ÜLDKOHTU PRESIDENDI MÄÄRUS
27. aprill 2010
Kohtuasi T‑103/10 P(R)
Euroopa Parlament
versus
U
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Teenistusest vabastamise otsus – Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi määrus ajutiste meetmete kohaldamise menetluses – Kiireloomulisuse puudumine
Ese: Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 18. detsembri 2009. aasta määruse peale kohtuasjas F‑92/09 R: U vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑511 ja II‑A‑1‑2771) selle kohtumääruse tühistamiseks.
Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu presidendi 18. detsembri 2009. aasta määrus kohtuasjas F‑92/09 R: U vs. parlament (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑511 ja II‑A‑1‑2771). Jätta U poolt esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi
Kokkuvõte
1. Apellatsioonkaebus – Väited – Tõendite moonutamine – Kohtutoimiku materjalidest tulenevatest faktilistest asjaoludest tehtud järelduste sisuline ebaõigsus – Faktiliste asjaolude puudulik kontrollimine – Vastuvõetavus
(ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikli 10 lõige 2)
2. Ajutiste meetmete kohaldamine – Kohaldamise peatamine – Ajutised meetmed – Kohaldamise tingimused – Kiireloomulisus – Tõsine ja korvamatu kahju – Tõendamiskoormis
(ELTL artiklid 278 ja 279; Üldkohtu kodukord, artikli 104 lõige 2)
3. Ajutiste meetmete kohaldamine – Vastuvõetavuse tingimused – Hagiavaldus – Vorminõuded – Väited, mis esmapilgul õigustavad taotletavate meetmete kohaldamist – Täiendava menetlusdokumendi esitamine puuduste kõrvaldamiseks – Kokkusobimatus ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega
(ELTL artiklid 278 ja 279; Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c, artikli 104 lõiked 2 ja 3 ning artikkel 109; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 35 lõike 1 punkt d ning artikli 102 lõiked 2 ja 3)
4. Apellatsioonkaebus – Väited – Tõendite moonutamine – Kohtutoimiku materjalidest tulenevatest faktilistest asjaoludest tehtud järelduste sisuline ebaõigsus – Tõendamiskoormis
(ELTL artikkel 256)
1. Apellatsioonimenetluses on vastuvõetav väide, et esimese astme kohtutoimik ei võimalda põhjendada kiireloomulisuse olemasolu, millega omakorda väidetakse, et selle järelduse ebaõigsus tuleneb toimikumaterjalidest, ning heidetakse Avaliku Teenistuse Kohtu presidendile ette faktiliste asjaolude puudulikku kontrollimist.
(vt punkt 32)
Viited:
Üldkohus: 30. september 2009, kohtuasi T‑193/08 P: Skareby vs. komisjon (EKL AT 2009, lk I‑B‑1‑83 ja II‑B‑1‑515, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
2. ELTL artikliga 278 kehtestatakse põhimõte, et hagi esitamine ei peata õigusakti toimet, kuna liidu institutsioonide võetud aktide suhtes kehtib õiguspärasuse eeldus. Ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik võib seega ainult erandkorras määrata asja arutavas kohtus vaidlustatud akti kohaldamise peatamise või kohaldada ajutisi meetmeid.
Ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kiireloomulisust hinnatakse selle alusel, kas on vaja teha eelnev otsus selleks, et vältida ajutisi meetmeid taotlevale poolele tekkida võivat tõsist ja korvamatut kahju, kuna rahalist kahju ei saa, välja arvatud erandjuhtudel, pidada korvamatuks või isegi raskesti korvatavaks, kuna reeglina saab seda hiljem rahaliselt hüvitada.
Isegi puhtalt rahalise kahju puhul on ajutine meede õigustatud, kui ilma selle meetmeta satuks selle kohaldamist taotlev pool olukorda, mis võib ohustada tema finantssuutlikkust, kuna tema kasutuses ei ole summat, mis peab tavaliselt võimaldama tasuda kõik hädavajalikud kulud tema elementaarsete vajaduste rahuldamiseks kuni põhikohtuasjas otsuse tegemiseni.
Selleks et saaks siiski hinnata, kas väidetav kahju on tõsine ja korvamatu ning seega erandkorras õigustab vaidlustatud otsuse kohaldamise peatamist, peab ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul igal juhul olema konkreetseid ja täpseid andmeid, mida toetavad üksikasjalikud dokumendid ning mis tõendavad ajutise meetme kohaldamist taotleva poole rahalist olukorda ja võimaldavad hinnata tagajärgi, mis taotletud meetmete kohaldamata jätmisest tõenäoliselt tulenevad.
Igal juhul on ajutiste meetmete kohaldamist taotleva poole ülesanne tõendada, et tal ei ole võimalik oodata põhimenetluses otsuse tegemist, ilma et ta kannaks tõsist ja korvamatut kahju.
Eeltoodust tuleneb esiteks, et ajutise meetme kohaldamist taotletav pool peab kohaldamise peatamise taotluse põhjendamiseks tõenditele tuginedes andma ülevaate oma tõelisest rahalisest olukorrast, ning teiseks ei saa ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik rahuldada ajutiste meetmete kohaldamise taotlust, mille vastaspool on vaidlustanud, üksnes väidete alusel, mida ajutise meetme kohaldamist taotlev pool ei ole tõendanud. Võttes arvesse seda, et ajutisi meetmeid kohaldatakse ainult erandkorras, saab neid meetmeid kohaldada ainult siis, kui need väited tuginevad vaieldamatutele tõenditele.
(vt punktid 34–39)
Viited:
Euroopa Kohus: 22. jaanuar 1988, kohtuasi 378/87 R: Top Hit Holzvertrieb vs. komisjon (EKL 1988, lk 161, punkt 18); 18. oktoober 1991, kohtuasi C‑213/91 R: Abertal jt vs. komisjon (EKL 1991, lk I‑5109, punkt 18); 11. aprill 2001, kohtuasi C‑471/00 P(R): komisjon vs. Cambridge Healthcare Supplies (EKL 2001, lk I‑2865, punkt 113).
Üldkohus: 2. aprill 1998, kohtuasi T‑86/96 R: Arbeitsgemeinschaft Deutscher Luftfahrt-Unternehmen ja Hapag-Lloyd vs. komisjon (EKL 1998, lk II‑641, punktid 64, 65 ja 67); 16. juuli 1999, kohtuasi T‑143/99 R: Hortiplant vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑2451, punkt 18); 3. juuli 2000, kohtuasi T‑163/00 R: Carotti vs. kontrollikoda (EKL AT 2000, lk I‑A‑133 ja II‑607, punkt 8); 15. juuni 2001, kohtuasi T‑339/00 R: Bactria vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑1721, punkt 94); 7. mai 2002, kohtuasi T‑306/01 R: Aden jt vs. nõukogu ja komisjon (EKL 2002, lk II‑2387, punkt 94); 18. oktoober 2001, kohtuasi T‑196/01 R: Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3107, punkt 32); 15. november 2001, kohtuasi T‑151/01 R: Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2001, lk II‑3295, punkt 187); 3. detsember 2002, kohtuasi T‑181/02 R: Neue Erba Lautex vs. komisjon (EKL 2002, lk II‑5081, punktid 82 ja 84); 13. oktoober 2006, kohtuasi T‑420/05 R II: Vischim vs. komisjon (EKL 2006, lk II‑4085, punktid 83 ja 84); 25. aprill 2008, kohtuasi T‑41/08 R: Vakakis vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 52); 17. detsember 2009, kohtuasi T‑396/09 R: Vereniging Milieudefensie ja Stichting Stop Luchtverontreiniging Utrecht vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
3. Ülevaate oma tõelisest rahalisest olukorrast peab ajutise meetme kohaldamist taotlev pool andma ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamisel. Nagu tuleneb Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 35 lõike 1 punktist d ja artikli 102 lõigetest 2 ja 3 ning Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c ja artikli 104 lõigetest 2 ja 3 nende sätete koostoimes, peab kostjal olema võimalik esitada oma märkused ja ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustaval kohtunikul langetada vastav otsus üksnes ajutiste meetmete kohaldamise taotluse alusel, vajaduse korral täiendavat informatsiooni kasutamata, kusjuures põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tugineb, peavad selguma ajutiste meetmete kohaldamise taotluse tekstist endast.
Hagejal, kes peab tõenditele tuginedes andma ülevaate oma tõelisest rahalisest olukorrast, tuleb ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustavale kohtunikule esitada teave selle kohta, kas tal on võimalik saada sotsiaalabi või võrdväärset toetust või mitte, ning ka tõendi oma varalise seisu kohta.
Ajutise meetme kohaldamist taotletaval poolel ei ole apellatsioonimenetluses lubatud esitada täiendavaid tõendeid, mida ta Avaliku Teenistuse Kohtu presidendile ei esitanud. Põhimõtteliselt ei saa ajutiste meetmete kohaldamise taotlust hilisema menetlusdokumendiga puuduste kõrvaldamiseks tulemuslikult täiendada, kuna selline „täiendamine” on vastuolus mitte ainult ajutiste meetmete kohaldamisel nõutava kiirusega, vaid eelkõige ka Üldkohtu kodukorra artikli 109 mõttega, mille kohaselt ajutise meetme kohaldamise taotluse rahuldamata jätmisel saab seda esitanud pool esitada uue taotluse ainult siis, kui see põhineb uutel faktilistel asjaoludel.
(vt punktid 40, 44, 50 ja 58)
Viited:
Üldkohus: 15. jaanuar 2001, kohtuasi T‑236/00 R: Stauner jt vs. parlament ja komisjon (EKL 2001, lk II‑15, punkt 34); eespool viidatud kohtuotsus Aden jt vs. nõukogu ja komisjon (punktid 52 ja 101–115); 23. mai 2005, kohtuasi T‑85/05 R: Dimos Ano Liosion jt vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑1721, punkt 37); 23. jaanuar 2009, kohtuasi T‑352/08 R: Pannon Hőerőmű vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31); 24. aprill 2009, kohtuasi T‑52/09 R: Nycomed Danmark vs. EMEA (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 62); 4. veebruar 2010, kohtuasi T‑385/05 TO R: Portugal vs. Transnáutica ja komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 11–13).
4. Kuna Avaliku Teenistuse Kohtu president leidis, et kiireloomulisuse tingimus on täidetud, kuigi asjaomane institutsioon rõhutas esimeses astmes, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit oma rahalise olukorra kohta, mis ei andnud alust kiireloomulisuseks, pidas president hageja pelgalt ühepoolseid väiteid ülimuslikuks võrreldes nimetatud institutsiooni sõnaselgete vastuväidetega, jättes tähelepanuta asjaolu, et hageja ei tõendanud tõsise ja korvamatu kahju viivitamata tekkimist, mille tõendamine on tema kohustus. Nii tehes kontrollis Avaliku Teenistuse Kohtu president faktilisi asjaolusid puudulikult, mistõttu kohtutoimiku materjalidest tulenevatest faktilistest asjaoludest on tehtud vaidlustatud kohtumääruses sisuliselt ebaõiged järeldused.
(vt punkt 51)
Viited:
eespool viidatud kohtuotsus Skareby vs. komisjon (punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika).