Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Ufficio del Giudice di pace di Rimini (Itaalia) 7. märstil 2022 – BL versus Presidenza del Consiglio dei Ministri
(kohtuasi C-190/22)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Ufficio del Giudice di pace di Rimini
Põhikohtuasja pooled
Hageja: BL
Kostja: Presidenza del Consiglio dei Ministri
Eelotsuse küsimused
[Kas] liidu õigusega ja eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 15, 20, 30 ja 47, nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ rakendatud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta1 klauslitega 2 ja 4, liidu kohtute sõltumatuse ja ametist tagandamise keelu aluspõhimõttega, nagu Euroopa Kohus on neid oma praktikas tõlgendanud kohtuotsuses UX vs. Governo della Repubblica italiana (EU:C:2020:572), on vastuolus niisugune riigisisene säte, nagu 13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 (edaspidi „seadusandlik dekreet nr 116/2017“) artikkel 29, mille alusel hagejaks olevat rahukohtunikku diskrimineeritakse objektiivsete põhjusteta, võrreldes võrreldavate tavakohtunike töötingimustega, kuna esineb järgmine faktiline olukord:
hagejal, kes on 2002. aastast olnud katkematult rahukohtunik, ei ole täitunud 70. eluaastat, mis täitub 2022. aastal, ning tal ei ole kuupäeva 15. august 2017 seisuga kogunenud rohkem kui 16-aastast tegelikku tööstaaži kohtukaasistujana;
kuigi riigisisene õigusnorm (seadusandliku dekreedi nr 116/2017 artikli 29 lõige 1) lubab tal õigusemõistmise ülesannete täitmisega jätkata kuni 70. eluaastani, ei või hageja järelikult osaleda esimeses atesteerimismenetluses kohtukaasistujate kinnisesse nimekirja kandmiseks, mille Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda) korraldab 2022. aastal, nagu on ette nähtud seadusandliku dekreedi nr 116/2017 artikli 29 lõikes 3;
kuna veel ühe tagajärjena ei saanud ta esitada avaldust, et osaleda 2022. aastaks ette nähtud atesteerimismenetluses kohtukaasistujate kinnisesse nimekirja kandmiseks, ei oleks hageja, kes varem kehtinud korrast tulenevalt ei täitnud 31. detsembril 2021 enam õigusemõistmise ülesandeid, sest ta oli saanud 68-aastaseks, saanud 1. jaanuarist 2022 teenistuses jätkata, sest uue korra järgi, milles on 15. augustil 2017 teenistuses olnud isikute puhul küll ette nähtud teenistuses jätkamine kuni nende 70-aastaseks saamiseni, oli ette nähtud ka nende isikute teenistuse lõppemine, kellel ei ole võimalik atesteerimisavaldust esitada (seadusandliku dekreedi nr 116/2017 artikli 29 lõige 9);
viidatud riigisisese õigusnormi alusel saab hageja Itaalia valitsuselt üksnes kuluhüvitist 1500–2500 eurot aastas iga teenistuses oldud aasta kohta, vastavalt aasta kestel peetud kohtuistungitele, maksimummääras 50 000 eurot, jäädes ilma ka kõigist õigustest töötasule, normatiivsetest ja sotsiaalkindlustusõigustest, mida ta nõudis Emilia Romagna halduskohtus pooleliolevas kohtuasjas ning mis on liidu õigusega tagatud palgatöötajana kohtu teenistuses töötamise eest, kuid mida Itaalia valitsus sellisena ei tunnusta, kaasa arvatud töösuhtelt tasutavad sotsiaalmaksed ja sellest tulenevad sotsiaalhüvitised;
Emilia Romagna halduskohus määras 9. veebruari 2022. aasta esialgse õiguskaitse meetmega, kohaldades Euroopa Kohtu otsust UX, ja vastuolus riigisiseste õigusnormidega ning Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda) 16.–17. veebruari 2022. aasta arvamusega, et [hageja] võib rahukohtunikuna õigusemõistmise ülesannetes jätkata kuni 70-aastaseks saamiseni;
Tribunale di Rimini (Rimini esimese astme kohus, Itaalia) president määras Emilia Romagna halduskohtu esialgse õiguskaitse meedet järgides 1. märtsi 2022. aasta dekreediga hageja kohese teenistusse ennistamise;
siinsel kohtul, kes on esitanud eelotsusetaotluse, palutakse välja mõista kahjuhüvitisena selle eest, et Itaalia valitsus rikub ilmselgelt ja pidevalt kohtukaasistujate õiguslikku staatust ja õiguseid käsitlevat liidu õigust – summa, mis vastab töötasule, mida hageja oleks pidanud saama 10.–28. veebruarini 2022, võrreldava kutselise kohtunikuga võrdse määra alusel, lähtudes õigusliku alusena Emilia Romagna halduskohtu esialgse õiguskaitse meetmest teenistusse ennistamise kohta, kuid esineb vastuolu riigisiseste õigusnormidega, mis vaatamata liidu õiguse rikkumise tunnistamisele ühelt poolt välistavad igasuguse võimaluse, et hagejaks olev kohtukaasistuja, kes lõpetas ülesannete täitmise oma tahte vastaselt 31. detsembril 2021, ennistatakse kuni tema 70-aastaseks saamiseni teenistusse, tulenevalt Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) esialgse õiguskaitse meetmest, mis määrati Euroopa Kohtu otsust UX rikkudes, ja teiseks piirab hagejale tekkinud kahju hüvitise õigusnormiga eelnevalt kindlaksmääratud ühekordse summaga, mis on palju väiksem tegelikult liidu poolt tagatud õiguste kahjustamisega tekitatud kahjust?
Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 koostoimes ELTL artikliga 267, nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/70/EÜ vastu võetud Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klauslitega 2 ja 4, liidu kohtunike sõltumatuse ja ametist tagandamise keelu aluspõhimõttega on vastuolus selline riigisisene õigusnorm – nagu 13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreedi nr 116 artikkel 21 –, mis tekitab eelotsusetaotluse esitanud rahukohtunikule, kellel puudub tõhus õiguslik, majanduslik ja sotsiaalkindlustusalane kaitse, kes kavatseb vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele otsuses UX kohaldada liidu õigust, jättes kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis takistavad taotletud kaitse omistamist, ohu, et tema õigusemõistmise ülesanded lõpetatakse automaatselt põhikohtuasja pooleks oleva Itaalia riigi selliste organite poolt, nagu Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda) ja justiitsministeerium, ilma ärakuulamismenetluseta ja distsiplinaarmenetluseta, mis olid ette nähtud enne seadusandliku dekreedi nr 116/2017 jõustumist?
3. Kui kahele esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas „õigusriigi“ mõistet, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta määruse (EL, Euratom) 2020/2092, mis käsitleb üldist tingimuslikkuse korda liidu eelarve1 kaitsmiseks, artikli 2 punktis a, rikub Itaalia riigi sisene olukord, kus:
hagejaks olev rahukohtunik ja teised 4769 kohtukaasistujat, kes olid 15. augustil 2017 juba teenistuses, nende hulgas ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, jäävad ilma töösuhete normatiivsest, majanduslikust ja sotsiaalkindlustusalasest kaitsest, mis on tagatud võrreldavatele kutselistele kohtunikele, ning ei saa järelikult täita õigusemõistmise ülesandeid sõltumatuse ja ametist tagandamise keelu kehtimise tingimustes;
Itaalia valitsus ja „tööandja“ justiitsministeerium, Itaalia parlament, Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda), Suprema Corte di Cassazione (kassatsioonikohus, Itaalia) ning Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) keelduvad süstemaatiliselt tunnustamast liidu õiguse esimust ja kohaldamast Euroopa Kohtu otsuseid õigusliku staatuse ning õiguste kohta, mis on Euroopa Liidu õigusnormidega tagatud hagejast rahukohtunikule ja teistele 4769 kohtukaasistujale, kes täidavad õigusemõistmise ülesandeid samadel tingimustel, mis kutselised kohtunikud;
4769 kohtukaasistujat, nende hulgas ka käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohus, välja arvatud hageja, kes olid 15. augustil 2017 juba teenistuses, peavad loobuma kõigist liidu õigusega tagatud õigustest, kui nad kavatsevad teenistuse jätkamiseks läbida uue hindamismenetluse, nii et kui nad saavad positiivse tulemuse, võivad nad jätkata kohtuniku ametis kuni 70-aastaseks saamiseni, kuigi kõik eespool viidatud kohtukaasistujad atesteeriti Consiglio superiore della magistratura (Itaalia kõrgem kohtute haldamise nõukoda) ja justiitsministeeriumi meetmega kuni 31. detsembri 2021. aastani kehtinud õigusnormide alusel 31. maini 2024 ja seega kuni kuupäevani, mil teenistus ea tõttu automaatselt lõpeb, kusjuures pärast teenistusülesannete „alaliseks muutumist“ säilivad „alalise“ kohtukaasistuja sõltumatuse ja ametist tagandamise keelu kahjustamise tingimused;
liidu eelarvest eraldatavad finantsmeetmed Itaalia era- ja karistusõiguse ümberkujundamiseks õiglase ja viivitusteta menetluse suunas, nagu see on määratletud majanduse elavdamise ja kestlikkuse riiklikus kavas, ei näe kohtukaasistujate toetuseks ette mitte ühtegi meedet ja nende eesmärgiks on valdavalt anda tähtajaliselt tööd 16 500 haldusametnikule – „menetlusosakonna spetsialistidele“, kes võetakse justiitsministeeriumis palgatöötajatena tööle „alaliste“ kohtukaasistujatega samadel majanduslikel tingimustel, aga kogu teenistussuhte jooksul distsiplinaartasandil ametist tagandamise keelu tingimusega, mida ei võimaldata kohtukaasistujatele isegi mitte pärast „alaliseks saamist“?
4. Kas arvestades esimesele kolmele küsimusele antud vastuseid, on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 278 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 160 õigusvastased, sest need on vastuolus [Euroopa Liidu] lepingu artiklitega 2, 6 ja 19, osas, milles need ei võimalda Euroopa Kohtul ELTL artikli 267 alusel algatatud eelotsusemenetluste raames võtta ajutisi meetmeid, mis on vajalikud ka selliste riigisiseste seaduste kohaldamise peatamiseks, mis kahjustavad määruses 2020/2092 sätestatud põhimõtete ja tingimuslikkuse kohaselt õigusriiki ja liidu finantshuve?
____________
1 Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).
1 (ELT 2020, L 433I, lk 1).