Carles Puigdemont i Casamajó, Antoni Comín i Oliveres, Clara Ponsatí i Obiols 15. septembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda laiendatud kooseisus) 5. juuli 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-272/21: Puigdemont i Casamajó jt versus parlament
(kohtuasi C-572/23 P)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Carles Puigdemont i Casamajó, Antoni Comín i Oliveres, Clara Ponsatí i Obiols (esindajad: advocaten P. Bekaert ja S. Bekaert, abogado G. Boye)
Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Hispaania Kuningriik
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
tühistada Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2021. aasta otsused P9_TA(2021)0059, P9_TA(2021)0060 ja P9_TA(2021)0061 apellantide puutumatuse äravõtmise taotluste kohta, või teise võimalusena
saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;
mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Hispaania Kuningriigilt, või teise võimalusena
otsustada kohtukulude üle hiljem.
Väited ja peamised argumendid
Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitavad apellandid järgmised kümme väidet:
Apellatsioonkaebuse esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi esimese väite ja leidis, et vaidlusalused otsused ei rikkunud põhjendamiskohustust, mis on esitatud ELTL artiklis 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 2.
Apellatsioonkaebuse teine väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi teise väite ja leidis eelkõige, et ei Üldkohus ega parlament ei saa läbi vaadata puutumatuse äravõtmise taotlust ning eriti selle vastuvõetavust kooskõlas kohtuotsusega Berlusconi ja Fininvest.1
Apellatsioonkaebuse kolmas väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et õigust käsitleda nende küsimusi erapooletult ja õiglaselt ei ole rikutud.
Apellatsioonkaebuse neljas väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et parlament ei rikkunud apellantide õigust olla ära kuulatud, mis on esitatud harta artikli 41 lõikes 2.
Apellatsioonkaebuse viies väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi viienda väite, mis käsitles õiguskindluse põhimõtte rikkumist, mis tulenes vaidlusaluste otsuste selguse puudumisest.
Apellatsioonkaebuse kuues väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi kuuenda väite, mille kohaselt on rikutud immuniteete, mis on kehtestatud ELTL artiklis 343 ja protokolli nr 7 artiklis 9 koostoimes harta artikliga 6, artikli 39 lõikega 2 ja artikliga 45, ELTL artikliga 21 ja parlamendi kodukorra artikli 5 lõikega 2. Üldkohus rikkus õigusnormi ka sellega, et lükkas tagasi seitsmenda väite, mille kohaselt on rikutud hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, jättes kõrvale oma varasema kohtupraktika või tehes hindamisvea.
Apellatsioonkaebuse seitsmes väide: Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas tõendeid, kui ta lükkas tagasi tühistamishagi kaheksanda väite, mis puudutab hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist, seoses varasema kohtupraktikaga, mille kohaselt keeldub parlament puutumatuse äravõtmisest, kui esineb oht, et parlamendiliige võidakse vahistada ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, ja seoses Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 9 lõike 7 kohaldamisega.
Apellatsioonkaebuse kaheksas väide: Rikuti harta artiklit 47 koostoimes Euroopa inimõiguste konventsiooni artikliga 6 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, ELTL artiklit 296 ning Euroopa Kohtu põhikirja artikleid 36 ja 53. Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes esitamata piisava põhjenduse.
Apellatsioonkaebuse üheksas väide: Üldkohus rikkus harta artiklit 47, tõlgendatuna inimõiguste konventsiooni artiklite 6 ja 13 alusel, kui ta keeldus võtmast taotletud menetlust korraldavaid meetmeid ja teha uurimistoiminguid.
Apellatsioonkaebuse kümnes väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei käsitlenud omal algatusel küsimust, kas on vajadust hagi edasi menetleda, eelkõige arvestades Hispaania kõrgeima kohtu eeluurimiskohtuniku 12. jaanuari 2023. aasta kohtumäärust. Rikuti õiguskindluse põhimõtet.
____________
1 Euroopa Kohtu19. detsembri 2018. aasta otsus Berlusconi ja Fininvest, C-219/17, EU:C:2018:1023.