EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
10. september 2009(*)
Direktiiv 2003/30/EÜ – Biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamise edendamine transpordisektoris – Direktiiv 2003/96/EÜ – Energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik – Taimeõli, lisandite ja kütuse segu – Biokütused – Siseriiklikud õigusnormid – Maksuvabastus – Maksuvabastuse asendamine kütustes sisalduva minimaalse biokütuse osa kohustusega – Vastavus direktiividele 2003/30/EÜ ja 2003/96/EÜ – Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõte
Kohtuasjas C‑201/08,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Hessisches Finanzgerichti (Saksamaa) 8. mai 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. mail 2008, menetluses
Plantanol GmbH & Co. KG
versus
Hauptzollamt Darmstadt,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud A. Ó Caoimh (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues, U. Lõhmus ja P. Lindh,
kohtujurist: J. Mazák,
kohtusekretär: ametnik R. Şereş,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. mai 2009. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– Plantanol GmbH & Co. KG, esindaja: juhataja J. Runkel,
– Hauptzollamt Darmstadt, esindajad: M. Völlm ja K. Goldmann,
– Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: S. Ossowski, keda abistas barrister P. Mantle,
– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Mölls, B. Schima ja K. Gross,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivi 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT L 123, lk 42; ELT eriväljaanne 13/31, lk 188), artikli 3 ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte tõlgendamist.
2 See taotlus esitati Plantanol GmbH & Co. KG ja Hauptzollamt Darmstadti (Darmstadti toll) vahelises kohtuvaidluses, mille ese oli 2007. aasta maikuu eest makstava energiamaksu tasumine.
Õiguslik raamistik
Ühenduse õigusnormid
Direktiiv 2003/30
3 Direktiivi 2003/30 põhjendused 10, 12, 14, 19, 20, 22 ja 27 sätestavad:
„(10) Biokütuste kasutamise soodustamine transpordisektoris on samm biomassi laiema kasutamise suunas, mis võimaldab biomassi tulevikus ulatuslikumalt uurida, kusjuures ei välistata ka muid võimalusi, näiteks vesinik.
[…]
(12) Teatavatel juhtudel võib biokütusena kasutada ka õlitaimedest pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete menetluste abil saadud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata puhast taimeõli, kui see sobib kasutatava mootoritüübiga ning vastab heitmetega seotud nõuetele.
[…]
(14) Sõidukites puhtalt või segudes kasutatav bioetanool ja biodiislikütus peaksid vastama mootori optimaalse jõudluse tagamiseks kehtestatud kvaliteedistandarditele. […]
(19) Euroopa Parlamendi 18. juuni 1998. aasta resolutsioonis [EÜT C 210, lk 215] soovitati viie aasta jooksul suurendada biokütuste turuosa 2% võrra meetmepaketi abil, mis sisaldab maksuvabastust, finantsabi töötlevale tööstusele ning naftaettevõtetele kohustusliku biokütuste määra kehtestamist.
(20) Optimaalne viis suurendada biokütuste osa siseriiklikel ja ühenduse turgudel oleneb varude ja tooraine kättesaadavusest, riigi ja ühenduse poliitikast biokütuste soodustamise ja maksukorralduse alal ning kõigi sidusrühmade ja lepinguosaliste asjakohasest osalemisest.
[…]
(22) Biokütuste tootmise ja kasutamise soodustamine võiks aidata vähendada sõltuvust imporditavast energiast ning kasvuhoonegaase. Peale selle on biokütuseid nii puhtalt kui ka seguna põhimõtteliselt võimalik kasutada olemasolevates mootorsõidukites ning praeguste mootorsõidukite kütusejaotussüsteemides. Biokütuste segamine fossiilkütustega võiks aidata vähendada kulusid ühenduse jaotussüsteemis.
[…]
(27) Tuleks kehtestada meetmed, et kiiresti välja töötada kvaliteedistandardid seoses biokütustega, mida kasutatakse mootorsõidukisektoris nii puhta biokütusena kui ka tavapäraste kütusesegude komponendina. Kuigi jäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon on potentsiaalselt kasulik biokütuste tootmise allikas, tuleb kvaliteedistandardi puhul arvestada jäätmete võimalikku saastatust, et vältida teatavate komponentide esinemist, mis kahjustavad sõidukit või halvendavad heite kvaliteeti.”
4 Direktiivi 2003/30 artikkel 1 sätestab:
„Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist diislikütuse või bensiini asemel iga liikmesriigi transpordis, aidates sel viisil kaasa eesmärkide saavutamisele, nagu on kliimamuutustega seotud kohustuste täitmine, keskkonnasõbralik varustuskindlus ja taastuvate energiaallikate soodustamine.”
5 Selle direktiivi artikli 2 kohaselt:
„1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) biokütused – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist;
b) biomass – põllumajanduslikust tootmisest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest pärit toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon;
[… ]
2. Biokütusteks loetakse vähemalt järgmisi tooteid:
a) „bioetanool”: biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud etanool, mida kasutatakse biokütusena;
b) „biodiislikütus”: taimsetest või loomsetest õlidest toodetud, diislikütuse omadustega metüülester, mis on mõeldud kasutamiseks biokütusena;
[…]
j) „puhas taimeõli”: pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete menetluste abil õlitaimedest toodetud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata õli, kui see sobib kasutatava mootoritüübiga ning vastab heitmetega seotud nõuetele.”
6 Nimetatud direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:
„1. a) Liikmesriigid peaksid tagama, et nende turgudele viiakse miinimumosa biokütustest ja muudest taastuvkütustest, ning seadma selleks siseriiklikud soovituslikud eesmärgid.
b) i) Kõnealuste eesmärkide kontrollväärtus on 2%, arvutatuna energiasisalduse alusel kogu transpordis kasutatavast bensiinist ja diislikütusest, mis on nende turgudele viidud 31. detsembriks 2005.
ii) Kõnealuste eesmärkide kontrollväärtus on 5,75%, arvutatuna energiasisalduse alusel kogu transpordis kasutatavast bensiinist ja diislikütusest, mis on nende turgudele viidud 31. detsembriks 2010.
2. Biokütused võib teha kättesaadavaks järgmises vormis:
a) puhtad biokütused või suur sisaldus mineraalõlide derivaatides vastavalt transpordisektori konkreetsetele kvaliteedistandarditele;
b) biokütused segatuna mineraalõlide derivaatidega vastavalt asjakohastele Euroopa normidele, milles esitatakse transpordis kasutatavate kütuste tehnospetsifikaadid (EN 228 ja EN 590);
c) biokütustest saadud vedelikud, näiteks ETBE (etüül-tert-butüüleeter), mille biokütuse protsendimäär vastab artikli 2 lõikes 2 nimetatud protsendimäärale.
[…]
4. Liikmesriigid peaksid võetavate meetmete puhul arvesse võtma biokütuste ja muude taastuvkütuste eri tüüpide üldmõju ilmastikule ja keskkonnale ning võivad eelisjärjekorras soodustada nende kütuste kasutamist, mis ka konkurentsivõimet ja varustuskindlust arvesse võttes on keskkonnamõju suhtes väga kulutasuvad.
[…]”
Direktiiv 2003/96/EÜ
7 Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik) eesmärk on nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 12), muudetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta direktiiviga 94/74/EÜ (EÜT L 365, lk 46) ja nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/82/EMÜ mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 19) (muudetud nõukogu direktiiviga 94/74), alusel kehtestada ühenduse tasandil lisaks mineraalõlidele energiatoodete ja elektrienergia maksustamine.
8 Direktiivi 2003/96 artikkel 1 sätestab, et liikmesriigid kehtestavad energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt sellele direktiivile.
9 Nimetatud direktiivi artikkel 2 sätestab:
„1. Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „energiatooted” tooteid, mis kuuluvad:
a) [kombineeritud nomenklatuuri, edaspidi „CN”] koodide 1507–1518 alla, kui need on mõeldud kasutamiseks kütteainena või mootorikütusena;
b) CN‑koodide 2701, 2702 ja 2704–2715 alla;
[…]
3. […]
Lisaks lõikes 1 loetletud maksustatavatele toodetele maksustatakse kõik tooted, mis on mõeldud kasutamiseks või mida müüakse või kasutatakse mootorikütusena, kütuselisandina või täiteainena, samaväärsele mootorikütusele kehtestatud määraga.
[…]
5. Käesolevas direktiivis nimetatud kaupade [CN‑]koodid on komisjoni 6. augusti 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2031/2001 (millega muudetakse tariifi‑ ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 [EÜT L 256, lk 1] I lisa) koodid.
[…]”
10 Direktiivi 2003/96 artikkel 16 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, maksust vabastada artiklis 2 nimetatud maksustatavad tooted või nende maksumäära vähendada, kui need tooted koosnevad ühest või mitmest järgmisest tootest või sisaldavad neid:
– tooted, mis kuuluvad CN‑koodide 1507–1518 alla,
[…]
3. Liikmesriikide kohaldatavat maksuvabastust või ‑vähendust kohandatakse vastavalt tooraine hinna muutumisele, et vähendus ei oleks suurem kui lõikes 1 nimetatud toodete valmistamisega kaasnevad lisakulud.
[…]”
Määrus nr 2031/2001
11 Määruse nr 2031/2001 I lisa sätete kohaselt kuulub rapsiõli CN‑koodi 1514 alla ja gaasiõli CN‑koodi 2710 alla.
Siseriiklikud õigusnormid
Mineraalõli maksu seadus
12 Mineralölsteuergesetz (mineraalõli maksu seadus), mida on muudetud 23. juuli 2002. aasta mineraalõli maksu seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (BGBl. 2002 I, lk 2778, edaspidi „mineraalõli maksu seadus”), sisaldab § 2a „Biokütuste vähendatud maksumäärad”, mis sätestab:
„1. Paragrahvi 2 lõikes 1 ja § 3 lõikes 1 kehtestatud maksumäärasid vähendatakse kuni 31. detsembrini 2008 vastavalt nimetatud artiklites osutatud mineraalõlides sisalduvale biokütuse osale.
2. Biokütused on energiatooted, mida saadakse ainult biomassist […]. Energiatooted, mis saadakse biomassist esimese lause tähenduses, on biokütused vastavalt nende selle kõnealuse osa suurusele. Taimeõlidest toodetud metüülestrid on biokütused.
3. Igal teisel aastal peab liitvabariigi rahandusministeerium […] esitama Bundestagile [liitvabariigi parlamendi alamkoda] aruande biokütuste turustamise ning biomassi ja toornafta hinnamuutuste ning kütusehindade kohta – esimene aruanne tuleb esitada hiljemalt 31. märtsil 2004 – ning vajaduse korral tegema selles aruandes ettepaneku vastavalt turumuutustele biokütusele kohaldatavate maksuvähenduste kohandamiseks.”
13 15. detsembri 2003. aasta Zweites Gesetz zur Änderung steuerrechtlicher Vorschriften – Steueränderungsgesetz 2003 (teine maksuõiguse sätete muutmise seadus – 2003. aasta maksude muutmise seadus, BGBl. 2003 I, lk 2645) muutis mineraalõli maksu seaduse § 2a lõikeid 1 ja 2 alates 1. jaanuarist 2004, et pikendada biokütuste suhtes kohaldatavaid maksuvähendusi kuni 31. detsembrini 2009 ning laiendada nende maksuvähenduste kohaldamisala kütteainena kasutatavatele biokütustele. Nimetatud paragrahvi lõiget 3 muudeti järgmiselt:
„Maksuvähenduste andmine ei tohiks viia lõikes 1 viidatud biokütuste ja kütteainena kasutatavate biokütuste valmistamisega kaasnevate lisakulude ülekompenseerimiseni; sellega seoses peab liitvabariigi rahandusministeerium […] esitama igal aastal Bundestagile aruande eelkõige biokütuste ja kütteainena kasutatavate biokütuste turustamise ning biomassi ja toornafta hinnamuutuste ning ka mootorikütuse ja kütteainena kasutatava kütuse hinna kohta – esimene aruanne tuleb esitada 31. märtsil 2005 – ning juhul, kui esineb ülekompenseerimine, tegema ettepaneku toormaterjalide hinnast tulenevatele turumuutustele vastavalt mootorikütuseks või kütteainena kasutatavate biokütuste suhtes kehtivate maksuvähenduste kohandamiseks. Sellega seoses tuleb võtta arvesse mõju keskkonna‑ ja kliimakaitsele, loodusvarade kaitsele, erinevate kütuste väliskuludele, varustuskindlusele ning biokütuste ja muude taastuvkütuste miinimumosa eesmärgi täitmisele vastavalt [direktiivile 2003/30]. […]”
Energiamaksuseadus
14 15. juuli 2006. aasta Gesetz zur Neuregelung der Besteuerung von Energieerzeugnissen und zur Änderung des Stromsteuergesetzes (energiatoodete maksustamise ümberkorraldamise ja elektrimaksuseaduse muutmise seadus; BGBl. 2006 I, lk 1534), mis viitab sõnaselgelt direktiividele 2003/30 ja 2003/96, kehtestas oma artikliga 1 Energiesteuergesetz’i (energiamaksuseadus). Viimane seadus jõustus 1. augustil 2006 ja tunnistas alates sellest kuupäevast mineraalõli maksu seaduse kehtetuks, allutades sellega biokütused samasugusele maksustamisele, nagu kehtib „energiatoodete” suhtes.
15 Energiaseaduse § 50 „Erandid biokütuste kohta, mida kasutatakse kütteainena või mootorikütusena” sätestab lõigetes 1 ja 2:
„1. Maksukohustuslane võib taotleda erandi kohaldamist maksustatud energiatoodete suhtes, mis sisaldavad biokütuseid, mida kasutatakse kütteainena või mootorikütusena. [….] Ilma et see piiraks § 2 kolmanda lause sätteid, kohaldatakse erandit kuni 31. detsembrini 2009.
2. Erandi suurus vastab maksule, mida arvestatakse kütteainena või mootorikütusena kasutatava biokütuse osalt. Erandina esimesest lausest kohaldatakse energiatoodete suhtes, mis sisaldavad biokütusena rasvhappe metüülestrit või taimeõli, erandit ainult osaliselt metüülestri või taimeõli osa suhtes. Erand vastab
[…]
2. 1000 liitri taimeõli kohta
kuni 31. detsembrini 2007 470,40 EUR
1. jaanuarist 2008 kuni 31. detsembrini 2008 370,40 EUR
1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009 290,40 EUR
1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2010 210,40 EUR
1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 140,40 EUR
alates 1. jaanuarist 2012 20,40 EUR
[…]”
16 Energiamaksuseaduse § 50 lõige 4 sätestab sarnaselt varasemate mineraalõli maksu seaduse sätetega, et erand ei tohi viia biokütuste valmistamisega kaasnevate lisakulude ülekompenseerimiseni.
17 Energiamaksuseaduse § 50 muudeti alates 1. jaanuarist 2007 18. detsembri 2006. aasta Gesetz zur Einführung einer Biokraftstoffquote durch Änderung des Bundes-Immissionsschutzgesetzes und zur Änderung energie- und stromsteuerrechtlicher Vorschriften’iga (biokütuse kvoodi kehtestamise seadus, mis muudab föderaalset saastekaitse seadust ning millega muudetakse energia- ja elektrimaksualaseid eeskirju; BGBl. 2006 I, lk 3180; edaspidi „biokütuse kvoodi seadus”). Viimane seadus osutab selgelt direktiividele 2003/30 ja 2003/96, asendades olulisel määral biokütustele tehtava maksusoodustuse biokütuste minimaalosa segamise või turustamise kohustusega.
18 Energiaseaduse § 50 lõige 1, mida on muudetud biokütuse kvoodi seadusega, piirab oma punktis 1 sätestatud erandi kohaldamist selliselt, et seda saab kohaldada ainult puhaste biokütuste suhtes, see tähendab nende biokütuste suhtes, mida ei ole teiste energiatoodetega segatud, välja arvatud siiski punktides 2 ja 3 sätestatud erandid, milleks on „eriti soodustamisväärsed biokütused”. Viimased, mis on loetletud nimetatud § 50 lõikes 5, hõlmavad eelkõige sünteetilisi süsivesinikke või nende segusid, mis on toodetud termokeemilise biomassi muundamise teel, nn BtL teel, ning energiatooteid, mis sisaldavad 70–90% ulatuses bioetanooli, nn E85.
Föderaalne saastekaitseseadus
19 Samuti alates 1. jaanuarist 2007 muutis biokütuse kvoodi seadus 26. septembri 2002. aasta Bundes-Immissionsschutzgesetz’i (föderaalne saastekaitse seadus; BGBl. 2002 I, lk 3830), määrates viimase seaduse § 37a lõikes 3 kindlaks kogu turustatavas kütuses sisalduva biokütuse minimaalosa. Nimetatud paragrahvi lõike 4 kohaselt võib selle minimaalosa tagada segades biokütust bensiini või diislikütusega või turustades seda puhtalt.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
20 Põhikohtuasja hageja turustas alates 2005. aastast Saksamaal „plantanooldiisliks” nimetatud mootorikütust, mille valmistamiseks segatakse omavahel selleks ette nähtud autotsisternis natiivne taimeõli, käesoleval juhul rafineeritud rapsiõli (suvel 60% ja talvel 50%), fossiilne diislikütus (suvel 37% ja talvel 47%) ja kütuselisandid (3%). See toode on ette nähtud kasutamiseks erinevates ühissõidukiparkides ning ühes Maini‑äärse Frankfurti ühistransporditeenust pakkuvas äriühingus.
21 Eelotsusetaotluse kohaselt saab „plantanooldiislit”, mis vastab DIN V 51605 standardi nõuetele, kasutada nii vanemates diiselmootorites kui ka moodsates otsesissepritsega diiselmootorites ilma, et asjaomaste sõidukite mootoreid peaks ümber ehitama või tehniliselt täiustama. Lisaks on teatud tahkete osakeste emissioonist, CO2 tasemest, kütuse tarbimisest ja kantserogeensest mõjust lähtudes tehtud uuringud näidanud selle toote eeliseid võrreldes fossiilsete kütustega.
22 Pärast seda, kui alates 1. jaanuarist 2007 jõustus energiaseaduse § 50 lõike 1 punkt 1, mida on muudetud biokütuse kvoodi seadusega, nõudis Hauptzollamt Darmstadt põhikohtuasja hagejalt ajavahemikus 1. jaanuar 2007 kuni 31. mai 2007 energiatoodete maksu tasumist „plantanooldiislis” sisalduva taimeõli eest.
23 Saanud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, peatas Hessisches Finanzgericht oma 2. oktoobri 2007. aasta määrusega maksuteatise 2007. aasta mai‑ ja juunikuu suhtes põhjendusel, et tal olid tõsised kahtlused, kas nimetatud § 50 lõike 1 punkt 1 on vastavuses direktiiviga 2003/30. Bundesfinanzhof tühistas ajutiste meetmete kohaldamise oma 14. aprilli 2008. aasta määrusega.
24 Hauptzollamt Darmstadt jättis põhikohtuasja hageja poolt 2007. aasta maikuu kohta käiva makseteatise suhtes esitatud vaide 10. oktoobril 2007 rahuldamata.
25 Põhikohtuasja hageja esitas selle otsuse peale halduskaebuse Hessisches Finanzgerichtile.
26 Eelotsusetaotluses leiab viimati nimetatud kohus, et energiaseaduse § 50 lõike 1 punkt 1, mida on muudetud biokütuse kvoodi seadusega, on vastuolus ühenduse õigusega.
27 Esiteks leiab nimetatud kohus, et see säte on vastuolus direktiiviga 2003/30, kuna see kaotab ära segatud kütustes taimeõlist valmistatud biokütuse osa maksuvabastuse. Lisaks, juhul kui kütusesegudes sisalduvaid biokütuse osasid kohaldatakse samamoodi nagu kütusesegudes sisalduvaid fossiilsete kütuste osasid, ei suuda Saksamaa Liitvabariik saavutada transpordisektoris kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärki. Ka ei ole selle erandi kaotamist hinnatud lähtuvalt selle mõjust säästva arengu kriteeriumidele. Siseriiklik seadusandja eksis, kui ta leidis, et selline maksuvabastuse kaotamine on vajalik ülekompenseerimise vältimiseks.
28 Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud säte on vastuolus teatavate ühenduse õiguse üldpõhimõtetega. Säte on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, kuna ettevõtjad ei saanud ette näha, et selline säte vastu võetakse, sest vahepeal ei ole ühenduse õigust muudetud ega ei ole sätestatud ühtegi üleminekumeedet. Niisiis tugineb direktiiv 2003/30 eeldusel, et kõik biokütused, mida kasutatakse puhtalt või segatult, lubavad soovitud eesmärke saavutada. See sama säte on vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega, kuna see ei ole maksutulude saamatajäämise ärahoidmiseks vajalik. Lisaks sellele ei ole esiteks läbi viidud mitte mingisugust nende maksutulude kaotuse hindamist ning teiseks kehtestati samal ajal uus erand „eriti soodustamisväärsete” biokütuste suhtes, mida saab samuti käsitada segatud biokütustena.
29 Neil asjaoludel otsustas Hessisches Finanzgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas selline siseriiklik säte nagu […] energiamaksuseaduse § 50 lõike 1 punkt 1, mida on muudetud [biokütuse kvoodi seadusega] ja mille kohaselt ei kohaldata maksusoodustust kütusesegudes sisalduvale taimeõlist biokütuse osale, mis vastab normile DIN V 51605 (2006. aasta juulikuu seisuga), on vastuolus […] direktiivi 2003/30 […] artikliga 3, võttes arvesse selle direktiivi põhjendusi 10, 12, 14, 19, 22 ja 27?
2. Kas ühenduse õiguses sätestatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte nõuab, et liikmesriik võib direktiivi [2003/30] ülevõtmiseks vastuvõetud õigusnorme, millega loodi mitmeks aastaks maksusoodustustega toetussüsteem, muuta seni soodustatud ettevõtete kahjuks kõne all oleva süsteemi kohaldamise aja jooksul vaid väga erakorraliste asjaolude esinemisel?”
30 Leides, et eeltoodud küsimused nõuavad Euroopa Kohtult kiireloomulist vastust, sest esiteks sõltub põhikohtuasja hageja majanduslik toimetulek selle menetluse tulemusest, mis 15. juulil 2007 tema tegevuse ajutiselt peatas, ning teiseks, kuna sellel menetlusel on oluline majanduslik mõju ka väljaspool käesolevat juhtumit, kuna kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid võivad kaotada ära biokütuste kasutamist edendavate maksusoodustuste abil tehtud investeeringute kogu väärtuse, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule taotluse kohaldada eelotsusemenetluse suhtes kodukorra artikli 104a esimeses lõigus sätestatud kiirendatud menetlust.
31 Euroopa Kohtu president jättis selle taotluse 3. juuli 2008. aasta määrusega rahuldamata, kuna ta leidis, et nimetatud artikli 104a esimeses lõigus sätestatud tingimused ei ole täidetud.
Eelotsuse küsimused
Esimene küsimus
32 Selle küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/30 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid – nagu on kõne all põhikohtuasjas –, mis välistavad biokütuste suhtes sätestatud maksuvabastuse süsteemi kohaldamise sellise toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille valmistamiseks segatakse taimeõli, fossiilne diislikütus ja kütuselisandid.
33 Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et isegi kui vastavalt direktiivi 2003/30 artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk edendada biokütuste kasutamist selleks, et asendada igas liikmesriigis transpordiks kasutatav bensiin ja diislikütus, siis ei seo see liikmesriike ühegi kohustusliku eesmärgiga seoses biokütuste minimaalse osa turuleviimisega.
34 Nagu tuleneb ka direktiivi artikli 3 lõike 1 punkti a enda sõnastusest, näeb direktiiv lisaks oma sõnastuse kohaselt ette, et nimetatud riigid „peaksid”, määrates kindlaks siseriiklikud „soovituslikud” eesmärgid, saavutama sellise energiasisalduse alusel arvutatava minimaalse osa, mis on kindlaks määratud artikli lõike 1 punktis b ja mis on 2% turule lastud transpordiks ette nähtud bensiini ja diislikütuse kogusest 31. detsembriks 2005 ja 5,75% 31. detsembriks 2010.
35 Niisiis tuleb tõdeda, et direktiiv 2003/30 ei näe liikmesriikidele meetodi osas, kuidas liikmesriigid need soovituslikud eesmärgid peaksid saavutama, ette mingeid nõudeid, vaid jätab neile õiguse otsustada, millised meetodid nad soovivad kehtestada, jättes sellega neile laia kaalutlusõiguse, et nad saaksid nagu tuleneb selle direktiivi põhjendusest 20 eelkõige võtta arvesse varude ja tooraine kättesaadavust ning biokütuste edendamise siseriiklikku poliitikat.
36 Järelikult ei nõua direktiivi 2003/30 sätted liikmesriigilt biokütuste maksuvabastuse süsteemi kehtestamist või jõusoleva süsteemi säilitamist. Sellega seoses nähtub selle direktiivi põhjendusest 19, et isegi kui maksuvabastuse süsteem on liikmesriikide jaoks üks võimalikest meetoditest nimetatud direktiiviga ette nähtud eesmärkide saavutamiseks, siis võivad sobida ka teised meetodid, nagu rahaline toetus kütusetööstusele või kütuseettevõtetele kohustusliku biokütuse osa kindlaksmääramine.
37 Lisaks tuleneb direktiivi 2003/30 artikli 3 lõikest 4, et riikidel on laiaulatuslik kaalutlusõigus ka toodete osas, mida nad selle direktiiviga ette nähtud eesmärkide saavutamiseks soovivad edendada, ning nimetatud riigid võivad valida, millist tüüpi biokütuseid nad soovivad eelisjärjekorras soodustada, arvestades nii nende üldmõju ilmastikule ja keskkonnale, nende tulukust kui ka konkurentsivõimet ja varustuskindlust.
38 Nendel asjaoludel tuleb täheldada, et nimetatud direktiivi sätetest ei saa tuletada, et on olemas õigus maksuvabastusele, eriti ühe kindlaksmääratud toote suhtes.
39 Direktiivi 2003/96 artiklist 1 tuleneb vastupidi, et liikmesriikidel on põhimõtteliselt kohustus selline toode, nagu on kõne all põhikohtuasjas, maksustada, kuna seda toodet, mis on valmistatud fossiilse diislikütuse (mis kuulub CN‑koodi 2710 alla), taimeõli (mis kuulub CN‑koodi 1514 alla) – käesoleval juhul rapsiõli – ja lisandite segamisel ning mis on mõeldud kasutamiseks kütteainena või mootorikütusena, tuleb selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punktide a ja b alusel ja nimetatud artikli lõike 3 teise lõigu tähenduses käsitada kui „energiatoodet” (vt selle kohta 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑517/07: Afton Chemical, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 40).
40 Siiski on liikmesriikidel direktiivi 2003/96 artikli 16 lõike 1 sõnastuse kohaselt pädevus sellised energiatooted maksust vabastada või kohaldada nende suhtes vähendatud maksumäära (vt selle kohta 5. juuli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑145/06 ja C‑146/06: Fendt Italiana, EKL 2007, lk I‑5869, punkt 36).
41 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/30 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kõne all olevad, mis välistavad biokütuste suhtes sätestatud maksuvabastuse süsteemi kohaldamise sellise toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mille valmistamiseks segatakse taimeõli, fossiilne diislikütus ja kütuselisandid.
Teine küsimus
42 Oma teise küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega on vastuolus see, kui liikmesriik tühistab sellisele tootele, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatava maksuvabastuse süsteemi enne siseriiklike õigusnormidega sätestatud algse lõpptähtaja möödumist. Eelkõige tahab nimetatud kohus sellega seoses teada, kas selline tühistamine on allutatud erakorralistele asjaoludele.
43 Tuleb meenutada, et õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõte on osa ühenduse õiguskorrast. Nendest peavad kinni pidama ühenduse institutsioonid, kuid ka liikmesriigid, kui nad teostavad neile ühenduse direktiividega antud pädevust (vt selle kohta eelkõige 3. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑381/97: Belgocodex, EKL 1997, lk I‑8153, punkt 26, ja 26. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑376/02: „Goed Wonen”, EKL 2005, lk I‑3445, punkt 32, ning 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑271/06: Netto Supermarkt, EKL 2008, lk I‑771, punkt 18).
44 Sellest tuleneb, et sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille eesmärk on direktiivide 2003/30 ja 2003/96 sätete ülevõtmine asjaomase liikmesriigi õiguskorda, peavad nendest ühenduse õiguse üldpõhimõtetest kinni pidama.
45 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on siseriikliku kohtu kohustus uurida, kas sellised siseriiklikud õigusnormid on nimetatud põhimõtetega kooskõlas (vt eelkõige 11. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑384/04: Federation of Technological Industries jt, EKL 2006, lk I‑4191, punkt 34; 14. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑181/04–C‑183/04: Elmeka, EKL 2006, lk I‑8167, punktid 35 ja 36, ning 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑347/06: ASM Brescia, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 72), ning Euroopa Kohus on EÜ artikli 234 alusel eelotsust tehes pädev sellele siseriiklikule kohtule tagama ainult kõik ühenduse õigust puudutavad tõlgendamise asjaolud, mis võimaldavad liikmesriigil seda kooskõla hinnata (vt eelkõige 18. detsembri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑286/94, C‑340/95, C‑401/95 ja C‑47/96: Molenheide jt, EKL 1997, lk I‑7281, punkt 49).
46 Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, millega kaasneb õiguspärase ootuse põhimõte, esiteks, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne ning teiseks, et selle kohaldamine oleks tema subjektidele ettenähtav (vt eelkõige 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I‑569, punkt 20; 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑107/97: Rombi ja Arkopharma, EKL 2000, lk I‑3367, punkt 66, ning 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 80). Seda õiguskindluse põhimõtte nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, selleks et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada oma kohustuste ulatust (29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑17/01: Sudholz, EKL 2004, lk I‑4243, punkt 34).
47 Selguse ja täpsuse nõudega seoses tuleb märkida, et käesoleval juhul tunduvad siseriiklikud õigusnormid, millega maksuvabastuse süsteem tühistati, seda nõuet täitvat.
48 Seoses kõne all oleva maksuvabastuse süsteemi tühistamise ettenähtavusega tuleb märkida, et kuigi see tühistamine oli suunatud tulevikku ja ei seadnud kahtluse alla põhikohtuasja hagejale erandi kohaldamist aastatel 2005 ja 2006, siis nii mineraalõli maksu seadus 1. jaanuaril 2004 jõustunud redaktsioonis kui ka energiamaksuseadus 1. augustil 2006 jõustunud redaktsioonis tagasid maksuvabastuse süsteemi kohaldamise kuni 31. detsembrini 2009. Mis puudutab selliseid biokütuseid nagu põhikohtuasjas kõne all olev toode, siis pärast 18. detsembrit 2006 vastu võetud õigusnormid tühistasid selle maksuvabastuse süsteemi alates 1. jaanuarist 2007, mis on varasem tähtaeg kui eelnevalt väljakuulutatu.
49 Siiski tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadusemuudatused jäetakse tegemata, vaid nõuab pigem, et seadusandja arvestaks ettevõtjate erilist olukorda ning võtaks võimaluse korral uute õigusnormide kohaldamiseks vastu mugandusi (vt eespool viidatud kohtuotsus VEMW jt, punkt 81).
50 Käesoleval juhul näib Euroopa Kohtule esitatud toimikust tulenevat – mis jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida –, et kuigi sellised tooted, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole enam energiatoodete kohta käiva erandiga hõlmatud, võib neile sellest hoolimata kohaldada süsteemi, mis on kehtestatud nimetatud õigusnormidega samaaegselt ning mis näeb kütusetarnijatele ette kütustes sisalduva kohustusliku minimaalse biokütuse osakaalu.
51 Mis puudutab eelkõige õiguskindluse põhimõtet, siis tuleb siiski märkida, et põhikohtuasjas tühistas siseriiklik seadusandja maksuvabastuse süsteemi enne eelnevalt väljakuulutatud tähtaega, mille osas ta oli enne õigusnormide selgesõnalistes sätetes kahel korral märkinud, et see süsteem jääb jõusse selgelt näidatud hilisema kuupäevani.
52 Tuleb tunnistada, et sellise ettevõtja huvisid nagu põhikohtuasja hageja, kes alustas oma tegevust põhikohtuasjas kõne all oleva biokütuste maksuvabastuse süsteemi alusel ja kes tegi selleks suuri investeeringuid, võib selline ennetähtaegne süsteemi tühistamine oluliselt mõjutada ning seda veelgi enam siis, kui see tühistamine toimus ootamatult ja ei olnud ettenähtav ja toimus ilma, et talle oleks jäetud vajalik aeg uue õigusliku olukorraga kohandumiseks.
53 Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et iga ettevõtja, kellele siseriiklik ametivõim on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Sellegipoolest, juhul kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist võinud ette näha, ei saa ta sellele põhimõttele enam tugineda, kui see meede on juba vastu võetud. Siiski ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise osas, kuna siseriiklikud ametivõimud võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta (vt selle kohta eelkõige 15. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑37/02 ja C‑38/02: Di Lenardo ja Dilexport, EKL 2004, lk I‑6911, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑310/04: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I‑7285, punkt 81).
54 Sellega seoses on Euroopa Kohus maksusoodustuste kohaldamisest tulenevate maksukohustuslase ootuste suhtes juba otsustanud, et kui maksualane direktiiv jätab liikmesriikidele laiaulatusliku pädevuse, siis tuleb selle direktiiviga kooskõlas vastu võetud õigusnormide muutmist pidada ettenähtavaks (vt 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑487/01 ja C‑7/02: Gemeente Leusden ja Holin Groep, EKL 2004, lk I‑5337, punkt 66).
55 Niisiis, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 33–37, on liikmesriikidel direktiivi 2003/30 artikli 3 lõike 1 punktis b ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kehtestamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus ning eelkõige võivad nad sel eesmärgil näha kütuseettevõtjatele ette kohustusliku biokütuse osa.
56 Järelikult, kuna selliste siseriiklike õigusnormide eesmärk, mis tühistasid kõne all oleva maksusoodustuste süsteemi, on kehtestada kütustes sisalduv kohustuslik minimaalne biokütuse osa, siis ei saa nõuda – nagu soovitas eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et see tühistamine oleks allutatud väga erakorralistele asjaoludele.
57 Siiski jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu kindlaks määrata, kas ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võinud sellist tühistamist ette näha. Kuna käesolev süsteem on sätestatud siseriiklike õigusnormidega, siis tuleb arvesse võtta teabevahendit, mida liikmesriik, kes on selle vastu võtnud, tavapäraselt kasutab ning käesoleva asja asjaolusid, mida nimetatud kohtul tuleb üldiselt ja konkreetselt hinnata selgitamaks, kas selle õigusaktiga on ettevõtjate õiguspärase ootuse põhimõttest nõuetekohaselt kinni peetud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus „Goed Wonen”, punkt 43).
58 Sellega seoses märkis põhikohtuasja hageja nii oma kirjalikes märkustes kui ka kohtuistungil – ilma, et Hauptzollamt Darmstadt oleks seda vaidlustanud –, et viimati nimetatu, kellega ta oli jaanuaris 2007 ühendust võtnud, ei teadnud biokütuse kvoodi seadusega energiaseadusesse tehtud muudatuste sisust ning nendest muudatustest tulenevad uued maksudeklaratsioonivormid olid 2007. aasta märtsi keskpaigani kättesaamatud, mille tõttu hageja jätkas ajavahemikus 1. jaanuar kuni 31. märts 2007 oma deklaratsioonide esitamist vanadel vormidel. Põhikohtuasja hageja märkis samuti, et kuna energiaseaduses sisalduvate maksusoodustuste tühistamine viidi läbi eraldi õigusaktiga, siis seisis ta silmitsi kahe õigusakti kohaldamisega, millest üks sätestas maksuvabastuse, samas kui teine selle tühistas.
59 Ei saa välistada, et need asjaolud või vähemalt mõned neist viitavad sellele – selle väljaselgitamine on põhikohtuasja raames eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne –, et siseriiklikel õigusnormidel, mis sätestasid kõne all oleva maksuvabastuse süsteemi tühistamise ning mis jõustusid väga lühikese tähtaja jooksul, puudus asjaomastes ringkondades piisav avalikustatuse tase – selle on Hauptzollamt Darmstadt kohtuistungil aga vaidlustanud –, mis muudab ligipääsu siseriiklikele kohaldatavatele õigusnormidele nende õigusaktide subjektidele raskemaks.
60 Niisiis selleks, et kindlaks määrata, kas ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võis sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ette näha võimaluse, et nimetatud tühistamine toimub, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse ka sellele jõustumisele eelnevaid asjaolusid. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalik vastus, tuleb eelkõige välja tuua järgnevad Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtuvad asjaolud, mis puudutavad nii siseriikliku kui ka ühenduse õiguse sisu.
61 Esiteks, mis puudutab siseriiklike õigusnormide sisu, mis on sellisele väikesele ja keskmise suurusega ettevõtjale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kõige kättesaadavam õiguslik raamistik, siis tuleb rõhutada, et alates 2004. aastast sätestasid siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestasid kõnealuse maksuvabastuse süsteemi vastavalt eelkõige direktiivi 2003/96 artikli 16 lõikele 3, et selleks, et vältida biokütuste valmistamisega kaasnevate lisakulude ülekompenseerimist, on siseriiklikel ametivõimudel kohustus toormaterjalide hinnamuutustest lähtudes vaadata läbi biokütuste suhtes kohalduvad maksuvabastused ja ‑vähendused.
62 Käesoleval juhul ei saa välistada – lõpliku otsuse selles osas teeb eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et põhikohtuasjas kõne all olevate segatoodete suhtes kohaldatava maksuvabastuse süsteemi tühistamise põhjuseks oli osaliselt vajadus lõpetada sellekohane ülekompenseerimine. Igal juhul oli asjakohane säte sellist laadi, et see andis ettevaatlikule ja mõistlikule ettevõtjale algusest peale teada, et biokütuste suhtes kohaldatavat maksuvabastuse süsteemi võidakse siseriiklike ametivõimude poolt muuta, või see isegi tühistada, võtmaks arvesse muutusi teatud välistes asjaoludes ning seega ei saanud nimetatud õigusnormide sätetele tuginedes olla kindel, et selline süsteem kindlaksmääratud perioodi jooksul säilib.
63 Lisaks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse ja komisjoni esitatud kirjalike märkuste kohaselt kuulutati selliste biokütuste suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatava maksuvabastuse süsteemi tühistamine välja uue enamusvalitsuse poolt 11. novembril 2005 sõlmitud koalitsioonikokkuleppega, milles enamusvalitsus väljendas oma kavatsust asendada mitmed biokütuste suhtes kohaldatavad soodustused kohustusega biokütuseid segada. Samuti nähtub Hauptzollamt Darmstadti märkustest, et selline meede kuulutati välja ka 6. aprilli 2006. aasta seaduse eelnõus. Lisaks selgitas sama tolliasutus kohtuistungil, et eelnevaga seoses leidsid 2006. aasta jooksul asjaomaste ringkondadega aset olulised arutelud.
64 Siiski tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et viis kuud enne selliste biokütuste suhtes, nagu on põhikohtuasjas kõne all olev toode, kohaldatava maksuvabastuse süsteemi tühistamist kinnitas siseriiklik seadusandja energiaseaduse 1. augustil 2006 jõustunud redaktsiooniga, et nimetatud süsteemi lõpptähtajaks on 31. detsember 2009, nähes siiski kõne all oleva tootega sarnaselt taimeõlist saadud biokütuste suhtes ette, et toimub selle süsteemi järkjärguline kõrvaldamine maksuvähenduste järjestikuse vähendamise kaudu alates 1. jaanuarist 2008 kuni 2012. aasta lõpuni.
65 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, millises ulatuses annab maksuvabastuse süsteemi jõussejätmise asjaolu, mis peegeldab siseriikliku seadusandja tahet 2006. aasta keskel, ettevaatlikule ja mõistlikule ettevõtjale teada, et nimetatud süsteemi kohaldamist jätkatakse vähemalt kuni algul sätestatud lõpptähtajani, nimelt 31. detsembrini 2009, osaliselt isegi aastani 2012. Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul uurida, millises ulatuses võis sellise ettevõtja sellekohast veendumust tugevdada asjaolu, et jõussejätmine otsustati peale erinevaid käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud arutelusid, mille kohaselt see süsteem tühistatakse.
66 Teiseks, mis puudutab ühenduse õigusnorme, siis tuleb märkida, et kõne all oleva perioodi jooksul ei tehtud nimetatud õigusnormidesse ühtegi muudatust. Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata, millises ulatuses võis selline asjaolu ettevaatlikule ja mõistlikule ettevõtjale sisendada, et siseriiklik õigus, mille eesmärk on nende õigusnormide ülevõtmine, jääb samuti muutumatuks hoolimata asjaolust, et – nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 – liikmesriikidel on direktiivis 2003/30 ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kehtestamisel laiaulatuslik kaalutlusõigus.
67 Seega tuleb järeldada, et lähtudes kõigest eeltoodust ning teistest eelotsusetaotluse esitanud kohtule teada olevatest asjakohastest asjaoludest, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus igakülgse hindamise käigus konkreetse juhtumi puhul kontrollima, kas põhikohtuasja hagejal ettevaatliku ja mõistliku ettevõtjana oli piisavalt teavet, mis lubanuks tal eeldada, et põhikohtuasjas kõne all olev maksuvabastuse süsteem tühistatakse enne lõpptähtaega, mis selle süsteemi kohta algul sätestati.
68 Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega ei ole vastuolus, kui liikmesriik tühistab sellise toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatava maksuvabastuse süsteemi enne siseriiklike õigusnormidega sätestatud algse lõpptähtaja saabumist. Igal juhul ei eelda selline tühistamine erakorralisi asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on igakülgse hindamise käigus konkreetse juhtumi puhul kontrollida, kas põhikohtuasjas on kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes nimetatud põhimõtetest kinni peetud.
Kohtukulud
69 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivi 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis välistavad biokütuste suhtes sätestatud maksuvabastuse süsteemi kohaldamise sellise toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille valmistamiseks segatakse taimeõli, fossiilne diislikütus ja kütuselisandid.
2. Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega ei ole vastuolus, kui liikmesriik tühistab sellise toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kohaldatava maksuvabastuse süsteemi enne siseriiklike õigusnormidega sätestatud algse lõpptähtaja saabumist. Igal juhul ei eelda selline tühistamine erakorralisi asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on igakülgse hindamise käigus konkreetse juhtumi puhul kontrollida, kas põhikohtuasjas on kõiki asjakohaseid asjaolusid arvesse võttes nimetatud põhimõtetest kinni peetud.
Allkirjad