EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
6. oktoober 2021(*)
Apellatsioonkaebus – Tühistamishagi – Komisjoni rakendusotsus C(2016) 3549 final – Autoriseering bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) teatavateks kasutusteks – Määrus (EÜ) nr 1907/2006 – Artiklid 60 ja 62 – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Vaie – Komisjoni otsus C(2016) 8454 final – Vaide rahuldamata jätmine
Kohtuasjas C‑458/19 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 14. juunil 2019 esitatud apellatsioonkaebus,
ClientEarth, asukoht London (Ühendkuningriik), esindajad: barrister A. Jones ja J. Stratford, BL,
apellant,
teised menetlusosalised:
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Gattinara, R. Lindenthal ja K. Mifsud‑Bonnici,
kostja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Kemikaaliamet (ECHA), esindajad: M. Heikkilä, W. Broere ja F. Becker,
menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot (ettekandja), kohtunikud L. Bay Larsen, C. Toader, M. Safjan ja N. Jääskinen,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 25. veebruari 2021. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 ClientEarth palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 4. aprilli 2019. aasta otsuse ClientEarth vs. komisjon (T‑108/17, EU:T:2019:215; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata ClientEarthi hagi, milles paluti tühistada komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsus C(2016) 8454 final (edaspidi „vaidlusalune otsus“), millega jäeti rahuldamata vaie, mille ClientEarth esitas 2. augustil 2016 (edaspidi „2016. aasta vaie“) komisjoni 16. juuni 2016. aasta rakendusotsuse C(2016) 3549 final peale, millega anti bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEHP) teatavateks kasutusteks autoriseering vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (ELT 2006, L 396, lk 1; parandus ELT 2007, L 136, lk 3), komisjoni 16. veebruari 2016. aasta määrusega (EL) 2016/217 (ELT 2016, L 40, lk 5) muudetud redaktsioonis (edaspidi „REACH‑määrus“).
Õiguslik raamistik
Århusi konventsioon
2 Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, millele kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1), artikli 9 lõikes 3 on sätestatud:
„Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning ilma et see piiraks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.“
REACH‑määrus
3 REACH‑määruse artiklis 55 „Autoriseeringu eesmärk ja asendamise kaalutlused“ on ette nähtud:
„Käesoleva jaotise eesmärk on tagada siseturu hea toimimine, tagades seejuures väga ohtlikest ainetest tulenevate riskide asjakohase ohjamise ja nende ainete järkjärgulise asendamise sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad. Selleks peavad kõik autoriseeringut taotlevad tootjad, importijad ja allkasutajad analüüsima alternatiivide kättesaadavust ja kaaluma nendega kaasnevaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust.“
4 REACH‑määruse artiklis 56 „Üldsätted“ on sätestatud:
„1. Tootja, importija või allkasutaja ei vii ainet kasutamiseks turule ega kasuta seda ise, kui see aine on kantud XIV lisasse, välja arvatud järgmistel juhtudel:
a) aine või segu või toote koostises esineva aine selline kasutusala, milleks ainet turule viiakse või milleks ta ise ainet kasutab, on autoriseeritud vastavalt artiklitele 60–64; […]
[…]“.
5 Selle määruse artikkel 57 „XIV lisasse kantavad ained“ on sõnastatud järgmiselt:
„Järgmised ained võib kanda XIV lisasse artiklis 58 sätestatud korras:
[…]
c) ained, mis vastavalt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT 2008, L 353, lk 1)] I lisa punkti 3.7 kriteeriumidele klassifitseeritakse 1A või 1B kategooria (kahjulik toime suguvõimele ja viljakusele või arengule) reproduktiivtoksilisuse ohuklassi kuuluvateks aineteks;
[…]
f) ained, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused või millel on püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised omadused või väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad omadused ning mis ei vasta punktide d või e kriteeriumidele, mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et nad võivad avaldada inimeste tervisele või keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset ohtu kui punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju, ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumipõhiselt artiklis 59 sätestatud korras.“
6 REACH‑määruse artikli 58 „Ainete kandmine XIV lisasse“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui võetakse vastu otsus kanda XIV lisasse artiklis 57 nimetatud ained, tehakse nimetatud otsus artikli 133 lõikes 4 sätestatud korras. […]
[…]“.
7 REACH‑määruse artikli 59 „Artiklis 57 osutatud ainete määratlemine“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Käesoleva artikli lõigetes 2–10 sätestatud korda kohaldatakse artiklis 57 osutatud kriteeriumidele vastavate ainete määratlemiseks ja loetelu koostamiseks kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse XIV lisasse. [Euroopa Kemikaaliamet] osutab, millised selles loetelus olevad ained kuuluvad tema artikli 83 lõike 3 punkti e kohasesse tööprogrammi.“
8 REACH‑määruse artiklis 60 „Autoriseeringu andmine“ on sätestatud:
„1. Komisjon vastutab autoriseerimist käsitlevate otsuste tegemise eest kooskõlas käesoleva jaotisega.
2. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, antakse autoriseering siis, kui aine kasutamisel selle XIV lisas kirjeldatud olemuslikest omadustest tulenev risk inimeste tervisele või keskkonnale on piisavalt ohjatud vastavalt I lisa punktile 6.4 ja dokumenteeritud taotleja kemikaaliohutuse aruandes, võttes arvesse artikli 64 lõike 4 punktis a viidatud riskianalüüsi komitee arvamust. Autoriseeringu andmisel ja kõikidel selles sätestatud tingimustel arvestab komisjon kõigi otsuse tegemise ajal teada olevate heidete, emissioonide ja kadudega, sealhulgas difuussetest või dispergeerivatest kasutustest tulenevate riskidega.
[…]
3. Lõiget 2 ei kohaldata
a) artikli 57 punktide a, b, c või f kriteeriumidele vastavate ainete suhtes, mille puhul ei ole võimalik määrata kindlaks piirväärtusi vastavalt I lisa punktile 6.4;
b) artikli 57 punktide d või e kriteeriumidele vastavate ainete suhtes;
c) artikli 57 punktis f kirjeldatud ainete suhtes, millel on püsivad, bioakumuleeruvad ja mürgised omadused või väga püsivad ja väga bioakumuleeruvad omadused.
4. Kui autoriseeringut ei saa anda lõike 2 alusel või lõikes 3 nimetatud ainetele, võib autoriseeringu anda ainult juhul, kui tõendatakse, et sotsiaal‑majanduslik kasu kaalub üles aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenevad riskid, ning puuduvad sobivad alternatiivsed ained või tehnoloogiad. Vastav otsus võetakse vastu […] riskianalüüsi komitee ja sotsiaal‑majandusliku analüüsi komitee arvamusi arvestades ning pärast kõikide järgmiste asjaolude arvesse võtmist:
a) aine kasutamisest tulenev risk, sealhulgas kavandatavate riskijuhtimismeetmete asjakohasus ja tõhusus;
b) taotleja või muu huvitatud isiku poolt tõendatud sotsiaal‑majanduslik kasu, mis tuleneb aine kasutamisest, ja autoriseeringu andmisest keeldumise sotsiaal‑majanduslikud mõjud;
c) taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti e alusel esitatud alternatiivsete ainete või taotleja poolt artikli 62 lõike 4 punkti f alusel esitatud mis tahes asendamisplaani analüüs ning artikli 64 lõike 2 alusel esitatud mis tahes kolmanda isiku panused;
d) olemasolev teave mis tahes alternatiivsete ainete või tehnoloogiate põhjustatud riskidest inimeste tervisele või keskkonnale.
5. Sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiate kättesaadavust hinnates võtab komisjon arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, sealhulgas järgmisi:
a) kas, võttes arvesse riskijuhtimismeetmete asjakohasust ja tõhusust, vähenevad alternatiivsetele ainetele ülemineku tulemusena üldised riskid inimeste tervisele ja keskkonnale;
b) alternatiivide tehnilist ja majanduslikku teostatavust taotleja jaoks.
[…]
7. Autoriseering antakse üksnes juhul, kui taotlus vastab artikli 62 nõuetele.
[…]
10. Olenemata autoriseeringu mis tahes tingimustest tagab autoriseeringu valdaja, et kokkupuudet vähendatakse sellise tasemeni, mis on tehniliselt ja praktiliselt võimalik.“
9 REACH‑määruse artikkel 62 „Autoriseeringutaotlused“ on sõnastatud järgmiselt:
„[…]
3. Taotlusi võib esitada XI lisa punkti 1.5 ainete rühma määratlusele vastava ühe või mitme aine ja ühe või mitme kasutusala kohta. Taotlusi võib esitada taotleja omakasutus(t)e kohta ja/või kasutusalade kohta, milleks ta kavatseb aine turule viia.
4. Autoriseeringutaotlus sisaldab järgmist teavet:
[…]
c) autoriseeringutaotlus, milles täpsustatakse, missugus(t)eks kasutusala(de)ks autoriseeringut soovitakse, ning milles kirjeldatakse aine kasutamist segude ja/või toodete koostises, kui see on asjakohane;
d) kemikaaliohutuse aruanne vastavalt I lisale (kui seda ei ole juba esitatud registreerimistaotluse osana), mis hõlmab aine(te) XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale;
e) alternatiive käsitlev analüüs, milles kaalutakse nendega seonduvaid riske ning asendamise tehnilist ja majanduslikku teostatavust, sealhulgas vajaduse korral teave taotleja asjakohase uurimis- ja arendustegevuse kohta;
f) kui punktis e osutatud analüüsist nähtub, et on olemas artikli 60 lõike 5 asjaoludega sobivad alternatiivid, esitatakse asendusplaan ning taotleja kavandatud meetmete ajakava.
5. Taotlus võib sisaldada järgmist:
a) sotsiaal‑majanduslik analüüs, mis on läbi viidud vastavalt XVI lisale;
[…]“.
Määrus (EÜ) nr 1367/2006
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (ELT 2006, L 264, lk 13) artikli 10 „Haldusaktide vaidemenetlus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Mis tahes valitsusvälisel organisatsioonil, mis vastab artikli 11 nõuetele, on õigus esitada vaie ühenduse institutsioonile või organile, kes on keskkonnaõiguse alusel võtnud vastu haldusakti või kes oleks pidanud sellise akti vastu võtma, kuid pole väidetava haldusliku tegevusetuse tõttu seda teinud.
[…]“.
Vaidluse taust
11 Komisjoni 17. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 143/2011, millega muudetakse määruse nr 1907/2006 XIV lisa (ELT 2011, L 44, lk 2), lisati sellesse lisasse DEHP, mis on peamiselt polüvinüülkloriidist (PVC) plasti pehmendamiseks kasutatav orgaaniline ühend, tulenevalt selle aine reproduktiivtoksilisusest REACH‑määruse artikli 57 punkti c tähenduses.
12 Kolm jäätmetöötlusettevõtjat (edaspidi „autoriseeringu taotlejad“) esitasid 13. augustil 2013 koos autoriseeringutaotluse REACH‑määruse artikli 62 alusel koostoimes sama määruse artikli 60 lõikega 2 (edaspidi „autoriseeringutaotlus“), et viia turule DEHPd järgmisteks „kasutusteks“:
– „ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ja DEHPd sisaldava pehme polüvinüülkloriidi (PVC) valmistamine;
– DEHPd sisaldava ümbertöödeldud PVC tööstuslik kasutamine PVCst esemete valmistamiseks polümeeride töötlemisel kalandreerimise, ekstrusiooni või süste- või survevormimise teel“.
13 Autoriseeringutaotlusele lisatud alternatiive käsitlevas analüüsis märkisid autoriseeringu taotlejad järgmist:
„DEHP on plastifikaator, mida kasutatakse juba aastakümneid PVC pehmendamiseks, et toota plastifitseeritud või pehmet PVCd. […]
DEHP lisatakse seega PVC‑le enne plastist plastesemete valmistamist ning enne nende plastesemete muutumist jäätmeteks, mis on [autoriseeringu taotlejate] jaoks potentsiaalselt väärtuslikud. Kitsas mõttes ei ole DEHP‑l seega [autoriseeringu taotlejate] jaoks mingit konkreetset funktsionaalset tähtsust; see lihtsalt sisaldub (suures osas soovimatu) lisandina kogutud, sorditud ja töödeldud jäätmetes, mis viiakse hiljem turule „teisese toormena“. Ent DEHP (või muude plastifikaatorite) piiratud koguses sisaldumisega ümbertöödeldud tootes võiks teoreetiliselt kaasneda selle hilisematele kasutajatele (PVC töötlejad) teatav kasu:
– see võib hõlbustada ümbertöödeldavast toormest uute PVCst esemete valmistamist, ja
– see võib võimaldada PVC töötlejatel vähendada oma ühenditele uute pehmest PVCst esemete valmistamiseks lisatava puhta (või „esmase“) DEHP (või muude plastifikaatorite) kogust.“
14 Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) riskianalüüsi komitee ja sotsiaal‑majandusliku analüüsi komitee esitasid 10. oktoobril 2014 oma arvamuse autoriseeringutaotluse kohta.
15 Riskianalüüsi komitee arvates ei olnud autoriseeringu taotlejad tõendanud, et kahest taotletud kasutusest töötajate tervisele tulenev risk on piisavalt ohjatud REACH‑määruse artikli 60 lõike 2 tähenduses.
16 Sotsiaal‑majandusliku analüüsi komitee asus omakorda seisukohale, et vaatamata teatavatele puudustele analüüsis, mille autoriseeringu taotlejad esitasid tõendamaks nendest kasutustest tulenevat sotsiaal‑majanduslikku kasu, mille kohta autoriseeringutaotlus esitati, võis anda autoriseeringu asjakohaseid ebakindlusi arvesse võtva „kvalitatiivse analüüsi“ alusel.
17 ECHA ajakohastas 12. detsembril 2014 DEHP kohta olemasoleva kande REACH‑määruse artikli 59 lõikes 1 nimetatud „loetelus kandidaatainetest, mis lõpptulemusena kantakse [REACH‑määruse] XIV lisasse“ (edaspidi „kandidaatainete loetelu“) ja täiendas seda, määratledes selle REACH‑määruse artikli 57 punkti f tähenduses ainena, millel on endokriinseid häireid põhjustavad omadused ja mille kohta on olemas teaduslikud andmed, et see võib avaldada keskkonnale tõsist mõju, mis põhjustab samaväärset riski kui REACH‑määruse artikli 57 punktides a–e loetletud ainete poolt avaldatav mõju.
18 Komisjon võttis 16. juunil 2016 vastu rakendusotsuse C(2016) 3549 final, millega antakse DEHP kasutusteks autoriseering vastavalt REACH‑määrusele (edaspidi „autoriseerimisotsus“).
19 Selle otsuse artiklis 1 andis komisjon autoriseeringu seoses järgmiste „kasutustega“:
„– ühenditeks ja kuivsegudeks ümbertöödeldud ning DEHPd sisaldava pehme polüvinüülkloriidi (PVC) valmistamine;
– DEHPd sisaldava ümbertöödeldud pehme PVC tööstuslik kasutamine polümeeride töötlemisel kalandreerimise, ekstrusiooni või süste- või survevormimise teel PVCst esemete valmistamiseks […]“.
20 Selle artikli kohaselt anti autoriseering REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 alusel.
21 ClientEarth, kes on keskkonnakaitse alal tegev mittetulundusühing, palus määruse nr 1367/2006 artikli 10 alusel 2016. aasta vaides komisjonil vaadata autoriseerimisotsus vaidemenetluses läbi.
22 Komisjon jättis vaidlusaluse otsusega vaide põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
23 Üldkohtu kantseleisse 17. veebruaril 2017 esitatud hagiavalduses palus ClientEarth tühistada vaidlusaluse otsuse ja autoriseerimisotsuse.
24 Üldkohtu viienda koja presidendi 29. juuni 2017. aasta otsusega anti ECHA‑le luba astuda menetlusse.
25 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu osas, milles apellant palub tühistada autoriseerimisotsuse.
26 Seoses vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudega lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 vastuvõetamatuna ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi ka esimese väite esimese osa, mille kohaselt oli rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead REACH‑määruse artikli 56 lõike 1 punktis a ja artikli 62 lõike 4 punktis c kasutatud mõiste „kasutus“ tõlgendamisel.
27 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 151 lükkas Üldkohus põhjendamatuse tõttu tagasi esimese väite teise osa, mille kohaselt oli rikutud õigusnorme ja tehtud hindamisvead seoses kemikaaliohutuse aruande puudustega.
28 Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167 seisukohale, et argumente, mis olid esitatud esimese väite kolmanda osa toetuseks, mille kohaselt oli rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselgeid hindamisvigu seoses sobivate alternatiivide hindamisega, tuleb analüüsida kolmanda väite raames.
29 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 põhjendamatuse tõttu tagasi esimese väite neljanda osa, mille kohaselt oli rikutud REACH‑määruse artikli 60 lõiget 7 ja artikli 64 lõiget 3, ja lükkas tagasi esimese väite tervikuna.
30 Seoses teise väitega, mille kohaselt olid REACH‑määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud sotsiaal‑majanduslikus hinnangus tehtud ilmselgeid hindamisvigu, lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 189 põhjendamatuse tõttu tagasi selle väite esimese osa, mille kohaselt oli asjaomase hinnangu viiteraamistikuga seoses rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselgeid hindamisvigu, ning vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204 vastuvõetamatuna ja igal juhul põhjendamatuse tõttu selle väite teise osa, mille kohaselt riski ja kasu tasakaalu hindamisel oli tehtud ilmselgeid hindamisvigu.
31 Lisaks sellele lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 224 põhjendamatuse tõttu tagasi ka selle sama väite kolmanda osa, mille kohaselt oli tehtud ilmselge hindamisviga, sest asjaomase hindamise raames oli teatav teave jäetud arvesse võtmata.
32 Seetõttu lükkas Üldkohus seejärel tagasi teise väite tervikuna.
33 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 271 põhjendamatuse tõttu tagasi kolmanda väide, mille kohaselt oli rikutud õigusnorme ja tehtud ilmselgeid hindamisvigu seoses alternatiive käsitleva analüüsiga.
34 Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 307 tagasi neljanda väite, mille kohaselt oli eiratud ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud ettevaatuspõhimõtet.
35 Seega jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata.
Apellatsioonimenetluse poolte nõuded
36 Apellant palub Euroopa Kohtul:
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– suunata kohtuasi tagasi Üldkohtule või
– teise võimalusena tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning tühistada sellest tulenevalt vaidlusalune otsus;
– mõista esimeses ja teises kohtuastmes kantud kulud – kaasa arvatud menetlusse astujate kulud – välja komisjonilt.
37 Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
38 ECHA palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja apellandilt.
Apellatsioonkaebus
39 Apellant esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet.
Esimene väide
Poolte argumendid
40 Apellandi esimese väite kohaselt lükkas Üldkohus ekslikult vastuvõetamatuna tagasi tema tühistamishagi teatavad osad.
41 Ta väidab esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53 ja 54, et hagi esemeks saab olla vaid vaidlusaluse otsuse õiguspärasus, mitte autoriseeringutaotluse piisavuse küsimus. Ta leiab, et see hinnang ei ole kooskõlas Århusi konventsiooni artikli 9 lõikega 3 ega õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile.
42 Ta lisab, et Üldkohus seadis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 tema autoriseerimisotsust käsitlevate argumentide vastuvõetavuse ekslikult sõltuvusse nõudest, et väidetavad rikkumised ja vead peavad nähtuma sõnaselgelt otsusest, mille komisjon tegi vaidemenetluses.
43 Teiseks väidab apellant, et Üldkohus eksis, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55 ja 56, et mitte ainult väited, vaid ka argumendid, mis on esitatud Üldkohtus hagi raames, millega palutakse tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata 2016. aasta vaie, saavad olla vastuvõetavad vaid niivõrd, kuivõrd need on esitatud juba asjaomases vaides.
44 Apellant väidab repliigis, et Euroopa Kohus täpsustas 12. septembri 2019. aasta kohtuotsuses TestBioTech jt vs. komisjon (C‑82/17 P, EU:C:2019:719), et vaide rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamishagi ei tohi küll põhineda uutel väidetel ja tõenditel, mida vaides ei ole esitatud, kuid sellise vaide esitaja ei ole kohustatud esitama täpselt samu argumente oma hagis, mille ta esitab liidu kohtule.
45 Apellant lisab kolmandaks, et igal juhul oli osa argumente, mille Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61, 62, 74, 75, 85–87, 195–200 ja 234–236 vastuvõetamatuna tagasi, esitatud juba tema 2016. aasta vaides või oli neid pelgalt edasi arendatud.
46 Komisjon leiab, et esimese väitega ei saa nõustuda.
47 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
48 Seoses apellandi argumendiga, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnorme, sest ta leidis, et autoriseerimisotsuse peale esitatud hagi oli vastuvõetamatu, tuleb samamoodi nagu komisjon märkida, et apellant ei ole vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 26, kus Üldkohus tuvastas, et apellant ei nõudnud autoriseerimisotsuse tühistamist seepärast, et leidis, et ta ei vasta ELTL artiklis 263 seatud tingimustele.
49 Seoses apellandi argumendiga, mis käsitleb õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt, sest ta luges vastuvõetamatuks argumendid, millega püüti tõendada, et autoriseeringu taotlejad võisid olla eksinud, tuleb esiteks märkida, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 õigusnormi rikkumata seisukohale, et asjaomase hagi raames, mille esitas komisjon vaidemenetluses tehtud otsuse peale, on vastuvõetavad ainult sellised väited, millega püütakse tõendada selle otsuse õiguspärasust mõjutavaid õigusnormide rikkumisi või hindamisvigu, mitte väited, mis käivad autoriseeringutaotluse kohta.
50 Teiseks ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 54 vastupidi apellandi väidetele mitte see, et Üldkohtus saab vaidlustada vaid seda, mida on „sõnaselgelt“ nimetatud otsuses, mille komisjon tegi vaidemenetluses, vaid hoopis see, et sellise hagi esemeks saavad olla vaid selle otsuse vead – nii nähtub see ka vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 234 ja 235.
51 Seoses argumendiga, mille kohaselt Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55 ja 56 seisukohale, et mitte ainult väited, vaid ka argumendid, mis on esitatud Üldkohtus hagi raames, millega palutakse tühistada selline otsus nagu vaidlusalune otsus, on vastuvõetavad vaid siis, kui need esitati juba 2016. aasta vaides, tuleb sedastada, et see argument jääb edutuks, sest Üldkohus tuvastas igal juhul täiendavalt, et argumendid, mille apellant esitas oma esimese väite raames, on põhjendamatud, ja seda sisulist hinnangut ei ole käesolevas apellatsioonimenetluses vaidlustatud.
52 Nimelt lükati apellandi argument, mille kohaselt vaid aine aktiivne kasutuselevõtt või kasutamine „tööstusprotsessis“ on „kasutamine“ REACH‑määruse artikli 56 lõike 1 punkti a tähenduses, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 vastuvõetamatuna ning vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63–68 ja 72 täiendavalt põhjendamatuse tõttu tagasi.
53 Nii on see ka apellandi argumendi puhul, mille kohaselt andis komisjon tegelikult autoriseeringu „protsessile tervikuna“, st „väga ohtlikku ainet sisaldavate materjalide ümbertöötlemisele“, ja Euroopa jäätmekäitlust käsitlevaid õigusnorme rikkudes autoriseeringu „plastjäätmete töötlemiseks“, nagu ka argumendi puhul, mis käsitleb „jäätmeks olemise lakkamise“ staatust; Üldkohus lükkas need argumendid vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75 ja 87 vastuvõetamatuna ning igal juhul vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76, 86, 88 ja 89 põhjendamatuse tõttu tagasi.
54 Samamoodi loeti apellandi argument, mis käsitleb riski ja kasu tasakaalu hindamist ning mis lükati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 vastuvõetamatuna tagasi, igal juhul selle kohtuotsuse punktis 204 põhjendamatuks, ning argument, mis käsitleb autoriseeringu taotluses väljapakutud alternatiivide analüüsi, mis ei olnud väidetavalt piisav, sest ei olnud täpsustatud DEHP funktsiooni, ja mis lükati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 234 vastuvõetamatuna tagasi, igal juhul selle kohtuotsuse punktis 236 põhjendamatuks.
55 Kuivõrd kõik esimese väite põhistamiseks esitatud argumendid on kas põhjendamatud või jäävad edutuks, tuleb need seega tagasi lükata.
Teine väide
Poolte argumendid
56 Apellandi teise väite kohaselt pani Üldkohus valitsuseväliste organisatsioonide õlule liiga suure tõendamiskoormise. Ta peab selle väitega silmas vaidlustatud kohtuotsuse punkte 57, 112, 113, 148–150 ja 248–251.
57 Apellant viitab eeskätt 14. novembri 2013. aasta kohtuotsusele ICdA jt vs. komisjon (T‑456/11, EU:T:2013:594, punkt 61), milles Üldkohus olevat tema sõnul seadnud muudele majandustegevuses osalejatele väiksema tõendamiskoormise.
58 Komisjon väidab, et apellant piirdub tegelikult esimeses kohtuastmes esitatud argumentide kordamisega ja teine väide on igal juhul põhjendamatu.
59 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
60 Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et selleks, et täpsustada nõutud moel vaide põhjendused, peab haldusakti peale keskkonnaõiguse alusel vaide esitaja tooma esile olulised faktilised asjaolud või õiguslikud argumendid, mis võivad põhjustada usutavaid, st arvestatavaid kahtlusi liidu institutsiooni või asutuse poolt vaide esemeks olevas aktis antud hinnangus (vt selle kohta 12. septembri 2019. aasta kohtuotsus TestBioTech jt vs. komisjon, C‑82/17 P, EU:C:2019:719, punkt 69).
61 Seoses lünkadega, mis apellandi väitel esinesid autoriseeringu taotlejate esitatud riskianalüüsis, tuleb aga märkida, et Üldkohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112 ja 113 otsust mitte apellandil lasuva tõendamiskoormise kohta, vaid tuvastas kohtuotsuse punktis 114, et argumendid, mille apellant selles osas esitas, jäävad edutuks.
62 Lisaks sellele piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 149 märkusega, et apellandi esitatud argumendid ei ole piisavad, kuna ta ei saa tugineda eraldiseisvalt kemikaaliohutuse aruande puudustele, vaidlustamata seejuures põhjendatud moel sotsiaal‑majandusliku analüüsi komitee hinnangut, et käesolevas asjas võis anda autoriseeringu.
63 Seda hinnangut andes piirdus Üldkohus seega järelduste tegemisega käesoleva kohtuotsuse punktis 60 nimetatud põhimõttest.
64 Seoses alternatiive käsitleva analüüsiga tuleb osutada asjaolule, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 248–250, mille peale esitati apellatsioonkaebus, asus Üldkohus seisukohale, et apellant ei olnud esitanud midagi sellist, mis seaks kahtluse alla hinnangu, mille komisjon andis vaidlusaluses otsuses faktilistele asjaoludele seoses alternatiivide puudumisega. Ta asus sellele seisukohale tulenevalt tõigast, et apellant ei olnud esiteks selgitanud, millest lähtuvalt oleks komisjon saanud jõuda erinevale tulemusele sotsiaal–majandusliku analüüsi komitee arvamuses sisalduvast tulemusest, ning tõigast, et ta ei olnud teiseks igal juhul vaidlustanud oma 2016. aasta vaides konkreetselt ka komisjoni üldist järeldust alternatiivide puudumise kohta.
65 Vastupidi apellandi väidetele ei tulene nendest punktidest seega, et Üldkohus oleks nõudnud, et ta esitaks autoriseeringu taotlejate asemel ammendava alternatiivide analüüsi, vaid hoopis see, et Üldkohus tuvastas seal lihtsalt, et apellant ei olnud esile toonud olulisi faktilisi asjaolusid ega õiguslikke argumente, mis võiksid põhjustada usutavaid kahtlusi komisjoni antud hinnangus.
66 Eelnevast tuleneb, et teise väite esemeks olevatest vaidlustatud kohtuotsuse punktidest ei tulene, et Üldkohus oleks pannud apellandi õlule liiga suure tõendamiskoormise, mistõttu apellandi argument, mille kohaselt ühes käesolevast kohtuasjast eraldiseisvas kohtuasjas seati muudele majandustegevuses osalejatele väiksem tõendamiskoormis, jääb igal juhul edutuks.
67 Sellest tuleneb, et teine väide on põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide
Poolte argumendid
68 Apellandi kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus REACH‑määrust ja eeskätt selle artiklit 55, sest ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 71, 72, 79, 91, 162, 238 ja 242–244, et esmase DEHP tootmise vähendamine, mida võimaldab ümbertöödeldud DEHP kasutamine, võib kujutada endast REACH‑määrusega kooskõlalist kasutust ning olla asjakohase alternatiivide analüüsi aluseks.
69 Ta väidab kõigepealt, et Üldkohtu arutluskäigu aluseks on ekslik postulaat, sest REACH‑määruses ette nähtud autoriseerimiskord ei reguleeri mitte nende ainete tootmist liidus, vaid nende kasutamist või kasutamiseks turule viimist, nagu nähtub selle määruse artiklist 56. Esemeid, milles DEHP juba sisaldub, võib tema sõnul pealegi liitu seaduspäraselt importida.
70 Ta väidab seejärel, et niimoodi toimides tegi Üldkohus vea, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91, et muud segud, mis ei sisalda DEHPd, võivad olla asjakohased alternatiivid, võtmata arvesse DEHP tegelikku funktsiooni, milleks on materjalile painduvuse andmine. Samuti olevat Üldkohus asunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 247 ekslikult seisukohale, et piisas pelgast viitest muudele (esmase) PVC allikatele, mis sisaldavad muid plastifikaatoreid, ilma et neid oleks isegi nimetatud või oleks mainitud materjali painduvust.
71 Ta lisab, et ehkki REACH‑määruse artikkel 55 näeb ette ainete „järkjärgulise“ asendamise, peab see siiski toimuma niipea, kui on olemas alternatiivid – seda vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 243 ja 244 tema sõnul tulenevale seisukohale. Leides, et muud plastifikaatorid ja painduvad materjalid ei ole selle hinnangu seisukohast olulised, takistab Üldkohus tema sõnul asendamist. Ta lisab, et oli üldteada, et pehmest plastist toodete valmistamiseks oli võimalik kasutada muid ohutumaid plastifikaatoreid.
72 Apellant väidab repliigis, et ta ei aja segi mõisteid aine „kasutus“ ja aine „funktsioon“, vaid et vastupidi komisjoni väidetele on just aine funktsioon alternatiive käsitleva analüüsi seisukohast asjakohane kriteerium. Kui ainel on segus mingi funktsioon, peab see seega olema tingimata alternatiive käsitleva analüüsi alus.
73 Peale selle eksib komisjon tema sõnul, kui ta märgib, et alternatiive käsitlev analüüs tuleb teha autoriseeringu taotlejate seisukohast.
74 Komisjon leiab, et see väide jääb edutuks.
75 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
76 Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse eri punktidest, mis on apellandi kolmanda väite esemeks, seonduvad vaid kohtuotsuse punktid 238 ja 242–244 kohtuotsuse nende põhjendustega, mis käsitlevad REACH‑määruse artikli 55 ning artikli 60 lõigete 4 ja 5 rikkumist seoses alternatiive käsitleva analüüsiga.
77 Samuti tuleb tuvastada, et ehkki Üldkohus hindab komisjoni poolt arvesse võetud alternatiivide kooskõla analüüsides faktilisi asjaolusid, tõstatatakse kolmanda väitega ka õigusküsimus, kuivõrd see käsitleb küsimust, kuidas komisjon peab hindama alternatiive.
78 Sellega seoses tuleb märkida, et nagu nähtub REACH‑määruse artikli 60 lõigete 2 ja 4 sõnastusest, reguleerivad neis sätetes ette nähtud autoriseerimiskorrad sellise aine, mille kohta on esitatud autoriseeringutaotlus, kasutamiseks turule viimist või kasutamist.
79 Lisaks sellele on REACH‑määruse artikli 3 punktis 24 mõiste „kasutusala“ määratletud laialt kui „mis tahes töötlemine, valmistamine, tarbimine, ladustamine, säilitamine, töötlemine, […] segamine, toote valmistamine või mis tahes muu kasutamine“, ning selle määruse artikli 56 lõike 1 punktis a ei nõuta autoriseeringut mitte ainult aine kui sellise, vaid ka seda sisaldava segu kasutamiseks.
80 Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 seisukohale, et komisjon leidis õiguspäraselt, et käesolevas kohtuasjas oli antud autoriseering „segus“ sisalduva DEHP kasutuseks.
81 Sellest tuleneb ka see, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 239 õigustatult seisukohale, et alternatiivide hindamisel võis seega lähtuda pigem sellest „segust“ kui selles sisalduvast ainest.
82 Seoses küsimusega, kas Üldkohus rikkus siiski õigusnormi, kui ta asus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 238 seisukohale, et komisjon oli õiguspäraselt leidnud, et üks DEHP nendest „funktsioonidest“, mida võeti arvesse alternatiivide analüüsimisel, oli „vähendada plastifikaatorite kogust, mis tuleb lisada ümbertöödeldud pehme PVC materjali põhjal pehmest PVCst esemete valmistamiseks“, tuleb märkida, et neist vaidlustatud kohtuotsuse punktidest, mis on apellandi kolmanda väite esemeks, ei nähtu, et Üldkohus oleks pidanud tühistama REACH‑määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud alternatiivide analüüsi põhjusel, et komisjon ei võtnud arvesse materjali painduvust ja isegi ei maininud seda, sest nii vaidlustatud kohtuotsuse punktist 238 kui ka punktist 242 nähtub vastupidi, et komisjon võttis arvesse ka DEHP plastifitseerimisfunktsiooni.
83 Lisaks sellele tuleb esile tuua, et osas, milles apellant väidab, et oli „üldteada“, et pehmest plastist toodete valmistamiseks oli võimalik kasutada muid ohutumaid plastifikaatoreid, seab ta kahtluse alla Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele. Sellist hinnangut saaks käesoleva apellatsioonkaebuse raames analüüsida vaid siis, kui tegemist oleks faktiliste asjaolude moonutamisega; seda apellant aga ei väida.
84 Lisaks sellele ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse punktist 244, et Üldkohus oleks leidnud, et REACH‑määruse artikkel 55 ei nõua alternatiivide kasutamist, kui see on võimalik. Nimelt juhtis Üldkohus punktis 244 lihtsalt tähelepanu asjaolule, et nagu tuleneb artikli 55 sõnastusest endast, on eesmärk asendada „järk-järgult“ väga ohtlikud ained sobivate alternatiivsete ainete või tehnoloogiatega, „kui need on majanduslikult sobivad ja tehniliselt rakendatavad“.
85 Sellest tuleneb, et kuivõrd eri argumendid, mille apellant esitas oma kolmanda väite põhistamiseks, on põhjendamatud, tuleb kolmas väide tagasi lükata.
Neljas väide
Poolte argumendid
86 Apellandi neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–111, et REACH‑määruse artikli 60 lõikes 7 ette nähtud autoriseeringutaotluse kooskõla hindamine on puhtformaalne ning komisjon ei pea kontrollima, kas taotleja esitatud teave vastab sisuliselt selle määruse artikli 62 ja I lisa nõuetele.
87 Apellant väidab, et ta ei vaidlusta tõlgendust, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 106 REACH‑määruse artikli 60 lõikele 7, osas, milles Üldkohus leidis, et komisjon peab kontrollima, kas taotlus vastab „formaalselt“ selle määruse artikli 62 nõuetele, ilma et ta peaks kindlaks tegema, kas kemikaaliohutuse aruandes „on tehtud õiged järeldused“ eeskätt kemikaali omaduste kohta.
88 Apellant on seisukohal, et Üldkohus eksis siiski seoses küsimusega, mida tuleb mõista „formaalse“ kontrolli all, sest ta täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109, et ehkki REACH‑määruse I lisas kirjeldatakse andmeid, mida peavad tingimata sisaldama teatavad autoriseeringu taotleja esitatud dokumendid, näiteks kemikaaliohutuse aruanne, ei kohusta see lisa komisjoni analüüsima neid andmeid sisuliselt analüüsi raames, mille ta peab määruse artikli 60 lõike 7 alusel koostoimes selle artikliga 62 läbi viima.
89 Ta väidab, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuoluline, sest Üldkohus täpsustas selle kohtuotsuse punktis 109, et komisjon ei pea menetluse selles staadiumis andma sisulist hinnangut, nõudes samas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 komisjonilt, et ta hindaks, kas esitatud andmed on „kontrollitavad“ – selline hinnang eeldab mõningast andmete sisulist analüüsi.
90 Apellant väidab ühelt poolt, et kooskõla kontroll – isegi „formaalne“ – eeldab, et komisjon kontrollib kemikaaliohutuse aruande kooskõla REACH‑määruse I lisas nimetatud täpsete nõuetega, eeskätt nõudega esitada „nõuetekohaselt mõõdetud iseloomulikud andmed“ kokkupuute kohta. Teiselt poolt olevat Üldkohus rikkunud selle määruse artiklit 62 ja I lisa, asudes nii vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 seisukohale, et autoriseeringu taotlejad täitsid need nõuded, ehkki seda ei kontrollitud.
91 Komisjon leiab, et neljas väide jääb edutuks.
92 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
93 REACH‑määruse artikli 60 lõike 7 kohaselt antakse autoriseering üksnes juhul, „kui taotlus vastab artikli 62 nõuetele“.
94 See säte nõuab seega, et komisjon kontrolliks, kas autoriseeringutaotlus sisaldab kogu REACH‑määruse artiklis 62 nõutud teavet ja eeskätt selle sätte lõike 4 punktis d nõutud kemikaaliohutuse aruannet, mis on koostatud „vastavalt I lisale [ja] mis hõlmab aine(te) [REACH‑määruse] XIV lisas määratletud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja/või keskkonnale“.
95 Nagu apellant möönab oma apellatsioonkaebuses, tuleneb sellest, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 106 õigustatult seisukohale, et REACH-määruse artikli 60 lõige 7 nõuab, et komisjon kontrolliks, kas autoriseeringutaotlus on formaalsest küljest kooskõlas selle määruse artikli 62 nõuetega, ilma et ta peaks selles staadiumis analüüsima esitatud andmete õigsust ja eeskätt seda, kas aine kohta käivas kemikaaliohutuse aruandes „on tehtud õiged järeldused“ selle omaduste kohta.
96 Lisaks sellele kujutab nii nõutud andmete kontrollitavuse hindamine endast nende andmete õigsuse kontrollist eraldiseisvat kontrolli, mistõttu apellant ei saa tulemuslikult väita, et omavahel on vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punkt 109, kus Üldkohus märkis, et komisjon ei ole kohustatud menetluse selles staadiumis sisuliselt kontrollima andmeid, mille taotleja peab REACH‑määruse I lisa kohaselt esitama, ja selle kohtuotsuse punkt 112, kus täpsustatakse, et selle määruse artikli 62 lõike 4 alusel esitamisele kuuluvad dokumendid peavad olema kontrollitavad.
97 Lisaks tuleb täpsustada, et ehkki kontroll, mille tegemise kohustus tuleneb komisjonile REACH‑määruse artikli 60 lõikest 7 koostoimes artikliga 62, ei tohi loomulikult olla pealiskaudne ja komisjon peab selle käigus kindlaks tegema vähemalt selle, kas on esitatud määruses nõutud andmed ja dokumendid, tooks selline analüüs nagu see, mida apellant peab vajalikuks seoses REACH‑määruse I lisa nõuete täidetusega, kaasa selle, et komisjon teeks otsuse ka edastatud andmete kvaliteedi kohta ja viiks etteruttavalt läbi sisulise analüüsi, milleks ta on hiljem kohustatud selle väljaselgitamiseks, kas on täidetud autoriseeringu andmise tingimused.
98 Järelikult tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Viies väide
Poolte argumendid
99 Apellandi viienda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 131–138 seisukohale, et REACH‑määruse artikli 60 lõige 4 lubab komisjonil teha otsuse riskide ja kasu kaalumise kohta, isegi kui andmed riskide kohta ei vasta selle määruse I lisa nõuetele.
100 Ta väidab lisaks, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136, nõuab REACH‑määrus, et riskiga kokkupuute hinnang puudutaks konkreetselt seda aine kasutust, mille jaoks taotletakse autoriseeringut, ning oleks seda kasutust esindav.
101 Ta lisab, et REACH‑määruse artikli 62 lõike 4 punkt d nõuab selle määruse I lisale vastavat kemikaaliohutuse aruannet olenemata sellest, millisele õiguslikule alusele autoriseeringu andmiseks tuginetakse.
102 Ta viitab ka REACH‑määruse artikli 60 lõikele 10, mis nõuab, et autoriseeringu valdaja tagaks, et kokkupuudet vähendatakse sellise tasemeni, mis on tehniliselt ja praktiliselt võimalik, olenemata sellest, kas autoriseering on antud selle määruse artikli 60 lõike 2 või 4 alusel.
103 Apellant lisab repliigis, et igal juhul ei kinnitata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130 ja 131 sõnaselgelt, et kemikaaliohutuse aruanne peab olema REACH-määruse artikli 60 lõike 4 kohaldamiseks vähemalt sama täielik ja täpne kui selle määruse artikli 60 lõike 2 kohaldamiseks, ning palub Euroopa Kohtul sedastada, et see peab nii olema.
104 Ta väidab lisaks, et vastupidi komisjoni väidetele ei aja ta segi sotsiaal‑majandusliku analüüsi komisjoni kvalitatiivset analüüsi ja REACH‑määruse I lisas nimetatud riskianalüüsi, kuid ta leiab sellegipoolest, et riski sotsiaal‑majandusliku analüüsi, mis hõlmab kvalitatiivseid andmeid, ja selle aluseks oleva riskianalüüsi, mille viib I lisa alusel läbi taotleja ning mis hõlmab kvalitatiivseid andmeid vaid teataval piiratud arvul juhtudel, vahel on seos. Ta väidab, et autoriseeringu taotlejate esitatud tõendites esines tõsiseid lünki, mistõttu oli võimatu nõuetekohaselt hinnata riski ennast ja kaaluda seda sotsiaal‑majandusliku analüüsi raames muude teguritega.
105 Komisjon on seisukohal, et viies väide jääb edutuks.
106 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
107 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et REACH‑määruse artikli 60 lõike 7 kohaselt antakse autoriseering üksnes juhul, kui taotlus vastab selle määruse artikli 62 nõuetele; selle artikli lõike 4 punktis d on nimetatud kemikaaliohutuse aruannet, mis on koostatud vastavalt selle määruse I lisale ning mis käsitleb aine või ainete kasutamisel REACH‑määruse XIV lisas nimetatud olemuslikest omadustest tulenevaid riske inimeste tervisele ja keskkonnale.
108 REACH‑määruse artikli 60 lõiget 4 kohaldatakse pealegi selle määruse artikli 60 lõike 2 kõrval täiendavalt, kui viimati nimetatud sätte alusel ei saa anda autoriseeringut.
109 Nende eri sätete sõnastusest ja ülesehitusest tuleneb, et REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 alusel saab autoriseeringu anda vaid siis, kui taotleja on esitanud kemikaaliohutuse aruande, mis on koostatud vastavalt selle määruse I lisale.
110 Apellandi viienda väite esemeks olevatest vaidlustatud kohtuotsuse punktidest ei nähtu aga, et Üldkohus oleks asunud erinevale seisukohale.
111 Samuti ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest, et Üldkohus oleks leidnud, et autoriseeringu taotlejate esitatud kemikaaliohutuse aruanne ei vastanud REACH‑määruse I lisa nõuetele.
112 Üldkohus märkis pealegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 selle kohta ühelt poolt, et poolte vahel ei olnud vaidlust selles, et kõnealust aruannet puudutavas osas olid autoriseeringu taotlejad täitnud REACH‑määruse I lisast tulenevad nõuded, ning et teiselt poolt ei olnud apellant esitanud ka oma 2016. aasta vaides tõendeid, mis õigustaksid teistsugust seisukohta.
113 Samuti tuleb täpsustada, et ehkki Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et asjaolu, et selles aruandes esineb ebakindlusi või puudusi, võib anda põhjust küsida, kas komisjoni käsutuses olevate faktiliste asjaolude ja tõendite alusel võis autoriseeringu anda REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 alusel, on tegemist küsimusega, mis on erinev sellest, mis on käesoleva väite esemeks.
114 Sellest tuleneb, et viies väide on põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.
Kuues väide
Poolte argumendid
115 Apellandi kuuenda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 216–224, et ainult REACH‑määruse XIV lisasse kantud aine olemuslike omadustega seonduvad andmed on asjakohased selle määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud riskianalüüsi seisukohast, kusjuures kõrvale tuleb jätta andmed nende olemuslike omaduste kohta, mida on nimetatud REACH‑määruse artikli 59 lõikes 1 ette nähtud kandidaatainete loetelus, kuid mida ei ole selles lisas mainitud.
116 Ta leiab, et komisjon oleks pidanud võtma arvesse DEHP kui endokriinseid häireid põhjustava aine omaduste kohta käivaid andmeid, millest tulenevalt ECHA määratles 2014. aasta detsembris DEHP väga ohtliku ainena REACH‑määruse artikli 57 punkti f tähenduses.
117 Apellant väidab, et Üldkohus tugines ekslikult ainuüksi REACH‑määruse artikli 60 lõike 2 ja artikli 62 lõike 4 grammatilisele tõlgendusele, võtmata arvesse konteksti ja liidu seadusandja taotletavat eesmärki.
118 Ta rõhutab lisaks, et Üldkohus märkis ühelt poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 216, et komisjon peab analüüsima omal algatusel kogu asjakohast teavet, mis on tema käsutuses otsuse tegemise hetkel, ilma et riskianalüüs oleks piiratud autoriseeringutaotluses esitatud teabe analüüsiga, ning teiselt poolt selle kohtuotsuse punktis 217, et REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 esimesest lausest ei nähtu vahetult, et analüüsi aluseks peab olema vaid teave analüüsitava aine selliste olemuslike omaduste kohta nagu need, mida on nimetatud selle määruse XIV lisas.
119 Ta väidab veel seda, et kõnealuse määruse XVI lisa ei piira asjaomase „kasu inimeste tervisele ja keskkonnale“ ulatust sotsiaal‑majandusliku analüüsi tegemisel.
120 Lisaks sellele ei ole Üldkohus tema sõnul selgitanud põhjusi, miks REACH‑määruse artikli 60 lõige 4 ei viita erinevalt selle määruse artikli 60 lõikest 2 ja artikli 62 lõike 4 punktist d ainult selle määruse XIV lisas nimetatud omadustele.
121 Apellant väidab repliigis, et Euroopa Kohus ei võtnud 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsuses Deza vs. ECHA (C‑419/17 P, EU:C:2019:52), millele komisjon oma vastuses viitab, seisukohta komisjoni kohustuste kohta autoriseeringutaotluse hindamisel.
122 Komisjon leiab, et kuues väide jääb edutuks.
123 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
124 Tuleb tuvastada, et vaatamata sellele, et Üldkohtu analüüs vaidlustatud kohtuotsuse punktides 216–223, mis on apellandi kuuenda väite esemeks, on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 216 märgitu kohaselt esitatud „täiendavalt“, ei jää kuues väide siiski edutuks, sest neis punktides on tegelikult toodud selle kohtuotsuse punktides 211–215 esitatud analüüsi toetav, mitte täiendav analüüs.
125 Lisaks sellele ei ole Euroopa Kohus vastupidi komisjoni väidetele lahendanud kuuendas väites tõstatatud küsimust 23. jaanuari 2019. aasta kohtuotsuses Deza vs. ECHA (C‑419/17 P, EU:C:2019:52).
126 Üldkohus leidis sellegipoolest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 217–220 õigusnormi rikkumata, et ehkki REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 esimesest lausest ei nähtu vahetult, et riskianalüüs, mille komisjon peab sel alusel läbi viima, peab tuginema ainult sellistele analüüsitava aine olemuslikke omadusi käsitlevatele andmetele, nagu on nimetatud selle määruse XIV lisas, võimaldab selle määruse artikli 60 lõike 2 ja artikli 62 lõike 4 punkti d sõnastus, mis viitab sõnaselgelt selle määruse XIV lisas nimetatud olemuslikele omadustele, teha järelduse, et see peab nii olema.
127 Üldkohus asus seega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 221–223 õigustatult seisukohale, et selle analüüsi raames ei tohi võtta arvesse võimalikke andmeid aine selliste olemuslike omaduste kohta, mida on nimetatud REACH‑määruse artikli 59 lõikes 1 ette nähtud kandidaatainete loetelus, kuid mida ei ole mainitud selle määruse XIV lisas, võttes ühelt poolt arvesse nii seda, et tegemist on selles määruses ette nähtud autoriseerimismenetluse kahe erineva faasiga, kui ka teiselt poolt seda, et aine teatavate olemuslike omaduste pelk nimetamine kandidaatainete loetelus ei too tingimata või automaatselt kaasa nende mainimist selle määruse XIV lisas.
128 Lisaks sellele ei nähtu REACH‑määruse XVI lisa sotsiaal‑majandusliku analüüsi elemente käsitlevate eeskirjade sõnastusest ega ülesehitusest, et tuleks anda teistsugune tõlgendus.
129 Sellest tuleneb, et kuues väide on põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.
Seitsmes väide
Poolte argumendid
130 Apellandi seitsmenda väite kohaselt rikkus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 284–295 ettevaatuspõhimõtet.
131 Ta väidab, et Üldkohus sai valesti aru tema väitest ning et ta ei väitnud mitte seda, et see põhimõte kohustas komisjoni keelduma autoriseeringu andmisest juhtudel, mil REACH‑määruse artikli 60 lõikes 4 sätestatud tingimused olid täidetud, vaid et institutsioon pidi hindamisel juhinduma sellest põhimõttest kõnealuse sätte kohaldamisel.
132 Apellant on seisukohal, et kui – nagu käesoleval juhul – ebakindlused takistavad riski nõuetekohaselt hinnata, peab komisjon otsustama, et autoriseeringu taotleja ei ole täitnud REACH‑määruse artikli 60 lõikele 4 vastavalt oma kohustust tõendada, et selle autoriseeringu andmiseks vajalikud tingimused on täidetud.
133 Ta väidab lisaks, et vastupidi Üldkohtu poolt sedastatule ei piirdu ettevaatuspõhimõte sellega, et annab ametiasutustele õiguse võtta konkreetne meede, vaid juhib nende tegevust, nagu nähtub eeskätt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsusest Dow AgroSciences jt vs. komisjon (T‑475/07, EU:T:2011:445, punkt 144) ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusest Confédération paysanne jt (C‑528/16, EU:C:2018:583, punkt 50).
134 Järelikult rikkus Üldkohus tema sõnul õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et REACH‑määruse artikli 60 lõikes 4 ette nähtud sotsiaal‑majanduslik hinnang „vabastas“ komisjoni kohustusest kohaldada selle sätte rakendamisel ettevaatuspõhimõtet.
135 Komisjon väidab, et seitsmes väide on põhjendamatu.
136 ECHA toetab komisjoni seisukohta.
Euroopa Kohtu hinnang
137 Vastupidi apellandi väidetele ei nähtu vaidlustatud kohtuotsuse nendest punktidest, mis on seitsmenda väite esemeks, et komisjon ei ole kohustatud kohaldama ettevaatuspõhimõtet, kui ta vaatab läbi autoriseeringutaotlust REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 alusel.
138 Nimelt märkis Üldkohus sisuliselt selle kohtuotsuse punktis 292, et REACH‑määruse artikli 60 lõige 4 kujutab endast selle põhimõtte ja proportsionaalsuspõhimõtte arvesse võtmise vajalikkuse väljendust olukorras, kus üks selle määruse artikli 60 lõikes 2 ette nähtud tingimustest ei ole täidetud; käesoleval juhul ei ole täidetud tingimus, mille kohaselt tuleb tõendada, et asjaomase aine kasutamisest inimeste tervisele või keskkonnale tulenev risk on ohjatud.
139 Lisaks sellele ei saa väita, et ettevaatuspõhimõttega on vastuolus autoriseeringu andmine REACH‑määruse artikli 60 lõike 4 alusel juba ainuüksi seetõttu, et ei ole tõendatud riski ohjatust, seadmata seejuures kahtluse alla selle sätte – mis lubab anda sellisel juhul autoriseeringu – kehtivust.
140 Apellant ei ole aga vaidlustanud selle sätte kehtivust, vaid hoopis selle, kuidas seda tuleb kohaldada.
141 Eelnevaga arvestades jääb seitsmes väide seega edutuks.
142 Kuivõrd kõik esitatud väited lükati tagasi, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
143 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.
144 Selle kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida nimetatud kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
145 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.
146 Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.
147 Vastavalt nendele sätetele tuleb ECHA, kes astus menetlusse esimeses kohtuastmes, kohtukulud jätta tema enda kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta ClientEarthi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) kohtukulud tema enda kanda.
Allkirjad