selle üle, kas sellised meetmed on eespool viidatud kriteeriumide alusel sobivad.
94 Seega, nagu väidab komisjon, ja tingimusel, et järgitakse eespool punktides 89–93 esitatud põhimõtteid, on tema ülesanne just ühiskonna jaoks vastuvõetavate riskide kindlaksmääramine, kohaldades keskkonnakaitse osas kõrgemat lubatud künnist kui inimeste või loomade tervise puhul ning võttes arvesse juhtimismeetmeid kindlaksmääratud riskide leevendamiseks.
95 Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei tähenda see, et toimeaine tsüpermetriini heakskiidu pikendamisega, kehtestades samas teatavad riskijuhtimismeetmed, oleks komisjon EFSA teaduslikest hinnangutest „mööda läinud“ või need tähelepanuta jätnud.
96 Sellega seoses tuleb märkida, et käesoleval juhul täpsustati ameti järeldustes esitatud riskianalüüsi hiljem tema 2019. aasta avalduses, milles ta kinnitas võimalust võtta riskijuhtimismeetmeid. Seega ei võimalda pelk asjaolu, et EFSA määratles oma järeldustes neli kriitilist probleemset valdkonda, asuda seisukohale, et komisjonil kui riskijuhil ei ole enam mingit kaalutlusruumi, tingimusel et ta tagab, et määruse nr 1107/2009 artiklis 4 nimetatud kriteeriumid on täidetud. Teisisõnu ei ole välistatud, et komisjon kontrollib ettevaatuspõhimõtet järgides, kas risk oleks saanud teatavate meetmete võtmisel muutuda vastuvõetavaks.
97 Lisaks viitab hageja ekslikult sellistele riskijuhtimismeetmetele üksnes „andmete puudumise“ korral. Nimelt viitavad määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõiked 2 ja 3 „realistlikele kasutustingimustele“ ja võimaldavad seega võtta kõnealuseid meetmeid ka hästi tõendatud riskide suhtes, isegi siis, kui oht on kindlaks tehtud täieliku andmekogumi põhjal.
98 Hageja esimene väide tuleb seega tagasi lükata.
99 Teisena väidab hageja sisuliselt, et määruse nr 1107/2009 II lisas on kehtestatud teatav hulk välistamiskriteeriume, mille järgimata jätmine keelab asjaomase toimeaine heakskiitmise, ilma et komisjonil oleks mingit kaalutlusõigust. Nii on see eelkõige määruse II lisa punktides 3.6.5 ja 3.8.5 ette nähtud endokriinseid häireid põhjustavate mõjude puhul.
100 Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 1107/2009 II lisa punktides 3.6.2, 3.6.3 ja 3.6.5 esitatud kriteeriumid, mis puudutavad vastavalt genotoksilisust, kantserogeensust ja endokriinseid häireid põhjustavaid mõjusid, on sõnastatud ja neid tuleb tõlgendada samamoodi, nagu on mainitud selle lisa punktis 3.6.4, nimelt et toimeaine „kiidetakse heaks üksnes siis, kui“ seda ainet „ei klassifitseerita – või ei tule klassifitseerida“ – mutageenseks, kantserogeenseks või endokriinseid häireid põhjustava mõjuga aineks. Selles mõttes on tegemist „välistamiskriteeriumidega“ erinevalt määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustest, mille kohta on sama määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud, et kui võib eeldada, et need on täidetud, tuleb asjaomane toimeaine heaks kiita (vt selle kohta 4. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Ascenza Agro ja Industrias Afrasa vs. komisjon, T‑77/20, EU:T:2023:602, punktid 118–121).
101 Piisab siiski, kui tõdeda, et käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et määruse nr 1107/2009 II lisa punktis 3.6.5 ette nähtud kriteerium ei kujuta endast välistamiskriteeriumi eespool punktis 100 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks ei ole EFSA ega referentliikmesriik kunagi liigitanud tsüpermetriini toimeaineks, millel on endokriinseid häireid põhjustav mõju määruse nr 1107/2009 II lisa punkti 3.6.5 tähenduses. Pealegi ei olnud endokriinseid häireid põhjustava mõju kriteeriumi järgimist „kriitiliste probleemsete valdkondade“ hulgas, mille amet oma järeldustes välja tõi.
102 Hageja teine väide tuleb seega tulemusetuse tõttu tagasi lükata.
103 Kolmandana, mis puudutab hageja argumente, et on vaja järgida tõhususe põhimõtet, siis nagu on märgitud eespool punktis 91, piirab komisjoni kui riskijuhi ulatuslikku kaalutlusõigust määruse nr 1107/2009 artikkel 4 koostoimes selle määruse II lisaga. Sellega seoses nähtub nimetatud määruse artikli 4 lõigetest 2 ja 3, et toimeaine võib heaks kiita üksnes juhul, kui on tõendatud, et heakskiitmise tingimused on realistlikes kasutustingimustes täidetud. Sama artikli lõike 5 kohaselt tuleb tõendada, et realistlikes kasutustingimustes vastab vähemalt üks seda ainet sisaldava taimekaitsevahendi tüüpiline kasutusviis nendele kriteeriumidele.
104 Samuti ei saa komisjon kui riskijuht asuda seisukohale, et määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud kriteeriumid on täidetud, kui selline järeldus põhineb selliste riskivähendusmeetmete kehtestamisel, mis ei võimalda välistada kahjulikku mõju inimeste tervisele või lubamatut mõju keskkonnale, eelkõige seetõttu, et sellised meetmed on ebarealistlikud. Teisisõnu ei saa ta tuvastada „ohutut“ kasutamist, ilma et ta tagaks, et selleks valitud riskivähendusmeetmed võimaldavad tegelikult, mitte teoreetiliselt vähendada tuvastatud riski vastuvõetavale tasemele.
105 Samas ei ole komisjon vaidlustatud otsuses kordagi väitnud, et tal on õigus ette näha riskivähendusmeetmeid, mis on ebarealistlikud. Vastupidi, ta tugines 2019. aasta avaldusele, milles EFSA ise tuvastas, et rakendusmääruse 2021/2049 I lisas esitatud riskivähendusmeetmed, mille järgimist peavad liikmesriigid kõnealust toimeainet sisaldavatele taimekaitsevahenditele loa andmise menetlustes kontrollima, võimaldavad järeldada, et risk veeorganismidele, sihtrühma mittekuuluvatele lülijalgsetele ja mesilastele on väike. Lisaks leidis komisjon, et liikmesriikide ülesanne on nende loamenetluste raames kontrollida, kas sellised meetmed on praktikas võimalikud. Seetõttu tuleb hageja argument tagasi lükata.
106 Mis puudutab viidet majanduslikele või poliitilistele kaalutlustele, mida pidas komisjon rakendusmääruse 2021/2049 vastuvõtmisega väidetavalt prioriteetseks, siis on tegemist uue argumendiga võrreldes vaides esitatud väidetega, mis on seega käesoleva hagi raames vastuvõetamatu. Igal juhul on selline argument liiga ebamäärane ja oletuslik, et vaidlustatud otsuse õiguspärasust kahtluse alla seada.
107 Lõpuks, kinnitades vaidlustatud otsuses sisuliselt, et ta võib määruse nr 1107/2009 kohaldamisel ja rakendamisel kasutada ettevaatuspõhimõtet, järgides samas proportsionaalsuse põhimõtet, nagu on kinnitanud Euroopa Kohus (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Bayer vs. komisjon, C‑499/18 P, EU:C:2021:367, punkt 166), ei rikkunud komisjon õigusnormi.
108 Seega, ilma et see mõjutaks küsimust, kas komisjon võis õiguspäraselt leida, et tsüpermetriin vastab määruse nr 1107/2009 II lisa punktis 3.6.5 sätestatud heakskiitmise tingimustele, mida analüüsitakse allpool, tuleb hageja argumendid tagasi lükata.
2. Liikmesriikidele määrusega nr 1107/2009 antud roll
109 Hageja leiab, et komisjon ei saa põhjendatult asuda seisukohale, et liikmesriikide ülesanne on tsüpermetriini sisaldavatele toodetele müügiloa andmisel „kehtestada sobivad tingimused, näiteks riskivähendusmeetmed“, ja viia läbi määruse nr 1107/2009 artiklis 50 ette nähtud võrdlev hindamine, kuna tsüpermetriin klassifitseeriti asendamisele kuuluvaks aineks.
110 Ta leiab, et komisjon ei saa vabaneda oma kohustustest liikmesriikide ees. Esiteks ei ole enamikul liikmesriikidel haldussuutlikkust töötada välja selliseid riskivähendusmeetmeid ja veel vähem tagada nende järgimist praktikas. Kahjustades niiviisi liikmesriike, rikkus komisjon seega ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet. Teiseks on määruses nr 1107/2009 ette nähtud vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis võimaldab ühes liikmesriigis loa omanikul sellele tugineda teistes liikmesriikides. Selle mehhanismi tagajärjel jäävad liikmesriigid ilma tegelikust kontrollist nende territooriumil kasutatavate toodete üle ja see võib tekitada „võidujooksu majanduslikult kõige soodsama peale“. Seda konteksti arvestades kahjustaks komisjoni seisukoht määruse nr 1107/2009 kahte eesmärki, milleks on taimekaitsevahendite valdkonna eeskirjade ühtlustamine siseturul ning tervise ja keskkonna kõrgetasemelise kaitse saavutamine.
111 Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu.
112 Vaidlustatud otsuse lisas täpsustas komisjon „sissejuhatavate märkustena“ jaos c „Liikmesriikidele [määrusega nr 1107/2009] antud roll taimekaitsevahendite lubamisel“ järgmist:
„Komisjon soovib meelde tuletada, et seadusandjad on otsustanud eristada kogu liidu tasandil meetmete võtmise taset toimeainete heakskiitmisel, jättes vastutuse neid aineid sisaldavate toodete pestitsiididena kasutada lubamise eest liikmesriikidele (vt [määruse nr 1107/2009] põhjendused 10 ja 23). Seepärast peavad liikmesriigid tagama ohutuse, kehtestades asjakohased tingimused, näiteks riskivähendusmeetmed, sealhulgas, kuid mitte ainult [liidu] tasandil heakskiidu andmisel nõutavad tingimused. Kui aine liigitatakse asendamisele kuuluvaks aineks, võivad liikmesriigid selle jaoks luba anda üksnes juhul, kui on täidetud [määruse nr 1107/2009] artiklis 50 sätestatud tingimused, st pärast võrdleva hindamise läbiviimist.
Tsüpermetriini puhul analüüsis komisjon hoolikalt riskihindajate seisukohti tsüpermetriini heakskiidu pikendamise kohta. Ta võttis uuesti ühendust EFSA ja referentliikmesriigiga. Ta kindlustas oma otsust veelgi sellega, et palus EFSA-lt täiendavat kinnitust võimalike riskivähendamismeetmete tõhususe kohta ja kohustas liikmesriike kehtestama selliseid meetmeid oma lubade kaudu (vt „eritingimused“ komisjoni määruse I ja II lisas), muu hulgas järgmiste asjaolude kohta:
– kasutamise piiramine professionaalsete kasutajatega;
– veeorganismide ja sihtrühma mittekuuluvate lülijalgsete, sealhulgas mesilaste kaitse eritingimused ja mõõdetavad tingimused;
– erijuhised, millega kohustatakse liikmesriike loataotluse läbivaatamisel pöörama erilist tähelepanu mitmele aspektile, sealhulgas veeorganismide ja sihtrühma mittekuuluvate lülijalgsete, sealhulgas mesilaste kaitsele, tarbijatele avalduva riski hindamisele ja toodetud toimeaine tehnilisele kirjeldusele;
– vajaduse korral järelmeetmete ettenägemine.“
113 Nagu komisjon aga õigesti väidab, ei vaidle hageja vastu vaidlustatud otsuse lisas esitatud argumentide põhjendatusele, vaid piirdub sisuliselt märkusega, et ühelt poolt jätab komisjon täitmata oma kohustused, „jättes probleemi“ liikmesriikide lahendada, ja et teiselt poolt on määruse nr 1107/2009 artiklis 40 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud lubade vastastikuse tunnustamise põhimõte vastuolus selle määruse eesmärkidega.
114 Mis puudutab esimest argumenti, siis tuleb tõdeda, et meenutades, et määruse nr 1107/2009 kohaselt peab toimeaine heaks kiitma komisjon, samas kui tootele loa andmine kuulub liikmesriikide pädevusse, ei rikkunud komisjon ühtegi õigusnormi. Hageja piirdub pealegi sellega, et viitab liikmesriikide ametiasutustele tekkinud liigse halduskoormusega seotud probleemidele, kuid ta ei vaidle vastu argumendile, et liikmesriigid peavad enne asendamisele kuuluvat ainet sisaldava taimekaitsevahendi jaoks loa andmist määruse nr 1107/2009 artikli 50 alusel läbi viima võrdleva hindamise.
115 Hageja kinnitab repliigis, et määruse nr 1107/2009 artikkel 50 ei takista komisjonil endal määrata riskivähendusmeetmeid rakendusmääruses 2021/2049. Selline argument on aga tulemusetu, kuna see ei sea kahtluse alla komisjoni järeldust vaidlustatud otsuses, mille kohaselt peavad liikmesriigid määruse nr 1107/2009 süsteemi alusel kehtestama toodete lubamiseks sobivad tingimused, mis võivad minna kaugemale toimeainele liidu tasandil kehtestatud piirangutest. Isegi kui eeldada, et hageja viited määruse nr 1107/2009 artiklile 6 ja artikli 36 lõikele 3 on vastuvõetavad, ei võimalda need samuti seda järeldust kahtluse alla seada.
116 Mis puudutab teist argumenti vastastikuse tunnustamise kohta, siis on hageja esitatud asjaolud samuti tulemusetud, kuna asendamisele kuuluva aine puhul on niisugune aine määruse nr 1107/2009 artikli 41 lõike 2 punktiga b kohustusliku vastastikuse tunnustamise kohaldamisalast välja jäetud.
117 Hageja väidab siiski, et selle sätte kohaselt on liikmesriikidel lubatud kohaldada vastastikuse tunnustamise menetlust, mis tooks praktikas kaasa võidujooksu majanduslikult kõige soodsama peale. Isegi kui eeldada, et niisugune nähtus ilmneb, ei saa ilma hageja vastuväiteta määruse nr 1107/2009 artikli 41 õigusvastasuse kohta ka selline argument tõendada, et komisjon rikkus õigusnormi või tegi ilmse hindamisvea, kui ta tuletas vaidlustatud otsuses meelde liikmesriikide rolli määruse nr 1107/2009 alusel.
118 Järelikult tuleb kõik hageja argumendid, mis puudutavad komisjoni sissejuhatavaid märkusi vaidlustatud otsuse lisas, tagasi lükata.
C. Hageja vaide põhjenduseks esitatud väiteosad (ainsa väite teine osa)
[…]
7. Seitsmes väiteosa, mille kohaselt ei ole uuritud vaide esitaja esitatud tüüpilise kasutusvormi kroonilist mürgisust
[…]
435 Järelikult tuleb seitsmes väiteosa tagasi lükata ning hagi tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
436 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Pesticide Action Network Europe’ilt (PAN Europe).
da Silva Passos | Reine | Pynnä |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. veebruaril 2024 Luxembourgis.
Allkirjad