ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)
13. detsember 2018(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Kehtetuks tunnistamise menetlus – ELi sõnamärk PLOMBIR – Absoluutne keeldumispõhjus – Kirjeldavus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkt c) – Faktiliste asjaolude hindamine – Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1) – Esimest korda Üldkohtus esitatud tõendid
Kohtuasjas T‑830/16,
Monolith Frost GmbH, asukoht Leopoldshöhe (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwältin E. Liebich ja Rechtsanwalt S. Labesius,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: A. Söder, D. Walicka ja M. Fischer,
kostja,
teine menetluspool EUIPO apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus oli
Dovgan GmbH, asukoht Hamburg (Saksamaa), esindajad: Rechtsanwalt J.‑C. Plate ja Rechtsanwalt R. Kaase,
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 22. septembri 2016. aasta otsuse (asi R 1812/2015‑4), peale, mis käsitleb kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetlust Monolith Frosti ja Dovgani vahel,
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president I. Pelikánová, kohtunikud V. Valančius ja U. Öberg (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. novembril 2016,
arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2017,
arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 6. märtsil 2017,
arvestades 17. aprillil 2018 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Menetlusse astuja Dovgan GmbH esitas 14. juunil 2010 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)), ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnaline tähis PLOMBIR.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29 ja 30 ning vastavad nendes klassides järgmisele kirjeldusele:
– klass 29: „kompott, munad, piim ja piimatooted“;
– klass 30: „jäätis, kohv, kakao“.
4 Kaubamärgitaotlus avaldati 27. juuni 2011. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 2011/118. Kaubamärk registreeriti 4. oktoobril 2011 numbriga 009171695 ELi kaubamärgina eespool punktis 3 nimetatud kaupade jaoks.
5 Hageja Monolith Frost GmbH esitas 12. mail 2014 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti c (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt a ja artikli 7 lõike 1 punkt c) alusel taotluse tunnistada kaubamärk PLOMBIR osaliselt kehtetuks seoses eespool punktis 3 nimetatud kaupadega.
6 Oma taotluse toetuseks viitas hageja ekspordiks vaba kasutatavuse nõudele ja väitis, et vaidlusalune kaubamärk on ladina tähtedega esitatud transliteratsioon sõnast „Пломбир“, mis tähendab vene keeles koorejäätist. Ta tõi esile, et Saksamaal ja muudes Euroopa Liidu riikides, nagu Balti riikides, elavad vene keelt oskavad inimesed tajuvad vaidlustatud kaubamärgi kirjeldavust.
7 EUIPO tühistamisosakond rahuldas 14. juuli 2015. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse seoses teatud kaupadega, mis kuuluvad klassidesse 29 (piim ja piimatooted) ja 30 (jäätis) (edaspidi koos „kõnealused tooted“).
8 Menetlusse astuja esitas 9. novembril 2015 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse. Ta esitas oma kaebuse põhjendused 16. novembril 2015.
9 EUIPO neljas apellatsioonikoda tühistas 22. septembri 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tühistamisosakonna otsuse ja jättis kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna rahuldamata. Esiteks leidis ta nimelt, et kuigi kõnealused tooted olid käsitletaval juhul suunatud kõigile lõpptarbijatele, olenemata nende vanusest, sissetulekust või keeleoskusest, tuleb vaidlustatud kaubamärgi kirjeldavuse hindamisel piirduda üksnes Saksamaa territooriumiga, sest hageja esitatud tõendid ja selgitused puudutavad üksnes seda territooriumi.
10 Teiseks leidis apellatsioonikoda, et hageja ei tõendanud, et piisavalt suur osa kõnealuste toodete lõpptarbijaid Saksamaal valdab vene keelt, kuna sellekohased tõendid olid vähe usutavad või asjakohatud.
11 Kolmandaks tõi apellatsioonikoda esile, et hageja ei olnud tõendanud, et asjaomane avalikkus mõistab selgelt sõna „plombiir“ tähendust. Sellega seoses täpsustas ta, et kuna Saksa asjaomane avalikkus peaks kõigepealt tähtima sõna „plombiir“ ümber kirillitsasse ja tundma selles ära venekeelse sõna „Пломбир“, enne kui ta annab sellele kirjeldava tähenduse, tuleks tal teha kahekordne vaimne pingutus. Lõpetuseks järeldas ta, et tal ei ole piisavalt tõendeid, mille põhjal järeldada, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ tähistab vene keeles jäätist.
Poolte nõuded
12 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetlusega seotud kulud, välja EUIPO‑lt.
13 EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Esimest korda Üldkohtus esitatud dokumentide vastuvõetavus
14 EUIPO ja menetlusse astuja toovad esile, et teatud dokumendid esitati esimest korda Üldkohtus, sealhulgas hagiavalduse lisad K6–K12, K14 ja K15 ning kohtuistungi määramise taotluse lisad K16–K24, mis käsitlevad vene keele oskust Saksamaal ja mujal liidus, muu hulgas Balti riikides; sõna „Пломбир“ määratlust veebisõnastikes ja sõna „plombiir“ kasutust Saksamaal koorejäätise kirjeldamiseks.
15 Selles osas tuleb meelde tuletada, et Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 72) tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esimest korda alles nimetatud kohtule esitatud tõendeid (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, C‑29/05 P, EU:C:2007:162, punkt 54, ja 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Ampafrance vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Johnson & Johnson (monBeBé), T‑164/03, EU:T:2005:140, punkt 29).
16 Samas ei tohiks ei pooltel ega Üldkohtul endal olla takistusi osutada siseriiklikele õigusnormidele, kohtupraktikale või õigusdoktriinile juhul, kui apellatsioonikojale ei heideta ette konkreetse siseriikliku kohtuotsuse faktiliste asjaolude arvesse võtmata jätmist, vaid kohtupraktikale ja õigusdoktriinile viidatakse apellatsioonikoja poolt määruse nr 207/2009 sätte valesti kohaldamisel põhineva väite toetuseks (vt 18. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Karl-May-Verlag vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Constantin Film Produktion (WINNETOU), T‑501/13, EU:T:2016:161, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 Käesoleval juhul sisaldavad hagiavalduse lisad K7–K9 mitut Bundespatentgerichti (Saksamaa Liitvabariigi patendikohus) otsust. Sellegipoolest soovitakse nendega pigem tõendada kaubandussuhetele Venemaaga spetsialiseerunud Saksa avalikkuse vene keele oskust ja seega kritiseerida apellatsioonikoda selle eest, et ta ei võtnud arvesse faktilisi asjaolusid, kui kindlaks määrata siseriiklike õigusnormide sisu. Vastavalt eespool punktis 16 viidatud kohtupraktikale tuleb need seega lugeda vastuvõetamatuteks.
18 Seevastu ei saa nõustuda EUIPO ja menetlusse astuja seisukohtadega, et vastuvõetav on hagiavalduse lisa K6, mis sisaldab Saksamaa Liitvabariigi toidu ja põllumajanduse ministeeriumi 2014. aasta turu-uuringu väljavõtteid, sest nimetatud turu-uuringuga põhjendati Bundespatentgerichti (Saksamaa Liitvabariigi patendikohus) 6. aprilli 2016. aasta otsust (28 W (pat) 17/13) ja kuna see täiendab üht juba EUIPO talitustes esitatud tõendit.
19 Samuti tuleb käesoleva juhtumi asjaoludest lähtudes tunnistada vastuvõetavateks hagiavalduse lisad K10–K12. Kuigi need esitati esimest korda Üldkohtus, on nende eesmärk tõendada üldtuntud asjaolu, nimelt selle tõiga paikapidavust, et Balti riikides saadakse vene keelest aru. Samas on hagejal õigus esitada Üldkohtus dokumente, et tõendada sellise üldtuntud asjaolu paikapidavust, mida ei ole tuvastatud EUIPO talituse otsuses, mis on Üldkohtus vaidlustatud (vt selle kohta 10. novembri 2011. aasta kohtuotsus LG Electronics vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑88/11 P, ei avaldata, EU:C:2011:727, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 20. juuni 2012. aasta kohtuotsus Kraft Foods Schweiz vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Compañía Nacional de Chocolates (CORONA), T‑357/10, ei avaldata, EU:T:2012:312, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Seoses hagiavalduse lisadega K14 ja K15 ning kohtuistungi määramise taotluse lisadega K16–K24 olgu märgitud, et esimestega sooviti vaidlustada apellatsioonikoja järeldused, mille tulemusel tühistati tühistamisosakonna otsus, ja teiste eesmärk oli vastata EUIPO argumentidele, mis ta esitas menetlusdokumentide esmakordsel vahetamisel.
21 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et Üldkohtu kodukorra artikli 85 lõikes 1 sätestatud norm, milles on kehtestatud õigust lõpetav tähtaeg, ei hõlma vastutõendit ega tõendi täiendamist pärast seda, kui teine pool on menetlusdokumentide esmakordsel vahetamisel kostja vastuses vastupidise tõendi esitanud. Nimelt käsitleb see säte uute tõendite esitamist ja seda tuleb mõista koosmõjus kodukorra artikli 92 lõikega 7, mis sätestab sõnaselgelt, et vastutõendi esitamine ja varem esitatud tõendite täiendamine on lubatud (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Biogena Naturprodukte vs. EUIPO (ZUM wohl), T‑236/16, EU:T:2017:416, punkt 17; vt analoogia alusel ka 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 72, ja 12. septembri 2012. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑394/06, ei avaldata, EU:T:2012:417, punkt 45).
22 Neil kaalutlustel tuleb asuda seisukohale, et kohtuistungi määramise taotluse lisad K16–K24 on vastuvõetavad samamoodi kui hagiavalduse lisad K14 ja K15 ning kõik muud hageja poolt esimest korda Üldkohtus esitatud dokumendid, välja arvatud hagiavalduse lisad K7–K9.
23 Seoses menetlusse astuja poolt kohtuistungil esitatud dokumendiga, mis seisneb Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) 6. juuli 2017. aasta otsuses, millega tühistati Bundespatentgerichti (Saksamaa Liitvabariigi patendikohus) 6. aprilli 2016. aasta otsus, olgu märgitud, et Üldkohus keeldus kohtuistungil selle dokumendi toimikusse lisamisest, kuna see esitati hilinenult.
Sisulised küsimused
24 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega, mille kohaselt on rikutud esiteks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c, teiseks selle määruse artikli 76 lõike 1 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 1) kohast faktiliste asjaolude omal algatusel uurimise põhimõtet ja kolmandaks sama määruse artiklis 75 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 94) ette nähtud põhjendamiskohustust.
25 Üldkohus hindab kõigepealt teist väidet ning seejärel esimest ja kolmandat väidet.
Teine väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 rikkumist
26 Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale ette nende Saksamaal ja Balti riikides vene keele levikut puudutavate üldtuntud asjaolude arvesse võtma jätmist, millele ta viitas juba tühistamisosakonnas.
27 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
28 Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, et on üldtuntud asjaolu, et Saksamaal mõistetakse vene keelt, siis selles osas tuleb märkida, et sellega püütakse pigem seada kahtluse alla apellatsioonikoja järeldust, mille kohaselt ei saa üldtuntud asjaoludest sisuliselt tuletada, et oluline osa Saksa asjaomasest avalikkusest saab vene keelest aru, kui ette heita seda, et viimati nimetatu jättis kontrollimata, kas selline kinnitus on tõene.
29 Kuivõrd küsimus, kas apellatsioonikoda on teatavaid faktilisi asjaolusid, argumente või tõendeid õigesti hinnanud või mitte, kuulub vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse, mitte otsuse tegemise menetluse õiguspärasuse kontrollimise valdkonda, tuleb tõdeda, et tulemusetu on hageja teises väites esitatud argument, mille eesmärk on tõendada määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud faktiliste asjaolude omal algatusel uurimise põhimõtte rikkumist (vt selle kohta 18. mai 2017. aasta kohtuotsus Reisswolf vs. EUIPO (secret.service.), T‑163/16, ei avaldata, EU:T:2017:350, punkt 21).
30 Teiseks, mis puudutab hageja argumenti, et on üldtuntud asjaolu, et Balti riikides saadakse vene keelest aru, siis selles osas tuleb märkida, et sellega püütakse sisuliselt vaidlustada apellatsioonikoja järeldust, mille kohaselt ei ole asjaomase avalikkuse määratlemisel vaja võtta arvesse Balti riikide elanikke, kuna hageja piirdus tõendamata kinnitusega, et neis riikides on vene keelt kõnelevate isikute suur osakaal.
31 Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise menetlust iseloomustav kehtivuse presumptsioon piirab määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikest 1 tulenevat EUIPO kohustust kontrollida omal algatusel asjakohaseid fakte, mis võivad tuua kaasa absoluutsete keeldumispõhjuste kohaldamise. Kuna eeldatakse, et registreeritud ELi kaubamärk on kehtiv, siis on EUIPO‑le selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud isiku ülesanne esitada EUIPO menetluses konkreetsed tõendid, mis kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seavad (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Fürstlich Castell’sches Domänenamt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Castel Frères (CASTEL), T‑320/10, EU:T:2013:424, punktid 27 ja 28, ning 28. septembri 2016. aasta kohtuotsus European Food vs. EUIPO – Société des produits Nestlé (FITNESS), T‑476/15, EU:T:2016:568, punktid 47 ja 48).
32 Registreeritud ELi kaubamärgi kehtivuse kahtluse alla seadmiseks võib kehtetuks tunnistamist taotlev isik sellegipoolest viidata üldtuntud asjaoludele. Kohtupraktika kohaselt on üldtuntud asjaolud faktid, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (22. juuni 2004. aasta kohtuotsus Ruiz-Picasso jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DaimlerChrysler (PICARO), T‑185/02, EU:T:2004:189, punkt 29, ning 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kitarri pea kujutis), T‑458/08, ei avaldata, EU:T:2010:358, punkt 72).
33 Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kui EUIPO talitused otsustavad võtta arvesse üldtuntud asjaolusid, siis ei ole nad kohustatud oma otsuses selliste asjaolude tõesust tuvastama (vt 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Peri vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Multiprop), T‑538/14, ei avaldata, EU:T:2016:117, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Novartis vs. EUIPO – Meda (Zimara), T‑238/15, ei avaldata, EU:T:2017:636, punkt 123).
34 Samamoodi ei saa EUIPO talitustes toimunud menetluse pooltele ette heita, et nad ei esitanud tõendeid, et kinnitada üldtuntud asjaolude paikapidavust. Apellatsioonikoda saab alles pärast seda, kui ta on ära näidanud, et kehtetuks tunnistamise menetluse poolte viidatud üldtuntud asjaolusid ei saa pidada üldtuntuks, vajaduse korral need kõrvale jätta põhjendusega, et pooled ei ole esitanud piisavaid tõendeid nende paikapidavuse tõendamiseks.
35 Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb järeldada, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 1, asudes seisukohale, et ta võib asjaomase avalikkuse määratlemisel jätta arvesse võtmata Balti riikide elanikud ainuüksi põhjusel, et puudub teave vene keele oskuse kohta nendes riikides, ilma et ta oleks eelnevalt otsustanud, kas on üldteada, et kõnealune elanikkond enamasti saab vene keelest aru, nagu väitis hageja.
36 Kuna apellatsioonikoda ei võtnud arvesse hageja argumente, mille kohaselt kõneleb Balti riikides oluline osa elanikest vene keelt, ja jättis kontrollimata selle asjaolu üldtuntuse, siis tuleb teine väide lugeda põhjendatuks.
37 Üksnes sellest järeldusest siiski ei piisa vaidlustatud otsuse tühistamise põhjendamiseks, sest ainuüksi apellatsioonikoja eksimusel, mis seisneb määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 1 rikkumises, ei saanud olla tulemusele määravat mõju (vt selle kohta 12. septembri 2007. aasta kohtuotsus Philip Morris Products vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Sigaretipaki kuju), T‑140/06, ei avaldata, EU:T:2007:272, punkt 72).
38 Eespool punktis 36 tuvastatud eeskirjade eiramine oleks mõjutanud hindamise tulemust ja võiks seega põhjendada vaidlustatud otsuse tühistamist üksnes eeldusel, et esimene väide on põhjendatud muu hulgas osas, mis puudutab kirjeldavat tähendust, mis vaidlustatud kaubamärgil võib olla asjaomase avalikkuse vene keelt kõneleva osa jaoks, kes käesoleval juhul muu hulgas elab Balti riikides.
Esimene väide, mis käsitleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c rikkumist
39 Esimeses väites, mis jaguneb nelja ossa, väidab hageja, et apellatsioonikoja poolt asjaomasele avalikkusele antud määratlus on väär osas, milles ta jättis arvesse võtmata Venemaaga kaubandussuhetes olevatest asjatundjatest koosneva liidu avalikkuse ja vene keelt kõneleva liidu avalikkuse.
40 Teiseks märgib hageja, et apellatsioonikoda ei hinnanud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 7 lõige 2) kohaldamisel nõuetekohaselt liidu osa, mille suhtes võis selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutne keeldumispõhjus olla kohaldatav.
41 Kolmandaks vaidlustab hageja apellatsioonikoja hinnangu sõna „Пломбир“ tähenduse kohta vene keeles. Neljandaks kritiseerib hageja apellatsioonikoja hinnangut selle kohta, kuidas asjaomane avalikkus tajub selle sõna (plombiir) ladina tähtedesse ümbertähtimist.
42 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu. Nad väidavad sisuliselt, et hageja ei ole tõendanud, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ mõistetakse nii, et see viitab vene keeles koorejäätisele. Nad väidavad, et asjaomane avalikkus ei taju mingil juhul sellist kirjeldavat tähendust. EUIPO sõnul puuduvad üldised andmed vene keelest arusaamise kohta liidus. Menetlusse astuja rõhutab omakorda, et kuna vene keel on liidu kodanike jaoks võõrkeel, siis on hageja ülesanne tõendada, et sõna „plombiir“ kuulub selle keele põhisõnavarasse.
43 Tuleb meelde tuletada, et määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punktis a on sätestatud, et ELi kaubamärk tunnistatakse kehtetuks, kui ELi kaubamärk on registreeritud sama määruse artikli 7 sätete vastaselt. Selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti c kohaselt ei registreerita „kaubamärke, mis koosnevad ainult sellistest märkidest või tähistest, mis tähistavad kaubanduses sorti, kvaliteeti, kvantiteeti, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu või kaupade tootmise või teenuste pakkumise aega või muid kauba või teenuse omadusi“.
44 Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt c täidab üldise huvi eesmärki, mille kohaselt peavad sellised tähised või märgid, mis kaubanduses tähistavad kauba või teenuse – mille jaoks registreerimist taotletakse – omadusi, olema kõikide jaoks vabalt kasutatavad. See säte takistab märkide või tähiste kasutamise ainuõiguse andmist üheleainsale ettevõtjale põhjusel, et need on kaubamärgina registreeritud, ning kirjeldava mõiste monopoliseerimist teatud ettevõtja poolt muude ettevõtjate, sealhulgas tema konkurentide kahjuks, nii et nende endi kaupade kirjeldamiseks kasutatav sõnavara seega kahaneb (vt 25. novembri 2015. aasta kohtuotsus Ewald Dörken vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Schürmann (VENT ROLL), T‑223/14, ei avaldata, EU:T:2015:879, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
– Esimese väite esimene ja teine osa
45 Esimese väite esimest ja teist osa tuleb uurida koos, kuna nende eesmärk on tõendada, et apellatsioonikoda eksis oma hinnangus asjaomase avalikkuse ja selle liidu osa suhtes, millest lähtudes tuleb hinnata vaidlustatud kaubamärgi kirjeldavust.
46 Järjepideva kohtupraktika kohaselt saab tähise kirjeldavust hinnata ühelt poolt üksnes hõlmatavate kaupade ja teenuste suhtes ning teiselt poolt üksnes vastavalt sellele, kuidas sihtrühm, kelle moodustavad vastavate kaupade ja teenuste tarbijad, kõnealuseid tähiseid ja kaupu tajub (27. veebruari 2002. aasta kohtuotsus Eurocool Logistik vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (EUROCOOL), T‑34/00, EU:T:2002:41, punkt 38, ja 22. mai 2008. aasta kohtuotsus Radio Regenbogen Hörfunk in Baden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (RadioCom), T‑254/06, ei avaldata, EU:T:2008:165, punkt 33; vt ka 17. mai 2011. aasta kohtuotsus Consejo Regulador de la Denominación de Origen Txakoli de Álava jt vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (TXAKOLI), T‑341/09, EU:T:2011:220, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 16, et vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud tooted on mõeldud liidu lõpptarbijatele, ning hageja ei ole ka seda hinnangut vaidlustanud.
48 Hageja väidab sellegipoolest, et apellatsioonikoda eksis, jättes hindamata määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis c ette nähtud absoluutse keeldumispõhjuse esiteks seoses kaubandussuhetele Venemaaga spetsialiseerunud Saksa avalikkusega ja teiseks seoses liidu avalikkuse hulka kuuluvate vene keelt kõnelevate tarbijatega, muu hulgas Saksamaal ja Balti riikides.
49 Selles osas vaidleb hageja sisuliselt vastu sellele, kuidas apellatsioonikoda tõlgendas mõistet „liidu osa“ määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 2 tähenduses, mille kohaselt keeldutakse ELi kaubamärgi registreerimisest „olenemata sellest, et [absoluutsed] registreerimata jätmise põhjused on ainult teatavas liidu osas“. Ta väidab, et apellatsioonikoda oleks pidanud hindama vaidlustatud kaubamärgi kirjeldavust, lähtudes nende vene keelt kõnelevate tarbijate vaatenurgast, kes kuuluvad liidu avalikkuse hulka ja elavad muu hulgas Saksamaal ja Balti riikides, ehk siis nimetatud sätte tähenduses „liidu teatavas osas“.
50 Seoses sellega olgu täpsustatud, et vaidlustatud otsuse punktis 18 leidis apellatsioonikoda, et piiriäärset vähemust ei saa erinevalt liikmesriigist või liikmesriikide rühmast pidada „liidu teatavaks osaks“ määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 2 tähenduses.
51 Euroopa Kohus leidis 22. juuni 2006. aasta otsuses Storck vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑25/05 P, EU:C:2006:422, punkt 83), et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 2 nimetatud „liidu teatav osa“ võib koosneda ühestainsast liikmesriigist.
52 Sellegipoolest ei saa järeldada sellest kohtupraktikast, mis on selle kohtuasja konkreetsete asjaolude tulemus, et liidu kohus soovis tõlgendada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 2 kasutatud väljendit „liidu teatav osa“ nii, et see ei saa vastata väiksemale territooriumile kui liikmesriigi territoorium. Õiguslooja poolt selles artiklis kasutatud sõnastusest nähtub, et ta soovis muuta võimatuks tähise registreerimise selliste keeldumise põhjuste esinemise korral, mis esinevad ühe või mitme liikmesriigi ühes osas (vt selle kohta 13. septembri 2012. aasta kohtuotsus Sogepi Consulting y Publicidad vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ESPETEC), T‑72/11, ei avaldata, EU:T:2012:424, punktid 35 ja 36).
53 Lisaks ei saa määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 2 tõlgendada ka nii, et see viitab sõnaliste tähiste puhul tingimata mõne liikmesriigi või liidu ühele ametlikule keelele (13. septembri 2012. aasta kohtuotsus ESPETEC, T‑72/11, ei avaldata, EU:T:2012:424, punkt 36; vt ka 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus Lackmann Fleisch- und Feinkostfabrik vs. EUIPO (медведь), T‑432/16, ei avaldata, EU:T:2017:527, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Võttes arvesse eeltoodut ning nagu märgib hageja, tuleb määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 2 kohaldamisel pidada asjaomaseks avalikkuseks, kellest lähtudes tuleb absoluutse keeldumispõhjuse olemasolu hinnata, liidu avalikkuse hulka kuuluvaid vene keelt kõnelevaid tarbijaid, kuna hageja väidab, et vaidlustatud kaubamärk on vene keeles kirjeldav.
55 Seoses hageja argumendiga, mille kohaselt elab liidus vene keelt kõnelevaid tarbijad muu hulgas Saksamaal ja Balti riikides, tuleb esiteks esile tuua, et vastupidi apellatsioonikoja järeldusele vaidlustatud otsuse punktides 23 ja 24 tõendavad hageja poolt apellatsioonikojale esitatud tõendid veenvalt, et oluline osa Saksamaa elanikest kõneleb vene keelt. Nimelt nähtub Amtsgericht Kölni (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa) 27. jaanuari 2016. aasta otsusest, mille hageja esitas apellatsioonikojas, et Saksamaa territooriumil elav vene keelt kõnelev elanikkond koosneb ligikaudu kolmest miljonist isikust.
56 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas oluline osa vene keelt kõnelevaid liidu kodanikke elab Balti riikides, siis selles osas tuleks märkida, et EUIPO möönis kohtuistungil, et on üldtuntud asjaolu, et Balti riikides üldiselt mõistetakse vene keelt.
57 Lisaks kinnitas Üldkohus hiljuti, et on üldteada, et oluline osa Balti riikide elanikest oskab vene keelt või kõneleb seda emakeelena (vt selle kohta 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus медведь, T‑432/16, ei avaldata, EU:T:2017:527, punkt 29). Hageja märkis põhjendatult, et EUIPO esimene apellatsioonikoda jõudis samale järeldusele 17. mai 2016. aasta otsuses, mis oli nimetatud kohtuotsuse esemeks, samuti ühes teises, 20. juuni 2013. aasta otsuses, mis tehti asjas R 814/2012‑1, millele samuti hagiavalduses viidatakse.
58 Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et iga registreerimistaotluse kontrollimine peab olema range ja täielik ning tuleb läbi viia igal konkreetsel juhul (10. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 77). EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasust tuleb kontrollida üksnes määruse nr 207/2009 alusel, nii nagu seda on tõlgendanud liidu kohus, mitte EUIPO otsustuspraktika põhjal (vt 8. mai 2012. aasta kohtuotsus Mizuno vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Golfino (G), T‑101/11, ei avaldata, EU:T:2012:223, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑412/05 P, EU:C:2007:252, punkt 65, ja 2. mai 2012. aasta kohtuotsus Universal Display vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (UniversalPHOLED), T‑435/11, ei avaldata, EU:T:2012:210, punkt 37).
59 Sellegipoolest tuleb kohtupraktika põhjal, mille kohaselt peab EUIPO võtma arvesse juba tehtud otsuseid ning uurima eriti tähelepanelikult, kas tuleb teha samaväärne otsus või mitte (10. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Agencja Wydawnicza Technopol vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑51/10 P, EU:C:2011:139, punkt 74), tõdeda, et varasemad otsused, millele hageja viitab, olid selge ajakohane näitaja selle kohta, et vene keele oskust liidus ja muu hulgas Balti riikides võiks kvalifitseerida „üldtuntud asjaoluks“, kuna seda fakti on EUIPO talitused nimetatud otsustes arvesse võtnud.
60 Neil tingimustel ja ilma et oleks vaja hinnata, kas hageja argument kaubandussuhetele Venemaaga spetsialiseerunud avalikkuse kohta on põhjendatud, tuleb järeldada, et apellatsioonikoda tegi asjaomase avalikkuse kindlaksmääramisel hindamisvea ning rikkus määruse nr 207/2009 artikli 7 lõiget 2, kuna asjaomane avalikkus, kellest lähtudes oleks tulnud hinnata absoluutse keeldumispõhjuse olemasolu, oli vene keelt kõnelev avalikkus, kes kuulub liidu laia avalikkuse hulka ja mõistab või kõneleb vene keelt ning elab muu hulgas Saksamaal või Balti riikides.
61 Seega tuleb esimese väite esimese ja teise osaga nõustuda.
– Esimese väite kolmas ja neljas osa
62 Esimese väite kolmandas osas vaidlustab hageja sisuliselt apellatsioonikoja järelduse, mille kohaselt ei ole ta tõendanud, et sõnal „Пломбир“ on vene keeles kirjeldav tähendus vaidlustatud kaubamärgiga tähistatud toodete puhul. Esimese väite neljandas osas seab ta kahtluse alla apellatsioonikoja järelduse, mille kohaselt ei võimalda „vaimne pingutus“, mis tuleb teha asjaomasel avalikkusel, see tähendab tõlkimine, millega kaasneb ümbertähtimise vaev, tõendada, et asjaomane avalikkus tajub sõna „plombiir“ võimalikku kirjeldavat tähendust.
63 EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.
64 Mis esiteks puudutab sõna „Пломбир“ või „plombiir“ tähendust vene keeles, siis selles osas tuleb meelde tuletada, et EUIPO tühistamisosakond asus seisukohale, ilma et seda oleks kahtluse alla seatud apellatsioonikoja otsuses, mis on vaidlustatud, et nimetust „Пломбир“ kasutati endise Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (endine NSVL) ajal, et tähistada üht sorti koorejäätist.
65 Apellatsioonikoda ei maininud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et sõna „plombiir“ enam Venemaal ei kasutata. Kuigi ta täpsustas vaidlustatud otsuse punktis 30, et sõnad „jäätis“ või „koorejäätis“ tõlgitakse saksa-vene sõnastikes väljenditega „(sliwotschnoje) moroschenoje“ (сливочное мороженое), ei võimalda üksnes need kaalutlused välistada, et vene keeles kasutatakse nende toodete või nende toodete ühe sordi tähistamiseks ka sõna „Пломбир“ või „plombiir“.
66 Lisaks olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse punktist 32 ja EUIPO toimikust nähtub, et hageja esitas apellatsioonikojas väljavõtte 2003. aasta tehnilisest standardist GOST, milles sõnaga „plombiir“ ja sõnaga „moroschenoje“ tähistatud tooted on sama klassifitseerimisnumbriga (52175-2003). Need ametlikud standardid, mille on pärast endise NSVLi lõppemist kehtestanud Venemaa Föderatsiooni standardimise, metroloogia ja sertifitseerimise riiklik komitee, kujutavad endast konkreetseid tõendeid selle kohta, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ on vene keeles jäätise üldnimetus.
67 Hageja esitas apellatsioonikojas ka Deutsches Patent- und Markenamti (Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet) 12. märtsi 2013. aasta otsuse, mis kinnitab, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ tähistas vene keeles koorejäätist ka kuupäeval, mil see otsus vastu võeti.
68 Sellest nähtub, et hageja esitas apellatsioonikojas piisavad tõendid selle kohta, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ kirjeldab vene keeles kõnealuseid tooteid.
69 Lisaks tuleb täpsustada, et sõnastike väljavõtted, mille hageja esitas esimest korda Üldkohtus (kohtuistungi määramise taotluse lisad K16 ja K17), kinnitavad, et seda sõna kasutatakse vene keeles laialdaselt koorejäätise tähistamiseks.
70 Menetlusse astuja argument, mille kohaselt tuleb arvesse võtta, et sõna „plombiir“ või „Пломбир“ kasutatakse ka muude toodete jaoks, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Nimelt ei välista järjepideva kohtupraktika kohaselt asjaolu, et väljendil võib olla mitu tähendust, seda, et see on määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c tähenduses kirjeldav. Selles osas piisab vähemalt ühest selle võimalikest tähendustest, et kaubamärki saaks kasutada kõnealuste toodete kirjeldamiseks (vt 12. veebruari 2004. aasta kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, C‑363/99, EU:C:2004:86, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Mis teiseks puudutab seda, kuidas liidus elavad vene keelt kõnelevad tarbijad tajuvad vaidlustatud kaubamärki, muu hulgas Balti riikides ja Saksamaal, siis selles osas tuleb meelde tuletada, et tähisele määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti c kohaldamiseks on vaja, et sellel on tähistatavate kaupade või teenustega piisavalt otsene ja konkreetne seos, mis võimaldab asjaomasel avalikkusel vahetult ja järele mõtlemata tajuda, et tegemist on kõnealuste kaupade või teenuste kategooria kirjeldusega või ühe nende omadusega (vt 22. juuni 2005. aasta kohtuotsus Metso Paper Automation vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (PAPERLAB), T‑19/04, EU:T:2005:247, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
72 Käesoleval juhul on vastupidi apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuses esitatud arvamusele tõenäolisem, et vene keelt kõnelev avalikkus liidus seostab sellega pigem sõna „plombiir“ kui sõna „Пломбир“, mis kirjeldab vene keeles koorejäätist, sest kogu see avalikkus tunneb ladina tähestikku, kuid mitte tingimata kirillitsat.
73 Nagu väidab hageja, on ka tõenäoline, et vene keelt kõnelev avalikkus kasutab sidevahendeid, millega ei saa töödelda kirillitsas tähemärke ja on seega harjunud tähtima vene sõnu ümber ladina tähestikku.
74 Samuti tuleks meenutada, et muus tähestikus esitatud sõna ladina tähtedesse ümbertähtimine ei takista tingimata asjaomast avalikkust sõna kirjeldavat tähendust tajumast (vt selle kohta 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Deutsche Steinzeug Cremer & Breuer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (CHROMA), T‑281/09, EU:T:2010:537, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 Käesolevas asjas tuleneb eespool esitatust, et kuna sõna „plombiir“ on sõna „Пломбир“ täpne ümbertähtimine ladina tähestiku tähtedesse, mis on liidus vene keelt kõnelevatele asjaomastele tarbijatele tuntud, suudavad need tarbijad selle sõna kirjeldavat tähendust vahetult ja kohe mõista.
76 Seega tuleb esimese väite kolmanda ja neljanda osaga nõustuda ja seega rahuldada esimene väide tervikuna.
77 Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi ja ilma, et oleks vaja analüüsida kolmandat väidet määruse nr 207/2009 artiklis 75 sätestatud põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
Kohtukulud
78 Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
79 Kodukorra artikli 190 lõike 2 alusel käsitatakse hüvitatavate kuludena poolte vältimatuid kulusid seoses EUIPO apellatsioonikoja menetlusega.
80 Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud ja hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista EUIPO‑lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Need hõlmavad ka hageja vältimatuid kulusid seoses EUIPO apellatsioonikoja menetlusega.
81 Kuna menetlusse astuja nõuded on jäetud rahuldamata, kannab ta ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda),
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 22. septembri 2016. aasta otsus (asi R 1812/2015-4).
2. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Monolith Frost GmbH kohtukulud, sealhulgas Monolith Frosti vältimatud kulud seoses EUIPO apellatsioonikoja menetlusega.
3. Dovgan GmbH kannab ise oma kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 13. detsembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad